6 lugusüdamest2015. aasta loovkirjutamise ringis valminud 6 lugu

Mia-Karo Ints

Sisukord

10 sõna stseen................................................................................................2Pool elu...........................................................................................................5Minu abc.........................................................................................................7Kui ma oleksin….............................................................................................9Okasroosike..................................................................................................12See on nii lihtne............................................................................................17

1

10 sõna stseen10 sõna stseen on ülesanne, milles esmalt antakse autorile ette 10 erinevat sõna, millest autor peab ühe sujuva ja sidusa loo kirjutama.

Sõnad: Totakas, türkiissinakas, kommipaber, unihiir, suhkrustama, vilistama, härra muhk, väike Mukk, kohkunud, janune.

Tegevuskoht: Põhja- jäämerel allveelaevas

Väike Mukk istus pehmel tugitoolil sügavas Põhja-Jäämerel hulpivas allveelaevas ja vilistas väikest viisijuppi.

Pärast mitut tundi totakalt istumist kuulis Mukk, kuidas keegi kurja häälega ütles : „Lõpeta juba ükskord see kohutav vilin“

Väike Mukk kohkus päris kõvasti ja vaatas allveelaevas ringi, nägemata ühtegi hingelist, peale aknast mööda ujuvate kalade muidugi.

’’Ma olen siinsamas, sinu pea peal,’’ lausus hääl uuesti.

Väike Mukk hüppas toolilt maha ja sibas oma pisikeste jalgadega üle toa peeglini. Kohale jõudes pidi ta tükk aega ennast jõllitama, et lõpuks tähele panna, et tema pea peal olevale türkiissinakale muhule olid pähe kasvanud silmad ning suu. See muutis tema välimuse kohe päris totakaks, kuna tema nägu meenutas natukene imeliku unihiirt.

’’Lubage end esitleda, mina olen härra Muhk,’’ lausus muhk viisakalt, ’’Ja kuidas täpselt peaksin ma teid kutsuma, härra…’’

’’Mukk,’’ lõpetas Mukk,’’ Väike Mukk.’’

’’Et väike, seda näen ma ise ka,’’ ütles härra Muhk kõrgil toonil.

’’Põhjus, miks olen teid tänasel külmal päeval tülitanud, on järgmine,’’ jätkas muhk härrasmehelikult. ’’Vaadake, ma olen kohutavalt janune, sest teie ei ole suvatsenud mulle midagi juua anda. Samuti olen ma natukene häiritud kõigist kommipaberitest, mis igal pool vedelevad. Kõik need kirjud toonid panevad mu pea valutama.

2

Väike Mukk vaatas oma peegeldust suu ammuli, kuna ta polnud veel kunagi näinud rääkivat muhku.

’’Kohe näha, et mats,’’ lausus härra Muhk köhatuse saatel, ’’Tõeline džentelmen küsiks praeguseks minu käest joogieelistusi.’’

Mukk päriski siis: ’’Mida härra sooviks?’’ ’’Vett palun. Suhkrustatult’’. „Heakene küll siis,’’ sõnas Mukk ja sibas kööki jooki kokku segama.

Niiviisi suhkrustatud vett juues said nad suurteks sõpradeks ja härra Muhust sai Mukkile suurepärane nõuandja tema reisidel läbi merede ning ookeanite.

Alguses küll Mukk muretses natuke, et Muhk aja jooksul ära kaob, aga õnneks või õnnetuseks oli Mukk väga pisike ning selle tõttu kukkus ta kogu aeg pikali, täpselt pea peale nii, et mõnel päeval muutus Muhk lausa kaks korda suuremaks.

Kahjuks aga ei uskunud keegi väikese Mukki jutte härra Muhust. Täiskasvanud arvasid, et Mukk on arvukatest pea peale kukkumistest natuke hulluks läinud ja suhtusid temasse põlglikult. Lastele aga meeldisid jutud rääkivast muhust väga, aga ka nemad pidasid jutte vaid väljamõeldisteks.

Õnneks teame meie tõde. Viimaste kuulduste järgi peaksid väike Mukk ning härra Muhk oma reisidega praeguseks Emajõkke jõudnud olema ja võib-olla, kui te kunagi mööda Emajõe kaldaid jalutate, võite te näha kollast allveelaeva, milles elavad väike Mukk ja tema hea sõber härra Muhk.

3

Pool eluPool elu on ülesanne, kus kirjanik peab etteantud sõnast viie minuti jooksul jutukese kirjutama. Kui aeg on täis, peab ta võtma loo sõnade arvu ning jagama selle kahega. Seejärel tuleb kirjutada sama lugu uuesti ainult poolte sõnadega ja nii edasi, kuni pole enam sõnu, mida pooleks jagada.

