E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 4 (79) 2014

Kapten Colin Bair – ärindust õppinud teerajaja Alaskalt

Rahuvalvepisikust Eesti kompaniini ehk Pabrade tuleproov

Kas Ämari lennubaas on valmis?

sõduritele ja allohvitseridele. 20 tonni terast

Soomuk Pasi XA-188.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

34 / 2014

Sisukord

4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Visualiseerimise jõudÜks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Pika selgituse asemel aitab hästi läbimõeldud piltlik kujund mõtet selgemalt edasi anda.

10 1. jalaväebrigaad on harjunud end proovile panemaIntervjuu 1. jalaväebrigaadi ülema kolo-nelleitnant Aron Kalmusega brigaadi ees seisvatest uutest proovikividest.

16 Sõjaväelise hariduse rahvusvahelistumisestKaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem kolonel Martin Herem räägib tsiviil- ja mili-taarhariduse arenguteede erinevustest.

18 Kas Ämari lennubaas on valmis?Tänavune tihe töögraafik Ämari lennubaa-sis sunnib baasi edendamise jätkamiseks tegema uusi jõupingutusi.

21 Venemaa uue generatsiooni sõjapidamine Läti teaduri vaatenurgastAeg on vaadata, mida Venemaa uudsest sõjapidamisest Ukrainas arvavad meie NATO liitlased.

25 Kummaline sõdaVenemaal on maailmale nii palju pakkuda. Sedapuhku on uurimise all seninägematu sõjapidamine.

29 Marko Mihkelson: ootame Walesist püsivaid NATO julgeolekumeetmeidMida ootab Eesti NATO Walesi tippkohtu-miselt ning mida võiksid selle tulemused tähendada kaitseväele.

31 Konfliktikommunikatsioon: kas relvajõud on meediasõjaks valmis?Ühendkuningriigi väljaanne PR Week leiab, et relvajõududes nähakse kommunikatsioo-ni endiselt sõjapidamisest eraldiseisvana.

33 Javelin viib Eesti tankitõrjevõime pika sammu võrra edasi

Eesti teeb jõupingutusi, et riigikaitse arengu kavas ette nähtud kolmanda põlv-konna tankitõrjerelvad jõuaksid kohale võimalikult kiiresti.

38 ISIS – radikaalsed pühasõdalased või valikuvõimaluseta võitlejad?Süüria kodusõjast alguse saanud islami-kalifaat laiendab kiiresti oma mõju üles-ehitusaja nõrkuses vaevlevas Iraagis.

42 Väikesõja kontseptsioon – kas Eesti esimene meresõjaline doktriin?Kahe maailmasõja vahelisel ajal Eestis arendatud väikesõja kontseptsioon oleks võinud olla meie meresõjalise doktriini loomise alus.

48 Sõjanduskeele loovusest, haritusest ja tõhususestTerminid, mida sõjaväelased oma töös kasutavad, peegeldavad paljuski nende hoiakuid, haritust ning rolli ühiskonnas.

51 Kümne aasta arengukava sõltub hankevõimekusestJätkame toetuse väejuhatuse allstruktuuri-de tegevuse tutvustamist seekord hanke-teenistuse tööst rääkides.

55 Grom – Poola KõuPoola eriüksus Grom on ennast tõestanud võrdse partnerina suurriikide eliiteriüksus-te kõrval. Vähem teatakse üksuse saamis-loost ja konkreetsetest tegemistest.

58 Rahuvalvepisikust Eesti kompaniini ehk Pabrade tuleproovJätkame iseseisvuse taastanud Eesti vabariigi kaitseväe taasloomise mälestuste vahendamist. Meenutab reservkolonelleit-nant Tõnis Asson.

65 Taktikaline otsustusmäng „Valged pilved”Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõja-väelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu.

Väljaandja kaitseväe peastaap

Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post ivar.joesaar@mil.ee tel 717 1259Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto kaitsevägiSõdur internetis www.mil.ee/sodurSõdur Facebookis facebook.com/ajakirisodur

13

Kapten Colin Bair – ärindust õppinud teerajaja AlaskaltSõduriga vestleb augustis Eestis oma rotatsiooni lõpetanud USA Saksamaal paikneva 173. õhudessantbrigaadi 91. ratsaväerügemendi 1. pataljoni kompanii ülem kapten Colin Bair.

SIM

MO

SAA

R

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

4 EESTI UUDISED

Kesk-Aafrika vabariigis teenivad Eesti kaitseväelased tänasid kohalikku politsei eriüksust koostöö eest ning kinkisid nei-

le töö- ja olmevahendeid ning mööblit.Kaitseväe Kesk-Aafrika vabariigi

kontingendi ülema kolonelleitnant Sten Alliku sõnul on kohalik politsei eri-üksus üks paremini organiseeritud ük-susi Banguis, kuid nende tingimused ja vahendid tööks on üsna olematud, sest eelmise aasta lõpus ja selle aasta algu-ses rööviti ja varastati tühjaks nende jaoskondi.

„Juba see avaldab muljet, kuidas nad olematute vahenditega püüavad oma

Eestis viibiv Ameerika ühend-riikide 91. ratsaväerügemendi 1. pataljoni õhudessantväelaste kompanii harjutas juuli lõpu-

nädalal siia saabunud nelja USA maaväe helikopteriga Black Hawk õhudessandi läbiviimist. Kopterid peatusid Ämari lennubaasis.

Ühendriikide maaväe lennuüksuste koosseisus on ligi 300 kohaluureks ja transpordiks mõeldud lennukit ning ligi 4500 mitmesuguse ülesandega helikop-terit. Lisaks on maaväel suur hulk eri-nevat tüüpi mehitamata õhusõidukeid. Maaväe üldkopter (utility helicopter)

Ühendriikide Black Hawki kopterid harjutasid Eestis õhudessandi läbiviimist

Sikorsky UH-60 Black Hawk kuulub Sikorsky Aircraft Corporationi loodud helikopterite S-70 perekonda. Reaktiiv-

mürskude, rakettide, pommide ja kuuli-pildujatega varustatuna on Black Hawk tõhus ründevahend.

Kaitsevägi saab politsei- ja piiri-valveameti ning kaitseväe toetuse väejuhatuse ühishan-kena oma igapäevase admi-

nistratiivtegevuse toetamiseks uued majandussõidukid.

„See oli nii toetuse väejuhatuse kui ka kaitseväe esimene sõidukite riigisisene ühishange. Hankeprotsessi käigus said nii meie kui politsei- ja piirivalveameti han-kijad uusi kogemusi. Kõige olulisem on see, et kaks riigiasutust suutsid osa oma

vajadusi ja hanketingimusi ühtlustada ning viisid kahe paralleelse hanke asemel läbi ühe hanke,” ütles toetuse väejuhatuse hanketeenistuse juhataja Neeme Kass.

Kaitseväe majandussõidukite vajadus jagunes sõidukite tüüpide lõikes viieks: keskklassi sedaanid, väike keskklassi uni-versaalid, 5-kohalised väikesed mahtuni-versaalid, 9-kohalised suured mahtuni-versaalid ning 16-kohalised väikebussid.

Riigihanke tulemusena liisib kaitse-vägi alates järgmisest aastast kuueks

aastaks keskklassi sedaane firmast Ren-tacar ning ülejäänud majandussõidu-keid Swedbanki Liisingust. Kokku liisib kaitsevägi 193 majandussõidukit, mil-lest 8 on keskklassi sedaanid Opel In-signia, 78 keskklassi universaalid Škoda Octavia, 42 väikesed mahtuniversaa-lid Volkswagen Caddy, 49 väikebussid Opel Vivaro ning 16 bussi Opel Mova-no. Uued majandussõidukid võetakse kasutusele järk-järgult järgmise aasta alguses.

Kaitsevägi soetab uued majandussõidukid

Kaitseväelased toetasid KAV-is kohaliku politsei eriüksust

ülesannet täita ning sealjuures nad ei hädalda. Neile kulub iga asi ära,” ütles kolonelleitnant Allik. „Kohalike üksuste toetamine on ka meie endi huvides, et see töö, mida siin teinud oleme, ei kaoks tühja. Kohalikud üksused võtavad siinse julgeoleku tagamise üle ja peavad seda turvalisust, mida siin loonud oleme, edasi kandma.”

Kohaliku politsei eriüksuse ülem kapten Bienvenu Zokoue ütles, et eest-laste kingitus tuli neile täieliku üllatuse-na ja nad on selle eest väga tänulikud.

Eesti kaitseväelased kinkisid koha-likele politseinikele mitu lauda ja tooli, kontoritarbeid, erinevaid õlisid sõidu-

kite hooldamiseks, väliduši komplekte, pesumasina ja muud.

KAIT

SEVÄ

GI

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

5EESTI UUDISED

1. jalaväebrigaad alustas Tapal teenistustKaitseväe 1. jalaväebrigaad alustas 1. augustil Tapa sõjaväelinnakus tee-nistust piduliku rivistusega, millega astusid brigaadi koosseisu seni Kirde kaitseringkonda kuulunud suurtüki-väe-, õhutõrje- ja pioneeripataljon ning Viru jalaväepataljon. Samal rivistusel võttis Kaitseliit vastu Kirde kaitseringkonna lipu.

Alates augustist kehtima hakanud kaitseväe uue struktuuri kohaselt on Eestil kaks peamist manööverüksust: 1. ja 2. jalaväebrigaad. Seniseid kaitseringkondade territoriaalkaitse-ülesandeid hakkab täitma Kaitseliit. Brigaadi allüksusest jätkavad Paldis-kis Scoutspataljon ja Kalevi pataljon.

Seoses kaitseväe reformiga ühen-dati maaväe staap kaitseväe peastaa-biga, samuti alustasid 1. augustist ametlikult tegevust logistikakeskuse baasil moodustatud toetuse väejuha-tus, luurekeskus ning erioperatsioo-nide väejuhatus. Mereväe ja õhuväe staabid on ümber korraldatud ning juba tõestanud, et suudavad kiiresti ja tõhusalt kohaneda muutunud julgeolekuolukorraga ning täita lahingülesandeid.

Kaitseväe struktuurireform loob laevastiku väeüksuseAugusti alguses jõustunud kaitseväe struktuurimuutustega jääb mereväe ülema alluvusse kaks kaitseväelist väeüksust – laevastik ja mereväebaas.Mereväe ülem mereväekapten Sten Sepperi sõnul ei ole nii suuremõõt-melist struktuurireformi mereväes varem tehtud.

Miinisadamas toimunud rivistusel asusid uued ülemad oma väeüksuste ette ning miinilaevade divisjoni lipp anti muuseumisse hoiule. Laevastiku alla ühendati endine mereväe staap ja miinilaevadivisjon ning seda juhib laevastiku ülem kaptenleitnant Jüri Saska. Laevastiku alla koondatakse ka kogu operatiivne ja väljaõppealane tegevus. Laevastiku koosseisu kuu-luvad operatsioonistaap, sõjalaevad, mereväekool ja tuukrigrupp.Mereväebaasi alla koondati kogu toetav tegevus ning selle ülem on kaptenleitnant Indrek Hanson. Mereväebaasi koosseisus kuuluvad tehnikaosakond, teenusteosakond, haldusosakond ja meditsiinikeskus.

Juuli esimesel nädalal alustas ligi 200 ajateenijat Kalevi jala-väepataljonis mehhaniseeritud üksuse väljaõpet. Lisaks Kalevi

pataljoni instruktoritele õpetavad aja-teenijaid välja neli Viru jalaväepataljoni allohvitseri-instruktorit.

Kalevi jalaväepataljoni staabiülema major Raigo Paimla sõnul järgneb al-gav õppetsükkel eelmisel aastal alanud mehhaniseeritud üksuse väljaõppele ja toetudes eelmisel aastal saadud ko-gemustele ning saabunud kutsealuste

haridusele võib oodata uue soomukitel teenivate ajateenijate lennu head kva-liteeti. Ajateenijad läbivad esmalt sõ-duri baaskursuse, sellele järgneb juba erialane väljaõpe. Saabunud kutse on 11-kuulise õppetsükliga ja valmistab ette jaoülemad, autojuhid ja teised ük-susele vajalikud spetsialistid.

Kalevi jalaväepataljonis saavad sõ-duri baaskursuse koolitust nii Kalevi jalaväepataljoni enda tulevased alljuhid kui ka tagalapataljoni ja staabikompanii spetsialistid ja jaoülemad.

Ligi 200 ajateenijat alustas mehhaniseeritud üksuse väljaõpet

Eesti vetes 30. juulil lõppenud miinitõrjeoperatsioonil leidsid NATO 1. miinitõrjeeskaadri laevad 25 maailmasõdade aeg-

set lõhkekeha, neist seitse lõhati, üle-jäänud tehakse kahjutuks esimesel või-malusel. Leitud miinid kuulusid endise Nõukogude Liidu, Saksamaa, Hollandi ja Prantsusmaa arsenali. Samuti kaar-distasid miinitõrjealused üle saja vee-aluse objekti, nende seas paadivrakke ja miiniankruid.

Miinitõrjeeskaadri saatmine Lääne-

merele on üks osa NATO julgeoleku-meetmetest, mida Põhja-Atlandi Nõukogu otsustas selle aasta aprillis rakendada, et suurendada NATO ko-halolu Ida-Euroopas. Miinitõrjeeskaad-ri tegevus annab alliansile parema pildi Läänemerel toimuvast ning võimaldab NATO-l kiiresti reageerida, kui selleks peaks tekkima vajadus. Eskaadri üles-anne on eelkõige laevateid lahti hoida, juhul kui NATO-l peaks tekkima vaja-dus täiendavate üksuste siirmiseks Balti riikidesse ja Poolasse.

NATO miinitõrjeoperatsioonil leiti 25 lõhkekeha

Ämari lennubaasis maandus 13. augusti õhtul ühendriiki-de transpordilennuk pardal järjekordne kompaniisuuru-

ne õhudessantväelaste üksus, kes tulid Eestisse, et osaleda koos Eesti kaitseväe-lastega õppustel ja tugevdada regiooni julgeolekut.

Uus ühendriikide õhudessantväelaste rotatsioon jõudis Eestisse

Oktoobris vahetavad õhudessantväe-lased välja Texases Fort Hoodis asuvad maaväe 1. ratsaväediviisi 1. brigaadi üksused.

Saabunud üksus roteerub teise sama suure USA üksusega, selline kohalolek jääb Eestisse praeguste plaanide koha-selt vähemalt aasta lõpuni.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

6 MAAILM

2 Gaza võitlejad teatasid uutest rakettidest

Nii Hamasi kui ka Palestiina islamidžihaadi (PIJ) relvaüksused teatasid, et nende käsu-tuses on nüüd isevalmistatud pikema maa raketid: seeläbi ollakse vähem sõltuvad Gaza sektorisse smugeldatavatest raketti-dest. Palestiina võitlejad on improviseeri-tud rakette valmistanud juba 2001. aastast, kuid neid täiustati kuni 2012. aasta no-vembrini üksnes järkjärguliselt, mil Hamas tulistas Jeruusalemma kahe M75 raketiga. Iisraeli kaitsejõudude kindralleitnant Benny Gantz kinnitas 2013. aasta juulis, et 200 mm M75 rakette toodetakse Gazas. Tema sõnul on nende laskekaugus 80 km, mis on veidi pikem kui seni teada olnud suurima laskekaugusega Gazas kasutatud rakett, Iraani päritolu Fajr-5. 2014. aasta 10. juulil teatas Iisraeli kaitsejõud, et Hamasi valduses on 400 ja Palestiina islamidži-haadil 100 kaheksakümnekilomeetrise las-

2016. aasta lõpuks peaks USA oma vägede väljatoomise Afganistanist lõpule viima. Hinnanguliselt jäetak-se siis riiki maha 3,74 miljardi euro

väärtuses varustust. 2014. aasta jaanuari hin-nangute kohaselt oli USA armeel Afganistanis 11,21 miljardi euro väärtuses varustust. USA jaoks on 2001. aastast Afganistanis peetud sõda riigi ajaloo pikim. USA armee kindrali Dennis Via sõnul käivad hindamistööd, mil-line osa varustusest loovutatakse, milline osa (mida pole majanduslikult kasulik tagasi tuua) hävitatakse kohapeal ning milline va-rustus on armee jaoks üleliigne ning müüak-se liitlastele või partneritele. USA armee koosseisu Afganistanis vähendatakse 2015. aasta alguseks 9800 sõdurile ning 2016. aas-

1 Afganistani jääb miljardite väärtuses USA armee varustust

keulatusega raketti, millele lisanduvad veel sajad isevalmistatud Gradid, mille laskekau-gus sõltuvalt täiustustest jääb 20 ja 45 km vahele. Kuigi Hamasi ja PIJ-i käsutuses on enamasti väljastpoolt smugeldatud raketid, toodetakse nüüdseks 40% enam kui 20 km laskekaugusega rakette juba Gaza sektoris kohapeal. Samuti teatasid Iisraeli kaitse-jõud, et Hamasi valduses on praeguseks kümneid rakette, mille laskekaugus ulatub 100–200 kilomeetrini.

3 Rumeenia lõpetas missiooni Afganistanis

Rumeenia kaitsevägi lõpetas 29. juunil Kandahari õhuväljal peetud ametliku tseremooniaga lahingoperatsioonid Afga-nistanis. Viimased kuus kuud on Rumeenia lahingmissiooni ülesandeid Zabuli provint-sis täitnud 20. jalaväepataljon, sihtjõud 20, keda tuntakse ka Mustade Skorpionite nime all. Nende peamine ülesanne on tagada, et piirkonna väejuhatuse kasutatud

maanteed oleksid avatud ja vabad iseval-mistatud lõhkeseadeldistest. Rumeenia missioonis on olnud 200 sõdurit ning 50 politseinikku ja sandarmiohvitseri. Ope-ratsiooni Afganistanis alustati 2001. aastal ja selle käigus on kaotatud 23 teenistujat, enamjaolt isevalmistatud lõhkeseadeldiste tõttu.

4 NATO korraldas oma ajaloo suurima luureühendõppuse

NATO korraldas oma ajaloo suurima luure-, seire- ja kohaluuresüsteemide ühendõppu-se United Vision 2014 (UV14). 18.–28. mail enamasti Norras toimunud õppusele toodi kokku 18 NATO liikmesriigist satelliidid, õhusõidukid, mehitamata õhusõidukid, mereväealused, sensorid ja muud luure-vahendid. Õppuse eesmärk oli kontrollida ja parandada NATO võimet koguda infot ja kaitsta luureteavet erinevatest allikatest – kosmosest, õhust, maalt ja merelt – kriisi eri etappides. Selle üks ajend oli ka 2011. aasta NATO Liibüa operatsiooni Unified Protector kogemus, et NATO liikmesriikide luurealasel koostööl on puudujääke. UV14 stsenaariumis tekkis kohalik kriisiolukord, mis kasvas rahvusvaheliseks konfliktiks. Norras Ørlundi õhujaamas toimunud õppu-sest võttis osa pea 2000 osalejat Belgiast, Eestist, Hispaaniast, Hollandist, Itaaliast, Kanadast, Kreekast, Leedust, Norrast, Poolast, Prantsusmaalt, Rumeeniast, Sak-samaalt, Tšehhist, Türgist, Ungarist, USA-st ja Ühendkuningriigist. NATO partneritest osales hindajate meeskonnas Austraalia ning vaatlejatena Rootsi ja Soome.

5 Venemaa kaitsetööstus saab valitsuselt 8,21 miljardi euro

väärtuses garantiisidVenemaa peaminister Dmitri Medvedev teatas 23. juunil toimunud kohtumisel kõrgemate valitsusametnikega, et Vene-maa kaitsetööstus saab 8,21 miljardi euro väärtuses valitsuse garantiisid. Medvedevi sõnul antakse enam kui sada garantiid rohkem kui 60 kaitseettevõttele. Garan-tiide abil saavad ettevõtted juurdepääsu

6

ta lõpuks peaks USA vägede arv jääma tava-lise suursaatkonna kaitsemeeskonna suurus-järku. Kindral Via sõnul ongi sõda iseenesest ebatõhus ja teatud protsent varustusest on määratud kadumisele. Ta lisas, et Afganis-tan on logistilises mõttes üks keerulisemaid paiku, sest suurem osa varustusest tuleb ära viia lennukite abil. Parimaid maismaateid – Quetta teed Kandaharist ja Khyberi teed Ka-bulist ning Bagrami lennuväljalt – avatakse ja suletakse vastavalt suhetele Pakistaniga ning riigi põhjaosa teevõrgustik on kulukas, ringiminev ning selle avatus sõltub kokkule-petest Venemaa ja Kesk-Aasia riikidega. Siiski märkis Via, et USA ning Venemaa erimeelsu-sed Ukraina ja Süüria küsimustes ei ole neid kokkuleppeid mõjutanud.

US

ARM

Y

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (juuni–august 2014)

krediidiliinidele kuni viieks aastaks, et täita riiklikke kaitsetellimusi. Venemaa valitsu-se garantiid kaitsetööstuse ettevõtetele on viimase kolme aasta jooksul enam kui kolmekordistunud. Venemaa relvastusprog-ramm on jõudnud kasvufaasi ning valitsus on otsustanud pingelises rahvusvahelises keskkonnas kiirendada tööstuslikku ja tehnoloogilist arengut.

6 USAF on mõne tunniga valmis korraldama Iraagis

õhurünnakuidUSA õhujõudude (USAF) kõrgem ametnik kinnitas 18. juunil, et Iraagi lähedusse paigutatud õhusõidukid on valmis toetama erakorralisi operatsioone. USA õhujõu-dude sekretäri Deborah Lee Jamesi sõnul on USAF-il Lähis-Ida piirkonnas 90–100 mehitatud ja mehitamata õhusõidukit. Nende hulka kuuluvad F-15E Strike Eagle’id, F-16 Fighting Falconid, F-22 Raptorid, A-10 Thunderbolt II-d, B-1B Lancerid ning ka C-17 Globemaster III-d, C-130 Herculese transpordilennukid ja erinevad mehitamata õhusõidukid (UAV-d). Kuigi mõned neist lennukitest on piirkonnas õppusel ja teiste ülesanne on toetada tegevust Afganista-nis, on nii mõnigi valmis vajadusel kohe õhurünnakuid sooritama. Jamesi hinnangul läheks USAF-il vaid mõni tund, kui neid kutsutaks õhurünnakuid läbi viima.

7 Võõrvõitlejate arv Süürias on ärevusttekitav

Brüsseli diplomaatide ja ametnike sõnul on Süürias tegutsevate välisriikidest pärit võitlejate arv Süürias ärevusttekitav, olles julgeolekuoht Euroopale. Kõige rohkem on muret põhjustanud ISIL (Iraagi ja Levandi islamiriik), mis värbab enim välismaalasi ja laiendab tegevust Iraagis. Euroopa Liidu allika sõnul liitub 85% võõrvõitlejatest ISIL-iga, sest ISIL-il on piisavalt relvastust ja nad kontrollivad Süüria piirialasid, mistõttu on neil kõige lihtsam värvata välisriiki-dest saabuvaid võitlejaid. Euroopa Liidu hinnangul tegutseb Süürias umbes 12 000 võõrvõitlejat 81 riigist. Neist suurem osa

on pärit araabia maadest. Enamlevinud lähteriigid on Maroko, Saudi Araabia ja Tuneesia. Siiski on umbes 2000 võitlejal ka Euroopa Liidu pass, neist paljudel on teine pass Maroko oma. Erinevalt Afganistanist tõmbab Süüria võõrvõitlejaid ligi. Sellel on kolm põhjust: esiteks pääseb Türgi kaudu odavate lennupiletitega Süüriasse hõlpsasti kohale; teiseks toimub võitlus enamasti linnalahingutes, mis on võitlejatele tuttav; kolmandaks on Süüria sunniidi radikaalide jaoks õigustatud džihaadimaa.Euroopa Liidu 28 liikmesriiki on arutamas uute võimaluste üle, kuidas kontrollida piiriülest liikumist Euroopa Liidu sees (eriti liikmesriikides, kus on teada, et kodanikud on osalenud sõjas). Et tegu on poliitiliselt vastuolulise teemaga, võib selliste vahendi-te rakendamine võtta kuid. Kõige ohtlikum on olukorda Türgile, kuhu võib sattuda suurim tulv radikaliseerunud võõrvõitlejaid. 11. juunil haarasid ISIL-i mässulised enda valdusesse Mosulis asuva Türgi konsulaadi ja võtsid pantvangi 31 töö-tajat, nende seas peakonsuli. Türgi valitsuse ametniku sõnul on ISIL riigi jaoks otsene julgeolekuoht ning kardetakse, et konflikt võib kanduda Türgi territooriumile.

8 Leedu kavatseb soetada uued jalaväe lahingumasinad

Leedu kaitseministeerium teatas 21. juulil, et soovib osta uusi 8×8-rattalisi jalaväe lahingumasinaid. Uued masinad peaksid asendama seniseid roomikutega M113 soomustransportööre. Leedu kaitsemi-nisteerium ei soovi üksnes soomustatud transpordivahendeid, vaid midagi, mis oleks varustatud vähemalt 25 mm kaliib-riga relvaga. Kaitseministeerium on seni pöördunud üheksa võimaliku tootja poole, kes peaksid oma vastuse andma selle aasta oktoobri keskpaigaks. Leedulased loodavad tehingu sõlmida 2015. aastal. Uute lahin-gumasinatega kavatsetakse varustada kaks mehhaniseeritud jalaväepataljoni. Uute jalaväe lahingumasinate soetamine on osa Leedu 2014–2023 kaitsearendusprogrammi plaanidest.

28,5 miljardit eurot on kavandatud India 2014.-2015. eelarveaasta kaitsekulu-deks. See tähendab, et India kaitse-eelarve kasvab 2,18% võrra. Siiski on kaitseeelarve osakaal India SKP-st kõigest 1,78%.

2,84 miljardit eurot läheb Poola jaoks maksma 32 Kruki (Raven) ründekopteri ost. Projektile on lisatud ka 70 mitme-otstarbelist kopterit. Kopterite ostu kiirendati Ukraina kriisi tõttu ja need peaksid saabuma 2015. aastal.

11,4% võrra kasvas Suurbritannia 2013. aasta kaitseeksportide maht, ulatudes 12,52 miljardi euroni. 67% ekspordist oli suunatud Lähis-Ida riikidesse.

4,18 miljardi euroni ulatus Venemaa kaitse-eksport selle aasta esimese kuue kuu jooksul. Võrreldes 2013. aasta esimese viie kuuga on Venemaa kaitseeksport märgatavalt langenud, selle põhjus on Krimmi okupeerimisele järgnenud rahvusvahelise üldsuse reaktsioon.

800 miljoni euro võrra kahandas Saksamaa oma kaitseeelarvet. See tähendab, et 2014. aasta Saksamaa kaitseeelarve (32,4 miljardit eurot) on 2,58% võrra väiksem kui eelnenud aastal.

72 000 inimeseni kavatseb Venemaa 2019. aastaks kasvatada oma õhudessant-väelaste koguarvu. Sellega sisuliselt kahekordistatakse õhudessantväe isikkoosseis.

12

3

45

7

8

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

8 ARVAMUS

Enno Mõts KOLONELLEITNANT

2. JALAVÄEBRIGAADI

ÜLEMMõnikord on nii, et on idee, aga pole teostust. Mis iganes põhjustel – nt pole kavand küps, sest on puudu mingitest teh-

nilistest nüanssidest või lausa tehnoloo-giast. Maailmakuulus 3D-film „Avatar” on selle mõtte lihtne näide, sest filmi idee „tähistas” enne teostussuutlikkust 15. sünnipäeva.

Käesoleva artikliga on sama lugu – iva oli olemas, aga viljapea polnud su-gugi valmis. Tea, kas on praegugi, aga teisalt sundisin end takka, sest uues ametikohas ei saa ilmselt ajakirjatoime-tustele kirjutamiseks aega võtta; näen vaimusilmas, kuidas see aeg hoopis ki-hutab tööprotsesside, toimingute ning administreerimise ülesehitusjadas, jät-tes kohati kõrvale regulaarse söömise ning perekonna. Kahjutundega, aga mitte kellelegi etteheitvalt, tuleb tunnis-tada, et see pole siiski midagi uut. Julgen kuulutada, et igas organisatsioonis, sel-le olulistes struktuuriosades, on teatud ametikohad, mille funktsioonide täi-deviimine eeldab nn töönarkomaaniat. Aga seda ei pea kujutlema tingimata räämase ega suitsu- ja pesematusehaisu pildina, vaid pigem ehk hoopis teatud loovusetiiva ning innu tõusulaine hel-gina. Muide, kas olete mõelnud sellele, et eneseteostusel on alati küljes maik eneseohverdust? Aga olge ettevaatlikud, sest mõttel on jõud – me saame selleks, kellena end kujutleme!

MIDA VAIMUSILM NÄEB„Eesti kaitseväe maaväe lahingutegevu-se alused” punkt 0424 ütleb, et väejuh-timine on tegevuste haldamise kunst ja teadus, mis hõlmab olukorra, probleemi ja selle lahendi mõistmist, kujutlemist, kirjeldamist, suunamist, eestvedamist ja hindamist. Selle jada igast tegevusest saaks kirjutada haaravaid raamatuid, aga praegu keskendume neist vaid ühele – kujutlemisele, ja surume end piiratud lehekülgede arvule.

Lubage, ma koon artikli alguses

esitatud kinokunsti näite mõttelõnga edasi. Nimelt on üsna tuntud nördi-muslause, et see või teine film ei olnud võrreldav loo algse versiooniga raa-matus – jäi üheplaaniliseks, raamistas olustikku ja standardis tegelasi. Hea kirjasõna viib meid aga võimalusteroh-kesse, nüansirikkasse ja värvikirevasse emotsioonidemaailma, kus me näeme kõiki toimuvaid sündmusi oma vaimu-silmas. Hea kirjeldus avab vaevata, kui iseenesest, kujutluspildi, ja me leiame end seiklustes, mis suhestub ja sööbib kogetud tunnete kaudu meie mällu. See on kirjeldus, ent autor (kirjanik) peab seda kõike esmalt ise kujutlema! Ning nüüd me olemegi juhtide pärus-maal – ülema funktsioon on otsustada probleemilahend, aga valiku tegemiseks ning oma kavatsuse esitamiseks peab ta esmalt vaimusilmas lahendist pilti nägema. Sisepildita, tegelikult, puudub tervikkontseptsioon!

Tõesti, on väga oluline, kuidas edas-tada peasisene pildikuma. Sest sõna-kunst ja -kunstitus on üleukse naabrid. Kuulates sama filmi näinud inimes-te ülevaadet kinolinal esitatu sisust, võib võrdlustulemus üsna heitlik olla. Oluliste stseenide kaotamine, sõnas-tus-ekslemine ja loogikavead, koos ülekirjeldusega, võivad päädida igavu-se ja õlakehitusega, ning jutustus läheb ühest kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Ülemate suunistega ei tohiks seda aga mingil juhul juhtuda! Kirjeldamisosku-se harimisele ma selles artiklis rohkem ruumi ent ei kuluta; pealegi olen sel tee-mal oma mõtteid Sõduri kaante vahel eelnevalt ka esitanud.

Niisiis, visualiseerimise jõud! Kasu-tan seda võõrkeelse kõlaga sõna tead-likult, sest kuigi on olemas ametlikud

eestimeelsed sünonüümid, jääb neis teinekord vajaka teatud olulistes varjun-dites. Praegusel juhul tahan rõhutada seost sõnaga visioon. Ja jällegi – see on esmalt ikkagi pilt, mitte sõna! Pilt tule-vikust, millesse tahame jõuda. Muidugi võib öelda ka tuleviku-kujutlus, aga sel-le assotsiatsioon jääb nagu pehmeks, ei teravdu selgelt, vaid pigem miraažina … Teisalt ei peaks ilukirjanduslikele ta-jukalletele tähelepanu pöörama, sest nende sünnitoaks on maitsemeel, ning aabitsatõene ühtsus sellele ei kehti. Kin-nitan seda kogemusega, olles osalenud filoloogide terminiarutlustel … Ah jaa, ning ehk on nüüd päramine aeg lugejaid teavitada, et ma kavatsen artiklis lahata ka pisut taktikat.

LAHINGUTOIMINGUD PIKTOGRAMMINAKevadtorm 2014, meie endi senine suu-rim, kohandatud vastavusse riigikaitse arengukavaga, andis palju uut, positiiv-set ja kindlasti kuhjaga kogemusi, aga kinnitas veelkord ka tõsiasja, et sõja-väelastel pole raske uut õppida, vaid vana välja rookida. Nii lugesin ühest (!) lahingukäsust, et ülesandena määrati „killustada, lagundada, riivistada, kulu-tada”. Mida siis ikkagi kästi teha? Mida Sina, lugeja, teeksid?

Kui on antud neli tegevussõna, siis ootaks nelja tegevust. Sest – ja seda olen ma nüüd oma artiklisarjas piisavalt rõ-hutanud – lahingukäsku ei peaks sõna-vahtu toodetama! Kas käsuandja ise tea-dis, mida ta alluvatelt ootab, või vastaks ta, et „Ära jama nüüd! Ma tahan, et sa … No tead küll … Et sa viivitaksid ja kait-seksid ning … no et sa lõhuksid vastase ära. Manööversõda noh!”

NB: see „vastus” on minu poolt mui-dugi väga meelevaldne, ning loodan, et keegi mu peale vimma ei hakka pida-ma, aga las ma „emotsioonitsen” peda-googilistel eesmärkidel edasi. Nimelt, tähelepanelik lugeja märkas, et ma tõin sisse veel ühe tundmatu korralduse: lõhkuma. Tõsi, sellist lahingutoimingut õppusel kokkupuututud käskudest ma ei lugenud, küll aga kasutati verivärs-kena, selle Kevadtormi puhul loodud terminivastset hälvama. Asjaolu, et kä-sus määratleti ka selle sisu („Vastast la-gundama, häirima ja nihustama hälbi-va ebakonventsionaalsuse piiril, jäädes

Visualiseerimise jõudÜks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Pika selgituse ase-mel aitab hästi läbimõeldud piltlik kujund mõtet selgemalt edasi anda.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

9

siiski tavasõja reeglite juurde.”) näitab, et käsuandja teab teatud tõdesid termi-noloogiast, aga ma naasen oma küsi-muse juurde (seda selguse mõttes pisut ümber seades): millist manöövrimeeto-dit /-vormi selle täitmiseks oodatakse?1 (P)uurin, sest leian, et lahingutoimin-gud peavad üksteisest eristuma. Teisisõ-nu: iga lahingutoiming peab looma vas-tasele (ainu-) konkreetse mõju, ja neid peaks saama pildina kujutleda.

Ehk pisut lihtsustatud võttena, aga parema ülevaate nimel, kujutlege vastast joonistatud kastina – ruuduna – (minu-gipoolest nurgal balansseeriva rombi-na), mida on vaja kas killustada, lagun-dada, riivistada või kulutada. Ning nüüd joonistage killustatud ruut, siis lagun-datud ruut, siis riivistatud jne. Kuivõrd need erinevad? Ja – kõige olulisem – kas erinevad niivõrd, et nende saavu-tamiseks tuleb kasutada eristuvat tegu-viisi (ja muidugi: kas joonistatud tulem on üldse saavutatav)? Just, sinna ma tahtsingi jõuda! Nimelt: iga konkreetse lahingutoimingu täideviimine eeldab spetsiifilist jõudu, võimet ja manööv-rit. Kui ei eelda, siis pole ju vahet, sest ilma „vahenditeta” ei saa tagada mää-ratud mõju saavutamist! Või mis? Las ma kirjeldan võimaliku eksperimendi tingimusi: püstitage samale taktikali-sele olukorrale (omad jõud, maastik, kaitseoperatsioon ja ründav vastane) ülesandeks kavandada lahing, aga nii, et igale osalejale on nimetatud erinev la-hingutoiming. Ja võrrelge siis tulemusi – kuivõrd manöövriskeemid erinevad?

Visualiseerimise tähtsuse rõhutamise juures on „iva” just selles, et käsuandja kujutlus kanduks läbi kirjelduse (nt la-hingukäsu) üle käsutäitjale nii, et nad lõppeks näevad tegevuse mõju sarnase meelepildina! Samas on lahingutoimin-gud siiski vaid suure pildi killud, kus iga „pisipilt” on pusle osa, mis saavu-tavad spetsiifilise mõju, aga teenivad lõppeks suuremat eesmärki. Ehk siis: karpimise eesmärk ei ole vastast karpi-da; varitsemise eesmärk ei ole vastast varitseda, jne. Tegevuse eesmärk ei ole seda tegevust läbi viia, vaid kujundada tingimusi, et luua eeldused teiste tege-vuste läbiviimiseks! See on relvaliigilise spetsifikatsiooni tekke alus, samuti eri-nevate väeliikide olemasolu põhjendus (ning see ei välista samaaegsuse print-siibi rakendamist2). See on prioriteedi ja toetuste kontseptsioon, mis oma-korda on lahti kirjeldatud nn tegevus-raamistiku idee kaudu, aga samuti nn operatsiooni kujustuse3 kaudu. Kui vii-

mane neist on spetsiifiliselt operatsioo-nitasandi tööriist, siis tegevusraamistik on sõja pidamistasandeid läbiv. Nimelt, tegevusraamistik (vastavalt NATO ju-henditele) moodustub kujundavate, tagavate ja otsustava(-te) operatsiooni-de kasutuse kavandist. Kavandamise ja kirjeldamise aluseks on lahingukäigu kulgemise visualiseerimine. Mõlemad, operatsioonikujustus ja tegevusraamis-tik kui sõjandusfilosoofia osad suuna-vad, et me ei sõdiks lihtsalt sõdimise pärast, ega ootaks passiivselt, kuhu vas-tane tuleb, vaid kujundaksime aktiivselt lahingupilti endale soodsamaks. Visua-liseerimise jõud!

ETTE MÕELDUD EDULas ma heietan vahele, mida teevad tippsportlased enne võistlussooritust. Nad läbivad oma harjutuse mentaalselt. Nad kujutlevad selle sooritamist, vaada-tes end vaimusilmas nagu filmilindilt. See on huvitav, ja teaduslikult (empii-riliste andmetega) kinnitatud edu fe-nomen. Näiteks on eksperimenteeritud korvpalli vabavisetega kolme testgrupi vahel, kus kõige edukamaks ei osutu-nud suurima füüsilise treeningutsükli-ga (praktilised viskeharjutused) grupp, vaid grupp, kus kombineeriti keskpära-ne maht reaalseid viskeid mentaalsete sooritustega. Kujutlusvõimet rakenda-takse ka hüpnoosil – käsiraamatutest selgub, et „võluvägi” seisneb pigem ker-gelt omandatavates tehnilistes võtetes, ja sisuliselt hüpnotiseerib end persoon ise … Samuti kasutab õnne valemit nn külgetõmbeseaduse kommuun, propa-geerides üleskutset: joonista üles oma unistused – et need saaksid täituda! Šar-latanid, soolapuhujad, petised ja eba-usk, ütlete? Võib-olla, aga seda jutuliini ma edasi ei arenda, vaid kostan, et tähtis on olla avatud meelega, sest igas suures vales pesitseb ka tõeraas. On ju teada, et tänapäevane meditsiin tunnistab ja kasutab ühe nõustamisabina patsiendile tema soovitud käitumise kujutlemist.

Ülalnimetatud praktikaid põhjenda-takse alateadvuse ja teadvuse rollis, mis omavahelises suhtes on nagu jäämäe veealune ja veepealne osa, kus nähtama-tul (s.o alateadvusel) on tegelikult ini-mese minale ning käitumisele suurem (ja teadvustamata) mõju. Ning oluline seisukoht sellele teooriale on, et alatead-vus mõtleb piltidena.

MIS ON SÕNA TAGANiisiis, visualiseerimine peaks esmalt looma meile selge pildi sellest, mida

tahame saavutada, teiseks program-meerib see meid soovitud tulemi saavu-tamiseks vastavalt käituma, ja kolman-daks aitab visualiseerimine (üks pilt on parem kui tuhat sõna!) meil kergemini kaaslasi kaasata. Seega, veelkord – me vajame väga selgeid kujundeid, et oma pilti teistele kiirelt, kergelt ja ühetimõis-tetavalt edasi anda, ning sõjaväelastena on meile selleks lahingutoimingute ter-minid! Tunnistan, et mina ei tea, mida tähendab lahingukäskudes antud kor-raldus vastase riivistamiseks – tuleneb see tegusõnast „riivima” või nimisõnast „riiv”? Kui riivin vastast, siis kas ründan teda külgedelt (samas kui killustades ründan eest, ja lagundades seega, pi-gem, seestpoolt)? Või kui hoopis „pa-nen riivi”, siis kas see tähendab vastase n-ö sulgemist millegi taha, ning kas see on sama, mis lahingutoimingut takis-tama (aga miks me neid dubleerime)? Samas, mida ikkagi tähendab siis seis-kama – kas on see seotud vaid kaitsela-hingu viimase liiniga, nn viimse vere-tilgani!? Aga, oot-oot, see takistama … Milles see eristub hoidmisest4? Tundub, et need on oma lõpptulemustes sama hägusa erinevusega nagu seda on oma-vahel karpima ja siduma …5 Või kui ülem käsib: „Ma tahan, et sa kulutad ja kurnad vaenlast!”, siis milline näeb välja kulutatud vaenlane, ja kuivõrd on kur-namine seotud kurnamissõjaga6? Kas seda viimast peetaksegi kurnamisega silmas? Ning siis veel …

Aga ei-ei, võtame hoogu maha, sest nüüd peaks juba aitama. Nüüd peaks mu kriitika lugejale avalalt selge olema ning jäänud on vaid üleskutse-lipu heis-kamine. Hea lugeja! Ehk sa tõepoolest võtad ette joonistamise ja n-ö lased need ruudud lahingutoimingutest läbi. Sest kaua üks inimene ikka targutusi-heietu-si tarbida suudaks! Ja kui visualiseerida usinalt, nutikalt ning süsteemselt, saab saagikoristuseks lõigata ka mõtestatud aluseid Eesti kaitseväe maaväe lahingu-tegevuse taktikaks.

Märkused

1 Kuigi käsutäitmisviis on alluva enda valida, seab

taotletav mõju (lõpptulemus) tema tegevusele

siiski ette ka mingid kirjutamata suunised (tege-

vuslaadid). Nt kui tuleb vaenuväge killustada, siis

ei saa seda teha sirgjoonele tõmmatud pideva ja

lineaarse kaitsega.

2 Erinevate relva- ja väeliikide samaaegsuse

kasutusega tekitatakse vastasele nn dilem-

ma-olukorrad. Loe juurde „Eesti kaitseväe maaväe

lahingutegevuse alused”, p 0290.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

10 FOOKUS

T änavu 1. augustil raken­dus riigikaitse arengu­kavas aastateks 2013–2022 sätestatud uus kaitseväe struktuur. Kui­das teie 1. jalaväebrigaa­

di ülemana hindate uuele struktuurile ülemineku senist kulgu?

Lühidalt öeldes üllatavalt positiiv-seks. Kuivõrd muutus puudutab enne-kõike inimesi, mitte varustust ja asju ning just inimesed on meie kaitseväe kõige olulisem ressurss ja väärtus, siis ülemana olid mul teatud kõhklused, kas inimesed on valmis selle muutusega kaasa minema. Mind üllatas, et põhiosa siiski oli üsna positiivselt meelestatud. Siinkohal tuleb muidugi esile tuua kogu eelnevat teavitustööd ja inimeste infor-meerimist. See oli muudatuse tegemise oluline eeldus.

Kui rääkida olulisest õppetunnist, siis on selge, et inimestega tuleb rääki-da. Inimesi tuleb hoida kursis kaitseväe arengutega ja antud juhul ka struktuu-ride ja töökohtade muutumisega. Süs-teemne rääkimine ja informeerimine erinevatest muutustega kaasnevatest detailidest on olnud positiivne, see on minu kui ülema kartusi oluliselt leeven-danud ja olnud üks edu eelduseid, miks 1. jalaväebrigaadil on see protsess läi-nud kokkuvõttes üsna valutult.

Kas 1. augusti muutused on toonud esile mingeid muid raskusi, mida ei osatud ette näha?

