BAROKKAJASTU KUNSTI

SUURMEISTRID

*Peter Paul Rubens*Rembrandt

Peter Paul Rubens: Rubens sündis 1577. aastal Antwerpenist. Kunstniku lapsepõlv

möödus Kölnis. Kaks aastat peale isa surma, 1589. aastal, naasis Rubensi perekond Antwerpeni.

Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu ta läks 11. aastasena, õppides võõrkeeli, tutvudes antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti vastu ja kalduvus joonitada, viisid 14. aastase nooruki looduspilte maaliva Tobias Verhaechiti ateljeesse, seejärel õppis ta Adam van Hoorti ja veel mõne kunstniku juures.

1594. aastal sattus nooruke Rubens õuekunstnik Otto Veniuse, tolleaegse suurima Madalmaade romantistist kunstniku ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures veedetud aastat võeti Rubens 1598. aastal vastu Püha Luca gildi. See andis talle õiguse asuda iseseisvale tööle, kuid ta jäi veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Hispaania hertsog Albert ja tolle abikaasa Isabella vastuvõttu.

Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonza teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog nägi diplomaadile vajalikke jooni ja saatis ta 1603. aastal ülesandega Hispaania kuninga juurde. Seejärel veetis Rubens mõned aastad Roomas. Juba seal avaldus ta mitmekülgsus – altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi töödes avaldus see suur puhttehnilise, maalilise ja ka hingelise külje rikkus, mille tõttu kaasaegsed nägid temas uue ajastu rajajat maalikunstis.

1608. aastal naasis kodumaale ning asus alaliselt elama Antwerpeni. Seal sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite hertsog Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik.

Juba kunstialase tegevuse alguses saavutas Rubens tohutu populaarsuse ja õigustatud tunnustuse. Ta maalis vürstide õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis.

Rubensi loominguline vaimustus igast uuest ülesandest oli nii suur, et ta ei suutnud enam ise tellimusi täita. Tema ateljee kujunes suureks maalitööstuseks. Sellele tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisikavandi ja töö tegid valmis õpilased. Isegi nii tuntud ja nimekas kunstnik nagu Anthonis van Dyck. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele Rubens oma käega vaid mõne pliitasitõmbe tegi. Palju kauneid ideid jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud need kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid meistriteoseid.

Aastatel 1621-1630 viibis Rubens palju välismaal, täites nii kunstialaseid kui ka diplomaatilisi ülesandeid. Nii külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis kulutulena üle Euroopa, ta sai kõikjal tohutute auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi.

Peale ema surma abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga. Isabella suri 1625. aastal. Rubens kirjutab: „Ma kaotasin suurepärase sõbratari... See kaotus vapustab mind hingepõhjani ja kuna igat liiki kurbuse vastu on ainult üks rohi – unustus -, siis pean kogu oma lootuse sellele rajama.“

Pärast naise surma loobus Rubens üllatuslikult maalimisest ja sõitis 1630. aastal Inglismaale keerulisi läbirääkimisi pidama. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Rubensi diplomaatiline karjäär lõppes aga samal aastal, sest ta abiellus 6. detsembril 1630 abiellus 53-aastaselt 16-aastase Helene Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Helene mängis väga tähtsat osa Rubensi viimase kümne aasta loomingus. Suurele vanusevahele vaatamata oli Rubensi teine abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel.

Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, jättis maha ateljee ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum, kuid Helene suutis sellesse luua hubasust. Rubens ei muutnud nüüdki oma harjumusi. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas ta kangekaelselt töötamist vasaku käega, trotsides vältimatut.

Looming: Rubens oli kunstnikuna äärmiselt produktiivne. Seda soosisid ka ta

diplomaadivõimed, mis olid ta Euroopas tuntuks teinud ja kindlustasid tohutu tellimuste hulga.

Kuna tal oli suur ateljee, juhtus tihti, et Rubens tegi ainult visandid, viimased viimistlevad pintslitõmbed ja kirjutas alla enda nime, tema abilised tegid ülejäänu. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreed ja kodused olmestseenid on need, mille puhul võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole.

1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Tehniliselt oli Rubens saavutanud täiuslikkuse ja püüdis seda realiseerida. Pildid muutusid järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks. Igal uuel pildil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge. Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige „Hukkamõistetute põrgussetõukamine“. Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal „Simsoni vangistamine vilistide poolt“. Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet – naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste kujudega.

Rubens püüdis järjekindlalt ühendada flaami rahvuslikku kultuuri üldeuroopalikuga, mis ajandas teda kasutama ka Lääne-Euroopas nii harjumuspäraselt antiiktemaatikat. Rubens tundis antiikkultuuri peensusteni. Iidsetele meistritele lähendas teda elava imetlemine ning püüd anda edasi inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuid tundes hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi.

Rubens vaatas klassikalist iluideaali kriitilise pilguga ja sulatas selle flaami rahvusliku joonega, püüdes edasi anda terve, tugeva ja õitsva inimkeha ilu, selle soojust ja tundelisust. Teda ei haaranud niivõrd klassikalise ilu rangus ja proportsioonid, kuivõrd inimkeha füüsis, jõud ja liikumine

Rubens on enda noorest naisest maalinud ka mitu portreed ja kompositsiooni, nt „Helene Fourment lastega“. Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos mehega, siis jälle laste seltsis. Parimad maalid Helene Fourment’ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Need on eriti väärtuslikud selle poolest, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Üks paremaid Helene portreid on maalitud taeva foonilt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult.

Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Portree on üles ehitatud sinise, illa ja karmiinpunase varjunditel.

Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda kas Isabella või Helene jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teise puhul nõudsid oma osa ka kustumatud mälestused esimesest. Helene esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel.

Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikese tõusu ja loojangut, kuuvalgust jne.

Maalid: “Kristuse ristilt mahavõtmine"

  Seeria Henri IV abikaasa kuninganna Marie de' Medici ülesandel 1621–1625 – naise elu kujutavad pildid on barokk-kunsti suurimad meistriteosed.

“Jeesuslapse kummardamine“ “Viimane kohtupäev” “Õlgkübar" “Maria Medici sabumine Marseille'sse” “Autoportree Isabella Brantiga“ “Kristus ristil“ "Maa ja vee liit" “Lõvijaht“ “Amatsoonide võitlus“ “Hukkamõistetute põrgussetõukamine“ “Leukippose tütarde röövimine“ “Sõjakoledused“ “Helene Fourment lastega“ “Kasukake (Helene Fourmenti portree)

Rembrandt: Rembrandt sündis 1606. aastal Hollandis. Tema isa oli veskiomanik

ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel. Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt

filosoofiaõpingud ning soovides saada maalikunstialast õpetust asus ta õppima Leideni maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat omandades põhilised maalimisvõtted.

Järgnevalt õppis ta pool aasta Amsterdamis Pieter Lastmani (1583–1633) juures ning naasis peale õpingute lõppu Leidenisse, kus avas stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kollegi Jan Lievensiga (1607–1674).

1627. aastal saabus Leidenisse Constantijn Huygens (1596–1687), kes oli tuntud luuletaja, helilooja, õpetlane ja valitsusametnik ning kelle kiidusõnad Rembrandti teoste aadressil kasvatasid kiiresti kunstniku kuulsust ja ujutasid ta peatselt üle paljude tellimustega.

Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili ning isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali "Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ja alles hiljuti leiti, et teose tegelik autor on mõni kunstniku õpilane.

1631. aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu

Saskiaga abiellumisest tingitud seisusliku tõusu tõttu võeti Rembrandt ülemklassi vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha.

1635. aastal kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja. 1639. aastal koliti uuesti ja seekord veelgi esinduslikkumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidama hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega. Ta ostis oksjonitelt kokku erinevaid luksusesemeid ning kunstiteoseid, milledest paljusid kujutas ka oma maalidel.

Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal suri ja seda kõigest mõni kuu pärast oma sündi. Samuti suri ka nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia kõigest kolme nädala vanuselt. 1640. aastal sündis neil teine tütar, kellele samuti Cornelia nimeks panid, kuid kes suri, kui oli elanu natuke enam kui ühe kuu vanuseks. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, jõudis täiskasvanuikka. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi.

1640ndate lõpus alustas Rembrandt läbikäimist endast palju noorema Hendrickje Stoffelsiga, kes oli algselt olnud tema teenijanna. 1654. aastal said nad tütre, Cornelia.

Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunsti ning see viis ta pankrotti ning ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab üpriski hea ülevaate Rembrandti kollektsioonist. Paljude kunstiteoste müügihinnad olid aga naeruväärselt madalad ja see sundis Rembrandti ka oma maja müüki panema ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme.

1663 suri Hendrickje, kellega Rembrandt vabaabielus elas ja 1668 suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669.

Looming: Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema

õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani, mõjusid, kuigi Rembrandt veetis enne Lastmaniga kohtumist kolm aasta Jacob van Swanenburghi käe all õppides. Tema selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.

1630ndate alguses täiustas Rembrandt oma oskusi pooltoonide kasutamise osas. Sellel ajal tegi ta ka oma esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas pühendus ta eriti graafikale, mida müüs suurtes tiraažides ja millega püüdis kindlustada oma nime laia levikut.

Tema esimene suurtest grupiportreedest, "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) tõi talle ulatuslikku kuulsust, mis tema järgiste töödega veelgi laienes ning kasvatas kiiresti tellijate ringi.

1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6 × 4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond", mis märkis ühtlasi pöördepunkti tema loomingus, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine.

1640ndail ja 1650ndail tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega. Ta kujutas oma teostel sagedamini maastikke. Ta ei kustutanud oma töö jälgi ja nõnda jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted nähtavaks. Jooned muutusid järjest laiemateks ja vabamateks.

Rembrandti hilisemaid teoseid iseloomustas kompositsiooni lihtsustumine ja varasemast veelgi rikkalikum ning peenem värvikäsitlus, mis avaldus eriti nägudel.

Valgusekäsitlus: Rembrandtile oli iseloomulikuks omapärane valgusekäsitlus. Ta ei

valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ning kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.

Rembrandt  valdas suurepäraselt inimeste loomulikku kujutamist kombineerituna suurepärase tehnikaga - seda mitte ainult oma maalides vaid ka joonistustes. Tema stiil on tugevalt mõjutanud paljusid hilisema aja kunstnikke. Öeldakse, et kuni tänapäevani ei ole keegi suutnud nii oskuslikult maalida valguse ja varju kooskõla nii, et pilt oleks selge ja samas segane.

“Öine vahtkond” 1642

Kordamisküsimused1. Millal algas Rubensi huvi kunsti vastu?2. Kelle alluvuses on Rubens töötanud?3. Iseloomusta Rubensi loomingut.4. Nimeta mõningaid Rubensi tuntumaid teoseid.5. Mis oli peamime Rembrandti maaližanr?6. Mille tagajärjel Rembrandt pankrotistus?7. Missugune on Rembrandtile omane

valgusekäsitlus ?

Koostanud: Kerly Veide