Embed Size (px)
DESCRIPTION
2011 aasta kevadises uudiskirjas on juttu aastakoosolekust, konverentsi ärajäämisest, koolituskogemustest jms
Citation preview
E E S T I S U H T L E M I S T R E E N E R I T E Ü H I N G
UUDISKIRI KEVAD
2011
NR 47
Selles numbris:
JUHTKIRI
Aastakoosolekult
Ärajäänud konverentsi
õppetunnid
Kas suhtlemistreening on
olemas? Mis see on?
Õppimiskogemus:
pereteraapia
Inimesed arendavas
keskkonnas
Portreelugu
ESTÜ kaubamärgi
kasutamine
Mida riiulilt kaasa võtta ...
SUVESEMINAR
Hea Uudiskirja lugeja,
nende ridade kirjapanemist alustades lappasin mälu värskendamiseks minu poolt samasse rubriiki aastate jooksul kirjutatut. Mälu otsis kinnitust, kas eelaimus meie tänase olukorra kohta oli õhus juba
väga palju varem.
Mu mälu ei petnud mind. Identiteedikriisist kirjutasin juba 2007.aasta märtsis, kuigi ühingu üldine seisund oli tol hetkel üle aastate väga hea – liikmeid oli rohkem kui kunagi varem, alustati uue, kompetentsipõhise kutsestandardi koostamist, ESTÜ valmistus korraldama konverentsi, mis sai väga menukalt teoks. Ja ometi mõeldi ka siis nii üksi kui teistega koos olles sellele, et kas ühine, viljakas väljaõppe aeg on piisav põhjus, miks ühinguga olla edaspidi seotud. Seda enam kui ühingu eestkõnelejad rõõmustavad asjade üle, mis paljude jaoks on ehk lausa kättesaamatu tulevikumuusika.
Täna on olukord vägagi teine. Võib ausalt öelda, et ühing pole oma liikmete jaoks atraktiivne. Viimase aasta jooksul on olnud mitmeid lahkumisavaldusi, aastakoosolekust ja suveseminarist võtab osa 1/3 liikmeid, viimasele kutseomistamise voorule ei laekunud ühtegi avaldust, mõned kutset omavad treenerid on öelnud eravestlustes, et nad ei plaani oma kutset pikendada, juhatusel ei õnnestunud täita oma tööplaani teaduslik-praktilise konverentsi osas, kuhu püüdsime kaasata mitut Eesti juhtivat teadlast. Need on faktid, mis räägivad enda eest.
Olen kuulnud, et ühinguga seoses tekkivat liikmetel sageli süü- ja ebapiisavuse
tunded. Enamasti on see seotud teemaga kutsega või kutseta treenerid. Ühed nagu oleksid päris ja õiged, vabandage analoogia eest – tõupaberitega koerad ja teised paberiteta, krantsid öeldakse selliste kohta. Või kui ühe viimasel aastakoosolekul osalenu sõnu kasutada: „Ega ma ei tea, kas ma kuulun siia ja tahan siin üldse olla. Aga ma tulin vaatama, et mis tunne mul siit jääb...“.
Mina olen „paberitega“ koer, mis tähendab, et see pole justkui minu probleem. Et järelikult on võimalik oma „päritolu“ tõendada, kui ise tahad ja aktiivne oled. Kuid Ühingule mõeldes pole see peamine. Eelkõige mõtlen, et oleme kuidagi „saavutanud“ olukorra, kus meie juurde ei taheta tulla, vaid pigem soovitakse lahkuda. (järg lk 2)
UUDISKIRI lk. 2 NR 47
JUHTKIRI JÄTKUB
Mulle tundub, et ESTÜ varajases algusfaasis olnud hirmud on reaalsuseks saamas – nagu
isetäituv ennustus. Asutamise järgsetel aastatel räägiti palju sellest, et me peame
koolitusturul ja tellijate seas tegema selgitustööd, kes on professionaal, mida suudab
suhtlemistreener teha sellist, mida lihtsalt suhtlemiskoolitaja teha ei saa. Oluline oli sel hetkel tõmmata piire ja eristuda koolitajatest, kes väljaõpet omamata pakkusid
suhtlemistreeningut.
Eristumise ja piiride tõmbamisega käis kaasas ka soov luua endast elitaarset kuvandit. Kui hästi-halvasti see õnnestus, on iseasi, kuid fakt on see, et ühing ei ole loonud toimivaid
koostöösuhteid teiste sidusorganisatsioonidega, vaid on pusinud oma asja üsna üksi ajada.
Sest teised ju ei ole nagu meie ja äkki rikuvad asja hoopis ära.
Ja ometi on läinud nii, et enamus ühingu liikmeid on õppinud peale suhtlemistreenerite väljaõppe veel teistel kursustel ning omandanud ja liitnud olemasolevale veel uusi
„identiteete“. Ja nii ei tundu mõte olla koolitaja, kes teeb suures mahus standardikohaseid
treeninguid, enam huvitav. Soov on miksida, proovida, katsetada erinevat, aga sellise tööga
ei saa ju kahjuks tõendada oma „tõupuhtust“. Ja nii kerkibki küsimus – aga milleks mulle
üldse see ESTÜ?
Tean, et nii ühingu liikmete kui ka juhatuse hulgas on neid, kes mõtlevad minuga sama moodi. Head ühingukaaslased, aeg on käes
igaühel leida võimalus anda oma panus ESTÜt puudutavate
muudatuste algatamiseks ja elluviimiseks, et meil kõigil oleks oma vastus küsimusele: milleks mulle ESTÜ?
Kadri Kõiv
Veidi täpsustades: loodame, et leiate ühingu liikmetena oma panuse andmiseks võimaluse, võttes osa suveseminarist (ja alustades selle kavandamist koos meiega lähinädalatel!). Või
pakkudes välja muid viise suurema selguse ja realistlikumate tulevikuväljavaadete
loomiseks. Oma ideed ja arvamused võite julgelt saata juhatusele.
Praegu on V taseme treenerid võtnud vastutust suhtlemistreeningu standardi kaasajastamisel, mille eest on juhatus tänulik. Loomisel on töögrupp suhtlemistreeneri
kutse täpsemaks väljaarendamiseks kaheksatasemelises uues Euroopa Liidu kutsete
süsteemis. See annab meile võimaluse kutse sisu osas liikuda suurema kooskõla suunas
tänase päeva nö parimate praktikatega.
Seega - loodame lähitulevikus aktiivsemat dialoogi liikmete ja juhatuse vahel ning rohket
osavõttu ESTÜ suvepäevadest.
Jana Tamm ja Ann Seilenthal
AASTAKOOSOLEKULT
11.veebruari hommikupoolikul kogunes Tallinna Vanalinna Muusikamajja seltskond
ESTÜlasi, et pidada ära järjekordne aastakoosolek.
Kuidas koosolek läks ja millest rääkisime, püüangi vahendada neile, kelle jaoks kas siis
Tallinn kohana või kuupäev ajaliselt ei osutunud päris sobivaks. Kohe alul viis Ann ühingu koosolekute 13 aastase kogemuse meenutamiselt jutu eesmärgi
juurde: „Visioone on loodud, praegu on küsimus on pigem selles, kuidas neid teoks teha
mõistliku efektiivsusega“.
Avaringis pöörduti korduvalt konverentsi ärajäämise teema juurde, väljendades nii
kurbust, pettumust, leppimist kui kasu kohtumisest. Loomulikult räägiti oma koolitamiskogemustest, teraapiaga seotud tegevustest ja ka isiklikest asjadest. Mõned
nopped räägitust (minu subjektiivsel valikul ja kontekstist rebituna):
UUDISKIRI lk. 3 NR 47
Jana Tamm: Elu on suurem kui ükskõik mis üritus
Mari Kõlli: Hirmus tore kõiki näha Õnne Aas-Udam: Esmakordselt koosolekul. Oli ootus saada teadmisi ja
uut vaatenurka
Anu Sark: Vahepeal side kadunud, nüüd koolitajana seotud nii
Inscape kui PREP-iga ja valmistun terapeudiks
Riina Varts: Jääb ära, siis jääb ära. Tõsine isikliku arengu faas
hetkel.
Marge Vainre: Pereterapeudi poolega tegelemist rohkem olnud
Imbi Mihhailov: Pereteraapia täiendused ja sellega seoses peretööga
tegelemine viimasel ajal Merike Mitt: On tekkinud koolitajana usaldus, et see, mis toimub,
on õige. Väärtuste teemad pakuvad viimasel ajal huvi
Angeelika Naris: Loodan, et saan tagasi suhtlemistreeningu juurde,
kuigi mittekoolitamine on tekitanud kahevaheloleku tunde
jätkamise suhtes.
Toomas Osvet: Vahepeal harjutasin kodus olemist. Koosolek jõudis nüüd konverentsi kaudu ka minu juurde. Oluline on ehk
suhtlemine endaga ennemgi kui suhtlemine välja. Saaks rohkem
sotti, mis seal pea sees ikkagi toimub.
