Eetika alused, 2. loeng 20. sajandi metaeetikast V. Parve

Fakti ja väärtuse seose probleem

[Teie jaoks ette nähtud L. P. Pojmani „Eetika” teema 11 (lk 325)]

METAEETIKA [20. sajandi metaeetika]

FAKTI-VÄÄRTUSE PROBLEEM: 20. SAJANDI METAEETIKA

Alustan TEEMA 11 motoga, mille autoriks on David Hume.

NB Rohelisega kirjutan õpi-metoodilised märkused. [Olen teinud

tõlke-katkendisse väikesi muudatusi. Mitmesaja-aasta tagusest inglise

keelest saab eestindada mitut moodi. Olen ka omasoodu hakkinud

teksti teie tähelepanu keskendamiseks.]

NB David Hume on suurim briti filosoofiakirjanik. Hume filosoofias

nagu Shakespeare kirjanduses. [NB Allpool tumesinine tähistab

tugevat väidet, pruun sidustavat teksti.] Hume:

„Ma ei saa jätta lisamast neile arutlustele üht

tähelepanekut, mis võiks ehk olla küllalt oluline.

Igas moraalisüsteemis, mida seni olen kohanud,

olen ma alati märganud,

et autor järgib mõnda aega tavalist arutlusviisi

ning teeb kindlaks Jumala olemise või esitab

tähelepanekuid inimlike asjade kohta;

kuni ühel hetkel leian üllatunult, et

harilike koopulatega on ja ei ole väidete koha

peal ei kohta ma enam ainsatki väidet, mis ei oleks

moodustatud sõnade

peab ja ei tohi abil.

See muutus on märkamatu, ent ometi ülima

tähtsusega. Et peab või ei tohi

väljendab mingit uut seost või väidet ,

on vaja,et seda pandaks tähele ja

seletataks;

ja et samal ajal on vaja anda põhjendus sellele,

mis tundub sootuks mõeldamatu, nimelt

kuidas saab

see uus seos tuleneda teistest,

mis on temast täiesti erinevad.

Aga kuna autorid ei kasuta tavaliselt säärast

ettevaatusabinõu, söandan seda soovitada

lugejaile; ja olen veendunud,

et see väike tähelepanupingutus õõnestab kõiki

tavalisi moraalisüsteeme

ja laseb meil näha,

et pahe ja vooruse eristus ei põhine pelgalt

objektide suhetel ega ole ka mõistusega

tajutud.” David Hume, A Treatise on Human Nature

[V.P. Kaeme nüüd oskussõnu, mis tähistavad teooriaid.]

Nii nagu eetika ise on rohkem kui kahemõtteline, pigem

mitmetähenduslik sõna nii on seda ka eetika alused.

Sóloon’ist (Solon, Ateena riigimees V sajandil e. m.a.) Kikeroon’ini (lad Cicero, Rooma riigimees I saj. e. m. a.) sajandite vältel tähistas eetika traditsiooniga kooskõlas ja kombekat (õiget) käitumist.

Koos metaeetika tärkamisega sai eetikast enamikus Euroopa

keeltes teoreetilist moraali märkiv sõna. Eesti keeles tegi

eetika läbi mõistetriivi ja asus valitsevaks ka nendes

tähendustes, mida varem märkisid moraalne ja kõlbeline.

NB Eesti keeles ei ole ladusaid sõnu seda ajaloolist tõsiasja väljendama. Need sõnad võibolla kunagi luuakse, kui suur hulk üliõpilasi (20-30 tuhat!) on süstemaatilist eetikat õppinud ja neil tekivad isekeskis eetika pinnal jututeemad.

Inglise keeles – manners, morals, ethics – koolis käinud

inimesele on üldiselt arusaadav, mida nendega mõeldakse:

1) manners - kas isik peab kommetest kinni või on mats;

2) moral conduct - kas ta käitub kõlbeliselt või vääritult;

3) ethics, ethical guidelines - kas ta käitub põhimõtetest

juhindudes ja teoreetilistest reeglitest teadlik olles

kõlbeliselt (või vääritult) või teeb seda intuitsiooni ajel.