KARU

Ma tahaks olla karu. Ma arvan, et niiiii tore oleks olla karu. Olen kuulnud, et karudel on väga suur aru. ma tahaks endale ka aru nagu karul. ma tahaks karu aru. karu aru- nii naljaks sõna. karu aru-. karu aru. karu aru. kõlab ju lahedalt?

Lisaks saaksin elada metsas. mulle nii meeldiks elada metsas. Ma ei eksiks kunagi metsas ära, kuna ma elan metsas. Ma võin elada halli kivi all. Või võin ronida puu otsa elama. Ei-ei puu otsas küll elada ei tahaks. Ma kukuks ju alla. teate mul on väga halb tasakaal. Mu sõber kunagi ronis puu otsa ja kukus alla. ja ta suri. Tegelikult ta ikka ei surnud. Ta on lihtsalt siiamaani koomas. Jah, see on kurb. Aga oota.. kui ma oleksin karu, oleks mul ju karu aru ja ma ei kukuks puu otsast alla. Teate miks? Seda sellepärast, et kui ma oleksin karu, siis oma karu aruga saaksin ma aru, et karu on oma aru tõttu natuke liiga paks, et puu otsa ei mahugi, kuna nii suure aruga saabki ainult oma aruga arutada ja süüa. spordiks ei jää üldse aega. (184 sõna)

Tahan olla karu. Mul oleks karu aru, elaksin metsas, ei eksiks ära. Võiksin elada kivi all. Puu otsas ei tohiks – kukuksin alla. Karu on selleks liiga paks. (25 sõna)

Tahan olla karu. elan metsas aruga kivil mitte puul. Kukun alla. Liiga paks (13 sõna)

Tahan karu aru metsas mitte puul – paks (6 sõna)

Aru metsas paks (3 sõna)

Tahan kar… (1,5 sõna)

Karu (1 sõna)

4

Kar… (0,5 sõna)

5

Minu abc

A-armastav

B- buzzfeedi sõltlane

C- Coca Cola joodik

D-Delfiine nunnuks pidav

E-Energiline ( vahel )

F-Fantaasiat armastav

G- Good mythical mornigi igapäevane vaataja

H- Harry Potteri suuuuuur fänn

I-Imelik, väga imelik; irooniline

J-jonnakas

K-Koera omanik, kirjanik, kannatamatu

L-Laisk

M-maiasmokk

N-Näljane, kogu aeg näljane

O-Ootamatu

P- Pidevalt nohune

R-Raamatute sõltlane

S-Sõprade suuuuuur fänn

T-Tšello mängija

U-Unistaja, Unustaja, Unine

V- Väga dramaatiline

Õ-Õuna söödik

6

Ä-Ärevil

Ö-Öö inimene, öökullide suur armastaja

Ü-Üllatusi armastav; Ükssarvik (päriselt)

7

Kui ma oleksin…

Kui ma oleksin lõhn,

siis ma oleksin mango jäätise lõhn, sest see on üks mu lemmikumaid lõhnu ja

tihti ostan ma seda jäätisekohvikust just selle lõhna pärast.

Kui ma oleksin söök,

siis ma oleksin mahlajäätis, sest ma olen inimene, kes väga kuivi asju ei söö.

Mulle maitsevad mahlased asjad nagu õunad, mandariinid, apelsinid jne.

Tavalisele jäätisele eelistan ma pigem mahlajäätist ning suvisel ajal ma

praktiliselt toitungi ainult mahlajäätistest

Kui ma oleksin jook,

siis ma oleksin segumahl, sest see on mu lemmik mahl ja ta on selline hästi

mahlane, nagu ma mingil viisil olen isegi. Samuti on see SEGUmahl ja ma olen ise ka selline asjade segu, sest ma teen kõike ja kõik alati ütlevad mulle, et ma olen hästi püsimatu ja energiline.

Kui ma oleksin muusikastiil,

siis ma oleksin jazz muusika , sest ma tohutult naudin seda ning kuulan seda ka kõige rohkem oma telefonist.

Kui ma oleksin bränd,

siis ma oleksin Disney, sest see on täpselt selline, nagu mulle meeldib- muinasjutuline, unistav, naljakas ja kui nende multikates või filmides on mõni muusikapala, siis jääb see mind alatiseks kummitama ning ma hakkan alati kõik närvi ajama sellega, et ma mõnda Disney laulu uuesti ja uuest laulan.

8

Kui ma oleksin kuu,

siis ma oleksin juuni, sest see on mu lemmik kuu aastas, sest armastan seda

tunnet, kui suve alguses on kool just läbi saanud ning ma saan puhata pärast

suuri pingutusi tasemetöödeks. Samuti on see ka mu sünnikuu.

Kui ma oleksin riik,

siis ma oleksin Itaalia, sest see on minu lemmik koht, kuhu reisida ja mind kuidagi iseloomustab Itaalia, täpsemalt Milano.