Ellen Trell: Lõpuks ometi saan näost näkku näha. Materjalid, mis
vahepeal saadetud, lisavad seotuse, kuuluvuse tunnet. Tiiu Saks: Hingelt tõmbab psühhoteraapiasse. Praegu rohkem
terapeutide õpetamist ja südantsoojendavat supervisiooni.
Jelena Jedomskihh: 50% tööst terapeudina (Leedu eksistentsialistku
teraapia koolitus taga), videot kasutan umbes 8 korda aastas
tööintervjuude teemaga seoses suhtlemises. Õnnelik, et olen siin
Krista Jaakson: Pikaajaline mõte on olnud dilemmast pingutuse ja
minnalaskmise vahel. Olen pigem koolitaja ja uurija. Kaja Altermann: Huvitav on inimeste kohta teada saada.
Ann Seilenthal: Hea tunne on – inimesed tegutsevad ja arendavad
väikest eesti nokiat, nagu viimasel suveseminaril uljalt
sõnastasime. Kui sügisel sain harjutada elu väljapool tööd, siis
nüüd on koolitusi taas hakanud tulema. Püssirohtu veel on
Kadri Kõiv: Andragoog + suhtlemistreener on parem andragoog kui
teised. Seesama väärtust lisav „miski asi“ toob ka kokkutulekutele. Viimasel ajal toimetamist suurte gruppidega, kus vahendid ja
tempo veidi teised. Tahtmine saada õppimine isiklikumaks ja
intensiivseks ka seal. Iva on lähenemisviisis, kuidas koolitusest
mõtleme.
Seekordsetest osalejatest märkis mõnigi, et on koosolekul esmakordselt. Osalemispõhjusena toodi mitmel juhul välja nii seda, et seekordne koosolek toimus Tallinnas, kui ka seotust
konverentsiga.
Järgnes traditsiooniline tegevusaruanne. Hetkeseisuga on ühingus 53 liiget. Lahkujate
peapõhjuseks on olnud vähene seotus erialaga. Ühingu juhatuse kaheks põhitegevuseks on:
Ühingu käimas hoidmine
Üritused: suveseminar, sisekoolitus, üle kahe aasta väljapoole suunatud üritus 2010. aasta ainuke üritus oli suveseminar, mis tagasiside põhjal hästi õnnestus.
Aasta jooksul on juhatuses välja kujunenud selge rollijaotus: Merike (Kim) – suhtleja – seda
nii välissuhete kui kutsekojaga suhtlemise poolelt; Ann (Seilenthal) – ühingu esindaja – seda
nii kutsega seonduvalt kui väljapoole; Endel (Hango) – arendaja – on saanud ülesande
seoses uute superviisoritega; Jana (Tamm) – organiseerija – üheks tegevuseks ka Uudiskirja artiklite saamine; Kadri (Kõiv) – majandamisel ja rahaasjadel silma peal hoidja.
Kutsekojaga suhtlemise teemaga seoses ka info, et meie kutsestandard kehtib 2012. aasta
lõpuni, siis peaksid Eesti kutsestandardid minema 8-astmeliseks (seda kogu Euroopa
UUDISKIRI lk. 4 NR 47
Liidus). Meie jaoks ebasobivana on tekkinud varasemate õpingute ja kogemuste arvestamise
sisseviimise nõue (VÕTA). Kuidas ja kas, on veel lahtine. 5. märtsil toimub/s V taseme treeneritega arutelu kutse teemal.
Kaubamärgiga on asi niikaugel, et lähiajal peaks sellele saabuma lõplik kinnitus
(vastuväidete esitamise aeg on läbi).
Kadri (Kõiv) tutvustas majandusaruandega seonduvat. Raha laekub liikmemaksudest,
osalustasudest, intressidest ja kutsetega seonduvalt, kulude poolele jäävad juhatuse tööga (transpordi kompensatsioon), kodulehega, raamatupidamisega, ürituste toetamise ja kutse
omistamisega seonduv.
Revidendil oli küsimusi/ettepanekuid seoses arvelduskontol oleva raha ja ürituste
toetamisega. Diskuteeriti ürituste osalemistasu ja liikmemaksu teemadel. Arvamused olid
vastandlikud, seega pikemalt ma seda ei kajasta. Käidi välja mõtteid, millega edasi saab
tegelda juba juhatus. Ann (Seilenhal) kirjeldas konverentsi korralduse ja ärajäämise asjaolusid. Sellest saad
lehest juba põhjalikumalt lugeda. Oli aru saada, et korraldajad püüdsid teha kõik, mis teha
andis. Käidi välja ettepanek suveseminaril teemat suhtlemistreeneritele olulistest külgedest
siiski käsitleda ja leida selleks pigem noori uurijaid.
Ja lõpetuseks nii ajalised kui rahalised otsused:
2011 aasta liikmemaks 25 €
Suveseminari aeg: 19.-20.august 2011 Kohal käis ja muljeid vahendas
Sirje Pree
ÄRAJÄÄNUD KONVERENTSI ÕPPETUNNID
MIDA TEGIME?
Ettevalmistused olid jälgitavad ühingu kodulehel ja kahes Uudiskirja numbris, nii et
siinkohal vaid lühike meenutus. Planeerisime konverentsi nii, et sellel esineks kõigepealt teadlane, kes koolitajatele
arusaadaval viisil tutvustaks uute aju-uuringute tulemusi, ja seeläbi saaksid kuulajad
värskeid ideid õppeprotsessi ja -meetodite mitmekesistamiseks. Järgnevad ettekanded
pidid tulema praktikutelt, esinenud oleksid piiriülese koostöö suhtlemisalaseid
kogemusi tutvustav suure organisatsiooni personalijuht Rootsist ja meie ühingu
liikmed kolme suhtlemistreeningu meetodi erinevaid külgi käsitleva ettekandega. Konverentsi lõppu planeerisime 30-minutilise paneelarutelu, milles oleksid osalenud 2
ühingu liiget ja 1 koolitajate esindaja ning üks personali-inimene väljastpoolt.
Teadlasesineja leidmine osutus keeruliseks, enam kui 2 kuu jooksul oli “laual”
teistkümmend nime. Algul Mare Pork, Milvi Tepp, Alar Tamming, Talis Bachmann,
Risto Näätänen, Kairi Kreegipuu, Evelyn Kiive, Jaan Aru, Jaanus Harro. Peaaegu kõigiga toimusid sisulised läbirääkimised, kuni novembri lõpul andis esinemiseks
nõusoleku prof Jaanus Harro. Lõpuks ometi võisime konverentsi täieliku kava
kodulehele üles panna.
Kui kõik praktikutest ettekandjad olid oma ettekanded koos slaididega valmis saanud,
paneelarutelul osalejatega kokkulepped olemas ja moderaatorgi teemasse sisse elanud,
teatas prof Harro jaanuari lõpul ootamatult, et ta loobub kokkulepitud esinemisest. Asusime meeleheitlikult otsima uut peaesinejat. Kuivõrd prof Jüri Allik oli juba sügisel
meile teatanud, et tema kolleegide seast meile sobivat esinejat ei leidu, pöördusime
veelkord Talis Bachmanni poole ja ülikooli farmakoloogia instituuti, kus tegeletakse
samuti põhjalike aju-uuringutega (suhtlesime Aleksandr Zarkovski, Eero Vasara, Sulev
Kõksiga). Hetkeks terendas võimalus, et salvestame Tartus paar päeva enne konverentsi akadeemik Eero Vasara ettekande, kuid pärast väikest järelemõtlemist
loobus ka tema.
UUDISKIRI lk. 5 NR 47
MIS REALISEERUS? Aastakoosolek pidi 11. veebruaril igal juhul Tallinnas toimuma, selleks olid ruumid,
esitlustehnika ja osalejate toitlustamine juba tellitud ning konverents oli planeeritud
samade ettevalmistuste baasil algama pärast aastakoosolekut. Konverentsile oli
osalejaid registreerunud sedavõrd, et kõik organiseerimiskulud olid kaetud väikese
ülejäägiga. Et eeltöö ära teinud esinejatele siiski võimalus anda, kaalusime konverentsi
praktiliste ettekannete ja paneelarutelu ärakuulamist, kuid meie kaalutlemine lõppes
sellest mõttest loobumisega – konverentsi põhiidee, teaduse ja praktika põimimine,
poleks ju nagunii teostunud ja see oleks olnud pettumuseks nii kuulajatele kui
esinejatele. Järgmine otsus, mille tegime, oli paluda üksnes oma rootslannast esinejal
tulla esinema aastakoosolekule. See oleks olnud traditsiooni jätk, et nö valimistevabal aastakoosolekul esineb mõni meiega seotud eriala esindaja väljastpoolt (nagu olid nt
Karl Karlep ja Väino Pool vastavalt 2007. ja 2009.a.) Kuid, nagu seekordsel
aastakoosolekul osalenud mäletavad, lükkus sel hommikul väljalend Stockholmist
ilma tõttu mitu korda edasi ...