Eetika alustega

saab samuti fokusseerida tähelepanu mitmesse punkti:

1. eetika alused kui eetika ajalooline tekkelugu.

On kindel, et selles mõttes on eetika aluseks (=õige

käitumise aluseks) ei miski muu kui kogukonna traditsioon,

mis ei ole mitte üheski kogukonnas moraaliteoreetiliselt ja

eetikaõppuste kaudu juurutatud, vaid on isetekkeline;

2. eetika alused kui õige käitumise teoreetilise

põhjendamise hädavajalik sõnavara (mõistevara) ,

lisaks põhjenduste esitamise „teekonna” osa (millest mitte

aru saav isikut ei sobi nimetada humanitaarharitlaseks).

[NB Mõistmine see toimub nii, et isik on üks kord mõned

põhjendusteed ise läbi teinud. Talle jäi sellest mälestus.

See mälestus „ärkab ellu” probleemi taas kerkides ning

isik suudab moodustada sel teemal mõttekaid lausejadasid

(=laused on omavahel kooskõlas, koherentsed, sidusad.)

See ongi mõttekus.

NB Haritud inimeste ühiselus kerkib alatasa õige käitumisega

seoses tüliküsimusi. Neid lahendatakse vaieldes. Tihti

vaieldakse kohtus! Kohtus vaieldakse vaidluse tulemuse

jäädvustamise eesmärgil! (On struktuurituid1 vaidlusi ja on

korrastatud vaidlusi, mille käigus toimub õigustamine.)

1 ld structura – kord, ehitus

Õigustatakse väiteid ja tegusid

Kui õigustatakse tegu, siis tegu esmalt tõlgitakse või

tõlgendatakse otsustuslauselisse vormi =kirjeldusse, kuidas on.

NB Ei õigustata mitte inimest, vaid õigustatakse, miks

inimene nii tegi või naa ütles. Isegi kui öeldakse, et

õigustatakse mõtteid, siis õigustada saab ikkagi ainult

esemestatud =sõnastatud ja lausetena väljendatud

mõttestruktuure, mis on interpersonaalse ulatusega.

NB Kui öeldakse, et keegi õigustab oma mõttes enda või teise

tegu või väidet, siis see väide on tõeks järgmises mõttes:

Inimeste ühiselus toimunud tegude mustrid (ingl.

pattern, sks. Muster) on kordumise teel kinnistunud

selle inimese psüühikasse ning nad toimivad seal just

nagu virtuaalne kogukond, mis hoiab isiku tegudel

silma peal, kiidab heaks või taunib neid. NB Moraali

ontoloogiline staatus selles seisnebki, et isiku psüühikas

kinnistuvad tema kogukonna-poolsed sanktsioonid –

hukkamõist halbade ja kiitus heade tegude eest. Seejärel

isik juba ise karistab või vastavalt kiidab end

moraalselt. See ongi südametunnistus2.

2 Üheski keeles peale eesti ja läti keele ei ole selles mõistes osundust südamele. Osundatakse teadvust ja teadmist.

Siirdume nüüd moraaliteooria metatasandile. [See nõuab

tähelepanu ning mõtet ei või vahepeal uitama lasta!]

(Minu poolt järgnevalt tabeldatud sisu leiate ka Pojmani „Eetika”

lk. 349. Seal on sama sisu esitatud struktuurselt teistpidi,

alustades üldistavate nimedega, alustades oskussõnavarasse

kuuluvatest nimetussõnadest, mis on ajalooliselt uuemad kui

teooriad!) [NB Need mõisted ja teooriad ei ole ei ajalooliselt

ega moraalipraktikas nii tekkinud, nagu neid esitletakse!]

