SIBUL – terrorivastane harjutus

KAITSELIIDU AJAKIRI1/2016

MAGAZINE OF THE ESTONIAN DEFENCE LEAGUE

VOLUNTEERS OF ALL SHAPES AND SIZES

CONTRIBUTE TO HOMELAND SECURITY

KAITSELIITPisaratetaNo Tears

VÄLJAÕPEMitmekihiline Lõuna maakaitseringkonna õppus „Sibul““Sibul“ – Socially Alert Full-Scale Training Exercise

VÄLJAÕPE„Muhu karikas“ omandab rahvusvahelisi mõõtmeid“Muhu Cup“ is Taking on International Dimensions

INIMENEPawan Dutti – India on mu isamaa, Eesti on mu koduPawan Dutti: India is My Homeland, Estonia is My Home

ELLUJÄÄMINEKõige olulisem on käbi ehk Tõnu Jürgensoniga metsasIndispensable Pine Cones, or Roaming in the Woods with Tõnu Jürgenson

SÕJARAUDEestlaste oma sõjakas maismaadroon Estonia’s Own Ground Drone

AJALUGURännete sajand EestisA Century of Migration in Estonia

NAISEDKes kaitseb mind, minu kodu ja perekonda? Mis saab siis, kui…?Who Would Protect Me, My Home and My Family? What Happens, If…?

NOOREDKodutütar uuris aktiivõppemeetodeidMember of Kodutütred Studied the Methods of Active Learning

NOOREDNoorkotkad võistlesid meedia tundmisesMembers of Noored Kotkad were Competing in the Knowledge of Media

KOOSTÖÖLõunanaabritega kogemusi vahetamas ehk Eesti, Läti ja Leedu vabatahtlike riigikaitsjate koostööExchanging Experiences With Southern Neighbours, Co-operation Between the Voluntary Defence Forces of Estonia, Latvia and Lithuania

KOOSTÖÖÜlemereliitlased õpivad koosAllies from Both Sides of the Baltic Sea are Studying Together

MEDITSIINElupäästja lahingusA Lifesaver during Battle

KAITSELIITKaitseliit, seaduse järgiEstonian Defence League from a Legal Perspective

8

12

20

26

32

38

42

46

50

54

58

76

66

1 | 2016

KAANEFOTO: REIN SÄINAS

72

www.facebook.com/kaitsekodu

Kommenteeri

artikleid,

vaata pilte, hoia

silm peal ajakirja

ilmumisgraafikul

1 | 20164

Maailmas pole midagi mõnusamat kui üks kuum kohv vihmamärjas metsas. There is nothing more delicious in the world than hot coffee in a rainsodden

forest.

Kodakondsus või mitte, Eesti on minu silmis väärt tema eest võitlemist.Citizenship or not, Estonia is worth fighting for in my eyes.

Õppisime üksteist rohkem usaldama ja teame nüüd,

kellega minna luurele. We learned to trust each other more and now we

know who we can follow into the woods blindfolded.

Selle masina erisurve on sama

suur kui suusatajal. The surfake

pressure of that vehicle is that of a

skier.

12

26

32

38

51 | 2016

1 | 2016

Võõrkeelses keskkonnas tegutseda oli alguses võõras, aga õnneks harjusime ruttu. At the start, it was strange to operate in a foreign language environment, but luckily we acclimated quickly.

Rühmataktikas oli meie jaoks uudne

eriväljaõppega koerte kasutamine sensoritena.

In platoon tactics, the use of specially-trained dogs as sensors was a

novelty to us.

Kaitseliitlased saavad oma varustust ja relvi koju kaasa võtta ja hoida neid ka kodustes tingimustes.

The members of Defence League can take and store their equipment and weapons at home.

46

66

Praegusel ajal vajame üha rohkem praktilisi teadmisi ja oskusi ka mitmesugustes eriolukordades hakkamasaamiseks.In today’s world we require more practical knowledge and skills in order to handle special circumstances.

58

66

76

1 | 20166

kaitsekodu

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja KaitseliitIlmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Makett: Allan Kukk/Directormeedia

Küljendus: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 PärnuTelefon 717 9106

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetishttp://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekoduwww.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastisTellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee)Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaastööde saatmise tähtajad: 25. jaanuar, 29. veebruar, 11. aprill

KaitseliitKaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vaba-tahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste har-jutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioo-nina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatu-sele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.Kaitseliitu kuulub üle 14 500 liikme. Koos Kaitseliidu struktuu-riüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 23 000 vabatahtliku.

Kaitse Kodu!Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. ok-toobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskon-nas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne num-ber ilmus 20. juunil 1940.Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaa-re juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

KAITSELIIDU AJAKIRI 1 | 2016

Kaitseliit

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Kodutütred

Kaitseliit (Estonian Defence League)Kaitseliit (the Estonian Defence League) is a part of the Estonian Defence Forces, a voluntary militarily organised national defence organisation operating in the area of the government of the Ministry of Defence. The Estonian Defence League possesses arms, engages in military exercises and fulfi lls the tasks prescribed by the National Defence League Act.The Estonian Defence League is the legal successor of the Estonian Defence League established on the 11th of November 1918 as a self-defence organisation.The task of the Estonian Defence League is to enhance, by relying on free will and self-initiative, the nation’s readiness to defend the independence of Estonia and its constitutional order.There are 14,500 members in the Estonian De-fence League (EDL). Together with the affi liated organisations Naiskodukaitse (Women’s Voluntary Defence Organisation), Noored Kotkad and Kodu-tütred, the EDL has more than 23,000 volunteers in action.

Magazine Kaitse Kodu!The fi rst issue of the EDL’s magazine Kaitse Kodu! was published on the 14th of October 1925, which makes it one of the oldest still published magazi-nes in Estonia. The fi rst issue had 40 pages and it went into circulation with 18,000 copies.Due to clever marketing, improved content and design, the popularity of the magazine grew and by the end of 1928 it was one of the most read magazines in Estonia. From 1929 to 1932 Kaitse Kodu! was published as weekly. The last issue be-fore the war came out on the 20th of July 1940.The year 1993 marks the new beginning for Kaitse Kodu! Altogether four diff erent numbers were published until newly appointed editor-in-chief Ivar Jõesaar made it once again a regularly publis-hed magazine in 1995.Today Kaitse Kodu! is published eight times a year and it has a circulation of 7,000 copies.

I N E N G L I S H

71 | 2016

Miks inglise keeles?Mis toimub Ukrainas tegelikult? Kas Gruusia konfl iktis on osseetidele üle-kohtu tegijad venelased või grusiinid või … hoopis tšetšeenid? Ja Süüria! Seal ei jõua osapooligi kokku lugeda, rää-kimata arusaamast, kes on seal head ja kes pahad ja keda nad õigupoolest esindavad.

Peavoolumeedia teeb, mis suudab, aga üldjuhul jääb meie kollektiivne sü-venemisvõime probleemi keerukusele pisut alla. Nii et kui keegi tõesti hoolib, peab ta kas tuginema oma varasema-tele teadmistele maailma kohta või hankima uusi.

Varasemad teadmised on kindlasti eelisseisus, sest kuumast konfl iktikol-dest kallutamata teadmist kätte saada on paras tükk tegemist – igal infokillul on ikka väike propagandamaik või vä-hemalt -kahtlus küljes. Teadmiste han-kimisel kasutab aga poolteist miljardit inimest maailmas just inglise keelt.

Veidi kõhe on ju mõelda, et harilik maailmakodanik teab „Kaitseliidust“ üsna sama palju kui sa, armas luge-ja, tead Süürias tegutsevast üksusest nimega „Sootoro“. On nad valitsuse või opositsiooni poolel, islamistlikud, kristlikud või budistlikud paramilitaa-rid? Otsi Wikipediast üles, saad teada.

Aga et „Kaitseliidu“ legitiimsust ja polaarsust oleks mis iganes võimali-kus keerukas olukorras veidi lihtsam lahti seletada, püüame, nii palju kui võimalik, nüüd ilusal rahulikul ajal kõigile sõpradele ja tuttavatele siin ja teispool riigipiiri selgitada, kes me ole-me ja mille eest seisame. Inglise keel on selle juures abiks.

Liivi Reinhold.peatoimetaja

So here we are before you: teachers, dentists and plumbers: people of all imaginable ages and fi ts, all fi elds of life. Of every 50 people you’d walk by on the street in Estonia, one is a member of the Defence League.

Look at the 14 smiling faces on the next pages – that is who we are. Just normal people with a smile on their faces, walking the extra mile to make sure our home is safe.

Look at the stories – that is what we do. We edu-cate ourselves on how to manage in case of very scarce resources. We exercise working together as units, providing experiences for the volunteer leaders. Making sure no one, even the ones left home, is forgotten when troops should rush to their mission. Getting to know our weapons and having fun on the way comes without saying.

Today I work for the Defence League Magazine full time, but some ten years ago I started as volun-teer. Nobody forced me to join, threatening with a boogieman from the east. It just makes sense to know your fi rst aid, to be able to survive a couple of nights in the forest and, well, have some knowl-edge on the ‘what if…?’ matter.

We have friends all over the world, I hope you will become one of them!

Liivi Reinhold.Editor in Chief

Happy To Do My Share

1 | 20168

KA

ITS

EL

IIT

MIHKEL,

õpilane /

student

LAURI,

PR-konsultant /

PR specialist

INDREK,

arhitekt /

architect

VLADIMIR,

insener /

engineer

PisaratetaNo Tears

6 X

KA

UP

O K

IKK

AS

91 | 2016

KA

ITS

EL

IIT

Põhja kompanii võitleja

Lauri Linnamäe otsis üles

ühe Eesti parimatest foto-

graafi dest, et visualiseerida

Kaitseliidu sisu naeratavate

vabatahtlike nägudel.

Tekst: LIIVI REINHOLD

Dear Lithuanian Friends,Your 14 powerful portraits of men expressing their feelings to-wards conscription service proved to be really powerful, but perhaps not in a way you envisioned.We are both small, freedom-loving nations living in a dangerous neighbourhood. It is only our determination, our love of freedom and our way of life, for our home and the dear ones that can uphold the peace and the freedom for us and our children.To this end, it is essential to be ready and determined to defend our freedom.

The Estonian Defence League is a voluntary military organisation consisting of people like me and you, of people who have chosen to spend part of their time on serving their country. We learn and train to then shed our uniforms and continue our lives as teachers, drivers, lawyers, architects, etc. We believe the best response to the powers feeding on fear and aggression is to be prepared, and then go on with our lives. We have taken these 16 portraits to support you and say: you do not have to be a gun nut, you do not need to prove your manliness, an as-sault rifl e or a grenade launcher does not have to give you boners. You just have to love freedom!

Lauri and KaupoOn behalf of our friends, the citizens of Estonia, and members of the Defence League

Pildiseeria sündis vastuseks Leedu fotoseeriale pisaraid valavatest meestest armee välivormis, mis oli ajendatud ajateenistuse taasta-misest Leedus. „Mind puudutas, et Leedu projekt seostas riigikaitses osalemist „mehelikkuse“ tõestami-se, relvakire ja muu taolisega, aga mitte olulisimaga,“ sõnas Linnamäe. Fotohuviline kaasvõitleja viis ta kokku Eesti ühe parima portreefo-tograafi Kaupo Kikkasega ning 2015. aasta võidupühal ilmus fotoseeria 16 naerva kaitseliitlasega.

MARIANNE,

üliõpilane /

student

INDREK,

veebihaldur /

webmaster

Pildiseeria sai sedavõrd mõjus, et leidis kajastust pea kõigis ajavööndi-tes, enim aga Leedus. Lõunapoolsei-ma Balti riigi meedias ilmus küm-neid kajastusi „kuumade eestlaste“ vastusest nutvatele meestele, Linna-mäe ja Kikkas andsid Leedu välja-annetele mitu intervjuud ja said esinemiskutseid konverentsidele.

„Me asetasime ajateenistuse pärast nutvate meeste kõrvale inimesed, kel pole kohustust ega sundi, aga kes sellegipoolest on valinud osaluse riigikaitses,“ selgitas Linnamäe.

„Meile Kaupoga oli väga oluline, et see ei mõjuks tögamise ega näpuga näitamisena, vaid sõbraliku julgus-tamisena. See võeti Leedus väga hästi vastu.“

Stuudiosse saabus 16 eri vanu-sest, soost ja ametist kaitseliitlast, et näidata: me pole militaarhuviga noorte meeste sõjamänguklubi, vaid läbilõige kogu ühiskonnast. Inime-sed gümnasistidest insenerideni, kes ebamäärase hirmu tundmise asemel on otsustanud ise julgeoleku loomises osaleda.

1 | 201610

KA

ITS

EL

IIT

KAUPO,

IT-projektijuht /

IT project manager

MARKO,

logistikajuht

/ logistics manager

KAARIN,

teenuste

arendaja /

services developer

„Parim vastus neile, kes üritavad järjekindlalt sisendada meie ühis-konda hirmu ja ebakindlust, on kodutöö korralikult ära teha. Ning elada siis edasi, nagu midagi poleks juhtunud – vabade inimestena vabas ühiskonnas,“ usub ametilt kom-munikatsioonibüroo Cloud Media partner Linnamäe. „Sellepärast ongi tudengid, arhitektid ja parlamendi-liikmed „Pisarateta“ portreeseerias naerunägudega.“

Linnamäe mäletab veel Nõukogu-de okupatsiooni ja usub, et väikese rahvakillu võimalus elada pere-mehena omal maal, oma soovide ja reeglite kohaselt on haruldane privileeg. „Minu ja minust noorema

põlvkonna teadlik elu on suuresti möödunud vabas ühiskonnas, me armastame ja hindame oma vaba-dusi ja õigusi nii kõrgelt, et peame neid teinekord kaasasündinuks või jumalast antuks,“ tõdes Linna-mäe. „Meie, Balti rahvad, oleme küll viimased, kes tohiks ära unustada, et neis [vabadustes] pole midagi iseenesestmõistetavat. Nii väikeste-le rahvakildudele geograafi liselt nii keerulises asukohas, kahe tsivili-

PAAP,

toitlustus-

ettevõtja /

restaurant ent-repreneur

satsiooni piiril, on võimalus elada vabana ja enda soovide järgi ajaloos väga erakordne.“

Fotoseeriat saatis avalik kiri Leedu sõpradele, mille viimased laused võtsid kaitseliitlaseks olemi-se kokku sõnadega: „Selleks ei pea olema relvahull, asi pole ka oma mehelikkuse tõestamises. Sul ei pea automaatrelva või granaadiheitja peale kõvaks minema. Selleks peab lihtsalt armastama vabadust.“

Parim vastus neile, kes üritavad järjekindlalt sisendada meie ühiskonda hirmu ja ebakindlust, on kodutöö korralikult ära teha.

10 X

KA

UP

O K

IKK

AS

111 | 2016

KA

ITS

EL

IIT

OLLE,

teenindaja

/ barman

RAIVO,

tehnikajuht

/ technical manager

MARKO,

parlamen-

diliige /

member of parliament

MARCELLO,

disainer/

designer

MARTIN,

IT-riskijuht /

IT manager

VIKTOR,

üliõpilane /

student

1 | 201612

VÄ

LJA

ÕP

E

Euroopa ägab viimaste aas-

takümnete suurimas kriisis,

kümneid hukkunuid kaasa

toovad terrorirünnakud on

muutumas igapäevaseks

reaalsuseks.

Tekst: SANDER SILM

Samal ajal on Eesti-vaenulikud jõud, kasutades ära soodsat välispoliitilist tausta, hakanud destabiliseerima Eesti siseriiklikku olukorda. Riiki on sisse imbunud eriüksused, Eestis-se üritatakse smugeldada relvi ja laskemoona. Kaitseliit asub täitma oma ülesandeid ja Kaitseliidu Lõuna kaitseringkonna suurõppus „Sibul 2015“ võib alata.

Õppuse „Sibul 2015“ stsenaarium oli üsna kurjakuulutav ja kõige kur-vem, et osa sellest stsenaariumist täitus juba nädal pärast „Sibula“ lõppemist, kui Pariisis hukkusid ter-roristide käe läbi süütud inimesed. Kuid 6. novembril ei teatud sellest veel midagi ning õppus lähtus legen-dist, mille kohaselt on Eestis välja kuulutatud eriolukord ning Kaitse-liit peab koostöös 2. jalaväebrigaadi-ga asuma täitma oma ülesannet. Nii saabuski reede õhtul kaitseliitlastele teavitus olla piltlikult öeldes kindlal ajal kokkulepitud kohas.

„Sibul“

Mitmekihiline Lõuna maakaitse-ringkonna õppus

131 | 2016

VÄ

LJA

ÕP

ER

EIN

SÄ

INA

S

1 | 201614

VÄ

LJA

ÕP

E

Vähe valgust, palju sagimistKui Tartu maleva võitleja Martin Pau 6. novembri õhtul Tartu maleva tagalakeskusesse jõuab, on kaitse-liitlaste iseformeerumine juba ala-nud. Kes võtab relvaaidast relvi välja, kes koostab õppustele tulnute nime-kirju, kes koormab veomasinaid, kes on territooriumi julgestajana pat-rullis. Sagimist on palju, kuid lärmi vähe ning valgust iseäranis vähe. Isikliku valgusallikana on lubatud vaid punast kiirgavad pealambid. Pau ning tema jaokaaslased saa-vad ülesande hakata veekanistreid veoautodele laadima. Töö tehtud, kamandatakse jagu esmalt relvi väl-ja võtma ning seejärel patrulli. „Kes patrullis pole, istub vaikselt kastis,“ jõuab jaoülemate vahendusel iga-üheni rühmaülema käsk.

Seda aega tarvitab kuulipil-dur Pau oma lintide täitmiseks paukmoonaga, sest teda patrulli ei saadetud. Sestap istub ta oma jaost ainsana vaikselt masinakastis. Lahke jaoülem toob talle aeg-ajalt lisaks teiste võitlejate täitmata auto-maadisalvesid ja moonakarpe ning

Töökoja

ümber on

tunni-pool-

teise jooksul

läinud üha

tulisemaks

EH

A J

AK

OB

SO

N

Tehes varjumise huvides

ringe ja haake, liikusid kõik

üksused lahingukära suunasEH

A J

AK

OB

SO

N

151 | 2016

VÄ

LJA

ÕP

E

toimetab täidetud salvesid järjest tagasi omanikele.

Varsti käsutatakse kõik autodele ning need hakkavad malevahoovist välja vurama. Õppuste operatiivkes-kuse seinal olevale tahvlile ilmuvad järjepanu teated lahkunud üksusest. Ei kulu palju aega, kui tagalakeskuse hoovis on maad võtnud harjumatu vaikus.

Enam-vähem samal ajal otsib Tartus Annelinnas üks autojuht meeleheitlikult ühte aadressi. Need, kes on Annelinnas samasuguse probleemiga silmitsi seisnud, teavad, et loogika ja majanumbrid pole Tar-tu kõige rahvarohkemas linnaosas just ülisuures korrelatsioonis. Kuid juht ei jäta jonni ning õige pea istub autosse üks väike tüdruk. „Ma juba kartsin, et mulle ei tuldagi järele,“ pihib ta hiljem oma vanemale õele. Paar tundi hiljem on koos temaga suuremas bussis veel paarkümmend last, kelle Tartu naiskodukaitsjad toimetavad evakuatsiooniõppuse

„Sipelgas 2015“ raames kogumis-punktist Tartust ära Jõgevamaale, kunagi von Oettingenidele kuulu-nud kaunisse Kuremaa lossi.

„Sipelgas 2015“ on paralleelselt suurõppusega läbiviidav evakuee-rimisõppus, mille korraldab Nais-kodukaitse Tartu ringkond ja mille käigus harjutatakse Tartu maleva liikmete perekondade evakueeri-mist ohu korral. „Evakueeritud“ lapsed jõuavad lõpuks kenasti Kuremaa lossi ning ajal, mil lapsed ennast magama sätivad, püstitab kusagil Kanepis telki Võrumaa ma-leva tegevliige Jüri Kukk koos oma jaokaaslastega. Kukk teab, et sel ööl saab ta magada vaid loetud tunnid, sest äratus on juba poole viie ajal.

Hell nagu HellenurmeLaupäeva hommikul ei vihja udu-laamas Hellenurmes miski sellele, et siin võiks täna toimuda õppus. Järsku lõhestab hommikuse vaikuse

kuulipildujavalang. Selgub, et vaid mõnesaja meetri kaugusel poest asuvas endises kolhoosi töökojas on positsioonid sisse võtnud „pahad" ning rünnak kahekorruselisele hoonele algab.

Tartu kaitseliitlane Martin Pau koos kaasvõitlejatega on jõudnud Hellenurme lähistele metsa just siis, kui hakkab vähehaaval valgenema. Öö on nad veetnud mitukümmend kilomeetrit eemal telklaagris, nau-tides õppuste kohta ebatavaliselt pikka und – ligi kolm ja pool tundi. Üksus üksuse järel liigub metsast alevikku, püüdes viimases kasutada vaid vähekäidavaid radu ning otsida varju Hellenurmet läbiva Elva jõe äärsetes võserikes. Tasapisi, tehes varjumise huvides ringe ja haake, liiguvad kõik üksused lahingukära suunas.

Töökoja ümber on viimase tunni-poolteise jooksul läinud üha tuli-semaks ning raadioside toob aina teateid haavatutest, kelle asemel peavad võitlusse viskuma uued kaitseliitlased. Siiski on umbes kahe tunni pärast olukord sealmaal, et töökojahoone on vallutatud ning

Pühapäeva hommikuks pole

sadu lakanud, pigem kogub

tasapisi hoogu

Öö on nad veetnud mitukümmend kilomeetrit eemal telklaagris, nautides õppuste kohta ebatavaliselt pikka und – ligi kolm ja pool tundi.

EH

A J

AK

OB

SO

N

Maailmas pole midagi mõnusamat kui üks kuum kohv vihmamärjas metsas.