MIDA ÕPPISIME?
Juhatus on seda mitmel korral arutanud, viimati oma 24. märtsi koosolekul.
Selgemaks on saanud, et ...
... menukat konverentsi on kergem korraldada, kui see on rahastatud nö väljastpoolt
(vrdl nt Andrase konverentsid) ja osalemistasu seetõttu minimaalne;
... sellise teadlasi ja spetsialiste, meie puhul koolitajaid ühendava konverentsi ettevalmistamine nõuab pikemat aega kui meie endale jätsime, arvestama peaks
aastaga;
... ilmselt valisime teema, mis Eestis ei kanna, ja sõnastasime selle teema liiga vara
suhteliselt kitsana. Teemal oleks võinud lasta kitseneda alles läbirääkimiste käigus
esinejatega vastavalt esinejate nägemustele; ... dialoog teadlaste ja praktikute vahel ei sünni kergelt. Paljud teadlased tulevad hea
meelega tutvustama oma täppisuuringute peeni tulemusi (sellise nõusoleku andis
üsna kiiresti prof Näätänen), palju raskem on julgustada neid tegema praktikuid
innustavaid järeldusi. Prof Harro äraütlemine andis aimu, et tõsisel teadlasel on
ilmselt väga raske jõuda punkti, kus tekib veendumus, et praktikuid huvitavat
teemat juba piisavalt palju uuritud ja järeldused on piisavalt küpsed. Nii nagu ajakirjanikud on raskustes teadlaste „maailma“ vahendamisega oma auditooriumile,
oli meil arvatust raskem kommunikeerida oma ootusi teadlasesinejale – aga see
selgus alles siis, kui ei olnud enam võimalik otsast peale alustada;
... potentsiaalseid reisiraskusi arvestades tuleks peamised esinemised dubleerida
videosilla võimaluse või varem tehtud salvestistega ja ka toimumiskoht valida selle
järgi, kuhu esinejad pääsevad maitsi; ... toimumise aega tuleks kaaluda enamatest vaatenurkadest. Seekordne kuupäev
11. veebruar sattus kevadsemestri esimese nädala tööpäevale, millega me
konverentsi toimumise aega valides ei arvestanud. Praegu teame, et see oli otseseks
põhjuseks vähemasti Talis Bachmanni, Kairi Kreegipuu ja Evelyn Kiive loobumisele.
Veel ka PILK PEEGLISSE ehk mida me juhatuses arvame enda toimetulekust kogu
keeruliseks kujunenud olukorraga. Leiame, et just vabatahtlikku tööd tehes, mille jaoks
igaüks saab kasutada ainult suhteliselt väikest osa oma aja- ja energiavarudest, on raske
üksteise rolle nö sõidu pealt üle võtta - kuid oleksime oma meeskonnas võinud olla üksteise
suhtes operatiivsemalt tähelepanelikud ja toetavad. Last but not least - juhatus tänab kõiki, kes ettekanded ette valmistasid, osalejate
registreerumist korraldasid, modereerima ja paneelil osalema nõustusid, avatud meelel
osalemist plaanisid, infot oma võrgustikes edastasid – kõiki-kõiki!
Kokku võttis
Ann Seilenthal
UUDISKIRI lk. 6 NR 47
KAS SUHTLEMISTREENING ON OLEMAS? MIS SEE ON?
Ma mõtlen – järelikult ma olen. Aga ma ei tee suhtlemistreeningut. Ja ma tahan
suhtlemistreeningu ideed ja põhimõtteid, ka inimesi, lähedal hoida ning nendega
seotud olla. Mida teha?
2011 märtsi alguses said suhtlemistreeneri V kutse omanikud kokku, et aru pidada. Ajalooliseks meenutuseks ja taustainfoks niipalju, et kutsete süsteem läheb üle 8-
astmelisele mudelile ning seda peaksime tegema ka meie. Juhatuses arutades sai selgeks, et
pole mõtet teha kosmeetilisi parandusi, sest esiteks pole eriti kiire ja teiseks on kutseliste
treenerite arv vähenenud. Seega otsustasime minna tagasi juurte juurde ning alustada
juhatusest ja V taseme treeneritest, et üle vaadata suhtlemistreeningu standard (mis on
formaalselt treeneri kutsestandardi osa). Arutelu oli intensiivne ja sisuline. Alustasime suhtlemistreeningut laiemalt puudutavatest
küsimustest – siinkohal lühike kokkuvõte arutelu põhipunktidest ning formuleeritud
seisukohtadest:
Suhtlemistreening on eraldiseisev nähtus – meie eripäraks on see, et me oskame
videotagasisidega harjutusi teha (õpetame praktilisi suhtlemisoskusi). Formaadi ja sisu hoidmine on mitmetel turust, aga ka meist endist tulenevatel põhjustel keeruline.
Vastuolu tundub olevat kahe suhtlemistreeningut puudutava seisukoha vahel: tahame
turunišist välja tulla ja samas tahame kvaliteeti hoida. Kvaliteedist me ei taha loobuda
(st standardeid lõdvemaks teha), sest see eristab meid, ja vastasel juhul see pikemas
perspektiivis lihtsalt kaoks. Sisuliselt on suhtlemistreeningu näol spetsialiseerumisega,
millel võiks ja peaks perspektiivi olema. Me peame oma mõjujõudu suurendama. Oluline on koostöö, et teadvustada laiemalt, et
suhtlemisoskuste arendamine ei käi ainult loengu vormis. Suhtlemistreenerite
kogukonda on vaja suurendada ja me peaksime otsima uusi segmente, nt noored
perspektiivikad inimesed, kes liituksid (noored õpetajad, Tartu ja Tallinna Ülikool jne).
Kutse omistamine peab olema kindlasti supervisioonipõhine, mitte paberite järgi kutse andmine.
Kahe treeneri kasutamisel on palju positiivseid kõrvalmõjusid – sh üksteise toetamine ja
juhendamine.
Suhtlemistreeningu ellujäämise seisukohalt on tähtis sellesse integreerida ka uut
oskusteavet arendamisest.
Oluline on treeningu puhul lisaks tegevusele ja harjutamisele ka professionaalne reflektsioon.
Väga oluline on, et tagasiside oleks dialoogiline ja arendav.
Enese kõrvalt nägemine (soorituse salvestamine ja taasesitamine) võimaldab teadvustamist
arendada unikaalsel viisil.
Olles seda kõike pikalt arutanud, oli võrdlemisi lihtne täiendada treeningu enda standardit. Siin on toodud juhatuse ja V taseme treenerite ettepanek uue suhtlemistreeningu
standardi osas:
Suhtlemistreeningu kirjeldus (uus)
Suhtlemistreening on täiskasvanukoolituse
kogemusõppe meetod, kus õppimise
tulemuslikkus tagatakse soorituse salvestamise ja taasesitamise kaudu – oluline on tegevus (action), selle tegevuse reflektsioon (reflection) ja
mõtestamine ning arendav dialoogiline
tagasiside. Tagasisideprotsess on oma
olemuselt kolmekordne: tagasiside, mida
inimene ise näeb, tagasiside grupilt ja tagasiside treeneritelt.
Treeningu põhiosa moodustavad praktilised
harjutused, kus õppijad saavad võimaluse oma
käitumist, mõtlemist, hoiakuid, emotsioone ja
Suhtlemistreeningu kirjeldus (kehtiv))
Suhtlemistreening on aktiivne
õppemeetod, kus õppimise intensiivsus
tagatakse õppijatele kolmekordse tagasisidega: treenerilt, grupiliikmetelt ja
video-tagasisidest.
Treeningu põhiosa moodustavad
praktilised harjutused, kus õppijad
saavad võimaluse oma käitumist ise
analüüsida ja treenerite ning teiste
UUDISKIRI lk. 7 NR 47
tulemust ise (tagasiside alusel) analüüsida ning
erinevaid käitumisviise proovida ja harjutada. Treeningul toetab treener õppija arengut kolme
põhiprotsessi abil: keskne on õpiprotsess, mis
teostub läbi grupiprotsessi ja isiksusliku
arengu. Treenitavate puhul lähtuvad treenerid
arusaamast, et iga grupiliige tuleb treeningusse õpitavate oskuste isesuguse lähtetasandiga ja
lõpptulemust hinnatakse selle järgi, kas ja kui
palju grupiliikmed juurde õppisid.
Treeningul omandatud oskused peaksid leidma
kasutamist väljaspool treeningsituatsiooni.
Treeningu kaugemaks eesmärgiks on, et treeningul omandatud käitumise analüüsi
oskust kasutaksid treenitavad hilisemas elus
samu oskusi iseseisvalt (edasi) arendades.