Küsimus1 Kas mõisted, millele eetika (moraali e.

õige käitumise teooria) ehitatakse, tähistavad:

(1) loomulikke asju,

(2) või asjade omadusi

(3) või asjade suhteid

(4) või omaduste suhteid

(5) või asjade ja omaduste suhteid?

Pojmani Eetikas, lk 349 on sama mõte (kognitivismi suhtes!)

sõnastatud järgmise lausega: „Eetikaterminid on määratletud

faktiterminite kaudu; nad osutavad naturaalsetele

omadustele.”3

3 [Kas tõlke sõnastus ja originaalkeele sõnastus üldse saavad olla isomorfsed ehk üksüheses vastavuses?]

Tees: Eetikaterminid osutavad naturaalseid omadusi -

see on kognitivistlik arusaam eetikast ja ta väidete tõesusest.

[Pojman: „Eetikaterminid on määratletud faktiterminite

kaudu; nad osutavad naturaalsetele omadustele.” - see

lause on suure teoreetilise koormusega – ning ehkki lugejana

tunneme kõiki selle lause sõnu üksikult, ei ole selle lause ega

mitmete teiste sama laadi lausete tähendus meie jaoks päris

selge enne, kui oleme lugenud hulga selliseid lauseid teiste

lausete keskkonnas ja suudame neid ise moodustada ja

kasutada, nii et meie vestluskaaslased neid mõttekaks peavad!]

Usutakse (st on inimesi, kes usuvad= on kindlad), et uurimise

teel saab teha kindlaks, mida eetika mõisted tähistavad ja kas

nad tähistavad oma designaati (=tähistatavat) õigesti või ei!

Selle usu (ingl belief) teoreetiliseks nimeks on kognitivism

(NB See on õieti uskude rühm, kuhu kuulub ka teisi uske!)

Kognitivismi keskseks usuks on, et eetikaväidetel on

tõeväärtus ja on võimalik teha kindlaks, uurida

välja, saada teada, milline see on.

Kognitivistlik lause:

Eetikaväited on maskeeritud otsustused mingit laadi faktide kohta ja

seega saab neid õigustada empiiriliselt – teha katsete abil kindlaks, kas

väide on õige või mitte.

Tees: Eetikaväite tõesus põhineb indiviidi otsusel (1)

või sotsiaalsel otsusel (2) = sootsiumi otsusel =

kollektiivi otsusel.

See on subjektiivne naturalism = kognitivismi üks kuju.

[NB Kollektiivne otsus ja sotsiaalne otsus ei lange täiel määral

ühte; kollektiivi otsuse autoriks võib tihti olla selle kollektiivi

dominantne liige, kuna sotsiaalse otsuse puhul võib indiviid olla

sündinud vaadeldava otsuse „keskkonda”.

Sotsiaalse otsuse näiteks: On võetud tõeks, et hea luterlane on

aus, puhas, töökas ja alandlik. On võetud tõeks, et hea

mosleminaine katab näo (teisiti on ta liiderlik =amoraalne).

Nende otsuste tegemine ja nende otsuste järgi isikute moraali

mõõtmine on vanem kui ükskõik kes elavatest inimestest.]

Tees: Moraaliväidete tõesus on individuaalsest

või sotsiaalsest otsusest sõltumatu

(= on olemas otse loodusliku paratamatusega!)

See on objektiivne naturalism = kognitivismi üks kuju.

------------------------------------------------

Tees: Moraaliteoorias (eetikas) tehtavaid järeldusi ei ole

õige ega võimalik tuletada empiirilisel alusel väidetest!

Eetika mõistetega me osutame mittenaturaalseid (st.

looduslikult =iseenesest mitte-esinevaid) väiteid.

See on innaturalism, mitte-naturalism, mis on

samuti kognitivistlik!, ning mis saab toetuda kas

intuitsioonile (1) või jumalikule ilmutusele (2).