Minu allüksuste ülemad ja staabi-ülem said väga selged suunised. Tegime varasemast tunduvalt rohkem selgita-vaid koosolekuid ja jagasime informat-siooni nii vahetult inimestega vesteldes kui ka erinevate kommunikatsiooni-vahendite kaudu. Samuti korraldasime

seminari, milles käsitlesime erinevaid valdkondi, nii töökohti, töö- kui ka ela-mistingimusi. Proovikividest rääkides, siis olulisim puudutab taas inimesi ja nende uusi töötingimusi, -korraldust, töölkäimisharjumisi jms. Osadel tegev-väelastel ja töötajatel kindlasti suurenes vahemaa kodu ja töökoha vahel. Osa meeskonnast peab paratamatult olema Tapal viis päeva nädalas, kuid samas on see valikute küsimus – elukutse valikute küsimus. Eks inimesed peavad harju-ma ja see toob lisaraskusi planeerimaks oma töö- ja puhkeaega uutel alustel, aga kokkuvõtvalt on meie inimesed selgelt valmis muutustes osalema ja oma riigi kaitset arendama. Kindlasti peab ülem koostöös alluvatega leidma üldtunnus-tatud põhimõtetel paindlikke võimalusi inimeste töö ja eraelu tasakaalus hoid-miseks, selleks et hoida meie kaitseväe-laste n-ö tagala ehk pereelu korras.

Tervikpildis on tegevväelased, tööta-jad ja ametnikud olnud tublid ja sellest kõneleb asjaolu, et enamik meeskonnast tulid muutustega kaasa ja võtsid välja-kutse vastu. Kardetud rohkearvulisi ümberkolimisest keeldujaid ei olnud.

Kaitseväe arengukavas polnud kellelgi veel ettekujutust arengutest, mis val­landusid Ukraina ja Venemaa suhetes kevadel. Kui palju oleks nende sünd­muste põhjal otsustades vaja teha muudatusi riigikaitse arengukavasse?

Üldistatult öeldes pole vajagi! Riigi-kaitse areneb protsessina pidevalt ning käib oma olemuselt kaasas nii ühiskonna kui ka sõjalistest vajadustest tulenevate võimete ja keskkonna arenguga. Siin ma

väga suurt muret ei näe. Teades üldist olukorda maailmas on ju ennustatav, et kriis võib puhkeda iga hetk mistahes krii-sialtis piirkonnas mistahes ajendil. Prae-gusel juhul on see lihtsalt meile natuke lähemal kui senised kriisid. Ma pigem arvan, et peaksime jätkama sellel kursil väga selgelt fookustatud ja optimeeritud sõjalise riigikaitse arenguga just selles mahus, mis me oleme otsustanud ja mis on kaitseväele ja ühiskonnale taskuko-hane ning tasakaalus meie kohustusega liitlaste ees. Armeena peaksime kesken-duma just reaalsete võimete loomisele ja need täismahus ellu viima. Ma usun, et tänu sellele oleme rohkem valmis rea-geerima võimalikele ohtudele. Iga uue ohu puhul olukorda ümber hinnates ja uisapäisa teistmoodi käitudes võime kergesti üle reageerida või jääda infosõja ohvriks. Pigem on mõistlik jätkata selles suunas, mille oleme ühiselt valinud ja otsustanud.

Kriis Ukrainas tõepoolest paneb tea-tud lisasurve meie arengutele, ennekõike nende kiirusele, mis väljendub selles, et teatud võimed ja valdkonnad tuleks va-jadusel ümber hinnata ja eelisjärjekorras lihtsalt ellu viia. Teine oluline märgusõna on see, et liitlassuhted ja nende prakti-line väljund koostegutsemisena NATO artikkel viie raamistikus saavad tundu-valt selgema kuvandi ja valmidus nende elluviimiseks, kui selleks peaks vajadus tekkima, peab olema senisest n-ö opera-tiivsematel alustel. Eestlase ja ohvitserina on hea tõdeda, et liitlassuhted toimivad lisaks paberkandjal olevatele lepingu-tele ka reaalselt, mida tunnistavad meie liitlaste kohalolek Eestis, sealhulgas 1. jalaväebrigaadis.

Kuidas iseloomustada uue riigikaitse arengukava raames meie kaitsevõime kasvu võrreldes olemasolevaga?

Kasvab oluliselt! Näitlikustamiseks võiks tuua võrdluse: kui lund lükata terava otsaga sahaga, on see tunduvalt efektiivsem ja kiirem kui lükata lapiti sahaga. Konkreetne arengukava prio-riseerib väga selgelt teatud võimed ja liigub nende võimete saavutamise suu-nas, võrreldes varasemaga, kus võimete

1. jalaväebrigaad on harjunud end proovile panemaRiigikaitse arengukava alusel 1. augustist rakendunud kaitseväe uus struktuur paneb riigikaitse maaväelised üles-anded kahele jalaväebrigaadile. Sõdur küsib 1. jalaväebri-gaadi ülemalt kolonelleitnant Aron Kalmuselt, kuidas on brigaad uute ülesannete täitmiseks valmis.

Ivar Jõesaar MAJOR

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

11

arendamine oli hajutatum. Teine oluline valdkond, mis selgelt esile joonistub, on laiapindne riigikaitsekäsitlus, mida va-rasem arengukava nii detailselt esile ei toonud ega arendanud.

Kui kaugel oleme teie hinnangul arengukavas eesmärgiks seatud kahe täielikult mehitatud, relvastatud ja varustatud kiirreageerimisvõimelise jalaväebrigaadi ettevalmistamisest?

Liigume jõudsalt selle eesmärgi saa-vutamise suunas, aga ega kahe brigaadi valmis tegemine pole eesmärk iseene-sest. Kaitsevägi on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, areng jätkub ning armeele lisandub uusi võimeid. See on paratamatu, sest kõik meid ümb-ritsev areneb ja muutub ning see seab proovikivid ka riigikaitse arendamisele.

Praegu on palju asju juba tehtud, aga sama suur töö on veel ees. Me oleme plaaninud teatud võimed muuhulgas 1. jalaväebrigaadile ja nüüd on reaalselt näiteks ajateenijatest mehhaniseeritud üksuse loomine lõppjärgus. Järgnevatel aastatel näeme brigaadis tänapäevast tankitõrjet, liikursuurtükke ja soo-mukeid. Kaugel ei ole aeg, kui brigaad saab enda käsutusse droonid. Reaalsed struktuurid on loodud ja nende funkt-sioneerimiseks vajalik seadusloome on põhiosas tehtud. Parafraseerides mere-mehi, siis hoiame kurssi ja riigikaitse arengukavas sätestatu on vähemalt nelja aasta planeerimistsükli ulatuses reaal-selt saavutatav, kui me seda ise tahame ja sellest juhindume. Märgusõna on siinkohal omavaheline ja professionaal-sel vastastikusel lugupidamisel põhinev koostegutsemine ja stabiilsus.

Riigikaitse arengukavas märgitud uute võimete loomisel on lõpujärgus 3. põlvkonna tankitõrje rakettide Javelin soetamine USA­st ning jalaväe lahin­gumasinate CV90 ostmine Hollan­dist. Kui tehtud saab ka iseliikuvate suurtükkide valik, siis millise võime arendamisele peaks olema suunatud meie tähelepanu järgmisena?

Sellele küsimusele ühtset vastust ei ole. Mistahes sõjaliste võimete sisuli-se ja süsteemse arengu üks nurgakivi on väevõime analüüs. Analüüs peab vastama küsimusele, milliseid võimed Eesti riik vajab. Sealt edasi juba vaa-datakse vajalikud võimed ratsionaalse pilguga üle ja viiakse tasakaalu rahaliste võimaluste, poliitiliste suuniste, liitlas-kohustuste ning ühiskonna vajaduste, võimete jms sellisega. Vastates küsimu-

sele peaks arendatavaid võimed jaga-ma eri valdkondadesse ja tasanditele. Brigaadi seisukohalt vaadates tõstavad mainitud võimed oluliselt brigaadi la-hinguvõimekust. Samas on meil pooleli luure ja vaatlusseadmete arendamine ning lisaks ja võib-olla brigaadi jaoks olulisimgi on tänapäevase automatisee-ritud juhtimis- ja staabitöö seadmete ja süsteemide arendamine. Vajalike kom-ponentide valik, ostmine, hankimine ja kogu eeltöö, mida selle rakendamiseks on vaja, tuleb eelnevalt ära teha ning see on pikk ja aeganõudev protsess. Lisaks on sellised seadmed ja tehnoloogia tihe-dalt seotud teiste sõjaliste valdkondade ja võimete arendamisega. Kasutades tänapäevast tehnoloogiat suurenda-vad automatiseeritud juhtimissüsteem ja seadmed oluliselt brigaadi ja tema allüksuste juhtimisvõimet nii rahuaja välja õppes kui ka tänapäevases ja kiires-ti muutuvas lahinguruumis.

Kaitseväes arendamist vajavatest võimetest üldisemalt rääkides tuleks

kohe välja tuua keskmaa õhutõrje välja arendamine. Selle olulisust kaitseväe, riigi ja liitlaste kontekstis ei saa alahin-nata. Kindlasti tuleb edasi arendada laiapindset riigikaitset, seda nii doktrii-ni tasandil kui ka praktiliste soorituste ehk koostöö ja väljaõppe kontekstis. Mainimata ei saa jätta ka Kaitseliidu sõjalise poole, st maakaitse arendamist kooskõlas vastloodud arengukavaga. Minu hinnangul peaks siinkohal ole-ma vabatahtlike senisest süsteemsem ja kitsendatum väljaõpe, mille põhi-raskus oleks üksikvõitleja ja alljuhtide ning staapide õpetamisel. Vähemtähtis ei ole ka maakaitse juhtimisstruktuuri välja arendada ja juhtimiseks vajalik-ke võimeid saavutada. Kogu maakaitse võimete arendamisel tuleb alal hoida ja parendada maakaitse korraldust ja si-dusust teiste riigi struktuuride ja koha-liku elanikkonnaga.

Seoses maaväestaabi liitmisega kaitseväe peastaabiga on 1. jalaväe­

Jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus avaldab head meelt, et ena­mus brigaadi tegevväelastest ja töötajatest võttis Tapale kolimist kui lihtsalt üht vajalikku osa teenistusest.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

12

brigaadist saanud meie maaväe kesk­ne üksus, kuivõrd 2. jalaväebrigaadi väljaarendamine alles käib. Kas 1. jalaväebrigaad on valmis seda kesk­set koormat kandma?

Vastus on – alati valmis! Meil on head ja professionaalsed inimesed, nii lihtne see ongi! Asjad ei tee asju, inime-sed teevad. Inimesed arendavad kaitse-väge ja meie inimressurss on kõige selle keskmes. Minul on küll brigaadiülema-na hea tõdeda, et need inimesed, kes meil praegu brigaadis teenivad, on väga selgelt valmis seda ülesannet täitma. Mul ei ole selles kahtlust.

1. jalaväebrigaad sai Tapal enda koosseisu kõik siinsed relvaliigi­ ja toetusüksused. Kuidas saab 1. jalaväebrigaad kaasa aidata, et ka 2. jalaväebrigaad jõuaks võimalikult peatselt vajalikud allüksused luua ja välja arendada?

Brigaadiülemal on selleks peami-selt kaks meedet. Esimene on ühine välja õpe. Osaledes ühises väljaõppe-protsessis, pakkudes selle kaudu oma ekspertiisi ka teisele brigaadile, seal-hulgas relvaliikide osas, olgu suurtükk, õhutõrje, pioneertegevus, lisaks väikeste all üksuste nagu tankitõrje ja luure õpe-tamine. Teine meede on meie inimesed, kes peaksid roteeruma kahe üksuse vahel. See annab Tapal või Virus teeni-vatele ohvitseridele ja allohvitseridele võimaluse liikuda Lõuna-Eestisse Tar-tusse või Võrru kogemusi jagama ja uusi omandama. Selles protsessis ei ole mi-dagi uut ja see toimib juba praegu.

Kas 1. jalaväebrigaadi sujuvaks toimimiseks on veel vaja, olgu Tapal, Jõhvis, Paldiskis või hoopis Jägalas, püstitada mingeid olulisi rajatisi?

Kaitsevägi tohi saada ega saa kunagi valmis. Alati on midagi juurde vaja, aga need otsused peavad tuginema selgel analüüsil. Vaadates suuremat pilti on näiteks hangitavate soomukite ja iselii-kuvate suurtükkide haldamiseks tarvis taristut täiendada või ümber ehitada. Soomusmanöövrivõime arendamisel peame mõtlema n-ö järelkasvule ehk koolitamisele. Selle tarbeks peame ana-lüüsima ja vajadusel välja ehitama oiva-keskuse, kooli vms, kus inimesi õpetada ja oskusteavet edasi arendada.

Kritiseeritud on maakaitse üleandmist Kaitseliidule ja kaitseringkondade kaotamist praeguses mõistes. Kuidas kriitikutele vastaksite?

Ülemana ei saa ma sellisest kriitikast aru. Kaitseringkonnad pole kuhugile kadunud. Kaitseringkonnad on lihtsalt läinud kaitseväe koosseisust Kaitselii-du koosseisu. Teatud mõttes on neil Kaitse liidus isegi eelis. Seni kaitsering-kondades töötanud inimesed on need, kes valdkonda regionaalsel põhimõttel kõige paremini tunnevad. Ehk minu ar-vates on pigem vastupidi – see struktuur on läinud inimeste juurde, kes seda asja teavad ja valdavad.

Teine aspekt on ülesannete ümber-jaotamine ning ülesannete ja ressurssi-de ratsionaalne kasutamine, ehk teisiti öeldes – kaitsevägi keskendub rohkem sisulisele sõjalisele kaitsevõimele ja Kaitseliit keskendub rohkem maakait-sele territoriaalkaitse printsiibil. Lisaks arendatakse Kaitseliidus välja kiir-reageerimisvõimega üksuseid. Selline korraldus on pigem eelis, see lihtsustab juhtimisahelat ja toob vastutusvaldkon-na tegijale lähemale. Tõsi, maakaitse doktriini tuleb veel kindlasti täpsustada ja selle üle mõtiskleda, aga see on täiesti normaalne etapp struktuuri loomise ja arengukava täitmise mõistes.

Kas meil on piisavalt aega uutel alustel tegevuse toimima saamiseks, arvestades kiirelt muutuvat olukorda Euroopa piirialadel?

Esiteks pole selles ülesannete jao-tuses midagi uut. Lihtsalt kaitsering-kondade struktuur kaitseväe mõistes anti üle Kaitseliidule. Koostöö ring-kondade ja malevate vahel on käinud viimased viis kuni seitse aastat ja üsna tihedalt. Lisaks on malevate erine-vad allstruktuurid osalenud pidevalt kaitse väe erinevatel õppustel-harju-tustel. Ka äsjalõppenud Kevadtormil oli terve Kaitseliidu pataljon ja kaitse-ringkonna staap väljas. Selles pole midagi uut. Pigem on alluvussuhted ja käsuliin nüüd selgemad kui varem, seega koos õppustel käimine ei kao kusagile. Tuleval aastal Kevadtormi asemel korraldataval suurõppusel Siil seda suuremahulist koostööd jätkatak-se. Minu jaoks ei ole siin midagi uut, jätkub senine koostöö ja väljaõpe Eesti riigi kaitsmiseks ja arendamiseks. Lü-hidalt öeldes: asi areneb täpselt sama moodi nagu see siiani on arenenud, võib-olla vaid tunduvalt selgemalt ja kiiremas tempos.

Sügisesel NATO tippkohtumisel tehak­se ilmselt olulisi otsuseid, mis peavad tugevdama alliansi kriitilisemate piir­

kondade kaitsevõimet. Kuivõrd oleme valmis kaasa lööma NATO Kirdekorpu­se tegevuses?

1. jalaväebrigaad ja minu staap on alati valmis kaasa lööma seal, kus üle-mad käsivad ja poliitilised otsustajad seda tahavad. See lakooniline seisukoht tugineb lihtsatele faktidele. Esiteks on brigaadi staap juba aastaid tegut-senud koos ameeriklastega erinevate õppuste raames ja me teame, et oleme 20-aastase armee kohta üsna heal tase-mel. Teiseks oleme juba aastaid teinud koostööd Taani diviisiga ja brigaadide-ga. Kirdekorpuse töös osalesime möö-dunud aasta suvel õppusel Sabre Strike, kus 1. jalaväebrigaad oli korpuse allu-vuses. Võimalikku tihedamat koostööd Kirdekorpusega näen ülemana lihtsalt ühe positiivse proovikivina ning eri-lisi ettevalmistusi oma staabi osas me selleks ei vaja. Kokkuvõtvalt: brigaadi staap on selgelt ja kindlalt valmis koos tegutsema mistahes liitlasega ja nii lihtne see ongi!

Milline on järgmine suurem proovi­kivi, mis teil 1. jalaväebrigaadi ülema­na tuleb ületada?

Nagu eespool välja toodud, on kesk-mes inimesed. Seega ülemana pean pin-gutama ja alluvaid juhendama viisil, mis tagaks meeskonna kui terviku toimimi-se uues arengukavas ja seadusloomes sätestatud põhimõtetel. See võtab veidi aega, aga olen veendunud, et uuenenud meeskond saavutab töörutiini paari järgneva kuu jooksul.

Usun, et iga ülema suurim proovi-kivi on sõjaline juhtimine. Selleks an-nab suurepärase võimaluse järgmise aasta kevadel toimuv suurõppus Siil, millel antakse sisuliselt hinnang meie brigaadile ja tema võimetele hetkesei-sust riigikaitse arengukava raames. Õp-pusel peab 1. jalaväebrigaad saavutama reaalselt oma esmase lahinguvõime, kaasates reservväelased. See on iga meie ülema, kaasa arvatud brigaadiülema ja pataljonide ülemate peaproov ja au-asi ning hindamatu teenistuskogemus. See on õppus, kus igaüks tahab edukas olla, sest selline võimalus ei avane igal ülemal. On auasi olla osa õppusest, saa-da uusi kogemusi laiapindse riigikaitse peaproovil, teha koostööd maakaitse ringkondade ja mis kõige olulisem, ka meie enda inimeste ehk reservväelaste-ga. Reaalne brigaad reaalsete inimestega reaalseks tervikuks moodustada ning nii oma riiki ja rahvast paremini kaitsta – see on hea proovikivi!

FOOKUS

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

13

Kapten Colin Bair on üks 318 miljonist Ameerika ühendriikide kodanikust. Pärit on kolmekümneaas-tane mees Alaskalt An-chorage’i linnast, mis oma

300 000 elanikuga on osariigi populaar-seim linn – Wikipedia andmetel elab koguni 40 protsenti Alaska kodanikest Anchorage’is.

Kohtun Bairiga Paldiskis, ta on just naasnud kaitseväe keskpolügoonilt, kus tema mehed veel ööpäev tagasi de-monstreerisid ajakirjanikele peagi ka Eestile hangitava tankitõrjesüsteemi Ja-velin võimekust.

Nagu 28. aprillil Eestisse jõudnud

esimese Ameerika õhudessantväelas-te rotatsiooni kompaniiülem kapten Dwayne Steppe, on ka neid 19. juunil Eestis välja vahetanud teise ameerik-laste rotatsioonikompanii ülem kapten Colin Bair meeldivalt avatud koostööle. Eesti ohvitserile omast häbelikkust stii-lis „ah, laske mul vaikselt oma automaa-ti puhastada” ameeriklastel pole. Nagu

ütleb kapten Colin Bair ise – ta on oma riigi esindaja Eestis, seega peab ta end ka vastavalt ülal pidama.

ÄRINDUSE LÕPETANUD HÜPPEMEISTERViisakused vahetatud, alustame vestlust. Haridust puudutava küsimuse juures jääb kapten Bair viivuks mõtlema. Selle põhjus on lihtne – ohvitserina on ta end pidevalt täiendanud ning ilmselt üritab mees oma kvalifikatsiooni kirjeldami-seks leida sõnu, millest ka mina või in-tervjuu lugeja aru saaks. „Tsiviilmõistes on mul bakalaureusekraad ärinduses, sõjalises mõttes olen läbinud ohvitseri-de baaskursuse, sõjaväe kvalifikatsiooni osas on kõrgeim tase kaptenikursus,” ütleb Bair. „Loomulikult pole see kõik, olen lisaks eeltoodule ka õhudessantväe hüppemeister,” lisab ta.

Et aru saada ühendriikide sõjaväela-se hingeelust, soovin teada, miks muidu ärindust õppinud noormees seitse aastat tagasi ülikonnale välimundrit eelistas.

„Mul on alati sõjaväega teatud kokku puude olnud: minu kodukant on

Kapten Colin Bair – ärindust õppinud teerajaja AlaskaltAlates aprilli lõpust näitavad kolmes Balti riigis Ameerika ühendriikide lippu ning tõestavad oma kompaniisuurus-te üksustega NATO valmisolekut oma liikmesriike kaitsta USA Saksamaal paikneva 173. õhudessantbrigaadi 91. ratsa-väerügemendi 1. pataljoni allüksused. Augustis lõpetab oma rotatsiooni Eestis kapten Colin Blairi juhitud kompanii.

Simmo Saar NOOREMLEITNANT

KOOSTÖÖ

SIM

MO

SAA

R

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

14 KOOSTÖÖ

väga armeelembene, sõjaväkke minek tundus loomuliku teona. Keskkoolis läbisin JROTC-programmi (Junior Re-serve Officers’ Training Corps ehk noo-remreservohvitseride kursuse) ja sain tänu sellele ka ohvitseriks,” annab kap-ten Bair ülevaate oma kunagise valiku tagamaadest.

Kapten Bair leiab, et sõjaväega liitu-nud ameeriklasi seobki peamiselt soov oma kodumaad teenida. „Ameerika ühendriikides ajateenijaid pole, seega on kõik meie sõdurid vabatahtlikud, kes soovivad teenida oma maad ning kaitsta põhiseaduslikku korda,” kommenteerib ka ise vabatahtlikuna püssi alla astunud

mees oma kaasvõitlejate mõtteviisi. Bairi hinnangul mängivad spetsialiseerumise puhul rolli aga juba muud tegurid: „Ja-laväelase elu on teatud mõttes lihtne – võtad oma relva ja hakkad astuma. Kuid näiteks ratsaväerügemendi võitleja peab olema võimeline hoolitsema sõidukite eest ning tundma erinevaid relvasüs-teeme. Seega ilmselt võib väita, et mõ-nes kohas teenides peab olema rohkem mõistust ja pealehakkamist kui teises.”

Nagu ka Eestis, peab noor oskusteta võitleja esimesena läbima baaskursuse, millele järgneb spetsialiseerumine näi-teks autojuhi või kuulipilduri erialale. Õhudessantväelased peavad enne oma

ametikohale asumist lõpetama ka nn hüppekooli (rahvakeeles Jump School, ametliku nimega The United States Army Airborne School). Ohvitserikar-jäärist unistav inimene võib Ameerika ühendriikides läbida sarnaselt kapten Bairiga vastava kursuse juba keskkoo-lis õppides, samuti saab pagunid kätte sõjakoolist. Kõrgharidusega inimestele pakub onu Sam võimaluse saada kerge vaevaga erialaohvitseriks. „Seda või-malust pakutakse arstidele ja muudele spetsialistidele, keda armee toimimiseks vajab,” lisab Bair. Loomulikult spetsiali-seeruvad ohvitserid ka vastavalt sellele, millise relvaliigi koosseisus nad teenima hakkavad.

Palkadest Bair eriti rääkida ei soovi. Mitte et palgatasemed salajased oleks – lihtsalt ühendriikide relvajõudude pal-gasüsteem arvestab ka teenitud aastaid ja nii on raske öelda, kui palju keskmine kapten või veebel teenib. „Äsja liitunud sõdur, kes elab kasarmus ja sööb riigi kulul, teenib veidikene alla 2000 dollari kuus. Minu palk on umbes 6000 dolla-rit,” ütleb ta.

LANGEVARJURID HOBUSTEL?Noore mehe teenistuskäik on enne Saksa maale jõudmist olnud mitmekesi-ne ning töö on kapten Bairi viinud mit-messe suurriigi osariiki.

„Ameerikas olen teeninud mitmes väeosas: Fort Richardsonis Alaskal, Fort Sillis Oklahomas, Fort Benningis Geor-gias, Fort Knoxis Kentuckys, Fort Lewi-ses Washingtonis ning Fort Ruckeris Alabama osariigis,” loetleb kapten Bair talle teenistuse käigus tuttavaks saanud linnakuid. „Lisaks olen kahel korral ol-nud välismissioonil Afganistanis, enne Eestisse tulekut viibisin oma kompanii-ga Saksamaal Grafenwöhris,” lisab Bair. Kompaniiülemana on ta teeninud veidi-ke rohkem kui aasta.

Kapten Bairi praeguse üksuse täis-pikk nimi äratab pikemal kaalumisel veidikene segadust: tema kompanii kuulub 173. õhudessantbrigaadi 91. ratsa väerügemendi 1. pataljoni koos-seisu. Langevarjuga hüppamine ja hobustega ratsutamine ei tundu just sellised tegevused olevat, mida sõja-olukorras omavahel kerge siduda oleks. Kapten Bairi sõnul tähendab ratsaväe nimetuse kasutamine siiski vaid toetu-mist traditsioonidele ning hobustega pole 91. rügemendi ratsaväelastel kui-gi palju pistmist. Kui vast välja arvata nii nimetatud kannustemarss (inglise keeles Spur Ride), mida korra aastas

Esimest Ameerika ühendriikide kompaniid tabas ebameeldiv üllatus – hoolimata kevadest tuli esimesed lasud märklaudade pihta teha lumesajus.

Õhudessantväelased kannustemarsi puhul hobustega tegelemas. See on täna­päeva ratsaväerügemendi võitlejatele ka ainus teenistusalane kokkupuude esiisade sõiduvahendiga.

SIM

MO

SAA

RSI

MM

O S

AAR

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

15

korraldatakse ning millega sõdurid oma kannused välja teenivad. Muus osas on kompanii võitlejad läbi ja lõhki õhudes-santväelased, kellel ette näidata kahe kuulsusrikka üksuse ajalooline taust. „91. rügement osales Teises maailma-sõjas, pidades lahinguid nii Itaalias kui ka Saksamaal, 173. õhudessantbrigaad omakorda võttis osa lahingutegevusest Vietnamis,” selgitab Bair oma brigaadi ja rügemendi ajalugu. Viimase aja konf-liktidest on 173. brigaad võidelnud nii Iraagis kui ka Afganistanis.

„Saksamaal nimetatakse meid 91. ratsaväerügemendiks, mis enne kandis 14. ratsaväerügemendi nime. 14. ratsa-väerügement oli aga tankiüksus, mis muudeti õhudessantüksuseks – seega muutus rügement tankidel liikuvast üksusest maasturitega (HMMWV või rahvakeeles Humwee) sõdivaks üksu-seks. Seda kõike vaid ühe aasta jooksul,” selgitab Bair.

Teise huvitava tõsiasjana toob kapten Bair välja tõiga, et kuigi nende puhul on tegu luureüksusega (reconnaissance), pole rügementi luureüksusena viimase kümne aasta jooksul kasutatud. „Meid rakendatakse lahingus kergejalaväe-na,” ütleb Bair. Seda peab kompanii-ülem neile antud tulejõudu analüüsi-des teatud mõttes isegi eeliseks: „Meil on Humweed, meil on 50-kaliibrilised (12,7 mm) kuulipildujad ning tanki-tõrjevõimekus,” loetleb ta. Siiski ole-vat tõigal, et luureüksust kergjalaväena kasutatakse, ka omad miinused. „Kui jalaväerühmas on ligikaudu 40 meest, siis meie rühm on kaks korda väiksem, seega peame ka kahekordselt tööd raba-ma,” sõnab ta.

Tankide tõrjumiseks kasutavad kap-ten Bairi mehed muuseas tankitõrje-süsteeme Javelin, mis peagi ka meie kaitseväe relvastusse jõuavad ning mille kohta noorel kaptenil jagub vaid kiidu-sõnu. „Esimene eelis on muidugi tema tööpõhi mõte – lased lasu ära ning ee-maldud, sihtmärgi tabamine jääb raketi hooleks. Kiiresti eemalduda tuleb aga seepärast, et rakett – erinevalt näiteks kuulist – jätab endast maha korraliku jälje, mis teeb laskjate leidmise ja taba-mise kergeks. Teiseks on ta meie pea-mise tankitõrjerelva ehk TOE-raketi-süsteemiga võrreldes oluliselt kergem ning süsteemi on võimalik jalaväelasel endaga kaasas kanda,” ütleb Bair.

EESTI – TUNDMATU KOHT, KUID OSKUSLIK ARMEENagu tavaks, küsin oma vestluspartne-

rilt, mida ta Eestist enne siiatulekut tea-dis ning kas Venemaa piiri juurde saat-mine teda ka kuidagi kohutas. Vastus on sarnane tema eelkäija, kapten Dwayne Steppe’i omaga: kuuldes, et teda saade-takse Eestisse, otsis ta meie kodumaa esmalt kaardilt üles. Üldiselt tunneb ta end siin koduselt ning kahetseb, et au-gustis lahkuva kontingendi ülemana jääb tal kohalik talv nägemata – alas-kalasena ei pidavat ta eriti kuumust armastama, isiklikult on Bair kogenud –51-kraadist (Celsiuse skaalal) külma.

Kuigi kapten Bair on kahel korral teeninud Afganistanis, ei olnud tal enne Eestisse tulekut meie kaitseväelastega kontakte. „Mõned minu sõdurid ja all-ohvitserid on eestlastega varem koos töötanud ning neil oli mulle öelda järg-mist: eestlased on pärit Baltimaadest ja riigist, mille kohta just eriti tihti ei kuule. Kuid nad on professionaalid ning teevad oma tööd äärmiselt hästi. Seega siia tulles teadsin, et mind võtab vastu oskuslik armee,” võtab Bair kokku oma teadmised ja eelarvamused eestlastest enne transpordilennuki maandumist Ämaris. „Siinolek on meie arvamust vaid kinnitanud – Eesti kaitseväelased on lääneliku armee professionaalid, kel-le oskuste tase on tugev, sõdurist kõrge-mate ohvitserideni välja,” ütleb ta.

Bairil on kahju, et tema rotatsioon saabus Eestisse pärast Kevadtormi / Steadfast Javelini, sest eelmise ühend-riikide kompanii tagasiside õppuse osas oli üdini positiivne. Kuigi tulene-valt puhkuste hooajast on kapten Bairi kompanii siinviibimise aeg olnud eel-käijate omast vaiksem, on ameeriklastel olnud au osaleda nii meie võidupüha paraadil Valgas kui ka amputatsiooni-järgse taastusravi keskuse avamisel Tallinnas. Loomulikult on korraldatud mitu laskmisharjutust, sealhulgas on sihtmärke lastud 12,7 mm kaliibriliste kuulipildujatega ning harjutatud koos-tööd suurtükiväe ning pioneeridega. Lemmikharjutuseks peab kapten Bair aga Scoutspataljoniga koostöös peetud niinimetatud stressilaskmist: „Tavaliselt toimuvad laskmised väga kontrollitud tingimustes, meie eesmärk oli mehed – nii ameeriklased kui ka eestlased – pan-na oma relvi kasutama just stressiroh-ketes tingimustes. Sellist drilli on vaja ning edaspidi kavatseme stressilaskmisi korraldada korra kuus,” ütleb Bair.

PÕHIÜLESANNE – RAJADA TEED SUUREMALE KOHALOLEKULESeega on kapten Bair Eesti ja eestlaste-

ga piisavalt tutvunud, et meie olemuse osas seisukoht kujundada ja see ka välja öelda. Eesti kaitseväe tugevuseks peab Ameerika ühendriikide kompaniiülem eelkõige meie inimressursi kvaliteeti – kapten Bairi sõnul on nii meie ohvit-serid kui ka allohvitserid suurepära-sed juhid, kelle üks tugevus võrreldes ameeriklastega on elektroonikavaba juhtimine. „Meie kasutame oma töös palju elektroonikat, kogu meie juhti-mine toetub enamjaolt elektroonilistele abi vahenditele. Eestlased on võimelised edukalt toime tulema aga ka tavalise kaardi ning kilega,” leiab Bair.

Eesti maastikku peab ta samuti pi-gem kaitset soosivaks: „Olgugi, et lõp-likku ja ühest hinnangut on raske anda, tuleb arvestada järgmisi tõsiasju – Eesti on küll tasane, kuid samas teevad met-sad ja sood tehnika kasutamise siin ras-keks. Läbi metsa saab liikuda vaid jalgsi ning seega ründaja sõltub kohalikust teedevõrgustikust. Seega pigem on siin eelis kaitsjatel.”

Seda, kas Eestit kui NATO riiki keegi rünnata võiks, Bair öelda ei oska. „Seda, mida mõni teine riik võib mõelda või planeerida, ei tea mina kohe kuidagi öelda,” ei taha kapten globaalpoliitilisse diskussiooni laskuda. Kuigi kapten Bair ei tea, millisel määral on tema siinvii-bimine seotud olukorraga Ukrainas, möönab ta, et ameeriklaste saabumine on seotud Balti riikide julgeolekuga: „Oleme osa NATO-st ning võtame oma liitlaskohustust äärmiselt tõsiselt. Kui Balti riigid andsid teada oma soovist oma pinnal Ameerika ühendriikide vä-gesid näha, reageeris meie president sel-lele kiiresti – esimene kompanii saabus Balti riikidesse mõne päeva jooksul pä-rast vastavat sooviavaldust. Meie üles-anne on eestlastega koostööd harjutada ning valmistada ette suurema väekon-tingendi saabumist, sest võib-olla juba ülejärgmise rotatsiooni ajal peaks Ees-tisse jõudma 1. ratsaväerügement, kelle jalajälg saab olema meie omast suurem,” räägib kapten Bair tulevikuplaanidest.

Balti riikide puhul peab Bair Eesti olukorda logistiliselt kõige keerulise-maks, sest nii Leedu kui ka Läti asuvad nende Saksamaa baasile lähemal. Samas möönab ta, et eestlastega koostöö on mõnes muus osas probleemitum ning et näiteks Scoutspataljon oma olemuselt on nendega väga lähedane. „Me oleme tegelikult väga sarnased ja see teeb meie töö oluliselt lihtsamaks,” sõnab augusti lõpus Saksamaale naasev Alaska mees lõpetuseks.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

16 SÕJANDUSHARIDUS

Maailmas pööratakse kõrghariduse kor-raldamises ja and-mises üha rohkem tähelepanu rahvus-vahelistumisele. Selle

peamine eesmärk on tugevdada ülikooli positsiooni rahvus vahelises kõrgharidus-ruumis, muutes nii oma süsteemi avatu-maks ja läbipaistvamaks ning suurenda-da õppetöö kvaliteeti välisõppejõudude ja -üliõpilastega. Rahvusvahelisusest on saanud üks olulisemaid kõrghariduse kvaliteedinäitajaid. Kaitseväe ühenda-tud õppeasutustelgi on oma plaanid ja tegevused seoses rahvusvahelistumise-ga, kuid need erinevad veidi üldlevinud põhi mõtetest. Artikli eesmärk on selgi-tada sõjalise hariduse korraldamises rah-vusvahelise koostöö võimalusi ja KÕA vajadusi, kaasamaks kõne all oleva vald-konna arendusse väeliikide arendajaid ja väljaõppe läbiviijaid.

EESTI STRATEEGIAEesti kõrghariduse rahvusvahelistu-mise strateegia ütleb, et peamine ees-märk on säilitada ja suurendada meie kõrgkoolide lõpetajate konkurentsivõi-melisust rahvusvahelises keskkonnas õppimise/töötamise kogemuse abil, tagades sellega ühtlasi õppe- ja teadus-töö kvaliteedi ning olles atraktiivne te-gutsemisekoht nii välis õppuritele kui ka -õppejõududele.

Peamiste tegevustena nähakse stra-teegias tudengite mobiilsust ehk üliõpi-laste võimalust õppida ajutiselt välisrii-gi ülikoolis. Teine tegevus on kaasata kõrgkooli õppetöösse välisõppejõude ja lähetada ka oma õppejõude teistesse kõrgkoolidesse. Kolmandaks tegevu-seks on rahvusvaheliste õppekavade või nende osade loomine, võimaldamaks välis õppuritel Eestis õppida. Sarnas-test põhi mõtetest lähtuvad tegelikult

ka teiste riikide kõrgkoolid, sealhulgas kaitsekolledžid ja sõjaväeakadeemiad. Sellist rahvus vahelistumist toetatakse erinevatest Euroopa Liidu fondidest (nt ERASMUS+ programm).

KÕA PROBLEEMIDNagu eespool öeldud, on KÕA-l veidi erinevad eesmärgid ning võimalusedki on teised. Esiteks ei ole KÕA-l vaja suu-rendada oma konkurentsivõimelisust teiste (tsiviil)kõrgkoolidega, sest kooli-tame ju personali vaid ühele ametkon-nale – kaitseväele. Küll aga peaks ja saaks KÕA panustada oma õppetegevuse kva-liteedi parandamisesse, keskendudes sõjalist juhtimist käsitlevate valdkonda-de tugevdamisele rahvusvahelistumise abil. Nii peaks rahvusvahelistumise pea-mine eesmärk KÕA puhul olema liitlas-tega koostöövõimet arendada ning seda mitte ainult kõrg haridusõppes, vaid ka laiemalt täiendus- ja kutseõppes. KÕA peab vaatama rahvusvahelistumist kui ohvitseride ja allohvitseride taseme- ning täiendusõppe kvaliteedi tõstmi-se võimalust, eesmärgiga parandada koostöövõimet liitlastega. See suunab koostöö põhiraskuse meie liitlaste sõja-väelistele õppeasutustele ning seda just sõjanduslike õppeainete osas.

Kuid KÕA puhul on rahvusvahelis-tumises erisusi veelgi. Näiteks eespool mainitud rahvusvahelistumise stratee-gias toodud tegevused KÕA-le lõpuni ei sobi. Üliõpilaste vahetamine sarnaselt tsiviilülikoolidega tekitab KÕA-le prob-leeme, mis tulenevad õppekavade sisu

erinevusest ja õppeainete ajalisest paik-nemisest. Näiteks pikeneb üheks se-mestriks välisriigis õppiva kadeti lõpu-diplomi kättesaamise aeg tervelt aasta võrra, sest välisriigis läbitavad õppeai-ned ei saa õppekavade erinevuste tõttu üks ühele KÕA õpinguteks üle kanda. Valitud õppe kava läbimist täies mahus nõuab aga haridusalane seadusandlus.

Seepärast peaksidki KÕA peamised koostööpartnerid olema teised sõjakoo-lid. Paraku on ka siin mõned takistused. Esiteks sõjaväelist juhtimist käsitleva-te õppeainete erinev sisu ja ülesehitus. Mida kaugemale lääne suunas, seda rohkem pannakse meie liitlaste sõja-koolides rõhku terrorismivastasele tegevusele, mässutõrjele, kriisiregulee-rimisele jms, jättes tagaplaanile kon-ventsionaalse sõja pidamise. See teeb keeruliseks saavutada KÕA õppekava väljundid. Samuti on enamik liitlastest oma õppekavad koostanud olukorras, kus pole ajateenistust, alustades õpin-guid hoopis madalamast tasemest. Kui KÕA põhikursuse taktikaharjutused katavad nii rühma kui ka kompanii ta-seme, siis enamikel liitlastest on laeks rühma tase. Läti ja Leedu õppeasutus-tega võrreldes on KÕA-l aga suur eri-nevus õppeainete staatuse osas. Näiteks Lätis ja Leedus ei kuulu sõjalist juhti-mist ja taktikat käsitlevad õppeained kõrgharidusõppekava ainete alla. Need on justkui midagi täiendusõppe laadset. Et rahvusvahelistumist toetavad prog-rammid rahastavad peamiselt kõrghari-duse läbiviimist, siis on selles valdkon-nas üsna raske koostööd teha.

Nii jõuamegi olukorda, kus tsiviil-maailma põhimõtteid ja lahendusi ei saa meie puhul hästi rakendada. Sellele vaatamata on meil omad võimalused ja vajadused rahvusvaheliseks koostööks.

KAITSEVÄE ÕPPEASUTUSTE SUUNAD JA TEGEVUSNagu eespool öeldud, peab KÕA kes-kenduma oma eesmärkide saavutamise-le, milleks on koostöövõime suurenda-mine liitlastega. Kõrghariduse tasemel on koostöö teiste riikide sõjakoolidega siiani ka toimunud ja sellel on märki-

Sõjaväelise hariduse rahvusvahelistumisestKaitseväe ühendatud õppeasutuste (KÕA) juhtkond näeb kõrgharidusmaastikul nii oluliseks peetavat rahvusvahelis-tumist pisut erinevalt tsiviilkõrgkoolidest ning otsib tule-muslikke koostöövõimalusi teiste regiooni sõjakoolidega.

Martin Herem KOLONEL

KAITSEVÄE ÜHENDATUD

ÕPPEASUTUSTE ÜLEM

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

17

misväärsed positiivsed tulemused. Sa-mas, arvestades meie vajadusi ning ot-sides oma lahendusi, võime saavutada hoopis sisulisemaid tulemusi kui vaid n-ö linnukesi kõrgkooli hindamislehel.

Praeguse koostöö hea näide on koos-töö Poola riigikaitseülikooliga, kuhu on kaasatud ka Eesti lennuakadeemia. Koostöö raames annavad Poola õppe-jõud meie kadettidele õppeainet „Õhu-võimu teooria ja õhuoperatsioonid”. Nüüdseks on selle Tartus läbiviidava õp-peaine vastu huvi tundnud ka lätlased. Eesti omakorda annab Poola riigikaitse-ülikoolis loenguid BALTNET-i ja Balti õhuturbe teemadel.

Äärmiselt aktiivne on koostöö-pakkumistes olnud Austria Theresani sõja väeakadeemia, mille tulemusel on mitmel järjestikusel aastal 1-2 kadetti osalenud Austrias läbiviidavas õppe-aines „Euroopa julgeolekupoliitika ja kaitsestrateegia”.

Need tegevused annavad juurde koostööpartnerite kvaliteedinäitajatele ning täidavad meie võime lünka konk-reetse õppeaine läbi viimises. Kindlasti arendavad need meie lõpetajate rahvus-vahelist koostöövõimet, kuid selles osas on meil palju teha.

Nagu eespool öeldud, on KÕA seisu-kohalt eelkõige oluline arendada just lõpetajate rahvusvahelist koostöövõi-met teenistuses ning seda sõltumata haridustasemest. Teisiti öeldes tuleb meil põhitähelepanu pöörata nendele õppeainetele, mis käsitlevad valdkondi, kus koostöö liitlastega on kõige vahe-tum ja reaalsem. Rahvusvahelistumise eesmärk ei saa olla pelgalt tutvumine teise riigi kadettide/kaitseväelastega, et kunagi tulevikus saaks jällenägemisrõõ-mus koostöö ladusam olla. See levinud teooria leiab elus vaid üksikuid kinni-tusi ja tekitab valesid ootuseid. Koos-õppimise eesmärk peab olema teine teise sõjanduskultuuri tundma õppida, saa-vutades samal ajal ka konkreetse õppe-aine väljundeid.

KÕA peamised suunad rahvus-vahelistumises on seepärast järgmised kolm tegevust, mis ei välista teisi tege-vusi, kuid millele tuleb senisest rohkem tähele panu pöörata.

Esimeseks prioriteetseks tegevuseks tuleb pidada ühisharjutusi või õppe-aineid, kus erinevate riikide õppurid omandavad teenistusalaseid pädevusi koos. Sellised tegevused võivad kesta mõnest päevast kahe nädalani ja see ei tohiks piirduda ainult ohvitseriõppe või ainetega, mis toimuvad vaid auditoorse

õppetöö vormis. Näiteks võib see toi-muda kaardiharjutusena. Mõistlik oleks arvata harjutusele osalema üheaegselt õppurid keskastme-, staabi ohvitseri- ning staabiveeblikursuselt. See annaks harjutusele lisanduvalt erinevate tase-mete lõimituse mõõtme. Teise näite võib tuua mereväest, kus Balti riikide mere-väekadetid osaleksid ühisel taktikalise navigatsiooni harjutusel. Mõlema näite puhul tuleks kasutada mõnes riigis juba olemasolevat taristut, õppejõude ja ko-gemusi. Oluline on siinjuures märkida, et kuigi kõikide osapoolte puhul ei ole tegu kõrghariduse andmisega, täidab see suurepäraselt Eesti kõrg hariduse rahvus-vahelistumise strateegia eesmärke – osa-poolte haridussüsteem saab selgemaks ja paraneb partnerite mõistmine ning nii korraldaja kui ka osalejad demonstreeri-vad oma õppetöö kvaliteeti (loe: võrdset taset teise õppeasutusega).