Suhtlemist käsitletakse treeningul võitja-võitja (win-win) mõtteviisi alusel.
grupiliikmete toel muuta.
Treeningul suunab treener kolme põhiprotsessi: keskne on õpiprotsess, mis
teostub läbi grupiprotsessi ja isiksuse
arengu. Treenitavate puhul lähtuvad
treenerid arusaamast, et iga grupiliige
tuleb treeningusse õpitavate oskuste isesuguse lähtetasandiga ja lõpptulemust
hinnatakse selle järgi, kas ja kui palju
grupiliikmed juurde õppisid.
Treening seab sihiks, et õpitud oskused
leiaksid kasutamist elus. Treeningu
kaugemaks eesmärgiks on, et treeningul omandatud käitumise analüüsi oskust
kasutaksid treenitavad hilisemas elus
samu oskusi iseseisvalt (edasi) arendades.
Suhtlemise käsitlemisel treeningul on
aluseks võidan-võidad lähenemisviis.
Suhtlemistreeningu tunnused
Suhtlemistreeningu eesmärgiks on aktiivselt arendada osalejate baasilisi või kompleksseid suhtlemisoskusi* üldistes või spetsiifilistes olukordades.
Igal treeningpäeval osaleb iga osaleja vähemalt ühes videotagasisidega harjutuses.
Kestvus Minimaalselt 16 tundi
Järjestikuseid päevi Minimaalselt 2
Osavõtjate arv 6-12
Treenerite arv 2 (võib ka 1 + väljaõppe läbinud assistent)
Treenerite loengu osakaal treeningust mitte
rohkem kui
15% (108 minutit 2 päeval)
Treeneri individuaalne tagasiside grupiliikmele
Minimaalselt 1 kord päevas
* Baasilisteks oskusteks suhtlemistreeningul on kontakti-, aktiivse kuulamise ja selge
eneseväljendamise oskused, kompleksoskusena nt enesekehtestamisoskus (vt skeemi
avalehel )
Ülaltoodud ettepanek ei ole kivisse raiutud, ega veel ka mitte
kutsestandardisse. Siinkohal on üleskutse nii neile, kes oma seisukohti-arvamusi antud teemal tahavad kirjalikult esitada, kui
ka neile, kes tahavad panustada suhtlemistreeneri kutsestandardi
uuendamisse: andke palun oma huvist ja seisukohtadest teada
Ann Seilenthalile, kes juhatuses seda protsessi juhib
Endel Hango
PORTREELUGU
Valides vestluskaaslast, kellest portreelugu teha, ei läinud mul üldse kaua aega. Otsus oli kiire ja kindel: Kadri. See on inimene, kellega koos algas minu suhtlemistreeneri teekond,
aga see on ka inimene, keda tundsin ja kellega olin sõber kaua enne ühise tööelu algust.
Viimased viis aastat oleme üsna palju lahus olnud, kuna enam ei tööta me ühes kohas ja
teed ristuvad harva. Eks see oligi minu puhtalt isiklik igatsus ja soov taas kokku saada ja
kuulata seda, kuidas Kadril on läinud ja milline on ta praegu. Aga loodan, et ka need, kes
Kadrit nii hästi ei tunne, saavad temaga paremini tuttavaks. Võtsin kohtumisele diktofoni. Las Kadri mõtted jõuavad teieni ehedalt ja värvikalt, just nii, nagu Kadri ise ongi.
UUDISKIRI lk. 8 NR 47
Jana: Räägime sinu kui suure inimese elu algusest. Kuidas tööinimene Kadri alguse sai?
Kadri: See sai sel põhjusel alguse, et ma ei saanud kooli sisse. Lõpetasin keskkooli ära ja tahtsin õppida sotsiaaltööd, mida tol hetkel õpetati vaid Tallinna Pedagoogikakoolis. Ja ma
ei saanud sisse. Tol hetkel see oli suur pettumus, kuid tagantjärgi mõtlen: küll oli hea, et ei
saanud. Siis pidin midagi oma eluga peale hakkama ja tuli tööle minna. Sain lastekodusse
kasvataja abiks. Aasta oli siis 1991. Töötasin seal aasta otsa. Hiljem tahtsin uuesti õppima
asuda ja nüüd siis juba Tartusse. Mind ikka huvitas sotsiaaltöö eriala, kuid tol hetkel sinna pääsemine tundus ebarealistlikuna, kuna konkurss oli väga suur. Ma sain sisse hoopis
eripedagoogikasse ja mõtlesingi, et jään sellele erialale. Esimese aasta järel paar
kursusekaaslast vahetas eriala ja ma mõtlesin, miks mitte ka ise proovida ja minna õppima
päriselt seda, mida ma tahan. Ja nii jõudsingi sotsiaaltööni välja.
J: Kuidas sa jõudsid suhtlemistreeningu juurde?
K: Minu algne huvi ei olnudki niivõrd suhtlemistreening, vaid üldse gruppidega töötamine. Ja selle vastu tekkis mul huvi juba keskkooli ajal, kui olin 90-ndate alguses mõned aastad
pühapäevakooli õpetaja. See oli aeg, kui kirik oli muutunud ootamatult populaarseks ja
lapsevanemad meeleldi tõid oma lapsi pühapäevakoolidesse. Juhtumisi sai meie
pühapäevakooli õpetajate eestvedajateks Lembit Õunapuu, kes töötas TÜ
pedagoogikakeskuses ja kes tol ajal oli juba “valgustatud” grupitöömeetodite alal. Koos Reet Valgmaaga tegid nad õpetajatele mõeldud koolitusi, mis olid väga menukad. Lembit oli ise
väga vaimustatud gruppamisest ning grupidünaamikast ja tema juhendamisel
lastegruppidega siis proovisime neid asju.
Ülikoolis, sotsiaaltööd õppides, sai asi aina
“vunki” juurde. Meie kursus oli esimene
kursus sotsiaaltöös Tartu Ülikoolis ja ilmselt millegi uue ja ülla käivitamine
tõmbas õppetooli juurde ka väga
huvitavaid ning häid õppejõude: Henn
Mikkin, Ann Seilenthal, Katrin Rosental,
Salli Põldvere, Kaupo Saue. See oli väga põnev aeg, meil õnnestus saada palju
erinevaid gruppidega töötamise teoreetilisi
ja praktilisi kursusi. Ma arvan, et
praegune sotsiaaltöö eriala on midagi väga
muud, ma arvan,et mul õnnestus
ülikoolist saada eriliselt hea haridus.
1998 Suhtlemistreenerite väljaõppe lõpetajad
Kuna ka sinul endal olid tol ajal kokkupuuted Salliga, tekkis meil ühine huvi
suhtlemistreeningu vastu. Sellest, kuidas asi edasi arenes, võisime lugeda sinu loost
eelmises Uudiskirjas - see teekonna algus oli meil ju ühine. Ma mäletan suurt siseheitlust
otsustamisel, kui me lugesime suhtlemistreenerite väljaõppe kuulutust. Mina olin kindlasti
see hääl, kes ütles: no kuidas me saame, me ei saa ju, ei ole võimalik, kust me selle raha
saame?! Õppimise raha tundus erakordselt suur tollel hetkel. J: Kuidas sa ikkagi otsustasid, et see sinu unistus - sotsiaaltöö, mida tahtsid teha - jääb
nüüd kõrvale ja hakkad hoopis koolitama?
K: Sotsiaaltööd väga palju ma teha tõesti ei jõudnud. Peale ülikooli lõpetamist töötasin ma
Tartus Tähtvere Päevakeskuses, mis oli loodud eakate inimeste elu edendamiseks. Pärast
suhtlemistreenerite väljaõppe lõpetamist 1998. aasta jaanuaris tegin ma paar aastat kahte asja korraga: töötasin päevakeskuses ja koolitasin. Pidin alati töö juures võtma palgata
puhkust, et saaks koolitusi teha, ja see läks aina keerulisemaks. Ja siis ma arvan, et see oli
saatuse sõrm, et päevakeskuse Soomepoolne finantseering hakkas lõppema ja tuli rahalisi
vahendeid kokku tõmmata. Oli vaja inimesi koondada ning mina olingi üks nendest.
Loogiline ju ka, et kui ise ei suuda otsustada, siis keegi teine otsustab sinu eest.
J: Ja nii sa siis pühendusidki koolitamisele? K: Aastast 2000 ma polegi muud teinud ja olengi seotud ainult koolitamise tööga.
J: Kas selle 13 koolitamisaasta jooksul on olnud sul selliseid hetki, mil mõtlesid, et nüüd
aitab, ma ei taha seda tööd enam teha ja tahaksin teha midagi muud, nt ülikoolis õpitud
erialast.