1 | 201616

VÄ

LJA

ÕP

E

Pau jagu saab korralduse kindlus-tada end ehitise alakorruse akende ja uste juures. Petliku vaikuse ajal jõuab võitlejateni info, et vastane on ilmselt hõivanud sajakonna meetri kaugusel paikneva kunagise kaalu-koja. Peagi annavad sellest kinnitust mustendavaist aknaavadest paist-vad sähvatused ning neid saatvad plaksatused. Pau saab korralduse anda kuulipildujast pikka mahasu-ruvat tuld, et tankitõrjerelv saaks kaalukoja segamatult sihikule võtta.

Jüri Kukk istub samal ajal Tartu külje all sideautos, kuid pärastlõu-naks kõlab Võru maleva jaoks Tartus ENDEX ning Võru maleva liikmed võtavad omakorda suuna Hellenur-mele, kus on nende järgmine peatus-koht. Martin Pau sirutab ja venitab samal ajal Hellenurme töökojas akna taga passimisest kangeks jää-nud jalgu. Ole sa vaheldumisi põlvel, kükkis või püsti, aga kolm tundi tee-vad oma töö. Lisaks hakkavad nüüd korraga kallale tulema külm ja uni.

Kuremaa lossi uksest astub aga laupäeval kella kolme ajal välja Ukraina telekanali Inter ajakirjanik Roman Botškala, kes on siin tutvu-nud naiskodukaitsjate evakuatsioo-niõppusega. Botškala on Ukrainas legendi kuulsusega ajakirjanik, kes kajastab eelkõige kriisikoldeid. Ees-tis kirjutab Botškala meie kaitse-jõududest, eriti sümpatiseerib talle Kaitseliit ja eestlaste valmisolek hakata vastu „rohelistele mehi-kestele“. Kuid Kuremaal nähtu on jätnud talle kõige sügavama mulje:

„Meie Ukrainas pole selle peale üldse mõelnud.“

Käsikaudu metsasTeist korda sel õppusel saab Martin Pau jagu püstitada oma telki, nüüd kusagil Pikasilla kandis. Hellenur-mest sõitsid nad ära juba kella kahe paiku, siin aga tuleb paralleelselt isikliku peavarju ülessaamise ning ahju küttepanekuga hoolitseda laagri kahe pääsla valvepostide mehitamise eest. Kuna on teada, et öösel on igasugune valguse pruuki-mine keelatud, tõmmatakse telkide vahele nööriliinid, et tunnimehed ja telgikütjad pimeduses ära ei eksiks.

Vihmaveest tilkuvad esimese jao võitlejad, kes on saabunud umbes kolm tundi väldanud patrullist, on nii mornide nägudega.

Nööriliinid osutuvadki hädavajali-keks, sest pimedus, mis peatselt pil-ves taeva all maad võtab, on totaalne. Vaid metsaserval asuva valveposti silm võib seletada taeva taustal äh-maselt kuuselatvade kontuure.

Öö tõotab tulla pinev. Valvekorda-de vahel võis igaüks saada hea õnne korral kokku paar tundi uneaega. Pau pääseb postilt telki veerand kaheteistkümne paiku eriti helde lootusega, et järgmised poolteist tundi lastakse tal magada. Korraga rebib magusamast magusama une pooleks jaoülema hääl: „Tehke ruu-mi, viis meest esimesest jaost tuleb siia telki mahutada.“

Vihmaveest tilkuvad esimese jao võitlejad, kes on saabunud umbes kolm tundi väldanud patrullist, on nii mornide nägudega, et keegi ei julgekski keelduda nende majuta-

misest. Umbes sel hetkel, kui Pau hakkab taipama, mis toimub, saab ta relvarauaga vastu kukalt. Ilmselt on keegi toetanud oma relva väljapoole telgi najale, kuid see libiseb maha.

„Ei noh, ruumi küll, aga kas peab relvarauaga vastu pead taguma,“ poriseb Pau ning hakkab oma üsna lahedalt paigutatud varustust kaas-võitleja hüvanguks koomale sikuta-ma. Mesimagusa lohutusena kõlab seejärel jaoülema suust: valvepostid võetakse ajutiselt maha, pole mõtet liguneda ja külmetada, saate kõik magada.

Pühapäeva hommikuks pole sadu lakanud, pigem kogub see tasapisi hoogu. Hellenurmes sirutab maas magamisest kangeid konte Võru maleva võitleja Jüri Kukk. Kukel õnnestub keeta katelokis kohvi ning nüüd ta teab, et maailmas pole mi-

Mustendavaist aknaava-

dest paistavad sähvatused,

mida saadavad plaksa-

tused

171 | 2016

TR

AIN

ING

I N E N G L I S H

Europe is engulfed in the

worst crisis in recent deca-

des where terror attacks

claiming dozens of lives are

becoming commonplace.

Text by SANDER SILM

Amidst these international devel-opments, forces hostile to Estonia use the facilitative foreign-policy climate to destabilise the political situation inside the country. En-emy groups have managed to sneak across the border and are trying to smuggle in weapons and ammuni-tion. The Defence League is ready to act and ‘Sibul 2015’, the full-scale training exercise of the Southern Defence Command, can now begin.

‘Sibul 2015’ scenario was ominous. The saddest thing is that part of it was played out in real life only a week after the exercise had ended, when many innocent people died in Paris at the hands of terrorists. On November 6th, however, nobody knew yet what lay in store. The exer-cise was based on a fi ctional sce-nario according to which a state of emergency was declared in Estonia and the Defence League, working closely with the 2nd infantry brigade, was expected to perform a number of tasks. And so, on Friday evening members of the Defence League received a notice asking them, fi gu-ratively speaking, to be in a certain place at a certain time.

Little Light, Much BustleWhen Defence League fi ghter Martin Pau returns to the rear area centre of the Defence League Tartu District, a briefi ng for members

‘Sibul’ – Socially Alert Full-Scale Training Exercise

of the Defence League is already underway. Some of them are taking their weapons from the armoury or making lists of participants, others are loading the lorries or patrolling the territory to ensure safety. There is a lot of hustle and bustle, but little noise and even less light. Only head-lamps producing red light are al-lowed as personal light sources. Pau and his squad mates are entrusted with the task of loading water can-isters onto the trucks. When the job is done, the squad is fi rst ordered to take out arms and then to go on pa-trol. ‘Who is not on patrol, should sit quietly in the truck.’ This order was given by the platoon leader and was communicated to everyone through the squad leaders.

Machine-gunner Pau uses this time to fi ll his belts with ammuni-tion because he is not on patrol. In fact, he’s the only one in his squad who is sitting quietly in the truck. Every once in a while, the kind-hearted squad leader brings him other fi ghters’ empty magazines and ammunition boxes and takes the loaded magazines back to their owners.

Soon there comes the order for everyone to get into the trucks, which then start driving out of the yard. Information on departing units is continuously appearing on the board at the operations centre. Before long, an unusual silence falls over the premises of the rear area centre.

At about the same time, one driv-er in Tartu’s Annelinn is desperately trying to fi nd a particular address. Those who experienced a similar predicament in Annelinn know that there is not much logic behind the numbers on the buildings in this most populated part of the city. But

There is a lot of hustle and bustle, but little noise and even less light.

dagi mõnusamat kui üks kuum kohv vihmamärjas metsas. Kuid seda õndsust ei saa kaua nautida. Hom-mikul satuvad sidemasinad rünna-ku alla ning Jüri Kukk sööstab oma positsioonile, kus ta avab vastutule.

Ka Martin Paul on Pikasilla kan-dis parajasti käed-jalad tööd täis. Pau jagu on saadetud kell kaheksa patrulli, kuid nende kergeks pettu-museks vaenlasega kontakti astuda ei õnnestugi. Küll õnnestub neil umbes neljakilomeetrisel teekonnal nahk korralikult soojaks saada ning harjutada turbasoos üle kraavide hüppamist. Teiste jagude hilisema-tel patrullidel „veab“ rohkem – nad satuvad vastase tule alla ning saa-vad laagrini kostva täristamise järgi otsustades pidada üsna korralikke lahinguid.

Ühel hetkel on aga kõik läbi. ENDEX. Pau jõuab veel vahetada märjad sokid kuivade vastu ning varsti istuvadki tartlased masina-kastides ning sõit Tartu poole võib alata. Alles siis hakkab tõeliselt sadama. Asfalt lainetab ning Pau mõtleb, et seekord ilmaga ikka ve-das. Jälle, nagu peaaegu alati.

RE

IN S

ÄIN

AS

1 | 201618

the driver persists in his search and in a little while a small girl gets into his car. ‘I was already beginning to worry that no one would pick me up’ she afterwards confesses to her elder sister. A couple of hours later she fi nds herself in a bigger vehicle with around twenty other children whom members of Naiskodukaitse (Women's Voluntary Defence Organ-isation) are taking from the meeting point in Tartu to the Kuremaa Castle in Jõgeva County. This castle once belonged to the famous von Oettin-gens and has been chosen as the site for ‘Sipelgas 2015’.

‘Sipelgas 2015’ is an evacuation drill organised in parallel with the full-scale training exercise by the Tartu District of Naiskodukaitse to show the families of the Tartu Defence League District what to do during evacuation in an emergency.

“Evacuated” children fi nally arrive at the Kuremaa Castle and as they are settling themselves into bed, some-where in Kanepi Jüri Kukk, active member of the Võrumaa District, is putting up a tent together with his squad mates. Kukk knows that this night he will be able to get only a few hours’ sleep because reveille is at half past four sharp.

In HellenurmeOn Saturday morning there are no signs in the fog-shrouded Hel-lenurme that today this place will become a site for a training exercise. All of a sudden, the morning silence is broken by a volley of machine-gun fi re. It turns out that some bad guys have taken up their positions in a former collective farm workshop located only a few hundred metres from the shop and the attack on the two-storey building is getting underway.

Defence League member Martin Pau from Tartu and his fellow fi ght-ers have reached a forest near Hel-

lenurme right at the break of dawn. They have spent the night several kilometres away from the tent camp enjoying an unusually long sleep for exercises: almost three and a half hours. One by one, the units are moving from the forest to the town trying to use less frequented paths and fi nd shelter in the scrub along the Elva River which passes through Hellenurme. Bit by bit, making circles and detours, to afford them-selves better protection, all the units are making their way towards the battle noise.

Over the last hour-hour and a half the fi ring around the workshop has been getting more and more intense accompanied by incessant reports over the radio of the injured, their place being taken by new Defence League members leaping into action. In about two hours, though, the situ-ation changes: control of the work-shop building has fi nally been taken and Pau’s squad receives the order to take up their positions behind the windows and doors on the lower fl oor. In deceptive silence, informa-tion reaches the fi ghters that the enemy has apparently taken the former weigh house a hundred metres away. Soon, this is confi rmed by fl ashes and pops seen and heard from the black window openings. Pau receives the order to fi re a long and suppressive burst from his ma-chine gun so that the anti-tank gun could take aim at the weigh house undisturbed.

At this very time, Jüri Kukk is sit-ting in a communication van on the outskirts of Tartu. In the afternoon, members of the Võru District hear ENDEX for the operation in Tartu and head for Hellenurme, which is their next stop. Meanwhile, Martin Pau is stretching his legs, which have gone numb from keeping guard at the Hellenurme weight house. Even if you are whiling away

the time alternately on your knees, hunkers and in an upright position, three hours of waiting take their toll. In addition, you now have to fi ght off both the cold and the sleep.

At 3:00 p.m. on Saturday, Roman Bochkala, a reporter of Ukraine’s In-ter TV, who has observed the evacu-ation exercise of Naiskodukaitse, steps out of the door of the Kuremaa Castle. Bochkala is a legendary Ukrainian journalist whose main fo-cus is the coverage of developments in various hot spots. In Estonia, Bo-chkala is writing about our defence forces. His warmest sympathies lie with the Defence League and the readiness of Estonians to confront the so-called little green men. The things he has seen in Kuremaa, how-ever, have impressed him the most.

‘This never once crossed the Ukrain-ians’ mind.’

Groping their Way through the ForestIt is the second time that Martin Pau has to pitch his tent. Now it’s

They have spent the night several kilometres away from the tent camp enjoying an unusually long sleep for exercises: almost three and a half hours.

TR

AIN

ING

191 | 2016

TR

AIN

ING

some room, fi ve men from the fi rst squad will be housed in this tent.’

Drenching wet fi ghters from the 1st squad, who have returned from their three-hour patrol duty, have such gloomy faces that no one dares to protest against taking them in. When Pau is beginning to under-stand what's going on, he gets hit by a barrel at the back of the head. Ap-parently, somebody has leaned their weapon against the tent but it has slid down. ‘Well, there is some room, but there’s no need to beat me on

There is nothing more delicious in the world than hot coff ee in a rain-sodden forest.

EH

A J

AK

OB

SO

N

the head’ grumbles Pau and starts pulling his nicely stacked gear aside to accommodate his fellow fi ghters.

‘Sentry posts will be temporarily removed, there’s no point in get-ting wet and cold, take some time to sleep.’ The squad leader’s words are like music to the ears.

By Sunday morning the rain hasn't let up but, on the contrary, has been gradually gaining in vigour. In Hellenurme, Võru Dis-trict fi ghter Jüri Kukk is stretching his muscles stiff from sleeping on the ground. He manages to make some coffee in a mess tin and can now vouch that there is nothing more delicious in the world than hot coffee in a rain-sodden forest. This bliss, however, is not for long. In the morning, the communication trucks come under attack and Jüri Kukk rushes to his position to return fi re.

Martin Paul is also keeping him-self busy near Pikasilla. Pau’s squad is sent on patrol at 8:00 p.m., but to their slight disappointment they do not get a chance to engage with the enemy. What they succeed in, tough, is to warm themselves up during a four-kilometre tramp and practice jumping over ditches in a peat bog. Later squads on patrol have more luck. They come under enemy fi re and, judging by the rattle that can be heard in the camp, do some de-cent battles.

At one point, however, ENDEX is declared.

Pau gets a moment to take his wet socks off and put on a pair of dry ones. Soon participants from Tartu take their places at the back of the trucks and the journey home begins. It’s only now that it starts raining cats and dogs. While the wheels are splashing water high and far, Pau is thinking that the weather was not so bad after all. Again, as almost always.

Translated by Olga Anissimova

somewhere near Pikasilla. They left Hellenurme at around eight o’clock and here, on top of putting up per-sonal shelters and heating the oven, their team should also take care of manning the two camp checkpoints. As lights cannot be used at night, the tents have to be connected with string so that those on sentry duty and those responsible for heating the tents could fi nd their way in the dark. String lines are vital because oncoming nightfall will plunge everything into thick darkness. Only the sentry at his post on the fringe of the forest can just make out fi r tops vaguely discernible against the backdrop of the sky.

The night promises to be strained. In between duty rounds everyone can get a couple of hours’ nap, if they are lucky. Pau leaves the station to go to his tent at around quarter past twelve, cherishing high hopes that he would be able to sleep for at least an hour and a half. Suddenly, his sweet dreams are interrupted by the voice of the squad leader: ‘Make

Some bad guys have taken up po-

sitions in a former collective farm

workshop near the shop and the

attack on the two-storey building

is getting underway

1 | 201620

VÄ

LJA

ÕP

E

„Muhu karikas“ omandab rahvusvahelisi mõõtmeidMuhu saarel korraldatavast

pikamaalaskmise võistlusest

on kujunenud Kaitseliidu

täpsuslaskurite meistrivõist-

lus, kuid mitte ainult. Osa-

lejaid saabub võistlusele nii

lähedalt kui kaugelt.

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Laskevõistlus „Muhu karikas“ kor-raldati Muhu saarel Koguva külas juba kolmandat korda. Tänavu saa-bus tulejoonele 70 võistlejat Soomest, Rootsist ja kümnest Kaitseliidu malevast ning laskespordiklubist LRSCE ehk Long Range Shooting Club Estonia. See väikese liikmete arvuga klubi on koos Saaremaa malevaga teine „Muhu karika“ idee autor ja korraldaja ning klubi liik-med on lõpp-protokollis tavaliselt esimestel kohtadel. Kaitseliitlase vormis osales ka mitu Eesti politsei täpsuslaskurit.

Kõige rohkem, 12 laskurit saabus võistlema Viru malevast, sest seal on laskureid ja snaipreid aastaid süs-temaatiliselt koolitatud nii endale kui naabermalevatele. Kaadrikaitse-väelaste seast olid üksikud laskurid tulnud esindama oma kodumalevat, kuid kahjuks ei otsustanud ükski

kaitseväe allüksus oma võistkonda välja saata.

„Muhu karika“ õppetunnidKoguva on looduslikelt tingimus-telt laskurile väga keeruline koht ja pakub seega head treeninguvõi-malust. Mere ääres asuvas karjääris lastakse punktide peale teadmata laskekaugusele paigutatud täisfi -guure puhangulise tuulega, seega on tähtis tabada märklauda võima-likult keskele. Sellistes tingimustes laskeharjutus on keeruline ka väga kogenud laskuritele.

Võistlus oli raske ja põnev, iga lask oli oluline. Meeskondlikus arvestuses sooritas iga laskur 30 lasku ja võimalikust 900st korjas parim meeskond ainult 536 punkti ehk 60%, teisele kohale tulnud 56%

Individuaalselt püssi-

ga M14 täpsusküttide

arvestuses eeskujuliku

teise ja kolmanda koha

välja lasknud Raul

Erk (vasakul) ja Elmet

Orasson (paremal)

Kaitseliidu Tallinna

maleva esindusest

pidid meeskondlikus

arvestuses leppima

teise kohaga

211 | 2016

VÄ

LJA

ÕP

E

ja kolmandad 49%, neljandat kohta eraldas viiendast 2 punkti ja viien-dat kuuendast 1 punkt. Vaid mõne lasu õnnestumine või ebaõnnes-tumine oleks esikuuiku järjekorda oluliselt muutnud. See kirjeldab häs-ti ka täpsusküti ülesandeid lahingus, kus tuleb püüda tabada iga lasuga.

Eksimused tuule suuna ja kiiruse hindamisel tähendasid tavaliselt tabamust sihtmärgi serval või möö-dalasku. Samuti oli tähtis mõõta õigesti sihtmärkide kaugust, sest võistluse eelinfos avaldatud laske-kaugused olid suhtelised. Täpseks mõõtmiseks soovitasid korraldajad kasutada laserkaugusemõõtjat. See andis laserite omanikele märgata-va eelise, sest paljudel malevatel ja kaitseliitlastel selliseid abivahen-deid ei ole. Õiged kaugused tulejoo-ne keskelt sihtmärkideni olid 182, 295, 473, 674, 872 ja 989 meetrit ning alates kolmandast sihtmärkide joonest võis tabamispunktis tekkida olulisi kõrvalekaldeid. Kui näiteks lasta tegelikult 674 meetri kaugusel olevat sihtmärki 700 meetri sihiku-parandusega (mõõtmisviga ainult 26 meetrit ehk 4%), on tabamus 36 sentimeetrit allpool.

L I S A T E A V E

„Muhu karika“ ülesehitusVõisteldi kolmes klassis, mida nimetati täpsusküti, snaipri ja sniper magnum klassideks, lisaks oli võistkondlik arves-tus maleva kolmeliikmelisele esindusele (2 täpsuskütti ja 1 snaiper). Sihtmärgid ehk täisfiguurid kõrgusega 150 ja laiusega 50 sentimeetrit aset-sesid eelinfo kohaselt umbes 200, 300, 500, 700, 850 ja 1000 m kaugusel tulejoonest ja kasutada oli lubatud nii laserkaugusemõõdikut kui käsiilmajaama.

kuuluvad täpsuslaskuri tähtsamate erialaoskuste hulka. Erialavälja-õppe ja harjutamisega püütakse hoida mõõtmisviga väiksemana kui 5 % laskekaugusest, sest suurema mõõtmisvea korral võib sihtmärgist mööda lasta. Optilise sihikuga on võimalik inimfi guuri piisava täpsu-sega mõõta kuni 500 m kaugusele, kaugemale tuleb kasutada muid meetodeid ja abivahendeid.

Täpsusrelva optilise sihiku kauguseparanduste trumli peal olevad laskekauguste parandused on ebatäpsed ja kehtivad standard-laskemoonaga õhutemperatuuril +15–20 °C. Vahel on ka need andmed märgitud sihiku peale või relva passi, näiteks laskemoon M852 tä-hendab raske 168-graanise ja M118 172-graanise kuuliga täpsusmoona, mille lennukaar erineb mõistagi M80 laskemoona omast, kus kuuli kaal on ainult 146 graani.

Laskemoona täpse algkiiruse ja kauguseparanduste teadasaa-miseks tuleb malevas kasutatava laskemoonaga lasta eri kaugustele ja vahepealsete kauguste tabamiseks arvutada välja kuuli tegelik lennu-kaar. Täpsete tulemuste saamiseks on vaja teada kuuli täpset kaalu ja algkiirust, ballistilist koefi tsienti, mõõtmispäeva õhutemperatuuri,

-rõhku ja -niiskust, sest need kõik mõjutavad lennukaart. Kasulik on mõõta kuulide algkiirust eri aasta-aegadel, siis saab välja arvutada ka

L I S A T E A V E

„Muhu karika“ tulemusedVõistkondliku arvestuse parimaks krooniti oodatult LRSC Estonia võistkond, soomlased Aarne Markku, Sami Antto-nen ja Janne Sandberg, 536 punktiga 900st võimalikust, järgnesid Tallinna ja Pärnumaa malevate võistkonnad 508 ja 441 punktiga.

Parimaks täpsuskütiks krooniti LRSC Estonia liige Aarne Markko, snaipriklassi rändauhinna sai koju viia kaitseliitla-ne Olev Lomp ja pikimate distantside kuningaks krooniti Indrek Varba LRSC Estoniast. Külalisvõistlejate tase oli sellel korral väga kõrge ja jättis Kaitseliidu malevate laskurid väga väikese auhinnasaagiga, kuid laskma õpib ainult palju ja õigesti harjutades.

Auhinnad – snaipri relvakoti, märkmiku ja optilise sihiku katted – pani esikolmikutele välja Soome relvatehas SAKO. Muhu valla auhinna sai võistlusel parima tulemuse saanud LRSC Estonia. Võitjatele kuulusid ka käsitöösuveniirid Saa-remaa malevalt.

EL

ME

T O

RA

SS

ON

Niisiis peab snaiprile sobiv la-serkaugusemõõdik suutma mõõta inimsihtmärki ka uduse või vihma-se ilmaga vähemalt laskuri relvasüs-teemi maksimaalse laskekauguse ulatuses, tulejuhtimisülesande korral isegi kaugemale.