Kui ma oleksin ilmastikunähtus, siis ma oleksin virmalised, sest kuigi ma pole neid kunagi näinud, meeldib mulle alati vaadata pilte nendest ning need on nagu minagi - värvilised, unistavad ja hõljuvad

Kui ma oleksin taim,

siis ma oleksin liilia, sest see on minu meelest tohutult ilus lill.

Kui ma oleksin loom,

siis ma oleksin kass, kuigi mulle meeldivad pigem koerad kui kassid, siis ma olen ennast alati tundnud pigem kassina

Kui ma oleksin raamat,

siis ma oleksin ''Harry Potter'' , sest see on raamat, mille igat osa olen ma

sõna otseses mõttes sada korda läbi lugenud, aga see raamat on iga kord ikka veel sama põnev ja naljakas.

Kui ma oleksin film

või sari, siis ma oleksin ’’Sõbrad’’, sest seda sarja ma armastan rohkem kui

ükskõik mida, mis telekast, arvutist või telefonidest välja tuleb. Sellel sarjal on 10 hooaega ning ma olen näinud sealt igat episoodi vähemalt 5 korda, aga iga nalja peale naeran ma ikka sama kõvasti nagu ma naersin esimesel korral. Pole ka ühtegi fakti, mida ma sõprade kohta ei tea.

9

10

OkasroosikeMa kavatsen rääkida teile täielikust ebaõiglusest, mis meie

maailmas valitseb. Mind on aastaid alusetult süüdistatud Okasroosikese mõrvakatses. See on naeruväärne vale ja ma kavatsen teile nüüd rääkida, mis päriselt juhtus, kuna see ei ole lihtsalt aus.

Teeme nüüd kohe alguses asja selgeks. Minu nimi on Bibidiboo. See tähendab, et kui keegi kunagi mind ’’kurjaks nõiaks’’ või ’’ See nõid sealt metsast’’ kutsub, saab ta tunda minu viha.

Ma ei ole kuri, ma olen täitsa rahumeelne ning elan metsa oma väikeses majakeses koos oma varese Roniga, kes kahjuks ning tõesti KAHJUKS oskab rääkida. Probleem on selles, et ta ei jäägi kunagi vait, muudkui patrab ja patrab.

Igatahes… Inimesed arvavad, et olen kuri, kuna erinevalt teistest „headest’’ nõidadest ei kanna mina roosasid kleite ABSOLUUTSELT mitte kunagi ja minu nimi ei ole pandud lillekeste järgi nagu näiteks: Roos, Karikakar või Lumikelluke.

Tegelikult ei ole nad üldsegi head nõiad. Mind ei luba nad kunagi mängu, mind ei kutsuta kunagi teed jooma ega midagi. Mitte, et ma oleksin tahtnud minna - kas teie tahaksite minna peole, kus istutakse lillekeste peal, juuakse teed ning räägitakse lilledest ja armastusest ja muudest säärastest rõvedustest? Kindlasti MITTE!!!!

Igatahes elasin ma täiesti rahulikult oma majas, küpsetasin maitsvaid nõiajooke ja muud säärast

Sellel päeval, kui kuningal ja kuningannal tütar sündis, magasin ma sügavalt oma pehmes-pehmes voodis ja nägin ilusaid unenägusid üksämblikest ja sisalikprintsessidest, kui äkki kostus minu aknast sisse kõva kiljumine ja naermine.

Loomulikult olin ma vihane ning trampisin voodist välja, et neile kiljuvatele ’’headele’’ haldjatele natukene kombeid õpetada.

Paratamatult jõudis minu kõrvu, et mõned neist nõidadest olid saanud endale kutsed suurtele pidustustele printsessi sünni puhul.

No ole nüüd, kas ma tahan minna pidustustele suures lossis gurmee toiduga, kus arutatakse probleeme nagu näiteks metsa

11

saastatust ja muud säärast? Absoluutselt! Ei jätaks mingi hinna eest minemata! Pidu pidi toimuma nädala pärast keskpäeval seega ma hakkasin kutset ootama.

Kõik ülejäänud nõiad said oma kutsed kahe päeva jooksul, aga mitte mina. Ometi olin ma kannatlik ning käisin iga päev paar korda postimajas ja piilusin mitmeid kordi postkasti. Ma pesin peo jaoks isegi oma kleidi ära ja pühkisin ämblikuvõrgud mütsilt.

Ma ootasin kannatlikult terve nädala, isegi maja oli päris vaikne, kuna olin pannud Roni postkasti juurde puu peale valvama, et ta saaks mulle kohe teatada kui kutse saabub.

Ma suhtusin asjasse VÄGA rahulikult, aga lõpuks oli peo alguseni jäänud ainult tund ja kutse polnud ikka veel saabunud. Siis hakkasin ma natuke endast välja minema.