K: Vot sellist, et nüüd aitab – sellist mõtet pole olnud. On olnud nii, et mind huvitavad veel
UUDISKIRI lk. 9 NR 47
mõned asjad. Mingid unistused ja asjad on olnud, et teeks näiteks oma külalistemaja. Aga
koolitamist olen tahtnud kogu aeg teha, see võib-olla on imelik, aga nii see on olnud. Olen mõelnud, et tahaks koolitamise kõrvale mingit sellist asja, kus inimesed saaksid minu
juurde tulla, mitte firmad, vaid inimesed ise. No näiteks tõesti midagi Bed&Breakfesti’i
moodi.
Paar aastat hiljem koos Janaga koolitamas
J: Mis see on, mida sa selles igatsed?
K: Füüsiline keskkond on see, mis mind kuidagi inspireerib. Hästi harmooniline keskkond. Kui ma olen näiteks kusagil
Šveitsis käinud, siis olen mõelnud, et oi, kui ilus ja tore ja
ma tahan ka kunagi pensionipõlves sellist keskkonda luua.
Aga ma ei taha loobuda sellest tööst, mida praegu teen. Mind
näiteks ei paelu ostan-müün-ja-vahetan-töö. Ma tahan ise
luua.
J: Aga räägime sinu kasvamisest koolitajana. Kuidas sa arenesid ja kas sa oskad mingeid enda arenguetappe visandada või teatud verstaposte.
K: Kindlasti oli algus. Ma olen vist seda juba palju rääkinud igal pool, aga kui
suhtlemistreeningu puhul poleks olnud nii, et koolitavad kaks treenerit koos, siis minust
poleks iial suhtlemistreenerit ega koolitajat saanud. Algus oli ikka väga vaevaline. See oli
ikka hirmutav, ma kartsin seda nii väga-väga.
J: Mida sa kartsid? K: Inimesi. See, et ma ei oska, see oli vast ka hirmu põhjustaja, aga eelkõige olid hirmutavad
inimesed ja kas see, mida ja kuidas ma õpetan, ikka sobib neile. Ja küll oli siis hea, et sai
sinuga koos teha, palju julgem.
J: Kahekesi karta oli julgem, on ju?
K: Just-just. Ma mäletan, kuidas me sinuga sõitsime koolitustele ja juba selle teekonna ajal olid meil erinevad hetked, kus ühel hakkas hirm tulema ja kus teisel. Õnneks ei langenud
need kokku. Üks oli ikka rivis.
Kindlasti esimeses etapis oli hea, et me olime koos, ja hea sõnaga meenutan ka seda, et me
olime sinuga omapead või omal käel. Hiljem, kui Selfi hakkas palju uusi koolitajaid tulema,
siis nad ei olnud enam omapäi, nad koolitasid ikka mõne kogenuma koolitaja kõrval. Meie
aga saime areneda ise, pidime iseseisvalt kõik otsused vastu võtma, ise kõigega hakkama saama, ei olnud kellelegi vastutust ära anda. See kasvatas kindlasti väga. Ka meie
vajadused koolitajatena olid alguses ühesugused. Vaata, kuidas me õppisime koos ja
rääkisime läbi, mida selle teema all kavatsen õpetada, mitu minutit läheb. See oligi siis see
esimene etapp - algus. Koolitama õppimise etapp.
J: Ja kuidas edasi läks? K: Teine etapp oli ehk see, kui me enam nii palju koos ei koolitanud, vaid meil hakkasid
tekkima oma teemad ja valdkonnad. Siis õppisin olema spetsialist. Süvenesin põhjalikult
stressijuhtimise temaatikasse ja see tegi mu õnnelikuks. See oli üks oluline iseendaga rahu
sõlmimise aeg. Koolitaja teed alustades oli mul sageli selline sisemine heitlus, et mismoodi
saab olla nii, et inimene õpetab teisi mitmel erineval teemal – tõsi, need seonduvad küll kõik
suhtlemisega – aga ise selles vallas spetsialist ei ole. Mul oli selline tugev arusaam, et õige koolitaja on keegi, kes on ühes konkreetses valdkonnas töötanud ja siis seda sama
valdkonda uurinud ja siis ta jagab oma teadmisi. Selfis koolitama asudes tuli päris ruttu
saada universaalseks: teada mitmetest erinevatest valdkondadest, ja see lähenemine ei
tundunud mulle õige. Mingil hetkel seedisin ma selle asja enda jaoks ära.
J: Mis su vastus siis nüüd sellele dilemmale on? Kuidas sa seda seletad, et saab õpetada teemat olemata seda valdkonda süvitsi uurinud spetsialist?
K: Ma arvan, et see on tulemuslik vaid siis, kui koolitaja ise on juba kogemustega, mitte
algaja. Et sa mittespetsialistina saaksid oma tegevusega koolitajana anda teatud valdkonna
inimeste jaoks midagi olulist, peaksid sa koolitaja rollis olema pigem kui konsultant. Ma
kahtlen, kas väga algaja seda suudab. Tal on ikka veel liiga palju endaga tegemist. Lugesin
hiljaaegu üht artiklit Martin Veinmannist ja mulle jäi üks lause kõlama, et esinemine läheb metsa siis, kui tähelepanu läheb esinejal temale endale ja mitte sisule, mida ta tahab edasi
anda. Meie valdkonnas konsultandi või koolitaja roll ei seisne selles, et mul on siin mõned
UUDISKIRI lk. 10 NR 47
teemad, mida tahan teile edasi anda ja teen siin hookust-pookust ja teil on siis väga huvitav.
See, mida hea koolitaja või konsultant siis teeb, see on juba mingi järgmine tasand. Olen mõelnud viimastel aegadel ka seda, et õppimine ei sõltu õpetamisest. Kui ma
algusaastatel arvasin, et minust oleneb ja õppimine on seotud minu tegevustega a la “oi, ma
unustasin nüüd selle asja ära” ja “ei tea, kas seda tegin nüüd hästi”, siis sellise
suhtumisega ma eeldan, et õppija on täpselt samasugune nagu mina. Aga nad ei ole ju. Neil
on mõnes kohas rohkem kui sul ja mõnes kohas võib-olla oluliselt vähem, aga nad on igal juhul absoluutselt teistsugused kui sa ise oled. Sellepärast ma arvan, et see on arengus
tänuväärne koht, kus tunnetad ära, et selle koha pealt võid vabaks lasta, sest õppimine
oleneb millestki muust. Õppimine ja arenemine on inimese sees toimuvad protsessid. Neid
protsesse on võimalik küll väljastpoolt mõjutada, kuid teatud piirini. Ma sageli mõtlen
endast kui ühe keskkonna tekitajast, sellise keskkonna, kus saab mõelda, proovida,
kahelda, eksida ja siis lõpuks leida. J: Mis on siis see järgmine level või kolmas etapp sinu enda arengus koolitajana?
K: See on seotud DevelopDesign`i loomisega. See pole firma, vaid ühine kaubamärk, mis
ühendab 4 koolitajat – mina, Mari-Liis Järg, Kristel Jalak ja Tiit Kõnnusaar. Need on
inimesed, kes on täiesti vabad tegema kõike, mida nad tahavad teha ja samas teevad soovi
korral asju koos. Meil igaühel on oma tugevused, mida püüame koostöös rakendada, ja siiani on see õnnestunud päris edukalt.
J: Tahan küsida lõpuks ka suhtlemistreeningu kohta. Mis mõtteid sul selle tulevikuga on?
K: Olen kuulnud, et mõned kogenud suhtlemistreenerid on hakanud kahtlema selle teema
või toote otstarbekuses ja on ka mõtteid, et äkki tuleks “pood üldse kinni panna”, kuna
keegi seda ei telli. Ma ei saa sellega päriselt nõustuda. Mõtlen, et me ei peaks
suhtlemistreeneri kutset ära kaotama, vaid vaatama esmajoones üle kutse omistamise korra. Mõtlen suhtlemistreeningust nii, et see on üks eriline käsitööoskus ja las ta olla
üheks nišiks turul. Kutsete omistamises on Eestis praegu palju muutusi ja me peame
sellega kaasas käima ja olema valmis oma kutset täiendama, muutma, olema ehk
paindlikumad, kui seni oleme olnud.
J: Küsin siis juba ka traditsiooniliseks kujuneva küsimuse, mida Ann küsis intervjuu lõpus ka minu käest: Kadri, millest sa unistad?
K: Ma päriselt ikka periooditi unistan päris kõvasti sellest B&B-st. Mul on juba kõik läbi
mõeldud, milline serviis seal peab olema ja millised lauad, millised toakontseptsioonid,
projekte olen ma juba joonistanud sadu ja otsinud neid Internetist. Väga reaalne, et ühel
päeval on see koht olemas. Visioon ja kutse on tugev. Teha koht, kus on hea olla mul endal
ja kuhu teised tahavad tulla.