Teiseks oluliseks KÕA rahvusva-helistumise tegevuseks peaks olema õppe jõudude vahetus, kuid seda tsiviil-ülikoolidest veidi erineva sisuga. Mingi õppeaine või selle osa õpetamine välis-õppejõu poolt on väärtuslik eelkõige siis, kui omal vastav võime puudub. Nii on tehtud mõningate õhuväe ja sõja-väepedagoogikaga õppeainetega ning täiesti võimalik, et lähitulevikus lahen-dame nii ka mehhaniseeritud üksuste valdkonna õppe küsimused. Kuid veel-gi tähtsam on, et välisõppejõu pakutav oleks seotud ülejäänud õppetööga ning et ta tooks samal ajal sisse meie liitlas-te vaatenurga. Nii näiteks ei oleks eriti tõhus kasutada USA või Austria lektorit julgeolekupoliitika õpetamiseks terves õppainele määratud mahus. Tõenäoli-selt jääks seal nõrgaks meie oma riigi rolli, põhimõtete ja võimaluste selgita-mise osakaal. Samuti ei oleks mõistlik pakkuda täies mahus mässutõrjealast väljaõpet liitlastele, sest nende seadus-andlus, relvastus jne erinevad meie omast. Küll aga on väärtuslik meie ko-gemusi õppeaine osana edastada. See-juures tuleks jälgida, et selliste õppeaine lühikeste osade läbiviimine väliõppe-

jõudude poolt muutuks süsteemseks ega kujuneks „linnukeste” saavutamiseks. Alalise ja süsteemse koostöö abil para-neb nii läbiviidava õppe töö kvaliteet kui ka teineteise mõistmine laiemalt.

Kolmandaks koostöö suunaks peab olema teadus- ja arendustegevus (TAT). Kõige lihtsam koostöövorm on oma sõja teaduslike mõtete avaldamine liit-laste juures. Üksikutel kohtumistel, nõupidamistel, seminaridel ja isegi har-jutustel on kultuurivahetuses oluline roll, kuid võrreldes kirjutatuga on need kogemused saadaval vaid lühikese aja kestel ja neid ei talletata. Pärast harju-tust ei ole tihti kusagilt kontrollida teise öeldu/kuuldu mõtteid. Avaldatud ar-tiklid võimaldavad mõtete juurde aga korduvalt naasta. Äärmiselt tähtis on ka koostöö erinevates teadusuuringutes. Probleeme, mis on erinevates riikides sarnased, peaks ju jätkuma.

Kõigis kolmes tegevuses on KÕA määranud ka prioriteetsed riigid – Poo-la, Läti, Leedu. On meil ju Läti ja Lee-duga sarnased arenguprobleemid, ning me asume koos nende ja Poolaga ühes strateegilises julgeolekuruumis.

EDASISED ARENGUDKõigis kolmes valdkonnas on väikse-mad eesmärgid juba olemas ning kavan-datakse tegevusi. Vahel põrkub nende ideede ellurakendamine aga teatud vas-tuseisule ja takistustele. Esiteks on ker-ge tekkima kahtlus, kas eespool välja-pakutud tegevus kõrghariduse mõistes ikka on rahvusvahelistumine. Teiseks on ühisharjutuste näol tegu uue asjaga, milleks tuleb ka uut moodi tegutseda ja mõelda, seega kaheldaksegi nende ots-tarbekuses. Vahel ei peeta meie liitlaste pakutavat ka piisavalt heaks, et selleks täiendavaid kulutusi teha. Seejuures aga ei mõelda, et koostöö abil võivad asjad muutuda paremaks mõlemal pool piiri. Loomulikult tuleb väljaõppealase koos-töö kavandamisel kaaluda kasu ning sellele tehtavaid kulutusi, kuid arves-tama peab ka sellega, et ühisõppe kasu ilmneb alles aastate pärast teenistuses. Nüüdses riigikaitselises koostöös liitlas-tega põrkutakse tihti sõjanduskultuu-riliste erinevustele, olgu valdkonnaks varustushanked või juhtimispõhimõt-ted. Selle tõttu kannatab aga regionaal-ne julgeolek. Olukorra parandamiseks viie või kümne aasta perspektiivis tuleks homseid otsustajaid ühiselt kujundada ning luua sellega (veel kord) mitte ini-mestevahelisi tutvusi, vaid sildu erine-vate kultuuride vahel.

Koosõppimise eesmärk peab olema teineteise sõjanduskultuuri tundma õppida, saavutades samal ajal ka konkreetse õppeaine väljundeid.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

18 ÕHUVÄGI

Kolmapäeval, 11. juunil oli kaitseväe lennubaa-sis Ämaris üheaegselt 26 õhusõidukit. Sellist hulka lennuvahendeid polnud siin kunagi varem näh-

tud.2 Mis lennuvahenditega siis tegu oli? Esmalt tuleks nimetada muidugi Eesti õhuväe enese lennuvahendeid, mille jaoks Ämari on kodubaas. Nii olid siin kõik neli kopterit Robinson 44, mõle-mad kerged transpordilennukid An-2 ja mõlemad kerged reaktiivlennukid L-39, seega kokku kaheksa kohalikku lennuvahendit.

Tol päeval Ämaris olnud liitlastest tu-leks kõigepealt nimetada Taani kuningli-ku õhuväe Balti õhuturbesalka nelja hä-vitajaga F-16. Edasi moodustasid suure grupi õppusel Saber Strike 2014 osalevad USA lennuvahendid. Kõigepealt kaheksa hävitajat F-16 Minnesota osariigi õhuväe

rahvuskaardi lennuüksusest.3 Lisaks oli kohal USA õhuväest kaks tankerit KC-135. Õppuse Saber Strike ajal toimus Läänemerel NATO merevägede õppus Baltops. Seetõttu baseerus Ämari lennu-väljal ka kaks USA mereväe lennukit – P-3 Orion ja ülimoodne P-8 Poseidon. Mõlemad on mõeldud nii mereseireks kui ka võitluseks vee all ja vee peal sõit-vate laevade vastu. 11. juuli õhtul maan-dusid lennubaasis veel kaks USA maaväe üldkopterit (utility helicopter) Sikorsky UH-60 Black Hawk. USA maaväel on maaväe üksustega tihedalt seotud lennu-

vägi, mis koosneb peamiselt kopteritest. Kui need nimetatud õhusõidukid kõik kokku rehkendada, saabki 26. Tegelikult maandus tollel päeval lennubaasi veel üks lennuvahend – USA transpordilen-nuk C-130. Ta lahkus aga lennubaasist enne kopterite maandumist.

Et Ämari lennubaas projekteeriti 14–16 hävitaja ja 4–6 transpordilennuki vastuvõtuks, siis võiks nüüd küsida, kas Ämari lennuväli oli „ääreni” täis. Küllap oleks oskuslikud perrooniteenindajad leidnud koha veel mõnele väiksemat sorti hävitajale, kindlasti ka mõnele kopterile, aga põhimõtteliselt oli Ämari täis. Ning lennuvälja meeskond ja üldse kogu lennubaasi isikkoosseis suutis kõi-ki neid lennuvahendeid ettenähtud viisil teenindada. Kas see tähendab, et Ämari lennubaas on nüüd valmis? Enne sellele küsimusele vastamist vaatame lühidalt, kuidas üldse siinne lennubaas alguse sai ning kuidas ta siiani on arenenud.

LENNUBAASI LÜHIAJALUGUÄmari lennuvälja esimese versioo-ni rajas Nõukogude Liit ajavahemikus 1940–1941 merelennuväe jaoks. Pärast sõda oli siinne lennuväli alguses varulen-nuväli. 1952. aastal muudeti ta tegevlen-nuväljaks. Kogu nõukogude aja vältel, s.t

Kas Ämari lennubaas1 on valmis?Nüüd, kui kümmekond aastat tagasi Ämari varulennu-baasi arendamiseks kavandatud ehitus- ja arendustege-vus on lõpule jõudmas, on ühtlasi ka selge, et muutunud julgeoleku olukord nõuab Ämari kui tegevlennubaasi eden-damiseks uusi jõupingutusi.

DR Alar Laats

KAIT

SEVÄ

GI

Lennubaas suudab praegu vastu võtta ja teenindada eri suurusega lennukeid ka rasketes ilmastikuoludes.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

19

ajavahemikel 1940–1941 ja 1944–1994 paiknes siin mitu lennuväeüksust ning mitu erinevat õhusõidukimarki. Nii on siin läbi aegade baseerunud nõukogude pommitajad Ar-2, Tupolev SB (Tupolev ANT-40), hävitajad Mig-3 ja Mig-17, ründelennukid Su-7 ja Su-24, transpor-dilennukid An-12 ja An-26. Eriti tihedalt oli Ämari, tol ajal tuntud kui Suurküla lennuväli4, seotud just nõu kogude sõja-laevastiku õhujõududega.

Eesti vabariik, täpsemalt meie trans-pordi- ja sideministeerium sai Ämari lennuvälja oma käsutusse 1994. aastal. Kahe aasta pärast läks lennuväli kaitse-ministeeriumi haldusesse. Lennubaas kui õhuväe üksus asutati 15. mail 1997. aastal.

Uue infrastruktuuri rajamisega alus-tati kohe pärast lennubaasi minekut õhuväe haldusesse. Nii näiteks renovee-riti juba 1997. aastal lennubaasi staabi-hoone, lennujuhtimistorn sai põhjaliku uuenduse aastail 1998-1999, lennuope-ratsioonide keskus valmis 2004. aastal ning sidekeskus 2005. aastal.

Asjad hakkasid aga jõulisemalt para-nema pärast Eesti vabariigi vastuvõtmist NATO-sse. 2006. aasta kevadel kinnitas NATO uute liikmesriikide võimetepaketi (CP5A0062), mis sisaldas 15 eri projekti Ämari lennubaasi infrastruktuuri re-konstrueerimiseks ja ehitamiseks.

2007. aasta detsembris valmis de-tailplaneering. Kogu lennubaasi aren-dusprogramm jaotus mitmeks etapiks, põhiline renoveerimine toimus aastatel 2008–2012.

LENNUBAAS SAAB HAKKAMAKui selle aasta kevadel hakati rääkima õhuturbe lennusalga reaalsest tulekust Ämarisse, oli kahtlejaid. Kas lennubaas,

kas terve õhuvägi saab hakkama nende vastuvõtmise ja toetamisega? Sai küll hakkama. Õhuturbe lennusalk on siin normaalselt tegutsenud ning saanud kõiki oma ülesandeid täita. Lennusalga õppused on toimunud plaanide koha-selt, vajadusel on reageeritud väljalen-dudele5 ning last but not least, taanlased on tundnud ennast meie juures väga ko-duselt. Esimese õhuturbesalga ülem ko-lonelleitnant Bjarke Lomborg ütles oma lahkumisläkituses, et ta oleks uhke, kui tema enda kodubaas suudaks teha liit-laste vastuvõtmisel pooltki seda, mida Ämari tegi.

Mõni päev pärast taanlaste saabu-mist Ämarisse algas järjekordne Ke-vadtorm, mis hiljem läks üle rahvus-vaheliseks NATO õppuseks Steadfast Javelin. Tänavu etendas õhuvägi selles märkimisväärset rolli. Lisaks õhuväe oma lennuvahenditele osalesid õppusel lennubaasis paiknenud Poola õhuväe ründelennukite salk ning Poola õhu-tõrjerakettide üksus. Õhuoperatsioone sooritasid ka Leedus Šiauliai lennubaa-sis baseeruvad Briti hävitajad Typhoon. Kogu „lahingutegevuse” operatsioo-nilist osa õhuruumis jälgis, kontrollis ja koordineeris õhuseiredivisjon ning kogu õppuse õhuruumipoolset osa ju-hiti ja planeeriti õhuväe staabis. Nõnda tegutses kogu õhuvägi, eriti aga lennu-baas üheaegselt kahel rindel – kohandu-ti uue olukorraga õhuturbebaasina ning osaleti edukalt õppusel Kevadtorm. Kohe varsti pärast Kevadtormi lõppu algasid kaks juba eespool nimetatud suur õppust – Saber Strike ja Baltops, kus lennubaas andis jälle oma panuse. Nendeski osaleti samaaegselt meil ba-seeruva Balti õhuturbeüksuse võõrusta-mise ja toetamisega.

Lennubaas sai oma ülesannetega hakkama, sest

1. oli olemas vajalik taristu – lennu-liiklusalad ja perroonid, angaarid ja muud vajalikud ehitised. Olid ole-mas liiklusteed lennubaasis, söökla, ühiselamu, staabihoone õhuturbe ro-tatsioonile, baasi kaitserajatised jne. Olid olemas hädavajalikud side- ja navigatsioonisüsteemid;

2. oli olemas ka tehnika, vähemalt minimaalsel vajalikul tasemel – pääs-te- ja tuletõrjevahendid, lennuraja hool-dustehnika, lennuvahendite teeninda-mise seadmed lennuväljal jne;

3. olid olemas inimesed, kes oska-sid ja tahtsid seda tehnikat käsitleda ja tervet lennubaasi käitada. Need on professionaalsed ja pühendunud spet-sialistid, kes on välja õppinud nii välis- kui ka kodumaal ning on juba tublisti praktiseerinud;

4. ja olid olemas ka hästi toimivad juhtimisstruktuurid nii lennubaasi kui ka terve õhuväe tasemel. Siin etenda-sid olulist rolli ka õhuväe staabi ja õhu-seiredivisjoni tegevus. Loodetavasti ei vähenda RKAK-i raames muudetavad juhtimissüsteemid juhtimisvõimekust lennubaasis ja terves õhuväes.

KÕIK EI TOIMI SIISKI SUJUVALTSaadi küll hakkama, aga lõpuleviiduks võiks neist neljast tasandist pidada vaid juhtimisstruktuuri. Teistel tasanditel – taristu, tehnika, inimesed – saadi hak-kama n-ö ajutiselt.

Taristu osas tuleks esmalt nimetada majutust. Olemasolevast ühiselamust jätkub Taani väikesele meeskonnale. Enamik järgmisest, Saksa õhuturbe neli korda suuremast meeskonnast läheb aga neljaks kuuks hotellidesse elama.

KAIT

SEVÄ

GI

USA õhudessantkompanii saabumine Ämari lennubasi tänavu 28. aprillil.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

20 ÕHUVÄGI

Suurenenud arvu ja koosseisuga õppus-te käigus siia saabunud liitlased majuta-takse samuti hotellidesse või ajutistesse konteinerlinnakutesse. Väiksemad gru-pid leiavad öömaja baasi tööruumides.

Lühiajaliselt saab selle hädalahendu-sega muidugi hakkama, pikemas mas-taabis ei oleks me enam rahvusvaheliselt arvestatavad.

Lennubaasis asuv söökla suudab praegu suuremate õppuste puhul kõiki toita. Uute rajatavate kasarmute valmi-des kolib siia mitu teist väeosa ning siis jääb söökla võimsus väheseks. Osa ini-mesi jääb siin paratamatult toitlustama-ta. Ka õhuturbe lennusalgale mõeldud tööruumid – nii angaarid kui ka staabi-ruumid kipuvad normaalseks tegevu-seks kitsaks jääma. Õppuste puhul pole aga siia saabunud üksuste staape kusa-gile majutada. Lõpuks tuleb leida ajuti-sed hädalahendused, aga needki saavad olla vaid ajutised.

Mis tehnikasse puutub, siis suurem osa hädavajalikest seadmetest on baasis olemas. On olemas üks suur tankur-auto, vajalik hulk tuletõrjeautosid, va-jalik hulk ka rajahooldustehnikat. Tõsi, ühest suurest tankurautost enam ei piisa õhuturbe salga lennukite tankimiseks ja sestap on taanlased tulnud oma kütuse-autoga. Rajahooldus- ja suurem osa muust tehnikast on piisav selle hetkeni, kui esimene masin rivist välja langeb. Siis ei jää muud üle kui asendaja mõnelt tsiviillennuväljalt laenata. Seda tehnika puudulikkuse loetelu võiks jätkata. Igat üksikpuudust võib pidada pisiprob-leemiks, aga kõik kokku moodustavad üsna suure ja tõsise probleemi.

Ja lõpuks inimesed. Praktiliselt kõik lennubaasi funktsioneerimiseks vajali-kud erialad on meil kaetud. Aga kokku on olemas vaid üks vahetus, häda pä-rast vast kaks vahetust töötajaid. Pide-valt funktsioneeriva baasi stabiilseks ja normaalseks tegevuseks oleks vaja aga viite vahetust. Õhuturbe lennusalka ja õppusteks siia tulevaid liitlasi saab mui-dugi võõrustada ja teenindada lisatunde tehes ning kaitseväe teistest üksustest või tsiviilinstitutsioonidelt abiväge saa-des, aga see kõik on jälle ajutine ega saa pikemaks ajaks nõnda jääda.

Niisiis, ühest küljest oleks lennubaas justkui põhijoontes valmis, teisalt jääb veel väga palju teha.

TÄNANE LENNUBAAS POLE SEE, MIDA EILE PLANEERITIKui varsti pärast Eesti NATO-ga ühi-nemist hakkasid Eesti ja NATO juht-

konnad Ämari tulevikku arutama, siis NATO-poolse esialgse visiooni koha-selt pidi Eesti lennubaasil olema kaks põhifunktsiooni. Temast pidi saama Leedus Šiauliai põhibaasis paiknevale Balti õhuturbe üksusele varubaas, s.t Ämari pidi olema valmis vastu võtma õhuturbe hävitajaid juhul, kui Šiauliai neid millegi pärast vastu võtta ei saa. Teise põhufunktsiooni kohaselt pidi Ämari olema varubaas, kuhu toodaks hävitajate eskadrill (14–16 lennukit) kriisi- või sõjaolukorras. Tolle visiooni kohaselt oleks tulnud rajada angaarid õhuturbe hävitajatele, perroon eska-drillile ning eraldi perroon ainult ühe-le suuremat sorti transpordilennukile. Toda üht transpordilennukit oleks vaja nii õhuturbeüksuse kui ka eskadrilli toetamiseks. Eesti poole ambitsioonid olid aga suuremad ning nii otsustati esialgsele visioonile lisaks rajada olu-liselt suurem perroon suurte lennukite tarbeks. Tänu Eesti tollasele ettenäge-likkusele oleme nüüd suutelised vastu võtma liitlaste üksusi koos tehnikaga, võime Ämarist teele saata ja siin vastu võtta oma välismissioone, võime toetust pakkuda suurtele tankurlennukitele ja AWACS-lennukitele.6

See NATO ja Eesti valitsuse ühine plaan pandi paika 2006. aastal. Võiks öel-da, et nüüdseks on see plaan suuremalt jaolt teoks tehtud ning seega selle plaani kohaselt on Ämari lennubaas valmis.

Nagu me teame, hakkas selle aasta kevadtalvel julgeolekuolukord Euroo-pas muutuma. Õigem oleks küll öelda, et meie teadlikkus või arusaam olukor-rast muutus. Alates 1. maist baseerub Ämaris püsivalt Balti õhuturbe lennu-salk ning täidab talle pandud ülesan-deid. Praegu ei ole ette näha, et õhutur-be teostamine Ämarist lõpeks. Seega ei ole Ämari enam õhuturbe varulennu-väli. Ta on tegevlennuväli.

Kriisi- ja sõjaolukorra jaoks on Ämari edasi varulennuväli. Samas on aga oluliselt suurenenud mitmesuguste õppuste, suurte ja väikeste, hulk, mille

Märkused

1 Kasutan siin teadlikult rahvapärast nime Ämari lennubaas. Lennubaasi ametlik eestikeelne nimi on

lihtsalt lennubaas.

2 See rekord purustati 20. juulil, kui seoses Ämari õhu-show’ga viibis lennubaasis üheaegselt üle 30

lennuvahendi.

3 Eesti ajakirjanduses on mõnikord võhiklikult nimetatud USA õhuväe rahvuskaardi piloote amatöörideks.

Tegelikult on nad kvalifitseeritud lendurid, kellest enamikul on mitmete lahinglendude kogemused.

4 Vene keeles аэродром Сууркюль.

5 Esimene reaalne tuvastuslend sooritati 12. mail.

6 AWACS – airborne warning and control system, eestikeelse vastega „lennupõhine eelhoiatuse ja õhu-

ruumi juhtimise süsteem”. AWACS on õhuseireradaritega varustatud lennuk.

raames erinevad lennuvahendid Ämarit oma baasina kasutavad. Lisaks hävita-jatele on lennubaasis ikka ja jälle näha ründelennukeid. Iga-aastaste õppuste külalised on Poola õhuväe ründelennu-kid Su-22, korduvalt on siin baseerunud USA ründelennukid A-10. Viimasel ajal on õppuste käigus hakanud Ämarit kü-lastama kopterite üksused. Lisaks sellele on Ämarit hakanud väisama erinevate NATO liikmesmaade mereväelennukid. See kõik viitab sellele, et Ämari ei ole enam varulennuväli pelgalt hävitajate eskadrillile, vaid lisaks veel ründelen-nukitele, kopteritele ja mereväe lennu-vahenditele. Harvaks on jäänud päevad, mil lennuväljal on vaid õhuturbesalga ja Eesti õhuväe lennuvahendid.

Tasuks mõelda veel sellele, et ka kau-ba ja inimeste vedu Ämari kaudu on märgatavalt suurenenud. Nii on lennu-baas väravaks siia alaliselt asunud USA õhudessantüksusele ning siit stardivad nad ka langevarjuhüpete harjutustele. Kui viimaste kuude ajakirjandust jäl-gida, siis näeme ka VIP-ide külastuste märgatavat kasvu Ämarisse.

Kõike seda arvestades ei saa Äma-rit kuidagi pidada vaikselt oma tundi ootavaks varubaasiks. Tänapäeval on Ämari üsna toimekas tegevbaas. See aga tähendab, et Ämari täidab funktsioone, mille täitmise võimeid talle algselt pole planeeritud. Lennubaasi igapäevase elu tasandil tähendab see majutamisvõima-luste otsimist konteineritesse ja hotelli-desse, pidevat valmisolekut laenata ku-sagilt vajalikku tehnikat, üha kasvavat ületundide arvu.

Väide, et Ämari pole ikka veel val-mis, ei ole sugugi etteheide kellelegi tegemata jätmiste pärast. Pigem on see selle sedastamine, et vähem kui kümne aasta jooksul on meie regiooni julge-olekuolukord radikaalselt muutunud ja kaasa toonud uued vajadused. See lennubaas, mis kunagi planeeriti, on enam-vähem valmis. Ämari kui varu-lennubaas on lõpetatud. Ämari kui te-gevbaas ootab uusi arenguid.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

21

Käesoleva aasta aprillis avaldas Läti rahvusliku kaitseakadeemia teadur Janis Berzinš uurimustöö „Vene uue generatsioo-ni sõjapidamine Ukrai-

nas: järeldused Läti kaitsepoliitikale”1. Uurimus on pälvinud märkimisväärset tähele panu ka NATO sõjalises juhtkon-nas. Autor on osanud süsteemselt uuri-musse kokku koguda olulisemad suun-dumused Venemaa uuematest sõjalise mõtte arengutest ning sidunud selle Läti kaitsepoliitilise olukorraga. Ilmselt ongi selline sümbioos äratanud NATO kind-ralite ja admiralide tähelepanu.

Siin lühikene refereering Janis Berzinši uurimustööst.

Autor toob välja fakti, et Krimm, kus oli 190 Ukraina sõjaväebaasi 16 000 sõja väelasega, alistus ühegi lasuta, kus-juures Vene poolt sooritasid operatsioo-ni vähem kui 10 000 meest, põhiliselt merejalaväelased (kes juba suuresti paiknesid Krimmis), õhudessantväela-sed ja spetsnazi võitlejad. Sealjuures oli kõige raskem „soomus” BTR-80.

Pärast Ukraina väeosade blokeeri-mist algas operatsiooni teine faas, mis koosnes psühholoogilisest survest, hirmutamisest, äraostmistest ja mee-diapropagandast, et vältida relvastatud vastupanu. Operatsiooni iseloomustas Vene sõjaväelaste suur distsiplineeri-tus, samuti demonstreeriti uut indivi-duaalvarustust ja kergeid soomustatud maastureid. Tulemuseks oli selge sõjali-ne võit hästi orkestreeritud strateegilise kommunikatsiooni kampaania abil, mis

koosnes kindlatest poliitilistest, psüh-holoogilistest ja informatsioonilistest strateegiatest2.

Berzinš viitab oma uurimuses ka Vene maa relvajõudude kindralstaabi ülemale kindral Valeri Gerassimovile, kes on toonud välja erinevused tradit-sioonilise ja uue sõjapidamise vahel.

Venelaste ettekujutus moodsast sõja pidamisest näeb järjest enam ette võitlust meelsuse võitmiseks. Oluline on domineerida info- ja psühholoo-gilises sõjapidamises, et võimalikult palju vastase relvajõude ja elanikkonda demoraliseerida.

Esimene faas: mittesõjaline asüm-meetriline sõjapidamine (hõlmates in-formatsioonilisi, moraalseid, psühho-loogilisi, ideoloogilisi, diplomaatilisi ja majanduslikke meetmeid, et luua sood-ne poliitiline, majanduslik ja sõjaline keskkond).

Teine faas: erioperatsioonid eksi-tamaks poliitilist ja sõjalist juhtkonda

Venemaa uue generatsiooni sõjapidamine Läti teaduri vaatenurgastUkraina–Venemaa kriis on toonud paljude NATO analüü-tikute mõtted kaugete mandrite erinevate tsivilisatsioonide probleemide lahendamiselt tagasi koju Atlandi alliansi omaaegse tekkepõhjuse juurde – hoida ära sõda Euroopas. Sedapuhku on Sõduris jutuks meie Läti liitlaste vastava-sisuline uurimus.

Jaak Ustal MAJOR

KAITSEVÄE ERIOPERAT­

SIOONIDE VÄEJUHATUSE

VANEMOHVITSER

ÜLEVAADE

TRADITSIOONILISED SÕJALISED MEETODID UUED SÕJALISED MEETODID

Sõjategevus algab pärast strateegilist üm-berpaiknemist (kuulutatakse välja sõda).

Sõjaliste gruppide sõjalised tegevused algavad rahuajal (sõda välja ei kuulutata).

Otsesed kokkupõrked suurte väeüksuste vahel toimuvad peamiselt maavägede vahel.

Mittekontaktsed kokkupõrked suure manööverdusvõimega sihtotstarbeliste võitlusgruppide vahel.

Elav- ja tulejõu hävitamine, regioonide ja piiride kontrolli alla võtmine saavutamaks kontrolli territooriumi üle.

Vaenlase majandusliku ja sõjalise potent-siaali kahjustamine lühiajaliste täpsus-rünnakutega strateegiliste tsiviil- ja mili-taarobjektide pihta.

Majandusliku võimsuse purustamine ja territooriumi annekteerimine.

Massiline täpsusrelvade kasutamine ja erioperatsioonide, robootika ning uudsetel tehnoloogiatel toimivate (otsene energia, laser, lühilainekiirgus jne) relvasüsteemide kasutamine.

Sõjalised operatsioonid maal, õhus ja merel.

Relvastatud tsiviilisikute kasutamine (4 tsiviilisiku kohta 1 sõjaväelane).

Jäik hierarhiline juhtimisstruktuur vägede juhtimisel.

Vastase üksuste ja objektide ründamine üheaegselt kogu territooriumil.

Üheaegne lahingutegevus maal, õhus, merel ning inforuumis.

Asümmeetriliste ja kaudsete meetodite kasutamine.

Üksuste juhtimine ühtses inforuumis.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

22 ÜLEVAADE

koordineeritud valeinfo, direktiivide ja instruktsioonide lekitamisega, kasuta-des selleks diplomaatilisi kanaleid, mee-diat ning riiklikke ja sõjalisi agentuure.

Kolmas faas: sõjaväelaste ja valitsus-ametnike ähvardamine, petmine ning äraostmine eesmärgiga panna neid tee-nistuskohustuste täitmisest loobuma.

Neljas faas: destabiliseeriv propa-ganda elanikkonna rahulolematuse suurendamaks, Vene paramilitaarsete gruppide saabumine, õõnestustegevuse intensiivistumine.

Viies faas: lennukeelutsooni kehtes-tamine rünnatava riigi kohal, blokaa-dide kehtestamine, massiline eraturva-firmade personali kasutamine koos relvastatud opositsiooni võitlejatega.

Kuues faas: sõjategevuse algus, mille-le vahetult eelneb laiaulatuslik luure- ja õõnestustegevus. Rakendatakse kõiki liike meetodeid ja vahendeid, sealhulgas erioperatsioonide üksuseid, kosmose-, raadio-, raadiotehnilisi, elektronilisi, diplomaatilisi vahendeid ning luuretee-nistuste ja tööstusluure ressursse.

Seitsmes faas: suunatud info-, kos-mose- ja elektroonilise võitluse operat-sioonid, alaline lennuväe häiriv tegevus kombineerituna täpsusrelvade kasuta-misega erinevatelt platvormidelt (kaug-tuletoetussüsteemid ja uudsetel teh-noloogiatel toimivate relvasüsteemide kasutamine, sealhulgas lühilainekiirgus ja mitteletaalsed bioloogilised relvad).

Kaheksas faas: allesolevate vastu-panupunktide hävitamine, erioperat-siooniüksuste läbiviidava luuretege-vusega tuvastatakse, millised vastase üksused on säilinud ning nende koordi-naadid edastatakse raketi- ja suurtüki-üksustele. Vastane hävitatakse kontsent-reeritud kaugtule löökide ja efektiivsete täpsusrelvadega; viiakse läbi õhudessant vastase vastupanukollete ümberpiira-miseks; maaväeüksused viivad läbi pu-hastusoperatsioone territooriumi kont-rolli alla võtmiseks.

SOOVITUSED LÄTILEEt Venemaa leiab, et Balti riigid kuu-luvad nende mõjusfääri, siis vajab Läti komplektset ja pikaajalist julgeoleku-strateegiat. Suurim proovikivi Lätile on, et Venemaa ei õnnestuks kahes esime-ses faasis. Kahe esimese faasi edukus või mitteedukus määrab suuresti Venemaa võimalused jätkata tegevust.

Berzinši ettepanekud Lätile.

Esiteks: Läti peaks (koostöös naabri-te Eesti ja Leeduga) tegema diplomaa-tilisi pingutusi muutmaks Washingtoni lepingut, eriti artiklit 5, et seal peegel-duksid mõjud, mida võivad kaasa tuua uue generatsiooni sõjapidamise faasid 4, 5, 6, 7.

Teiseks: valitsuse tasemele on vaja viia arusaam, et Läti rahvuslik julge-olek on oluline osa otsuste vastuvõtmise protsessist. On hädavajalik, et otsuseid tehakse sisuliselt ja tagajärgedega arves-tades, mitte ei lähtuta üksnes bürokraat-likest protseduuridest.

Kolmandaks: tuleks strateegiliselt defineerida ümber integratsioonipolii-tika, samas ohustamata integratsiooni põhieesmärke. Nn venekeelse elanik-konna hulgas olevaid erinevaid rah-vusi (näiteks poolakad, valgevenela-sed, tatarlased, kasahhid – kokku 13% Läti elanikkonnast) tuleb aidata nende oma identiteedi leidmisel, et nad sõl-tuksid vähem Venemaa kultuuri- ja infoväljast.

Neljandaks: kiirendada Läti regio-naalpoliitika arendamist. Suurem osa Läti majanduslikust edust on koondu-nud pealinna ja selle ümbrusesse. Ma-janduslik ebakindlus maapiirkondades vähendab lojaalsust riigile ja suurendab seal Venemaa mõju.

Viiendaks: siseministeeriumi struk-tuurid peavad olema ettevalmistatud uue generatsiooni sõjapidamise esime-

Eesti on erinevalt Lätist säilitanud ajateenistuse.

Samas peame lätlastele kindlasti pöialt hoidma, et nende riigikaitseline areng saaks uue hoo, sest tahes­tahtmata mõjutab Läti julgeolekualane olukord ka meid.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

23

se viie faasi jaoks. Tuleb hinnata nende võimekust luure, vastuluure, enneta-mise, prognoosimise, ohjeldamise ja neutraliseerimise vallas. Koostada tuleb arengu- ja reformikava.

Kuuendaks: tuleb arendada kaitse-jõudude operatiivvõimekust uue gene-ratsiooni sõjapidamiseks. Esimese sam-muna tuleb tõsta kaitsekulutused 2%-le. Teiseks tuleb koostada laiapindne kaitse-plaan, mis võtaks arvesse uusi suundi sõjapidamises. Kolmandaks, koondada kõik riiklikku julgeolekut puudutavad teemad kesksesse koordinatsiooniagen-tuuri. Neljandaks, luua uus ajateenistu-se mudel. Läti on liiga väike, et loobuda ajateenistusest. Ajateenistus hõlmaks esialgset perioodi – keskkooli kahe vii-mase aasta jooksul. Seejärel osaletaks kohustuslikel õppustel kuni 45. või 55. eluaastani (vastavalt haridustasemele). Selline idee oleks kombinatsioon Soo-me, Šveitsi ja Iisraeli mudelist, kus iga Läti kodanik oleks sõdur, kes on valmis kaitsma oma riiki. Ka naiste ajateenis-tust tuleks kaaluda. Viiendaks, muuta tuleb Läti seadusandlust, et suurendada sõjaliste juhtide otsustamisõigust rün-nakutele vastuastumisel.

KAS BERZINŠI JÄRELDUSED SOBIKSID KA EESTILE?Milliseid järeldusi võime Janis Berzinši uurimuse põhjal teha Eesti jaoks? Mitu soovitust, mida töö Läti julgeolekualase olukorra parendamiseks esitab, sobiksid ka Eestile, näiteks regionaalpoliitika tu-gevdamine. Õige on ka, et Balti riikidel tuleks teha koostööd NATO-suunal. Sa-mas on meil ka mitu erinevust ja need tulevad sellest, et Eesti ja Läti on teinud julgeoleku- ja kaitsepoliitikas põhimõt-teliselt erinevaid valikuid.

Kõigepealt hakkavad Janis Berzinši väljatoodud punktidest silma kaks olulist erinevust – kaitsekulutused ja ajateenistus.

Vaatamata vahepeal olnud küllalt-ki suurele survele suutis Eesti säilitada ajateenistuse ja vaatamata valusale ma-janduskriisile suutis Eesti tõsta kaitseku-lutused 2%-le SKP-st. Tagantjärele tar-kusena võime kindlalt öelda, et tegime toona õigeid otsuseid. Praegu ei ole meil enam ühtegi tõsiseltvõetavat julgeoleku-analüütikut, kes räägiks ajateenistuse kaotamisest ega ole meil ka enam ühtegi tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu, mis rää-giks kaitsekulutuste vähendamisest.

Kuid vahest suurim erinevus kahe riigi vahel on see, et Läti on kaitsejõu-dude arengut näinud eelkõige välis-

operatsioonide kesksena. Sümboolne on, et isegi nende välivorm on ainult kõrbe laiguga … Eestis seevastu on järje pidevalt rõhutatud, et riigi sõja-line kaitse põhineb esmasel iseseisval kaitse võimel ja NATO kollektiivkait-sel.3 Samuti on oluline, et Eestis on juba pikemat aega riigikaitset nähtud komplekssemalt kui ainult sõjaline kait-se. Juba 2010. aasta riigikaitse seadus määras ära laiapindse riigikaitse kuus põhisuunda – sõjaline kaitse, tsiviilsek-tori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusva-heline tegevus, sisejulgeoleku tagami-ne, elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamine, psühholoogiline kaitse4. Jah, praegu võime ilmselt väita, et oleme riigi kaitse arengutes Lätist ees. Samas peame lätlastele kindlasti pöialt hoidma, et nende riigikaitseline areng saaks uue hoo, sest tahes-tahtmata mõjutab Läti julgeoleku alane olukord ka meid. Loo-dame, et Janis Berzinši ja tema mõtte-kaaslaste ideed leiavad viljaka pinnase Läti riigikaitse arendamiseks.

ETTEPANEKUD EESTILEBerzinši uurimus paneb kindlasti ka juurdlema, kas ka Eesti riigikaitsesse tu-leks teha Ukraina kriisi valguses muu-datusi või täiendusi. Järgnevalt tooksin välja mõne teema, mis minu arvates vääriks rohkem tähelepanu.

Koordinatsioon erinevate mi-nisteeriumide, asutuste ja muude struktuuriüksuste vahel. Sõnapaari comprehensive approach on tüütuseni korratud, aga on küllalt selge, et ilma efektiivse koostööta ei ole uue gene-ratsiooni sõjapidamises võimalik olla edukas. Ukraina sündmused näitasid ilmekalt, millist mõju on võimalik saa-vutada kombineerides erinevaid sõja-lisi ja mittesõjalisi vahendeid. Et suuta vastu seista taolistele rünnakutele, peab ka vastutegevuses probleemideta kom-bineerima sõjalisi ja mittesõjalisi meet-meid. Riigikaitse strateegias ja muudes dokumentides väljatoodud õiged põhi-mõtted võivad suures osas osutuda ka-sutuks, kui koostöö ja juhtimisstruktuu-rid takerduvad bürokraatiarägastikku. Praegu juhib erinevate asutuste vahelist

koostööd riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo. Mitu kriisi situatsiooni on näidanud büroo efektiivsust ja vajalikkust. Samas tu-leb kindlasti anda büroole seaduslikult suuremaid õigusi ja suurendada tema ressursse, sest edu saavutamine täna-päevastes konfliktides ilma tugeva kesk-se koordinatsiooniorganisatsioonita on äärmiselt kaheldav.

Kriisireguleerimissüsteem. Kui-das teada saada ohust või võimalikust ohust, kuidas reageerida ja kuidas as-tuda vastu samme? Probleem selle kü-simuse juures ei ole niivõrd eelhoiatus (elu on näidanud, et Eesti luureteenis-tused on tasemel), vaid just eelhoiatuse-le järgnevad etapid – kuidas tegutseda edasi luurelt saadud informatsiooniga. Õigeaegne reageerimine (kindlad otsus-tusmehhanismid) luureinformatsioo-nile on üks eeldus, et suudetakse kriisi vältida või saavutada parem positsioon kriisieelses situatsioonis. Ka eduka kriisi reguleerimissüsteemi jaoks on vaja keskset koordinatsiooniorganisatsiooni.

Kaitseväe ja Kaitseliidu riigisisene kasutamine. Tänapäevastes konfliktides on piirid rahu, kriisi ja sõja vahel muu-tunud küllalt ähmaseks. Hübriidsõja puhul võib üldse olla raskusi olukorra defineerimisega. Isegi sellega, kas tegu on riigisisese konfliktiga või välisrün-naku(te)ga. Tegelik vajadus kaitseväe või Kaitseliidu kasutamiseks võib tek-kida juba olukorras, kui on formaalselt veel rahuaeg. Seadusandlus kaitseväe ja Kaitseliidu võimalikuks kasutamiseks riigisiseselt tuleb ümber vaadata. Para-tamatult on kaitseväel mitmes valdkon-nas kompetentsi ja ressursse riigis kõige enam ning kui nende riigisisene kasu-tamine on raskendatud, siis võib krii-sieelne situatsioon eskaleeruda juba liiga kaugele. Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad olema tugevamalt integreeritud riiklikku koordinatsioonisüsteemi.

Kaitseväe ühtlane arendamine. Ees-ti julgeoleku- ja kaitsepoliitikaalastes diskussioonides on liiga sageli rõhutud vastandamisele – ajateenistus versus elu-kutselised, välisoperatsioonid versus ise-seisev kaitsevõime jne. Ka Krimmi oku-peerimine tõi kaasa uue vaidlusteema kiirreageerimine versus reservid. Sageli ei nähta siin tervikpilti, kaitsevägi ei saa olla ühedimensiooniline, ta peab olema vajadusel valmis täitma väga erinevaid ülesandeid. Seda, kuhu viib ühekülgne arendamine, võime Läti pealt hästi näha. Ehk: mitte kiirreageerimine või reservid, vaid kiirreageerimine ja reservid. Kaitse-

Tasuks mõelda ka küber­kaitseliidu eeskujul eraldi vabatahtlikest koosneva STRATCOM­i üksuse loomi­sele Kaitseliidu juurde.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

24 ÜLEVAADE

Viited1 Berzinš, J. Russia’s New Generation Warfare in

Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy.

National Defence Academy of Latvia Center for

Security and Strategic Research, Policy Paper nr 2,

April 2014.2 Ripley, T. & Jones, B. How Russia Annexed Crimea.

IHS Jane’s Defense Weekly, vo. 51, April 2014.3 Riigikaitse arengukava 2013–2022. www.kmin.

ee/files/kmin/nodes/13204_Riigikaitse_arengu­

kava_2013­2022.pdf4 Riigikaitse strateegia www.kmin.ee/files/kmin/

nodes/10701_Riigikaitse_strateegia_2010.pdf

väe arengukava ühe suurima plussina võib välja tuua tõiga, et tähelepanu on pööratud nii kiirreageerimisele (luure, erioperatsioonid, Scoutspataljon), kon-ventsionaalsele (jalaväebrigaadid, soo-musmanöövervõime, tankitõrjevõime) ja mittekonventsionaalsele (erioperat-sioonid, Kaitseliit, luure) sõjapidamisele.

Mittekonventsionaalse sõjapida-mise arendamine. Peaksime rohkem teadvustama, et mittekonventsionaal-ne sõjapidamine on osa riigi esmasest kaitse võimest. Meie kaitseplaneerijatele on see uus strateegilise tasandi võimekus, samas enamik NATO liikmesriike käsit-levad mittekonventsionaalset sõjapida-mist kaitsevõimes ühe osana tervikust. Ka meie peaksime järgima eelmainitud käsitlust, kus mittekonventsionaalne sõja pidamine täiustab esmast kaitsetege-vust. Hästi väljaarendatud mittekonvent-sionaalne sõjapidamise võimekus tagab riigile pikaajalise sõjalise vastupanuvõi-me, mis kahtlemata mõjub potentsiaal-sele vastasele ka tõhusa heidutusena.

Strateegilise kommunikatsiooni täht-sus kasvab järjest ning me peame arves-tama, et üha suurem osa sõja pidamisest toimub inimeste peades. Strateegiline kommunikatsioon ja sellega seotud valdkonnad (infooperatsioonid, psüh-holoogilised operatsioonid, tsiviil- ja sõjaline koostöö) peavad muutuma igapäevaseks osaks kaitseväelase välja-

õppes. Tasuks mõelda ka küberkaitselii-du eeskujul eraldi vabatahtlikest koos-neva STRATCOM-i üksuse loomisele Kaitseliidu juurde. Ukraina sündmused on näidanud, kuivõrd agressiivsed on venelased olnud infosõja rindel, seega peame siin tõsisemalt mõtlema võima-likele vastumeetmetele.

JÄRELDUSTE TEGEMISE AEGPaljudele vaatlejatele (eriti Läänes) on Vene relvajõudude tegutsemine Ukrai-nas tulnud üllatusena. Samas neil, kes on jälginud arenguid pikemaajaliselt ja põhjalikumalt, suuremas plaanis suuri üllatusi ei ole. Teljel Tšetšeenia–Tšet-šeenia–Georgia–Ukraina võime näha kindlaid arenguid ning arvata võib, et need jätkuvad.

Huvitav, et järjest enam on vene-lased võtmas üle Lääne sõjalise mõtte parimaid tahke. Eriti on jälgitud Lääne erivägede arenguid, kuni selleni välja, et loodud on eraldi erivägede juhatus. Krimmi operatsioonis kasutati põhi-mõtteid, mis on olulisel kohal Lääne erioperatsioonide kontseptuaalsetes dokumentides. Eesmärk oli saavutada strateegiline efekt taktikalise taseme üksustega.