Täpselt keskpäeval kostusid minuni kellalöögid lossist, mis tähendasid pidustuste algust ilma minuta. Siis ma plahvatasin.

Ma hakkasin kiirelt kõiki oma nõiaraamatuid läbi lappama, kuni leidsin, mida otsisin – täiusliku loitsu.

Seejärel hakkasin ma lossi poole minema kurjad mõtted peas. Muidugi ei tahtnud ma teda tappa, tahtsin neid ainult veidi hirmutada.

Kui ma lõpuks pidustustele jõudsin, ei hakanud ma uksele koputama nagu korralik nõid, vaid tormasin otse uksest sisse.

Koridorides ei olnud ühtegi valvurit, kuna kõik olid läinud lapse sündi tähistama. See tegi asja minu jaoks lihtsaks.

Lõpuks jõudsin suure ning uhke ukseni, mille tagant kostus muusikat. Ma lõin selle pärani lahti ja marssisin vihaselt sisse.

Hetkel oli käimas kingituste üleandmine ja ma ütlesin kurjalt: ''Mul on ka siin üks kingitus.''

Kõik ehmatasid ning pöörasid oma pilgud minu poole. Siis ütlesin ma oma loitsu: ''Binbadi-Bombadi-Bu! Kui printsess kuusteist on saanud, sõrme ta endale torkab ning seejärel sur...ebkh''. Ma ei jõudnudki enda loitsu lõpuni lugeda. kuna mind tabas suur köhahoog.

12

Tegelikult pidin ma ütlema: '' ...ning seejärel surnut mängib vaid paariks minutiks'', see oleks ta vanemad ikka kõvasti ära ehmatanud.

Aga enne, kui ma jõudsin loitsu korralikult lõpuni viia, võtsid valvurid must kinni ja viskasid mu lossist välja.

Ühtegi loitsu polnud ma ju printsessile peale pannud, ta poleks isegi endale sõrme torganud, aga siis tuli see vastik Roos ja muutis kogu asja halvaks.

Mingil põhjusel oli tema kuulnud, et ma ütlesin: ''ning seejärel sureb''. No päriselt – kuidas on võimalik kuulda, et ma ütlesin sur... Okei, ma saan natuke aru, kuidas ta seda kuulda võis.

Igatahes pani ta Okasroosikesele uue loitsu peale: ''Binbadi-Bombadi-Bu, kui printsess kuusteist on Saanud, sõrme ta endale torkab ning seejärel jääb sajaks aastaks magama''.

Printsessiga poleks midagi juhtunud, see polnud minu süü ega ju. See oli kõik selle vusserdaja Roosi süü.

Ja niimoodi mind süüdi lavastatigi. Kui kuusteist aastat mööda läinud olid, jäi kogu kuningriik (väljaarvatu mina koos Roniga) magama.

Ma ei ole küll kuri, aga need olid minu ja Roni parimad sada aastat. Kuigi vahel läks asi natuke üksikuks, sai minul ja Ronil nii palju nalja. Me jooksime metsades ringi ilma, et keegi oleks meid keelanud või meiega seepärast pahandanud. Me panime ka magamajäänud inimesi naljakatesse asenditesse ning sõime pagariäridest koogikesi.

Kui kõik saja aasta pärast ärkasid, olid nad minu peale ikka päris pahased. Veel sajandeid räägiti minu kurjusest, aga mitte enam. Nüüdsest teab kogu maailm tõde.

Seega ma palun, mitte enam KUNAGI!!!!! ei tohi mind kutsuda kurjaks nõiaks. Ainsad nimed, mida ma aktsepteerin on kas ''Bibidiboo'' või ''See hea nõid, kes alusetult süüdi lavastati.

13

See on nii lihtne Oli augustikuu siiamaani kõige palavam päev. ja päike paistis halastamata väikese linnakese peale. Tänavad olid tühjad, kuna viimased inimesed, kes veel mere poole plagama polnud ajanud, olid oma kliimaseadmetega majadesse pugenud, kõik aknad või uksed pärani laht teinud, lootes püüda kasvõi pisematki tuuleiili.

Kogu linn oli tühi, kui välja arvata pahurat meest, kes ukse paugatuse saatel kõrgest pilvelõhkujast välja tormas. Tänases loos me teda aga välja ei arva, vaid hoopis vastupidiselt on tema see, kellest meie lugu räägib.

Ma ei tea veel ta nime, aga ta kaotas just oma töö.

Kodus ootasid teda neli last, kelle ema suri aastakese eest. Ta oli selle pere ainus ülalpidaja, kuid kaotas tol päeval oma niigi nigela sissetuleku.

Varsti pidi ta minema koju ja teatama lastele, et neil ei ole järjekordselt midagi hamba alla leida.

Tema viha asendus aegamööda kurbuse ning meeleheitega ja kiire tampimine vaibus kuni seismajäämiseni. Päris kaua istus ja jõllitas ta oma kulunud kingaotsi, proovides leida lahendust suurele hädale.