Küsitlenud ja üles tähendanud Jana Tamm
ÕPPIMISKOGEMUS: PERETERAAPIA
Aastakonverentsil jäi mulle kõrva, et enesetutvustuse juures päris mitmed liikmed rääkisid
pereteraapia õppimisest. Otsustasingi lähemalt uurida, miks nii paljud suhtlemistreenerid
on läinud ennast täiendama just selles vallas. Saatsin nendele, keda teadsin olevat
pereteraapiat õppimas, kolm küsimust. Siin on vastused.
LIIS AAVASTE-HANGO
1. Miks asusid pereteraapiat õppima?
Ikka huvist selle vastu, et kuidas need süsteemid ja suhtesüsteemid
peres tekivad ja mil viisil neid elus hoitakse. Teine põhjus oli see, et
olen seitse aastat psühhodraamat õppinud ja tahtsin mingit teist
struktuuri selle kõrvale ja veidi teist vaatenurka, et seda psühhodraama gruppides kasutada.
2. Mis Sind pereteraapia õppimises paelub või on siiani üllatanud, eriliselt mõtlema
pannud?
Minu jaoks on kõik olnud väga huvitav ja eks see õppimine käib ka seal nii, et info
saamine ja enda kogemuse analüüs paralleelselt. Olen palju oma pere peale mõelnud
UUDISKIRI lk. 11 NR 47
– nii päritolupere kui enda loodud perekonna peale - ja saanud niiöelda
helikopteripilti ka enda kui ema, lapse ja abikaasa rolli kohta. Olen märganud mustreis, mida ma polnud varem tähele pannud, ja mõelnud nende allikate peale.
Olen saanud kinnitust, et paarisuhe on väga tähtis ja et lapsevanema roll on tohutult
vastutusrikas just seetõttu, et vanemad on lapse jaoks nii määrava tähtsusega.
Muidugi olen saanud muu hulgas kergendunult ohata, et õnneks on mul ikka kõik
enam-vähem hästi, sest õppimise käigus lahendame me erinevaid juhtumeid ja õpetajad toovad näitlikustamiseks palju näiteid.
3. Kuidas (milliseid ideid) saad kasutada pereteraapias õpitut suhtlemistreeneri töös?
Kuidas teadmised pereteraapiast tulevad kasuks ka suhtlemise õpetamisel?
Kindlasti suurendab sedasorti enesearendus enesekindlust ja annab palju uusi ja
värskendavaid teadmisi psühholoogia, inimese arengu ja teda mõjutavate tegurite
kohta. Olen veelgi enam õppinud märkama seda, mida välja ei öelda, ja seda, mille kohta me ütleme mitteverbaalne väljendus. Kindlasti on õpingud suurendanud mõistmist
igasugu „veidrike“ või muidu kummaliselt käituvate inimeste suhtes.
TIIT KÕNNUSSAAR
1. Miks asusid pereteraapiat õppima?
Kui ma üheksakümnendate alguses alustasin "Pere ja Kodu" väljaandmisega (mille iga numbri lugejaskond ulatus 200 000
inimeseni), siis ma ilmselt ei kujutanud ette, et inimeste hulk, kellele ma
oma tööga fokusserun, muutub edaspidi üha väiksemaks.
1999 käivitasin kirjastuse Väike Vanker ja hakkasin välja andma
suhete- ja lastekasvatusraamatuid. Kahtlemata on raamatu sihtgrupp
väiksem kui ajakirjal, samas fokusseeritus on parem ja seetõttu kasu ilmselt igale
lugejale suurem.
Kui ma 2006. aastal lõpetasin Selfi Erakooli ja sain samal ajal ka Gordoni Perekooli
treeneriks, siis töötasin juba 12 inimesega korraga. Siit on ju loogiline, et järgmine
samm on perekond. Tegelikult aga on töö inimestega olnud mu huvi kõik need 20 aastat ja ma tahan
seda üha paremini ja professionaalsemalt teha - aidata inimesi efektiivsemalt. Ja
seda saab teha kõige paremini ikka silmast silma.
Pereteraapia õppimiseks andis suure impulsi ka tuntud pereterapeudi Jesper Juuli
raamatutega töötamine. Tema seisukohad on mu maailmapilti paari viimase aasta jooksul, mis ma nende kirjastamisega tegelenud olen, üsna kardinaalselt muutnud ja
küllap ma tahtsin sellest rohkem aru saada.
2. Mis Sind pereteraapia õppimises paelub või on siiani üllatanud, eriliselt mõtlema
pannud?
Loomulikult olen ma mõelnud, et inimene ei ela maailmas üksinda, ta sõltub teistest
ja on teistega seotud. Aga seda, kui suur on tegelikult kõige lähedasemate (aga ka kaugemate) inimeste mõju - seda mõtet polnud ma ilmselt piisavalt põhjalikult
mõelnud.
3. Kuidas (milliseid ideid) saad kasutada pereteraapias õpitut suhtlemistreeneri/koolitaja
töös? Kuidas teadmised pereteraapiast tulevad kasuks ka suhtlemise õpetamisel?
Süsteemse toimimise mõistmine aitab ilmselt mõista ka seda, miks inimesed ei saa sageli käituda nii, nagu nad tahavad või õigeks peavad. See, miks me efektiivselt ei
suhtle, sõltub kahest poolusest - meil kas pole oskusi või on kusagil seespool
takistus, mis ei lase olemasolevaid oskusi kasutada.
Aga kuidas pereteraapia suhtlemistreenerile kasuks tuleb? Seda ma võin öelda 3
aasta pärast:)
MEELIKE SAARNA
1. Miks asusid pereteraapiat õppima? Õppimine avardab maailma. Nii seda maailma, mis asub väljaspool inimest, kui ka
seda maailma, mis asub inimese sees. Mõlemas on palju pimedaid kohti, ükskõik kui
palju ka ei õpiks. Aga kui pimedaid kohti on vähem, on ka juba täitsa tore.
UUDISKIRI lk. 12 NR 47
Õppimine on väljakutse, on eluviis, on fun.
Professionaalse Psühholoogia Erakoolist sain psühholoogilise nõustaja kutse, mis on sisuliselt psühhoterapeudi baastase.
Loomulikult tahtsin enamat. Juba PPE ajal tundus just
pereteraapia suund paljudest teistest mulle sobivaim, nii et kui
täiendõppe grupp avati, ei olnud mul mingeid kõhklusi.
2. Mis Sind pereteraapia õppimises paelub või on üllatanud?
Väärtustan aega, mis kulub õppimisele-lugemisele, õppejõudude panust õpetamisse, seda seltskonda, kelle hulka tänu õppimisele kuulun – nii kursusekaaslasi kui ka
ühingukaaslasi pereteraapia ühingust, väärtustan uut iseennast oma uute teadmiste
ja kogemustega. Olen igal võimalusel õpitut kohe ka praktilises töös kasutanud ja
saanud häid kogemusi ja tulemusi.
Ma pole oma elus olnud kuigi süsteemne, ja pusle kokkupanek on mulle pigem ikka keeruline olnud. Seetõttu on süsteemiteooriatele toetuv pereteraapiline lähenemine
mulle väga arendav olnud. Olen viimased kaheksa aastat olnud järjepidev õppija ning
hea on tajuda, kuidas kõik eelnevalt omandatu ja kõige värskemad teadmised
omavahel sobituvad-integreeruvad.
3. Kuidas (milliseid ideid) saad kasutada pereteraapias õpitut suhtlemistreeneri töös?
Kuidas teadmised pereteraapiast tulevad kasuks ka suhtlemise õpetamisel? Suhtlemistreeneri tööd tehes on enam-vähem aktiivses kasutuses olnud kõik see,
mida ma olen õppinud, ega seda töö käigus ju teadvalt eritle. Kui midagi välja tuua,
siis ehk seda, et pereteraapiat õppides on arenenud analüüsivõime ja oskus näha
pealispinnast sügavamale. Need omadused tulevad kindlasti kasuks rollimänge
jälgides ja videoanalüüsi tehes. Pereteraapiat õppides ja igapäevases töös oma klientidega on mul olnud pidev võimalus toetuda muu hulgas ka neile
alusteadmistele, mida kunagi omandasin suhtlemistreenerite väljaõppes. Kuna
minu koolitusklientide seas on palju suhtlemist õppivaid lapsevanemaid, siis neil
koolitustel on minu teadmised ja kogemused perekonnapsühhoteraapia alal kindlasti
lisaboonus.
IMBI MIHHAILOV
1. Miks asusid pereteraapiat õppima?
Perekonnaga oleme kõik seotud. Erinevatest psühhoteraapia suundadest on see teraapia enim sarnane minu mõtteviisiga. Uute
oskuste omandamine psühholoogi töös laiendab ka minu
valikuvõimalusi inimestega töötades.
2. Mis Sind pereteraapia õppimises paelub või on üllatunud?
Terapeudina sekkud perekonna toimimisse ja saad esile kutsuda muutuse. Sina
käivitad protsessi, kus edasise liikumissuuna valib pere ise. 3. Kuidas (milliseid ideid) saad kasutada pereteraapias õpingtut suhtlemistreeneri töös?