Eesmärk on tegevustes ennetada vas-tast, neutraliseerida tema võimed enne lahingutegevuse algust. Soodne olukord saavutatakse poliitilise juhtkonna, relva-

jõudude ja elanikkonna vastaste info- ja psühholoogiliste operatsioonidega. Kriitiline on luure, et saavutada olukor-ra tunnetus (Krimmis aitas sellele kaa-sa sõjaväebaasides olevad luurestruk-tuurid). Tõenäoliselt töötatakse järjest enam stsenaariumitega, kus ennetava löögiga üritatakse saavutada neid ra-huldav status quo, tehes samas vastase poliitilise (pikad otsustamismehhanis-mid) ja sõjalise välistoetuse võimalikult keerukaks. Ning seejärel ollakse juba vajadusel valmis tugevama positsioonilt läbirääkimisi pidama. Avalike allikate põhjal võib teha järelduse, et õppusel Zapad 2013 harjutati just seda laadi operatsioone, erinevalt Zapad 2009-st, kus oli põhirõhk massiivsetel konvent-sionaalsetel rünnakutel.

Harju maleva noorkotkad metsalaagris. Need noored on vastase info­ ja psühholoogiliste rünnakute vastu resistentsed.

JAAK

UST

AL

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

25

Eelmise aasta detsembris ilmus ajakirjas Foreign Policy artikkel, kus kirjel-dati sõdu ning võimalikke pinge koldeid 2014. aastal. Artikli autori, Louise Ar-

bouri arvates oli maailmal kõige rohkem muretsemiseks põhjust eelkõige Aafri-kas toimuvaga seoses, mis koos sünd-mustega Malis, Kesk-Aafrika vabariigis ja ka Sudaanis oli igati põhjendatud. Musta mere regioonist mainiti ainult võimalikku terroriohtu seoses Sotšis toimuvate olümpiamängudega. Seda suurem aga oli üllatus kogu maailmas, kui selle aasta alguses viis Venemaa läbi kiire sõjalise operatsiooni Ukraina vastu ja see on vähemalt nüüdseks kaasa too-nud Krimmi annekteerimise Venemaa poolt ja ebastabiilsuse Ida-Ukrainas.

Selle sündmusega tuletas Venemaa kogu maailmale meelde seda, et Vene-maa on valmis ja võimeline kasutama sõjalist jõudu oma poliitiliste eesmär-kide saavutamiseks, nii nagu juhtus ka 2008. aastal Georgias. Siiski tuleb mär-kida olulist kvalitatiivset erinevust selle vahel, kuidas tegutsesid Venemaa relva-jõud Vene–Georgia sõja ajal ja kuidas on nad seda teinud Ukraina konfliktis. Kui Georgias toimus kogu tegevus veel eelmisest sajandist pärit mallide järgi, siis Ukraina konfliktis demonstreeris Venemaa oma uut sõjalise mõtlemise mudelit, millel on palju neljanda gene-ratsiooni sõjapidamise tunnuseid.

Sisuliselt oli ja on tegu 21. sajan-di ründeoperatsiooniga, mis kasutab täna päevaseid sõjapidamise meetodeid strateegiliseks pettemanöövriks ja kõige kõrgemal tasemel toimuvat kalkuleeri-tud hämamist selleks, et saavutada oma sõjalis-poliitilisi eesmärke. Venemaa operatsioon kujutab endast kombinat-siooni mittekonventsionaalsest sõjali-sest tegevusest, kus põhiraskus on ilma eraldusmärkideta „rohelistel mehikes-

tel” või siis Venemaa „vabatahtlikel” ja massilisest küber- ning infosõjast, kus kasutatakse nii tavameediat kui ka in-ternetti oma propaganda edastamiseks. Viimase eesmärk on olnud lõhestada Ukraina ühiskond seestpoolt, kasuta-des hüpoteetilist ja Venemaa enda poolt üles puhutud Ukraina fašistide teemat ja sellest lähtuvat ohtu venekeelsele ja -meelsele elanikkonnale Krimmis ja Ida-Ukrainas.

D-PÄEV„Sõda ei alga sõja kuulutamisega, vaid vägede valgumisega üle piiri,” ütles omal ajal Punaarmee brigaadikomandör Georgi Isserson ja nii arenesid sündmu-sed sisuliselt ka Ukrainas. Samal ajal, kui veel viimaseid päevi võimulolev Uk-raina president Janukovõtš püüdis alles opositsiooni esindajatega läbirääkimiste teel Ukrainat tabanud sisepoliitilisele kriisile mingitki rahumeelset lahendust leida, oli president Putin juba oma ot-suse teinud ja Venemaa sõjamasin oma

käsud kätte saanud. Võib öelda, et ette-valmistus sõjaliseks invasiooniks algas juba ajal, mil kogu maailma tähelepanu oli veel pööratud taliolümpiamängudele Sotšis. Vaevu oli olümpiatuli kustunud, kui esimesed Il-76-tüüpi transpordilen-nukid hakkasid massiliselt maanduma Anapas, toimetades sinna Ukraina vas-tu suunatud operatsiooni läbiviimiseks vajalikke eriüksuseid ja dessantväelasi.

Loetud päevade jooksul ilmusid Sevastopolis kujuteldava genotsiidi ärahoidmise ettekäändel tänavatele esimesed ilma eraldusmärkideta „ro-helised mehikesed”, keda Venemaa massimeedia ristis kiiresti „viisakateks inimesteks”. Kuigi igale professionaalile oli selge, et „roheliste mehikeste” näol oli tegu Venemaa relvajõudude esinda-jatega, väitis president Putin ja teised kõrgetasemelised Venemaa ametnikud järjekindlalt, et Krimmis asuvad Vene-maa väekontingenti pole suurendatud ja „roheliste mehikeste” näol oli tegu ainult Krimmi omakaitse esindajatega.

STRATEEGILINE PETTEMANÖÖVERKui sa tahad midagi valgustkartvat var-jata või siis vähemalt selle ilmsikstulekut võimalikult palju edasi lükata, siis tuleb korraldada midagi, mis tõmbab endale kindlasti kõikide tähelepanu. 26. veeb-ruaril teatasid Venemaa kõik suuremad massimeediavahendid, et Venemaa Lää-ne- ja Kesksõjaväeringkondades algasid rutiinsed sõjalised valmisolekuharjutu-sed, kuhu olid kaasatud kolm armeed, ligi 150 000 meest ning sajad tankid ja lennukid. Kuigi pole teada, kui palju sõ-dureid tegelikult nendel väliharjutustel ja õppustel osales, tegi suurte numbrite maagia oma töö ja kõikide fookus oli mõneks ajaks suunatud õppustel toimu-va juurde.

Sellel ajal kui kogu maailm ja ka Ukraina jälgisid huviga seda, millega venelased Lääne sõjaväeringkonnas te-gelevad, jätkasid venelased suurõppuste varjus juba olümpiamängude lõputsere-moonia ajal alanud üksuste ümberpai-gutamist Krimmi ja selle lähiümbruses-se. Kogu Venemaa lääneosast toimetati arvestatav kogus kõige võitlusvõimelise-maid allüksusi nii õhudessantvägedest

Kummaline sõdaAastal, mil möödub sada aastat Esimese maailmasõja puh-kemisest, on oma kunagist vägevust taga igatsev Venemaa pakkunud maailmale karmi, praktiliste harjutustega õppe-tunni neljanda generatsiooni sõjapidamise võimalikust kulust kahe senise maailmasõja tallermaal – Euroopas.

Jaan Tamm ANALÜÜTIK

ANALÜÜS

Sisuliselt oli ja on tegu 21. sajandi ründeope­ratsiooniga, mis kasutab tänapäevaseid sõjapidamise meetodeid strateegiliseks pettemanöövriks ja kõige kõrgemal tasemel toimuvat kalkuleeritud hämamist selleks, et saavutada oma sõjalis­poliitilisi eesmärke.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

26

kui ka eriüksustest kõigepealt lennuki-tega Anapasse ja sealt juba dessantlae-vadega edasi Sevastopolisse.

SÕJALINE SURVESarnane tegevus kordus ka aprillis, kui venelased kuulutasid oma üksuste Uk-raina piiri äärde koondamise varjami-seks välja järjekordsed rutiinsed õppu-sed, mis seekord toimusid all üksuste jaoks neile võõrastel polügoonidel Ukraina piiride vahetus laheduses. Kui ametlikult oli õppustele kaasatud ainult piiratud arv üksuseid, siis varjatult lii-gutati piiride vahetusse lähedusse ligi 45 000 sõdurit koos relvastusega. Sellise arvestatava väekontingendi viibimine Ukraina piiride lähedal oli asjaolu, mida venelased järjekordselt, hoolimata too-dud tõenditest, kõige kõrgemal tasemel tuima järjekindlusega eitasid. Praegu on seda arvu järk-järgult vähendatud, kuid ka selle artikli kirjutamise ajal asub piir-konnas vähemalt 10 000 Vene sõdurit ja vastavalt vajadusele neid roteeritak-se. Nimetatud sõjalised manöövrid ja nende varjus üksuste koondamine tee-nisid ja teenivad ka praegusel ajal mitut eesmärki.

Esiteks andsid piiride lähedal asuvad üksused Moskvale võimaluse konflikti arengut mõjutada, survestades Kiievit, kui viimane planeeris terrorismivastast operatsiooni Ida-Ukrainas jätkata (mis vähemalt ühe korra ka selle tõttu edasi lükati).

Peale selle andis sellise väekontin-gendi paiknemine separatistidele mo-raalse toetuse ja võimaldas neid varja-tult sõjaliselt toetada. Võib lisada, et ka

suure tõenäosusega on ühe Ukraina ük-suse hävitamine reaktiivtulesüsteemide kogupauguga ja eksikombel Malaisia reisilennuki allatulistamine näited sel-lest Venemaa sõjalisest abist.

Samas jätab manööverüksuste ole-masolu Ukraina piiride lähedal ka või-maluse kasutada otsest sõjalist jõudu, kui Kiiev peaks olema liiga edukas oma terrorismivastase operatsiooni läbivii-misel. Nii mõnedki Venemaa poliiti-kud ja separatistide juhid on kutsunud Venemaa avalikkust üles neid üksuseid oma kaasmaalaste kaitseks Ukrainas ak-tiivselt kasutama.

JALUTUSKÄIK KRIMMISKui vaadata Krimmi operatsiooni, siis selle puhul oli tegu hästi planeeritud ja läbiviidud sõjalise operatsiooniga, kus kombineeriti omavahel klassika-line nõukogudeaegne sõjaline mõt-lemine ja 21. sajandi tehnoloogiad, taktikad ja võimalused selleks, et saa-vutada oma poliitilised eesmärgid nii-

nimetatud lähivälismaal ehk siis Krim-mi annekteerimine.

Krimmi operatsiooni edukuse üks võti oli kahtlemata seal asuvad Vene-maa sõjaväebaasid. Sõjaväebaaside olemasolu võimaldas venelastel üsna varjatult toimetada Krimmi poolsaare-le operatsiooni läbiviimiseks vajalikud üksused ja andis võimaluse kohaliku venekeelse elanikkonna baasil segama-tult formeerida nn viies kolonn. Vene sõjaväe ja eriteenistuste organiseeritud ja toetatud Krimmi kohalikku omakait-set ja Venemaalt juurdetoodud vaba-tahtlikke kasaka üksuseid oli vaja rahva omaalgatuse demonstreerimiseks, mis omakorda lõi hea pinnase hilisemaks referendumi korraldamiseks.

Kesksel kohal selles operatsioonis oli ilma eraldusmärkideta sõdurite kasuta-mine, mis andis Venemaale võimaluse eitada järjekindlalt oma üksuste osale-mist Krimmis asuvate valitsusasutuste ja Ukraina sõjaväeosade blokeerimisel. Selline eitamine kõige kõrgemal tase-mel tekitas piisavalt segadust ja aitas Venemaal võita aega, et saada kontrol-li alla kogu poolsaar enne, kui Ukraina valitsus ja rahvusvaheline üldsus lõp-likult aru said, mis Krimmis tegelikult toimub. Tulemuseks oli see, et Krimmi poolsaarel asuvad Ukraina relvajõud blokeeriti nende baasidesse enne, kui nad said oma uuelt valitsuselt mingeid käske alustada aktiivset vastutegevust Venemaa relvajõududele.

Tundub, et otsese vastasseisu vältimi-ne oligi üks operatsiooni eesmärk ja il-lustreerib samas uue sõjalise mõtlemise elemente Venemaa kõrgemas sõjalises juhtkonnas, kus on mõistetud seda, et sõjalise jõu kasutamise spekter võib olla hoopis laiem kui seni on praktiseeritud. Tegelikult oli operatsiooni kaasatud üksuste võime tegutseda nii-öelda vii-sakalt (siit ka nimetus „viisakad inime-sed”) ja vaoshoitult keskkonnas, kus ka kõige ebaolulisem ülemäärase jõu kasu-tamise intsident oleks pingelise, kuid ül-diselt mitte vägivaldse olukorra viinud laiaskaalalise relvastatud vastasseisuni, muljetavaldav. Arvestades senist Vene sõjaväe tegutsemismalli Tšetšeenias ja Georgias, siis selline piiratud ulatusega tegevus on midagi, millega Vene sõja-vägi pole siiani silma paistnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa demonstreeris Krimmis oma võime-kust teha hästi planeeritud ja läbiviidud poolsõjalisi operatsioone, mis nõuavad väga head koordinatsiooni kõige kõrge-mal tasemel.

ANALÜÜS

Eitamine kõige kõrgemal tasemel tekitas piisavalt segadust ja aitas Venemaal võita aega, et saada kontrolli alla kogu poolsaar enne, kui Ukraina valitsus ja rahvusvaheline üldsus aru said, mis Krimmis tegelikult toimub.

Relvastatud venemeelsed separatistid räägivad 19. augustil 2014 Donetski lähistel paiknevas Makiivka asulas kohalike elanikega.

SCAN

PIX

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

27

OPERATSIOON NOVOROSSIAKui Krimmis toimunud operatsiooni võib Venemaa pidada kordaläinuks, siis sündmuste arengut Ida-Ukrainas ei saa Krimmis toimunu taustal pidada Krem-li jaoks just õnnestunuks. Suurim erisus stsenaariumite arengus tulenes eelkõige Venemaa sõjaväebaaside puudumisest, mis ei võimaldanud niivõrd vabalt te-gutseda ja olukorda destabiliseerida. Tänu massiivsele propagandale õnnes-tus Venemaal Ida-Ukraina elanikkonna hulgas küll luua teatav negatiivne ku-jund keskvalitsusest Kiievis, kuid avali-ku vastasseisu initsieerimiseks jäi sellest väheks. Sellest tulenevalt jäi rahutuste algatamise põhiraskus Ida-Ukrainas Venemaa eriteenistuse kanda.

Hoolimata Venemaa massimeedia järjekindlatest katsetest kuvada Ida-Uk-raina separatistlikku liikumist eelkõige kohaliku initsiatiivina, võib olemas-oleva andmestiku põhjal järeldada, et põhilise löögijõu ja tuumiku selles nn separatistlikus opositsiooniliikumises moodustavad Venemaa eriteenistuse värvatud Venemaa endised eriüksusla-sed ja sõjaväelased, kes loomulikult ei-tavad igasugust seost Venemaa võimu-

dega, sest tihtipeale nad ei teagi, kes nad värbas. Eraldi tasub märkida nn hunti-de sadakonda kuuluvaid kasakaid, kes isegi ei varja oma kuulumist Venemaa poolsõjaväelisse organisatsiooni ja keda Kreml kasutas abijõuna sõjalise operat-siooni korraldamisel Krimmis. Lisaks neile võib praegusel ajal Ida-Ukrainas kohata palju idealiste, kes Kremli pro-paganda ja ajupesu tulemusena arva-vadki, et Ida-Ukraina tahabki vabaneda Kiievi hunta võimu alt, ja keda aktiivselt kaasatakse selleks spetsiaalselt avatud värbamispunktides. Separatistlikust lii-kumisest moodustavad Ukraina enda elanikud ainult marginaalse ja mitte just kõige võitlusvõimelisema osa, nagu vaba tahtlikud Venemaalt on märkinud.

Hoolimata separatistliku liikumise

algupärast või päritolust on Ida-Uk-rainas praeguseks tekkinud olukord, kus Venemaa toetuse tõttu on konflikt omandanud kodusõja mõõtmed. La-hingutegevus Ida-Ukrainas on endaga kaasa toonud palju tsiviilohvreid ja olu-liselt on saanud kannatada riigi infra-struktuur. Sisuliselt sõdib praegu üks osa Ukraina elanikkonnast teise osa elanikkonnaga. Venemaa esineb selles konfliktis, mille ta ise algatas, vene-keelse elanikkonna kaitsja rollis ja seda tihtipeale isegi vastu selle sama Ukraina venekeelse elanikkonna tahtmist.

Konflikti iseloomustavad neljan-da generatsiooni sõjale omaselt tun-nused, kus on kadunud piirid selliste konventsionaalsele sõjale iseloomulike märgusõnade nagu kaitse ja pealetung, strateegia ja taktika vahel. Pole rinnet ja tagalat. Sõjaline tegevus ei toimu kind-las piirkonnas või suunas, vaid kogu konfliktitsoonis võrgustiku põhimõt-tel. Kuigi erinevatel gruppidel puudub sisuliselt ühtne juhtimine ja kontroll, iseloomustab kõikide nende erinevate separatistlike grupeeringute tegevust hajutatud taktika kasutamine.

Oluline erinevus tavapärasest sõja-pidamisest on see, et sõjategevus toi-

Arvestades senist Vene sõjaväe tegutsemismalli Tšetšeenias ja Georgias, siis selline piiratud ulatusega tegevus on midagi, millega Vene sõjavägi pole siiani silma paistnud.

SCAN

PIX

Ida­Ukrainas asuvast Semenovka külast 9. juulil 2014 leitud 88 mm miinipilduja tulelöögi jäänused.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

28

mub suures osas asustatud punktides, mis annab võimaluse seguneda koha-liku elanikkonnaga, kasutades neid sa-mas ka elava kilbina, ja see toob ühtlasi endaga kaasa suure hukkunute arvu konfliktis mitteosalejate seas. Võima-luse korral püütakse kohalikku elanik-konda kasutada taktikaliste eesmärkide saavutamiseks, olgu selleks siis teede blokeerimine, Ukraina väeosade sur-vestamine separatistlikes oblastites või terrorismivastase operatsiooni läbivii-mise takistamine, kusjuures peale takti-kalise eelise ja võimaluse oma jõudusid hoida annab selline tegevus hea ainese ka infooperatsioonide jaoks.

Praegu võib näha, et Venemaa toeta-tud separatistide kontrollimatu tegevuse tõttu on sõjapidamine väljunud iga-suguste humanitaar- ja rahvusvahelise õiguse piiridest ja omandanud ilma reeg-liteta sõja vormi. Hoolimata katsetest nimetada ennast Donetski rahvavaba-riigiks ja luua sellega mulje mingisugu-sestki riiklusest on separatistide kontrolli all olevatel aladel sisuliselt tegu erinevate väljaspool seadust tegutsevate krimi-naalsete grupeeringutega, mis ei kanna oma tegevuse eest mitte mingisugust vastutust. Venemaa omakorda väidab, et tegu on Ida-Ukraina elanikkonnaga ja Venemaa neid ei kontrolli ja mõjutada ei suuda. Igasuguste reeglite eiramine sepa-ratistide poolelt teeb konflikti Ukrainas halastamatuks ja julmaks.

Ukraina konflikti üks iseloomulik tunnus ongi selle kriminaaliseerimine juba selle esimestest etappidest alates. Vene eriteenistused kasutasid oma esi-meste separatistlike rakukeste organi-seerimisel eelkõige kriminaalset ele-menti nii Krimmis kui ka Ida-Ukrainas. Ka erinevate kinnipidamisasutuste val-lutamine Ida-Ukrainas on näide sellest, kes eelkõige separatistide poolt sõdivad ja paljud Ukraina miilitsatöötajad on separatistide seast tundnud ära oma en-dised hoolealused. Karistamatus ja pii-rangute puudumine on viinud selleni, et lahingutegevus viiakse ellu bandiitlike ja terroristlike meetoditega, kusjuures terror on omandanud massilise ulatu-se, nii nagu võis näha Luganskis, kus separatistid avasid tule linnast lahkuda püüdvate elanike pihta.

Hoolimata juba rohkem kui kuu kestnud Kiievi terrorismivastasest ope-ratsioonist on praegune olukord aktiivse konflikti piirkonnas jätkuvalt ebaselge. Võib öelda, et Kiievi loiu tegevuse tõt-tu esimeste relvastatud grupeeringute likvideerimisel õnnestus separatistidel

tekitada nn kriitiline mass ja leida ko-haliku elanikkonna hulgas piisavalt toe-tajaid, et luua vähemalt väliselt muljet üldrahvalikust ülestõusust. Probleem-ne on olnud ka terrorismivastasesse operatsiooni kaasatud Ukraina üksuste motivatsioon, juhtimine ja tehniline varustatus ning kindlasti vastava koge-muse puudumine. Klassikalise jõudude koondamise asemel pealöögi suunal peavad Ukraina regulaarüksused sarna-selt separatistidega tegutsema hajutatult väiksemate taktikaliste üksustena ja ka-sutama COIN-taktikat.

Hoolimata sellest võib väita, et ilma Venemaa toetuseta nii inimeste kui ka varustuse näol hääbuks separatistlik liikumine Ukrainas mõne kuuga. Seda asjaolu on avalikult tunnustanud ka paljud separatistide liidrid. Kahjuks on Ukraina piirivalvel aga väga limi-teeritud võimekus tagada piirirežiim ja piiride puutumatus Ida-Ukraina oblastite ja Venemaa vahel. Venemaa omalt poolt aga ei sea ebaseaduslike-le relvastatud piiriületajatele mingeid tõkkeid, mistõttu vajalike inimeste ja relvastuse ületoomine ei ole praegusel ajal suurem probleem. Seda enam, et enamik taolistest piiriületajatest liigub Ukrainasse Venemaa ametivõimude heakskiidul ja toetusel. Siiski anna-vad Ukraina keskvõimu viimase aja edusammud terrorismivastase operat-siooni läbiviimisel lootust teatavaks optimismiks ja võib öelda, et Venemaa toetus separatistidele ainult pikendab konflikti ja suurendab mõttetute tsivii-lohvrite arvu, kuid ei suuda mõjutada selle lõpplahendust.

MÕNINGAD JÄRELDUSEDUkraina konflikti ei saa kuidagi pidada ainult riigisiseseks relvastatud konflik-tiks, sest selle taga seisab Venemaa, kes

on huvitatud Ukraina allutamisest oma mõjusfääri. Vastavalt Venemaa julge-olekudoktriinile on Ukrainal jätkuvalt oluline osa Venemaa ambitsioonides muuta jõudude vahekorda regioonis ja taastamaks oma endist hiilgust. See-pärast võib Ukraina konflikti vaadelda kui Venemaa katset muuta Ukrainas valitsevat riigikorda ja valitsust ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Viimaste kuude jooksul on Venemaa kasutanud oma sõjalist, majanduslikku ja poliitilist potentsiaali selleks, et oluliselt destabi-liseerida olukorda Ukrainas ja muuta rahvusvaheliselt tunnustatud riikide piire, annekteerides Krimmi.

Venemaa kasutas oma operatsioo-ni planeerimisel ära selle, et Ukraina pole kahekümne iseseisvusaasta jook-sul suutnud välja arendada omariiklust ning riigi autoriteet ja tähendus on Uk-rainas vohava korruptsiooni tõttu olnud üsna nõrk. Sellist riiki on sisemiselt palju lihtsam lagundada kui sõjaliselt vallutada. Üllatus, petmine ja strateegi-line hämamine on põhilised elemendid, mida Venemaa on konfliktis Ukrainaga kasutanud. Lisaks sellele on Venemaa demonstreerinud üllatuslikku paindlik-kust oma üksuste liigutamisel arvestata-vate vahemaade taha, nende lahingulise valmisoleku saavutamisel ja oma tege-vusvalikute säilitamisel.

Venemaa demonstreeris selles konf-liktis oma uut sõjalise mõtlemise mu-delit, kombineerides traditsioonilisi Venemaa sõjalise mõtlemise doktriine neljanda generatsiooni sõjapidamise-ga selleks, et saavutada oma rahvus-likke eesmärke. Venemaa strateegia annab märku sellest, kui lai võib olla võimalik tegevuse spekter sõjalise ope-ratsiooni läbiviimisel ning sellest, kui efektiivselt on Venemaa suutnud in-tegreerida oma relvajõud teiste riiklike struktuuridega oma poliitiliste ees-märkide saavutamisel. Selline erinevat liiki jõudude tegevuse organiseerimi-ne on keeruline tegevus, mis nõuab väga head ja ettevalmistatud ning teh-niliste ja sidevahenditega varustatud ning vastava planeerimiskogemusega juhtimisorganit.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma te-gevusega esitab Venemaa tõsiseid välja-kutseid sellele, kuidas Euroopa on aren-danud oma julgeolekut ja stabiilsust alates Teisest maailmasõjast. Venemaa uus strateegia Ukrainas ja Ukrainaga seoses on eelkõige ründav ja see uus strateegia võib mõjutada oluliselt Eu-roopa tuleviku julgeolekut.

Venemaa strateegia annab märku sellest, kui lai võib olla võimalik tegevuse spek­ter sõjalise operatsiooni läbiviimisel ning kui efek­tiivselt on Venemaa suutnud integreerida relvajõud teiste riiklike struktuuridega oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel.

ANALÜÜS

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

29

K ui NATO kevadel rakenda­tud julgeolekumeetmed keskendusid eelkõige kohalolu näitamisele, siis mis on need sam­

mud, mida Eesti ootab Cardiffi tippkohtumiselt?

Eestile, aga ka teistele Balti riikidele ja Poolale on just NATO tippkohtumi-ne eriti oluline alliansi püsivama suu-rema kaitsevõimekuse loomiseks meie regioonis. See puudutaks erinevaid võimeid alates õhuturbest kuni liitlas-üksuste baseerumiseni näiteks ka meil Eestis.

Kui veel eelmisel NATO suur-kogunemisel oli tähelepanu Afganista-nil ja alliansi abstraktsemal tulevikul, siis nüüdseks on liikmesmaad mõist-mas kollektiivkaitse keskset tähendust alliansi võimete planeerimisel. Viimati oli NATO sellise surve all 30 aastat ta-gasi, mistõttu tuleb liikmesmaadel alus-tada kaitsekulutuste kasvatamist. See on vaevaline, kuid siiski juba esimesi elumärke näitav liikumine. Meie head naabrid Läti ja Leedu on mõlemad võt-nud vastu poliitilise otsuse tõsta aastaks 2020 kaitse kulud 2 protsendile SKP-st.

NATO tippkohtumine annab loode-tavasti hea tõuke ka rohkemate ühis-

õppuste planeerimisele ja läbiviimi-sele, mille sisu oleks kollektiivkaitse harjutamine.

Osadel liikmesriikidel, nagu näiteks Itaalial ja Hispaanial, on oma julge­olekumured. Kuidas selgitada neile, mis on praegu olulisem? Kuidas leida tasakaalu?

NATO liikmesriigid tajuvad profes-sionaalsel tasandil tegelikult päris hästi, et maailm on muutunud ohtuderik-kamaks. Puudutagu see siis olukorda Liibüas või Malis, Süürias või Iraagis, Vene maal või Ukrainas, Afganistanis või Iisraelis. Rääkimata siis piire ületa-vatest muredest nagu küberturvalisus, islamiäärmuslus või energiajulgeolek.

Alles hiljuti kirjeldas üks kõrge His-paania diplomaat mulle Venemaad täp-selt samuti nagu meie teda mõistame. Küsimus on pigem selles, kuidas ühe või

Mihkelson: Ilma NATO-ta oleks meie suveräänsus ohusSõdur rääkis riigikogu väliskomisjoni ja Eesti NATO ühin-gu nõukogu esimehe Marko Mihkelsoniga, mida ootab Eesti NATO Walesi tippkohtumiselt ning mida võiksid tulemused tähendada kaitseväele.

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO­s ja Euroopa Liidus. Kahe

maailmaorganisatsiooni liikmelisus on lisaks turvatunde ja

julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes

küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse

liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva

artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisemaid

arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

INTERVJUEERIS

Roland Murof NOOREMLEITNANT

Miks on Walesi tippkohtumine oluline?• Otsustatakse NATO püsivate jul-geolekumeetmete rakendamine Balti riikides ja Poolas.• NATO jätkumissioon Resolute Support saab selged piirjooned. • Teemadeks on veel raketikaitse, kü-berkaitse, suhted uute liituda soovivate ja partnerriikidega ning Venemaaga.• NATO saab uue peasekretäri, Anders Fogh Rasmusseni vahetab välja endine Norra peaminister Jens Stoltenberg. • Plaanis on allkirjastada uus Suurb-ritannia, Kanada, Taani, Eesti, Hollandi, Norra, Läti ja Leedu üksusi koondava ja rahvusvahelistel missioonidel kasu-tatava sihtüksuse loomise kavatsuste protokoll.• Soome ja Rootsi allkirjastavad NA-TO-ga lepingu vastuvõtva riigi toetuse tagamiseks, mis loob alliansile pare-mad võimalused Läänemere piirkonnas opereerimiseks.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

teise liikmesriigi poliitikud olemasole-vat luureinformatsiooni tegudesse tõl-givad. Sageli loodetakse, et probleemid lahenevad iseenesest. Aga nagu elus ikka, põrkub soovmõtlemine varem või hiljem reaalsusega.

Milline meelsus valitseb praegu erine­vate riikide parlamendiliikmete seas?

NATO parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni liikmena võin kinni-tada, et liikmesmaade saadikud suuda-vad kriitilises situatsioonis päris edukalt ühisosa leida. Viimane näide käib just Krimmi okupeerimise ja annekteerimise kohta Venemaa poolt. Kevadisel istungil Vilniuses olid liikmesmaade seisukohad laias laastus sarnased. Meie järgmine kohtumine tuleb oktoobris Haagis.

Arvestades Ida-Ukrainas toimuvat, sealhulgas Malaisia reisilennukiga aset leidnud katastroofi, siis ei näe ma suuri võimalusi, et parlamendisaadikud oma hoiakuid Venemaa suunal väga palju pehmemaks muudaks. Näib, et ees sei-sab pikem pingeliste suhete aeg.

Kui vaatame Euroopa julgeolekuolu­korda, lõppevat Afganistani operat­siooni, siis millisteks ülesanneteks peaksime kaitseväelastena lähitulevi­kus valmis olema?

Minu arvates saab eelolevatel aastatel

meie keskseks ülesandeks Eesti julge-oleku ja igakülgse kaitsevõimekuse tu-gevdamine koos liitlastega. Afganistani operatsiooni järel tuleb eeskätt kesken-duda alliansi liikmete vahelise koostöö parandamisele kollektiivkaitset silmas pidades. Eesti kaitseväe võimekused rahvusvahelisi operatsioone arvestades on meil piisavalt hästi teada. Kõik sõl-tub sellest, kas ja milliseid operatsioone liitlased ette võtavad ning kui palju see võib parasjagu mõjutada meie enda va-hetut kaitsevõimet.

Mistralide müügi peatamist nähakse juba peaaegu kõigi Euroopa julgeole­kumurede lahendusena. Mis motivee­riks Prantsusmaad tehingut tühistama ja mida Euroopa Liit veel ära teha saaks? Mida Prantsusmaa ootab?

Mistralide küsimus on tõepoolest kujunenud kõige suuremaks sümbol-teemaks alliansi suhetes Venemaaga. Iseenesest pole kaks laeva teab mis üle-tamatu oht, kui Venemaa peaks neid tõesti rakendama oma agressiivses po-liitikas, eriti hüpoteetilises vastuseisus või konfliktis NATO endaga. Ometi ei peaks Euroopa Liidu relvaembargo Venemaale käima üksnes uute, vaid ka töös olevate lepingute kohta. Kas me kujutame ette, et Prantsusmaa oleks müünud oma parimat sõjandusteh-

30

Tegime koos Eesti suuremaks! artiklisari ilmub koostöös Eesti NATO Ühinguga. Varem sarjas ilmunud:• Sõdur 1, 2014 „Mis saab NATO-st pärast Afganistani?” intervjuu Suurbri-tannia kaitseministeeriumi NATO ja EL-i poliitika juhi Richard Ladd-Jonesiga• Sõdur 2, 2014 Karlis Neretnieks „Root-si ja stabiilsus Läänemere regioonis”• Sõdur 3, 2014 „Elades piraatidega” intervjuu Kanada ajakirjaniku Jay Bahaduriga

noloogiat Hitlerile pärast Austria või Tšehhi okupeerimist? Praegu oleks küll parim hetk NATO liikmesmaadel võtta laevad hoopiski kollektiivkaitse eesmär-gil alliansi kasutusse.

Millised on teised olulised otsused, mida Walesist ootama peaksime ja mis muude asjade varju ei tohiks jääda?

Walesist ootavad sõnumeid meie sõbrad Georgias, aga ka teistes riikides, kes näevad oma tulevikku alliansi liik-mena. Väga oluline on lisaks diplomaa-tilisele sõnademängule kokku leppida reaalses tegevustes, mis aitaksid neid riike liitumisele lähemale.

Mida on Eestile andnud 10 aastat NATO­s ja Euroopa Liidus?

Eesti liikmelisus NATO-s ja Euroo-pa Liidus on olnud sedavõrd pöördeli-se tähendusega meie riigi julgeolekule ja kaitsevõime kasvule, et selle tähen-dust on võimatu üle hinnata. Mõelgem vaid hetkeks, kui Eesti poleks praegu NATO-s, siis milline oleks Venemaa surve meie suveräänsusele. Georglased varem ja ukrainlased nüüd tunnetavad seda kahjuks ohvrite hinnaga.

Eriti NATO liikmelisus on andnud meile tänapäevase kaitseväe ning kiirelt areneva infrastruktuuri. Mis seal sala-ta, Euroopa üks moodsaim õhuväebaas asub Ämaris. NATO liikmelisus ja rah-vusvahelised operatsioonid on viimase kümne aasta jooksul olnud väga olu-lised tegurid meie kaitseväe arengus. Seda on olulisel määral toetanud ka poliitiline konsensus, mis eriti viimasel ajal on väljendunud ilmekalt toetuses kaitsekulude hoidmisel 2 protsendi ta-semel SKP-st.

Marko Mihkelson usub, et NATO tippkohtumine annab hea tõuke ka rohkemate ühisõppuste planeerimisele ja läbiviimisele, mille sisuks on kollektiivkaitse harjutamine.

TEET

MAL

SRO

OS

ÕL/

SCAN

PIX

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

31

Operatsioon Moshta-rak oli Afganistani koalitsioonistrateegia proovikivi. 2010. aastal korraldasid Ameerika ühendriikide, Afga-

nistani, Kanada, Eesti, Taani ja Ühend-kuningriigi väeüksused 15 000-mehelise kontingendi osavõtul suuroperatsiooni, mille eesmärk oli Helmandi provintsis Talibani võimule lõpp teha.

Kui tavaliselt hoitakse selliseid ope-ratsioone saladuses, siis seekord teadis Taliban, nagu ka kogu maailma meedia ja kohalik tsiviilelanikkond täpselt, mis tulemas on. Senine tava operatsioonidest mitte ette teatada oli murtud, NATO jagas avalikkusele infot enne, kui operatsioon alanudki oli. Teavitamise eesmärk oli ühelt poolt hoiatada tsiviil elanikkonda, aga teisalt ka vaenlast heidutada. Operat-sioonil oli märgiline tähendus kommu-nikatsiooni kasutamisel sõjastrateegias. Kuid kas relvajõud on tegelikult valmis pidevalt areneva meediaga sammu pida-ma, et vastasele seal vastu astuda?

UUT MOODI SÕJAPIDAMINEKonfliktikommunikatsioon on ala-ti olnud kahepoolne, olgu vahendiks monarhiavastased lendlehed Inglise kodusõja ajal või Süüria mässuliste YouTube’i-videod.

Kuigi südamete ja meelte võitmises pole iseenesest midagi uut, on uudis-te levimise kiirus muutnud avalikkuse heakskiidu võitmise järjest olulisemaks, aga ka raskemaks.

„Senine paradigma, kus kahe riigi relvajõud võitlevad territooriumi hõi-vamise pärast, on muutunud,” ütleb Somaalias ja Iraagis töötanud kommu-nikatsioonifirma Albany Associates te-gevjuht Simon Haselock. „Võitlus käib pigem ideoloogiate vahel, ükskõik, kas räägime usundipõhisest ekstremismist

või muudest terrorismi vormidest, vastu seis on järjest enam inimeste kui riikide vaheline,” lisab ta.

Selged piirjooned lahinguväljal on kadunud ning sõjad on muutunud asümmeetriliseks, kus ei võidelda rii-kide, vaid erinevate rühmituste vastu. Näiteks ei võitle Boko Harami vastu Nigeerias ainult Nigeeria valitsus, vaid rahvusvaheline koalitsioon.

Bell Pottingeri juhatuse esimehe lord Belli sõnul on 20. sajand koos kindlate arusaamade ja riigimehelikkusega mi-nevikuks saanud. „Olukord on märk-sa komplitseeritum. Kui varem me enam-vähem teadsime, kes on halvad ja kes on head, siis praeguses sõjapida-mises ei pruugi meil sellest õrna aimugi olla,” lisab ta.

„Kommunikatsiooni eesmärk sõjas on eelkõige luua arusaamine, et tegu on õigustatud sõjaga. Mitte selleks, et ava-likkus tunneks ennast sellest mugava-malt, vaid eelkõige, et üksused lahingu-väljal tunneksid, et nad teevad midagi kasulikku,” ütleb lord Bell.

NARRATIIVIDE VASTUSEISEt asju veelgi keerulisemaks teha, saa-vad internetis oma hääle ka need, kellel seda enne ei olnud, see omakorda loob võistlevaid narratiive ehk n-ö oma lugu-sid konfliktist veelgi juurde.

Kõik alates Wikileaksist kuni eraisi-kutest pealtnägijateni saavad võimaluse rääkida oma arusaama sündmustest, niisamuti kui propagandat veavad rel-vastatud rühmitused, kes oskavad mee-diat oma huvides hästi ära kasutada.

Endine ajalehe News of the World poliitikatoimetaja Ian Kirby, praegune meediadirektor strateegilise kommuni-

katsiooniga tegelevas ettevõttes MHP ütleb, et mässulised kasutavad propa-gandat Aafrikast Afganistanini ja seda nii sise- kui ka väliskommunikatsioo-nis, mis teeb valitsusasutuste suhtlemi-se avalikkusega keeruliseks, sest nad ei suuda kiiruses konkurentsi pakkuda.

Parim näide on siin regulaarselt välja antav Al Qaeda veebiajakiri Inspi-re, mille muudab oma olemuses täius-likuks igas numbris ilmuv kodune pommi tegemise õpetus.

Loomulikult on kogu kommunikat-sioonis oma roll ka ajakirjanikel. En-dine Sky Newsi välisuudiste toimetaja Lorna Ward, kes on juhtinud ka ÜRO ja Aafrika Liidu Somaalia ühismissiooni kommunikatsiooni, ütleb, et Ühendrii-kide ja Briti valitsusasutused hakkasid digitaalmeedia jõudu mõistma 2001. aastal Iraagi sõja ajal.

„Alguses oli see kui löök puuga pähe,” ütleb ta. „Ajakirjanikud tegid lahinguväljalt otseülekandeid ja kaitse-ministeerium ei suutnud kiiruses mee-diaga võistelda.”

VALITSUSASUTUSTE REAKTSIOONValitsusasutused on oma suhtekorral-dust parandanud. Kõik suuremad riigid panustavad suhtekorraldusse, sest repu-tatsioon loeb ja selle loomiseks kasuta-takse nii oma toodetud telepilti, tekste kui ka sotsiaalmeedia sisu.

Relvajõudude meediasõbralikkus tu-leb eriti esile ajakirjanike liidendamises programmiga. 2009.-2010. aastal saatis Ühendkuningriigi kaitseministeerium ainuüksi igal kuul Afganistani 24 ajakir-janikku, et nad saaksid sündmusi kajas-tada, elades samal ajal koos seal teeniva-te üksustega.

Liidendamine on andnud võimaluse näha sõja head ja halba poolt ning nüüd-seks on selle heaks kiitnud nii relvajõud kui ka meedia. Et liidendamine on nüüd osa relvajõudude meediapoliitikast, kin-nitab kas või eelmisel aastal ilmunud Ameerika ühendriikide maaväe lahingu-määrustik (US Army Field Manual), mis ütleb, et parim viis Ameerika ühendrii-kide avalikkuse informeerimiseks sõja-tegevusest on „iga sõduri tegude ja sõna-

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

Konfliktikommunikatsioon: kas relvajõud on meediasõjaks valmis?Ühendkuningriigi väljaanne PR Week arutleb, kas relva-jõud on meediasõjaks valmis, ning leiab, et puudus on pii-sava meediaalase hariduse ja kogemustega inimestest ning kommunikatsiooni nähakse relvajõudude siseselt endiselt sõjapidamisest eraldiseisvana.

John Owens

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

32 STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

de kaudu” ning soovitab liidendamist ka „kõige madalamatel üksuse tasanditel”.

KUIDAS SAAVUTADA TASAKAALU?Kuigi riigid kohanevad uute oludega, on see siiski nõudnud kogu arusaa-mise muutust, et valitsusasutused ei ole ainult info andjad ning on ka ise suutelised n-ö oma lugu ehk narratiivi sündmustest avalikkusele jutustama. Konfliktides osalevad riigid seisavad silmitsi olukorraga, kus neil tuleb otsida tasakaalu avalikustatava info, usutavuse ning tundliku info vahel.

Ühendkuningriigi kaitseministee-riumi kommunikatsioonijuhi James Shelley sõnul pole oluline niivõrd narratiivi kontrollimine kui pigem veendumine, et narratiiv on veenev ning et seda suudetaks viia nii paljude inimesteni kui võimalik. Shelley, kes on oluliselt arendanud relvajõudude digitaalset kommunikatsiooni, ütleb, et kui tahame muuta sõja kuvandit, peame olema oluliselt kiiremad ja paindlikumad.

„Kuid peame olema suutelised seda tegema nii, et me ei kaotaks usaldus-väärsust ja tõsiseltvõetavust, mis tähen-dab, et me oleme reageerimiskiiruselt alati sammuke maas,” lisab ta.

Areng on märgatav, kuid sõjaväelises hierarhiasüsteemis on muutusi raske juurutada. Jeremy Greaves, Airbus Grupi kommunikatsioonijuht märgib, et rel-vajõududes kasutatakse endiselt kom-munikatsiooniinimesi, kes ei tee seda

tööd põhikohaga, mis on märk sellest, et ametisse ei suhtuta piisava tõsiduse-ga. „Kommunikatsioonijuhtimist, suh-tekorraldust või turundust ei võeta kui tõsiseltvõetavat sõjaväelist karjääri,” üt-leb Greaves. „Seetõttu ei teki ka inimesi, kellel oleks piisavad oskused, kogemused ja väljavaated.” Tema sõnul tuleneb vahe sellest, et kommunikatsiooniinimesed pole ajalooliselt olnud osa relvajõudude operatiivstruktuurist.

Caroline Wyatt, BBC julgeolekukorrespondentAlates 1998. aastast olen teinud reportaaže Iraagist, Afganistanist, Tšetšeeniast, Koso-vost ja Lähis-Idast ning suurim muutus selle aja jooksul on olnud kiiruses, millega info ümber maailma levib. Kommunikatsioon kõige laiemas tähenduses on arenenud mõõt-matult, samas ei ole kõik arengud tulnud kasuks kvaliteetse reporteritöö arengule.

Mobiiltelefoniga saab reportaaži teha ükskõik kes ja ükskõik kui ohtlikus piir-konnas, sellest on kasu nagu e-postist ja internetistki. Ajakirjanikule tähendab see eelkõige suuremat hulka informatsiooni ja suuremat võimalust valida, kellega suhelda piirkondades, kust infot on üldjuhul raske kätte saada.

Kuid see tähendab ka rohkem segadust, valeinformatsiooni, propagandat ja lihtsalt müra. Samas tähendab see ka, et Londonis töötaval toimetajal on rohkem võimalusi otse kriisikoldest infot hankida.