Intuitsionism ja ilmutuse teooria kui kognitivismid!

Kognitivistlikust meta-eetikast erineb mittekognitivistlik

meta-eetika: eetika väited ei ole ei tõesed ega väärad!

Eetika-väited on emotsionaalsed4 väited, mis kajastavad

inimeste hingeseisundeid! Eetika-väiteid ei saa õigustada

faktidega ega omanda nad ratsionaalse arutelu läbi suuremat

tõesust. Samuti ei ole olemas inimlikku ega jumalikku

intuitsiooni, mille toel neid võib tõeks võtta.

See on emotivistlik mitte-kognitivism (A).

Eetikaväited on üldised (universaalsed) eeskirjad

(preskriptsioonid) (lad prae-scriptio =ettekirjutamine).

See on preskriptiiv-mittekognitivism (B).

NB Tõlgin veel kord preskriptiiv-mittekognitivismi:

Preskriptiivne-mittekognitivism (lühemalt: preskriptivism)

tähendab õpetust, et

moraalsed juhtnöörid on kokkuleppelised juhtnöörid ja need

juhtnöörid ei ole ei tõesed ega väärad, kuid nad võivad olla

kasulikud (või kahjulikud), õiglased (või ebaõiglased),

meeldivad (või ebameeldivad).

4 Ladina sõna emotio ex moveo ld =seestpoolt väljapoole liigutamine, eesti keeli ka „hingeliigutus”

NB Tõlgin sama väite preskriptivismi kohta näidete keelde.

1. See on hea mees. (Adjektiiv hea atributiivi asendis.)

2. See on must mees. (Adjektiiv must atributiivi asendis.)

Muudame otsustuslauset, nii et adjektiivist saab ese:

3. See mees on hea. (Adjektiiv propositsionaali asendis.)

4. See mees on must. (Adjektiiv propositsionaali asendis.)

3. ja 4. on vormilt laused, millel võib olla tõeväärtus.

Võime teha sellise akna, mille kaudu me ei näe, et „see mees

on must”, kuid näeme, et „see on mees”. Samuti võime teha

akna, mille kaudu ei näe, „et see on mees”, kuid näeme, et

„see on must”. „Hea” suhtes sellist akent teha ei saa, mille

kaudu näeme „head” kui naturaalset omadust!

Et „see mees on hea”, see on meie hingeseisund, sest „on hea”

on meie hingeseisund.

G. E. Moore „Principia ethica”, 1903. Briti filosoof, mitmes vallas teedrajav

Mitte-naturalism ürgneb Moore’i töist

Väärtuse mõiste. See mõiste jääb loomuldasa ebaselgeks mõisteks5

ükskõik kui põhjaliku filosoofiaõppe järel. Sellega tuleb leppida.

Näiteks: „Kalevipoeg on eesti rahvuskangelane.” „Kangelane” on

kõrge positiivse väärtusega sõna, mida kasutatakse eetilistes

iseloomustustes. Kui kangelane, siis hea! Kangelane Kalevipoeg oli

võrgutaja (Saarepiiga lugu),

vandaal (hävitas Soome sepa vara),

mõrtsukas (tappis Soome sepa poja),

rumal (siil pidi teda õpetama)

ja saamatu (koperdas neetud mõõga otsa jõenires, millest

oma kasvu juures oleks pidanud ühe sammuga üle astuma).

Ent kangelane!

Moore kirjutab, et kuni ei ole selge, mida tähendab „hea”, ei ole eetika

kui õpetus mõistlik. (Pojman, lk. 330 pakub kohased süllogismid.)