14

Hiljem, palju, palju hiljem, tõstis ta pea ja taipas, et istub kuumal kiigel keset tühja mänguväljakut. Mees ei suutnud kuidagi mäletada sinna kõndimist ega mahaistumist. Ta vaatas pargis ringi, kuni tema pilk peatus väikesel tüdrukul, kes karuselliga ringe tegi. See tõi esile kõva kriuksuvat heli.

Ta ei imestas, kuidas ta seda varem tähele polnud pannud.

Ta süvenes taas oma mõtetesse, aga peagi tundus talle, et park on muutunud kuidagi liiga vaikseks. Ta pööras pea taaskord karusellile, kuid avastas, et see pöörles tühjalt, jäädes igal ringil aeglasemaks. Ta silmitses ega laps mõnele teisele atraktsioonile polnud liikunud ja võpatas ehmatusest nii kõvasti, et hüppas lausa kiigelt püsti. Ta seisis liival, ainsaks heliks kiige kettide kerge hüplemine. Kõrval kiiges istus pisike tüdruk, naeratas säravalt ja vaatas mehele oma suurte roheliste silmadega otsa.

"Tere!" ütles ta, oodates innukalt vastust, mida ei tulnud. Vaikuse peale ilmus tüdruku näole lõbus muie. ''Tule, istu,'' kutsus ta vaikse rahuliku häälega. Aeglaselt mees läkski ja istus kõhklevalt kiige istmele. Ta mõtles, kas temagi oli väiksena nii julge, sest laps ei saanud olla vanem kui kuuene.

Nad istusid vaikselt päris kaua, terve aeg ei saanud plikatirts oma silmi mehelt ära. Vahetevahel ekslesid ka mehe silmad tüdrukule, kuid pilkude kohtumisel pööras ta kohe näo maha.

Pärast pikka vaikust paistis tüdruk päris pettunud.

Paistis, nagu oleks ta terve see aeg oodanud lihtsalt selleks, et näha, kas onukesel on piisavalt julgust, et midagi öelda.

Lõpuks andis ta alla ja tegi ise jutuga algust: "Minu nimi on Luna,'' teatas ta. ''Mis sinu nimi on?'' Mees keeras pilgu tüdrukul, vaadates talle sügavalt silma. ''Ben, Ben Grumpherm,'' mühatas ta .

Päike paistis kõrvetavalt, küttes mänguväljaku metalli järjest kuumemaks. Kuna Ben vestlust ei jätkanud, tegi seda Luna: ''Mida sa teed?'' uuris ta. ''Mõtlen,'' vastas Ben. ''Millest?'' Päris Luna edasi. ''Rahast,'' vastas mees lihtsalt. Nüüd paistis Luna lausa solvunud, nagu oleks ta sellest vaiksest, kurvailmega mehikesest midagi rohkem oodanud. Paistis, et ta pidas endaga mingit sorti võitlust, mis lõppes

15

sellega, et ta suutis oma hääle piisavalt rahulikuks sundida, kuid küsis ikkagi kuidagi ootamatu külmusega: ''Miks sa rahast mõtled?''.

''Sest mul pole seda,'' vastas Ben, ise üllatunud süüdistavast noodist Luna hääles. Üritades olukorda paremaks muuta, proovis ta kiiresti selgitada: ''Mul on palju lapsi, kes jäävad selle tõttu nälga.''. Luna ilme leebus veidi, kuid jäi ikka veel pingesse. Tulemust nähes jätkas Ben, kuna mingil imelikul põhjusel hoolis ta Luna arvamusest. ''Ma kaotasin täna töö ja kuna mul ei ole nüüd enam raha, siis ei saa ma oma laste eest hoolitseda ning nad muutuvad kurvaks.''

Süüdistav pilk lapse näos ilmus jälle tagasi '' Aga sa ju isegi ei proovi neid aidata'', heitis Luna Benile ette. Enne kui Ben jõudis solvunult vastu vaielda Luna jätkas:'' Kas ma olen sinu meelest õnnetu?'' küsis ta. Segaduses Ben vastas üllatanult eitavalt. ''No see on nii, kuna ma olen õnnelik. Kuigi mul pole vanemaid, ega raha, kodu. Mul ei ole midagi. Ma olen õnnelik, kuna selles olukorras ei ole midagi nutta. Ma ei mõtle asju üle ega paanitse. Miks ma peaks?" seletas Luna.

Ben vaatas ainiti tüdrukut ja imestas rahuliku ning isegi kergelt rõõmsat viisi, kuidas Luna rääkis.

Tal tekkis Lunale tohutult küsimusi, kuid ükski neist ei jõudnud üle tema huulte. Miski ütles talle, et Luna ei oleks soovinud sellel teemal edasi rääkida, vaid tunneb huvi hoopis tema kohta.