Tegelikult on kõigi omavaheline suhtlemine läinud oluliselt lihtsamaks. Näiteks on Taliban meediaoperatsioonides vägagi edumeelne. Nad saadavad oma seisukohad tihti tekstisõnumi või e-postiga enne kui NATO ja ISAF. See kiirus, mille nimel tuuakse tihti ohvriks täpsus ja usaldusväärsus, on aga NATO töö muutnud raskemaks ning neil ei ole võimalik täpsuse nimel kulutada sellist aega, mida nad tahaksid.

Lääneriikide valitsused on olnud sunnitud olema märksa kiiremad, et jagada konf-liktides kiiresti arenevate sündmuste kohta infot, sest kogu uudistetsükkel on oluliselt kiirem. Kiirus tähendab aga ka seda, et pakkuda tuleb rohkem detaile, mistõttu on pea iga inimese hukkumisest või vigastustest võimalik teha uudislugu.

Sõjakorrespondendi töö olemus pole aga siiski muutunud, nagu pole muutunud ka korrespondentidega töötavate kommunikatsiooniinimeste töö. Peamine muutus on siiski see, et kõik sündmused leiavad tänapäeval aset reaalajas ja mõnikord peapööritava kiiru-sega nagu sündmused ka kaovad meediaorbiidilt, sest midagi uut võtab juba nende koha.

Suuroperatsiooniga Moshtarak 2010. aastal Afganistanis Helmandi provintsis seadis NATO kommunikatsioonieesmärgid esiplaanile. Koos Ameerika ühendriikide, Afganistani, Kanada, Taani ja Ühendkuningriigi üksustega võttis operatsioonist osa ka Eesti kontingent.

Haselocki sõnul tuleb sellest barjäärist aga üle saada. „Relvajõudude reageeri-miskiirus kommunikatsioonimaastikul on enamasti aeglane. Me ei tohiks kä-sitleda strateegilist kommunikatsiooni kui midagi sõjapidamisest eraldiseisvat. Peame arvestama, et vastase käsuahel on märksa lühem ja kommunikatsioon seda efektiivsem,” lisab ta.

Vajalik muutus on väike, aga panused seda kõrgemad.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

33

Ameerika ühendriikide pakkumine müüa Eestile tankitõrjeraketisüstee-mid on praeguseks jõud-nud läbirääkimiste faasi. Kaitseministeerium, kel-

lele läbirääkimised on ülesandeks teh-tud, loodab jõuda hankelepinguni veel selle aastanumbri sees, parimal juhul tä-hendab see süsteemi tarnimist järgmise aasta lõpuks. 28. juulil viis Eestis paik-nev Ameerika ühendriikide kompanii kaitseväe keskpolügoonil läbi Javelini näidislaskmised. Laskmistel osalenutel oli põhjust rahul olla – kõik raketid ta-basid sihtmärki.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase sõnul hakkavad hangitava süsteemi alast väljaõpet saama nii tan-kitõrjeüksustes teenivad ajateenijad kui ka kaitseliitlased. „Kümne aasta jook-sul, mil oleme harjutanud teise põlv-konna Milani süsteemiga, on kaitse väe lahingu võime märkimisväärselt tõus-nud,” ütles kaitseväe juhataja, kes oli aktiivselt tegev ka Milani süsteemi han-kimisel. „Praegu on meie kaitseväelas-tel juba piisavalt oskusi ja kogemusi, et tegutseda kolmanda põlvkonna tanki-tõrjesüsteemidega.” Kaitseväe juhataja sõnul oleme olukorras, kus peame Mila-ni süsteemi välja vahetama, et oma väga tugevat tankitõrjevõimet hoida, lisades, et ühel hetkel kõik relvad amortiseeru-vad ja paratamatult on tarvis varustust uuendada. Milaneid kasutatakse nii kaua kui võimalik, esialgu paralleelselt Javelinidega kuni rakettide aegumise

või ladude tühjenemiseni. Seejärel tugi-neb Eesti tankitõrje Javelinide löögijõul.

LASE JA UNUSTAPraegu kasutusel olevast Milanist ja Mapatsist eristab Javelini „lase ja unus-ta” süsteem, mis annab kaitseväelasele rohkem tegevus- ja liikumisvabadust ning kaitset. Milani puhul peab laskur pärast raketi väljatulistamist sihtmärki kuni tabamuseni täpselt sihikul hoidma. Raketti juhitakse lennu ajal kas peeni-kese kaabli (Milani puhul) või laserkiire (Mapatsi puhul) abil. Laskja ei saa oma positsioonilt lahkuda enne, kui rakett on sihtmärki tabanud – see muudab nende süsteemide kasutamise lahingu-väljal mõnevõrra ohtlikumaks.

Javelini puhul on tegu „lase ja unus-

ta” süsteemiga, st tankitõrjemeeskond saab kohe pärast raketi väljatulistamist positsioonilt lahkuda ega pea raketti enam juhtima. Lisaks on Javelinil efek-tiivne tandemlõhkepea vastase soomus-masinate lisasoomuse läbistamiseks, samuti saab lõhkepead panna tabama vastase soomuki katust, mis on üldju-hul soomusmasinate kõige nõrgemi-ni kaitstud osa. Javelini saab erinevalt praegustest süsteemidest välja tulis-tada linnalahingus ka näiteks hoone seest. See muudab süsteemi kasutamise paindlikuks – tema tagasilöök on üsna väike ega ohusta sise ruumides laskjat. Javelini saab kasutada ka helikopterite vastu, sest rakettide lennuulatus küünib maksimaalselt 150 m kõrgusele.

„Kaitseväelase jaoks on kõige oluli-sem, et rakett suudab tabada sihtmärki ka pealtpoolt, mis on soomusmasinatel vähem kaitstud. Seetõttu suudab raketi-süsteem hävitada pea kõik teada olevad soomusmasinad,” ütles kaitseväe taktika õppetooli lektor major Tõnis Metjer. „Javelini eelis on lihtsus ja kasutaja-sõbralikkus, ta viib kaitseväe tankitõr-jevõime täiesti uuele tasemele, andes sõduritele lahinguväljal oluliselt enam tegevusvabadust.”

Just süsteemi kasutajasõbralikkus ja lihtsus – seda on kerge lahti võtta ja kokku panna, eristab teda näiteks amee-riklaste poolt samuti 28. juulil keskpolü-goonil demonstreeritud TOW-süsteemi tankitõrjerakettidest, mis vajab rasket kolmjalga, soojuskaamera kaitset ning mille ülespanek võtab oluliselt rohkem aega.

Kuigi ka Javelin kaalub koos raketiga 23 kg, on ta teistest süsteemidest siiski oluliselt kergem. Siin on kohane nime-tada, et just kaal on üks omadusi, mida ameeriklased ise sooviks veel parenda-da – jalaväelastele kandmiseks on 23 kg süsteem siiski raskem, kui algul sooviti saavutada. Relvasüsteemi sihtmärgile lukustamiseks kasutatakse soojuskiir-

RELVASTUS

Javelin viib Eesti tankitõrjevõime pika sammu võrra edasiLäinud aasta algul kinnitatud riigikaitse arengukava näeb muu hulgas ette kaitseväe tankitõrjevõime arendamist. Sel kevadel astus Eesti pika sammu edasi nüüdisaegse tanki-tõrjevõime suunas, alustades läbirääkimisi Ameerika ühendriikidega tankitõrjeraketisüsteemi Javelin muretse-miseks.

Ingrid Mühling KAPTENMAJOR

Javelini eelis on lihtsus ja kasutajasõbralikkus, ta viib kaitseväe tankitõrjevõime täiesti uuele tasemele, andes sõduritele lahingu­väljal oluliselt enam tegevusvabadust.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

34 TEADUS JA TEHNIKA

Javelin – kolmanda põlvkonna tankitõrjerakett

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

35

Javelin – kolmanda põlvkonna tankitõrjerakett

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

36

gust, mis tähendab, et soovides siht-märgile lukustamist korrigeerida, vajab süsteem 30 sekundit jahtumiseks. Posi-tiivset on siiski oluliselt enam – näiteks kas või tõsiasi, et Ameerika ühendriiki-des vältab üksuste Javelini-alane mis-sioonieelne väljaõpe kaks nädalat, mis sisaldab ka enamiku soomusmasinate suurelt kauguselt tuvastamise õpet.

Javelini meeskond on enamasti kahe-liikmeline, koosnedes laskurist ja abist, kes kannab laskemoona. Vajadusel saab võitleja Javeliniga ka üksi hakkama.

Ameerika ühendriigid hakkasid Ja-velini arendama 1983. aastal. 1989. aas-taks lõppenud arendustöö tulemusena sai arenduse ja tootmise lepingu Texas Instrumentsi ning praeguse Raytheon ja Lockheed Martini ühisettevõte. 1993. aastal valmisid esimesed tankitõrje raketisüsteemid.

Javelini kasutasid USA armee, mere-jalaväe ja Austraalia erivägede üksused 2003. aasta Iraagi invasiooni ajal Iraa-gi tankide ja soomusmasinate hävita-miseks. Afganistanis kasutati Javelini mässulistevastastes operatsioonides. Algul peeti seda mässuliste tõrjeks küll ebasobivaks eeskätt tema purustava jõu tõttu, siiski suutsid väljaõpetatud lasku-rid suunata tuld vastase positsioonide-le nii täpselt, et kaasnev kahju suudeti minimeerida.

Afganistanis täitis Javelin olulise tühi miku, pakkudes piisavat laske-kaugust, tulejõudu ja täpsust – näiteks ühekordne tankitõrjelask AT4 ja relva-rauaalune granaadiheitja M203 olid küll tõhusad, kuid väiksema laskekaugusega, kuulipildujatel oli suurem laskekaugus, kuid väiksem tulejõud ning rasketel miinipildujatel oli laskekaugus, kuid vähe täpsust. Javelinil on piisav laske-kaugus, tulejõud ja täpsus, et vastase relvadele vastu seista. Oma lukustus-süsteemi tõttu on Javelin kõige tõhusam sõidukite, kindlustatud positsioonide ja koobaste hävitamiseks – eriti viimaste puhul polnud miinipildujatest palju abi.

Eestile hangitavate seadmete suurus järk on 80, pakutava seas on ka väljaõppe simulaatorid. Javeline hakka-vad kasutama nii praegused tankitõrje-üksused kui ka Kaitseliit. Tankitõrje raketisüsteeme kasutavate allüksuste väljaõpet viiakse praegu läbi Viru patal-jonis ja Scoutspataljonis.

Kaitseväe tankitõrjevõime arendami-ne on riigikaitse pikaajalise arengukava kolme olulisema prioriteedi seas jalaväe lahingumasinate ja iseliikuvate suurtük-kide hankimise kõrval.

Tankitõrjeraketisüsteemi Javelin taktikalis­tehnilised andmed:Efektiivne laskekaugus: 65–2500 meetritLaskeseadme kaal: 7 kg, koos kolmjalaga 11 kgRaketi kaal: 15,5 kgLõhkepea soomustläbistavus: 750 mmRaketi juhtimismeetod: „lase ja unusta”, st rakett lukustub pärast väljatulistamist automaatselt sihtmärgileMeeskonna suurus: 2Tootja: Raytheon & Lockheed MartinRelvastuses alates: 1996. aastastKasutajariigid: Ameerika ühendriigid, Austraalia, Iirimaa, Leedu, Uus-Meremaa, Norra, Iisrael, Bahrein, Tšehhi, Prantsusmaa, Gruusia, Indoneesia, Jordaania, Omaan, Katar, Saudi Araabia, Taiwan, Araabia ühendemiraadid, Ühendkuningriik

RELVASTUS

Javelin on relv, millega ka üks mees saab lahinguväljal vastase soomukeid ja madalalt lendavaid koptereid hävitada.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

37TEHNIKAUUDISED

Taskusuurune droon jalaväelastele

USA sõjaväe teadlased arendavad välja n-ö taskusuuruseid droo-ne, millega on väikestel üksus-

tel tundmatul maastikul olles võimalik läbi viia operatsioone, kirjutab defense-tech.org. Droonide eesmärk on anda väikestele üksustele parem ülevaade la-hinguväljal toimuvast.

Prox Dynamicsi PD-100 Black Hor-net on 16 grammi kaaluv käelabasuu-rune helikopter, mis suudab edastada reaalajas 20 minutit videot, on varus-tatud kolme kaamera ning navigeerib GPS-seadme abil.

Miniatuursed propellerid ning mootor teeb Defencetechi hinnangul helikopteri püüdmatuks ka õhuseire-seadmetele. Ehkki minikopter on palju-lubav, tuleb USA sõjaväe teadlaste sõnul teha veel tööd selle täiustamiseks.

Eelkõige soovivad teadla-sed lisada kopterile võimeku-se hämaras opereerida ning viia andmeside vastavusse sõjaväe standar-ditega. Samuti soovitakse kopterit ka-sutada siseruumides puhastamisoperat- sioonidel.

Kopteri võimekusi demonstreerib USA sõjaväe Naticki sõdurite teadus-, arendus- ja insenerikeskus selle aasta novembris.Allikas: http://defensetech.org/2014/07/24/

army-testing-pocket-drones/

Ühendkuningriik saab uued lennukikandjad

Ühendkuningriigi merevägi saab 2016. ja 2018. aastal uued lennukikandjad HMS Queen

Elizabeth ja HMS Prince of Wales, kir-jutab naval-technology.com.

Lennukikandjad asendavad praegu Ühendkuningriigi mereväe teenistuses olevad USA Nimitz-klassi ning Charles de Gaulle’i klassi lennukikandjad.

Uued lennukikandjad on 284 meet-rit pikad, nende meeskond on kuni 600-liikmeline, koos lennuvahendite meeskondadega kuni 1200-liikmeli-ne. Lennukikandjate teraskorpuses on 80 000 tonni terasplaate, kandja-te maksimumkiiruseks on 25 sõlme (46,3 km/h).

Lennukikandjad suudavad 5 päeva jooksul viia läbi 420 õhurünnakut, mak-simaalne rünnakukiirus on 110 rünna-kut 24 tunni jooksul.

Üks lennukikandja õhujõudude ük-sus koosneb 40 võitlejast, Lockheed Martin F-35B hävitajast ning EH101 Merlini helikopterist, samuti mereseire- ja kontrollilennukist.

Mõlemad lennukikandjad on kavan-datud teenistusse 50 aastaks.Allikas: www.naval-technology.com/projects/cvf

Prantsusmaa õhuvägi testis UAV juhtimist 5000 km kaugusel

Prantsusmaa õhuvägi (FAF) viis läbi UAV testlennu Aafrikas Ni-geris, juhtides mehitamata droo-

ni 5000 kilomeetri kaugusel kodus Cog-nacist, kirjutab defense-update.com.

Harfangi üksus koosnes neljast UAV-st ja kolmest baasjaamast. Lennanud droonidel on varustuses optilised jälgi-misseadmed ja radarid. Lennu käigus õnnestus prantslastel edukalt käivi-tada radarid ning saada reaalaja and-meid õhujuhtimiskeskusesse Cognacis. Prantsusmaa õhuvägi plaanib uuenda-da Harfangi lennuüksust aastal 2017. Harfang on arendatud ISAF-i toetuseks Afganistanis.Allikas:

http://defense-update.com/20140628_french-

air-force-tests-uav-control-via-satcom.html#.

U9952vl_v6E

DARPA arendab järgmise põlvkonna positsioneerimis-tehnoloogiat

USA kaitse- ja teadusprojektide agentuuril DARPA on käimas viis projekti, mis peaksid tu-

levikus asendama GPS-i positsioneeri-mistehnoloogiat kohtades, kus signaali vastu võtta ei saa.

GPS-i kasutamine on piiratud maa all või vees olles, samuti võib signaali se-gada ning signaali tugevust mõjutavad päikese tormid.

Üks projekt on kohandatav navi-gatsioonisüsteem (ANS), kus DARPA arendab uusi algoritme ja arhitektuuri külma aatomi interferomeetria põhjal, kus sensoritega mõõdetakse ning jääd-vustatakse pilvede suhtelist kiirendust ja jäädvustataks aatomite liikumist. Sel-le projekti eesmärk on kasutada kvant-füüsika omadusi, et luua ülitäpne ja paindlik mõõteseade, mis suudab töö-tada pikka aega, vajamata välist aja- ja positsiooniinfot. Projekti käigus loode-takse kasutada ka mittenavigatsiooni-lisi elektromagnetsignaale satelliitidelt, raadio- ja televisioonisignaale, et lisa-da võrdluspunkte positsioneerimiseks. Üksteisega kombinatsioonis suudavad erinevad allikad anda DARPA hinnan-gul tugevama signaali kui GPS ning täp-se positsiooniinfo kohtades, kuhu GPS-i signaalil pole ligipääsu.Allikas: www.darpa.mil/NewsEvents/Rele-

ases/2014/07/24.aspx

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

38

ISIS-e eelkäijana mainitakse ena-masti Al Qaedat, lisades, et tegu on viimase radikaalsema vormi-ga. Rühmitusi, kes on andnud oma panuse ISIS-e kujunemisse, on siiski enam. Lisaks 1990-nda-

te lõpus loodud Jamaat al-Tawhid wa-l-Jihadile, mida juhtis kurikuulus Abu-Musad al Zarkawi ning 1980-nda-tel alguse saanud Al Qaedale on ISIS-e eelkäijate hulgas vähemtuntud rühmi-tusi, näiteks Jaysh al-Fatiheen, Jund al-Sahaba ja hulk sunni hõime. Pea-misteks eelkäijateks loetakse siiski 2004. aastal Al-Zarqawi ja bin Ladeni koostöös sündinud Iraagi Al Qaedat, millest 2006. aastal sai pärast lühikest vahepala Iraagi islamiriik (Islamic Sta-te of Iraq ehk ISI) ning möödunud aas-tal ISIS/ISIL – Islamic State of Iraq and al-Sham või Islamic State of Iraq and Levant.

ÕPPIMISVÕIMELINE LIIKUMINEEri rühmituste ühinemine võttis osa-pooltelt aega ja tahtmist erimeelsusi ületada. 2006. aastal, mil vägivald Iraa-gis oli haripunkti jõudmas, arvati seal olevat tuhatkond Al Qaeda võitlejat, kes panid hinnanguliselt toime umbes 15% kogu Iraagi vägivallaaktidest.

Tollane Al Qaeda oli piisavalt tu-gev valitsemaks oma mõju all olevaid piirkondi – koguma makse, värbama võitlejaid ning pakkuma konkurentsi Iraagi võimsamatele hõimudele. Samas oli rühmituse juhtfiguur Al-Zarqawi brutaalne sõjapealik, kelle vägivaldsus häiris isegi teisi Al Qaeda juhte. Vii-maste arvates takistasid šariaadiseadus-te äärmuslik rakendamine ja vägivald sunnide liitmist ning seeläbi ülemaa-ilmse džihaadi ehk püha sõja kaugema-te eesmärkide saavutamist. Bin Ladeni

kõrval tähtsuselt teine mees Al-Zawa-hiri hoiatas tollal Zarqawit: „Me oleme lahingus ning enam kui pool sellest leiab aset meedias”, viidates Zarqawi kurikuulsusele.

Al Qaeda juhid meenutasid Zarqawi-le ka vajadust korraldada valitsemist ja luua selleks vajalikke institutsioone. Kui sõjapidamise meetodite osas ei tahtnud Zarqawi nõu kuulda võtta, siis institut-sioonide loomisega tegi ta algust, tuues kokku erinevate rühmituste esindajad. Selle koostöö tulemusena loodi esmalt 2006. a 15. oktoobril Iraagi islamiriik (ISI). 2007. aastal arvati ISI ridadesse kuuluvat 800–2000 võitlejat.

Islamiriigi loojad hakkasid esi-algu valitsema sunnide koduprovintsis Al-Anbaris. Paraku ei leidnud valitsejad kohaliku kogukonna ega teiste sunni mässuliste poolehoidu. Üksjagu oli selle põhjuseks šariaadiseaduste äärmuslik rakendamine ja üliranged karistused. ISI populaarsus kahanes ning rajas teed Sahwa (Koidiku) ehk Iraagi poe-gade nimelisele omakaitseliikumisele. Viimasest sai koostööpartner Iraagi julgeoleku jõududele ja liitlasvägedele.

2006. aasta septembris lõid Al-Anba-ri provintsi hõimud oma julgeoleku-organisatsiooni Anbari päästenõukogu (ingl k Anbar Salvation Council), mille paljud liikmed olid endised Al Qaeda või teiste grupeeringutega seotud mäs-sulised. Ameerika ühendriigid toetasid

ja finantseerisid Iraagi poegade nime all tuntud liikumist olulisel määral – aasta-tel 2006–2008 maksis USA armee neile vähemat 370 miljonit dollarit.

Iraagi poegade liikumist on peetud oluliseks ameeriklaste võiduks info-sõja rindel – sunnide veenmiseks ja enda poole võitmiseks kasutati nii eri-nevaid suhtlusvorme kui ka sõjalisi tegevusi. Igal juhul oli Iraagi poegade kampaania edukas ning 2008. aastaks kuulus nende ridadesse hinnanguliselt juba 65 000 – 80 000 võitlejat. Iraagi poegadega oli kokkupuuteid ka samal ajal Bagdadi lähistel teeninud Eesti jalaväerühmadel.

Peab arvestama, et liikumise moo-dustanud hõimuliidrid ja võitlejad olid pigem pragmaatikud kui ühe või teise ideoloogia järgijad ning nende eesmärk liitude sõlmimisel oli eeskätt oma hõimu huvisid kaitsta. Ka praegu on erimeel-susi ISIS-e ja nende sunni hõimuliidrite vahel, kes ei poolda esimese maksima-listlikke vaateid, kuid esialgu paistavad need siiski ületatavad. Näiteks võrreldes oma eelkäijatega on ISIS edasi arenda-nud kohaliku elanikkonnaga suhtlemise võimet ning lisanud valitsemisse „süda-mete ja meelte” komponendi.

USA Surge-strateegia ning Iraagi poegade liikumine surusid Al Qaeda Süüria piiri lähedastele aladele, kus ta püsis kuni Süüria sõja puhkemiseni kolm aastat tagasi. Liikumine sai või-malikuks, kuna Al Qaeda ja tema liit-laste äärmuslik vägivaldsus liitis teisi sunni gruppe ning lähendas neid USA vägedele, samuti ei suutnud Al Qaeda võidelda samaaegselt Iraagi armee ja sunnide omakaitseüksusega.

Kahjuks ei suutnud või ei soovinud Iraagi valitsus programmis osalenuid Iraagi julgeolekujõudude ridadesse kaa-sata – nad ei saanud osaks armeest ning selle tulemusel vahetasid paljud sunnid poolt. Toetus Iraagi valitsusele on nende jaoks vastuolulise tähendusega, tähen-dades eeskätt šiiitide valitsuse toetamist.

Kuigi mõned analüütikud on leid-nud, et praeguse ISIS-ega võitlemiseks tuleks samalaadne liikumine käivita-da elanikkonna toetuse võitmiseks, ei ole praegu sunni mässuliste toetamine realistlik, kuivõrd pole toetavat rahvus-

KONFLIKT

ISIS – radikaalsed pühasõdalased või valikuvõimaluseta võitlejad?Viimastel kuudel arvestatava osa Iraagist oma võimu alla saanud sunni moslemite grupeeringu ISIS (Islamic State of Iraq and al-Sham) vallutusretke kiirus üllatas kogu maa-ilma. Nüüdseks kalifaadi välja kuulutanud organisatsioon sõdib paralleelselt nii Süüria kodusõjas kui ka Iraagis, kus on oma võimu alla saanud osa riigi põhja- ja lääneosast ning löönud kümnekordselt ülekaalukamat Iraagi armeed.

Ingrid Mühling KAPTENMAJOR

SKO PRESSIJAOSKOND

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

39

vahelist sõjalist jõudu ning pole kindel, kelle kätesse jõuaks antav materiaalne ja finantsiline abi.

Nüüdne ISIS on oma eelkäija Al Qaeda vigadest õppinud – ta on välti-nud meetmeid, mis solvasid ja vihasta-sid sunnisid 2005.-2006. aastal ning on hoidunud teiste mässuliste gruppidega võitlemast. Selle tulemusena on laiem sunni vastupanuliikumine olnud val-mis ISIS-ega liituma, et võidelda „Ma-liki valitsuse šiiidi agenda” vastu. Tänu neile saavutas ISIS põhjapoolsetes sun-ni kogukondades toetuse, mida ta üksi poleks kunagi suutnud saavutada. ISIS tegutseb koos mitme grupiga, kes olid kunagi Al Qaeda vastased või rivaalid, kuid moodustavad praegu koos valit-susvastase opositsiooni. Nende hulka kuuluvad nii kunagised Ba’athi partei toetajad, sunni mässulised ning loomu-likult ka hõimuliidrid, kes olid kunagi osa Sahwast.

TÕHUS PROPAGANDAPraegu ISIS-e juhtimise alla kogune-nud sunnide grupeeringute ja hõimu-de hulk on just viimase aasta jooksul muljetavaldavalt kasvanud. Pikka aega paarituhandelise liikmeskonnaga orga-nisatsiooni katuse alla on kogunenud hinnanguliselt üle 10 000 võitleja. Oma sõnumi levitamiseks – nii uute liikmete ja järgijate värbamiseks kui ka vastaste hirmutamiseks – kasutab ISIS sotsiaal-meediat, telefonirakendusi, filme.

ISIS-e meediatoodete eesmärk on

lai: osa toodangust on hirmutav – vas-taspoole võitlejad iseendale hauda kae-vamas või surnud Iraagi armee sõdurid Tikritis, kuid on ka sotsiaalset poolt näi-tavaid tegevusi – näiteks toetajaid, kes toovad ISIS-e võitlejatele süüa, samuti värbamismaterjalid.

ISIS-e propagandatöö on profes-sionaalne – neil on keskselt hallatav Twitteri-konto, mille kaudu edastatakse ametlikke teateid (kui just Twitteri hal-daja neid ära ei keela) ning regionaalsed kontod, mille abil edastatakse infot käi-masolevate operatsioonide kohta. Lisaks on ISIS-e võitlejate seas hulgaliselt neid, kel on graafilise disaini või sotsiaalmee-dia rakenduste loomisel rohkem või vä-hem kogemust ja oskusi, mis kõik ISIS-e heaks käiku lähevad. Film „Clanging of Swords IV” näeb välja kui Hollywoodi toodang – aeglaselt näidatud plahvatus meenutab „The Hurt Lockerit” ja pa-noraamvaated „Zero Dark Thirtyt”.

Keskselt levitatavate sotsiaalmeedia sõnumite kõrval on ISIS-el oma fänni-klubi, kes usinalt levitab nende sõnumit,

loob ise hashtag’e ja loosungeid. Juunis Bagdadi lähistele jõudnud ISIS põhjus-tas kaose Iraagi armee ridades, andes läbi sotsiaalmeedia teada: „Bagdad, me tuleme!” Ka seda ei planeeritud tsent-raalselt, vaid selle tootis keegi võitleja-test, mis hakkas seejärel elama oma elu. Ning lõpuks võitlejad ise, kes aktiivselt oma tegevust sotsiaalmeedias kajas-tavad – nii õõvastavaid pilte tapetud vastastest kui ka fotosid igapäevasest sõdurielust.

Loomulikult pole ISIS ainus grupee-ring, kes sotsiaalmeedias oma sõnumit levitab. Ba’athi parteiga seotud Naqsh-bandi laeb regulaarselt YouTube’i oma juhtide kõnesid, kuid tähelepanu neile on minimaalne (nagu kõnedele ikka). Süürias tegutsev Jabhat al-Nusral on pea sama palju online-jälgijaid kui ISIS-el, kuid kas ressursside puudumisel või mõnel muul põhjusel saavad ISIS-e sõ-numid enam tähelepanu, seetõttu pee-takse viimast ka globaalse püha sõja liidriks.

ISIS-e propaganda peamine eesmärk on hirmutada ja selles saavutatud edu on märkimisväärne – tuhanded järgi-jad Twitteris kasutavad rakendust, mis lubab ISIS-el kasutada nende konto-sid keskselt levitatavate sõnumite edasi saatmiseks. Samaaegselt saadetuna uju-tab info üle kogu sotsiaalmeedia, andes sõnumitele oluliselt laiema kandepinna. Rakendus levitab ISIS-e edenemist, hir-mutavaid videoid ja pilte, luues mulje kiiresti levivast jõust, mida keegi ei suu-da peatada.

Tunnistust propaganda tõhususest pole vaja kaugelt otsida – kui ISIS lii-kus Mosuli peale, jätsid Iraagi armee sõdurid oma postid pelgalt ISIS-e lä-henemisest teada saades maha, kartes koledusi, mis neid vangi võtmise korral ees ootavad.

Lisaks araabia maadele levitab ISIS oma sõnumit ka inglisekeelse publiku seas. Arvatakse, et ISIS-e ridades võitleb vähemalt 1400 või isegi enam Euroopast pärit võitlejat. Mõne aasta pärast Euroo-passe tagasi pöördudes on nad saanud lõhkekehade valmistamise ja lahingulise väljaõppe võrra rikkamaks ning süven-danud oma radikaalseid vaateid veelgi. Värbamine Euroopast jätkub hoolimata Euroopa riikide vastumeetmetest (näi-teks Ühendkuningriigi kodakondsuse ära võtmine, mida praeguseks on tehtud vähemalt 20 korral).

ISIS pakub võimalust neile, kes ise võidelda ei soovi, osaleda pühas sõjas rahaliste annetuste abil. Ka viimane toi-

Näide ISIS­e propagandavideost.

Religioosset viha ja kodu­sõdasid, millega kaasnevad geopoliitilised probleemid ning majandusest saadav energia ning ressursid, on väga raske maha suruda.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

40 KONFLIKT

mub tänapäeva nõuetele vastavalt säut-sudes – näiteks üht Grad-rakettide ost-miseks tehtud üleskutset jagati Twitteris 900 korda.

RAHA POLE PROBLEEMAnnetused pole kindlasti ainus allikas, millega ISIS oma tegevust finantseerib. Mosuli vallutamise järel röövisid ISIS-e võitlejad muu hulgas kohalikust kesk-pangast 500 miljardit Iraagi dinaari (u 308 miljonit eurot). Iraagi ametnikud hindavad grupeeringu sõjategevuseks kulutatavate varade suuruseks kaks miljardit dollarit. Raha päritolu osas on vastukäivaid arvamusi. Kuigi kind-laid tõendeid rahaeraldiste kohta pole,

peavad analüütikud raha allikaks sun-niitlikku Saudi Araabiat ning teisi Pä-rsia lahe äärseid riike Katari, Araabia ühend emiraate, Kuveiti.

Väheoluline finantseerimisallikas pole ka Põhja-Süüria naftaväljad, mille üle ISIS-el on õnnestunud kontroll saa-vutada ning Iraagi suurim Baiji õlitehas, mida grupeering kontrollib. Juba Mosu-li keskpangast röövitu abil suudaks ISIS 60 000 võitlejale maksta aasta jooksul 600 dollarit kuus.

Praegu arvatakse ISIS-e koosseisu kuluvat 10 000 võitlejat. Kindlasti mak-sab grupeering palka välisvõitlejatele, kuid suure tõenäosusega saavad tasu kõik mässulised. Piirkondades, mis on

ISIS-e kontrolli all, aitab grupeering ko-halikke toidu, vee ja kütusega ning toe-tab avalike teenuste toimimist – see kõik maksab raha.

Kindlasti kasutab ISIS raha ka rel-vastuse ja varustuse ostmiseks, kuigi näiteks Mosuli vallutamise järel võtsid nad endale arvestatava hulga endist USA armee relvi ja tehnikat. Igal juhul ei tohiks ISIS-ele rahvusvaheliselt turult kõrgekvaliteediliste relvade hankimine praegusel hetkel probleemiks olla.

Juuni lõpus pakkus Iraagi praegusele peaministrile Nuri al-Malikile toetust võitluses pühasõdalastega ka Venemaa president Vladimir Putin, kuigi kogu ülejäänud maailm on samal ajal väljen-danud kriitikat Maliki suutmatuse üle vähemusi ühendada. Ei saa märkimata jätta, et Venemaa on Lukoili kaudu ar-vestataval määral investeerinud Iraagi Al-Qurna naftavälja.

Praeguseid araabia maid on võrrel-dud reformatsiooniaegse Euroopaga, kus lisaks usulistele vastuoludele on olulised nii geopoliitika kui ka majan-dus. Iraan soovib Lähis-Idas domineeri-da ning kasutab selleks sunnide-šiiitide vastuolu Iraagis, Süürias ja Liibanonis. Pärsia lahe riigid toetavad radikaalseid sunni grupeeringuid, sealhulgas ISIS-t. Endine NATO ja USA vägede ülem Eu-roopas admiral James Stavridis kirjutab: „Tegu on halva kombinatsiooniga, mil-lega on raske võidelda, kuid mis on kiire levima – religioosset viha ja kodusõda-sid, millega kaasnevad geopoliitilised probleemid ning majandusest saadav energia ning ressursid, on väga raske maha suruda.”

Stavridis on juhtinud tähelepanu va-jadusele takistada nende pühasõdalaste tegevust, kes saabuvad Iraagist ja Süü-riast koju, taskus mõne Euroopa riigi pass, ning soovitanud muu hulgas saata Iraaki lisaks USA 300-mehelisele ük-susele vähemalt 100-liikmeline NATO eriväelaste üksus Iraagi julgeolekujõu-dude abistamiseks ning luureandmete kogumiseks ja võimalike NATO ope-ratsioonide ette valmistamiseks. Tema sõnul peaks NATO-l olema parem ülevaade oma piiridel – eeskätt lõuna-piiril – toimuvast, samuti rõhutab ta vajadust olla kursis ISIS-e küber- ja pro-pagandasõjaga, ärgitades muu hulgas aktiivsemalt kasutama Eestis paiknevat küberkaitsekeskust ning toob positiivse kogemusena välja aastatel 2004–2011 Bagdadis tegutsenud NATO väljaõppe-missiooni. Viimases on teeninud ka Eesti kaitseväelased.

Eestlastel on oma kogemused. Estpla­17 võitlejad tegid koostööd Iraagi omakaitsejõududega.

Iraagi võitlejad on saanud varustust ja väljaõpet liitlastelt, kuid praegu me ei tea, millistest kaalutlustest nad juhinduvad.

KAIT

SEVÄ

GI

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

41

AJALOOLINE VASTASSEISIraagi usuliste ja etniliste konfliktide juured on oluliselt sügavamal kui 2003. aasta USA invasioonis. Pärast Esimest maailmasõda ja Ottomanide impeeriu-mi lagunemist juhtisid uusi riike pea-miselt liberaalsed monarhiad. Suutma-ta sisemistele ja välistele rünnakutele vastu panna, andsid nad järele autori-taarsetele režiimidele. Viimased koon-dusid perekonna, hõimu, usulahu, klassi või mistahes teise grupi ümber

Kasutatud kirjandus

Becker, Andreas. Who Finances Isis? Deutche Wel-

le www.dw.de/who-finances-isis/a-17720149

Bengali, Shashank. One Time US allies in Sunni

Awakening sit out new Iraq conflict, Los Angeles

Times, June 24, 2014.

Jakes, Lara, Yacoub Sameer, N. In Iraq, former

militia programm eyed for new fight. Assocoated

Press, June 25, 2014.

Khedery, Ali, Why we stuck with Maliki and lost

Iraq, Washington Post, July 3, 2014.

Kingsley, Patrick. Who is behind Isis’s terrifying

online propaganda operation? The Guardian, Mon-

day 23 June 2014 17.30 B.

Levitt, Matthew, Pollak, Naday. Hezbollah in Iraq:

ning alustasid aktiivselt teiste diskri-mineerimist. Teisalt on aastaid kestnud Saudi-Iraani konkurents regionaalse mõjuvõimu pärast mõjutanud kogu piirkonda. Riiklike institutsioonide lagunemine on loonud viljaka pinnase kohalike ja rahvusvaheliste mässuliste gruppide jaoks ning andnud võimalu-se täita riigist ja ka ideoloogiast jäänud tühjust – Süüria kodusõda on selle il-mekas näide.

Kuigi ISIS keskendub praegu Iraa-gile, peetakse nende ambitsioone olu-

A Little Help Can Go a Long Way, The Washington

Institute of Near east Policy, June 25, 2014

www.washingtoninstitute.org/policy-analysis.

Milani, Mohsen, Teheran Doubles Down, Iran’s

Plan to Win Iraq’s Sectarian War, Foreign Affairs,

June 22, 2014.

Russell, Kevin, Sambanis, Nicholas. Maliki Isn’t

the Problem: The Roots of Sectarianism in Iraq

Foreign Affairs June 24, 2014.

Salloukh F. Bassel. The Sect Supreme. The End of

Realist Politics in the Middle East, Foreign Affairs,

July 14, 2014.

Sfakianakis, John. Iraq and the Oil Market How

Much Will Prices Rise? Foreign Affairs, June 19,

2014.

Simcox, Robin. ISIS’ Western Ambitions. Why Eu-

rope and the United States Could be the Militant

Group’s Next Target, June 30, 2014.

Sky, Emma. Who Lost Iraq and How to Get It Back?

Foreign Affairs, June 24, 2014.

Stavridis, James. The Ghosts of Religious Wars

Past Are Ratling in Iraq. Foreign Policy, June 17,

2014.

Stephens, Michael, Iraq crisis: How extreme

are the fighters in Isis? www.bbc.com/news/

world-middle-east-27945954

Zelin, Aaron, Y. The War Between ISIS and

al-Qaeda for Supremacy of the Global Jihadist

Movement. The Washington Institute of Near Eat

Policy, Research Notes Number 20 – June 2014.

liselt suuremaks. Viimast on nad ka ise väljendanud. Veidi pärast Mosuli val-lutamist üllitatud videos väidab Briti päritolu pühas sõjas võitleja, et ISIS „ei mõista piire” ning võitleb „kuhu iga-nes meie šeik meid saadab”. Maailma praeguste valupunktide juures langeb tähelepanu sinna, kus dramaatilisemad arengud. Ukraina ja Palestiina kõrval on Iraak ja Süüria need paigad, kus olukord võib muutuda tundidega ning väärivad maailma avalikkuse pidevat tähelepanu.

Tal Afar Mosul

Kirkuk

IRAAN

IRAAK

IRAAK

KUVEIT

ISRAEL

LIIBANON

Bagdad

FallujaRamadi

Tikrit

Baiji

AnahQaim

Rutba

SÜÜRIA

Damaskus

Aleppo

Traybil

Walid

Haditha Dam

Abu Kalam

JORDAANIA

SAUDI ARAABIA

okupeeritud alad / ühendusteed

mässuliste kontrolli all olevad linnad ja asulad

linnad ja asulad, mille staatus on teadmata

kurdide omavalitsuse kontrollitav ala

ISIS­e juhitavate sunni mässuliste tegutsemisala

Sunni äärmuslastest ISIS­e hõivatud alad Iraagis.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

42 SÕJATEADUS

Johannes-Friedrich Ivalo (kuni 1934. a Ivasčenko) sündis 31. mail 1902 Kihelkonna vallas Saaremaal. 1928. a lõpetas ta sõjakoolis mereväeohvitseride III lennu. Ivalo oli erialalt mii-

ni-torpeedoohvitser ning teenis pike-malt suurtükilaevadel Laine ja Mardus. 1935. a hakkas Ivalo avaldama kaastöid mereväe ohvitseride kogu häälekand-jas ajakirjas Merendus (1933–1940), mis kujunes kõige olulisemaks mere-sõjalise mõtte kandjaks Eestis. Aas-tatel 1935–1940 oli Ivalo Merenduse tegevtoimetaja. Johannes Ivalo suri 30. novembril 2001. aastal Rootsis.

Johannes Ivalo tegeles Merenduse au-toritest kõige süvenenumalt Eesti mere-väele sobiva sõjapidamisviisi mõtesta-misega ning tema sulest pärines umbes kolmandik kõikidest Merenduses aval-datud meresõjanduslikest kirjutistest. Ivalo kaastööd käsitlesid eelkõige sõja taktikalist tasandit – erinevate laevatüü-pide taktika, relvasüsteemid, sõjaajaloo-lised analüüsid, ülevaated välislaevasti-kest ja nende tegevustest jt. Järgnevalt keskendutakse tema kirjapandud mere-sõjapidamise kontseptuaalsetele alustele ning selgitatakse välja, milles seisnesid nende olulisimad seisukohad ja milles need väljendusid. Kuigi Ivalo ei koon-danud kunagi kõiki oma vaadeldavaid mõtteavaldusi ühte kirjutisse, siis ar-tiklis käsitletakse neid ühtse tervikuna ja nende kohta kasutatakse koondni-metust väikesõja kontseptsioon. Seejärel analüüsitakse väikesõja kontseptsiooni sõjalise doktriini seisukohalt, lähtudes tänapäevastest Lääne sõjalises mõtlemi-ses kasutusel olevatest mõistetest.

ÜLESKUTSE UUENDUSTELEEesti sõjalaevastikku iseloomustas Jo-hannes Ivalo 1935. aastal Vabadussõja käigus juhuslikult kujunenuna. Tema

hinnangul ei vastanud laevastiku ole-masolevad üksused Eesti rannakaitse vajadustele, kuid sellegipoolest olid nad osutunud vajalikeks platvormideks kollektiivse väljaõppega alustamiseks ja hiljem saavutatud väljaõppetaseme alal-hoidmiseks. Ivalo rõhutas, et Maailma-sõja põhjalikud õpised ja kiire areng meresõjanduses kohustavad meid võtma seniseid põhimõtteid merepiiri kaitse alal teatud parandustega.1

Ivalo oli kriitiline Eesti laevastiku väljaõppe ja seal rakendatud taktika osas, nimetades seda küll ohvitserkonna üldisi sõjalisi omadusi arendavaks, kuid rõhutas, et seeläbi ei too me oma välja-õppesse juurde midagi originaalset ehk midagi sellist, mis erineks vaenlase välja-õppest. Parimal juhul suudame suurte pingutustega endid alal hoida vastase tasemel. Meresõja ajaloost on aga teada, et võitluses tugevama vastasega oli väi-kesel laevastikul alati mingi valdkond või tegevus, kus ta oli vastasest parem – näi-teks väljaõpe, energiline pealetung, osav olukorra kasutamine või lihtsalt endale kasuliku olukorra loomise oskus. Oleks asjata loota, et väiksem laevastik saavu-taks päeval hea nähtavuse korral, kasu-tades samasugust taktikat, kuid omades nõrgemat relvastust, edu endast tugeva-ma vastase suhtes. Seetõttu oli oluline, et tuginedes Eesti olukorrale ja olemas-olevatele võimalustele määratletaks ära, millises kitsamas suunas tuleks hakata edaspidi laevastiku tegevust suunama ja intensiivistama. Valitud tegevussuunast

oleksid pidanud edaspidi lähtuma kõik laevastiku operatiivsed kaalutlused.2

VÄIKESÕDA MERELJohannes Ivalo põhjendas, et maailma-sõjas paisati segamini senised teooriad edu saavutamisest meresõjas. Ühe-mõõtmeline lahinguruum, kus võit merelise vastase üle saavutati otsus-tava merelahingu või blokaadiga, oli pöördumatult minevikku kadunud, sest mere sõja keskkond oli muutunud kolmemõõtmeliseks. Ivalo jõudis järel-dusele, et muutunud olukorras, väikese riigi seisukohalt vaadates, võiks meid huvitada vaid väikesõda merel ja seda ka tuleviku olukorras.3

Ivalo selgitas, et väljendi väikesõda näol on tegu välismaisest erialakirjan-dusest laenatud terminiga (small war). Ta kirjeldas Itaalia meresõjateoreetilisi seisukohti, mille kohaselt juhul kui ühe osapoole laevastiku peajõud on üksnes natuke nõrgemad teise poole omast, võiks esimene taotleda ülemvõimu me-rel või püüda takistada merehõivet. Kui aga ühe poole peajõud on teise poole omast märgatavalt nõrgemad, siis tuleks nõrgemal poolel peajõudude kasutami-sest loobuda ja selle asemel opereerida üksnes torpeedoüksustega. Ivalo pak-kus välja definitsiooni: väikesõja all me-rel tuleb mõista kõiki operatsioone, mis teostatakse laevastiku väikeste jõudude-ga. Laevastiku väikesed jõud moodus-tuvad nii pealvee- kui ka a-laevadest4 ja nende koondistest, millede pearelvadeks on torpeedod ja miinid. Sõltuvalt riigi merejõudude koosseisust võisid väi-kesõjas opereerida ka ristlejad ja lennu-vägi. Väikesõja operatsioonid pidid olema tingimata kooskõlas peajõudude muu tegevusega. Ivalo sõnastas mere-lise väikesõja kaks peamist ülesannet: 1) vastase merejõudude operatsiooni-de häirimine; 2) vastase merejõudude nõrgestamine ja väsitamine eesmärgiga luua soodsaid võimalusi enda jõudude aktiivseteks operatsioonideks.5

Väikese laevastiku koosseis pidi vas-tama oma tegutsemispiirkonnale ning koosnema arvukatest kergetest jõudu-dest. Laevastiku kaitstud baseerumine tuli hästi läbi mõelda ja laevastiku ka-sutuses oleks pidanud olema soovitavalt kaks või isegi rohkem baasi, mille puhul

Väikesõja kontseptsioon – kas Eesti esimene meresõjaline doktriin?Aastatel 1933–1940 ilmunud mereväe ohvitseride kogu häälekandja Merenduse üks agaramaid autoreid Johan-nes-Friedrich Ivalo arendas oma arvukates artiklites samm-sammult välja väikesõja kontseptsiooni, millega tasub tutvuda ka tänastel Eesti merelise kaitse arendami-sest huvitatutel.