Moore on radikaalsem6 kui oli Hume. Ta ei tunnusta mitte mingit

eetilist naturalismi (vrd: Kalevipoja enda omaduseks ei ole olla

kangelane, olla eesti rahvuskangelane ja olla sellisena „hea”;

Kalevipoeg on kangelane ja on hea temale mõtteis omistatava

„headuse” tõttu)

5 Inglise keeles on kujunenud oskusväljendiks „contested concepts” ja „fuzzy notions”.6 ld radix – juurikas; radikaalsem =juurteniulatuvam

Moore järgi on võimalusi „hea” suhtes vähe:

HEA kas on analüütiliselt elementaarne mõiste (nagu punkt

matemaatikas) või on HEA eetikas sisutühi mõiste?

Et kogu eetika ajalugu on keerelnud HEADUSE ümber, siis ei ole

võimalik HEAD eetika keelest elimineerida ja HEA on vaja

defineerida teisiti kui teda seni on defineeritud – defineerida HEA

esmase, lihtsa ja analüüsimatu sisuga mõistena.

Niisiis määratakse mõiste HEA mõte kindlaks

intuitsiooni järgi!

Intuitsionism Emotivism

1 Hume’i tees Et on nii, sellest ei saa tuletada, et nii peab olema

jah

2 Platoni tees Väärtuselised üldmõisted osutavad „mittemaiseid”, =mittenaturaalseid omadusi

Väärtuselised üldmõisted ei osuta midagi7

3 Kognitiivtees Moraaliväited on tõesed, kuid oletuslikult tõesed („kentaur on elusolend” on oletuslik tõde! ja paljud on sellega nõus)

ei

4 Intuitiivtees Moraali põhilised teesid on intuitiivselt omaksvõetavad.

ei

7 „Sa toimisid spikerdades ebamoraalselt.” = „Sa spikerdasid.”Spikerdamise mõiste sisaldab endas negatiivset väärtust, nagu kangelase mõiste sisaldab endas positiivset väärtust.

Tees: Emotivisti seisukohast on moraali sõnavara 1)

subjektiivne, 2) veenev (sugestiivne, persuasiivne) ja 3) käskiv

(imperatiivne)8

Olulisteks filosoofideks on siin A. J. Ayer ning C. L.

Stevenson (kummagi akmé leidis aset 1930. aastatel).

Suur eeldus: Kui lauset ei saa verifitseerida, siis lausel ei ole

mõtet.

Väike eeldus: Moraalilauseid ei saa verifitseerida.

Järeldus: Moraalilauseil pole mõtet.

Moraalilausetega ei väljenda inimesed tõtt, nad väljendavad

omi hingeliigutusi.

8 [lad suggero =toon kohale, lisan juurde; lad persuasio =veenmine, pettekujutluse sisendamine; lad imperito =käsutan, juhin, valitsen]

R. M. Hare ja preskriptivism [lad praescriptio =ettekirjutus]

Et prima facie9 -printsiibid saaksid pakkuda kiireid käitumisjuhiseid,

peavad nad olema lihtsad ja selged. Lihtsus ja selgus on vajalikud ka

seetõttu, et esmapilgu-printsiipe oleks võimalik õpetada inimestele,

kes neid ise oma kriitilise mõtlemise abil leida ei suuda!

Seega on esmapilgu-printsiipide (=preskriptsioonide) olemasolu

kasulik ka pedagoogilises mõttes. Esmapilgu-printsiipe saab küll

ainult tavalistes olukordades rakendada. Kuid ebatavalisi olukordi on

harva ja nende pärast ei tasu printsiipe keeruliseks ajada!

Eetilise mõtte kriitilise taseme küsimuseks on:

mil viisil pean käituma, kui mu kriitilise mõtlemise võime on

halvatud ja konkreetse juhtumi üksikasjad ei ole täpselt teada?

Sel juhul tuleb lähtuda tüüpsituatsiooni kohta käivast printsiibist, mida

ollakse varem õppinud või kasutanud = tuleb lähtuda esmapilgu-

printsiibist.