Oma relvasüsteemi peab tundma Sihtmärgi kauguse mõõtmine ning laskekauguse ja ilmastiku mõju hindamine kuuli lennukaarele

1 | 201622

VÄ

LJA

ÕP

E 2

X A

ND

RE

S K

ÄÄ

R

Distants 485 m

(eelinfo 500 m),

õhurõhk 1015

hPa, temperatuur

+12 °C, tuul kella

9 pealt ehk otse

vasakult 1,8 m/s,

niiskus 60%. Te-

gin esimese lasu

sihikuparanduse-

ga 28 klikki üles

ja 3 vasakule ning

ülejäänud lasud

sihikuparanduse-

ga 27 klikki üles

(kauguselt 485 m

tähendab 1 klikk

tabamispunkti

muutumist 49 mm

allapoole)

Kõige kaugem,

992 m sihtmärk ja

tuule kiirus 2 m/s.

3 tabamust on

näha sihtmärgist

väljaspool, aluse

paremal serval.

Laskuri vea

tõttu jäi sihikule

eelmise kauguse

tuuleparandus

5 klikki, mis oli

liiga vähe, 8 klikki

oleks olnud õige

papitükil ja selle paikapidavust ei ole küllap keegi ammu kontrollinud. Kuid tõsised täpsuslaskurid on kõik need mõõtmised ära teinud, nii et kaitseliitlastel on veel palju õppida ja harjutada.

Mis suunast ja kui kiiresti tuul tegelikult puhub?Tuule täpse suuna järgi laskesuu-naga võrreldes arvestatakse tuu-leparanduse täismõju või osalist mõju. Kauguse täpne mõõtmine on kvaliteetse optilise sihikuga ja eriti laseriga suhteliselt lihtne, kuid tuu-le kiirust saab mõõta ainult laskejoo-nel ja tuule tegelikku mõju kuuli len-nukaare piires saab ainult hinnata, nii et lisaks oma relva tundmisele on vaja palju harjutada ka „tuule lugemist“. Suurte laskekauguste puhul mõjutab kuuli tavaliselt mitu eri tugevusega, vahel ka vastupidise mõjuga tuuleiili. Koguvas praktili-selt puudus laskuri vaateväljas rohi või muu taimestik, mille liikumise järgi tuult lugeda, seega oli ainuke reaalne võimalus jälgida miraaži ehk õhulainete liikumissuunda.

Harjutamine teeb meistriksKüsisin mitmetelt võistlusel pare-maid kohti saavutanud laskurilt, kuidas ja kui palju nad treenivad, sest laskma õpib peamiselt õigesti harjutades. Vastuseid üldistades võib öelda, et eesmärgiks tuleks võtta vähemalt kolmekohaline arv laske aasta jooksul põhirelvast ning lisaks võimalikult palju sihtimis- ja päästmistreeninguid ilma laske-

püssirohu põlemiskiiruse ehk kuuli algkiiruse muutumise õhutempe-ratuuri muutudes. Selliste andmete saamiseks on vaja kuuli kiiruse mõõtjat ja käsiilmajaama.

Kronomeeter täpsusküttide laske-väljaõppeks peaks olema vähemalt igas malevas ning käsiilmajaam

ja laser oleks vaja igale snaipri-meeskonnale „põllu peale“ kaasa anda. Paraku ei võta just paljud kaitseliitlasest täpsuskütid vaevaks lasta padrunikastist mõned kuulid algkiiruse kontrollimiseks läbi kro-nomeetri. „Ballistikatabel“ on ena-masti padrunikarbi pealt rebitud

231 | 2016

TR

AIN

ING

I N E N G L I S H

L I S A T E A V E

Kasulik on mõõta kuulide algkiirust eri aastaaegadel, siis saab välja arvutada ka püssirohu põlemiskiiruse ehk kuuli algkiiruse muutumise õhutemperatuuri muutudes.

Ettepanekuid korraldajatele Korraldada „Muhu karikas 2016“ kahepäevasena – esi-

mesel päeval (reedel) treening, teisel päeval harjutused punktide peale, sest paljude osalejate halbade tulemuste taga on vähene harjutamine – või kahes etapis, näiteks aprillis-mais ja sügisel, nii et võitjaks tuleb malev, kelle esindus kogub kahel võistlusel kokku kõige enam punkte.

Keelata laserkaugusemõõdiku kasutamine või pakkuda selle kasutamise võimalust kõikidele, sest selle omamine on oluline eelis.

Lisaks laskmisele võtta kavva muid täpsuslaskurioskusi vajavaid harjutusi, näiteks eraldi lasketiiru paigutatud sihtmärkide kauguse mõõtmine ja karjääri nähtavasse kohta peidetud militaarsete esemete otsimine, millega saab tegeleda laskeharjutuste vahel.

‘Muhu Cup’ is Taking on International Dimensions

The long-range shooting

competition organized

on the Island of Muhu has

developed into a marksman-

ship championship for more

than just the Estonian De-

fence League. Competitors

for the competition arrive

from both near and far.

Text by HEIKKI KIROTAR

This year marked the third occasion of the Muhu Cup shooting compe-tition at the Village of Koguva on the Island of Muhu. This year, 70 competitors arrived at the fi ring line from Finland, Sweden and the ten districts of the Defence League, as well as the shooting sports club LRSCE – the Long Range Shooting Club of Estonia. As this small club, together with the Saaremaa District, is one of the originators of the idea of the Muhu Cup competition, and its organizer, its members usually take the fi rst places in the fi nal protocol. Dressed in the uniform of the Defence League, several sharp-shooters of the Estonian Police also took part.

Viru district claimed 12 shoot-ers, the most of any district, as it is where shooters and snipers, local and from neighbouring districts, have been systematically trained for years. A few professional mem-bers of the Defence Forces chose to represent their home districts, but unfortunately, no subunits of the Defence Forces decided to register their own teams.

Lessons From Muhu CupThe natural conditions of Koguva make it a very diffi cult place for a shooter, and thus offer great train-

Koguva karjäär on mere ääres, sellepärast mõju-

tab tuule suund ja kiirus väga palju kuulide len-

nukaart. 1 m/s eksimus tuule kiiruse ennustamisel

tähendas möödalasku 1 meeter ehk 2 sihtmärgi

laiust. Võistluse kaugeimad sihtmärgid olid ligi

1 km kaugusel, suured punased numbrid nende

vahel paistavad pisikeste punaste täppidena foto

parempoolses kolmandikus

EL

ME

T O

RA

SS

ON

moonata. See on tänapäeval ka Kait-seliidus täiesti võimalik, sest ühele kaitseliitlasele on aastas ette nähtud mitusada padrunit lahingumoona ja üksuste siseselt on alati võimalik suurendada aktiivsete laskurite padrunikoguseid passiivsete kaitse-liitlaste arvelt, kes laskeväljaõppega ei tegele.

Toome lugejatele õppimiseks ära mõned võistlusel osalenud laskurite sihtmärgid koos tabamuste analüü-siga, sellist analüüsi peaks suutma teha iga täpsuskütt.

1 | 201624

It is useful to measure the initial speeds of the bullets at diff erent times of the year, in order to calculate the gunpowder burning rate, i.e. the change in the initial speed of the bullet as the air temperature changes.

A D D I T I O N A L I N F O R M A T I O N

The structure of Muhu CupThe competition was carried out in three classes, sharpshooter, sniper, and sniper magnum classes, in addition to a team ranking for a three-member representative group for each district (2 sharp-shooters and 1 sniper). The targets, full figures with a height of 150 and a width of 50 centimetres, were placed at distances of approxi-mately 200, 300, 500, 700, 850 and 1000 m from the firing line, as explained in the preliminary information given to participants, and competitors were allowed to use laser rangefinders and handheld weather stations.

ing possibilities. At a quarry by the sea, full fi gures located at unknown shooting distances are shot in gusty winds, which makes it important to hit the target board as close to the centre as possible. Such conditions make this shooting exercise diffi cult even for the experienced shooters.

The competition is complex and thrilling, making each shot count. In the team rankings, each shooter performed 30 shots, and out of 900 possible points, the best team gath-ered only 536 points, meaning 60%, the team on the second place 56%, the third place 49%, and the fourth place was separated from fi fth place by only 2 points, while the fi fth and sixth were separated by only 1 point. The success or failure of but a few shots would have signifi cantly changed the order of the top six. This gives an accurate description of a sharpshooter’s tasks in battle con-ditions, where each shot must hit.

Mistakes in evaluating the direc-tion and speed of the wind usu-ally meant hitting the edge of the target or a missed shot. It is equally important to correctly measure target distances, as the competi-tion’s preliminary information only disclosed relative shooting distances. For accurate measure-ment, the organizers recommended using laser rangefi nders. This gave a noticeable advantage to the owners of such lasers, as many districts and Defence League members do not possess such equipment. The correct distances from the middle of the fi ring line to the targets were 182, 295, 473, 674, 872, and 989 meters, and there could be signifi cant devia-tions in the point of impact from the third target line. If one would shoot a target at a distance of 674 with the sight adjusted for 700 meters (meas-urement error only 26 meters or 4%), the hit is made 36 cm lower. This is

why a laser rangefi nder suitable for a sniper must be able to measure a human target, including during foggy or rainy weather, within at least the maximum shooting range of the shooter’s weapon system, or in the case of artillery fi re direction, even further.

One Should Know One’s Weapon System Measuring the distance of targets, and evaluating the shooting distanc-es and effects of weather conditions to the arc of a bullet, are among the most important professional skills of a sharpshooter. Specialized training and exercises try to keep measurement error below 5% of the shooting distance, because in case of a higher measurement error, there is a danger of missing the target. An optic sight can be used to suffi cient-ly measure a human fi gure up to a distance of 500 m, but in the case of longer distances, other methods and aides must be utilized.

Shooting distance corrections on the distance correction drum of an optical sight on a precision weapon are inaccurate and applicable with standard ammunition at a tempera-

ture of +15–20 °C. Sometimes, this information has also been specifi ed on the sight or the weapon manual, e.g. M852 ammunition means a heavy 168-grain bullet and M118 a 172-grain bullet, which will natural-ly have a fl ight arc that differs from M80 ammunition, where the bullet weight is only 146-grain.

To determine the precise initial velocity and distance correction for ammunition, the ammunition used in a district must be shot at different distances, and to hit at intermediate distances, the actual fl ight arc of the bullet must be calculated. For reach-ing precise results, one must know the exact weight and initial speed of the bullet, its ballistic coeffi cient, and the air temperature, air pressure and humidity on the measuring day, as they all affect its fl ight arc. It is useful to measure the initial speeds of the bullets at different times of the year, in order to calculate the gun-powder burning rate, i.e. the change in the initial speed of the bullet as the air temperature changes. To obtain such information, one needs a bullet speed measuring device and a handheld weather station.

A chronometer should be avail-able for the training of the sharp-shooters in at least every district, and a handheld weather station and a laser should be supplied to each sniper team in the ‘fi eld’. Unfortu-nately, few Defence League sharp-shooters take the hassle of shooting a couple of bullets from the ammu-nition case through a chronometer in order to check their initial speed.

TR

AIN

ING

251 | 2016

TR

AIN

ING

A D D I T I O N A L I N F O R M A T I O N

Results of Muhu CupAs expected, the LRSC Estonia team was awarded the high-est place in the team rankings – comprised of the Finns Aarne Markku, Sami Anttonen and Janne Sandberg – with 536 points of the 900 possible points, followed by the teams from the Tal-linn and Pärnu County districts with 508 and 441 points.

A member of LRSC Estonia was crowned as the best sharp-shooter, the travelling cup of the sniper class was brought home by the Defence League member Olev Lomp, and Indrek Varba from LRSC Estonia was crowned as the king of longer distances. The level of the visiting competitors was very high this time.

The awards – a sniper’s gun pouch, notebook, and optical sight covers – were provided to the top three-member teams by the Finnish gun manufacturer SAKO. The award from the Muhu rural municipality was presented to LRSC Estonia, which attained the best results. The winners also received handmade souvenirs from the Saare County district.

A D D I T I O N A L I N F O R M A T I O N

Proposals for the organizers: To organize Muhu Cup 2016 as a two-day event – training

on the first day (Friday), and scored exercises on the second day, as the poor results of many participants were caused by little practice – or in two stages, e.g. in April-May and in the fall, so that the win could go to the district whose repre-sentatives gathered the highest total number of points from the two competitions.

To ban the use of laser rangefinders, or to offer the possibil-ity of using it to all of the competitors, as owning it brings a significant advantage.

To schedule other exercises which require the skills of a sharpshooter, in addition to shooting, e.g. the measuring of the distances of separate targets placed in the firing range, and the locating of military objects hidden in view in the quarry, which could be performed in between shooting exercises.

The actual eff ect of the wind along the fl ight arc of the bullet can only be evaluated when, in addition to knowing one’s weapon, ‘reading the wind’ has been practiced.

Most ‘ballistic tables’ are based on a piece of paper ripped from the am-munition case, and its accuracy has likely not been tested for a long time. But more committed sharpshooters carry out all of these measurements.

What Is the Actual Direction and Speed of the Wind?The full or partial effects of wind correction are calculated on the basis of the exact wind direction in comparison to the shooting direc-tion. Precisely measuring the dis-tance is relatively easy with a high quality optical sight, and especially with a laser, but wind speed can only be measured at the fi ring line, and the actual effect of the wind along the fl ight arc of the bullet can only be evaluated when, in addition to knowing one’s weapon, ‘reading the wind’ has been practiced. In the case of long-range shooting distances, the bullet is usually infl uenced by several gusts of wind with different strengths, and often with diverse effects. At Koguva, there is practi-cally no grass or other plants within the shooter’s line of sight, which would normally be used for reading the wind, which leaves observing the direction mirages or air waves are travelling as the only means of determining wind direction.

Practice Makes PerfectI asked several of the most success-ful shooters how and how often they train, because one learns to shoot mainly by employing correct practice methods. By generalizing

their responses it might be said that one should aim for at least a three-digit number of shots from the main weapon within a year, and include as many aiming and release train-ing sessions without ammunition as possible. This is currently possible in the Defence League, because a single member of the Defence League is assigned several hundred cartridges

of live ammunition per year, and within a unit, it is always possible to increase the cartridge amounts of active shooters on account of pas-sive members who do not engage in shooting training.

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

1 | 201626

INIM

EN

E

Pawan Dutti: India on mu isamaa,

Eesti on mu kodu

ER

AK

OG

U

271 | 2016

INIM

EN

E

Pawan Dutti on pärit sõja-

meeste piirkonnast ja tema

soontes voolab iidsete sõda-

laste veri. Sattunud Eestisse,

leidis ta end peagi relvaga

metsas, kõrvuti eesti „hunti-

dega“.

Tekst: MARTIN MÄGI

Minu nägemus Indiast pärineb suu-resti ajakirjast National Geographic. Ajakirjandus toitub vastuoludest ja nii on mu kujutelmade India vastu-oluline ja dramaatiline. Kui seal on ilu, on see hingemattev, kui seal on kurb, on see katastroofi line, kui seal on rikkad, on nad mõistmatult rik-kad ja vaesed on nii vaesed, et neil pole isegi lootust.

Sama vastuoluline tundus mulle ka India kodanik Kaitseliidu ridades. Kui ma kutsusin Pawan Dutti endast rääkima, tundus Pawan pigem kaht-lev või natuke tõrjuv. Võib-olla oli ta lihtsalt tagasihoidlik, võib-olla tajus enda käsitlemist kurioosumina, võib-olla üritas ta vältida maailma silme alla sattumist, nagu paljud kodumaisedki kaitseliitlased.

Me kohtusime EBSis, kus ta oli just lõpetanud loengu andmise. Ma vaikisin maha fakti, et tegemist on minu esimese intervjuuga ja lootsin, et kaks kaitseliitlast saavad omava-hel jutule.

Pawan istus ettepoole nõjatudes minu vastas, tema kehakeel väl-jendas avatust ja tähelepanu. Ma proovisin ette kujutada, kuidas näeb välja tema isa – pisut priskem, kuld-raamidega prillid, tumedad juuksed, kuhu on tekkinud hõbedast läiget

– ja üritasin seada ennast Pawani isa olukorda.

Pawan, kuidas su isa reageeris,

kui ütlesid talle, et kolid Eestisse,

abiellud eesti tüdrukuga ja liitud

Eesti „sõjaväega“?

„Oh, see ei olnud nii dramaatiline ja järsk. Perekonnal oli aega sellega kohaneda. Ma kohtusin oma tuleva-se abikaasaga ja tema kaudu hakkas

Eesti tasapisi meie ellu tulema. Esi-mest korda käisin Eestis aastal 2002 ja püsielanikuks muutusin alles aastal 2007.

Eestisse kolimine ei olnud minu jaoks kerge. Ma olin Indias lõpeta-nud kooli, saanud kõrghariduse ja töötasin juristina, kuid seda ha-ridust ei tunnustatud Eestis, sest õigusruumid on nii erinevad. Ma ei saanud alla anda. Hakkasin tööle telefonimüügis, sest mul oli raha vaja, tahtsin ise hakkama saada. Nii töötasingi mina, kõrgharidusega jurist, telefonimüüjana. See ei meel-dinud mulle, kuid aitas mul jalad alla saada.

Tänaseks on mul pere, kümneaas-tane poeg ja viieaastane tütar, meil on elamine maal ja korter linnas, ma olen EBSi doktorant ja olen suutnud edukalt siduda oma India kogemuse Eesti ja Euroopa omaga.“

Seitsme aastaga saavutasid

pere, karjääri ja elamise täiesti

teistsuguse kultuuriruumiga

riigis?

„Mulle tundub, et inimesed ei märka siin neid võimalusi, mida mina vä-lismaalasena näen. Mulle tundub, et Rootsi ja Norra sära on paljude jaoks liiga pimestav, et märgata kohalikke võimalusi.

Ma töötasin Indias kaks korda kauem kui Eestis, kuid saavutasin vähem. Kinnisvara on seal sama kal-lis kui Londonis, oma elu seal üles ehitada on väga raske.“

Kuidas tekkis tung astuda

Kaitseliitu?

„Üks mu sõpradest küsis minult, kas ma olen Eesti sõber? Kahtlemata

Kas ma olen Eesti sõber? Kahtlemata olen, vastasin. Ja nii leidsingi end varsti metsast, relv käes ja vorm seljas.

1 | 201628

INIM

EN

E

Indias oli range süsteem, sisuliselt sündisid sa kas sõduriks või kellekski teiseks.

Kodakondsus või mitte, Eesti on minu silmis väärt tema eest võitlemist.

olen, vastasin. Ja nii leidsingi end varsti metsast, relv käes ja vorm sel-jas. Kuid laskemoona mulle ei antud, sest mul on relvaeksam tegemata. Öeldi, et kui ma näen vastast, siis pean karjuma: lask, lask!“

Naerame mõlemad, ka mina olen metsas „lask-lasknud“, nii et pärast hääl kähiseb!

Kuidas Eesti meestega metsas

hakkama said?

„Eesti mehed on metsas nagu hundid ja selleks, et olla hea karja liige, peab oskama karjas tegutseda ja huntide keeles rääkida. Ma olen osalenud paaril õppusel, kuid sellest ei piisa, et kõike ära õppida. Mõnikord oli umbes nii, et jagu läheb paremale, mina vasemale,“ muigab Pawan. See, et ta võrdleb kaitseliitlasi huntidega, tekitab minus teatava uhkustunde.

„Ma ei ole rumal, ma lihtsalt ei räägi keelt veel nii vabalt. Võib-olla mõne mehe arvates olin ma koor-maks, kuid samas oli mul tunne, et mul on, mida panustada. Näiteks see õppus, kus me olime Scoutspataljoni vastu. Skaudid tegid klassikalise pettemanöövri ja tiibasid meid kül-jelt. Seda oleks olnud lihtne vältida. Lisaks võiks kasutada õppustel roh-kem inglise keelt, see õpetaks meile koostööd NATO liitlastega.“

Aga relvaeksam, see ei ole ju

ometi väljakutse?

Pawan tõmbub tõsiseks ning saan aru, et selles on midagi, mis teda häirib:

L I S A T E A V E

Välismaalasena KaitseliidusVälismaalane saab Kaitseliitu kuuluda toetajaliikmena, panustades näiteks erialase väljaõppe läbiviimise, oma isamaa tutvustamise või koostöö vahendamisega. Ko-dukorra järgi saab ka toetajaliikmele väljaõppes osale-miseks väljastada varustust, sealhulgas relva. Kaitseliitu kuulub toetajaliikmena ligikaudu 70 välismaalast.

Kui välismaiste juurtega inimene on saanud Eesti kodakondsuse, võib temast saada Kaitseliidu tegevlii-ge. Selle üle, kui palju on Kaitseliidus muu emakeelega kodanikke, arvestust ei peeta.

„Tead, ma tean neid relvade asju. Ma tean, mis on lööknõel ja tagastus-mehhanism, ma tean, kuidas need töötavad. Kuidas relva lahti võtta, kokku panna. Kuid ma ei oska neid asju öelda eesti keeles. Mõnikord ma mõtlen, et võiks teha ingliskeelse üksuse. Eesti Võõrleegion!“ naerab ta. „Kõik materjalid on eesti keeles. Nad saatsid mulle sõduriõpiku, see on huvitav, aga osa sõnu pean ma ikka sõnastikust vaatama. Aga ma leidsin ühe jalaväe taktika raamatu ja loen seda inglise keeles.“

Kuidas India sõbrad ja sugulased

sinu kaitseliitlikku tegevusse

suhtuvad?

„Ma olen pärit kohast, kust ajalooli-selt on tulnud India sõdurid. Indias oli range süsteem, sisuliselt sün-disid sa kas sõduriks või kellekski teiseks. Tänapäeval pole see enam nii, kuid mind huvitab siiski sõjaaja-lugu ja sõjandus. Ka minu onud on sõjaväelased. Ma arvan, et iga mees peaks oskama vormi kanda ja oma huve kaitsta. Distsipliin on hea. Ma nõuan oma loengutes ka distsipliini. Minu pere jaoks on minu huvi sõjan-duse vastu täitsa ootuspärane.“

Pawani silmis süttib tuluke. Ta räägib operatsioonidest „Barbarossa“ ja „Tsitadell“, Jaapani kasvamisest militaarriigiks, brauningu tagasi-löögi vähendamise süsteemi tööst ja ühel hetkel ei suuda ma enam järge pidada. Kuulates ühe kõrvaga Pawani loengut, mõtlen samal ajal,

et siin ongi põhjus, miks ta tahab meie huntidega koos metsas joosta ja huntide keelt osata.