Liivo Laanetu KAPTENMAJOR

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

43

oleks olnud kõige olulisem nende kaits-tus nii mere-, maa- kui ka õhurünna-kute eest.6 Baaside paiknemine etendas olulist rolli ka kergete jõudude tehtavate operatsioonide piirkonna ja tegutsemi-seks kuluva aja määratlemisel.7 Tugine-des Austria ja Suurbritannia maailma-sõja-aegsele kogemusele järeldas Ivalo, et ka Eesti merejõududele sobiksid all-veelaevad ja lennukid. Eriti vajalikuks pidas ta aga torpeedodega relvastatud rannakaitse kiirmootorpaatide hanki-mist8 ning rõhutas, et Eesti laevastiku koosseisu ei tohiks kuuluda ühtegi ük-sust, mille olemasolu on kahtlane või pole küllaldaselt põhjendatud.9

VÄIKESÕJA TAKTIKAJohannes Ivalo järgi oli oluline, et Eesti laevastik valiks endale mingi kitsa te-gevusala, eesmärgiga saavutada sel alal oletatava vastase suhtes tuntav ülekaal ning luua ja arendada välja oma laevas-tikule sobiv ja asjakohane taktika. Tema hinnangul oli selge, et kuna taktikalisel tasandil on edu eeldus ootamatult, õi-gel ajal ja õiges kohas ning otsustavalt teostatud pealetung, siis tuleks vasta-se ründamine võtta väikese laevastiku kergete üksuste taktika aluseks. Selline lähenemine nõudis omakorda arvukate kergete üksuste olemasolu. Tuginedes ajaloolisele praktikale tõi Ivalo samuti välja nn direktiivi, mille kohaselt peaks nõrk ja väike laevastik nõrgestama vas-tast oma sagedaste operatsioonidega selleks, et teda seejärel endale soodsal ajal ja kohas rünnata. Sõjaajalooliste-le argumentidele toetudes esitles Ivalo aktiivse kaitse eeliseid võrreldes passiiv-se kaitsega. Tema arvates tuli kindlasti eelistada aktiivset kaitset, kusjuures ot-sustavalt tähtis oli eelnevalt määratleda, milliste operatsioonidega on võimalik luua endale soodus olukord ning mida on võimalik seeläbi saavutada. Ivalo rõhutas, et nõrgem laevastik osutub la-hingus tugevamaks ja suudab endast muidu ülekaalukama vastase hävitada üksnes siis, kui tegeleb energiliselt ja vahetpidamatult taktikaliselt soodsate olukordade otsimisega selleks, et alus-tada rünnakut või pealetungi.10 Samuti tõi ta esile, et vastaspoole ründamisel saavutatakse parimad tulemused ainult õige eesmärgi – vastase nõrgad küljed – valikul.11

Väikesel laevastikul tuli hoiduda sattumast ülekaaluka vastasega otsus-tavasse suurtükilahingusse12. Väikese ja väheste ressurssidega leppima pidava laevastiku peamiseks relvaks sobis eel-

kõige torpeedo. Edu aluseks pidi olema lisaks manööverdusvabaduse ja ülla-tusmomenti tagavale suurele kiirusele ka taktikaliste võtete nagu suitsukatete tekitamine, eesmärgiga varjata enda lähenemist ja jõuda vaenlasele võimali-kult lähedale. Lisaks pidi väike laevastik järje kindlalt õppima ja harjutama, kui-das kasutada loomulikku halba näh-tavust (ööpimedus, udu, tormine ilm) enda huvides taktikaliselt soodsa olu-korra avastamiseks. Sellest tulenevalt tegi Ivalo ettepaneku pikendada laevas-tiku navigatsiooniperioodi ning hakata väljaõpet läbi viima just sügiseti, sest soodsa suvise ilmastikuga ei olnud või-malik [tõetruult] harjutada tegutsemist halva ilma korral.13 Vaenlase operat-sioonide häirimiseks ja mereliste ühen-dusteede takistamiseks sobis väikesele laevastikule miinitõkete veeskamine. Samuti oli väikesõjas sobiv teha vaenla-se merejõudude hävitamiseks ühisope-ratsioone koos õhujõududega.14

Ivalo kirjutas, et kaitseülesannete täitmisel saab väike laevastik kasutada ka miinivälju ja merekindlusi. Koostöö merekindlustega pidi olema tihe, kuid siiski ei pidanud Ivalo merekindlustega koostööd laevastiku peamiseks üles-andeks. Tema hinnangul oli just mere-kindluste ülesanne toetada laevastikku, vabastades laevastiku teatud rannakait-se rajoonide kaitsmise kohustusest ning võimaldades seeläbi laevastikule suure-mat aktiivsust.15

Väikese laevastiku eduka tegevuse üheks eeltingimuseks pidas Ivalo as-jakohaselt organiseeritud täieliku luure olemasolu, mis ei tugineks pealveelae-vadelt, vaid eelkõige allveelaevadelt, lennukitelt ja raadiopeilingaatorjaama-delt saadud informatsioonile.16 Vajadus tõhusa mereluure järele oli tingitud ka põhimõttest, mille kohaselt nõrgema laevastiku edu sõltus pidevast taktika-liselt soodsa olukorra otsimisest ja selle ärakasutamise oskusest. Selline tegutse-mine nõudis aga täpseid luureandmeid vastase kohta.17

Väikese laevastiku eduka tegutsemi-se üheks peamiseks eelduseks pidas Jo-hannes Ivalo kõrgema juhatuse äärmist järjekindlust püstitatud eesmärkidest kinnipidamisel.18 Juhtide puhul pidas ta taktikalises olukorras edu saavutamisel olulisteks tingimuseks nende energi-lisust ja otsustusvõimet, tuues välja, et vähese otsustusvõimega juhid suudavad üksnes harva tabada soodsat olukorda ja momenti vastase ründamiseks. Väl-timaks arusaamatusi juhtide hulgas, tuli taktikaliselt soodsa olukorra mõiste

Mereväe ekipaaži ohvitserid 1928. a. Istuvad (vasakult) n-ltn Konrad Rink, v­ltn Georg Lagus, n­ltn Aleksei Vassiljev, n­ltn Jakob Oberpahl. Seisavad (vasakult) n-ltn Eduard Saar, n-ltn Johannes Ivasčenko.

Eriti vajalikuks pidas ta torpeedodega relvastatud rannakaitse kiirmootorpaa­tide hankimist ning rõhutas, et Eesti laevastiku koosseisu ei tohiks kuuluda ühtegi üksust, mille olemasolu on kahtlane või pole küllalda­selt põhjendatud.

MER

EVÄE

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

44 SÕJATEADUS

eelnevalt defineerida ja seda kõikidele selgitada.19

Ivalo jõudis järeldusele, et väike sõda on tõhus sõjapidamisviis nõrgemale laevastikule, tegutsemaks endast tuge-vama ja teda ohustava laevastiku vastu. Väikesõjas edukas olemiseks tuli sellega seotud tegevusi tundma õppida ning pöörata suurt tähelepanu laevastiku isikkoosseisu väljaõppele, kasvatamaks julgust, otsustusvõimet, ettevõtlikkust, initsiatiivi ja teisi omadusi. Ivalo asus seisukohale, et tulenevalt Eesti geograa-filisest asukohast20 ja ranna iseloomust, geopoliitilisest olukorrast ning võrdle-misi piiratud ressurssidest, on väike sõda merel Eestile kõige sobivam ranna kaitse tagamise viis.21

VÄIKESÕJA KONTSEPTSIOON SÕJALISE DOKTRIINI SEISUKOHALTAjaloolane Ago Pajur on tõdenud, et enne Teist maailmasõda Eestis oma kaitsedoktriini kirjapanemiseni ei jõutud, kuid sellegipoolest on kait-sedoktriini võimalik tagantjärele tu-vastada ja defineerida kui ühiste aru-saamade, kokkulepete ja tegevuste kogumit. Kaitse doktriin käsitles Pajuri hinnangul Eesti ohustatust, riigikaitse- ja julgeoleku poliitika vajalikkust, relva-jõudude ülesandeid, sõjalise enesekaitse võimalikkust ja perspektiivikust, samu-

ti riigikaitse otstarbekaima korralduse põhi mõtteid.22 Ago Pajuri sõnul oli kait-sedoktriini ja sõjalise doktriini puhul tegu kaasaegsete jaoks samatähendus-like väljenditega.23 Eeltoodu põhjal ei ole siiski võimalik teha konkreetsemaid järeldusi meresõjalise doktriini kohta, mida ametlikult fikseeritud kujul teada-olevalt ei eksisteerinud.

Johannes Ivalo kirjutistes on jälgi-tavad mõttekäigud, mille puhul võib ära tunda sõjalisele doktriinile oma-seid tunnuseid. Selliste mõttekäikude analüüsimiseks tuleb selgitada sõjalise doktriini teoreetilist olemust. Et oma-maise sõjalise doktriini loomiseni pole jõutud ka tänapäeval, siis on kasutatud mõningaid tänapäevaseid Lääne sõjali-ses mõtlemises käibel olevaid mõisteid

ja seisukohti, mille esindajatena on va-litud välja Norra riigikaitsekõrgkooli õppejõu ja sõjalise doktriini uurija ko-lonelleitnant Harald Høibacki uurimis-tööst24 ning Suurbritannia Sandhursti sõjakooli õppejõu Paul Latawski25 ja Londoni Ülikooli King’s College’i pro-fessori Geoffrey Tilli26 käsitlustest päri-nevad seisukohad.

HARALD HØIBACKHarald Høibacki järgi on doktriin va-hend, mis jutustab meile, mida on vaja teha selleks, et võita. Doktriin koosneb kolmest põhielemendist: a) teooriast, sest doktriini tõsiseltvõetavus sõltub suuresti nendest teoreetilistest argu-mentidest, millele ta toetub; b) kul-tuurist, sest oluline on tunda ja osata kasutada selle inimgrupi kultuurilist taustsüsteemi, kelle suhtes doktriini rakendada kavatsetakse; c) autoritee-dist, sest doktriini jõustumiseks peavad kasutajad võtma seda tõsiselt, mistõttu ei saa olla tegu pelgalt soovitusliku ma-terjaliga.27 Høiback koondab sõjandust korraldavad õigusaktid püramiidi, mille kõige madalama tasandi dokumendid sätestavad protseduure (selgitavad, kui-das, mida ja kunas tuleb teha ja mida ei tohi teha) ning kõige kõrgemal tasandil asuvad doktriinid, mis on defineeritud kui kogum põhimõtteid, millest relvajõud juhinduvad oma tegevuses, et saavutada

Eesti ainus torpeedopaat – Sulev – pärines Esimesest maailmasõjast.

Väikese laevastiku eduka tegevuse üheks eeltingi­museks pidas Ivalo täieliku luure olemasolu, mis ei tugineks mitte pealveelae­vadelt, vaid eelkõige all­veelaevadelt, lennukitelt ja raadiopeilingaatorjaamadelt saadud informatsioonile.

TALL

INN

A Ü

LIKO

OLI

TEA

DU

SRAA

MAT

UKO

GU

BAL

TIC

A FO

ND

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

45

püstitatud eesmärke. Doktriin on amet-lik juhis, kuid eeldab kohaldamisel siiski paindlikkust.28

Johannes Ivalo seisukohad langevad kokku Høibacki doktriini lühiiseloo-mustusega vahendist, mis pakuks la-hendusi võitmiseks, sest vaatlusaluste kirjutiste kandev idee oligi pakkuda väl-ja lahendusi, kuidas trotsida oma maa ja laevastiku saatust olla väike, nõrk ja vaene võrreldes potentsiaalsete vastaste-ga. Võit on tähtis sellepärast, et erinevalt spordist on sõjas ainult üks auhinnaline koht – võitja võtab kõik. Ivalo lõi oma kirjutistega kontseptsiooni, kuidas oleks väiksemal ja nõrgemal laevastikul, mil-le ilmne prototüüp oli Eesti enda oma, võimalik hoolimata allajäämisest jõu-dude arvukuses ning relvade tulejõus ja laskeulatuses, luua vähemalt teoreetili-sed eeldused ülekaaluka vastase võitmi-seks. Kuigi edu rünnakul või peale tungil ei tähenda veel sõja võitu, oli see siiski parim, mida Eesti-sugusel väikesel lae-vastikul oli võimalik saavutada. Lisaks võis teadmine, et Eestil on küll väike, kuid see-eest hästi mõtestatud, orga-niseeritud, relvastatud, varustatud ja väljaõpetatud laevastik, olla oletatava vastase jaoks teatud heidutava efektiga.

Teooria. Loetelu olulisemates põh-jendustest, seisukohtadest ja soovitus-test, miks Johannes Ivalo hinnangul Eesti laevastik pidid hakkama arenema ja tegutsema lähtuvalt väikesõja sõja-pidamisviisist: 1) väikesõda oli ainus võimalus, kuidas väiksem ja nõrgem osapool suudab häirida suuremat ja tu-gevamat ehk meresõjateooria kohaselt merehõivet takistada; 2) väikesõda koos tõhusalt tegutseva ja korraldatud laevas-tikuga olid ainsad, olgugi vaid teoreeti-lised võimalused, kuidas Eesti mere jõud oleksid olnud suuteline võitma endast tugevamat vastast; 3) väikesõjas kasu-tatavad kerged jõud olid ainsad, mida Eesti oleks suutnud endale hankida; 4) maailmasõjaaegsed edukaks osutu-nud väikesõja mereoperatsioonid olid toimunud Eesti omadega võrreldavates geograafilistes tingimustes.

Väikesõja puhul pidi Eesti arvesta-ma järgmiste vajaduste ja eesseisvate proovi kividega: 1) vajadus turvaliste ja rohkete sisse-väljapääsudega baasi-de järele; 2) omaenda efektiivse taktika välja arendamine; 3) laevastiku igakülg-selt hea väljaõppetaseme saavutamine ja hiljem selle hoidmine; 4) laevastiku kül-laldane rahastamine; 5) ohvitserkonna hea taktikaline väljaõpe; 6) ohvitserkon-nas lahingutegevuses edukas olemiseks

vajalike omaduste – initsiatiiv, energi-lisus, otsustusvõime jt – arendamine; 6) laevastiku sihipärane komplekteeri-tus; 7) laevastiku ja teiste väeliikide/relvaliikide rannakaitsealase koostöö-võime loomine.

Kuigi väikesõjale keskendumise kor-ral oodanuks Eesti laevastikku ees pal-jud proovikivid, siis selle kasuks kõne-levad põhjendused ja eelkõige asjaolu, et väikesõjale ei olnud Eesti-suguse geopoliitilise asukoha ja ressurssidega riigi merejõududele tõsiseltvõetavat al-ternatiivi, kaalusid kõik võimalikud vastuargumendid üles. Kuigi Johannes Ivalo tekstid on üksnes tagantjärele kä-sitletavad ühtse tervikuna, ei vähenda see nendes sisalduvat kontseptuaalset sõnumit. Tuginedes oma kaasaegsele meresõjateooriale, välismaisele eria-lakirjandusele ning tähelepanekutele meresõdade ajaloost, õnnestus Ivalol konstrueerida hästi argumenteeritud meresõjapidamise kontseptsioon, mida ta pidas ise Eestile ainusobivaks.

Kultuur. Vaatamata sellele, et Ivalo ei kasutanud oma kirjutistes kordagi sõna „kultuur”, võib selle olemasolu või täp-semalt – selle mitte puudumist – rida-de vahelt siiski välja lugeda. Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab kultuuri kui inimühiskonna loova mõtte ja sellest tu-leneva tegevuste kogumit, mis on sama teatud ajajärgul, rahval, teatud piirkon-nas jne. Johannes Ivalo tekstides tulid kultuurile iseloomulikud tunnused esile tema ohvitserkonnale esitatud nõudmis-tes, kes oleksid pidanud olema energili-sed, initsiatiivikad, otsustusvõimelised ja julged, sest vaid selliste isikuomadus-tega juhid suudaksid tagada Taaveti või-du Koljati üle. Ta rõhutas, et nõrgema osapoole eeldus edukas olemisel endast tugevama vastu on üksnes see, kui loo-butakse mõttelaiskusest sõjapidamises ning valitakse iseenda võimalustele ja vajadustele vastav sõjapidamisviis koos

kõige sellest tulenevaga. Kõik see annab alust väita, et Ivalo mõtte käikudes lei-dus ka organisatsiooni kultuurile viita-vaid tunnuseid.

Autoriteet. Doktriin ei rakendu mui-du, kui sellel ei ole sihtgrupi osas autori-teeti ehk teisisõnu, doktriin peab olema kohustuslik juhindumiseks, kuid selles sätestatu elluviimisel tuleb üles näidata paindlikkust. Eeltoodule tuginedes ei ole kahtlust, et Johannes Ivalo kirjuti-sed olid ühe nooremohvitseri isiklikud mõtted, millel ei olnud vähimatki õigus-likku sidusust ühegi isiku suhtes.

PAUL LATAWSKIPaul Latawski toob välja kuus dokt-riinile iseloomulikku tunnust, milleks on: 1) fundamentaalsed põhimõtted jõu kasutamiseks; 2) normatiivse ju-hendamise asemel sõjalisele mõttele tuginevad suunised; 3) sõjalise mõtte ja sõjategevuse sidusus (kõige madalamal tasandil tähendab see ühist taktikat, te-gutsemisviise ja protseduure); 4) tead-miste edasiandmine hariduse kaudu ning teadmiste kajastumine väljaõppes; 5) konflikti olemuse mõistmiseks vaja-lik raamistik (minevik, olevik ja tule-vik); 6) terviklik sõjaline lähenemine, kus jõu kasutamist kujundab konflikti olemuse mõistmine.29 Latawski väitel on doktriini otstarve pakkuda sõjaliseks tegutsemiseks vajalikku sidusat mõtte-kogumit (cohesive body of thinking) ning sõjalise doktriini peamine proovikivi on luua selline sidus mõttekogum.30

Fundamentaalsed põhimõtted jõu kasutamiseks. Ivalo käsitles nõrgema osapoole tegevust teda ohustava ja te-mast tugevama vastase suhtes. Funda-mentaalne jõu kasutamise põhimõte oli aktiivne kaitse eesmärgiga haarata lahingutegevuses initsiatiiv ning katsu-da vahetpidamata ja energiliselt vastast rünnata. Seeläbi oli võimalik takistada vastase merehõivet.

Normatiivse juhendamise asemel sõjalisele mõttele tuginevad suunised. Ivalo mõtted väikesõja taktikast ei ole kindlasti käsitletavad normatiivse ju-hendamisena. Tegu on eelkõige print-siipidega, millest juhid peaksid lähtuma sõjalisi operatsioone ette valmistades, neid ellu viies ning lahingutegevuses. Printsiipide eduka rakendumise eeldus oli ka juhtides kasvatada teatud isiku-omadusi – julgus, initsiatiivikus, otsus-tusvõime jt.

Sõjalise mõtte ja sõjategevuse si-dusus. Ivalo sidus oskuslikult väikesõja sõjapidamisviisi Eesti vajaduste ja või-

Nõrgema osapoole eel­duseks edukas olemisel endast tugevama vastu on üksnes see, kui loobutakse mõttelaiskusest sõjapidami­ses ning valitakse iseenda võimalustele ja vajadustele vastav sõjapidamisviis koos kõige sellest tulenevaga.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

46 SÕJATEADUS

mekustega. Sellest sõjapidamisviisist pidid omakorda tulenema laevastiku võitlusjõu kõik komponendid – füü-siline, moraalne ja kontseptuaalne. Kuigi Ivalo otseselt ei maini, millise-le sõja tasandile – taktikalisele, ope-ratsiooni- või strateegilisele – ta oma arutlustes viitab, on ilmne, et ta peab silmas eelkõige lahingukunsti ehk sõja taktikalist tasandit. Samas leidub tema kirjutistes viiteid ka teistele tasandi-tele. Ivalo kirja pandud sõja erinevate tasandite eesmärgid tulenevalt Eesti laevastikku eesootavatest ülesannetest oleksid olnud tänapäevaseid termi-neid kasutades tõenäoliselt järgmised: a) meresõja taktikalise tasandi eesmärk oli aktiivse kaitse abil haarata lahingu-tegevuses initsiatiiv ning katsuda vahet-pidamata ja energiliselt vastast rünnata; b) operatsioonitasandi eesmärk võis olla vastase mereoperatsioonide häirimine; c) strateegilise tasandi eesmärgina võib tuletada mereliste ühendusteede ka-sutamise võimaldamist oma ja liitlaste merejõududele ning laevandusele.

Teadmiste edasiandmine hariduse kaudu ja teadmiste kajastumine väljaõp-pes. Ivalo otseselt ei maininud haridust ja kuigi ta kasutas oma tekstides sageli väljendit „väljaõpe”, siis selle all pidas ta ilmselt pigem silmas kollektiivset ehk laevastiku väljaõpet, mitte üksikisiku-tele suunatud individuaalset väljaõpet. Samas ei ole kahtlust, et tema välja pa-kutud väikesõja kui Eesti vajadustele ja võimalustele sobiva sõjapidamisviisi

omaksvõtt oleks mõjutanud muuhul-gas ka haridust ja kajastunud nii indivi-duaalses kui ka kollektiivses väljaõppes.

Konflikti olemuse mõistmiseks va-jalik raamistik (minevik, olevik ja tule-vik). Ivalo kirjutised ei käsitlenud ühtegi konkreetset konflikti. Tegu oli nii-öelda alalise valmidusega tugevama ja ohusta-va vastasega toimetulekuks.

Terviklik sõjaline lähenemine, kus jõu kasutamist kujundab konflikti ole-muse mõistmine. Kuna Ivalo ei pidanud silmas ühtegi konkreetset konflikti, siis sellele doktriinile iseloomulikku tun-nust ei ole võimalik siinkohal käsitleda.

Kuigi Ivalo kirjutistest ei ole võimalik kõiki doktriinile iseloomulikke tunnu-seid leida kõiki doktriinile iseloomulik-ke tunnuseid, sisaldavad nad küllalda-selt seda, mis Latawski väitel on sõjalise

doktriini peamine proovikivi ehk sõjali-seks tegutsemiseks vajaliku sidusa mõt-tekogumi loomine ning selle olemust on eespool juba analüüsitud.

GEOFFREY TILLGeoffrey Till on iseloomustanud mere-sõja doktriini kui meresõja teooria ko-haldamist konkreetsel ajal ja konkreetses kohas.31 Et tegu on üksnes hinnangu, mitte pikema käsitlusega, siis saabki sel-le põhjal teha vaid üldisema iseloomuga järeldusi.

Tilli doktriinile antud hinnangu põh-jal võib väita, et Johannes Ivalo kirjutis-tes esitatu on üldises (kontseptuaalses) plaanis käsitletav doktriinina, sest:

a) autor kasutas oma seisukohtade esitamisel küllaldaselt meresõjateo-reetilisi argumente (Julian Corbett; Saksa, Itaalia ja Suurbritannia erialane kirjandus; tähelepanekud meresõdade ajaloost);

b) tuginedes välismaistele eeskuju-dele ja tähelepanekutele meresõdade ajaloost esitas autor omaenda kont-septsiooni, mida oleks rakendatud kombineerituna üldiste meresõjateo-reetiliste seisukohtadega (nt merehõive takistamine);

c) autor pidas meresõjateooria ra-kendamisel silmas konkreetset kohta – Eesti laevastiku tegevuspiirkonda ehk siis Eestit ümbritsevat mereala.

Ainus, kuid see-eest määrav vastu-argument, miks Ivalo kontseptsiooni ei saa võtta Geoffrey Tilli vastava hin-

Teise maailmasõja ajal olid moodsad torpeedopaadid laialdaselt kasutuses. Pildil Saksa mootortorpeedopaat.

Ta jõudis meresõja ajaloo­listele ja tema kaasaegse meresõja teoreetilistele argumentidele tuginedes seisukohale, et väikesõda koos sellele omaste operatsioonitüüpide ning originaalse taktikaga võiks olla Eesti laevastiku nn ametlik sõjapidamisviis.

EEST

I RIIG

IARH

IIV

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

47

nangu põhjal meresõja doktriinina on tõsiasi, et Eesti laevastikus puudusid Ivalo kontseptsiooni rakendamiseks reaalsed vahendid. Eelkõige arvukate mootortorpeedopaatide (MTP-de) ja torpeedo kui põhirelva kasutamisele tu-ginev kontseptsioon ei olnud tegelikult rakendatav Eesti merejõududes, mille koosseisu kuulus kõigest üks Esimese maailmasõja aegne torpeedopaat. All-veelaevad jõuti 1937. aastaks hankida, kuid plaanitud MTP-de hankimine jäigi ellu viimata.

IVALO IDEED ELUJÕUDJohannes Ivalo kirjutiste sisu mitme-tahulisus võib pealiskaudsema lähene-mise korral märkamatuks jääda. Ehkki Ivalo ei koondanud omi Eestile sobiva sõjapidamisviisi kohaseid mõtteid kuna-gi ühte kirjutisse, on ilmne, et vaadeldud artiklites toimus pidev teema arendus, kus algsed põhjendamata seisukohad võtsid hilisemates kirjutistes üha selge-ma vormi ega ole kahtlust, et Ivalo jõudis teatud kontseptsiooni loomiseni.

Ivalo hinnangud laevastiku koos-seisu osas ei olnud originaalsed, sest nn kergete jõudude soetamine oli juba valitsuse tasandil otsustatud ja mere-jõududes üldtunnustatud. Uus oli aga see, et Ivalo põhjendas kergete jõudude soetamist argumentidega, mis rajane-sid mere sõjateoorial, välismaises eri-alakirjanduses toodud seisukohtadel, meresõja ajaloo õpistel ja välisriikide kogemuse analüüsil. Teised Merenduses sel teemal sõna võtnud autorid piirdu-sid üldjuhul merejõudude/rannakaitse ülesannetele ja/või riigi õhukesele raha-kotile viitamisega.

Ivalo jõudis meresõja ajaloolistele ja tema kaasaegse meresõja teoreetilistele argumentidele tuginedes seisu kohale, et väikesõda koos sellele omaste ope-ratsioonitüüpide ning originaalse tak-tikaga võiks olla Eesti laevastiku nn ametlik sõjapidamisviis. See omakorda oleks määranud ka laevastiku koosseisu uuendamise vajadused ning väljaõppe eesmärgid. Lisaks sobiva sõjapidamis-viisi põhjendamisele pakkus ta ka välja sellele sobiva taktika või siis vähemalt taktika loomiseks ja arendamiseks sobi-vad lähtekohad ja printsiibid.

Sõjalise doktriini seisukohalt vastas Ivalo ideestik väikesõjast merel Eesti tingimustes paljudele doktriinile ise-loomulikele tunnustele, mille seast oli kõige olulisem kontseptuaalne raa-mistik. Sellel olid nii teooriale ja jõu kasutamiseks vajalike fundamentaal-

Märkused

1 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 45.

2 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 45-46.

3 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

1936, nr 3, lk 95.

4 Merenduse autorid kasutasid sageli allveelaeva

asemel lühendit a-laev.

5 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

1936, nr 3, lk 95-96.

6 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastiku-

ga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

7 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

1936, nr 3, lk 96-97.

8 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastiku-

ga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

9 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus

1936, nr 3, lk 97.

10 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

11 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevasti-

kuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

12 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Meren-

dus 1936, nr 3, lk 96.

13 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

14 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Meren-

dus 1936, nr 3, lk 96.

15 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 46-47.

16 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevasti-

kuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 9.

sete põhimõtetele omased tunnused. Samuti ei olnud tegu normatiivse ju-hendamise, vaid sõjalisel mõttel tugi-nevate suunistega ning omavahel olid seotud sõjaline mõte ja sõjategevus. Et väikesõda oli de facto võetud aluseks Eesti merejõudude arendamisel juba 1933. aastal otsusega kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, mis nägi ette lae-vastiku uuendamist nn kergete jõudu-dega, siis on raske leida vastuväiteid, miks Ivalo kontseptuaalne raamistik ei oleks sobinud reaalseks rakendamiseks merejõududes.

Doktriinist Johannes Ivalo väikesõja kontseptsiooni puhul siiski rääkida ei saa, sest selle vastu kõneleb kaks olulist argumenti. Esiteks oli tegu üksnes ühe nooremohvitseri hajusalt kirja pandud mõtetega, mis on vaid tagantjärele kä-sitletavad tervikliku kontseptsioonina. Seega ei saanudki sellel materjalil olla doktriini jaoks hädavajalikku autoritee-ti, mis oleks saanud tulla üksnes volita-tud ülema vastava õigusaktiga, ning mis oleks muutnud kontseptsioonis kirja-pandu elluviijate jaoks kohustuslikuks

17 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

18 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevasti-

kuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.

19 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. –

Merendus 1935, nr 2, lk 46.

20 Pidas silmas Soome lahte. Viimase sarnasusele

Aadria merega, kus toimusid maailmasõjas edukad

väikesõja operatsioonid, oli Ivalo juhtinud tähele-

panu juba varemgi.

21 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Meren-

dus 1936, nr 3, lk 97.

22 Pajur, Ago. Eesti kaitsedoktriin. – Sõja ja rahu

vahel: Koguteos, I köide. Eesti julgeolekupoliitika

1940. aastani. Tallinn: MTÜ S-Keskus ja Riigiarhiiv,

2004, lk 154–157.

23 Ago Pajur eravestluses.

24 Harald Høiback. Understanding Military Doct-

rine: A multidisciplinary approach. Cass Military

Studies. London, New York: Routledge, 2013.

25 Latawski, Paul. The Inherent Tensions in Military

Doctrine. Sandhurst Occasional Papers No 5. Royal

Military Academy Sandhurst, 2011.

26 Till, Geoffrey. Merevõim: teejuht 21. sajandisse.

Teine väljaanne. Tallinn: Riigikaitse raamatukogu,

2012.

27 Høiback 2013, lk 10.

28 Høiback 2013, lk 22. Tegu on 1973. a NATO-s

kasutusele võetud doktriini definitsiooniga. Tõlge:

http://mt.legaltext.ee/militerm.

29 Latawski 2011, lk 11.

30 Latawski 2011, lk 24.

31 Till 2012, lk 92.

juhindumiseks. Teine ja tegelikult kõige olulisem puudus Ivalo kontseptsiooni juures oli aga tõsiasi, et tema mõtteid ei toetanud reaalne olukord koduses laevastikus, kuhu arvukaid aktiivüksusi lihtsalt ei suudetud riigi nappide res-sursside tõttu hankida.

Et vanemleitnant Johannes Ivalo mere sõjapidamist käsitlenud mõte-te avaldamisest on möödas ligikaudu 80 aastat ning vahepeal on toimunud murrangulised arengud tehnikas, teh-noloogiates jpt valdkondades, siis eel-kõige see, mis tema kirjutistes käsitleb võitlusjõu füüsilist komponenti ja selle rakendamist sõjapidamises, on parata-matult iganenud. Sedasama ei saa aga öelda tema kirjutistes leiduva võitlusjõu kontseptuaalse komponendi elementide kohta, mida võib teatud mõttes käsitle-da Eesti seisukohalt aegumatuna. Võib väita, et Ivalo kirjutiste kõige püsivama väärtusega osa moodustab neis sisalduv filosoofia, mis ärgitab ja kohustab ka väiksemat ja nõrgemat olema suurem oma saatusest ning mitte leppima sõjas teise kohaga.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

48 ERIALAKEEL

„Keel on olemi-se koda,” leiab saksa filosoof Martin Hei-degger. Siin peitub ilmselt

ka põhjus, miks on keel ja kitsamalt terminikasutus olnud alates Eesti kait-seväe algusaegadest üks teemasid, mil-le juurde ikka ja jälle naastakse. Alates Ado Grenzsteini „Soldati sõnaraama-tust” (1890), mida on vahel peetud ka esimeseks eesti oskussõnastikuks, on eesti sõjanduskeelt loodud, kujundatud ja normitud. Loomulik areng nõuko-gude ajal küll katkes, kuid pärast ise-seisvuse taastamist jätkus uue hooga. Tagant järele võib nõustuda KVÜÕA keskastme kursuse õppuriga, kes arutleb oma essees järgmiselt: „Kui 1990-nda-te lõpus tundus, et me varsti hakkame „sketše drooima” (to draw a sketch) ja „enimi posiššoneid assooltima” (to as-sault enemy positions), siis täna võime tõdeda, et nii hullusti meil õnneks ei läinud.”

Siinjuures kasutan juhust, et esile tõsta Eesti ohvitsere: see, et praeguseks võib sõjandusterminoloogia vallas tä-heldada märgatavat edasiminekut, on just teie teene! Erialakeel1 ei saa sündi-da kabinetivaikuses filoloogi käe all – selle arendamine pole võimalik eriala-inimeste initsiatiivi ja kaasalöömiseta. Sessamaski ajakirjas avaldatud keele- ja terminoloogiateemalisi arvamusaval-dusi lugedes olen rõõmuga tõdenud, et ohvitseride keeleteadlikkust ja termini-huvi arvestades on meie kaitsevõime küll heal järjel. Üha enam on kaitseväes neid, kelle jaoks ei ole terminoloogia kõrvaline, vormiline valdkond, millega

on mõtet tegelda siis, kui nn päris-as-jade kõrvalt aega üle jääb. Üha enam laekub sõjandusterminoloogia komis-joni töölauale kaitseväelaste pärin-guid. Ohvitseride hulk, kes panustavad terminitöösse oskusteabega, on aas-ta-aastalt suurenenud. Valdkonna olu-lisuse tunnetamisest kõneleb ka 2014. aasta emakeelepäeval välja kuulutatud sõjandussõnade võistlusele laekunud uudissõnade hulk. Kuid ideaali teadagi ei eksisteeri ja nii ometi leidub sõjan-duskeeleski veel küllalt sellist, millele – nagu kaitseväelased filolooge nimetada tavatsevad – keeleinimesed punast pas-takat viibutaks.

Üllatusin isegi, adudes, et teemad,

millest järgnevas juttu tuleb, saab võtta kokku kolme märgusõnaga – loovus, haritus ja tõhusus! Tuleb niisiis tunnis-tada, et hoolimata kriitikast, mis kõne-alused märgusõnad on kohati pälvinud, on neis üldistusjõudu. Viimane on aga hea märgusõna olulisimaid jooni. Iga-tahes erialakeelest kõneldes passivad need kolm igati hästi sihiks, mille poole pürgida.

ESMALT TÕHUSUSKüllap on käibetõde, et erialakeeles tõuseb iseäranis esiplaanile keele va-hendilisus. Lihtsalt öeldes: oskuskeel on eeskätt erialainimese tööriist. Hea tööriista põhitunnuseid on tõhusus: täpsus, funktsionaalsus ja käepärasus. Siin ei erine sõjanduskeel õigupoolest teistest erialakeeltest. Kui eeldada, et os-kuskeele põhitunnuseid on võimalikult täpne teabeedastus, siis on tõhus selli-ne erialasuhtlus, mille puhul kõneleja (ülem) saavutab oma kõneteoga (kä-suga) suhtluseesmärgi (alluv mõistab, mida ta peab tegema, ja tegutseb sellest lähtudes). Kuidas oskuskeeles vajalik täpsus ja tõhusus saavutatakse? Nagu terariist peab olema täpsete lõigete tege-miseks piisavalt ihutud ja vahe, nii peab ka oskuskeel võimaldama piisava täpsu-sega eristada mõisteid, mille eristami-seks pole üldkeeles tarvidust. Ent sama oluline on ka – terariista analoogiat kasutades – hoiduda põhjendamatutest sisselõigetest: mitte luua eristust seal, kus see pole oskussuhtluse seisukohast vajalik või keeleloogiliselt võimalik. Siin on valvenäide sõnakujude võime ja või-mekus(ed) terminoloogiline eristamine ning võimekus(t)e levimine ka teistes-se oskuskeeltesse ja tsiviilkeelepruuki. Terminoloogilisest eristamisest tuleb allpool veel juttu.

HARITUSEST KEELEPEEGLISKuid oskuskeelel on lisaks tõhususele teisigi tahke. Erialakeeles – nagu igasu-guses keelekasutuses – peegelduvad ka keelekasutaja haritus (sealhulgas eri-alane pädevus), maailmavaade ja hoia-kud. Oskuskeele kontekstis on harituse tunnuseid ka terminoloogiline ja kee-

Sõjanduskeele loovusest, haritusest ja tõhususest

Reet Hendrikson KVÜÕA RAKENDUS­

UURINGUTE KESKUSE

TERMINOLOOG­KEELE­

TOIMETAJA, KAITSEMINIS­

TEERIUMI SÕJANDUSE

NING JULGEOLEKU­ JA

KAITSEPOLIITIKA TERMI­

NOLOOGIAKOMISJONI

LIIGE

Kuidas saavutada sõjanduskeeles erialasuhtluseks vajalikku täpsust ja mis pistmist on kaitseväelasel üleüldse termino-loogiaga – pahatihti vaid keeleinimeste pärusmaaks peeta-va valdkonnaga? Milline on terminoloogia roll sõjaväelises juhtimises, väljaõppes ja sõjateaduses? Kuidas peegelduvad (sõjandus)keeles hoiakud ja keelekasutaja haritus?

„Keel on väärtussüsteemide lahinguväli,” on öelnud keeleteadlane Thomas McLaughlin, ja tal on õigus. Andes enne lahingut alla, ei ole mõtet sõtta minnagi.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

49

leteadlikkus, muuhulgas ka teadlikkus oma keele võimalustest ja keeltevahelis-test erinevustest. Just viimastest jääb va-jaka lauses luurealast treeningut viiakse läbi luurepataljoni poolt. Kirjutaja ei ar-vesta, et inglise training vaste võib eesti keeles sõltuvalt mõttest olla kas treening või väljaõpe. Termin väljaõpe on üldi-sem ehk katustermin, mis hõlmab esi-mest (treeningut kui füüsilist sooritust ehk lihtsalt trenni või drilli). Toodud näites on ilmselgelt silmas peetud laie-mat tähendust, mitte kitsalt väljaõppe füüsilist külge. Teiseks sisaldab lause tarbetut poolt-konstruktsiooni, mis kopeerib inglise keelemalli: kui tegija on teada ja seda ei varjata keelevälistel põhjustel, siis on öeldu märksa kerge-mini hoomatav ja lause eestipärasem, kui asendada umbisikuline lause isiku-lisega. Kolmandaks: sõnaosa -alane on erialatekstides sageli liiane. Mõistagi võib leiduda kontekste, kus selle kasuta-mine on põhjendatud (ükski sõna pole a priori halb – küsimus on ikka suht-lusolukorras ja kirjutaja või kõneleja eesmärgis). Näiteks võidakse tahta selle abil vestlust sisse juhatada ja piiritleda valdkonda, millest juttu tuleb, nt: mul on üks sõjandusalane [sõjandust puu-dutav] küsimus. Ometi on siinkirjutaja üldmulje, et väga sagedane on siiski liia-ne kasutus (vrd nt taktika-alane õppus – taktikaõppus, sõjandusalane termin – sõjandustermin, ajaloo-alane loeng – ajalooloeng). Parandus sõltub muidugi sellest, milline on lause suhtluseesmärk ja kontekst, kuid kirjakeelses ja neut-raalses suhtlusolukorras on mõeldavad parandusvõimalused nt luureväljaõpe toimub luurepataljonis või luurevälja-õpet korraldab luurepataljon.

Olgu siinkohal märgitud, et seoses sõnaga luure tuleb hästi ilmsiks keelte-vaheline erinevus. Inglise intelligence võib eesti keeles tähendada kas luuret kui tegevust (samatähenduslik sõnaga luuramine), nähtust (üldmõistet) või ka tegevuse tulemust töödeldud andme-kogumi kujul (luureteave). Kokkuvõtli-kult: omakeelse vaste sõnastamisel tuleb lähtuda mõistest (tähendusest), mitte võõrkeelsest terminist – juba ainuüksi seetõttu, et keelte vahel pole üksühest vastavust.

JA LOOVUSJa kolmandaks: loovus. Kuigi sõnad erialakeel ja loovus võivad esmapilgul näida teineteist välistavatena, ei ole see tegelikkuses kindlasti nii. Loovus eel-dab muuhulgas võimet oma teadmisi

ja teadlikkust – niisiis haritust – uutes oludes rakendada, näiteks leida mõis-tele oma keele võimalusi arvestades sobivaim keelekuju. Oma sõjateadus ja sõjaväeline haridus pole võimalik oma-keelse terminoloogiata, nagu on tõde-nud siinsamas ajakirjas avaldatud artik-lites ka kolonel Martin Herem (2013, nr 3) ja kolonelleitnant Enno Mõts (2014, nr 2). Looval ohvitseril on niisiis ka ter-miniarenduses ja -loomes võtmetäht-sus, eriti kui mõelda inglise keele jätku-vale ülemvõimule. Eelöeldu ei tähenda võõrkeelte alahindamist – vastupidi. Just erinevate võõrkeelte tundmine võib sageli aidata leida parimat omakeelset vastet. Probleem, millele viitan, on mis tahes võõrkeele pimesi järgimine.

LIBATERMINIDGeorge Orwell kirjeldab oma allegoo-rilises teoses „1984” keelt, mida ta ni-metab uuskeeleks (newspeak). Uuskeele omased jooned on igasuguse loovuse nullimine ning moesõnade ja tühiver-bide vohamine. Raamatut on nimeta-tud ohuromaaniks: lugejale näidatakse, mis võib juhtuda, kui tasalülitada keel ja muuta see stampidest kubisevaks ideoloogiavahendiks. Orwell näitab ku-jukalt, et ühiskonna tasalülitamisel on suur osa just keelekasutusel – ja mida varjatumalt, seda salakavalamalt. Pa-raku võib eesti sõjanduskeelest, ent ka erinevatest ametitekstidest, leida küllalt näiteid, mis võinuks ülihästi passida Orwelli teosesse. Näiteks prioretiseerita-vate võimekuste selekteerimise protsessist kõneldes on märksa loetavam eelisaren-datavate valdkondade väljaselgitami-ne. Sõnu, nagu võimekused ja protsess, on nimetatud eba- ehk libatermineiks. Sellised keelendid võivad näida termi-nitena, kuid õigupoolest ei ole seda. Miks? Juba ainuüksi seetõttu, et nende mõistemaht on üle- ja kuritarvitamise käigus üha paisunud. Termini tunnus ja üks põhierinevusi üldkeele sõnast on teatavasti tähenduse rangem piiritletus. Tuletades meelde eespool öeldut, johtub viimane omakorda erialasest täpsusva-

jadusest. Niisiis ei ole tegu kahetise va-likuga vale või õige variandi vahel, vaid pigem skaalaga „otstarbekas–ebaotstar-bekas”. Näiteks võib võimekus tähenda-da nii suutlikkust (millekski), sõjalist võimsust, tingimuste ja vahendite ole-masolu, arendamist vajavat valdkonda, samuti vahendeid, mida vajatakse, aga mida veel ei ole. Kindlasti on võimalusi veel. Vaadates eelnenud loetelu, peaks olema ilmne, miks libatermineid ei soosita: nende kasutamisel kannatavad erialateksti täpsus ja seega mõistetavus adressaadi jaoks.