Kuidas teadmised pereteraapiast tulevad kasuks ka suhtlemise õpetamisel?
Ülesannete lahendamisega seotud raskused, suhtlemisraskused, rolliprobleemid,
raskused käitumise kontrollimisega jne on ju ka suhtlemistreeningus õpitavate
oskuste hulgas. Ühe valdkonna tundmine täiendab teist ning loob võimaluse
erinevad teadmised ühendada ja seeläbi ka tulemuslikumalt inimestega tegeleda.
MARGE VAINRE
1. Miks asusid pereteraapiat õppima?
Minu õpingutest Tartu Ülikoolis on möödunud hulk aastaid. Päris
kaua oli psühholoogia minu jaoks lihtsalt huvitav valdkond.
Suhtlemisalaste koolituste läbiviimine tõi mind aga lähemale töö
ja hobi ühitamisele. Sealt edasi, mitme aasta jagu hiljem, järgnes otsus asuda tööle psühholoogina, mis omakorda viis tõdemuseni,
et praktiliseks tööks inimestega ei piisa seni õpitust, vajasin uusi
meetodeid, teadlikumat lähenemist, millele oma töös tugineda.
UUDISKIRI lk. 13 NR 47
2. Mis Sind pereteraapia õppimises paelub või on siiani üllatanud, eriliselt mõtlema pannud?
Juba siis, kui läbisin sissejuhatava kursuse, paelus mind süsteemne lähenemine
suhetele ja suhtlemisele.
Olen saanud uue mõtteviisi, mis toetub inimeste vahel toimuvas vastastikususe mõistmisele. Lühidalt öeldes: suhete käsitlemiseks ei sobi põhjus-tagajärg seostest
lähtumine. Näiteks lapsevanem võib väita, et riidleb või karistab last, sest ta käitub
agressiivselt, kuid me võime näha sama olukorda ka nii, et laps käitub agressiivselt seetõttu, et vanemad karistavad teda sageli. Kumb käitumine on põhjus, kumb
tagajärg?
Sellest tulenevalt olen aru saanud, et ei ole kasu süüdlaste otsimisest ja probleemi
omistamisest ühele inimesele, suhetes mõjutatakse üksteist vastastikku. Peres, kus liikmeid rohkem, on suhete süsteem sedavõrd mitmekesisem ja komplitseeritum.
Veel olen teadlikumalt omaks võtnud, et paljudes asjades, aga ka suhete käsitlemisel,
ei ole vaja otsida tõdesid. Nagu äsjases näiteski ei saa ju väita, kumb väide on õigem.
Nüüd siis töötangi lähtudes sellest, et ühe inimesega toimuv mõjutab tema lähedasi ja vastupidi. Kuidas täpsemalt süsteem toimib, selle mõistmiseks tuleb mõista suhete
konteksti laiemalt, kaasata kõik olulised asjaosalised, avastada korduvusi, leida
probleemi alalhoidjad jne. ning leida viise muutusteks.
3. Kuidas (milliseid ideid) saad kasutada pereteraapias õpitust suhtlemistreeneri töös?
Kuidas teadmised pereteraapiast tulevad kasuks ka suhtlemise õpetamisel?
Teadmised ja töötamine pereteraapia meetodil rikastavad kindlasti ka suhtlemise õpetamist, tööd treenerina.
Eelnevalt kirjeldasin, kui vähe on kasu nn ühesuunalisest mõtlemisest ja
suhtekonfliktides süüdlaste tuvastamisest - seda mõtet annan sageli edasi ka koolitajana.
Kindlasti on suhtlemine ja vajalike oskuste arendamine midagi enamat kui võtted ja
tehnikad. Pereteraapia koolitus on aidanud selgemini näha, et iga suhtlemisakti
kaudu määratletakse ka suhet, nt tõrjutakse kedagi, püütakse positsiooni muuta, võistelda, läheneda, säilitada olemasolevat suhet jne. Selle vaatenurga kaudu olen
rohkem mõistnud, miks mõned hästi omandatud suhtlemisoskused vahel ei toimi või
ei mõju ettearvatavalt, ei sobi igas suhete kontekstis. Küllap olen koolitajana nüüd
teadlikum võimalikest varjatud eesmärkidest, manipulatsioonidest ning usun, et tulen
võimalike vastuväidetega paremini toime.
Kindlasti on oluline osa ka sellel, et saan tugineda oma kogemustele pere- ja paarinõustajana, tuua näiteid oma tööst, seeläbi elavdada oskuste tehnilist õpetamist,
võimaldada äratundmisi, motiveerida suhtlemises muutusi tegema.
Ei saa eitada, et töötamine psühholoogina pereteraapia meetodil annab mulle endale rohkem lisaväärtust eksperdina, loob kindlustunnet ja loodetavast mõjun seeläbi
koolitustel usutavana.
Küsitles Jana Tamm
UUDISKIRI lk. 14 NR 47
INIMESED ARENDAVAS KESKKONNAS
Boston on minu jaoks üks veidralt omane linn. Alustades kasvõi sellest faktist, et sealne
juhtiv ülikool on praktiliselt sama vana kui minu kodulinna oma.
Esimest korda käisin sealkandis rohkem kui kakskümmend aastat tagasi ja toona varjutas
Nõukogudemaalt tulnule osaks saanud kultuurišokk ning järgnevad uskumatult eredad muljed Californiast kõik ühtlase „ah-see-siis-ongi-see-Ameerika“ looriga.
Seekord tundsin ennast esimestest hetkedest peale ootamatult koduselt, seda isegi hoolimata piiriületuse
grotesksusest: jõudsin mitukümmend korda vaadata
reibast videotervitust, kus paljude valgete hammaste
välkudes kinnitati „Welcome to America!“; samal ajal kui üksainus ametnik kahe lennukitäie jagu mittekodanikke
üle kuulas. Muide – samas JFK lennujaamas pakuti
valjuhäälditest kolmveerand tundi võimalust teenida
300 dollarit lennates Bostonisse kaks tundi hiljem.
Kahekümne aasta eest oli see kogu mu reisiraha...
Vahur oma koolimaja ees
Läksin külla abikaasale, kes õpib Cambridge’is Harvardi
õppejõudude käe all inimeste arendamist. Elasin koos sealsete õppuritega, kohtasin oma Inseadi-aegseid
kursusekaaslasi Šveitsist ja Kreekast, kes olid end
sealkandis täiendamas. Suure osa ajast veetsin
raamatupoodides ja enesearendamise teemalistel
kohtumistel restoranides, pubides, baarides. Nagu paljud teised minu ümber.
Vahetult reisi eel oli üks Eestis tegutsev muulane öelnud: „Being Estonian seems to be a full-time job!“.
Viidates sellele, kuivõrd ametis me enesetõestamisega
oleme ja kui kangesti oma erilisust rahvana hoida ja
esile tõsta tahame (mõõtes kõike peamiselt iseendaga
ning vältides võõrasse süvenemist). Uuel Inglismaal pole
sellistel asjadel mingit tähtsust, kõike proovitakse üle kanda, muuta, arendada. Näiteks saime osa üleüldisest
iirlaste-Patricku peost. Ja parasjagu toimuva
restoranifestivali raames pakkusid linna parimad
söögikohad uskumatuid kombinatsioone eri maade
toitudest (mida arvate pizza-sushi eelroast?).
Ühel õhtul küsis Vahur meie lauanaabriks olevalt ameeriklannast konsultandilt, et kus see
õige Ameerika on. Vastus kõlas kõige rohkem nagu „igatahes Texases mitte“.
Reisikirja moodi kokkuvõtet oma sellekuisest reisielamusest ma teha ei oska. Ei vaadanud
ma ühtegi huviväärsust, kui Põhja-Ameerika suurim ja moodsaim hiljuti avatud Apple Store välja arvata (mille teenindus oli küll mu meelest silmapaistvalt personaalne ja elamuslik).
Poes käisin veel mõnel korral. Boston on üks neid ameerikalikke kohti, kus ühe katuse all on
kaks üliodavat ja üks kallim kaubamaja ehk et vähem kui 100 m kauguselt võid täpselt
samad kingad või jakid saada kümme korda odavamalt. See tundus mõjuvat pigem niimoodi,
et seljas-jalas olevale ei pööratud ka ametlikumatel puhkudes kuigivõrd tähelepanu.
Tagasi jõudes ütlesin lähedastele, et käisin vaatamas, kuidas inimesed tegelikult elavad. Mis salata – korralik traditsioonidega õppimist toetav keskkond on mind läbi elu ahvatlenud.
Kogesin seda senisest suuremas mastaabis.