"Minu olukord on keeruline. See on nii keeruline, et ma ei oska sellel kuidagi lahendust leida, ükskõik kui palju ma ka ei üritaks.

Sa ei saa öelda, et ma ei proovi, kuna ma olen andnud parima, mis mul on.", lõpetas Ben rahustaval, madalal häälel.

"See ongi teie täiskasvanute viga," jätkas ta,

"Sa arvad kindlasti, et on uskumatu, et ma suutsin selle üle elada, aga see on hoopis tohutult loogiline. Ma ei näe maailma nii keeruliselt kui sina. Ma näen kõike lihtsalt, mõtlemata enda jaoks järjest uusi ja uusi probleeme välja. Sinu hädadele on tohutult lihtne vastus, aga sa isegi ei näe seda läbi võlts-probleemide, mille oled loonud. Proovi mõelda nii, nagu laps mõtleks ja näed kõiki vastuseid."

Luna lõpetas, pannes Ben vaikima.

16

Ta keris jutukest oma peas edasi-tagasi mõeldes hoolikalt kõigele.

"Ma võin ju proovida küll, aga ei näe ikka asju sama lihtsalt, kui sina paistad nägevat", lausus Ben

Luna põrnitses teda ja hingas enda rahustamiseks sügavalt sisse. "Kas sa proovisid?" küsis ta pahameelega, vastust juba teades ohkas ta ja seletas: „Sul pole tööd - sa muretsed endale töö - sul on olemas parem töö kui varem - sa saad raha, et pere eest hoolt kanda.". Ta pööritas silmi ja tegi kiigele hoogu juurde

"See ei ole nii lihtne," ütles Ben kangekaelselt.

"Jah, on küll," vaidles Luna vastu.

"Kuule, töö leidmine võib võtta kuid. Mu pere peab süüa saama juba täna." selgitas Ben asja.

"Sul peaks inimestesse rohkem usku olema – see on ju niiiiiiiiiiiiiii lihtne," lausus Luna ja peatas muigega kiige.

"Mine koju!" ütles ta kergelt, kui Ben kuulis tema hääles ka käskivat ja kamandavat tooni.

"Usalda mind," lausus ta.

Mingil põhjusel usaldas Ben seda väikest hulkurtüdrukut ja tõusis püsti, seades sammud kodu poole.

Oma üllatuseks avastas ta, et tüdruk järgneb talle keksides.

"Tuled ka?" küsis Ben muretult, justkui üritades tüdrukule tõestada, et ka tema suudab olla lihtne.

Tüdruk vaid noogutas ja ümises endamisi viisijuppi.

Vahepeal oli õhtu kätte jõudnud. Päike oli loojunud ja taevas oli tõmbunud hämarat halli värvi. Aiakestest võis kuulda rohutirtsude sirinat ja õhtusööki nautivate perede jutuvada pärani avatud akendest.

Ben oli kõnniteelt maha astunud ja kõmpis otse keset sõiduteed. Talle oli alati meeldinud seda teha, see pani teda tundma nii vaba ning sõltumatuna.

17

Luna aga keksis piirde peal, hüpates kord kõnni-, kord sõiduteele, ümisedes ikka sama lõbusat viisikest, sest kuigi Ben seda tollal ei teadnud, oli tal plaan. Plaan, mis oli samas nii lihtne kui ka geniaalne. Luna oli selle üle nii uhke, et mõlgutas terve tee mõtteid plaanidest, mida ta võiks teha: marsile lendamisplaan ja nii edasi ja nii edasi.

Samas aga oli Ben hirmunud. Ta kartis, et kui pereta, koduta tüdruk tema juurde jõuab, tahab ta jääda ning tal oleks järjekordne lapsuke, kelle eest hoolt kanda.

Samuti imestas ta tüdruku tarkust ja intelligentsi noore ea kohta. Kust ta seda kõike õppinud oli? Kellelt ta selle pärida võis? Kuidas lapsuke omapead tänavatel hakkama sai?

Ta ei küsinud tüdrukult ühtegi neist küsimustest, kuna tüdruk paistis nii õnnelik, nii rahulik ning armas. Ben ei tahtnud temas taas välja tuua seda põikpäist last, kes pani teda nii rumalana tundma, kuna ta ei suutnud näha nii öelda lihtsaid vastuseid.

Aegamisi hakkasid uhked eramajad asenduma järjest vaesemate ühiselamutega, mis muutusid kaugemale jõudes järjest koledamaks ja õudsemaks.

Ben kartis, et võib tüdruku ära hirmutada, tal oli isegi veidi piinlik ning häbi last sinna viia. Kuid Luna ei teinud teist nägugi, jätkates oma viisijuppi.