Kas sulle tundub, et maailm

on hulluks minemas? Ukraina,

Süüria - kuidas sina seda näed,

sest India ei ole ei NATO ega ka

idabloki riik?

„India ei ole NATO riik ja me ei vastandu kellegagi. Meil on tugev strateegiline partnerlus mitmete NATO riikidega, peamiselt USAga. Meil olid sidemed nõukogude Vene relvajõududega, kuid ütlesime neile, et nende varustus on vilets, ja alates

291 | 2016

PE

RS

ON

I N E N G L I S H

Pawan Dutti: India is My Homeland, Estonia is My Home

Pawan Dutti comes from a

region of soldiers, and the

blood of ancient warriors

runs through his veins. Soon

after his arrival in Estonia,

he found himself in the for-

est with a gun, side by side

with Estonian ‘wolves.’

Text by MARTIN MÄGI

My knowledge of India largely origi-nates from the National Geographic magazine. Journalism feeds off contradictions, and thus the India of my imagination is contradictory and dramatic. If there’s beauty in India, it’s breathtaking, if there's sadness in India, it’s catastrophic, if there are rich people in India, they’re incomprehensibly rich, and the poor are so poor that they're left hopeless.

An Indian citizen in the ranks of the Estonian Defence League seemed equally contradictory to me. When I invited Pawan Dutti to say a bit about himself, he seemed to be hesitant at fi rst, or even slightly reti-cent. Maybe he was just being dis-creet, perhaps he sensed that he was being treated as a curiosity, possibly he was trying to avoid excessive at-tention – like many native members of the Defence League.

Our meeting took place in the Estonian Business School, where he had just delivered a lecture. I kept silent about the fact that it was my fi rst interview ever, and hoped that two fellow members of the Defence League could strike up a conversa-tion.

Pawan sat opposite me, leaning. His body language expressed open-ness and attentiveness. I tried to

üheksakümnendatest ostame me relvad mujalt.

Seal, kust mina tulen, ei ole konf-likt tingimata halb asi, konfl ikt võib tuua ka positiivset.“

Kas Briti kolonialism ja

Nõukogude okupatsioon Eestis

on kuidagi võrreldavad?

„Võrreldes Eesti okupatsiooniajaga oli meie kolonialism nii kaua aega tagasi, et me oleme võtnud sealt hea ja selja taha jätnud selle, mis oli halb. Inglise keel on meile selles regioonis selge konkurentsieelis. India muu-

tus industriaalriigiks. Minu vanaisa oli Gandhi toetaja. Ta suri vanglas.“

Ma tahaksin rääkida talle oma vanaisa loo. Meie erinevused kaha-nevad. Paiskan välja küsimuse, mida olen tagasi hoidnud.

Miks sa Eesti kodakondsust pole

võtnud?

„India on minu isamaa. Minu ener-gia. Minu juured, minu ajalugu. Ko-dakondsus või mitte, Eesti on minu silmis väärt tema eest võitlemist. Sest Eesti on minu lapsed, minu nai-ne, minu sõbrad, minu kodu.“

MA

RK

US

SE

IN

Pawan (pare-mal) osaleb Kaitseliidu tegemistes välismaalasest toetajaliikmena, tema kõrval seisab aga India päritolu eesti kodanik Charn-jit Moudgil, kes astus Kaitse-liidu tegevliik-meks Ukraina sündmuste mõjul

Intervjuud Indiast pärit Kaitseliidu

tegevliikme Charnjit Moudgiliga

loe veebis:

kaitsekodu.kaitseliit.ee/veebiartiklid

1 | 201630

PE

RS

ON

My roots, my history. Citizenship or not, Estonia's worth fighting for in my eyes.

picture the appearance of his father – chubbier, golden-rimmed specta-cles, dark hair with traces of silvery sheen – and tried to put myself in the position of Pawan's father.

Pawan, how did your father

react when you told him that

you’d move to Estonia, marry an

Estonian girl, and join the ‘army’

of Estonia?

‘Oh, it wasn't as dramatic and abrupt as that. My family had time to adjust to the situation. I met my future wife, and through her Estonia gradually became a part of our life together. I fi rst visited Estonia in 2002, and became a permanent resi-dent only in 2007.

Moving to Estonia wasn't easy for me. I'd fi nished school in In-dia, graduated, and was working as a lawyer, but my degree wasn't recognized in Estonia due to the vast differences between their legal sys-tems. I couldn't just give up. I took up a job in telemarketing, because I needed money and wanted to man-age on my own. So I, a lawyer with a degree, worked as a telemarketer. I didn't like it, but it helped me stand on my own feet.

Now I have a family, a ten-year-old son and a fi ve-year-old daughter, we have a house in the countryside and an apartment in the city, I'm a doctoral student at EBS, and have managed to successfully blend my Indian experience with my Estonian and European experience.’

You managed to establish a

family, career, and your own

home in a country with a totally

diff erent cultural environment?

‘It seems to me that people don't notice the opportunities here that I see as a foreigner. It seems to be the case that the splendour of Sweden and Norway is too blinding for many to notice the local opportuni-ties.

I worked two times as long in India as I've worked in Estonia, but achieved less. Real estate is as ex-pensive there as it is in London, it's extremely diffi cult to build up your life there.’

How did you develop an urge

to join the Estonian Defence

League?

‘One of my friends asked me if I was a friend of Estonia. I said that I was,

without a doubt. And that’s how I soon found myself in the forest, a gun in my hand, donning a uniform. But they didn't provide me with any ammunition because I haven't taken the fi rearms exam. They said that I had to shout “shot, shot!” if I saw an enemy.’

We both burst into laughter – I, too, have shouted “shot-shot” in the woods, and been left with a hoarse voice as a result!

PR

IVA

TE

CO

LL

EC

TIO

N

311 | 2016

PE

RS

ON

I think that every man should know how to wear a uniform and stand for his interests. Discipline is good. Dis-cipline is something that I demand in my lectures too. My family fi nds my interest in military matters logical.’

A small fi re lights in Pawan's eyes. He talks about Operation Barba-rossa and Operation Citadel, of Japan growing into a military power, the mechanism of the system that lessens the recoil of Browning guns, and at one point I can't keep up with him anymore. Listening to Pawan's lecture with one ear, I simultaneously think that this must be the reason why he wants to run in the woods with our wolves and speak their tongue.

Does it seem to you that the

world is going crazy? Ukraine,

Syria – how do you look at

these situations, because India

is neither a member of NATO

nor part of what used to be the

Eastern Bloc?

‘India is not a NATO member state and isn't antagonistic towards any-one. We are in a strong strategic part-nership with several NATO states, mainly the US. We had contacts with the Soviet armed forces, but we told them that their equipment was poor, and since the 1990s, we purchase our arms from elsewhere.

How did you manage in the

forest with Estonian men?

‘Estonian men are like wolves in the forest, and in order to be a good member of the pack, you must know how to act in a pack and speak the tongue of wolves. I've participated in a couple of drills, but that isn't enough to learn everything. At times, it was more or less “the squad goes right, I go left.”’ Pawan smirks. The fact that he compares members of the Defence League to wolves makes me feel somewhat proud.

‘I'm not stupid, I just don't speak the language as freely as I'd like. Maybe some of the guys thought that I was a burden, but at the same time I felt that I had something to contribute. The drill where we were against the Scouts Battalion, for instance. The Scouts pulled a classic feint and fl anked us from the side. This could’ve easily been avoided. In addition, English could be used more often during drills, it'd teach us cooperation with our NATO allies.’

But the fi rearms exam – it isn't

really a challenge, is it?

Pawan turns serious, and I realize that there's something about it that troubles him:

‘Look, I know the basics of guns. I know what a fi ring pin is, what a blowback mechanism is, I know how these work. How to disassemble and assemble a gun. But I don't know how to say these things in Estonian. Sometimes I think that we could form an English-speaking unit. The Estonian Foreign Legion!’ he laughs.

‘All the materials are in Estonian. They sent me a soldier's manual, it's interesting, but I still have to look up some of the words in a dictionary. But I've found a book on infantry tactics and I'm reading it in English.’

What do your Indian friends and

family think of your activities in

the Defence League?

‘I'm from a region that Indian sol-diers have historically hailed from. India had a strict system – in essence, you were born a soldier or some-body else. That's no longer the case nowadays, but I'm still interested in military history and military mat-ters. My uncles are also servicemen.

If I was a friend of Estonia? I said that I was, without a doubt. And that's how I soon found myself in the forest, a gun in my hand, donning a uniform.

In Estonian Defence League as a foreignerA foreigner can be a member of Defence League as a supporter by contributing by special training, introducing his/her country or intermediation of cooperation. According to the rules, it is also possible to get an equipment for a supporting member, including a weapon. The support members are about 70 foreigners.

If a person with foreign roots has got an Estonian citizenship, he/she can become an active member of Defence League. There is no statistics regarding active members with foreign back-ground but Estonian citizenship.

A D D I T I O N A L I N F O R M A T I O N

Where I come from, a confl ict isn't necessarily a bad thing, con-fl icts can bring about positive things.’

Can one compare British

colonialism and the Soviet

occupation of Estonia in any way?

‘Compared to the occupation of Estonia, the British colonial pe-riod in India was so long ago that we've accepted the good things it brought about and put the bad things behind us. English is an obvious competitive advantage for us in that region. India became an industrial country. My grandfather was a supporter of Gandhi. He died in prison.’

I'd like to tell him the story of my grandfather. Our differences shrink. I blurt the question I've been meaning to ask.

Why haven't you taken up

Estonian citizenship?

‘India is my homeland. My energy. My roots, my history. Citizenship or not, Estonia's worth fi ghting for in my eyes. Because Estonia is my children, my wife, my friends, my home.’

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

1 | 201632

EL

LU

JÄÄ

MIN

E

Kõige

olulisem

on käbi ehk Tõnu

Jürgensoniga

metsas

Mida teha, kui matkate

sügavas laanes ning avas-

tate, et telk ja magamiskott

ununesid koju? Või tuletab

tühi kõht meelde, et maha

jäid hoopistükkis potid ja

pannid? Kannatate ära või

lähete tagasi? Vastus on

tegelikult märksa lihtsam.

Tekst: EHA JAKOBSON

4 X

EH

A J

AK

OB

SO

N

„Kõige olulisem on käbi!“ alustas tuntud matkasell ja instruktor Tõnu Jürgenson Valgesoo veerel metsatar-kuste jagamist.

Kuidas teha telki või varjualust?Kuidas küll saab üks käbi olla tähtis, kui tahate üles panna koormakat-test varjualuse? Selgus, et ühest ei piisagi. Õnneks polnud käbide varumine suur probleem, asusime ju männimetsas.

Kaasas peab olema tarp või koormakate mõõtudega umbes 3 x 4 m 2–4 inimesele. Lisaks läheb vaja nööri ja männikäbisid. Tarp erineb koormakattest selle poolest, et on veidi telkmantli moodi, spetsiaalselt disainitud ja aasadega varustatud kangatükk. Tarp on väga kerge ja võib edukalt asendada telki. Koor-makattega pole nii mõnus tegutseda, kuid kasutada saab seda sama hästi. Kõigepealt leitakse puu, mille külge kangas kinnitada. Siis leitakse kan-ga keskkoht, sätitakse käbi kanga alla, äärest umbes 15 cm kaugusele, ning tõmmatakse silmusega kangas

käbi ümber kokku. Sama nööriga kinnitatakse kangas puu külge para-jale (telgi) kõrgusele.

Tõnu ei kasutanud kinnitamiseks sõlme, vaid hõõrdetegurit. Edasi tuli telgivaiadega kinnitada kanga ta-gumine osa maapinna külge ja juba hakkaski aimuma telgi kuju.

Järgnes külgede kinnitamine: jälle käbi ja nöör, kuid seekord kahe aasaga ja parajalt lühike, et selle saaks telgivaia abil maapinnale kinnitada. Järelejäänud kangas kee-ratakse alla, nii et sellest saab telgi põrand. Katust on võimalik tõsta ühe lisakäbi ja nööriga, kinnitades kanga keskel oleva „mütsi" kõrgema oksa külge. Koormakattest tuli igati hea telk.

Kui ei leidu sobivaid puid, võib nende asemel kasutada matkakeppi, siis aga kinnitada eest V-kujuliselt kahe nööriga. Kinnitusnurkade ümberpaigutamisega on võimalik muuta telk ilma põhjata varjualu-seks. Telkmantli kasutamise ühe mooduse proovisime samuti ära. Mitut telkmantlit kokku nööpides võimalused avarduvad.

331 | 2016

EL

LU

JÄÄ

MIN

E

Individuaalne ühepajatoitSooja toidu valmistamiseks on teadagi vaja tuld, tulele aga toitu. Valgesoos leidub nii jalal kuiva-nud kui mahalangenud puid, mida tule tegemiseks kasutada. Puude tassimine ja saagimine annab sooja, nii et naha vahele imbunud jahedus on juurvilja hakkimise ajaks kadunud.

Tükeldamisele läksid: lill-kapsas, kaalikas, porgand porru, kartul, sibul, küüslauk, peekon. Igaüks pakkis endale sobiva koosti-se fooliumisse, lisas soola ja maitse-aineid ning pakid rändasid sütele.

Kuni toit küpses, mõlgutati, kui-das fooliumipakikesed turvaliselt kätte saada. Sellekski leidub hea tööriist: peenikesest kasest koha-peal valmistatud tangid. Ja igaühe individuaalne hautis maitses hästi!

Kuidas süüdata lõket?Kui juhtute paiknema sooserval nagu meie, siis on kõige paremaks materjaliks jalal kuivanud puud. Oletame, et kaasas on mõni multi-funktsionaalne tööriist, mis vähe-malt ühelt poolt on saag – siis saab soost korjatud puutüvest pärast tõsist füüsilist tööd parajad lõkke-puud ja soojasaamiseks pole lõket enam vajagi. Toidu valmistamisega on siiski teine lugu. Niisiis oletagem,

et meil pole kaasas kirvest, millega puud pilbastada, aga meil on olemas parajalt pikk puss.

Nüüd lüüakse teise puu abil pussi-ga esimesest puust pilpad ja tehakse sellele „Buratino lokid“. Selleks tuleb pilpa mõlemale poolele lõigata paraja pikkusega sälgud, nii et laas-tuotsad kenasti kaardu tõmbavad. Kõige paremaks süütematerjaliks on teatavasti korralikult lahti näpitud tampoonid ja tulerauast sädeme kättesaamine pole enam väga suur probleem. Kui süütematerjal on tuld võtnud, asetatakse sellele väikesi

Tarp on väga kerge ja võib edukalt asendada telki.

1 | 201634

EL

LU

JÄÄ

MIN

E

rosinate, kaneeli, suhkru, mandli-laastude ja soost värskelt korjatud jõhvikate segu.

TraaniahiTänapäeval laialt levinud õueküün-lad on sisuliselt traaniahjud. Sellist saab ka ise teha. Selleks on vaja: u 800 ml mahuga konservikarpi, toiduõli (võib olla kasutatud), paraja suurusega söetükki ja veidi piiritust, et süütamist hõlbustada.

Konservikarbi ülemisse otsa tehke naaskliga mitu

rida auke. Seejärel valage karbi

Kõige paremaks süüte-materjaliks on teatavasti korralikult lahti näpitud tampoonid.

4 X

EH

A J

AK

OB

SO

N

põhja mõne sentmeetri kõrgune õlikiht ja uputage sinna keskele söe-tükk, nii et ots jääb õlist välja.

Veidi piiritust süütamiseks ja selline ahi põleb mitu tundi ning võib valgustada-soojendada ka telki. Siis tuleb aga hoolt kanda tuleohu-tuse eest ning asetada konservikarp korralikule alusele või maapinnale.

PiiritusepõletiKui ei juhtu käepärast olema ka-telokipliiti, saab põleti meisterdada plekkpurkide põhjadest. Selleks tuleb võtta kaks ühesuurust plekk-purki (soovitatavalt tühjaksjoodut) ja lõigata neil noa või kääridega 2–3 cm kauguselt põhi ära. Hea on mar-keriga joon ette tõmmata.

Seejärel torgatakse ühe põhja äär naaskliga kenasti auguliseks. Ka keskele tehakse kolm auku. Nüüd so-bitatakse aukudega põhi teise põhja sisse, nii et tekib alt kinnine anum, kuhu pealtpoolt (kolme augu kaudu) valatakse sisse piiritus.

Selline põleti on väga kerge ja matkakotis on ju iga gramm oluline.

Käepärane magamiskottKui juhtub, et magamiskott on koju jäänud või on lõkkest hoolimata väga külm, siis ajavad asja ära kaks suurt prügikotti.

laaste, seejärel „Buratino lokid“. Jõudu kogunud tulele võib lisada jämedamad puud ja lõket eesmärgi-päraselt kasutama hakata.

Soovides, et laagrituli põleks tundide kaupa, tuleb hankida kolm jämedat pakku, need kolmnurk-selt üksteise vastu püsti asetada ja laastude-pilbastega alt keskelt põlema süüdata. Pakud võivad olla ka pooltoored. Sellisel lõkkel saab ka katla või panniga süüa teha. Meie praadisime metsaretkel korjatud seeni. Lõke põles hilisõhtuni, ilma et seda oleks tulnud toita või õhutada. Sellist lõket nimetatakse ka Soome küünlaks.

Täidetud kartulid ja õunapommParajalt suur kartul tuleb puhtaks pesta ja sisu osaliselt välja õngitseda, siis saab seda täita peekoni, muna või juustuga. Mitte unustada mait-seaineid, vähemalt soola! Seejärel tuleb kaas uuesti peale asetada ja kannatlikult lõkke juures oodata, millal kartul küpseks saab. Muna matkale kaasa tirimine on muidugi veidi tülikas, aga meie nägime selle vaeva ära ja tulemus oli hää. Kartuli küpsemisele kulub vähemalt pool tundi, suurema mugula puhul ka rohkem.

Õunapomm seevastu küpseb kii-remini. Õuna täidetakse samuti kui kartulit, kuid täiteaineks võiks olla

351 | 2016

SU

RV

IVA

L

What should you do if, hiking deep in the woods, you sud-denly discover that you’ve left your tent and sleeping bag at home? Or when your empty stomach alerts you to the fact that you haven’t got any pots and pans with you? Will you soldier on or go back? The an-swer is actually much simpler.

Text by EHA JAKOBSON

According to famous hiker and in-structor Tõnu Jürgenson, who shared some ingenious tips with us on the fringe of Valgesoo bog, the most in-dispensable thing is the pine cone.

How to Make a Tent or a ShelterHow indeed can one cone make a difference when you’re trying to put up a canvas shelter? It soon be-came obvious that just one won't be enough. Fortunately, there was no shortage of cones around as we were in a pine forest.

You will also need a string and a tarpaulin or a canvas measuring abound 3 x 4 metres for a group of two to four people. The difference between a tarpaulin and a canvas is that the former is a bit like a poncho tent. It is a specially designed piece of material fi tted with eyelets. A tarpaulin is very light and can eas-ily replace a tent. A canvas is less convenient to handle but it can be put to the same good use. First of all, choose a tree to which the fabric will be fastened. Then fi nd the centre point of the material, put a pine cone underneath approximately 15 cm from the edge and tighten the fabric around the cone in a tight

Indispensable Pine Cones, or Roaming in the Woods with Tõnu Jürgenson

I N E N G L I S H

LõpetuseksTestisime mitmesuguseid ööbimis-võimalusi: heades paksudes Kaitse-liidu magamiskottides, omatehtud varjualuses, rippvoodis, telgis ja tähistaeva all. Kõik võimalused õigustasid end ja sobisid selle valiku tegijaile. Poolteise päeva ja ühe öö jooksul olime saanud targemaks ja osavamaks. Õppisime üksteist rohkem usaldama ja teame nüüd, kellega minna luurele.

Täiteks tuleks korjata kuivanud sõnajalgu või pehmet pikka heina ja kuuseoksi. Alumine kott, mis ulatub vööni, täitke ühtlaselt materjaliga, paigutades seda ümber keha.

Ülemisse kotti tuleb sisse puge-da nii, et pea saab välja pista põhja tehtud august. Materjali on sinna kõige parem panna sõbra abiga, kuid saab ka üksi. Kes on sellises kotis maganud või lihtsalt istunud, võib kinnitada, et on soe ja hea.

1 | 201636

SU

RV

IVA

L

wind. The same string is used to fasten the fabric to the tree at the suitable height (the height of a tent).

Tõnu relied on the friction factor rather than knots to do the fasten-ing. The rear part of the fabric has to be fastened to the ground with tent pegs. The tent is beginning to take its familiar shape.

And now it's the turn of the sides to be secured. A cone and the string come into play again. This time, however, there are two loops and a short section of string so that the fastening to the ground could be done with a tent peg. The remain-ing fabric is turned in to serve as the fl oor of the tent. The roof can be raised with the help of yet another cone and the string by attaching the “cap” in the centre of the fabric to a higher branch. Here you go: the canvas has been converted into a decent tent.

If you cannot fi nd suitable trees, your hiking stick may come in handy but in this case use the V-fastening with two strings. By adjusting the fastening corners you can transform a tent into a fl oorless shelter. We also tested one method of putting up a poncho tent. You can increase your options by buttoning together several poncho tents .

Individual One-Pot DishTo be able to prepare a hot meal one needs food and a fi re to cook on. There are enough trees in Valgesoo which have fallen or are dry at the root. They can be used to make a fi re. Hauling and sawing trees gives you warmth, so the chill that might have crept underneath your clothes ear-lier will defi nitely disappear by the time you start chopping vegetables.

The ingredients may include cau-lifl ower, swede, carrots, leeks, pota-toes, onions, garlic, bacon, and more. Each one of us packed the desired mixture into a foil adding some salt and spices and the pouches went straight into the heat.