Funktsionaalne erialakeel väldib laiali valguvust ja libatermineid: kee-lendeid ja konstruktsioone, mille tä-hendusmaht on võrreldav muinasjutu-saapaga, kuhu mahub pool maailma. Tõepoolest: miks peaks läbiviidava üht-lustamiskursuse läbimise järgse hinda-misprotsessi teostamise asemel kõnelema näiteks ühtlustamiskursusele järgnevast hindamisest või üksuse liikumise võime-kuse tõstmise alase teoreetilise ja prakti-lise treeningu läbiviimise asemel üksuse liikuvusväljaõppest? Küsigem edasi: mis võib olla keelekasutaja selliste valikute taga? Kas lihtsalt teadmatus, hoolimatus või lugupidamatus kirjutise adressaadi suhtes? Või pigem võimetus raamidest väljaspool mõelda, harituse ja loovuse puudumine? Või ehk hoopis kuskilt – näiteks meie haridussüsteemi kaudu? – omandatud arusaam, et peitelised, lo-hisevad ja ebaisikulised konstruktsioo-nid peegeldavad haritust? Või midagi hoopis muud? Milline ka ei oleks vas-tus neile küsimustele, igal juhul tuleks meil õppejõududena ja/või ülematena kasuks vahetevahel mõelda (keele)vor-mist kaugemale, selle taha, ning küsida põhjuste kohta.

KAS TERMIN VÕI MITTE?Libaterminite kasutamise põhjenduse-na olen kuulnud hüüatust: „Aga see on spetsiifiline erialane mõiste!” Sellega siiski põhjendus tihtipeale piirdubki, kuna lisaks tõdemusele, et „nii on ju ikka öeldud”, ei osata midagi mõistuspärast väita. Terminivaidlustes sagedasti esinev argument on ka: „Ei, need on ikka kaks erinevat asja.” Nii on põhjendatud ka näiteks võime ja võimekus(t)e eristamist. Meenutagem taas kirjatüki algust: suht-lustõhususe huvides tuleb osata eristada olukordi, kus mõistenüansside erista-mine on erialase mõttetäpsuse huvides vajalik, neist, kus üleliigne eristamine võib hakata suhtlust pärssima. Näiteks tuleb enne terminitele ülema tahe ja üle-

Nagu anumasse valatav vedelik saab anuma kuju, nii võtab ka mõte – sh erialane mõte – kuju just nimelt keele vahendusel ja abil ning korrastab mõtlemist.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

50 ERIALAKEEL

ma kavatsus erineva mõistesisu andmist kaaluda, kas nende vahel on erialaselt vaja vahet teha2. Samas on ilmne, et la-hingutoiminguid tähistavate terminite suunama ja kanaliseerima (’suunama kitsasse liikumiskoridori’) eristamise tingib erialane vajadus, kuna mõiste-te vahel on alluvussuhe. Tähelepanelik lugeja võib tabada end siinjuures mõt-telt, et selliste valikute puhul ei pruugi vastus alati ühene olla. Täpselt nii ongi. Kuid enne otsustamist on oluline valik läbi mõelda: kui peent eristust on ikkagi vaja? Kas mõistenüansside eristamata jätmisel jääb kummaski mõistes midagi olulist kajastamata? Kuidas on toimitud teises keeltes? Just siin tulevadki mängu otsustaja loovus ja haritus, sh termini-teadlikkus ja arutlusvõime.

Kuid leidub ka näiteid, mille puhul tundub, et on teadlikult mindud eria-lakeele vaesestamise suunas ja loobu-tud eristamisest seal, kus see olnuks funktsionaalne ja otstarbekas. Üks sel-listest on eespool vilksatanud pädevus. Nimelt ei erista ÕS 2013 enam sõnu pädevus, kompetentsus ja kompetents. Neist viimane tähistas veel ÕS-i 2006 järgi võimu piire (ainus näitelause: kohtu kompetentsi kuuluv küsimus) ja esime-sed kaks asjatundlikkust3. Normingu muutuse põhjus oli siingi reaalne ka-sutus ja näib, et eeskätt seaduste kee-lepruuk. Ometi võiks just õigusteadus ja seadusloome olla valdkonnad, kus

mõistenüansid on iseäranis olulised – sama olulised kui sõjanduses! Nii näi-teks loeme seadusest, et „Kaitseväe poolt jõu kasutamist otsustavaks pä-devaks ülemaks on vahetult Eesti riigi vastu suunatud rünnet tuvastav tegev-väelasest ülem või tema otsene ülem”4. Keskendumata tsitaadi sõnastuslikule küljele – mis passiks stiilinäitena hästi Orwelli teosesse –, on pädev ülem prae-guse keelenormi järgi igati korrektne termin. Kuid intuitiivset loogikat järgi-des tekib ikkagi küsimus: miks tuleb ter-minis eraldi rõhutada ülema pädevust? On’s meil ka ebapädevaid ülemaid? Kee-le olemust arvestades on selge, et sõna kinnistunud kõneleja tähendust nii kii-resti ei muuda. Või järgime reeglit „an-nab jumal ameti – annab ka mõistuse”? Ärgem unustagem: keel peegeldab maa-ilma ja loob suhtumist!

KEEL KUI REAALSUSE LOOJAViimasele tõdemusele jõuab ka KVÜÕA organisatsioonijuhtimise lek-tor eru kolonel Aarne Ermus, kes arut-leb ajakirjas Sõdur (2013, nr 5) eesti sõjandusterminoloogia üle. Arvestades keele võimet nii peegeldada kui ka luua reaalsust võiksime mõelda ka sellele, millistele analoogiatele tuginedes kõne-leme. Liigagi sageli olen kuulnud räägi-tavat hariduse omandamisest kui ostu-müügi tehingust. Kõneldes õppurist kui tarbijast, kes peab olema võimalikult rahul toodetava produkti või teenuse-ga, kujundame varjatult hoiakuid, mida teoorias taunime. Õppijaga arvestamine on ülioluline, kuid siin kohal viitan just analoogiatele, mille abil midagi käsita-me. Mõtestades haridust kaubana, ese-mestame selle ja taandame loova tege-vuse kaubanduslikeks valmisühikuteks. Sellel praegusele lääne ühiskonnale nii omasel tarbimiskesksel mõttemal-lil pole midagi ühist ülesandekeskse juhtimise ega manööversõjapidamise põhitõdedega, samuti mitte konstruk-

Märkused

1 Siinses kasutan termineid erialakeel ja oskuskeel

samatähenduslikena.

2 Sõjandusterminoloogia komisjon on koostöös

KVÜÕA taktikaspetsialistidega soovitanud kasu-

tada inglise commander’s intent vastena terminit

ülema kavatsus. Ometi esineb ülema tahe järje-

kindlalt ühes kontekstis – käsu definitsioonis (vt nt

kaitseväe korralduse seadus. – Riigi Teataja I 2008,

35, 213, § 29). Samuti on siinkirjutaja osalenud

vaidlustes, kus on väidetud, et tegu ongi erinevate

mõistetega.

3 Kuigi täpsuse huvides olgu öeldud, et juba ÕS-is

2006 esines kõnealustes kirjetes vastuolu, mida

on siinkirjutaja järelepärimise peale möönnud ka

normijad ise. Kui kompetentsust piiritletakse vaid

tähendusega asjatundlikkus, pädevus, siis kirje

pädevus tähendusseletuse väljal on lisaks kom-

petentsusele ja asjatundlikkusele ka võimkond,

võimupiirid, kompetents. Samas soovitatakse aasta

hiljem ilmunud, eesti terminiõpetuse piibliks pee-

tavas teoses „Terminiõpetus” neid mõisteid lahus

hoida. Vt Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Tartu:

Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 168.

4 Kõnekas on juba dokumendi pealkiri: „Päde-

va ülema poolt riigi sõjaliseks kaitsmiseks jõu

kasutamise otsustamine rahuajal”. Vt Riigi Teataja

I, 28.03.2013, 5. www.riigiteataja.ee/redaktsioo-

nide_vordlus.html?grupiId=328930&vasakAk-

tId=13079699&paremAktId=128032013005,

(17.04.2014).

5 McLaughlin, Thomas 1995. Figurative language. –

Critical Terms for Literary Study. Second edition.

Ed. by F. Lentricchia and T. McLaughlin. Chicago

and London: The University of Chicago Press, pp.

80–90.

Siinjuures peab aga ometi arvestama tõigaga, et keel ei ole ka erialases kontekstis pelk vahend – erialakeelgi kujundab ja loob reaalsust, olles samal ajal kirjutaja loovuse ja harituse peegel­pilt.

Kõrgema sõjakooli keskastmekursu­sele õppima asunud ohvitseridel on kaasa võtta igapäevatöö kogemus kaitseväest, mis võimaldab neil eks­pertidena kaasa rääkida ka erialater­minite sõnakasutuse üle peetavas arutelus.

tivistliku õpikäsitusega – kõige selle-ga, mis on praegu sõjaväelise hariduse võtme sõnad. „Keel on väärtussüsteemi-de lahinguväli,” on öelnud keeleteadlane Thomas McLaughlin5, ja tal on õigus. Andes enne lahingut alla, ei ole mõtet sõtta minnagi.

Hämar keel kannab hägusat mõtet. Mõtlemise ja keele seost silmas pidades soovitavad ju psühholoogidki mõtted paberile panna. Nagu anumasse vala-tav vedelik saab anuma kuju, nii võtab ka mõte – sh erialane mõte – kuju just nimelt keele vahendusel ja abil ning korrastab mõtlemist. Olen veendunud, et eesti keeles on piisavalt võimalusi tõhusa, kõiki vajalikke mõistenüansse peegeldava erialakeele loomiseks, mis ei jää kuidagi alla inglise keelele. Siinjuu-res peab aga ometi arvestama tõigaga, et keel ei ole ka erialases kontekstis pelk vahend – erialakeelgi kujundab ja loob reaalsust, olles samal ajal kirjutaja loo-vuse ja harituse peegelpilt.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

51

Toetuse väejuhatuse hanke-teenistus lähtub oma üles-annetes Euroopa Liidu direktiividest ja rakendus-määrustest, riigihange-te seadusest, väejuhatuse

põhi määrusest ning kaitseväe hanke-korrast. Hanketeenistus allub vahetult väejuhatuse ülemale.

Toetuse väejuhatuse eelkäija, kaitse-väe logistikakeskuse senise põhimää-ruse järgi jagunesid hanketeenistuse põhiülesanded kolmeks: (1) kaitseväe tsentraalsete riigihangete ettevalmis-tamine, korraldamine ja kontroll; (2) kaitseväe huvide esindamine riigihanke korraldamise, vaidlustamise, hanke-lepingu sõlmimise või hankelepingu täitmise protsessis; (3) hangetealase koostöö ja teabevahetuse korraldamine nii kaitseväe siseselt kui ka teiste asutus-te ja organisatsioonidega.

Hanketeenistuse struktuuris on kolm jaoskonda (riide- ja erivarustusehange-te, majandushangete ning relvastuse- ja tehnikahangete jaoskond), kus töötab kokku ligi paarkümmend teenistujat. Nad viivad igal aastal läbi ligi 350 riigi-hanget. Hanketeenistuse ettevalmis-tatud lepingutega ostab kaitsevägi igal aastal ligi 100 miljoni euro eest too-teid ja teenuseid. Teadupärast tegeleb hangetega ka kaitseministeerium. Kui toetuse väejuhatus hangib praktiliselt kõike, mida on vaja nii kaitseväe igapäe-vaseks rahuaegseks toimimiseks kui ka sõjaolukorraks, siis kaitseministeerium hangib konkreetsete suudetega seotud tooteid. Näiteks hangib kaitseministee-rium kaitseväe kümne aasta arengukava raames arendatavaks soomusmanöö-vervõimekuseks vajalikud soomukid.

2014. aasta augustis nimetati logistika keskus ümber toetuse väe-juhatuseks. Hanketeenistuse ülesanded toetuse väejuhatuses ei muutu ning tee-

nistus jääb toetuse väejuhatuse ülema otsesesse alluvusse. Tulenevalt kaitseväe juhataja 18.06.2014 käskkirjaga nr 174 kinnitatud toetuse väejuhatuse põhi-määrusest on seega hanketeenistuse põhiülesanne kaitseväes riigihankeid läbi viia, lepinguid sõlmida ja riigihan-getega seotud vaidlustustes ja lepingu täitmisega seotud küsimustes kaitseväge esindada.

IDEAALNE HANKETSÜKKEL JA HANKEPLAANI OLULISUSLihtsustatult saab rääkida kolme tüü-pi hangetest. Esiteks tavahanked, milles lähtuvalt hankekulude suuru-sest on kolm tegevusmudelit: 1) kuni 10 000-eurose ostu puhul valitakse pa-rim pakkumine vähemalt kolmelt pak-kujalt; 2) 10 000 – 40 000-eurose ostu

korral tuleb avaldada riigihangete re-gistris hanketeade ning koostada pak-kujatele täpne kirjeldus sellest, mida osta tahetakse; 3) kui ost on kallim kui 40 000 eurot, siis peavad pakkujad saama riigihangete registris kaitseväe vajaduste kohta veelgi põhjalikuma kirjelduse, samuti peavad olema paigas pakkujate kvalifitseerimistingimused ehk siis näiteks see, millised peavad olema ettevõtja kutsealased pädevused, majanduslikud näitajad jne. Hankep-rotseduuri muudavad siinkohal keeru-kamaks seadusest tulenevad ooteajad vaidlustusteks, kus pakkumistel osale-nud firmad võivad taotleda hanke ot-suste tühistamist.

Teist tüüpi hanked on kaitse- ja julge olekualased hanked, kus soeta-takse spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud tooteid või teenuseid ehk siis kõike seda, mida tavatarbija poest osta ei saa. Näiteks kasutavad nii tavatar-bijad kui ka kaitseväelased poest os-tetavaid mobiiltelefone, sõiduautosid, põranda puhastusvahendeid, samas ei ole tavapoest võimalik osta spetsiaalselt sõjaväe jaoks toodetud raadiosaatjaid, suurtükkide laskemoona või tanke.

Kolmandat tüüpi hanke hulka liigi-tatakse luuretegevuse ja riigisaladuse kaitsmisega seotud teenused ja tooted ehk siis riigihangete seaduse reguleeri-misala välised nn erandhanked. Kuna selle valdkonna ostud on üldjuhul kaits-tud riigisaladusega, siis neid hankeid ei avalikustata ja pakkumuste saamiseks pöördutakse konkreetsete ettevõtete poole, kellega peetakse läbirääkimisi parima tulemuse saamiseks.

Hanketeenistuse spetsialistide sõ-nutsi kestab n-ö ideaalne hanketsükkel kolm aastat: esimesel aastal planeeritak-se vajadused, teisel aastal korraldatakse hange ning kolmandal aastal tarnitakse hanke võitnud ettevõtjalt tooted või ha-katakse osutama teenust. Kahjuks võib sageli kohata eksiarvamust, et kui on vaja mingit uut toodet või teenust, siis on võimalik praktiliselt üleöö ka seda hankida. Unustatakse, et hanget võib piirata jooksva aasta eelarve, kus kulutu-sed on juba paika pandud. Samuti võib

Kümne aasta arengukava sõltub hankevõimekusest

Marek Miil KAPTEN

TOETUSE VÄEJUHATUS

1. augustil jõustus kaitseväe uus struktuur, millega luuakse toetuse väejuhatus. See täidab edaspidigi senise kaitseväe logistikakeskuse ülesandeid. Hanketeenistusel on toetuse väejuhatuse struktuuris kogu kaitseväe jaoks oluline roll.

Hanketeenistuse spetsia­listide sõnutsi kestab n­ö ideaalne hanketsükkel kolm aastat: esimesel aastal planeeritakse vajadused, teisel aastal korraldatakse hange ning kolmandal aastal tarnitakse hanke võitnud ettevõtjalt tooted või haka­takse osutama teenust.

TOETUSE VÄEJUHATUS

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

52 TOETUSE VÄEJUHATUS

lihthanke menetlus kesta ainuüksi kolm kuud, tavahanke kontekstis on avaliku menetluse aeg kordades pikem. Sellesse mahub riigihangete registris hanketeate avaldamine, esitatud pakkumiste vasta-vuse hindamine hankekomisjonis, pari-ma pakkuja väljakuulutamine ning aeg hankeotsuste vaidlustamisteks. Juhul, kui hanget ei vaidlustatud ning lõplik võitja on selgunud, ei tähenda see, et juba järgmisel päeval on veo auto hangi-tud varustusega toetuse väe juhatuse vä-rava taga. Teatud materjalide tootmis- ja tarnimistsükkel võib kesta kuid ja isegi aastaid. Sellele lisanduvad ka sõja-liste kaupade ekspordiga seotud lubade menetlusprotseduurid. Näiteks mõne riigi ekspordiloa väljastamise protse-

duurid, millega kontrollitakse riigist väljaveetavat sõjavarustust ja ostja usal-dusväärsust, võivad väldata 3–6 kuud. Teinekord on hankeotsuste puhul pa-ratamatult valikukriteerium hanke oda-vus ja pikk tarneaeg versus lühike tarne-aeg ja kallis hange. Sama valem kehtib ka teenuste puhul: kiired lahendused on sageli kallimad. Selliseid valikuid aitab vältida hangete planeerimise kvaliteedi parandamine, mille tulemusena osatak-se juba aegsasti öelda, millal ja kui palju midagi vaja on, ehk siis välditakse n-ö viimase hetke ostusid, mis lõppkokku-võttes võivad olla küll lühikese tarne-ajaga, aga selle võrra märksa kallimad. Väga oluline on arvestada materjalide ja tehnika elutsüklit. Ehk kui kaitsemi-

nisteerium ostab relvad või sõidukid, peaks meile olema selge, milliseid ku-lutusi nende hooldamiseks ja remon-timiseks teha tuleb, ja need elutsüklit toetavad hanked tuleb samuti aegsasti hankeplaanidesse lisada ja hanked teha.

Viimaste aastate suurimaks edasi-minekuks kaitseväes riigihangete valdkonnas võib pidada tsentraalse ja hangetepõhise planeerimissüsteemi tekkimist, milles lühi- ja pikaajaline pla-neerimine on seotud hankeprojektide-ga. Varem on kaitseotstarbelisi hankeid käsitletud nn majandushangetest oluli-selt erinevalt. Hangete läbiviimise prot-sessi aspektist aga ei ole neil praktiliselt mingisugust vahet. Lisaks on tekkinud väga selge valdkonnapõhine vastutaja hankeplaani sisendi andmisel. Tänu valdkonnapõhisele planeerimissüstee-mile on võimalik saada täpsem ülevaa-de kõikide kaitseväe struktuuriüksuste teenuste ja toodete vajadusest ja need ühtlustada. Planeerimissüsteem aitab kulusid paremini analüüsida ja kaalu-da nende põhjendatust ning lõppkok-kuvõttes väheneb hangete arv ja tõuseb kuluefektiivsus. Seega on möödas need ajad, mil erinevad struktuuriüksused ostsid üksteisest sõltumatult ning eri-neva kvaliteedi ja hinnaga samu ees-märke täitvaid tooteid ja teenuseid. Iga kaitseväelane ja teenistuja peab arvestama, et tema pealtnäha lihtne ja võib-olla isegi rahalises mahus väike ost puudutab kogu kaitseväge ja võib rikkuda riigihangete seadust.

Väga oluline on hankeplaan kinni-tada võimalikult aasta alguses. Hanke-plaani hilinemisega seatakse ohtu ka eelarveaasta jooksul planeeritud hangete õnnestumine ning selle tõttu võidakse tahes-tahtmata eelarvet eba-otstarbekalt kasutada. Hankeplaan ka-jastab olulisi hankeid ja prioriteete ning annab ülevaate sellest, mille peale raha kulub. Kaitsevägi on avatud organisat-sioon niivõrd, kuivõrd seda avatust ei piira õigusaktid ja julgeolekukaalutlu-sed. Seetõttu avaldab kaitsevägi oma hankeplaani veebileheküljel, lähtudes riigihankeõiguse aluspõhimõtetest ja riigihangete seadusest ning soovides anda kõigile võimalikele pakkujatele varakult ülevaate eelarveaasta jooksul toimuvatest riigihangetest. Dokumendi avalikustamisega tullakse vastu Eesti ette võtjatele, kes on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et hankeplaan peaks olema hõlpsasti kättesaadav. Teisalt tagab hankeplaani avalikusta-mine selle, et avatud turu tingimustes

Erioperatsioonide üksus võlgneb hea varustuse oma oskusele kirjutada tehnilisi kirjeldusi.

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

53

oleks hankeplaanile võrdväärsetel alus-tel ligi pääs ka välismaistel ettevõtetel. Hankeplaanis on kirjas hanke nimetus, eeldatava lepingu maksumus, hanke-menetluse liik ning kavandatav hanke alustamise aeg. Nagu nimigi ütleb, on hankeplaani puhul tegu kõigest plaani-ga ja „eeldatav maksumus” viitab selge-sõnaliselt sellele, et tegu on esialgselt prognoositud kulude suurusega. Eel-datavaid summasid täpsustatakse igas kvartalis ning tegelike kulutuste piir-määr pannakse paika alles riigihanke väljakuulutamisel.

Hanke nimetus Eeldatav lepingu maksumus (eurodes, käibemaksuga)seljakotid 1 328 000magamiskotid 821 000poolsaapad 2 944 000kiivrid 2 200 000kuulivestid 6 300 000taktikalised vestid 800 000rakmed 640 000

Tabel 1. Näiteid toodetest ja tee-nustest, mida kaitsevägi hangib (välja-võte 2014. aasta hankeplaanist, seisuga 11. juuni 2014)

TEHNILINE KIRJELDUS MÄÄRAB HANKE TULEMUSEOluline edusamm kaitseväe hanke-süsteemi arendamisel oli valdkonda-de eest vastutavate määramine. Nii on kaitseväe juhataja oma 15. veebruari 2013 käskkirjaga nr 32 määratlenud üle kolmekümne valdkonna ja nende eest vastutavad ametikohad. Nimetagem näiteks siinkohal mõnda neist: meresõi-dukite, maismaasõidukite, õhu-, mere- ja maismaasõidukite remondi, riide- ja erivarustuse, relvastuse, lahingumoona, miinide, granaatide, pioneerivarustuse, sisuinventari, kütuste, spordi, esindus-kulude, meedia-, reklaami- ja trükitee-nuse jm valdkonna vastutavad. Kõik nad määravad oma valdkonnas hanke tehniliste kirjelduste koostajad, kes pea-vad toetuse väejuhatuse hankijate jaoks defineerima, mida, kui palju ja miks on vaja hankida. Aeg-ajalt süüdistatakse hankijaid, et hangitu ei ole päris see, mida vaja. Siinkohal veel kord selgi-tuseks: kui keegi tahab hangitud toote või teenuse suhtes arvamust avaldada, tasub alati endale esmalt selgeks teha, kes oli tehnilise kirjelduse koostaja ning kes konkreetselt vastutab valdkonna eest. Just tehniliste kirjelduste koosta-jad ja valdkondade eest vastutajad va-

javad toodete ja teenuste arendamiseks kaitse väelaste konstruktiivset kriitikat ning ettepanekuid.

Nii valdkondade vastutavate kui ka tehniliste kirjelduste koostajate üheks dilemmaks võib kujuneda küsimus, kas ja mis suunas peaks mingit toodet arendama. Sageli ei osata analüüsida, kui palju maksab arendustegevus ning kas see tasub ennast lõppkokkuvõttes ära. Teoreetiliselt võib sõduri jaoks välja töötada n-ö superkinda, mis sobib ka-sutamiseks kõikides temperatuurides ja niiskusastmetes, on tule-, löögi-, kuuli- ja veekindel ning tagatipuks muudab tooni vastavalt ümbritsevale maastiku-le. Kuid kas sellise materjali väljatööta-mine Eesti kaitseväele on mõistlik, kui sama funktsiooni täidavad juba turul saadaolevad kindad, isegi kui neid tuleb osta sõdurile eri aastaaegade, kliima-vöötmete ja ülesannete tarvis mitut sorti.

Samuti peavad tehnilise kirjelduse koostajad arvestama n-ö suurt pilti ehk siis suutma vastata küsimusele, kuidas konkreetne toode või teenus ühildub nii oma valdkonnas kui ka teistes vald-kondades olemasolevaga ning samas ka nende valdkondade arengusuundadega. Näiteks kui plaanitakse ehitada relvas-tuse ja tehnika remondi- ja hooldus-töökodasid, on mõistlik lähtuda sellest, millist relvastust ja tehnikat plaanitakse lähimal kümnendil soetada, vastasel korral võib kahetsusväärselt ilmneda, et mõni aasta hiljem soetatav soomuk või suurtükk ei mahugi hiljutivalminud töökotta. Väga oluline on siinkohal nen-de valdkonna eest vastutavate koostööd ja tegevust siduda kõigi kaitseväe varus-tuse arendamisega tegeleva 15 varustus-programmi meeskonnaga (õhukaitse, õhutõrje, individuaalkaitse varustus-

programmi meeskond, pioneerivarus-tusprogrammi meeskond jne).

Eelkirjeldatud küsimused tõstatuvad juba üksikvõitleja individuaalvarustuse tasandil: kui jalaväelasele hankida uus labidas, siis kas see mahub kasutuses olevatesse rakmetesse ning kuidas näe-vad need rakmed välja kümne aasta pärast. Veelgi põhjalikum ja keerulisem analüüs on vaja teha, kui tehnilise kir-jelduse koostaja on seotud täiesti uute võimearendusprogrammidega. Soo-musmanöövervõimekuse arendamine eeldab näiteks, et omavahel teevad ti-hedat koostööd need kaitseväelased ja ametnikud, kes koostavad tehnilisi kir-jeldusi soomukite remondiks ja hool-duseks, transporditeenusteks, soomu-kite hoidmise ja hooldamisega seotud hoonete ehitamiseks ja haldamiseks, valve- ja signalisatsioonisüsteemide soetamiseks, väljaõppematerjalide trük-kimiseks, väliskoolitusteks vajalikeks reisiteenusteks, laskemoonaga varus-tamiseks, laskemoona utiliseerimiseks jne. Teisisõnu: ükski tehniline kirjeldus ei tohi valmida isolatsioonis teistest valdkondadest ning käimasolevatest ja planeeritavatest hankeprotsessidest. Tehnilise kirjelduse koostajad peavad oskama arvestada kõigi kaitseväe ük-suste (eri)vajadusi mingi konkreetse teenuse või toote osas ning sünteesima nendest hankijate tarvis kokku kõiki osapooli rahuldava ülesande.

Valdkonna vastutavatel ja tehnili-se kirjelduse koostajatel lasub vastutus ka avalikkuse ees – just nemad peavad suutma avalikkusele põhjendada, miks see või teine varustuselement või teenus on just selline, nagu ta on, ning miks midagi nii palju või vähe hangitakse. Igal kaitseväelasel, kodanikul, ajakir-janikul ja poliitikul on võimalus riigi-

Soomukite remont AS Sebes.

AS S

EBE

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

54 TOETUSE VÄEJUHATUS

hangete registrist uurida, millele kulu-tatakse nende kui maksumaksjate raha1. Senine kogemus näitab, et ajakirjandus jälgib riigihangete registris väga hoole-ga, mida, kui palju ja kellele hangitakse.

Võib kõlada banaalsena, aga üks han-gete õnnestumise võti on ka tehnilise kir-jelduse koostajate motiveeritus. On suur erinevus, kui mõnele kaitseväelasele on tehnilise kirjelduse koostamine pandud põhitöökohustuste kõrval kurnavaks li-saülesandeks või on see usaldatud oma valdkonna arendamisele pühendunud spetsialistile. Siinkohal tuleb hea meelega tõdeda, et hankijatele on eriti positiivselt hakanud silma näiteks erioperatsioonide üksuse, aga ka toetuse väejuhatuse hal-dusteenistuse tehnilise kirjelduse koos-tajate professionaalsus ning soov oma valdkonda väärtustada. Tõsi, samal ajal napib nii mõneski valdkonnas lähteüles-annete koostamiseks vajalikku oskustea-vet, sest puuduvad vastavad kogemused. Sellele vaatamata võime uhked olla, et 2013. aastal sõlmiti näiteks AS-iga Sebe hankeleping, mille alusel esimest korda taasloodud kaitseväes hakati erafirmast sisse ostma laiapõhjalist soomukite re-mondi- ja hooldusteenust.

TULEVIKUSTToetuse väejuhatuse hanketeenistuse lähitulevikust rääkides tuleb oluliseks pidada kolme aspekti. Esiteks tahab kaitsevägi süvendada koostööd Ees-ti ettevõtjatega. 2009. aastal asutatud Eesti kaitsetööstuse liit (EKTL) on de-fineerinud organisatsiooni missiooni-na paremate võimaluste loomise enda liikmesettevõtetele kaitseotstarbeliste teenuste ja kaupade turgudel ning see-läbi panustamise Eesti kaitsevõime tu-gevdamisse ja majanduse arengusse. Samas ei luba Euroopa Liidu avatud turumajanduse printsiibid anda hanke-protsessis kodumaistele ettevõtjatele vä-listootjatega võrreldes mingeid eeliseid. Teisalt võib küsida, kas Eesti maksu-maksja oleks valmis tururegulatsiooni-de korral maksma toodete ja teenuste eest mitu korda kõrgemat hinda liht-salt seetõttu, et tootjafirma on Eestist? Kas maksumaksja oleks valmis oma kuludega arendama tootmisvõimeku-si, mida Eestis praegu ei ole – näiteks relva-, laskemoona- ja optikatööstust? Tihti kiputakse avatud turumajanduse põhimõtteid unustama või poliitilistel eesmärkidel teadlikult ignoreerima. Nii on näiteks kaitseväe kuivtoidupakke korduvalt kritiseeritud seetõttu, et neis on vähe kodumaist toodangut. Samas

vaimus selliste kriitikutega võiks dema-googiliselt vastu küsida, kui palju Eestis tegutsevad tootmisettevõtted ise kasu-tavad üksnes Eesti põllumeeste toodan-gut? Toetuse väejuhatus on toetanud EKTL-i liikmeid sellega, et on jaganud neile mõtteid ning ideid toodetest ja teenustest, mida kaitseväel võib tulevi-kus vaja minna. Samuti on EKTL-i ette-võtteid julgustatud otsima innovaatilisi ja ainulaadseid lahendusi. Hea näide uuenduslikkusest on küberjulgeoleku ja infoturbe lahendustele spetsialisee-runud Eesti ettevõte BHC Laboratory OÜ, kes hiljuti võitis esimese Eesti ette-võttena Euroopa Kaitseagentuuri välja kuulutatud hanke strateegilise taseme küberkaitseõppuse läbiviimiseks. Seega peitub Eesti ettevõtjate edu valem pi-gem nende innovaatilisuses kui nende patriotismi egiidi all kunstlikult riigieel-arveliste vahenditega subsideerimises.

Teiseks parandaks hangete kvaliteeti kaitseväelaste karjäärisüsteem, mis või-maldab valdkonna spetsialistidel anda parimal viisil edasi enda kogemusi teh-niliste kirjelduste koostamisel või miks mitte ka juba hangete läbiviimisel. Prae-gu töötavad hanketeenistuses valdavalt tsiviilisikud, kellele koolitustel ning töö-kohal õpetatakse üksnes hangete läbivii-mist, samas puuduvad enamikul neist erialased tehnilised teadmised. Hangete kvaliteedi seisukohalt oleks kasulik, kui tehnilise kirjelduse koostajatel ja vähe-malt osal hankijatel on erialaselt ühe-sugune kogemus ning ette valmistus. Ei ole vaja palju fantaasiat, kujutamaks ette, kui keeruline võib olla tehniliste termi-nite, protsessikirjelduste jmt kontekstis ühelt poolt relvastuse ja laskemoona või sidetehnika spetsialistil ning teisalt juristi ettevalmistusega hankijal üksteisest aru saada. Hangete kvaliteedile aitaks kaasa ka standardimine ning järjepidevus eri-nevate tehniliste spetsifikatsioonide osas. Selle eeldus on jällegi eespool kirjeldatud karjäärimudel, kus nii tehniliste kirjel-duste koostajad kui ka hanketeenistuse spetsialistid moodustavad oskusteabe säilitamise ja edasiandmisega oma vald-konna n-ö koolkonna.

Praegu arutatakse, kas moodustada kogu kaitseministeeriumi haldusalas üks hangetega tegelev struktuuriüksus ning kelle alluvuses see täpsemalt peaks olema. Kindlasti oleks ühtse tsentraalse hangete struktuuri eelis kogu ministee-riumi valitsemisala hankekorralduse ühtlustamine ja dubleerimise vältimine. Väljapoole kaitseväge loodava ühend-ameti puhul tuleb aga arvesta teatud

Märkus

1 Kaitseväe veebilehel asuvad vastavad viited

siin: www.mil.ee/et/kaitsevagi/organisatsioon/

riigihanked-kaitsevaes

SIDEBAR:

Üksuste lahinguvõime on prioriteet

Kaitseminister kinnitas 14. märtsil 2014 kaitse-

ministeeriumi valitsemisala hankeplaani, mille

kohaselt hangitakse kaitseväele 2014. aastal

relvastust, varustust ja laskemoona enam kui 100

miljoni euro eest.

Suurim osa hankeplaanist kulub kaitseväe reser-

vüksuste sõjaaja varustuse ja varude hankimiseks,

milleks hangitakse kokku ligi 45 miljoni euro eest

juurde sideseadmeid, veokeid jt rivisõidukeid, las-

kemoona, pioneerivarustust, öövaatlusseadmeid,

suurtükiväe- ja miinipildujaüksuste tulejuhtimis-

varustust, kaitseväelaste vormiriideid, rakmeid,

kuuliveste jpm.

Enam kui 13 miljonit eurot kasutatakse 2014.

aastal kaitseväe rahuaegse väljaõppetegevuse

tagamiseks vajaliku laskemoona, tankitõrjeraketti-

de, vormiriiete ja lõhkeainete soetamiseks ning ligi

kolm miljonit eurot kulub Kaitseliidu maakaitse-

üksustele varustuse hankimiseks.

Suurimad ühekordsed kulud 2014. aasta hanke-

plaanis – mõlema hanke puhul üle 6 miljoni euro –

on 2009. aastal sõlmitud keskmaaradarite Ground

Master 403 hankelepingu ning 2010. aastal

sõlmitud soomustransportööride SISU XA-188

graafikujärgseteks osamakseteks. Samuti jätkuvad

väiksemas mahus hanked Ämari lennubaasi

varustamiseks vajalike navigatsiooniseadmete jm

varustusega.

Ligi 14 miljonit eurot kulub 2014. aastal kaitseväe

olemasolevate kerge- ja raskerelvade, sõidu-

kite jm varustuse plaanipärasteks remondi- ja

hooldustöödeks.

riskidega (nt üleminekuperioodil), mis võib väheneda paindlikkust kiiresti rea-geerida muutustele plaanides või priori-teetides. Ühest küljest eeldab kaitseväest sõltumatu asutus kaitseväelt väga selgelt enda vajaduste õigeaegset esitamist ja lõppkasutaja tasemel defineerimist, tei-salt võimaldab see senisest rohkem kes-kenduda hangete ettevalmistamise või läbiviimise protsesside kvaliteedi paran-damisele. Kindel on, et kaitsevägi peab nii või teisiti juba praegu jätkama han-getega seotud planeerimisprotsesside ja hangete ettevalmistamise protsesside parendamist ning suund on ka siin jät-kuvalt hangete kõrgemal tsentraliseeri-tusel.

Artikkel ei oleks sündinud ilma toetu-se väejuhatuse hanketeenistuse juhataja Neeme Kassi abita, autor tänab teda.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

55

Poola kaitseväe eriüksus Grom loodi terrorismivas-tase üksusena Ameerika ühendriikide ja Suurbri-tannia kõige tuntumate eriüksuste märkimisväärse

abiga ja sellest sai kiiresti nende vää-riline üksus. Üksuse looja ja esimene ülem, kindral Sławomir Petelicki ütles: „Võtsime eriüksustelt Delta, Seal, SAS ja SBS õppust ning ühendasime selle Poo-la vapruse, uhkuse ja ohvrivalmidusega. Meie moto on „jumal, au ja emamaa”.”

Ettepaneku luua terrorismivastane eriüksus, mis oleks suuteline tegutsema nii riigisiseselt kui ka välisriikides, tegi kindral Edwin Rozłubirski (6. Pomme-ri õhudessantdiviisi „Punased baretid” nimekas ülem) juba 1982. aastal, pärast seda, kui terroristid piirasid ümber Poo-la saatkonna Bernis. Poola sõjaväes oli tollel ajal juba paar eriüksust, aga need olid saanud väljaõppe suunatud rünna-kute korraldamiseks ja eriluure ülesan-nete täitmiseks. Politsei taktikalisi ük-susi treeniti võitlema kriminaalse, mitte poliitilise terrorismi vastu. Ükski neist üksustest ei olnud võimeline korralda-ma suuri ja keerulisi terrorismivastaseid operatsioone. Samuti oli nende varustus lääne üksustega võrreldes aegunud.

VÕIMALUSED AVANEVADSellise üksuse loomisega tuli oodata 1990. aastateni. Vajadus üksuse loo-mise järele oli eriti selgesti tunda ope-ratsiooni Most (Sild) ajal. Selle käigus suunati tuhandeid Venemaa juute läbi Poola Iisraeli. Islamiterroristide kätte-maksuhirmus ei lubanud mõni riik juute oma territooriumi kaudu minema toimetada. Poola aga võttis endale riski saada juutide vastu suunatud rünnaku-te sihtmärgiks. Terroristid ei oodanud esimese hoiatusega kaua: kaks Poola diplomaati sattus Beirutis tule alla, üks neist tapeti. Poola diplomaatide ohu-tuks evakueerimiseks saadeti Liibanoni luureohvitser kolonel Petelicki. Pärast Poolasse naasmist tegi ta siseministrile

ettepaneku luua SAS-i, Delta Force’i ja GSG9-ga sarnanev eriüksus, mis oleks suuteline Poola kodanikke säärastes olukordades kaitsma.

Peaaegu samal ajal, 1990. aasta su-vel, külastasid Varssavit Suurbritanniast pärit terrorismivastase võitluse spetsia-listid ja USA välisministeeriumi terro-rismivastase võitluse osakonna liikmed. Nad rõhutasid, et Poola peab looma sõja väelise terrorismivastase üksuse. Inglased pakkusid soovitusi sedalaadi üksuste korraldamise ja struktuuri koh-ta ning ameeriklased lubasid ulatuslik-ku korraldamisalast ja rahalist abi.

1990. aasta 13. juulil allkirjastas sise-minister Krzysztof Kozłowski korraldu-se number 001/90, millega loodi minis-teeriumi haldusalas üksus 2305, mille nimeks sai Grom (poola keeles „kõu”). Üksuse esimene ülem ja looja, kolonel (alates 1996. aastast kindral) Sławomir Petelicki (1946–2012) saadeti ühendrii-kidesse läbirääkimis- ja kriisilahendus-võtteid õppima.

Gromi loomist aitasid palju ameerik-lased, kes mõistsid varakult, et ühisope-ratsioonideks ettevalmistatud üksuse loomine Ida-Euroopas, mis kasutab sama varustust, püsitoiminguid ja struktuuri, on ka nende huvides. USA andis täieliku juurdepääsu oma parima eriüksuse – 1. SFOD Delta – teabele, väljaõppemater-jalidele ja varustusele. 1993. aastal kor-raldasid Poola ja Briti luureteenistused ühisoperatsiooni seoses Iiri lojalistliku paramilitaarse grupi UVF (Ulster Volun-teer Force) relvade salakaubandusega. Operatsioonis osalesid ka Gromi liik-med. Tänu selle operatsiooni käigus või-detud usaldusele saadi suurt abi eriük-sustelt, nagu 22. SAS-i rügement ja SBS. Gromi liikmeid koolitasid USA ja Briti parimate erioperatsioonide üksuste inst-ruktorid. Gromi liikmed treenisid koos

nendega Fort Braggis, Herefordis ja Poo-lis ning samuti paljudel ühisoperatsioo-nidel Poolas (õppused Ellipse Bravo, Da-gger One/Two, samuti koos USA maaväe 10. eriüksuse grupi üksusega). Amee-riklased tarnisid esimesed partiid lääne relvi ja varustust, alates Pro-Teci kiivri-test ja Nomex-kombinesoonidest kuni HK MP5 püstolkuulipildujate ja M4 au-tomaatideni. Sama varustust kasutab ka Delta Force.

TIHE SÕELEsimesed Gromi kandidaadid tulid sõja-väest ja tsiviilluureteenistustest, politsei terrorismivastasest üksusest ja sõjaväe eriüksustest: Lublinieci eripataljon, erikompaniid, Formoza erisukeldujate üksus ja 6. Pommeri õhudessantdiviis „Punased baretid”. Järgmised liikmed tulid luureüksustest, võitlussportlaste seast ja kohalikest taktikalistest politsei-üksustest. Kolonel Petelicki koos oma esimese alluvate rühmaga sai väljaõppe USA-s Delta Force’i instruktoritelt. Järg-mised liikmed pidid läbima psühholoo-gilised ja füüsilised katsed ning SAS-i ja Delta valimisprotsessi alusel koostatud katsed. Sarnane mitmetasemeline vali-misprotsess on kasutusel ka nüüd, aga seda täiendatakse pidevalt, tagamaks, et Gromi võetakse vastu ainult parimad.

Esimene lahinguüksus saavutas täis-valmiduse 1992. aastal. Siiani on selle nimi lahinguüksus A. Paar kuud hiljem loodi mereline lahinguüksus, mis sai väljaõppe terrorismivastaste operat-sioonide elluviimiseks merel. Üksusel on endiselt väljaõppealased kontaktid US Navy Sealsi ja SBU-ga ning nende moto on Mare docet humilitatem (meri õpetab alandlikkust). 1999. aasta 1. ok-toobril viidi Grom siseministeeriumi haldusalast üle kaitseministeeriumi hal-dusalasse. 2003. aastal käivitati inten-siivsete investeeringute programm, et varustada üksus nüüdisaegsete relvade ja varustusega. 2007. aastal määrati ük-sus äsjaloodud Poola erioperatsioonide keskuse alluvusse koos 1. kommandoste rügemendiga, Formoza mere erioperat-sioonide üksusega ja erioperatsioonide keskuse tugiüksusega NIL. Nüüdseks on Gromist saanud üksus, mis on läbi-nud põhjaliku väljaõppe ka kõige kee-rulisemate erioperatsioonide korral-damiseks nii maal, merel kui ka õhus

Grom – Poola KõuPoola eriüksus Grom on mitmes operatsioonis tõestanud ennast võrdse partnerina suurriikide eliiteriüksuste kõr-val. Vähem teatakse üksuse saamisloost ja konkreetsetest tegemistest.

Ireneusz Chloupek

ERIÜKSUSED

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

56 ERIÜKSUSED

(CT, DA, SR, CSAR, UW), olles samal ajal ka spetsialiseerunud pantvangide päästmisele. Üksuses on üle 300 sõ-duri, kes jagunevad juhtkonnaks, kol-meks lahinguüksuseks ning logistilise toetuse ja julgestusüksusteks. Täpsem struktuur on ülisalajane, aga on teada, et põhiüksus on kuuemeheline jagu ja igas lahinguüksuses on mitu rühma, mis jagunevad jagudeks ja täpsuslask-mismeeskonnaks. Merelisse lahingu-üksusesse kuuluvad ka kummipaadi- (RHIB) ja tehnika-logistikajaod, mis kannavad hoolt paatide ja sukeldu-misvarustuse eest. Üksusel on ka oma demineerimismeeskond.