UUDISKIRI lk. 15 NR 47
Veel mõned juhuslikud pildikesed:
Esimesel hilisõhtul suubusime baari, kus olime kõigist teistest oma kaks korda vanemad. Kõik ülejäänud kohalviibijad näisid
olevat äsja „Sotsiaalvõrgustiku” filmist välja
astunud. Meid koheldi kui teretulnud külalisi,
kellega on põnev suhelda.
Ühe hommikusöögi ajal istusid mu kõrvallauas noormehed, kes umbes 20 minutit arutlesid,
milline omlett on kõige tervislikum. Ja sõid seda siis koos nelja poolkohustusliku
vahtrasiirupi-pannkoogiga.
Karin Apple´i poes
Cambridge’i gurmeepoe müüjad, kes siiralt huvi tundsid, kuidas mulle eelmisel päeval
ostetud sõstramahl maitses, suutsid oma kogemustele toetudes müüa mulle Itaaliast toodud umaamimaitselist tomatikastet, mis sügisel Umbrias kohatu ja veidrana tundus.
Igatahes – kohapeal loetud raamatud tundetarkusest ja konformsusest said sel reisil hulka
lisatähendusi...
Karin Hango
ESTÜ KAUBAMÄRGI KASUTAMINE
10. märtsil saime teate, et Patendiamet on ESTÜ-le kaubamärgi omistatud. Kaubamärk
kaitseb kõike, mis on ESTÜ kodulehel meie tegevuse osas kirjeldatud.
Oleme kaubamärgi kasutamistingimusi juhatuses mitmel korral arutanud ja nende arutelude alusel tegi juhatus 24.03. 2011 alloleva otsuse:
1. Seoses koolitusega kasutatakse kaubamärgina ESTÜ logo koos kirjaga: “ESTÜ
kinnitab läbiviidava programmi kvaliteeti”.
2. Kaubamärki võib kasutada ainult standardikohase suhtlemistreeninguga seotud
materjalidel. Kaubamärki võib kasutada oma reklaamis, koolitusmaterjali tiitellehel ja
tunnistusel, kuid mitte koolitusmaterjalidel. 3. Kaubamärki võivad kasutada ainult kutselised treenerid (vähemalt üks koolitajatest
peab omama kutset, kui tehakse assistendiga) või kutse taotlejad (kes on alustanud
taotlemisprotsessi ja kellel on ESTÜ poolt kinnitatud superviisor).
Kui koolitaja kasutab kaubamärki, on ESTÜl õigus tutvuda programmi ja materjalidega ning
tutvuda koolitaja nõusolekul tellija tagasisidega.
KOMMENTAAR Sedamööda, kuidas suhtlemisoskuste koolitamine sai 2000ndate aastate
alguses tuule tiibadesse, tekkis koolitajaid, kes tegid oma koolitustel vidosalvestisi, neid
gruppides näitasid ja kommenteerisid, omamata ise suhtlemistreeneri väljaõpet ega
arusaamu video sellise kasutamise riskidest. Ikka ja jälle kohtasime gruppides inimesi, kellel
oli oma varasemate kogemuste mõjul väga negatiivne suhtumine harjutuste salvestamisse ja analüüsimisse.
Hakkasime juhatuses arutama, mida peaksime tegema oma potentsiaalsete klientide
kaitsmiseks.
2007. aastal otsustasime taotleda suhtlemistreeningule kaubamärgi.
See tegevus osutus keerukamaks, kui oskasime arvata. Valisime oma esindajaks ja kaubamärgitaotluse vahendajaks Patendibüroo Käosaar ja Co. Nende abiga selgus, et
kaubamärki ei saa omistada lihtsalt 'suhtlemistreeningule' vm tegevusele või mõistele, vaid
üksnes sellisele tegevusele, mille aluseid ja meetodeid me oleme üldkättesaadavana, nt
ühingu kodulehel, kirjeldanud. Kaubamärk omistatakse sel juhul kirjeldajat esindava
organisatsiooni nimetusele, täpsemalt logole.
UUDISKIRI lk. 16 NR 47
Tollal oli ühingu nime lühendiks ESÜ ja kuna see langes kokku mitme teise meist varem
registreeritud ühingu lühendiga, olime sunnitud muutma oma ühingu nime lühendit (nagu teada, ESTÜ-ks) ning vastavalt muutma ka logo. Lõpuks, aprillis 2009 saime Käosaar & Co-lt
teate, et Patendiamet on meie registreerimistaotluse menetlusse võtnud. Aga aega läks veelgi,
Patendiameti ekspertiis vältas poolteist aastat, pärast seda oli veel mitmekuuline
vaidlustamisvõimaluse periood, mida küll õnneks keegi vaideks ei kasutanud. Käesoleva
aasta märtsis kandis Patendiamet 'ESTÜ' riiklikku kaubamärgiregistrisse. Oleme sellest ajast, kui algas meie kaubamärgi menetlus Patendiametis, konfronteerunud
mitme Eesti koolitajaga, kes nimetavad oma koolitusi suhtlemistreeninguks, ja kavatseme
seda tegevust jätkata. Kui vaadata koolitusfirmade ja koolitajate tutvustusi, siis võib leida
järjest uusi koolitajaid, kes nimetavad oma tegevust suhtlemistreeninguks - ja kellelt meil on
(alustuseks) õigus küsida, kust pärineb nende treeneriväljaõpe...
Juhatus on koostanud ka pressiteate meie kaubamärki tutvustamiseks ajakirjanduses.
Juhatuse tegevust vahendas
Ann
MIDA RIIULILT KAASA VÕTTA JA KUHU SAMMUD SEADA?
Kuna väljas paistab päike ja kevad on asja tõsiselt võtma hakanud, siis raamatutest ehk
ainult mõned.
Huvitavaid artikleid ka ajust ja teadvusest on leida teadvus.wordpress.com ehk
kodukonverentsi võimalus.
Tõnu Lehtsaar on üllitanud EL projekti toel materjali Õppejõudude sotsiaalsed ja
kommunikatiivsed oskused. Lugemiseks/tutvumiseks klõpsa pealkirjal. Kirjastus Stella Borealis on üllitanud Isabelle Nazare-Aga raamatu Manipulaatorid : kuidas neid ära tunda ja ennast kaitsta .
Peterburis sel aastal ilmunud suhtlemistreeninguteemaline raamat (koostaja V.A.Tšiker, kirjastus Retš) 18 программ тренингов : руководство для профессионалов. Pärnu Konverentsid on sel aastal müügi-, turundus- ja klienditeenindusteemad ühendanud
ühte konverentsi, mis kannab pealkirja Lugude ajastu 2011 ja toimub 12.-13.mail.
Kuidas luua head lugu? Kuidas jutustada lugu meeldejäävalt? Kuidas teha lugude
rääkimisest süsteem, mis toetab müüki, turundust ja klienditeenindust?
Meditsiini erinevad valdkonnad arenevad pidevalt. Tervishoiu valdkonnas on üha enam
hakanud levima haiguste ja tervise biopsühhosotsiaalne käsitlus, mis peab inimese tervise ja
bioloogiliste funktsioonide mõjutajateks eelkõige meid ümbritsevaid psühholoogilisi ja sotsiaalseid faktoreid. 14.-15.mail toimub Tallinnas Rahvusvaheline Integratiivse Meditsiini
Konverents 2011 Täiuslik tervis – teaduslik lähenemine inimesele kui tervikule.
17.mail toimub seminar Mentorlus ja coaching- mis, kellele ja miks?, Tallina
Konverentside korraldamisel.
Lahenduskeskseid suundi esindavate teraapiate ja töövormidega tegelejatele on pakkuda
10.aastakonverentsi Ungaris. Kohale on lubanud tulla 150 praktikut 20 maalt, et jagada oma
kogemusi. Konverents toimub 19.-21.mail ja kannab pealkirja Discovering Treasures in
Organisation .
Ja kindlasti toimub veel palju toredaid ja asjalikke üritusi. Lisage ja jagage!
UUDISKIRI lk. 17 NR 47
SUVESEMINAR!
19.-20. augustil 2011 Pärnumaal Maria talus
(www.maria.ee). Broneeri suvepäevade aeg
oma kalendris!
Hetkel käib aktiivne töö
programmi kokkupanemise osas. Suvepäevade programmist
ja maksumusest anname kohe
teada e-posti teel, kui
kokkulepped on esinejatega
saavutatud.
Suvepäevade korraldajateks on
Merike Kim (projektijuht, sisuline programm),
Riina Varts (sisuline programm) ja Sirje Tammiste (organisatoorne pool).
Palun vaata Maria talu kodulehte ja kõik ettepanekud ning soovid õhtuse meelelahutuse osas
on teretulnud! Kirjuta nendest Merikesele ([email protected]).
Oled väga oodatud!
OOTAME
JUST SINU
KAASTÖID !
UUDISKIRJA TOIMETUS:
Jana Tamm [email protected]
Ann Seilenthal [email protected] 52 86 802
ESTÜ postiaadress: Pikk 74-12, Tartu, 50603