While the food was cooking, we were pondering over the safest way to retrieve our foil-wrapped yum-mies. There is a great tool for doing that: a pair of tongs made of birch right on the spot. And each individu-al backed meal tasted just fi ne!

A tarpaulin is very light and can easily replace a tent.

How to Light a FireIf you happen to be on the fringe of a bog, where we found ourselves for example, then your best bet would be trees that are dry at the root. Sup-pose you’ve taken along some sort of multifunctional tool with at least a saw at one end. In this case you can put in some graft to turn a tree trunk found on the bog into fi rewood. That will make you quite warm so there won’t be a need for a campfi re anymore. Unless you want to prepare some food, that is. Well, suppose we do not have an axe with us to chop the wood but we do have a knife which is just about the right size.

First, we need to use a piece of wood to help us shave some slivers off another piece of wood to make the so-called Pinocchio curls. To achieve that, start paring slivers at both ends making sure that the shavings are curling properly. If you are looking for more effective tinder,

go for a tampon. Just pull it dili-gently apart into small pieces and it will easily catch the spark generated by the fi re starter. Once the kindling is burning, place the woodchips and then Pinocchio curls on top. You can make the fl ame stronger by adding thicker fi rewood. Your campfi re is now ready to be put to good use.

If you want it to burn for hours, you should fi nd three chunks of wood, put them against each other in a triangle and kindle them at the centre from beneath using wood shavings and slivers. Chunks of wood may also be somewhat raw. This campfi re is well-suited for cooking food in a camping pot or pan. We fried the mushrooms picked during our hike in the woods. The campfi re was burning late into the night with-out us having to put in more fi rewood or feed more air into it. This method is also called a Finnish candle.

Stuff ed Potatoes and Apple BombsWash a large potato, partly remove its core and stuff it with bacon, egg and cheese. Do not forget about spices, at least season with salt!

371 | 2016

SU

RV

IVA

L

If you are looking for more eff ective tinder, go for a tampon.

2 X

EH

A J

AK

OB

SO

N

ples are stuffed in a similar way to potatoes but the ingredients include rosins, cinnamon, sugar, almond fl akes and freshly picked cranber-ries right from the bog.

Blubber Oil StoveToday’s widely used outdoor candles are, in essence, blubber oil stoves. You can make one yourself. To ac-complish this, you will need a tin of approximately 800 ml, some cook-ing oil (used oil is also fi ne), a piece of coal of an appropriate size and a bit of alcohol to make lighting easier.

Take an awl and make several rows of holes at the upper end of the tin. Then pour in some oil to form a layer of several centimetres at the bottom and put a piece of coal into the oil in the middle so that its end is above the surface.

Add a bit of alcohol to facilitate lighting. Such a stove will be work-ing for several hours and can make your tent bright and warm. But make sure to keep fi re safety in mind and place the tin on a suitable surface or on the ground.

Alcohol StoveIf there is no camping pot stove around, you can make a burner us-ing beverage can bottoms. In order to do that, take two beverage cans

After that put the tops back and wait patiently at the campfi re until the potatoes are properly backed. Of course, it may be a bit of a hassle to carry eggs with you but we went that extra mile and the result was worth it. It took us at least half an hour to bake the potatoes. Bigger tubers naturally take longer to cook.

The apple bomb, on the contrary, was ready in almost no time. Ap-

of the same size (preferably empty ones) and cut off their bottom parts with a knife or scissors leaving 2-3 cm at the edges. Use a marker to draw the cutting line.

Then poke holes with an awl around the rim of one bottom part. Do not forget to make three holes in the middle as well. Now insert the bottom part with the holes into the intact bottom part in order to create a closed vessel into which you will pour alcohol from above (though the three holes).

Such a burner is very light and won’t add any extra weight to your backpack where every gram matters.

Improvised Sleeping BagsIf you happen to have left your sleep-ing bag at home or if it is still quite chilly despite the campfi re, then two large bin bags will do the trick.

You can stuff them with dry fern or soft long grass and fi r branches. The lower bag, which goes up to your waist, should be evenly fi lled with natural material distributed around your body.

Now get into the upper bag and stick your head through the hole made in the bag bottom. The surest way is to ask your friend to help you stuff the bag, but you can also man-age on your own. Those who slept or just sat in such a bag will confi rm that it is warm and cosy.

To Sum UpWe have tested various ways of spending a night in the forest: in thick Defence League quality sleep-ing bags, in a self-made shelter, in a camping hammock, in a tent and under the star-studded sky. All of the options have their advantages and suited those who chose them. Over the course of one and a half days and one night we have become more savvy and skilled. We have learned to trust each other more and now we know who we can follow into the woods blindfolded.

Translated by Olga Anissimova

1 | 201638

SÕ

JAR

AU

D

Eestlaste oma sõjakas

maismaadroonVõib ette kujutada õudu,

mida külvasid 1916. aasta 15.

septembril Somme’i lahin-

gus esmakordselt lahingu-

väljale mürisenud tankid.

Tekst: ASSO PUIDET

Tallinnas Milremi tehases eest-laste arendatav sõjamasin, mis on välimuselt nagu esimeste tankide miniatuurne koopia, ei taha külvata õudust, küll aga pakkuda kuumades piirkondades toetust nii tulejõuga kui transpordiga.

„Nooh, jah, mõningad sarnasused on,“ möönab Milremi juhatuse liige Kuldar Väärsi muiates teatavat sar-nasust saja aasta vanuste sõjamasi-natega. Ent välimus ei olnud kaug-juhitava platvormi väljatöötamisel eraldi eesmärgiks. Tähtis oli hoopis paigutada kõik liikuvplatvormi seadmed roomikute sisse. „Ühel pool on akupank ja elektroonika, teisel pool diiselgeneraator ja elektrooni-ka,“ selgitab Väärsi, miks on roomi-kud platvormiga võrreldes nõnda massiivsed.

Teiste tootjate analoogsete mehi-tamata maismaaplatvormidega kõr-vutades jätab eestlaste arendus roo-mikute vahel oleva platvormi täiesti tühjaks ja avatuks. See võimaldab paigutada roomikute vahele nii laia

või kitsa platvormi, kui parasjagu vaja, ning monteerida sellele, mida parasjagu tarvis. „Alates transpor-dialusest ja lõpetades relvasüsteemi-ga,“ toob Väärsi näite.

Peatumatu põrgulineLintroomikud said aga valitud see-tõttu, et raskel maastikul tagavad need parema läbivuse kui paljudes teistes sarnastes süsteemides kasu-tatavad rattad. „Selle masina erisur-ve on nagu suusataja oma,“ on üsna massiivne sõiduk Väärsi kinnitusel võimeline liikuma ka lume peal ega pea ennast lumest läbi pressima.

See ei tähenda, et masin oleks disainitud ainult Eesti tingimuste jaoks ja seda väljapoole turustada ei kavatseta. Kavatsetakse küll. „Turu-na näeme eelkõige Araabia ja Aasia riike,“ märkis Väärsi. „Eesti on pi-gem koht, kus me masinaid testime ja Kaitseväega koostöös arendame.“

Omal jõul suudab masin liikuda kiirusega kuni kakskümmend viis kilomeetrit tunnis. Generaatoritest

3 X

KA

RR

I K

AA

S

391 | 2016

SÕ

JAR

AU

D

ja akupangast peab maksimumkoor-muse juures piisama täistööpäevaks ehk kaheksaks tunniks.

Prototüübi juhtimiseks kasu-tatakse esialgu kõige tavalisemat mängukonsooli pulti, mistõttu ei saa masinat saata kaugemale kui 500 meetrit, muidu signaal katkeb. Ent Väärsi selgitusel on juba lähe-mas tulevikus võimalik platvormi liikumist kontrollida ja määrata ka satelliitide abil või seada ta järgima mingit kindlat GSM-seadet. Viimane on näiteks väga kasulik, kui seade peab vedama maastikul liikuva jala-väejao varustust. Aga miks mitte ka relvasüsteeme – platvormile passib nii 12,7 mm kuulipilduja kui ka 80

Selle konkreetse mudeli puhul on suhteliselt lihtne peita ka energia signatuuri.

L I S A T E A V E

Milrem UGVUGV (unmanned ground vehicle) on mehitamata roomik-sõiduk, mis liigub kaugjuhtimisel või etteprogrammee-ritud teed pidi. UGVd saab kasutada piirkondades, kuhu inimene ei pääse, kus inimjõu kasutamine on ohtlik või pole otstarbekas Tippkiirus 50 km/h Tühimass 700 kg ja kandevõime 700 kg Efektiivne tööaeg kuni 8 tundi täislaetud patareide ja

täis kütusepaagiga Pikkus 2500 mm, laius 2000 mm ja kõrgus 600 mm Diisli- ja elektrimootoriga Kaugjuhitav Väga kompaktne ja kerge roomiksüsteem Madalad elutsüklikulud

Tegemist ei ole siiski videomängu-

ga. Roomikmasina juhtimispult on

alles arendamisjärgus

mm miinipildu-ja. „Seda küll jah, et laskmise ajaks tuleks tekitada tugijalad,“ märgib Väärsi.

Varsti saadavalRääkides seadme turvasüsteemi-dest, möönab Väärsi, et IED-vastast kaitset pole prototüübile ehitatud ja seda pole otseselt plaanis paigal-dada ka valmistootele. Seade liigub ju omapäi ja inimest, keda vaja kaitsta, seal peal ei ole. Ainus, mis rünnaku korral võib viga saada, on tehnika ise. „Ja tehnika on võrreldes inimeluga odav,“ ei muretse Väärsi üleliia.

Kui tavaliselt

tähendab puna-

ne nupp midagi

ohtlikku, siis

roomikmasina

puhul on vastu-

pidi – punane

nupp muudab

masina ohutuks

ehk lülitab selle

välja

1 | 201640

SÕ

JAR

AU

D

I N E N G L I S H

L I S A T E A V E

MilremMilrem on AS SEBE 2013. aastal loodud tütarettevõte, mille missiooniks on olla usaldusväärne partner kaitse- ja julgeolekusektoris, pakkudes rasketehnika tervet elutsüklit haldavaid teenuseid ning kliendikeskset tootearendust.

Alates 2014. aastast osutab ettevõte teenuseid Eesti Kait-seväele, remontides ja hooldades soomukeid XA-180 ja XA-188 ning erinevat rivitehnikat, alustades MB G-klassist ning lõpetades Mercedes-Benz Actros 4150 puksiiriga.

Milremil on arendamisel militaarrakenduseks mõeldud mobiilne juhtimispunkt ning mehitamata roomiksõiduk.

Remonditöid ja arendusprojekte teostatakse Tallinna ja Võru töökodades.

Samas on tema sõnul võimalik paksendatud soomu-sega kaitsta elutähtsaid organeid seadme roomikutes. Samuti on selle konkreetse mudeli puhul suhteliselt lihtne peita ka energia signatuuri, muutes tasahilju po-sitsioonide poole lõgistava masina vaatlusseadmetele nähtamatuks.

Ettevõte Milrem kasvas välja transpordifi rmast SEBE, mis esmalt võitis endale Eesti Kaitseväe Pasi soomukite remontimise lepingu ning seejärel jõudis loogilist rada pidi tütarfi rma ja tootearenduseni.

Küsimusele, kas kusagil kabinetilaudadel on paberi-tele visandatud ka järgmised põnevad militaartooted, vastab Väärsi, et esialgu on neil selle seadme arenda-misegagi piisavalt tööd. Platvormi projekteerimisega tehti algust umbes aasta tagasi ja sellega tahetakse tu-rule jõuda juba 2017. aastal. Masina hind on umbes 300 000 eurot. „Võrreldes teiste analoogidega maailmas ei ole see just ülemäära kallis,“ on Väärsi kinnitusel tegemist igati konkurentsivõimelise tootega.

Milremi roomikmasina teeb unikaalseks universaalsus – vaid väikeste muudatustega

on seda võimalik kasutada väga erinevates tingimustes ning mitmel otstarbel. Masina

disain võimaldab panna mõlemad roomikud tegutsema autonoomselt, muuta vaheplat-

vormi suurust ning selle kasutusotstarvet

Estonia's Own Military Ground Drone

One can only imagine the

horror that spread when

tanks rumbled to the bat-

tlefi eld for the fi rst time

on 15th September 1916 in

Somme battle.

Text by ASSO PUIDET

The military vehicle developed by Estonians at Milrem’s factory in Tallinn, which looks like a minia-ture copy of initial tanks, does not seem to spread horror, but provide fi re power and transport support in heated regions.

‘Well, yes, there are some similari-ties,’ says Kuldar Väärsi, member of the management board of Mil-rem, admitting with a half-smile a certain resemblance to hundred years old military vehicles. How-ever, appearance was not a goal on its own in developing the remote-controlled platform. The important aspect was installing all equipment of the moving platform inside the tracks. ‘There are a battery bank and electronics on one side, a diesel gen-erator and electronics on the other side,’ says Väärsi to explain why the tracks look so massive compared to the platform.

While comparing the Estoni-ans’ development with analogous unmanned ground platforms from other producers then the fi rst leaves the platform between the tracks completely empty and open. That enables to install as narrow or wide platform between the tracks as required at any time and to mount anything on it that is necessary at that time. ‘From a transport stand to a weapon system,’ says Väärsi.

Unstopping BeastBelt tracks were chosen due to the fact that tracks enable better pass-

Droonidest saad lugeda rohkem digiajakirja 30+ veebruari numbrist.

411 | 2016

SÕ

JAR

AU

D

A D D I T I O N A L I N F O R M A T I O N

It is relatively simple to hide the energy signature of this specifi c model.

armouring. It is relatively simple to hide the energy signature of this specifi c model thus making the vehicle that slowly rattles towards positions invisible to surveillance devices.

The company Milrem is a sub-sidiary of transport company SEBE, which at fi rst won the contract to re-pair Pasi armoured carriers for the Estonian Defence Forces and later

grew into forming the subsidiary and starting product development.

In a response to the question whether any sketches of next fasci-nating military products are scrib-bled on a piece of paper somewhere on their desks, Väärsi says that at fi rst their hands are full with de-veloping this vehicle. They started on designing the platform about a year ago and plan on entering the market with this vehicle already in 2017. The vehicle costs about EUR 30,000. ‘It is not overly expensive compared to analogous vehicles in the world,’ says Väärsi feeling confi -dent that it is a completely competi-tive product.

Translated by Tage Talvoja

Milrem UGVUGV (unmanned ground vehicle) is an unmanned tracked vehicle that is remote-operated or moves on predetermined route. UGV can be used in regions where a person is unable to go or where having a human operator present is dangerous or unreasonable. Max. speed 50 km/h Base curb weight 700 kg and payload 700 kg Efficient work period up to 8 h with fully-charged batteries

and full fuel tank Length 2,500 mm, width 2,000 mm and height 600 mm Diesel-electric engine Remote-operated Very compact and lightweight track system Low LLC

MilremMilrem was founded in 2013 as a subsidiary of SEBE Ltd. The mission of the company is to be a reliable partner in the de-fence and security sector, offering full life cycle support for heavy vehicles and customer-focussed product development solutions.

Since 2014 Milrem has been providing maintenance and repair works for the Estonian Defence Forces XA-180, XA-188 and other military vehicles from MB G-class to Mercedes-Benz Actros 4150 towing vehicle.

Milrem is developing a mobile command post and an unman-ned tracked vehicle for military purposes.

Repair, maintenance and development operations are con-ducted in two workshops – one in Tallinn and one in Võru.

ing ability on heavy grounds than the wheels used in many other simi-lar systems. ‘The surface pressure of that vehicle is that of a skier,’ says Väärsi and states that the rather massive vehicle is capable of moving on snow and it does not need to push itself through the snow.

However, this does not mean that the vehicle is designed only to manage in the conditions in Estonia and they do not plan on marketing it elsewhere. They plan do to just that.

‘We see Arabian and Asian countries as our main market,’ says Väärsi.

‘Estonia is the place where we test the vehicles and develop them together with the Estonian Defence Forces.’

On its own the vehicle moves with the speed of 25 km/h. At maximum capacity, the generator and the battery bank need to last for a full working day, i.e. eight hours.

At the moment, the prototype is driven with a common game console remote control, therefore the vehi-cle cannot be driven further than 500 metres, otherwise the signal breaks. Väärsi says that already in the near future it is possible to con-trol and determine the movement of the platform by satellites or set it to follow a certain GSM device. The latter is especially useful when the vehicle transports the equipment of an infantry squad moving on the terrain. But also why not weapon systems – the platform holds a 12.7 mm machine gun or an 80 mm mine thrower. ‘That’s true that during shooting the vehicle requires sup-portive mounting feet,’ says Väärsi.

Coming SoonWhile speaking about the security systems of the vehicle Väärsi says that counter-IED protection has not been built on the prototype and it is not planned to be added to the fi nal product either. The vehicle drives on its own and there is no person on it that needs protection. The only thing that can be harmed during an attack is the vehicle itself. ‘But equipment is cheap compared to a human life,’ says Väärsi.

However, he says that the vital organs inside the tracks of the vehi-cle can be protected with thickened

1 | 201642

Möödunud sajand jääb

Eesti Vabariigi ajalukku

oma riigi loomise, kaota-

mise ja taastamise keerise-

na. See kõik juhtus vähem

kui sajandi jooksul – ajal,

mil maailmas toimusid

veelgi suuremad ja keeru-

lisemad sündmused.

Tekst: MARTIN ANDRELLER

Maailma ajaloos toimus kaks suurt, tohutu mõjuga maailmasõ-da. Konfl iktide, kriiside ja poliitika tulemusena olid miljonid inimesed sunnitud rändama, et leida endale turvalisem peatuspaik, sageli ka – kodu.

Eestlaste esimeseks rändamiseks andsid põhjuse nii I ilmasõda kui Tsaari-Venemaa lagunemine, mille järel tuli koju tagasi üle 30 000 ku-nagi Venemaale rännanud inimese. Sellise inimhulga vastuvõtmine na-pilt 5 aasta jooksul tõi kaasa mitme-suguseid majanduslike ja sotsiaal-seid probleeme, mis said inimeste edasirändamise üheks põhjuseks järgnenud kümnendi jooksul, kui majanduskriisi tagajärjedki Eesti ühiskonda ja majanduselu raputama hakkasid.

Eesti Vabariigis elas 1934. aasta seisuga 134 000 teiste rahvuste esindajat, kellele oli juba 1925. aasta Vähemusrahvuste kultuuromavalit-suse seadusega lubatud kultuurauto-noomiat, kui rahvusgrupi suurus oli vähemalt 3000 liiget. Saksa ja juudi kogukond jõudsidki autonoomiani erinevalt rootslastest, venelastest ja teistest. 1920ndate keskpaigast kuni 1930ndate lõpuni lahkus Eestist üle 15 000 inimese, peamiselt Euroopa ja Ameerika suunas, aga ka Vene-maale ja mujale.

Järgmine suurem rahvaste liikumine ja Eesti elanikkonna muutus leidis aset seoses Nõukogu-de okupatsiooni ja sellele vahetult

eelnenud vastastikuse abistamise lepinguga, mille raames toodi Ees-tisse sisse tuhandeid punaväelasi. 1940. aasta juunist algas inimeste laiaulatuslik tagakiusamine ja rep-resseerimine, mis tipnes 1941. aasta juunis massiküüditamisega, kui üle 10 000 kaasmaalase sundasustati Siberisse. Sellele lisandusid samal kuul tuhanded arreteerimised. Lisaks mobiliseeriti punaarmeesse üle 30 000 mehe, kellest paljud oma perede juurde enam tagasi ei pöör-dunud, nad hukkusid punaarmee nö tööpataljonides või II maailmasõja lahingutes.

Enne sõja puhkemist lahkusid Eestist Saksamaa suunas siinsed baltisakslased ja ka need, kes suut-sid ametnikke veenda oma saksa pä-ritolus. Nn umsiedlungi (ümberasu-mise) käigus lahkus Eestist kokku umbes 20 000 inimest.

Teine maailmasõda tähendas suuremat rahvaste rändamist ja mobilisatsioone eri vägedesse. Nõukogude võim viis läbi pea 25 000 inimese evakuatsiooni. Saksa okupatsiooniaega, nagu ka eelnenud Nõukogude režiimi, iseloomustavad repressioonid ja hukkamised. Kokku hukkus või hukati aastail 1941–1944 ligi 7800 Eesti kodanikku (eestlast, venelast, juuti, mustlast jt), neile lisanduvad sõjas langenud.

Sõja tõttu sunniti oma kodudest lahkuma rannarootslased, sest seda territooriumi vajas Nõukogude võim oma baaside jaoks ja muidugi taheti

Rännete sajand Eestis

AJA

LU

GU

431 | 2016

Eesti Vabariigis elas 1934. aasta seisuga 134 000 teiste rahvuste esindajat.

ka puhastada rannaäärne võimali-kust vaenulikust elemendist. Rootsi lahkus sõja ajal umbes 8000 ran-narootslast. Sõja eest evakueeriti Eestisse ja saadeti Eesti kaudu edasi Soome ligi 63 000 ingerisoomlast, kes hiljem anti kahjuks Nõukogu-de Liidule välja ning sundasustati erinevatesse piirkondadesse sise-Ve-nemaal. Oma põlisele asualale lubati neil tagasi minna alles 1950ndate lõpus.

Sõja lõpul lahkus Eestist umbes 70 000 inimest – kas mööda mais-maad Euroopasse või siis paatide ja teiste veesõidukitega meritsi vaba maailma poole. Enamik põgenikke lootis mõne kuu möödudes koju ta-gasi pöörduda, eeldades, et sõda on siis möödas ja taastatakse sõjaeel-sed riigipiirid. Suurem osa nendest inimestest ei saanud aga enam kunagi kodumaale tagasi. Lahkumi-se põhjuseks oli kartus Nõukogude võimu terrori ees. Usuti, et siia jää-

AJA

LU

GU

des võidakse langeda küüditamise või arreteerimise ohvriks, Siberisse sattununa oleks aga võimatu naasta vabasse Eestisse, mille peatset tule-kut usuti. Seepärast lahkuti võima-lusel läände, et jääda vabaks.