Ühe kortermaja juures keerasid nad paremale, jõudes läbi majade kõndides pisikese hurtsiku juurde, mida võis kõige rohkem kuuriks nimetada.

See oli kulunud ja must, ilma ühegi aknata, auguline onnike, mille seinte sees olevatest pragudest paistis võbelev valgus.

Kui Ben ukse eest ära tõstis, et nad sisse pääseksid, jooksis tema juurde lastekari, kes isa kojutuleku puhul kallistasid ning tervitasid.

Ainsaks valguses majakeses oli küünlajalale toetatud pikk küünal, mis jättis seintele kummituslike varje.

Põrand oli täis õlgedega täidetud patju ja üksikuid lapitekke. Samuti võis leida kulunud nukke ja katkiste ratastega autosid.

18

Kui lapsed olid maha rahunenud, vaatas Ben Lunale küsivalt otsa. Tüdruk pilgutas vastuseks silma ja astus ukse juurde. „Tulge!" ütles ta.

Lapsed olid alles nüüd Lunat märganud ja vaatasid isa, oodates temagi segaduses näost midagi välja lugeda.

"Eks lähme siis," ütles ta kaheldes.

See oli lastele justkui märguanne, et tundmatu ala on ohutu. Vahepeal maad võtnud vaikus kadus, asendudes arutava sosinaga, kuni nad välja astusid.

Luna hakkas kõndima ning üllatunud pere järgnes talle. Ben tundis end natuke imelikult- täiskasvanud mees järgneb viieaastasele lapsele, keda ta on tundnud alla päeva, isegi teadmata, kuhu minek on.

Ometi ei kõndinud nad väga kaua, aimult esimese korterini, mis ette sattus. Luna tegi ukse lahti ja kõndis trepikojast üles. Edasi valis ta pimesi ühe ukse ja koputas sellele.

Koputusele järgnes koerte klähvimine ja tuhmid helid, kui keegi üritas neid vaikima sundida.

Ilmselgelt alla andnuna ilmus ukseavasse priskemat sorti naine, põll ees ja pajalabidas käes. Korterist tuli imehead toidu lõhna ja mammil oli ees sõbralik naeratus. "Kuidas saan teid kullakesi aidata?" küsis ta, pöördudes rivi ees seisva Luna poole.

Ben, kes elevusega ootas Luna vastust, kuulis vapustatul oma nime.

"Ben, tule nüüd!" kutsus Luna. "Räägi talle!"

Mees astuski ettevaatlikult ettepoole ja plahvatas kõik endalegi ootamatult välja – alates laste ema surmast ja töökaotusest, lõpetades Lunaga kohtumisega.

"Oh teid vaesekesi!" ahhetas naine pead kätevahel hoides.

Kõik läks paremini, kui oleks isegi oodata osanud.

19

Mamsel elas korteris üksi, koos oma kahe kassi ja nelja koeraga. Kõik tema toad olid kaunistatud kõikvõimalike lillemustrite, pitsilinikute ning kiisukeste pildikestega.

Kuigi enamus asjadel oli küljes õrn kopitushais, varjas ahjust tulevate pirukate lõhnad selle kenasti ära.

Naine oli väga lahke ja hooliv, suutmata panna vastu kiusatusele nad kõik tuppa sööma ning ööseks jääma kutsuda.

Mammi oleks küll tahtnud, et need "imearmsad, vaesed tupsununnukesed" igaveseks jääksid, aga Ben tegi talle selgeks, et see on ajutine ning nad lähevad esimesel võimalusel minema.

Sellepeale läks mammi õhku täis, kuna oli lugenud mingil imelikul viisil sellest välja: "Me jätame sinu haisva, koleda hurtsiku kus seda ja teist, niipea kui võimalik".

Siia pidi Luna Benile appi seletama tulema, kuna Ben tegi iga vabandusega asja ainult hullemaks.

Mamsel oli palunud neil tunda ennast nagu kodus, aga perekonnal oli päris keeruline seda käsku täita. Nad oli päris kohmetud, istudes kas korralikult tooli peal seina jõllitades või aralt kassi silitades kartes, et mammi tuppa tuleb ning nendega pragama hakkab.

Aegamisi hakkasid lapsed julgust koguma ja umbes kella kümne paiku olid kõigi kõhud täis ja lapsed jooksid korteris ringi nii kiirest kui jalad võtsid.

Varsti olid nad täiesti hingetud ja hakkasid vaikselt magama sättima.

Ben aga ei saanud kuidagi und. Kõik teised juba magasid, kuid tema silmad oli pärani lahti.

Ühel hetkel pööras ta end ümber ja avastas, et Lunagi silmad on lahti ja uurivad teda uudishimulikult.

"Mis sa teed?" küsis tüdruk talt.

"Mõtlen," vastas Ben. "Millest?" päris Luna vaikse naeruturtsatuse saatel. "Sellest, et see kõik on liiga hea, et tõsi olla," lausus ta, vaadates Lunale sõbralikult otsa.