9 lad. prima facie =esmapilgul tabatav tõde

NB Ei ole võimalik luua printsiipe, mis arvestaksid üksikasjaliselt

kõigi võimalike tulevaste olukordadega. Ei ole võimalik ennustada

tulevasi olukordi. (Ka juba kogetud olukordade kirjeldused ja neile

vastavad printsiibid on liiga keerulised ja neid on liiga palju, et neid

oleks võimalik mõistlikult meelde jätta või õpetada!)

NB Absoluutselt õigeid kriitilise taseme otsustusi suudab teha vaid

Täiuslikem Olend, kes teab absoluutselt kõiki fakte ja kel on võime

mõtelda täiesti objektiivselt. (Selline olend on samavõrd olend kui

kentaur on elusolend.)

Inimene püüab moraaliprintsiipe põhjendades sarnastada oma

mõtlemist Täiuslikema Olendi mõtlemisele. Universaliseeritavus seda

tähendabki. Kel universaliseerimine (üldkehtestamine) paremini

õnnestub, see annab teistele omalt poolt ,,kimbu” printsiipe =üldisi

preskriptsioone. Printsiibid =preskriptsioonid on kasulikud.

Ükski inimene pole ju võimeline kogu aeg vaid kriitiliselt mõtlema;

teisalt peavad käibel printsiibid olema lihtsad ja nii üldised, et neid

saab õppida, õpetada ja interpersonaalselt ühtlustada.

Suur preskriptiivne eeldus: Ära kunagi spikerda!

Väike eeldus: Tavaliselt spikerdatakse eksamil ja sina kirjutad

täna eksamit.

Preskriptiivne järeldus: Sa ära täna eksamil spikerda.

Millised probleemid tekkivad preskriptivismi omaksvõtuga?

Pole kriteeriumi, mille järgi printsiipe igaühele rahuldavalt

selekteerida.

1. Äärmuslaste suhtes tuleb takendada õpetajakutsekeeldu.

2. Kommunistid ja islamistid on äärmuslased.

3. Ükski kommunist ega islamiusuline ei tohi olla õpetajaks.

Pojman väidab, et Hare preskriptivism ei haara moraali adekvaatselt.

Ta võtab moraaliotsustusteks asju, mis Pojmani seisukohalt ei ole

moraal, jättes mitmed Pojmani seisukohast vajalikud tükid moraalist

välja. Näiteks ei liigita Hare moraaliprintsiibiks, et „süütu inimolendi

tapmine on väär”. Kui ta seda teeks, siis takistaks ta ühe inimese

tapmist, kui selle tapmisega saab päästa 19 inimest! (Mis tähendab, et

ohverdatakse 19 korda rohkem inimesi kui on hädavajalik!)

Hare kuldreegli (Golden Rule) printsiip 1963. aastast.

(NB principio=primum+capio – esmaks võtan; printsiip e.

esmaksvõetu e. [heas eesti keeles lihtsalt] “põhimõte”!)

G1 on tuletatud järgmistest aksioomidest:

Ära ühenda teo A sooritamist isikule P (1),

mittelubamisega sooritada sinu enda suhtes samasuguses

olukorras see sama tegu A!

= Toimi teiste suhtes ainult sellisel viisil nagu sa sooviksid enda suhtes toimimist täpselt samasuguses olukorras!

G1-st on vaja aru saada samal viisil, kui saame aru, kas luuletus on

ilus, kas laulja peab viisi ja kas karistus on õiglane.

St. kinni on vaja pidada selle reegli mõttest, mitte pelgalt vaid

loogilisest sõnastusest.

Näiteks, kui sa oled ise kirurg ja sul on apenditsiit ning sa

soovid, et arst eemaldaks sinu ussripiku, siis on sul kohane

ühendada see järeldusega, et analoogilises olukorras sa

eemaldad selle arsti ussripiku.

Ent kui sa ei ole arst, siis sa loomulikult saad aru, et järeldus:

tahan teha arstile selle sama operatsiooni, kui temal on

apenditsiit, on järeldusena absurdne.