Siia jäänud eestimaalaste seast küüditati aga ühiskonna vaimu ja vastupanu murdmiseks 1949. aasta 25. märtsi ööl ja järgnenud päeva-del Siberisse üle 20 000 inimese. Peatse vabanemise lootus oli sellega likvideeritud, kuid usk vabasse Eestisse jäi salajasematesse süda-mesoppidesse siiski alles. Loodeti, et ühel päeval lehvib Pika Hermanni tipus taas sinimustvalge. See lootus kandis lõpuks ka vilja.

Siinsete venelastega, keda oli ligi 92 000, käitus Nõukogude võim sama jõhkralt nagu teiste rahvuste esindajatega. Juba 1940. aasta suvel suleti nende ajalehed ja organisatsioonid ning neis nähti eelkõige „suure kodumaa“ vaenlasi.

Rahvaste ümberasustamine Eestisse algas peamiselt koos sõjale järgnenud industrialisee-rimisega, kuid ka seoses sõjataga-järgede likvideerimisega. Narva linna ja selle lähikonda ei lubatud kunagistel elanikel enam tagasi asuda ja terve see piirkond asus-tati mujalt sisse toodud inimeste-ga – toimus nö sovjetiseerimine,

OK

UP

AT

SIO

ON

IDE

MU

US

EU

M

1 | 201644

AJA

LU

GU

nõukogude režiimile iseloomulik ühtse „nõukogude rahva“ loomine, mille käigus suruti haridus- ja kultuurielus peale vene keelt. Kirde- Eestis hoogsalt laiendatud kaevandused ja tootmisettevõtted nii seal kui suuremates Eesti linnades vajasid lisatööjõudu, keda toodi sisse mujalt Nõukogude Liidust. Sellega tõusis mitte-eestlaste osakaal kohalikus rahvastikus 1980ndate aastate lõpuks peaaegu 33 protsendini. Jätkuv sisseränne ja sovjeti-seerimine tekitas eestlastes hirmu oma keele ja kultuuri püsimise pärast. Pinget süvendasid totalitaarse režiimi tingimus-tes Eesti territooriumil paiknenud sõja-väeosad ja sõjaväelased. Eestlased ei olnud omal maal peremehed.

Hoolimata pingetest eri rahvusgruppi-de vahel õnnestus Eesti taasiseseisvumi-ne ilma ohvriteta. Kirde-Eesti elanikud, kellest suurem osa rääkis võõras keeles, nõudsid endale küll eraldi autonoomset piirkonda, kuid seda neile ei antud. Siin-sest venekeelsest elanikkonnast lahkus 1990. aastatel mujale elama ligi 140 000 inimest, eelkõige sõjaväelased ja nende pereliikmed.

Rahvaste rändamine Eesti territooriu-mil ei ole kahtlemata lõppenud, tänapäe-val on kõneaineks majanduslikel põhjustel paremat elu mujalt otsivad eestimaalased, rääkimata tervet Euroopat ja maail-ma raputavast põgenikekriisist. Oleme senimaani rünnetest ja rännetest välja tulnud terve naha ja rahvusega, tuleme ka edaspidi.

A Century of Migration in Estonia

The last century is written in

the history of the Republic

of Estonia as the whirlwind

where we created, lost, and

regained our sovereign na-

tion. All of this happened

in less than a century – in

a time where even greater

and more complicated

things were happening in

the world.

Text by MARTIN ANDRELLER

There have been two great world wars with immeasurable effect in the history of the world. Because of confl icts, crises, and politics, mil-lions of people have been forced to migrate to fi nd a safer place, or even just a home, to live in.

The fi rst reasons for Estonian migration were because of the First World War and the downfall of im-perial Russia, which brought home more than 30 000 Estonians, who had been living in Russia.

Welcoming such a large num-ber of people in a mere fi ve years brought many economic and social problems. These became the reasons for emigration from Estonia in the next decade, when the consequenc-es of the economic downfall shook the Estonian economy and society.

By 1934, there were 134 000 people of other nationalities liv-ing in Estonia, to whom cultural autonomy was permitted by the Cultural Autonomy of Minorities act of 1925, on condition that the size of the group attaining autonomy was at least 3000 people. The German and Jewish managed to gain auton-omy unlike other peoples, such as the Swedes and Russians. From the

I N E N G L I S H

Baltisakslaste ümberasumine. Kaart seisuga 1. aprill 1941

Sõja lõpul lahkus Eestist umbes 70 000 inimest.

OK

UP

AT

SIO

ON

IDE

MU

US

EU

M

451 | 2016

HIS

TO

RY

mid-1920s until the end of the 1930s, over 15 000 people left Estonia, mainly to Europe and America, but also to Russia and elsewhere.

The next big emigration and the change in Estonian population oc-curred due to the Soviet occupation and its preceding Mutual Assistance Agreement, which brought thou-sands of Soviet soldiers into Esto-nia. From June 1940, widespread persecution and repressions began, which peaked in June 1941 with the Great Deportation, which saw over 10 000 Estonians forcibly deported to Siberia. That same month also saw thousands of additional arrests. In addition, over 30 000 men were drafted to the Red Army, many of whom never returned to their fami-lies, perishing in ‘labour battalions’ or killed in battle during World War II.

Before the war broke out, native Baltic Germans left Estonia for Ger-many, along with those who man-aged to convince offi cials of their German heritage. In the so-called umsiedlung (resettlement), about 20 000 people left Estonia.

The Second World War meant further emigration and drafting into various armies. The Soviet army evacuated almost 25 000 people. The German occupation, much like the preceding Soviet regime, was char-acterized by repressions and execu-tions. In total, about 7800 Estonian citizens (Estonians, Russians, Jews, gypsies, and others), were killed or executed between 1941 and 1944, not counting those otherwise killed as part of the war.

Because of the war, the coastal Swede community were forced from their homes by Soviet authori-ties, which required the areas they inhabited for military purposes, and wished to cleanse coastal areas of any possibly hostile elements. About 8000 Swedes left for Sweden during the war. During the war, close to 63 000 Ingrian Finns were evacu-ated from combat zones to Finland. Sadly, most were extradited to the Soviet Union following the war, and forcibly resettled in distant of inland Russia. Only in the late 1950s were they allowed to return to their native lands.

At the end of the war, about 70 000 people left Estonia – fl eeing west by land or sea. Most refugees hoped to return after a few months, presuming that the war would be over by then, and pre-war national borders would be reinstated. Most of these people never saw their home-land again. Most fl ed due to fears of Soviet terror. They believed that by staying in Estonia, they could become victims of deportation or arrest, and winding up in Siberia would have prevented them from returning to a free Estonia, a state whose resurrection seemed im-minent. Thus, tens of thousands of Estonians fl ed to the west in order to remain free.

Of the Estonians remaining, over 20 000 were deported in the night of March 25, 1949 and in the follow-ing days, mainly to break the spirit and resistance of Estonian society. Hopes of imminent freedom were extinguished, but the dream of a free Estonia still lingered in the hearts of the people. There was a hope that the blue, black and white fl ag would again wave at the top of Tallinn’s Tall Hermann tower. That hope would eventually bear fruit.

Native Russians, who formed a community of almost 92 000, was dealt with as harshly as other na-tionalities by Soviet authorities. By the summer of 1940, their organisa-tions and newspapers were closed down and they were mainly seen as enemies of the ‘Great Motherland.’

The relocation of people to Estonia started mostly with post-

war industrialization, but was also conducted as a deliberate policy of

‘Sovietisation,’ which was meant to create a ‘unifi ed people,’ in part via the forced use of Russian in educa-tion and culture. As part of this pol-icy, the original inhabitants of the city and district of Narva who had fl ed were prohibited from return-ing, and the whole area was popu-lated by people brought in from other areas. The rapid expansion of mining and production facilities in the northeast of Estonia and in oth-er main cities required additional workers, who were brought in from all over the Soviet Union. Thus, the percentage of non-Estonians in Es-tonia rose to almost 33% by the end of the 1980s. Continuing immigra-tion and Sovietisation created fear among Estonians as to the survival of their language and culture. This tension was furthered by the Soviet military personnel and bases resid-ing on Estonian soil. Estonians were not the masters of their own land.

Despite tensions between differ-ent ethnic groups, the restoration of Estonia’s independence was largely devoid of victims. Although many residents of northeast Estonia, most of whom spoke a different language, did demand a separate autonomous district, this request was denied. Of the Russian-speaking population, about 140 000 people left Estonia in the 1990s, mostly military person-nel and their families.

The emigration of people in Estonian territory is by no means over. Nowadays, the most emigrants are Estonians leaving the country for fi nancial reasons and in search of better lives, amidst the backdrop of the refugee crisis that is affect-ing the whole of Europe. We have thus far survived every assault and period of emigration with our lives and nationality intact, and will do so in the future.

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

By 1934, there were 134 000 people of other nationalities living in Estonia.

92 000 Native Russians dealt with as harshly as other nationalities by Soviet authorities.

46

Olete ehk märganud, et krii-

sid saabuvad tavaliselt reede

õhtul pärast tööpäeva lõppu

või siis, kui kõik otsustajad

on pikemal jõulupuhkusel.

Mõnikord juhtuvad kõik

asjad korraga, eelmise krii-

siga pole veel ühele poole

saadud, kui juba uus jama

majas.

Tekst: AVE PROOS

Suurem osa inimesi suudab kriisi-olukorras mingit moodi tegutseda, kuid jääb siiski endas kahtlema: kas ma toimisin õigesti, kas oleks ehk pidanud tegema midagi teisiti?

Mõelge ja meenutage veidi – kui mitu korda viimase paari aasta jooksul on juhtunud, et teie sugu-laste või sõprade seltskonnas kerkib jututeemaks turvalisus ja julgeolek ning õhku paistatakse hulk küsimu-si, mis algavad sõnadega: „Mis saab siis, kui...?“

Meie, naiskodukaitsjate poole pöördutakse selliste turvalisust ja julgeolekut puudutavate küsimuste-ga, millele vastamine eeldaks tihti selgeltnägija võimeid, sageli. Julgen öelda, et liigagi sageli. Ühest küljest on meeldiv mõista, et lähikondlaste

ja koostööpartneriteni on jõudnud teadmine, et just Naiskodukaitsesse või Kaitseliitu kuuluvad inime-sed on asjadega kursis ja oskavad keerulistes olukordades käituda. Teisalt on kurb, et Eesti inimesed peavad oma turvalisuse pärast nii suurt muret tundma. Aga pead me liiva alla peita ei saa ega taha-gi ning Naiskodukaitses mõtleme pidevalt sellele, kuidas koostöös teiste institutsioonidega rohkem ja süsteemsemalt panustada elanik-konna kaitsesse. On ju ka seni olnud meie ülesandeks pakkuda väljaõpet nii Naiskodukaitse liikmetele kui ka teistele inimestele, suurendada inimeste igapäevast turvalisust ja jagada teadmisi ohutusest. Praegu-sel ajal, mil maailm on keeruline ja

Kes kaitseb mind, minu kodu ja perekonda? Mis saab siis, kui...?

NA

ISE

D

1 | 2016

471 | 2016

NA

ISE

D

K O M M E N T A A R

K O M M E N T A A R

HANNES TOOMSALU,

erukolonel

Kaitseliidu peastaabi

planeerimis- ja koostöö-

jaoskonna juhataja

Viimastel aastatel, kui märk-sõna „laiapindne riigikaitse“ on ühiskonnas suuremat kõ-lapinda saanud, on mõnin-gad asjad hakanud liikuma. Riigikantseleis on loomisel elanikkonnakaitse rakkerühm ning Kaitseliit, mille seadusest tulenevad ülesanded sisaldavad ka Eesti elanike valmisole-ku suurendamist riigi ja rahva kaitseks, on tõhustanud oma tegevust selles valdkonnas. Kaitseliit lähtub põhimõttest, et organisatsiooni väljaõppe eesmärk on muuta oma liikmed abi-saajatest abi mittevajajateks ja sealt edasi abiandjateks. Juba aastaid õpetab Naiskodukaitse oma liikmetele igapäevaelus ettetulevate õnnetuste ärahoidmist ja õnnetuse korral tegut-semist. 2015. aastal alustati tsiviil-sõjalise koostöö kursustega, kus kohalike omavalitsuste töötajad, kaitseliitlased ja kohali-kud võimuesindajad omandavad elanikkonna evakueerimise ja vastavate plaanide koostamise põhitõdesid. Seda küll eelkõige kaitseväe tegevuse toetamise kontekstis. 2015. aasta teises pooles alustas Naiskodukaitse kodanikukaitse kursuse välja-töötamist.

KRISTA MULENOK

Kodanikukaitse MTÜ

nõukogu esimees

MTÜ Kodanikukaitse liikmete südamesoov on tegeleda kaitsevaldkonna küsimuste-ga, mis hõlmavad kõiki, kuid on seni riigi poolt katmata jäänud. Meie visiooniks on informeeritud elanikkond, kes on teadlik riigi toimimi-sest hädaolukorras ning ette valmistatud kriisi- ja sõjaolukor-ras käitumiseks ja ellujäämiseks, eesmärk on jõuda võimalikult paljude tavakodanikeni, kellel puuduvad teadmised riigi toimi-misest ning iseenda rollist kriisi- ja hädaolukorras.

MTÜ Kodanikukaitse liikmeskonna moodustavad juristid, rii-gikaitseõpetaja, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, kommunikat-sioonispetsialist, inimõiguste eest seisjad ja kaitsevaldkonna töökogemusega inimesed.

väga ebastabiilne, vajame aga üha rohkem praktilisi teadmisi ja oskusi ka mitmesugustes eriolukordades hakkamasaamiseks.

Igapäevaturvalisuse kursus muutub baasväljaõppe osaksNaiskodukaitsjatele ei ole ohutu argikäitumise õppimises ja õpe-tamises midagi uut, seda tehakse süsteemselt juba aastaid. Praegu-se 9tunnise igapäevaturvalisuse kursuse ülesanne on anda kursuse lõpetanutele pädevus teadvustada ja hinnata riske oma kodus ja ümbrit-sevas keskkonnas, oskus ennetada tulekahju ja kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid. Need on väga vajalikud teadmised, sest suu-rema osa õnnetuste põhjuseks on just elementaarsete ohutusnõuete eiramine.

Tavapärastele argiturvalisusega seotud teemadele lisaks tuleb aga edaspidi õpetada ja selgitada ka käi-tumist mitmesugustes kriisiolukor-dades – alates tormidest ja üleuju-tustest ning lõpetades inforünnete ja reaalse sõjalise konfl iktiga. Uue, igapäevaturvalisuse kursusest välja kasvanud Naiskodukaitse kodaniku-kaitse mooduli eesmärgiks on anda osalejatele situatsioonipõhiseid käitumisjuhiseid argiturvalisuse tagamiseks ja hoidmiseks ning toi-metulekuks eriolukordades.

Kodanikukaitse mooduli raames õpetatakse ja omandatakse ele-mentaarsed baasteadmised. Senine 9-tunnine kursus muutub kahepäe-vaseks mooduliks, kuid teemasid on palju ja süvitsiminek ei ole selle mooduli raames kahjuks võimalik. Ringkonniti ja malevati on edaspidi

1 | 201648

NA

ISE

D

I N E N G L I S H

You may have noticed that

crises usually arise on a Fri-

day evenings after working

hours, or at a time when all

those making the decisions

are on an extended Christ-

mas holiday. Sometimes

everything happens at once,

and even before fi rst crisis

is dealt with, when there is

already new trouble arising.

Text by AVE PROOS

Most people have an ability to act in some way in a situation of crisis, but they still doubt themselves: ‘did I do the right thing? Should I have done something different?’

Think back and remember for a bit – how many times in the last few years has it happened, that questions of security arose during conversations among friends and family? Questions that usually start with the words ‘what if?’

We at the Naiskodukaitse (Women's Voluntary Defence Or-ganisation) often get such questions about safety and security, many of which would require clairvoyance to answer. On the one hand, it is good to know that family and friends who belong to the Naiskodukaitse or the Estonian Defence League are keep-ing themselves informed and know how to handle diffi cult situations. On the other hand, it is unfortunate that the Estonian people need to be so concerned about their own safety. But we cannot and will not hide our

It is unfortunate that the Estonian people need to be so concerned about their own safety.

heads under the sand, and we at the Naiskodukaitse are constantly thinking about how to contribute to protecting our community, in coop-eration with other institutions. So far it has also been our duty to offer proper training to people, members of our defence organisation and otherwise, in order to increase their everyday security and knowledge of safety. In today’s complicated and extremely unstable world, we re-quire ever more practical knowledge and skills in order to handle special circumstances.

Everyday Security Becomes a Part of Basic TrainingStudying and teaching the basics of safe everyday behaviour is nothing new for the Naiskodukaitse as we have been doing so systematically for years. Our nine-hour everyday safety course gives students the ability to acknowledge and assess risks in their home and surrounding environments, including knowledge on how to prevent fi res and use most fi re extinguishing equipment. This is very useful knowledge, because most accidents are caused by disre-garding basic safety precautions.

Along with the usual topics of everyday safety, behaviour in vari-ous crisis situations is now being taught and explained. Starting with storms and fl oods, and ending with attacks on the information front and as part of an actual military confl ict. The new module, grown out of the basic everyday safety of-fered course by the Naiskodukaitse, offers participants situation-based instructions to ensure everyday security and for handling special situations.

‘Who Would Protect Me, My Home and My Family? What Happens, if...?’

võimalik jätkata täiendõppega tee-made kaupa.

Lõppenud aastal tutvustasime tu-levastele instruktoritele uuendatud õppekava põhimõtteid, koos oleme lihvinud instruktoritele mõeldud juhendmaterjale ja arutanud või-malikke murekohti seoses mooduli rakendamisega. Veel detsembris omandati Tartus uue kursuse ene-sekaitse osa õpetamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Esmalt instruktoridEsialgu tegelemegi kodanikukaitse instruktorite kogukonna loomise ja koolitamisega, sest eesmärgiks on saada moodul toimima meie enda ressurssidest. Kaasame peamiselt neid naiskodukaitsjaid ja kaitseliit-lasi, kes on varem igapäevaturvali-suse kursusel õpetanud, kes on läbi teinud Kaitseliidu Kooli instruk-torikursuse ja suudavad mooduli teemasid edaspidi iseseisvalt oma ringkonnas või malevas edasi anda.

2016. aastal proovime Naiskodu-kaitse ja Kaitseliidu sees tekkinud instruktorite kogukonna baasil koordineeritult läbi viia neli kodani-kukaitse pilootmoodulit (Järvamaal, Saaremaal, Harjumaal ja Viljandi-maal) ning edaspidi saab moodulist naiskodukaitsjate baasväljaõppe kohustuslik osa.

Lõpliku plaani kvaliteetne teosta-mine sõltub suuresti potentsiaalsete instruktorite huvist ja soovist pa-nustada. Kutsun üles kõiki teemast huvitatud kaasvõitlejaid mõtlema, millist valdkonda teemadevalikust suudaksite teie meie liikmetele suurema vaevata, oskuslikult ja ees-märgipäraselt õpetada. Andke meile endast märku!

Kes siis ikkagi kaitseb mind ja minu kodu? Riik saab toetada ja luua võimalused, aga inimene ise valmis-tub, õpib, teeb plaane ja vajadusel tegutseb. Meie ise kaitsemegi ennast, oma kodu ja perekonda ning kui tee-me seda teadlikult ja organiseeritult, siis on meile üsna raske kanna peale astuda!

On kurb, et Eesti inimesed peavad oma turvalisuse pärast nii suurt muret tundma.

491 | 2016

WO

ME

N

C O M M E N T S

HANNES TOOMSALU, retired colonel

Head of the planning and cooperation division of the

headquarters of the Estonian Defence League

During the last few years, as the phrase ‘comprehensive national defence’ has begun to make a greater impact on society, several programs have started to move forward. The State Chancellery is working on creating a task force for population defence in partnership with the Estonian Defence League, which will be tasked with increasing preparedness for defending the state and its people. The Defence League is based on the principle that the purpose of its training is to transform its members from those who need help, to those who don’t, and from there to those that provide it. For years, the Naiskodukaitse has provided courses on the preven-tion of everyday accidents, and the proper actions to take in hazardous situations. In 2015, a civil-military cooperation course was started to help local authorities and members of local governments and the Defence League acquire the main principles of properly planning and accomplishing popula-tion evacuation, although primarily in the context of support for defence forces. In the second half of 2015, the Naiskodu-kaitse began to develop a civil defence course.

KRISTA MULENOK

Foreman of the council of the Civil Defence NGO

The members of the Civil Defence NGO have a desire to work on questions of defence that affect everybody, but not yet been covered by the state. Our vision is an in-formed public that is aware of the state’s actions in a state of emergency, and who are prepared to act and survive in situations of crisis and war. The goal is to reach as many ordinary citizens, who currently have no knowledge of the state’s actions and their roles in a situation of crisis, as pos-sible. The members of the Civil Defence NGO are lawyers, civil defence teachers, Defence League members, commu-nication specialists, human right activists, and other people experienced in the field of defence.

The civil protection module teaches elementary knowledge. The present 9-hour training course is expanded to two days with the new module, although the topics dis-cussed are many, and unfortunately cannot be treated in depth. Depend-ing on districts and companies, it will be possible to offer further training for the topics discussed.

Last year we introduced the prin-ciples of the renewed curriculum to our instructors, and together we have perfected the offered mate-rial and discussed possible points of concern in regards to implementing the course. This December, the skills and knowledge we provided were used to teach a new self-defence course in Tartu.

Instructors FirstFirst, we will take up the task of creating and training a community of instructors, because our goal is to use our resources to create a new course. Our instructors will mainly consist of those members of the Naiskodukaitse and the Estonian Defence League who have taught an everyday safety course before, who have completed the instruc-tor course at the Estonian Defence League’s school, and who could pass the topics of the course indepen-dently in their district.

In 2016, we will organize four coordinated pilot courses of civic defence (Järvamaa, Saaremaa, Har-jumaa and Viljandimaa) using our instructors, and instructors from the Defence League. This course will become a compulsory part of the Naiskodukaitse training.

The proper implementation of the fi nal plan depends greatly on the interest and contribution of potential instructors. I implore all interested fellow members to think about the important information that you could pass on profession-ally, skilfully, and without much

trouble. We urge you to step up and let us know!