20

"Ha-ha!" parastas tüdruk. "Ma ju ütlesin sulle, ütlesin ju". "Mida?" küsis Ben ikka veel naeratades, kuna ükskõik, mis praegu lapse suust ka välja poleks tulnud, ei oleks see teda enam isegi üllatanud.

"Ma ju ütlesin sulle", selgitas Luna, "et sa muudad kõik enda jaoks palju segasemaks ja keerulisemaks. Kõik on ju hästi, su kõht on täis, sul on soe ning hea olla, aga ometi suudad sa sellest leida probleemi, mis sind öö läbi üleval hoiab".

Benil oli hämmastunud. Tüdruk oli nii noor ja teadis kuidagi ikkagi nii palju. Paistis nagu teaks tüdruk ka tema kohta absoluutselt kõike, aga ei olnud nõus seda temaga jagama.

Mees ei hakanud vastu vaidlema ega keerulist teemat nii hilisel tunnil arutama, vaid vaatas tüdrukule sügavalt silma ja ütles: "Aitäh!"

Luna näole ilmus võidurõõmus naeratus, kui ta vastas: "Võta heeaauks!". Haigutus neelas viimase sõna peaaegu alla, aga isegi, kui tüdruk poleks midagi öelnud, oleks Ben suutnud kõik vaid tema pilgust välja lugeda.

Ta avas suu, et midagi öelda, kuid avastas, et tüdruku silmad olid kinni vajunud ning hingamine aeglustunud.

"Head ööd!" sosistas ta ja silitas tüdruku pead.

Järgmisel hommikul ärkas Ben ja avastas, et Lunat ei ole.

Tema kingad olid välisukse juurest läinud ja voodi korralikult üles tehtud.

Mees tormas uksest välja ja jooksis tüdrukut otsima.

Ta hüüdis tüdruku nime, otsides teda kogu linnast.

Ta ei leidnud teda kunagi.

Tüdruk võis jääda auto alla, ta võidi viia lastekoju, kui keegi teda niimoodi hulkumas näeks, aga miski ütles Benile, et midagi ei juhtunud. Tundes tüdrukut vaid päeva, teadis ta, et Lunaga on kõik korras.

See oligi nii lihtne.

21

***

Aasta pärast tuli müüki raamat, mis oli kirjutatud Bem Grumphermi poolt. See rääkis väikesest, no kohe väga, väga väikesest inglist, kes muutis elusid, kes päästis ja aitas inimesi.

Raamatu esitlusel seisis ta laval ja rääkis tutvustavalt oma raamatust. Pilk sattus natuke hulkuma ja jäi pidama väikesel tüdrukul, kes uksevahes seisis ning talle julgustavalt naeratas. Tüdrukul oli seljas roosa kleit ja ta põrnitses meest oma tuttavate roheliste silmadega.

Ta jäi vait, mõeldes, mida edasi teha. Ta ei jooksnud tema juurde, et vastuseid saada. Kuulda, kuidas tüdrukul läinud on, kus ta on maganud, kuidas süüa saanud. See oleks olnud liiga keeruline. Selle asemel ta lihtsalt naeratas, pannes teda kuulavad inimesed päid pöörama et näha, mida ta nii rõõmsalt vaatas.

Ben sai lõpuks osta oma perele sobiva suurusega maja, kuna tema raamat oli tõeline hitt. Ka sõbralik mammi elas nendega, kuna aastaga olid nad väga lähedaseks saanud ja üksteisega ära harjunud.

Ben mõtles veel tihti tüdrukust ning oli peaaegu täiesti kindel, et nägi tüdrukut mitu korda bussiaknast väga erinevates kohtades.

Kord nägi ta teda kesklinnas purskkaevu juures linde lendu hirmutamas, kord korjas ta kaugel põllul lilli.

Isegi ükskord perega reisil olles nägi ta teda Inglismaal lausa neli korda.

Kuidas tüdruk sinna sai, ei hakanud ta juurdlema. Miks oleks ta pidanud? See oleks olnud liiga mõttetu.

Naljakas oli see, et Luna ilmus alati välja siis, kui Ben seda vajas. Siis, kui midagi oli raske ning talle oli vaja meenutada elu lihtsust, sest see juba oli midagi. See tüdruk oli viinud ta ühe päevaga palju kaugemale kui viisteist aastat kooliharidust. Ja ta isegi ei põdenud selle pärast. See poleks olnud piisavalt kerge, vaid aegaraiskav, mõttetu töö, mis ei teeks teda rõõmsaks vaid oleks täiesti mõttetu asjade liiga kaugele viimine.

Midagi rohkemat ei olnud ju vaja.

22

Kõik olid õnnelikud ja see oligi lihtsalt nii lihtne.

23