Üksusesse võetakse vastu ainult paar protsenti kõikidest kandidaatidest. Pä-rast vastuvõtmist algab üheaastane põhi kursus. Kõik Gromi liikmed saavad põhjaliku väljaõppe mustade (terroris-mivastased operatsioonid) ja roheliste (sõjaväelised erioperatsioonid) takti-kate, lähivõitluse, langevarju hüpete, SPIES-võtete, mägironimise ja köiega laskumise alal, samuti saavad nad väl-jaõppe sõjapiirkondades isikukaitse- ja turvaülesannete täitmise alal. Iga liige spetsialiseerub täpsuslaskuri, lahingusu-kelduja, HALO/HAHO dessantväela-se, sidespetsialisti või mõnele muule

erialale, mida nõuavad nüüdisaegsed erioperatsioonid. 75% üksuse liikme-test läbivad ka parameedikute koolituse. Gromi liikmete hulka kuuluvad ka arstid ja JTAC-spetsialistid. Väljaõppes kasuta-takse päris lõhkeainet ja lahingumoona. Üksuses on ka mitu naist, kes läbivad sa-masuguse väljaõppe nagu mehed.

LAHINGUKOGEMUSI KRIISIKOLLETESTÜle 20 aasta on üksus omandanud la-hingmissioonidel osalemise kogemusi eri piirkondades üle kogu maailma. Nad treenisid operatsioonideks kõikvõimali-kes ilmastikutingimustes erikursustel jaheda kliimaga Skandinaavias, Lõu-na-Ameerika troopilistes džunglites ja kuumades Aafrika kõrbetes. Lahing-missioonidel saadud kogemused ja õpitu aitab Gromi väljaõppeprotsessi pidevalt muuta ja kohandada vastavalt uutele ohtudele seoses riikliku ja rah-vusvahelise julgeolekuga. Umbes 70% Gromi operatsioonidest on ülisalajased.

Gromi esimene ametlik rahvus-vaheline missioon (kuigi see ei vasta-nud Gromi tüüpilisele potentsiaalile) oli missioon Haitil 1994. aasta oktoobris. 55 sõduri saatmine Haitile osalema rah-vusvahelises operatsioonis „Demokraa-

tia taastamine” oli ka esimene kord, kui üksuse olemasolu ametlikult kinnitati.

Ameerika väejuhatus, kes oli Gromi võimetega kursis, tegi ettepaneku, et poolakad võtaksid US NAVY Sealsilt üle VIP-ide julgeoleku tagamise Haitil. Grom kaitses näiteks kunagist ÜRO peasekretäri Boutros-Ghalit, endist USA kaitseministrit William Perryt ja rahvusvaheliste jõudude juhatajat kind-ralmajor David C. Meadi. Ameeriklased kinnitasid, et Poola komandod päästsid tsiviilisikute elu 12 korral. Kolonel Pe-telicki sai USA sõjaväelise autasu sõja-väeliste teenete eest ja tema alluvatele avaldasid isiklikult tänu Haiti president ja USA toonane kaitseminister.

Alates 1996. aasta detsembrist tegut-ses 53 Gromi sõdurit Poola erirühma-na koos ÜRO jõududega, mis jälgisid Ida-Sloveenias Horvaatia–Serbia rahu-lepingu sõlmimist. 1997. aasta 27. juunil vahistasid Gromi komandod Serbia sõ-jakurjategija Slavko Dokmanovici, keda tunti Vukovari lihuniku nime all (ope-ratsiooni nimi oli „Väike lill”). See oli esimene sõjakurjategijate vahistamisele suunatud operatsioon Balkanil, mille järel NATO erioperatsioonide keskuse IFOR-i üksused korraldasid veel palju teisi operatsioone. Järgmise rahvus-

AND

RZEJ

KRU

GLE

R

Gromi liikmed on valmis igal ajal maismaal, vees ja õhu kaudu täitma kõiki vaid eliiteriüksustele jõukohaseid ülesandeid.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

57

vahelise operatsiooni korraldas Grom Kosovos, kus üle tosina Gromi sõduri tegutses lisaks tüüpilistele erioperat-sioonidele ka USA saadiku William G. Walkeri ihukaitsjatena. William G. Wal-ker valis nad välja teiste rahvusvaheliste eriüksuste seast. Sarnaseid ülesandeid täitis Grom ka Makedoonias.

2001. aasta 22. novembril palusid Ameerika ühendriigid Poola valitsuselt sõjalist abi Afganistani operatsiooni jaoks. Poola väeosasse, mis pidi olema tegutsemisvalmis 2002. aasta 10. jaanua-riks, kuulus ka üle tosina Gromi sõduri (ameeriklased soovisid sinna just neid). Väikese arvu tõttu ei saanud nad osale-da suurtes operatsioonides, aga koos-töös USA, Suurbritannia, Austraalia ja Saksa erioperatsioonide üksustega kor-raldasid nad palju salajasi operatsioone. Nad tagasid ka snaiprikaitse Poola sõja-väebaasile ja kaitsesid konvoisid. Kuna Poola väeosa juhatusel puudusid koge-mused, polnud Gromile antud ülesan-ded nende potentsiaali ja väljaõppeta-seme jaoks sobivad. Selle pärast naasid Gromi sõdurid pärast kolme rotatsiooni 2004. aasta aprillis Poolasse.

GROM IRAAGIS2002. aasta kevadest sügiseni tegutses 24 Gromi mereüksuse sõdurit koos US NAVY Sealsi üksustega Pärsia lahes, et jõustada naftakaubanduse embargot, mille ÜRO oli Iraanile kehtestanud. Grom korraldas näiteks 30 aluse hõiva-mise operatsiooni ja 28 ööpatrulli Iraa-gi–Iraani merepiiri lähistel.

2003. aasta 20. märtsi öösel osales ameeriklaste soovil enam kui 50 Gromi mereüksuse sõdurit väga riskantses ope-ratsioonis, mille eesmärk oli võtta enda valdusse Iraagi naftaterminalid, mis paik-nesid avamerel mõne kilomeetri kaugu-sel Iraani piirist. Terminale oldi rünnaku korral valmis õhkima ja neid kaitsesid relvastatud julgeolekuüksused. Mark V ja RHIB-paatides poolakad võtsid enda valdusse Khor al-Amaya naftatermina-li, (KAAOT) ja US NAVY Seals võttis enda valdusse kõrvaloleva terminali. Operatsiooni „Iraagi vabadus” järgmistel päevadel osalesid Gromi sõdurid Umm Kasri sadama ülevõtmisel ja otsisid läbi peaaegu sada laeva. See järel patrullisid nad Iraagi–Iraani piirijõel ja koos NAVY Sealsiga võtsid nad enda valdusse Bagda-dist põhja poole jääva Mukaraini tammi ja veejaama. Samuti kaitsesid nad Poola saatkonda Iraagi pealinnas. Kõige täht-samad missioonid olid aga seotud nn mängu kaartide nimekirjas olevate Sad-

dam Husseini režiimi juhtide ülesotsimi-sega. Grom tabas sadu terroriste, nende seas 30 väga tähtsat isikut, näiteks üks Iraagi kindral ja Keemia-Ali ihukaitsjad, tänu kellele ka mees ise kinni võeti. Kee-mia-Ali ehk Ali Hassan al-Majid vastutas 1988. aastal kurdide vastu toime pandud keemiarünnaku eest. 2004. aasta lõpuni osales Iraagi operatsioonidel 11 rotat-sioonis peaaegu 80% Gromi sõduritest. Nad võtsid osa enam kui 200-st suunatud rünnakuoperatsioonist ja tegid peamiselt koostööd US NAVY Sealsi ja 5. erioperat-sioonide grupiga.

2007. aastal saadeti 80 Gromi sõdurit taas Afganistani, kus nad tegutsesid 49. sihtüksuse koosseisus. Poola eriüksuste baas oli Kandaharis ja see koosnes enam kui sajast sõdurist. 2008. aastal oli seal li-saks 30 Gromi sõdurile (1. sihtüksus 491) veel 30 sõdurit 1. komandorügemendist (2. sihtüksus 491) ja Formoza erimees-kond (3. sihtüksus 493). Nad korralda-sid luuremissioone, otsisid Talibani ja Al Qaeda peidukohtasid ja jahtisid uimas-tikaubitsejaid Kandahari ringkonnas. 2009. aastal koosnes sihtüksuse 49 järg-mine rotatsioon ainult Gromi liikmetest.

Kui Poola väeosa võttis enda kontrolli alla Ghazni ringkonna, pani Poola (ain-sa riigina peale USA ja Suurbritannia) kokku teise erioperatsioonide sihtüksu-se TF50, mis koosnes 1. komandorüge-mendi sõduritest. Sihtüksus 49 tegi Poo-la sõjaväe vastu luureteenistusega edukat koostööd JPEL-nimekirjas olevate mäs-suliste juhtide ning relva- ja lõhkeaine-varude ülesotsimise alal. Grom korraldas Afganistanis ka paar operatsiooni pant-vangide päästmiseks.

GROM JÄTKABToimetusele teadaolevalt opereerivad Gromi võitlejad ka praegu Afganistanis ja jäävad sinna ka pärast ISAF-i ope-ratsiooni lõppu. Suure tõenäosusega kaasatakse Grom terrorismivastastesse operatsioonidesse, millega jahitakse tagaotsitavaid terroriste. Neid viivad läbi tavapäraselt vaid suurriikide vali-kulised üksused ning sinna kaasatak-se partnereid väga harva. Et Grom on omale nime teinud ning võitnud USA ja Suurbritannia üksuste usalduse, on ta üks väheseid, kellele erandlikult sellistes operatsioonides kohta pakutakse.

Grom kuulub eliiteriüksuste liigassePoola kaitseväe eriüksus Grom on üks tuntumaid eriüksusi Euroopas. Tegu pole klassika-lise eriüksusega, nagu seda on roheliste barettidena tuntud USA eriväed, mis tegelevad peamiselt sõjalise toetuse pakkumisega maailma erinevates nurkades, Grom on spetsia-liseerunud terrorismivastase võitluse operatsioonidele ja on seeläbi eri üksuste maailmas nii-öelda eliiteriüksus, nagu seda on näiteks Delta USA-s, SAS Suurbritannias, GSG9 Sak-samaal või Alfa Venemaal. Eestis võiks sellesse kategooriasse liigitada politsei eri üksust K-komando. Eliiteriüksused on spetsialiseerunud peamiselt suunatud rünnakutele (direct action) terrorismivastases võitluses ning seetõttu on taolisi eliiteriüksusi taskukohasem ja ka vajalikum suurtel riikidel pidada, seda Poola Euroopa mõistes kahtlemata on. Samas pole tänapäeval piirid erinevate eriüksuste tegevuse vahel enam nii selgepiirilised. Nagu ka artiklis öeldakse, kuulub Grom Poola erioperatsioonide keskuse koosseisu ning Gromi võitlejad osalevad koos teiste eriüksustega ka tavalistel erioperatsioonidel.

Kuigi Eesti kaitseväe erioperatsioonide tegevuspõhimõtted on lähedasemad Poola komandodele, on meie eriväelastel olnud palju kokkupuuteid Gromi võitlejatega erine-vatel õppustel ja ISAF-i missioonil Afganistanis. Nende kogemuste abil on vastastikku üksteist tundma ja hindama õpitud. Partnerid ollakse ka liitlaste kaudu – USA erivägede Euroopa väejuhatus ja selle koosseisu kuuluv maavägede 10. erivägede grupp on partner nii Gromile kui ka Eesti erioperatsioonide väejuhatusele.

Poola sõjandusajakirjaniku Ireneusz Chlopeki lugu on vaid põgus ülevaade sellest üksusest, mille nime tuntakse küll kogu maailmas, kuid mille saamisloost ja tegevusest teatakse üsna vähe. Sama ajakirjanik on kirjutanud loo ka Eesti erioperatsioonide grupist.

Lühendite selgitusi

CT – counter terrorism e terrorismivastased

operatsioonid

DA – direct action e suunatud rünnak

SR – special reconnaissance e eriluure

CSAR – combat search and rescue e lahinguotsing

ja -pääste

UW – unconventional warfare e tavatu sõjapidamine

SPIES – kiire infiltreerumise ja väljumise taktika

(köiega kopterilt näiteks)

HALO/HAHO – vabalangemishüpped, kus erinevalt

taktikale avatakse vari madalal või kõrgel, viima-

sel juhul liueldakse operatsioonialasse varju all

JTAC – õhutuletoetusjuhid

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

58 AJALUGU

Olin 1994. aasta suveks piirivalves läbinud piisavalt pika tee ja jõudnud kagupiirilt läbi Remniku ja Ku-ressaare õppekeskuste

Tallinnasse staapi. Piirivalveameti tee-nistusosakonna ühes jaoskonnas aitasin oma vahetu ülema Edgar Ääro juhtimi-sel lahti kirjutada struktuure ja teenis-tuslikke eeskirju ning jälgisin Venemaa tegevust kontrolljoonel ehk maapiiri ühepoolset mahamärkimist Tartu rahu-ga kinnistatud aladel. Silmanurgast jäl-gisin ka arenguid kaitseväes, erilist huvi pakkus rahvusvaheline koostöö ja rahu-valve. Viimase osas olin lugenud Raul Öpiku artiklit Eesti Ekspressis ning kor-raldasin temaga kohtumise. Tirisin kaa-sa ka teisi huvilisi ohvitsere, kes maa-ilmale laiemalt tahtsid vaadata. Minu lisakohustus oli olla piirivalve side-ohvitser kaitseväe juures ning kontak-tide tihendamine kuulus lisatöö juurde. Oli lihtne ametiseisundit kuritarvitada ning sõlmida sidemeid uurimaks aren-guid tulevikusuuna osas. Tollane major Ääro ütles mulle hiljem poolnaljatades: „Asson toob meile sisse seda kuradima rahuvalve pisikut!”

Sellise taustaga polnud keeruline minna staabiülema jutule, et kaubel-da luba ja ohvitsere osalemaks esime-sel Balti riikide rahuvalvealasel ühisel suurõppusel Leedu vabariigis. Hoidsin näpus kaitsejõudude peastaabist tul-nud ja Aleksander Einselni allkirjaga kirja koopiat. Suhted kaitseväe ja piiri-valve vahel polnud miskipärast kiita ajaloolistel, inimlikel ega poliitilistel põhjustel. Mida kõrgemale minna, seda halvem oli suhtumine. Ometigi polnud nii kõvale paberile kui kaitseväe juha-taja käskkirjale võimalik otseselt vastu

seista, eriti kui info oli juba laiali ja hu-vilised olemas. Piirivalve kui relvastatud riigikaitseline organisatsioon oli ikkagi kaitsejõudude osa, kuigi siseministee-riumi haldusalas. Lugesin Evisalule ette nimekirja ohvitseridest, kelle endi ning nende ülemate põhimõtteline nõusolek oli olemas: Ants Ojasoo, Alari Saega, Toomas Boltowsky ja mina ise. Pole just palju praeguses kontekstis, kuid tollase ajastu kohta piisavalt suur hulk, kui sil-mas pidada eelseisva õppuse mittepiiri-valvelisi eesmärke, mille varjus astuti esimesi samme kolme Balti riigi ühise rahuvalvepataljoni moodustamisel.

Kogunesime kaitseväe Võru (Meego-mäe) lahingukoolis. Suuremad juhid ja pealikud, keda juba õppuse planee-rimisse oli kaasatud, olid kolonelleit-nant Märt Tiru, major Alar Laneman ja Kaitse liidust major Tiit Tammela. Piirivalvuritena pidime kaitseväelastelt laenama nii rakmeid kui ka Galili auto-maate, et ühtemoodi välja näha.

ÕPPUSEL OSALEJADÕppuse alad paiknesid Pabrade väike-linna lähedal Leedu idaosas Valgevene piiri lähedal. Leedukad olid sõjaväele nii olulised harjutusalad koos vajaliku ja toimiva taristuga saanud lahkuvalt

puna armeelt üle võtta ilma suurema vastasseisuta ning polügooni ei lagas-tatud ega rüüstatud sellises ulatuses kui meil. Õppuse kontseptsioon oli ise-enesest lihtne ning mastaabid polnud suured. Vormiliselt oli tegu pataljonita-semel harjutusega, millesse iga riik pa-nustas vastavalt võimalusele. Eesti pool korjas kokku ohvitseridest ja riigikaitse-akadeemia õppuritest koosneva rühma, mille toetuse tagasid ajateenijad. Lätlas-tel oli koosseis veelgi kirjum ning leedu-lased tagasid korralduse suurema hulga ajateenijate kaasamisega. Sisuliselt pol-nud õppuse tegelik tase kompaniist kõr-gem, arvestades osalejate seniseid ko-gemusi selles valdkonnas. Avarivistusel usaldati ühendatud väekoondise juhti-mine leedulasest ohvitserile, kes silma järgi otsustades tundus pisut napsisena. Kokkuleppeliselt pidi suhtlus ja käsuta-mine toimuma inglise keeles, kuid esi-algu käis kommunikatsioon peamiselt vene kui „rahvastevahelise suhtlemise” keeles – teatud piirkondades rahvus-vaheliselt aktsepteeritud reaalsus.

Tegelikult polnud lootustki sellisele ühisõppusele kohe ebareaalselt kõrgeid eesmärke püstitada, tuli lihtsalt olemas-olevaid inimesi ja vahendeid kasutades proovida. Esmalt oli oluline harjuda sel-lise koostöö ideega, kuhu saaks ideaal-tingimustes pürgida. Seega kujunes pea-miseks sihtgrupiks inimesed, kes pidid edaspidi oma kodumaal aitama Balti pataljoni tutvustada ja rahuvalvet kui projekti ellu viima.

Olnuks utoopiline kiirelt ümber õp-pida, arvestades neid olusid, mis olid kolmes sõjaväes selleks ajaks välja ku-junenud. Lätlastel oli rohkem Vene armee taustaga ohvitsere kui meil, lee-dulastel veelgi rohkem. Lätis raisati aega ja vahendeid ning ehitati paralleelselt Kaitseliidu-sarnast organisatsiooni Zemerssadze, mis pidi olema suurem ja tugevam kui sõjavägi ise. Lisaks ei suudetud korralikult ajateenistust käi-vitada, seal vohas „dedovštšina” ning noored hoidusid ajateenistusest kõrva-le. Peamine põhjus peitus siingi ohvit-seride Nõukogude armee kogemuses ja mentaliteedis, mille kohaselt teisiti ei saavatki teha. Leedus domineerisid sa-

Rahuvalvepisikust Eesti kompaniini ehk Pabrade tuleproovEesti, Läti ja Leedu ühine rahuvalvesuunitlusega üksus, Balti pataljon, pidas oma esimese ühisõppuse 1994. aasta suvel Leedus, Valgevene piiri läheduses paikneval Pabrade polügoonil. Nullist ülesehitatavate sõjavägede ühiskatsu-mus kukkus välja pisut rabe ning kandis endas veel nõu-kogude aja taaka, kuid näitas, kuidas koostöö on võimalik.

Tõnis Asson RESERVKOLONELLEITNANT

Minu lisakohustus oli olla piirivalve sideohvitser kaitseväe juures ning kon­taktide tihendamine kuulus lisatöö juurde.

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

59

muti Vene koolitusega ohvitserid ning protsess oli sellisest mõttelaadist mõju-tatud, kuid arvestada nende ajaloolise suurriikliku ja -rahvusliku kogemusega ning küünarnukitundega, mille andis religioonifaktor, võeti asju ette suurelt ja tõsiselt.

Eestlaste lähenemine nii rahuvalve-õppusele kui ka kogu iseseisvuse taasta-misele erines naabrite omast tugevasti. Nõukogude taustaga ohvitseride vähe-sust korvas isehakanud patriootide suur hulk. Tegime ikkagi oma vaba ja de-mokraatlikku riiki. Ka oli meie tekkiva ohvitserkonna keskmine vanus tundu-valt noorem ning neid oli lihtsam suu-nata ja arendada kui vanu „Vene värgi” tingimustes pikalt tegutsenuid ümber õpetada.

ÕPPUS ISEVastavalt õppuse pealiskaudsele legen-dile pidi pataljon oma vastutusalas ta-gama relvarahu ja toetama eraldatud osapoolte naasmist rahuliku elu juurde taktikaliste võtetega: patrullimise, vaat-lemise, kontrollpunktide võrgustiku ja kohaloluga. Tollases kontekstis tundus isegi taolise lihtsa stsenaariumi koosta-mine nagu mitme tundmatuga võrrandi lahendamine.

Enne harjutuse juurde asumist kor-raldati pealiskaudne teoreetiline tutvu-

mine protseduuride ja mängureeglitega, millele pidi kohe järgnema praktiline tegevus. Poolimproviseeritud õpeta-mine tekitas osalejates rohkem arusaa-matusi ja küsimusi kui oli enne selle algust. Siinkohal osutusid minu ja teiste piirivalvest pärit ohvitseride kogemused hindamatuks. Enamik meist oli piirival-vuri väljaõppe käigus osalenud kursus-tel ning oskas vaadelda, autosid peatada ja kontrollida ning patrullimine polnud võõras. Mind visati kohe esimese harju-tuse raames kontrollpunkti jaosuuruse grupi ülemaks, milles kolmveerand olid kaitseväelased.

Korraldasin kohapeal kiire koolituse ja panime teenistuse käima: keegi peatas ja kontrollis, keegi julgestas ning keegi pidas sidet. Asi sujus vaatamata minu juhtimisele, sest sündmustega ei paku-tud üle ning punkti läbis vähe masinaid ja rahvast. Kaitseväe ohvitserid, kes olid spetsiifilise väljaõppe poolest viletsamas seisus, asusid kiirelt piirivalvurite koge-must üle võtma. Iga õppuse või prakti-lise ühistegevuse kaudne, kuid oluline eesmärk on kogemusi vahetada ja suht-lusvõrgustikku luua. Meil oli selleks hea algus tehtud Meegomäel, kui üheskoos teeleasumiseks valmistusime. Laagri püstitamisel ja õppuse algfaasis loodi tugev vundament ning mitmepäevase praktilise harjutamise ajal seda suhtlus-

võrgustikku arendati. Pole ime, et see toimib pikas perspektiivis tänini.

Lisaks tavalisele kontrollpunktile proovisime rajada ka mobiilset kont-rollpunkti ning mehitasime vaatluspos-ti. Jälgisime tornist kokkuleppelist eral-dusjoont ning kandsime ette relvastatud isikute liikumisest ja muudest juhtumi-test. Leedulased kui korraldajad tahtsid omalt poolt anda parima, et stsenaariu-mis plaanitud vahejuhtumid läbi män-gida. Lisaks sekkus korraldajate töösse ka polügooni juhtkond, kes vastutas harjutusala kasutamise administreeri-mise ja logistilise toetuse eest.

EHTSAD VAHEJUHTUMIDTänu sellisele „abile” leidis meie kont-rollpunktis aset selle õppuse üks rea-listlikum intsident, kui meie mehed maastikuauto peatasid ja sellest mitu purupurjus ohvitseri välja tirisid. Polü-gooni juhtkond oli vana Nõukogude ar-mee koolitusega ja armastas teenistuses olles viina visata. Vaatamata rajalt maha võetud kohalike peremeeste räuskami-sele hoiti joomaseid vendi niikaua kin-ni, kuni nad õppuste rahvusvahelisele juhtkonnale üle anti. Ilmselt oli skan-daal seeläbi piisavalt suureks puhutud ning kangelased pidid oma käsuliinis aru andma. See oli ennasttäis personali jaoks saatuslik juhus, et kontrollpunkti

Pataljoni rivistusel on näha, et sinikiivrite kontseptsiooni on tõsiselt võtnud lätlased, kes on nõukogude metallkiivrid on lihtsalt siniseks värvitud, samal ajal kui eestlased piirduvad lihtsalt sinise paelaga kiivrikattel.

AUTO

RI E

RAKO

GU

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

60 AJALUGU

mehitasid meie ohvitserid, sest lätlased oleks käega löönud ja leedukad oleks au andnud. „Valel ajal vales kohas” ehk juhus või mitte, kuid kasulik õppetund kõikidele osalistele.

Teine ülimalt realistlik vahejuhtum osutus tunduvalt ohtlikumaks ja tõsise-maks kui halenaljakas seik napsumees-tega. Graafikujärgselt oli minu kord juhtida neljaliikmelist patrulli, mis pidi seekord meie vastutusalasse suunduma jalgsi. Sain staabist ülesande koos kaar-di ja raadiosaatjaga, kompassi otsisin ise. Pidime läbima linnulennult umbes viis kilomeetrit poolkinnisel teedeta maastikul ning ette kandma osapoolte tegevusest, kui kedagi kohtame. Korja-sin meeskonna kokku, selgitasin meie ülesannet, oma kavatsust ning jagasin ülesanded: keegi jälgib kaarti, keegi loeb samme, keegi vaatleb toimuvat ja kannab raadioga ette, keegi kontrollib orientiire ja kompassi.

Minu roll oli kõige lihtsam, sest juht laseb teistel tegutseda ühise eesmärgi nimel. Igaks juhuks heitsin ka ise vahe-peal pilke kaardile ning jälgisin maas-tikku ja orientiire. Avo Aljasele andsin ülesande sidemeest mängida. Avo oskas alati uljalt ette kanda ja kandu kokku lüües röögatada: „Saab tehtuks!” Ak-

tiivset „vastase” tegevust esimestel kilo-meetritel ei avastanud, sest vastumängi-jaid polnud piisavalt ning nende ajakava ei kattunud meie omaga. Lisaks oli neile ülesannet selgitatud liiga ebamääraselt ning militaartaktikaliselt, arvestama-ta rahuvalve spetsiifikat. Ajateenijatest vastumängijad olid aru saanud, et tuleb ennast lihtsalt puude varjus peita ja va-hel patrulle varitseda. Poolel teel kuul-sime metsast mingeid hääli, vahel vilk-satas kaugel mõni relvastatud tegelane. Kandsime oma edenemisest staapi ette ning liikusime marsruudil edasi, lootes varsti baasi naasta. Kirusime korral-dust, infovahetust, vahelduvalt toimivat sidet, palavat ilma ning igavat patrul-limist. Võrreldes teiste elementidega nagu kontrollpunktid ja vaatlemine, oli patrullimise osa halvasti korraldatud ja üsna jama.

„TULI LAHTI!”Umbes kolmandal kilomeetril liikudes avastasime silmapiiril suureneva suitsu-samba. See oli algsest kergest heledast vinest muutunud üllatavalt kiiresti tu-medamaks ja paksemaks. Kandsime ette, et meie vastutus- ja polügoonialast väljas kirde suunal, umbes 3-4 km kau-gusel on tulekahju. Esialgu kahtlusta-

sime mingit objekti tules olevat, mille suhtes palusime staabilt abi, sest meie kaart ei katnud nii laia piirkonda. Staa-

Eestlaste laagri püstitamisel lähtuti elegantsest lihtsusest ja praktilisusest eriti relvade hoiustamisel. Piirangud kehtes­tati pigem vastavate liiklusmärkidega ega pingutatud üle inimfaktoriga arvukalt tunnimehi ja patrulle välja saates.

Eesti, Läti ja Leedu rahuvalve ühisõppusÜhisõppus korraldati 1994. aastal 12.–16. juulini Leedu vabariigis Pabrades. Õppuste Eesti-poolseks ettevalmistamiseks moodustas kaitse-jõudude peastaabi ülem kohusetäitja kolonel Arvo Sirel ajutise töögrupi Kalevi ÜJP ülema major Alar Lanemani juhtimisel. Eesti kontingendi ülemaks Leedus toimunud ühisõppusel määrati kolonelleitnant Märt Tiru. Piirivalvea-metile saadeti kutse saata õppustele viis vabatahtlikku ohvitseri. Samuti kaasati vabatahtlikkuse alusel Kaitse-liidu ohvitserid major Tiit Tammela ja nooremleitnandid Avo Aljas ning Mar-gus Lillemägi. Õppustel oli osalema määratud 55 kaitseväelast, nende seas lisaks ohvitseridele ka 20 Kuperjanovi ÜJP ajateenijat.

Õppusi külastas Leedus ametliku vi-siidiga 14. juulist 16. juulini ka kaitse-väe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln, keda saatsid nooremleitnant Riho Rõngelep ja lipnik Igor Kreisberg.

AUTO

RI E

RAKO

GU

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

61

bist anti korraldus isetegevus lõpetada, sest mingit tulekahju pole stsenaariumis ette nähtud. Kästi patrull oma kinnita-tud marsruudil lõpetada ning valmistu-da uute korralduste täitmiseks.

Oma olemuselt pole ma mingi prob-leemide vältija, pigem eesmärkide saa-vutaja ning oma peaga mõtleja. Selline staabipoolne suhtumine oli ilmselgelt informatsiooni ebaadekvaatne hinda-mine. Haarasin radistilt Iisraeli raadio-saatja (mahtus rakmetaskusse) ning selgitasin sealsele operaatorile, et tege-mist on „NO-PLAY” olukorraga. Soo-visin mõnda ohvitseri kuuldele, kuni meie juhtkonda kuuluv major Tammela eetrisse lasti. Andsin info edasi ja täp-sustasin suunda, kaugust ja pakkusin oletatava põhjusena metsatulekahju. Suitsusammas paksenes ja muutus aina tumedamaks ja liikus aeglaselt edasi.

Meie hoiatav sõnum tundus olevat kohale jõudnud ja Tammela lubas viivi-tamatult korraldajatega kontakteeruda. Tegin teatavaks patrulli edasise kavat-suse liikuda koldele vastu ning hoiata-sin side katkemise osas. Olime levi ala piirimail, pisikeste jao- ja rühmatasan-di saatjate tegevusraadius oli heal juhul kuni viis kilomeetrit. Tormasime kii-rendatud tempos suitsule vastu, milles

liikumisel otsisime vajaliku suunaga kattuvaid sihte. Vormis, palava ilmaga, kiivri, rakmete ja relvadega pole just mõnus maastikul sörkida, eriti tihedas põlismetsas.

Hoidsime tempot, sest õigeaegne sekkumine võis midagi või kedagi pääs-ta. Oluline oli arvestada ohutusega, et teisi päästes omasid hukka ei saada. Paa-ri kilomeetri järel oli selge, et tihenev ja mustenev sammas liigub meile umbes samasuguse kiirusega vastu. Otsustasi-me hinnata tuule suunda ja samba lii-kumise suurimat tõenäolist suunda, et vältida tule epitsentrisse sattumist. Kee-gi meist polnud suurt metsatulekahju ligidalt näinud, seega tuli loota kainele

mõistusele ja raamatutest omandatud tarkusele. Lihtne rusikareegel metsade põlemise korral on elujaatav – kao tule liikumise teelt kiiresti kaugemale!

Esialgu toimisime aga vastupidiselt ja hoopis lähenesime, kuid võtsime hoogu maha ja kuulatasime liginevat raginat, kohinat ja mühinat. Läbi puude oli li-saks suitsule märgata kõrgele ulatuvaid leeke, hakkasime tunnetama ka kerget kuumust. Seisatasime metsasihil ja hin-dasime olukorda, paarikümne meetri kaugusel otse ees süttisid juba madala-mad puud. Olime tulevalli serval, kuid edasi polnud kusagile minna ja sama ta-gasiteed ei saanud enam kasutada. Pol-nud aega pikalt kaaluda, meil polnud ka kaarti uue marsruudi valimiseks. Tor-masime diagonaalis kõrvale ja liikusime soisema ala suunas, mille servale olime juhuslikult välja jõudnud. Tulerinne liikus kiiresti meist mööda, soine serv vaid vindus ega löönud kohe lõkenda-ma. Olime aega võitnud, sumpasime vesises rabas kuni see kohati veelgi soi-semaks muutus. Põleng laastas hoogsalt kuiva männimetsa ja liikus polügooni serva poole, minu mäletamise kohaselt olid seal mingid järved ja hiljem lai jõgi. Seega polnud õppuste alale otsest ohtu oodata.

Meeskonna juhendamine kontrollpunkti käivitamisel. Autor on vasakul ja raadiosaatjaga, seljaga objektiivi suunas seisab major Tammela.

Eestlaste ameerikamaise päritoluga kaitseväe juhata­ja kindralmajor Aleksander Einseln tundus liitlaste venepäraste polkovnikutest isakeste kõrval ka visuaal­selt läänelikuma oleku ja hoiakuga.

AUTO

RI E

RAKO

GU

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

62 AJALUGU

naabritega tihedat suhtlust toimunud, sest tegutsesime oma laagri ja vastutus-alade piirkonnas. Nüüd avanes soodne võimalus kuulata läti ja leedu ohvitseri-de jutustusi nende elust ja teenistusest. Samas oli hea hinnata tulevaste part-nerite tegelikku valmidust ja vaimsust oletatava Balti pataljoni suurprojekti suhtes. Kergete suupistete ja raskemate napsude taga saime kolleegidega meie noorte armeede probleeme ja raskusi lahata. Paljuski olid arengud sarnased – puudus infrastruktuur, ressursid ja õp-pinud kaader, lisaks polnud piisavalt seadusi ja sotsiaalseid garantiisid. Ome-tigi torkas silma üks oluline erinevus ohvitseride tausta osas. Leedukatel ja lätlastel olid õppusele kaasatud ohvit-serid üldjuhul nõukogude sõjakooli lõpetanud ning aastaid ka Nõukogude armees teeninud. Meil oli Nõukogude armee taustaga ohvitsere keskmiselt kuni kolmandik, kohati vähemgi. Ül-latas seegi, et enamuses olid leedu ja läti kolleegid lõpetanud nõukogude sõjakoolid tehnilistel erialadel – side-väelased, insenerid, tehnikud, meh-haanikud. Vähemalt jäi selline mulje vestlustest.

Järgmisel päeval saabusid õppuste lõpurivistusele kõrged külalised kaitse-vägede juhtkonnast ja staapidest. Seisi-me taas kogu pataljoniga palava päikese

Võrgustiku arendamise katse staabitelgi juures, milles peamine rõhk sissejuhataval instruktaažil enne uue ülesande kallale asumist. Autor (vasakul) juhendab Avo Aljast, Ants Ojasood, Margus Lillemäge ja Toomas Boltowskyt.

Toitlustamine baaslaagris, osalevad (vasakult) autor, tundmatu ohvitser, Bol­towsky, Kallberg ja Aljas.

AUTO

RI E

RAKO

GU

AUTO

RI E

RAKO

GU

Olime oma patrulliga täiesti rabas, kuid rahul arvestades nähtud vaate-mängu ja kogetud seiklust. Lisaks olin kindel, et meie varajane info aitas koha-likel reageerida ja valmistuda võitluseks. Nagu hiljem selgus, oli meie teatest kasu olnud kohalike teavitamisel ja meetme-te rakendamisel, kuigi kustutada ei suu-detud midagi. Sumpasime soost välja, kuni taas kaardile ja levisse jõudsime ning leppisime transpordi osas kokku kohtumispaiga. Ühe järvekese kaldal

korjas major Tammela meid hiljem auto peale. Laagrisse saabumisel võeti meid vastu kui kangelasi, kuigi tegelikult oli-me talitanud ilma otsese loata.

VENNASTUMINEÖiseks ajaks tegevus peatati ning laagrit valvasid selleks kaasahaaratud ajateeni-jad, ohvitserid said ennast lõdvaks lasta. Viimasel õhtul enne laagri ametlikku sulgemist kutsuti sihtgrupp võõrusta-jatepoolsele vastuvõtule. Seni polnud

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

63

Vastuvõtul koos relvavendadega.

käes ning ootasime suuri juhte, keda esindasid kolme riigi kaitseväe juhata-jad. Leedulasest pataljoniülem kandis oma juhatajale kui vormilisele peakor-raldajale ette. Suurt ja rahvusvahelist vaatemängu oli raske läbi viia, need mõned rivistuseks vajalikud inglisekeel-sed käsklused olime siiski eelnevalt läbi harjutanud ja asi sujus normaalselt. Pik-ki kõnesid ei peetud, esimese suurema rahuvalvealase ühisõppuse kordaminek oli sõnadetagi selge. Eestlaste ameeri-kamaise päritoluga kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln tun-dus liitlaste venepäraste polkovnikutest isakeste kõrval ka visuaalselt lääneliku-

ma oleku ja hoiakuga. Tundsime uh-kust, et meil on selline juhataja, kelle teenistuskäik teises süsteemis oli kulge-nud läbi Korea ja Vietnami sõja. Kogu Balti rahuvalvepataljoni idee peamiseks autoriks peetud Einseln suutis ka siin oma kolleegidest eristuda.

Pärast ametliku osa lõppemist eral-dusid allüksused rahvuste kaupa, et kuulata oma ülema omakeelset vahetut ja otsest pöördumist. Läti ja leedu relva-vennad seisid palava päikese käes relva-de ja kiivritega valvsalt, kuni pikk jutlus nende tublidusest kestis. Kindral Ein-seln demokraatliku maailma esindajana andis korralduse rivitult ja lasi mees-

Kogu õppusel osalenud piiratud rahvuslik Eesti kontingent on koondunud kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einselni ümber.

konnal lihtsalt puntras maas istuda, kuni ta vabas vormis vestleb. Korraks seisime siiski püsti ja surusime kiivrid pähe, sest tahtsime koos kindraliga pil-dile jääda. Isegi selline näiliselt ebaolu-line detail lõdvakslaskmise ja hoolivuse kujul näitas paljudele kadedalt piiluva-tele naabritest tublidele tulevikuohvit-seridele, et asju saab ajada ka teisiti kui metsikus idas kombeks.

TAGASI KOJU, EDASI KAITSEVÄKKEPärast rivistamist polnud pikka pidu, sest olime laagri juba hommikul kokku pakkinud ja valmistusime naasmiseks alalistesse dislokatsioonipiirkonda-desse. Sedagi tuli teha läbi Meegomäe, et varustus ja relvastus hooldada ning tagastada.

Enne masinale ronimist kutsus kolo-nelleitnant Märt Tiru mu kõrvale ning ütles otse, et pakub mulle Eesti kompa-niiülema kohta tulevases loodavas Bal-ti pataljonis. Tema arvates olin õppuse käigus ennast tõestanud ja sobin kind-lasti. Üllatusmoment ei vähendanud reageerimiskiirust – olin tema pakku-misega kohe nõus ja lubasin piirivalves asjad korda ajada, kui kaitseväe poolt vastav paber meie ametisse saadetakse. Kolonn saabus Võrru plaanipäraselt, puhastasime relvad, andsime saadud varustuse tagasi ja läksime laiali oma teenistuskohtadesse. Paberid liikusid üllatavalt kiiresti ning juba septembris alustasin BALTBAT-i raames inglise keele õppimisega.

AUTO

RI E

RAKO

GU

AUTO

RI E

RAKO

GU

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

64 TOM

Taktikalise otsustusmän-gu „Org” idee aineseks oli Afganistanis 18.08.2008 prantslaste rühmale valit-susvastaste poolt korralda-tud varitsus. Ülesande püs-

tituse kirjeldus vastas prantslaste üksuse algsele asetusele ning vastase tuleavami-se järjekorrale üksuse pihta. Kõnealune intsident kujunes tundidepikkuseks la-hinguks, milles kaotas elu 10 ja sai haa-vata 21 sõdurit.

Mängu langemine koduste lahingu-te, puhkuste ja palavate ilmade ajale ei toonud piisavalt lahendusi, et mängu korraldajad saanuks nende hulgast esile tuua parima lahenduse.

Taktikaline otsustusmäng „Org”

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

65

Oled A-kompanii 1. rüh-ma ülem.

Teie kompanii üles-anne on julgestada 13. JVP rünnaku ko-ridor kuni N1900-ni

eesmärgiga luua tingimused pataljo-ni rünnakuks ruudus 31 21. Pataljoni luure rühma andmete kohaselt julgestab vastase kompanii reorganiseerumist lõunasuunalt 3270 1880 motolaskur-rühma jagu. Vastase soomuk mehitab vaatlusposti künkal, pardarelv on suu-natud lõunasse. Soomuki läheduses olev pooljagu vaatleb idasuunda.

1. rühma ülesanne on vallutada teede rist 3270 1880 ja julgestada pataljoni rün-naku koridor N19-ni eesmärgiga luua tingimused pataljoni rünnaku üksuste kiireks liikumiseks mööda VAZ-i patal-joni RLA-le.

Nimetasid põhja-lõunasuunalised teed ja sihid läänest itta KAZ – VAZ – ZAZ ja lääne-idasuunalised teed ja sihid põhjast lõunasse MINI – ŠKODA – KIA – LADA. Teadaolevale vastase asukohale VAZ-i ja ŠKODA ristis panid nimeks OBJ VASK.

Teie plaan nägi ette ühe jaoga hõi-vata julgestuspositsioon HUNT, et olla valmis reageerima vastase võimalikele vasturünnakutele põhjast; ühe jaoga hõivata tuletoetuspositsioon KARU, et OBJ VASK maha suruda ning ühe jaoga

sooritada rünnak mööda KILU, et val-lutada OBJ VASK. Teie rühma IRP oli LADA-l E3245. Jaod hargnesid ning lii-kusite eraldi oma määratud positsiooni-de suunas. A12 liikus lääne pool KAZ-i 50 meetrit metsa sees HUNT-i, A13 lii-kus koos A14-ga ida pool KAZ-i metsa sees positsioonile KARU. Liikusite koos A11-ga A13 järel sajameetrise vahe-ga. Pärast KIA-t pidi A11 võtma suuna KILU-le.

Tuul kohises puude latvades, sum-mutades kuivanud kuuseokste ragina jalge all. Valged pilved, nii palju kui neid puude vahelt taevalaotuses silma hak-kas, tormasid ida suunas, just kui ajaks neid keegi taga.

„A10 A13 KARU – 50, valmis sinu käsu peale hõivama, vastasega vaat-luskontakt VASEL, MT-LB, näen nelja meest liikumas masina läheduses.” A11 oli hetkeks seisatanud, vaatasid korra kaarti, KIA-t hakkab ületama. Põhjast kostus kuulipildujavalang ja üksikud AK-74 lasud. Läbi tuule kohina oli kuul-da MG-3 lühikesi närvilisi valanguid, millele järgnes veel närvilisem vaikus. „A10 A12, liikusin N1890 üle KAZ, vas-tase pooljagu tõmbas KAZ-i ja MINI

ristist tule peale, MG avas vastutule, vastane eemaldus mööda MINI-t itta ja jättis ühe oma Lha maha KAZ ja MINI risti. Endal kõik korras. Mis teen?”

TEIE ÜLESANNE:1. Kandke kaardile olukorras kirjel-

datud vastase positsioonid, tõkked, mii-nid ja eeldatav manööverskeem.

2. Kandke kaardile olukorras kirjel-datud oma allüksuse koordineerimis- ja juhtimismeetmed, positsioonid, kaud-tule sihtmärgid ja teie kästud manöö-verskeem olukorra lahendamiseks.

3. Kirjutage käsud allüksustele, koor-dineerimis- ja toetusvajadused toetus-, teenindusallüksustega, naabritega ning ettekanded kõrgemale üksusele raadio käsklustena selles järjekorras nagu te neid antud olukorras annaksite.

4. Koostatud joonised ja käsklu-sed vormistage käsitsi (mitte arvutis elektrooniliselt).

5. Lahendus edastage 30. novembriks 2014 KVÜÕA-sse Jaan Kesseli nimele.

Olulised kutsungid: JVP ülem (YANKEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50). JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13). 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

Taktikaline otsustusmäng „Valged pilved”Jaan Kessel KAPTEN

1900

18503250 3300

HUNT

KARU

KILU

?

JAAN

KES

SEL

SÕD

UR N

R 4 (79) 2014

66

Taktikalise otsustusmängu „Valged pilved” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDURTaktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.Kaitseväe koduleheküljel asuval aja-kirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse lehel, selleks:�� visandab mängija kaardile allüksuse

manöövri, mida ta on käskinud;�� sõnalises osas kirjutab mängija

käsklused, mis ta on andnud;�� kui mängija peab vajalikuks, siis

kirjeldab ta manöövrit;�� lisab lahendusele oma

kontaktandmed.

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppe-asutustesse hiljemalt 30. novembriks 2014 aadressil „Taktikaline otsustus­mäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Üle-järgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu koordi-naatorid on ajakirja Sõdur tegevtoime-taja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

TOM

MEDIA INFORMATION CENTRE

ERIOPERATSIOONIDEGRUPP

Järgmised katsed toimuvad 22.09.–04.10.2014