Still, who would protect me and my home? The state can support and create opportunities, but the individual is the one who prepares, learns, plans, and acts when neces-sary. It is we who protect ourselves,

our homes, and our families and if we do so in a trained and organized manner, we will be that much more diffi cult to attack!

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

1 | 201650

NO

OR

ED

Kodutütar uuris aktiivõppemeetodeid

Kodutütar alustab 7aastaselt

ja kui temast 19aastaselt

saab organisatsiooni vilistla-

ne, on ta ootuspäraselt juba

ka noortejuht, kaitseliitlane

või naiskodukaitsja.

Tekst: ANU ALLEKAND

Algusest peale Kodutütarde rida-desse kuuluv neiu saab kümmekond aastat osa organisatsiooni kooli-tustest. Õppekava jaguneb kuude järku. Kuues, imelihtne, on mõeldud algajale ja esimene järk, imeliselt sisukas, edasijõudnule. Igas järgus võetakse läbi kuus teemat, mis muutuvad järjest keerulisemaks vastavalt tütarlaste vanusele ja vas-tuvõtuvõimele.

Kodutütarde koolitusprogrammi kuus teemat on: Eesti loodus, Eesti ajalugu, Kaitseliidu organisatsioo-niga seonduv, turvalisus, skaudi- ja matkaoskused ning käitumine ja loovus. Sellise baasõppekava läbib iga kodutütar. Lisaks on tal 2. järgus võimalus kirjutada ja kaitsta noor-

temagistritöö ning kanda uhkelt noortemagistri nimetust ja vastavat märki. Sama võimalus on avatud ka igale noortejuhile.

Ajalooline rinnamärkNoortemagistritööde kirjutamine on üks meie pikaaegsetest tavadest. 1936. aasta käsuraamatus on kirjas:

„Noortemagistrilt eeldatakse, et ta tunneb põhjalikult Kodutütarde or-ganisatsiooni põhimäärusi, kombeid, töökava, juhtnööre Kodutütarde or-ganisatsiooni juhtidele, Eesti ajalu-gu, maad ja rahvast, Eesti riigikorda, kodanikuõigusi ja kohustusi, tege-likku salga ja rühma elu ja juhtimist. Ta peab olema sooritanud 10 erikat-set, nendest 5 järgmist erikatset: suvepäevade ja laagrite korraldaja, samariitlane, matkaja, keetja, võim-leja ja mängude tundja, peale selle 5 erikatset omal valikul. Vanus peab olema vähemalt 18 aastat.“

Kahjuks puuduvad meil andmed, kui palju oli noortemagistreid al-gusaastail. Ajakirjast Kotkas võime leida väitekirjade kaitsjate nimesid nagu Elma Koppel („Kodutütarde lõkked“), Salme Kass („Kehaline kasvatus kodutütarde töös ja tegevu-ses“), Juta Rebane („Matkamise osa kodutütarde organisatsioonis“) jt,

Noortemagistritööde kirjutamine on üks meie pikaaegsetest tavadest.

511 | 2016

NO

OR

ED

kuid ammendav andmestik puudub. Sellest ajast on aga säilinud noor-temagistri märk, mille oleme nüüd taastanud ning just seda väga kau-nist kahevärvilist õrna ja naiselikku märki tahame edaspidi jagama ha-kata. Märgi taga on ilus mõte – selle kandja on noortega tegeleja, kes on võtnud vaevaks oma kogemusi-tead-misi teiste jaoks üles tähendada, on teinud seda üldarusaadavas vormis ning kaitsnud oma töö teiste noorte-juhtide ees.

Magistritööd tänapäevalPärast noorteorganisatsiooni taas-tamist 1990. aastatel alustati uuesti ka noortemagistritööde kirjutamist. Nüüd olid kirjutajateks eelkõige täiskasvanud juhid. Võime rääkida noortemagistrite kahest lainest: esimene kestis aastatel 1995–1998 ning teine kestab 2005. aastast täna-seni. Novembris kaitsti mõneaastase pausi järel taas noortemagistritöö teemal „Aktiivõpe kodutütarde jär-gukatsete õppimisel“. Selle autoriks on Heli Esko Lääne ringkonnast. Tema eesmärgiks oli koguda kokku erinevad aktiivõppemeetodid ning seostada järgukatsetes nõutavaga. Tulemuseks on lihtne abimaterjal noortejuhile järgukatsete teemade

L I S A T E A V E

Väljavõte Heli Esko tööstTÄRINGUMÄNG

Peida etteantud alale ära 32 nummerdatud sedelit, millele on kirjutatud küsimused.

Jaga noored gruppidesse. Ülesanne on järgmine: võistkond veeretab täringut ning saab ühe numbri – näiteks 3. Nüüd peavad nad otsima sedelit nr 3, vaatama sellelt küsimuse ära, tulema algusesse tagasi ja ütlema oma vastuse mängujuhile. Õige vastuse korral saavad nad uuesti veeretada. Nüüd tuli näiteks number 4, mis liidetakse eelmisele numbrile. Võistkond peab otsima sedelit, mille järjekorranumbriks on saadud sum-ma, antud juhul number seitset. Võidab meeskond, kes vastab õigesti küsimusele nr 32. Meeskonnad stardivad korraga pärast seda, kui kõik mees-

konnad on oma esimese numbri veeretades teada saanud. Sedeli peab tagasi panema samasse kohta. Kui võistkond ei tea vastust, võib juht neid suunavate küsi-

mustega aidata. Kui summa tuleb suurem kui 32, siis otsitakse ikkagi numbrit 32.

Vajaminev: ettevalmistatud sedelid, täring. (Silma Õpikoda, 2013)

SALAJANE JALUTUSKÄIK

Iga noor leiab metsaraja äärest endale „pesa“ ehk koha, kus ta saab vaikselt omaette olla. Esmalt ta kuulab ning seejärel uurib ümbrust. Ülesanne on joonistada ja kirjutada sellest, mida kee-gi kuulis ja nägi. Igaüks esitab oma töö hiljem rühmale.

Vajaminev: paber, värvipliiatsid. (Piht, Mätlik, 2007)

KR

ISTJ

AN

PR

II

Aktiivõppemeetodite kasutamist õpetab ka Kaitseliidu Kool

1 | 201652

NO

OR

ED

I N E N G L I S H

A girl can join Kodutütred,

the EDL girls’ organisation

when she is 7 years old.

When she is 19, she is an

alumna of the organisation

and will hopefully be a youth

leader, member of Kaitseliit

or of Women's Voluntary

Defence Organisation.

Text by ANU ALLEKAND

From the beginning to the end, the programme for Kodutütred may eas-ily last for ten years, divided in six different stages: from the sixth to the fi rst. The sixth is for the begin-ners and the fi rst is miraculously sensible for the advanced. The sixth seems very easy and the fi rst looks like it is extremely content-rich. In each stage there are six topics growing ever more complicated depending on the age and ability of reception.

The six topics of the training programmme of Kodutütred are the following: Nature of Estonia, History of Estonia, all related to the organi-sation of Kaitseliit, Safety, Scout and Hiking Skills, and Behaviour and Creativity.

This so-called basic programme is passed by each member, but alter-natively there is option 2. A member can compose a Master’s thesis in order to defend it and to wear a sign of a Master. This is indeed possible for all youth leaders.

Masters’ thesis of the young are one of our long-term traditions.

kinnistamiseks aktiivõppe meetodi-tega. Juht saab valida oma rühmale sobiva raskusastmega meetodi ning rakendada seda või kohandada oma vajadustele vastavaks.

Heli Esko töö teoreetilises osas kirjeldatakse aktiivõppe vorme ja meetodeid ning antakse juhiseid gruppide moodustamiseks. Järgne-vad praktilised õppemängud ning töölehed järgukatsetes nõutavatel teemadel. Lähtutud on järgukatsete teemade järjekorrast – Eesti loodus, Eesti ajalugu, kodutütarde teadmi-sed ja oskused, käitumine ja loovus, matkatarkused, turvalisus – ning lisatud selgitavat ja täiendavat ma-terjali, muuhulgas töölehtede õiged vastused. Töö on rühmavanemale koonduste ettevalmistamisel suure-päraseks abimaterjaliks.

Akadeemiline ja kasulikOleme väga rõõmsad, et leidub kodutütreid, kes soovivad edendada organisatsiooni akadeemilist poolt, seostades seda üdini praktilise noorsootööga rohujuure tasandil. Noortemagistritöö võib kirjutada vä-hemalt 16aastane kodutütar, kellel on vähemalt 2. järk, samuti rühma-vanem, kes on juba mõne aja rühma juhtinud. Tarkus ei ole marjana maast nopitav, vaid teadjate käes peidus. Neile, kes tunnevad, et on sa-muti valmis tööd kirjutama, toome välja valiku noortemagistritööde soovituslikke teemasid: maakonna matkarajad koos vaatamisväärsus-tega; üksuse ajaloost valitud pe-rioodi kirjeldus; laagri või võistluse korralduskogemused; koondustel kasutatud (nt temaatiliste) õppe-vahendite kirjeldus. Kuid kirjutaja võib pakkuda ka oma teema. Väga oodatud on magistritööd, mis on abiks vabatahtlikule juhile tegevuse planeerimisel ja läbiviimisel.

Extract from the order book from 1936 reads: ‘The Master of the young is assumed that she has a thorough knowledge about the main rules, habits, work programme, guidelines for the leaders of Kodutütred, history, country and people of Estonia, na-tional policy, civil rights and obliga-tions in Estonia; and must have gone through 10 special competitions. The 5 most important special competi-tions are the following: organising the camps and summer days, being Samarithan, hiker, cook, gymnast and have knowledge in games. In ad-dition to that there must be 5 special competitions in own discretion. The age must be at least 18.’

Unfortunately we have no data how many there were the Masters of the young in those days. In the maga-zine Kotkas we may fi nd out such defenders as Elma Koppel with her thesis ‘Fires of Kodutütred’, Salme Kass – ‘Gymnastics in the work and activities in Kodutütred’, Juta Rebane

– ‘Hiking in the organisation of Kodu-tütred’, etc. However, from those days we still have a sign of the Mas-ters of the young that we have also restored and we are willing to share this pretty, two-coloured, gentle and feminine mark. This mark has one sense behind it – people wearing it are people engaged in young people’s activities who have taken a trouble to share their experiences and to report them for the others. They have done it in an understandable form and de-fended their thesesis before the other youth leaders.

After the restoration of the youth organisation in 1990’s the thesesis of the Masters of the young were written again. Now the writers are the adults, the youth leaders. In this period two waves of the so-called Masters of the young can be distin-guished. One of them lasted from 1995 to 1998 and the second from 2005 until today.

The thesesis from the Masters of the young have been on various topics.

Member of Kodutütred Studied the Methods of Active Learning

Masters’ thesis of the young are one of our long-term traditions.

53

YO

UN

G

Now, after some pause a Master’s degree has been defended. In No-vember, a paper of Heli Esko (Lääne District) ‘Active Learning at the Study of the Rank Trials of Kodutü-tred’ has been published.

The purpose of this paper was to collect the different methods of the active learning and to link them with the requirements of the rank trials. This is a simple auxiliary material for a youth leader wishing to fi x the knowledge based on the active learning method. The leader can choose the methods depending on the qualifi cation of the team and to apply or adopt them according to the needs.

In the theoretic part of the Mas-ter’s thesis of the young, various forms of the active learning and methods have been described and instructions for the formalisation of groups have been given. These have been followed by the practi-cal learning games and work lists for the required topics. The rank trials are based on the importance: nature of Estonia, history of Estonia, knowledge and skills of Kodutütred, behaviour and creativity, hiking skills and safety. There are also explanatory and complementary materials in the annexes. Also right answers to the work list questions are provided.

This work is a great auxiliary ma-terial for each team leader preparing the team works and needing help.

We are very happy to see that there are still people wishing to help Kodutütred towards the academic promotion. The academism is well linked to the applicable and essen-tially practical youth work.

The Master’s thesis of the young can be written by each member of at least 16 years old having at least the second rank, or a team leader having led a team for a while. Wisdom is gathered over time. Whenever anyone is willing to begin, there are plenty of topics to be written a Master’s thesis about.

For example: hiking routes of the county together with sightseeings; description of the selected period of the history of the site; experi-ences of camping and competition; description of the learning means (including thematic) used at the training, etc. However, there is always a chance that a writer him-self suggests a topic. The Master’s thesesis helping a voluntary leader at the planning and carrying out are always welcome.

Translated by Maarja Villandi

The purpose of this paper was to collect the diff erent methods of the active learning and to link them with the requirements of the rank trials.

Extract of the work of Heli EskoDICE GAME

Herewith I am giving an example of the activities of Kodutütred but actually the game can be played at all topics.

Hide all 32 labels with questions.Divide the young into groups. The task is the following: a team

rolls a dice and gets a number – for example 3. Now they must look for a label 3 and to see a question on it and to return to the begin. The team shall answer this question to the game leader and if they answer it right, they can roll again. Then, for example, they got number 4 that shall be added to the previous number. The team must look for a new number, seven, in this case. The winner is the team answering the question 32. All teams start at the same time, i.e. after all teams have found out their first num-bers after rolling.

- If the team does not know the answer, the leader can help with directing questions.

- If the amount is more than 32 in the end, number 32 is still to be found.

- The label must be placed back to the same place.Attention: previously prepares labels, dice. (Silma Õpikoda,

2013)

SECRET WALK

Each young shall find a nest, or a place to be on her own. First the young searches the surroundings. The task is to draw and to write about what was seen and heard. Later everyone shall show her work to the team. (Piht, Mätlik, 2007)

Needed: paper, colour pencils.

A D D I T I O N A L I N F O R M A T I O N

1 | 201654

NO

OR

ED

Noorkotkad

võistlesid

meedia tundmises

551 | 2016

NO

OR

ED

Lõppenud aasta oli noorkot-

kaste meedia-aasta. Seoses

sellega korraldati novemb-

rikuu eelviimasel nädalava-

hetusel Järva malevas noor-

kotkaste meediavõistlus.

Text by REINIKA TATTER

Meediavõistlusele tulid kokku 11 maleva poisid. Eelnevalt olid nad juhendi järgi saanud koduse töö: välja tuli valida pressifoto. Parima pressifoto saatis Pärnu ringkond. Pressifotole lisaks oli koduseks ülesandeks jälgida novembrikuu jooksul meedias toimuvat. Poistel tuli silma peal hoida AK uudistel, lugeda Eesti Päevalehte, Postimeest ja Kaitse Kodu! viimast numbrit. Nende põhjal oli esimesel õhtul vik-toriin. Näiteks pidid poisid vastama, mis kell peab välikokk ärkama, kui soovib valmistada toidu kella 7ks hommikul ja kui vanaks sai Kaitse Kodu!? Kokku oli küsimusi 20 ja viktoriini lõpuks võidutses endiselt Pärnu ringkond.

Tuntud ja tundmatudKõige põnevamaks läks meedia-võistlus teisel päeval. Pärast väikest juhendamist, kuidas teha intervjuud ja fi lmida videot, saadeti poisid Türi linna peale. Nende ülesandeks oli teha videoreportaaž teemal „Noor-kotkad – tuntud või tundmatud?“ Poisid pidid tänaval küsitlema vähe-malt nelja inimest ja uurima, mida need inimesed on kuulnud noorkot-kaste organisatsioonist. Tõdesime, et Noored Kotkad ongi ühekorraga tuntud ja tundmatu organisatsioon. Küsitluse tulemus oli vaja kokku kirjutada ajaleheartikliks. Nüüd sai parima tulemuse Lääne ringkond, artiklite hindamisel osutus teise koha vääriliseks Saare malev.

Türil tuntakse noorkotkaidTüril teatakse olemasolevatest kotkaliikidest kõige

rohkem noorkotkaid.

Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad rööv-lindude hulka. Suuremaid, laiade tiibadega võimsaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis kohtab seitset liiki kotkaid. Need on merikotkad, kaljukotkad, kalakot-kad, madukotkad, suur- ja väike konnakotkad ning noo-red kotkad. Need viimased lendavad vaid mõtteis, kuid on erinevalt oma tinglikest liigikaaslastest kõigile, kes soovivad ja märkavad, nähtavad 365 päeva aastas. Ikka selleks, et sirutada täiskasvanuks saades tiibu Kaitseliidu kotkastena. Kui linnuriigis on kotkad õigustatult röövlin-dudeks tembeldatud, siis noored kotkad, kellest sirgu-vad Kaitseliidu kotkad, on oma liigi suursuguseimad ja õilsaimad esindajad, kes õpivad hoidma ja valvama oma territooriumi ning tegema hävitavaid pikeerlende vaid juhul, kui keegi vägivaldselt nende elukoha piire ületab. Kotkad on väärikad.

Tänavaküsitluse käigus selgus, et Türil teavad vane-mad inimesed noorkotkaid paremini kui noored.

Anneli (46) arvas noorkotkastest, et nad on viisakad, korraldavaid laagreid ja palju muud.

Elsi (68) ja Asta (73) teadsid hästi noorkotkaid ja mee-nutasid oma isa räägitud jutte vahvast noorkotka-ajast.

Peeter (54) teadis rääkida, et noorkotkad on toredad poisid, ta teab neist niipalju, kui on teleris näinud.

Jessika (12) ja Jane (11) ei teadnud Noortest Kotkastest kahjuks midagi.

Põlva maleva noorkotkaste võistlustöö

Meediavõistluse

parima pressi-

foto saatis Pär-

numaa maleva

noorkotkaste

võistkond

1 | 201656

NO

OR

ED

Meediavõistluse

võitnud Järva male-

va võistkond

Valgamaa

maleva

võistkonna

pressifoto

meeldis

kohtunikele

peaaegu

sama palju

kui võidupilt

Meediavõistluse võitsid ainult ühe punktiga Valga maleva ees Pär-nu poisid, kolmandale kohale tuli Tallinna malev.

Oma teadmisi ja oskusi jagas kotkastega staažikatest meediaini-mestest koosnenud žürii: Kaitseväe

staabi- ja sidepataljoni teavitus-keskuse produtsent Kerli Dello, Kuma Raadio saatejuht Ly Menov, Postimehe arvamusportaali juht Toomas Randloo, ERRi Kesk-Eesti korrespodent Olev Kenk ja Jär-va Teataja reporter Merit Männi.

Poiste tagasiside oli väga positiivne ja suurem osa malevaid arvas, et sellist võistlus võiks korraldada ka tulevikus.

Kõige originaalsema kirjatükiga sai hakkama Põlva malev (vaata lisalugu lk 55).

571 | 2016

YO

UN

G

I N E N G L I S H

The ending year of the EDL

boys’ organisation Noored

Kotkad was the media

year. Concerning this, a

media competition of

Noored Kotkad was organ-

ized the third weekend of

November in Järva unit.

Text by REINIKA TATTER

Boys from 11 different units gathered for the media competi-tion. According to the instruction, homework was previously given to them: to select a press photo. The best press photo was deliv-ered by Pärnu district.

In addition to press photos, also the news of AK had to be watched, Eesti Päevaleht, Postimees and the last issue of Kaitse Kodu! had to be read. A quiz was organized for all these contents the fi rst night. For example, boys had to answer the following questions: At what time should be outdoor cook wake up in order to pre-pare breakfast by 7 o’clock in the morning? How old became ‘Kaitse Kodu!’? Twenty questions had to be answered and Pärnu district was a winner again.

The second day of the media contest became the most excit-ing. After a few instructions and video recording, boys were sent to Türi town. The purpose was to make a video report on the topic

‘Noorkotkad – known or unknown’. The task was to question at least four people on the street in order to know whether those people have ever heard about the organisation of Noorkotkad. We pointed out that the organisation is known but yet unknown. Results of the survey had to be summed up as an article

for a newspaper. The best result was achieved by Lääne district.

The second position for articles was held by Saare unit.

The media contest was won by Pärnu boys by only one point ahead Valga unit. The third posi-tion was held by Tallinn unit.

Feedback by the boys to the competition was highly positives and most of units thought that a similar competition should also be organized in future. This fi rst media competition turned out to be all right. The competition took place in a quiet and didactic atmosphere. The knowledge and

skills were communicated to Noorkotkad by a jury very experi-enced in media. The members of this jury were Kerli Dello, pro-ducer of the information center of the Staff and Communication Battalion of the Defence Forces, Ly Menov, discjockey of Kuma Radio, Toomas Randloo, director of the opinion portal of Postimees News-paper, Olev Kenk, Central Estonia’s correspondent of the Estonian Public Broadcasting and Merit Männi, reporter of Järva Teataja Newspaper.

The most original article was created by Põlva unit (see below).

Noorkotkad are known in TüriThe eagle species best known in Türi are Noorkotkad (in Eng-lish ‘Young Eagles’).

In Estonia there are 222 bird species and 24 of them are specified as birds of prey. The bigger and powerful birds of prey with wide wings are called eagles. Seven species of eagles can be found in Estonia. These are white-tailed eagles, golden eagles, fish eagles, short-toed eagles, big and small spotted eagles and young eagles. The latter fly only in their thoughts but differently from their notional conspecifics, they are visible for 365 days a year for everyone who sees or wants to see. They are visible in order to stretch their wings when becoming adults as eagles of Kaitseliit. While the eagles are called birds of prey in birds’ realm for a justified reason, the young eagles to be eagles of Kaitseliit are the most aristocrat-ic and noble representatives of the species who learn to keep and watch their territory and to take destroying diving flights only when someone violently intrudes their habitat.

In course of the street survey it became obvious that the older people know Noorkotkad better than the young.

Anneli (46) thought that Noorkotkad are polite young peo-ple and they organize camps and many other things.

Elsi (68), Asta (73) knew Noorkotkad well and they recalled the tales from their father about the great time of being one of Noorkotkad.

Peeter (54) could tell that Noorkotkad are nice boys and that he knows about them as much as he has seen on television.

Jessika (12) and Jane (11) unfortunately knew nothing about Noorkotkad.

Members of Noored Kotkad were Competing in the Knowledge of Media

1 | 201658

KO

OS

TÖ

Ö

Lõunanaabritega kogemusi vahetamas ehk Eesti, Läti ja Leedu vabatahtlike riigikaitsjate koostöö

Eestlaste ülesandeks oli koos lätlaste kompa-

niiga pataljoni koosseisus puhastada Aloja linn

vaenlasest ning hävitada läheduses olev vastase

treeninglaager

KA

RR

I K

AA

S

591 | 2016

Kaitseliidul on välissõpru peaaegu üle maailma, kuid

kõige tihedamad sidemed seovad meid lähinaabritega.

Kui koostööst põhja suunal oleme juba korduvalt kirju-

tanud, siis nüüd on paras hetk pöörata pilk lõunasse.

Tekst: KARRI KAAS

Koostöö vabatahtlike riigikaitse-ühendustega Zemessardze Lätis ja KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos) Leedus sai alguse juba paarkümmend aastat tagasi ning on kestnud tänaseni. Et see pole pel-galt formaalne sõnakõlksutamine, kinnitab kasvõi aktiivne osalemine üksteise õppustel. Seda nii Eestis, Lätis kui Leedus.

Patrullvõistlus LeedusLeedu Vabariigis 7.– 9. augustini peetud patrullvõistluse eesmärgiks oli välja selgitada parim vabataht-like riigikaitsjate jagu (Lithuanian National Defense Volunteer Forces Best Infantry Squad Competition 2015). Esimest korda osalesid jõukat-sumisel ka välisvõistkonnad naaber-riikidest. Kaitseliitu esindanud Pär-numaa maleva võistkond saavutas lõppkokkuvõttes tubli seitsmenda koha.

Meeskonna suuruseks oli määra-tud kaheksa liiget ning üks esindaja. Võistlejatel pidi kohustusliku varus-tusena kaasas olema automaatrelv

ja seljakott, mis kaalus minimaalselt 10 kg. Kontrollpunktides hinnati selliste ülesannete sooritusi nagu relva lahtivõtmine ja kokkupanek gaasimaski kandes, vastase kuuli-pildujapesa hävitamine, miinivälja ületamine ja IED leidmine, meditsii-niülesanne, veetakistuse ületamine, granaadivise ja taktikaline lask-mine. Samuti arvestati taktikalist liikumist ja raja läbimise kiirust, mida hindas kogu võistluse jooksul võistkonnaga kaasas olnud hinda-ja. Tema ülesandeks oli jälgida ka võistlejate julgestust, helidistsipliini ja relvaohutust ning täita vajadusel tõlgi kohustusi.

Pärnumaa maleva kaitseliitlane Tõnis Tetsmann tõi peamise erine-vusena kodumaistest jõukatsumis-test esile just hindaja pideva tähe-lepanu all viibimise. Samuti selle, et rajal kestis kogu aeg taktikaline olukord ning kontrollpunktide vahel liikudes tohtis kasutada ainult kompassi ja kaarti. Viimase orien-teerumisvahendiga ei olnud eest-lased siiski rahul. „Kaart oli aastast

1 | 201660

KO

OS

TÖ

Ö

1998, mis ei teinud meie elu sugugi lihtsaks, sest maastik oli vahepeal ikka märgatavalt muutunud,“ esitas Tetsmann ühe põhjuse, mis ei luba-nud pärnakatel kõrgemate kohtade nimel heidelda. Elu tegid raskeks ka tavatud ilmaolud, kus õhutem-peratuur tõusis varjus neljakümne kraadi ligi.

„Kõigele vaatamata ei olnud võist-lus väga kontimurdev ning me jäime sellega väga rahule,“ ütles Tetsmann.

„Kuigi seekord tuli tunnistada lõuna-naabrite paremust, oli võistlus päris huvitav ja uusi kogemusi saime kuhjaga,“ lisas ta.

Ka võistlusel tugiisikuna osale-nud Pärnumaa maleva instruktor kapten Oliver Toomela rõhutas omandatud kogemuste tähtsust.

„Kaasalöömine jao patrullvõistlusel võõras keele- ja kultuuriruumis juhtis meie tähelepanu mitmetele asjadele, mida saame kasutada oma maleva sarnasel jõukatsumisel

„Sookoll“,“ leidis kapten Toomela. Sellest Pärnumaa maleva pat-

rullvõistlusest on viimastel aastatel oma jagudega aktiivselt osa võtnud ka Läti vabatahtliku riigikaitseor-ganisatsiooni Zemessardze üksused. Vastukaaluks külastasid pärnakad tänavu augustis lõunanaabrite õp-pust „Wenden 15“.

Õppus Lätis2015. aasta alguses sai Pärnumaa malev kutse osaleda oma üksusega Läti Vabariigis õppusel „Wenden 15“. See korraldati augusti lõpus Aloja väikelinna ümbruses ning eestlased olid kohal rühmasuuruse üksusega.

Õppuse väljamõeldud stsenaariu-mi järgi oli kahe sõbraliku riigi A ja

Sooritusi hinnati kontrollpunktides,

kus tuli täita selliseid ülesandeid nagu

relva lahtivõtmine ja kokkupanek, kan-

des gaasimaski

Võõrkeelses keskkonnas tegutseda oli alguses võõras, aga õnneks harjusime ruttu.

Muljet avaldas

kohalike ini-

meste toetav

suhtumine Eesti

ja Läti sõduri-

tesse, hoolimata

sellest, et kenal

laupäevahom-

mikul oli rahulik

väikelinn tossu

ja paugutamist

täis

KA

RR

I K

AA

S

611 | 2016

KO

OS

TÖ

Ö

K O M M E N T A A R

„Wenden 15“: Lätlaste lahinguplaani neli faasiKRISTJAN KIVIMÄE, kapten

Pärnumaa maleva staabiülem

Lõunanaabrite lahinguplaan oli jagatud nelja faasi. Esimeses faasis liiguti rünnaku lähtealale, vastase valduses oleva Aloja linna lähedale, järg-nes Aloja linna puhastamine ja selle üle kontrolli saavutamine, kolmandas faasis edeneti vasta-se treeninglaagrini ja lõpuks, neljandas faasis, vallutati vastase väljaõppekeskus, mis asus Aloja linnast paarikümne kilomeetri kaugusel Ozol-muiza külas. Kokkuvõtteks võib öelda, et õppus oli läbimõel-dud ja hästi korraldatud, kõikidele üksustele oli tagatud järjepidev ja intensiivne tegevus ning matkesüsteemi MILES kasutamine tagas üksuste-le küllaltki reaalse pildi lahinguväljast. Isiklikult minule jäi sellelt õppuselt kõlama veel kolm positiivset asja: esiteks lõunanaabrite pühendumus ja tahe oma riiki kaitsta, teiseks kohalike elanike väga toetav suhtumine Eesti ja Läti sõduritesse ning seda isegi hoolimata sellest, et kenal laupäevahommikul oli rahulik väikelinn tossu ja paugutamist täis, ning kolmandaks Läti Zemessardze võitlejate äärmiselt kamraadlik suhtumine meie kaitseliitlastesse.

B vahele tekkinud kolmas, nn auto-noomne riigike, kes, kasutades ära naaberriikide ebastabiilset poliitilist olukorda ja toetudes välismaistele nõuandjatele, oli loonud oma relvas-tatud üksused. Rõhudes terrorile ja sõjalisele jõule, oli vastane osaliselt hõivanud naaberriikide territoo-riumi, vallutanud mõned linnad ja pikemas perspektiivis kavatses jätkata vaenutegevust oma piiride laiendamiseks. Oma jõudude kasva-tamiseks oli vastane loonud vallu-tatud territooriumile mitu sõjalise väljaõppe keskust.

Eestlaste ülesandeks oli koos lät-laste kompaniiga pataljoni koossei-sus Aloja linn vaenlasest puhastada ning vastase läheduses olev tree-ninglaager hävitada. Kõigele lisas kõvasti vürtsi matkesüsteemi MILES ehk rahvakeeli laservestide kasuta-mine terve õppuse vältel.

Pärnumaa maleva üksust juhti-nud lipnik Jaanus Ots hindas õppust väga kõrgelt. „Võõrkeelses keskkon-nas tegutseda oli alguses võõras, aga õnneks harjusime ruttu,“ lausus Ots. Tema sõnul ei saa vähem tähtsaks pidada ka saadud kogemust tegut-

Lätlased tegutsesid „Orkaan 10“

ajal põhiliselt Häädemeeste ja

Kabli ümbruses

MA

RT

IN A

ND

RE

LL

ER

1 | 201662

KO

OS

TÖ

Ö

L I S A T E A V E

Kaitseliidu peamised koostööpartnerid välisriikidesHjemmeværnet – Taani kodukaitse / Danish Home Guard

Hemvärnet – Rootsi kodukaitse / Swedish Home Guard

Heimevernet – Norra kodukaitse / Norwegian Home Guard

Zemessardze – Läti maakaitse / Latvian National Guard

Krašto apsaugos savanorių pajėgos – Leedu vabatahtlik riigi-kaitsevägi / Lithuanian National Defence Volunteer Forces

Maanpuolustuskoulutusyhdistys – Soome riigikaitseline väl-jaõppeorganisatsioon / National Defence Training Association of Finland

Maryland National Guard – Marylandi rahvuskaart Ameerika Ühendriikides

Sakartvelos erovnuli gvardia – Gruusia rahvuskaart / National Guard of Georgia

MA

RE

T K

OM

ME

R

semises aladel, mis on suured, kus kasutatakse snaipreid ja on keeruli-ne liikuda. Läti relvavendade kohta jagus Otsal ainult kiidusõnu: „Täitsa tublid mehed on, ma arvan, et kait-seliitlastele nad eriti alla ei jää.“

Eestlaste väljaõpe ja tase avaldas omakorda muljet lõunanaabritele. Positiivse näitena tõi Läti pataljo-niülem kolonelleitnant Rolands Molniks episoodi, mille käigus pärnakad vallutasid äkkrünnakuga vastase poolt kindlustatud objekti ilma ühegi kaotuseta kõigest 15 minutiga, kuigi tavaliselt õnnestus üksustel objekte hõivata alles pärast mitmetunnist intensiivset lahingu-tegevust.

Kolonelleitnant Molniksi sõnul kutsusid nad eestlased oma välja-õppes kaasa lööma eelkõige soovist näidata neile, kuidas Lätis õppusi korraldatakse. Lätlased on saanud Eesti vabatahtlike riigikaitsjate

631 | 2016

The Estonian Defence

League has foreign friends

across the world, but the

closest ties bind us with our

closest neighbours. If our

co-operation with the North

has been heavily covered

lately, then now is an appro-

priate moment for turning

our gaze towards the South.

Text by KARRI KAAS

Co-operation with the voluntary defence forces Zemessardze in Latvia and KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos) in Lithuania began several decades ago, and persists to this day. For evidence of the fact that this is not merely a formal expression, you need not look further than the active partici-pation of Estonians, Latvians, and Lithuanians in each other’s training exercises.

Patrolling Competition in LithuaniaThe objective of the patrolling competition held in the Republic of Lithuania on the 7th – 9th of August (the Lithuanian National Defence Volunteer Forces Best Infantry Squad Competition 2015) was to determine the best voluntary de-fence force squad. This was the fi rst

time that teams from neighbouring countries participated in the chal-lenge. The team from the Pärnumaa district, which represented the De-fence League, reach a strong overall seventh place.

The team sizes were specifi ed as eight members and one representa-tive. The contestants were obligated to carry an automatic weapon and a backpack as mandatory equipment, with a minimum weight of 10 kg. At checkpoints, the completion of tasks

– like the disassembly and reassem-bly of a weapon while wearing a gas mask, the destruction of an enemy machine gun nest, the crossing of a minefi eld, and the locating of an IED, as well as a medical task, the cross-ing of a water obstacle, a grenade toss, and tactical shooting – were evaluated. Tactical movements and the speed of course completion were also taken into account, and were evaluated by an observer ac-companying the team throughout the competition. Their task was to monitor the safety, noise discipline and gun safety of the contestants, and to perform translating duties, if necessary.

Tõnis Tetsmann, a member of the Pärnumaa district of the Defence League, points out the constant attention from the evaluator as the main difference from domes-tic challenges. Also, that constant tactical conditions were enforced on the course, and when navigating be-tween checkpoints, only a compass and a map could be used. The Estoni-

Exchanging Experiences with Southern Neighbours, Co-operation Between the Voluntary Defence Forces of Estonia, Latvia, and Lithuania

I N E N G L I S H

Comparing with domestic challenges, the constant attention from the Lithuanian evaluator was the main difference.

Lätlased on

korduvalt osa

võtnud Pärnu-

maa maleva jao

patrullvõistlusest

„Sookoll“

tegemisi lähemalt jälgida juba õige mitmel „Orkaanil“. Seda tegid nad ka viimasel Kaitseliidu Lääne-Eesti malevate ühisõppusel Pärnus.

Orkaan PärnusMöödunud aasta detsembri esimesel nädalavahetusel aset leidnud küm-nes „Orkaan“ tõi Pärnumaale 161 Zemessardze võitlejat. Kaksküm-mend viis nende hulgast osales Lää-ne-Eesti malevate ühisõppusel juba kolmandat korda. Pärnumaa maleva pealikul kolonelleitnant Tõnu Miilil on selle üle ainult hea meel. „Tihe koostöö lõunanaabritega on ka meie enda julgeoleku huvides,“ leidis ko-lonelleitnant Miil. „Teadmine, et me oleme nendega nii-öelda ühise keele leidnud, võimaldab ka ühist välja-õpet paremini planeerida,“ ütles malevapealik. „Loodetavasti avaneb selleks tulevikus rohkem võimalusi, kui meil seni on olnud,“ lisas ta.

64

ans were not satisfi ed with the latter orientation instrument. ‘The map was from 1998, which did not make our lives that much easier, since the terrain had changed signifi -cantly since then,’ which, Tetsmann explained, was one reason why the men from Pärnumaa were unable to attain higher scores. Another complicating circumstance were the unusual weather conditions, in which temperatures reached ap-proximately forty degrees in the shade.

‘Despite it all, the competition did not manage to break us, and we remain highly satisfi ed with it,’ said Tetsmann. ‘Although we had to admit defeat to our Southern neigh-bours, the competition was quite interesting, and we gathered plenty of new experiences,’ he added.

Captain Oliver Toomela, an in-structor in the Pärnumaa district who participated in the competi-tion as a member of the support personnel, stressed the importance of these experiences. ‘Participation in the squad patrolling competition in a foreign language and cultural environment demonstrated several elements which we can utilize in our district’s similar challenge –

“Sookoll,”’ Toomela explained. During the past years, units

from the Latvian volunteer national defence organisation Zemessardze have actively participated in the Pärnumaa district’s Sookoll pa-trolling competition. In response, members of the Pärnumaa district visited the ‘Wenden 15’ training exercise hosted by our Southern neighbours.

Training Exercise in LatviaAt the beginning of 2015, the Pär-numaa district received an invita-tion to participate in the training exercise ‘Wenden 15’ in the Republic of Latvia. This exercise was held at the end of August around the small town of Aloja, and the Estonians took part with a platoon sized unit.

Under the imaginary scenario of the training exercise, an ‘autono-mous’ state had emerged between two friendly states A and B, and had, by taking advantage of the unstable political situation in the neighbour-

to continue its hostile activities for the long-term extension of its borders. To increase its forces, the enemy had created several military training centres on the conquered territory.

It was the task of the Estonians, working with a Latvian company as part of a battalion, to clear the city of Aloja of enemies, and to destroy an enemy training camp located in the vicinity. The training was spiced up with the use of the MILES simula-tion system, which resembles laser tag vests, throughout the exercise.

Ensign Jaanus Ots, who was in command of the unit of the Pärnu-maa district, gave high praise to the exercise. ‘At the start, it was strange to operate in a foreign language environment, but luckily we accli-mated quickly,’ said Ots. He further

It was the task of the Estonians, working with a Latvian company as part of a battalion, to clear the city of Aloja of enemies.

The heat, which reached

40 degrees, even in the

shade, had a devastating

effect

ing countries and by relying on foreign advisers, created its own armed units. With the use of terror and military strength, the enemy had partially occupied the territory of the neighbouring countries, cap-tured some towns, and had intended

CO

-OP

ER

AT

ION

651 | 2016

CO

-OP

ER

AT

ION

explained that one should not disre-gard the experience gathered from acting in areas which were large, contained active snipers, and where it was diffi cult to move. Ots had only words of praise for his Latvian brothers in arms, ‘They are capable men, I think that they would give the Defence League members a run for their money.’

On the other hand, the training and level of the Estonians impressed the Southern neighbours. As a posi-tive example, the Latvian battalion commander lieutenant colonel Rolands Molniks pointed out an epi-sode during which the men from the Pärnumaa conquered an enemy se-cured object with a surprise charge without bearing any casualties, all in only 15 minutes. Normally, units would only take such objects after a

pitched engagement lasting several hours.

Lieutenant colonel Molniks said that they had invited the Estonians to participate in the training exer-cise mainly due to the wish to show them how training exercises are organised in Latvia. The Latvians have been already able to observe the activities of the Estonian volun-teer defence forces more closely at several ‘Orkaans’ exercises, includ-ing the latest joint training exercise of the western Estonian districts of the Defence League in Pärnu.

Orkaan in PärnuThe tenth Orkaan exercise, which took place on the fi rst weekend of De-cember last year brought 161 Zemes-sardze fi ghters to Pärnumaa. For

At the start, it was strange to operate in a foreign language environment, but luckily we acclimated quickly.

twenty-fi ve of them, this was already the third time they had taken part in the joint training exercises of the western Estonian districts. Lieu-tenant colonel Tõnu Miil, the com-mander of the Pärnumaa district, is only delighted by this fact. ‘Intensive co-operation with our Southern neighbours is also in the interest of our own security,’ believes lieutenant colonel Miil. ‘The knowledge that we have found a so-called common lan-guage with them, enables us to better plan joint training with them,’ said the district commander. ‘Hopefully, we shall have more opportunities for this in the future than we have had so far,’ he added.

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

Wenden 15: four phases of the Latvian battle planKRISTJAN KIVIMÄE, captain

Chief of staff of the Pärnumaa district

The battle plan of our Southern neighbours was divided into four phases. In the first phase, forces were moved to the starting area for the planned attack, near the enemy-controlled city of Aloja. This was followed by the clearing of Aloja and attaining control over it. In the third phase, our forces progressed to the enemy training camp, located in the village of Ozolmuiza, approximately twenty kilometres from Aloja. Finally, in the fourth phase, the enemy training centre was captured.

In conclusion it can be stated that the training was elaborate and well organized, all units were provided with constant and intensive activities, and the use of the MILES simulation system ensured the units a realistic overview of the battlefield.

I personally found three additional positive elements in this training exercise: first, the dedication of our Southern neighbours and their will to protect their country, secondly, the highly posi-tive attitude of the local residents to the Estonian and Latvian soldiers, despite of the fact that on a lovely Saturday morning their quiet little town was filled with smoke and shots, and thirdly, the highly fraternal attitude of the Latvian Zemessardze fighters towards our Defence League members.

C O M M E N T S

1 | 201666

KO

OS

TÖ

Ö

Ülemereliitlased õpivad koosKui Saaremaa maleva kaitse-

liitlased Gotlandile jõudsid,

ei olnud sügis veel alanud.

Saaremaaga äravahetamise-

ni sarnane maastik tervitas

eestlasi hilissuvise toetava

mahedusega ja külalised

võeti vastu tuntava ootuse-

ga.

Tekst: TOOMAS KASK

Viimase nelja aasta jooksul on Saa-remaa maleva ja Gotlandi kodukait-se sõprussuhted ja väljaõppekoostöö sisukalt edasi arenenud. Viimati osalesid Saaremaa maleva vabataht-likud allüksuste pealikud ja instruk-torid Gotlandi kodukaitse pataljoni õppustel juba kahe koondjaoga. Õppuste korraldajate eesmärgiks oli lihvida ja parandada oma lahin-gukompanii allüksuste väljaõpet ning harjutada rühmade koostööd. Saarlastel omakorda oli soov saada praktilisi kogemusi Rootsi vabataht-like õppuste korraldusest ja sealsest lahingulisest väljaõppest.

Pikk tee naabriteniSaaremaalt Helsingi ja Stockholmi kaudu Gotlandile jõudmine võttis aega 36 tundi, millest 24 tundi kulus laevasõidule: otse üle mere laeva-ühendust Saaremaalt Gotlandile kahjuks veel ei ole. Meil oli kaasas Saaremaa maleva teenetemärk Got-landi treeningumeeskonna ülemale kolonelleitnant Hans Håkanssonile tunnustuseks meie koostöö järjepi-deva tõhusa toetamise ja arendami-se eest. Märgi andsime üle saabu-mispäeva õhtul pidulikul vastuvõtul, kus osales Eesti Vabariigi aukonsul Gotlandil Riina Noodapera.

Meie kaks jagu liideti õppusel Gotlandi kodukaitse pataljoni la-hingukompanii ühe rühma koossei-su. Nii mõnelgi Saaremaa maleva allüksuse ülemal ja instruktoril

avanes võimalus treenida oma prak-tilisi oskusi jalaväe reavõitlejana, granaadiheiturina, kuulipildurina, jaosanitarina. Käsud, ettekanded, kokkuvõtted ja tagasiside vormistati õppuse töökeeles – inglise keeles.

Elasime maastikul. Ööd olid veel nii mahedad, et majutuseks antud kahekümnekohalisse rühmatelki me ahju üles ei pannudki ja paar meest magasid omal soovil hoopis õues. Sel aastal saabus sügis Gotlan-dile aeglaselt.

Võõrustajad pöörasid erilist tähelepanu diversioonivastasele väljaõppele, lahingumeditsiinile ja kogu MEDEVACi ahela toimimisele. Rühmataktikas oli meie jaoks uudne eriväljaõppega koerte kasutami-ne sensoritena. Otsida, avastada ja jälitada vastast poolkinnisel ja kinnisel maastikul, hoonetes, rannikul ja väikelaidudel on ilma koerata otsijatele ohtlik, aeganõudev

671 | 2016

KO

OS

TÖ

Ö

ja kindlasti vähetõhus. Ohtlik on see ka koerale ja koerajuhile, kellest saavad jälitatavale vastasele kiiresti väärtuslikud sihtmärgid. Vastutus nende turvalisuse eest lasub seega üksusel. Harjutasime koeraga lii-kumise drille ja saime tunda koerte tegelikke võimeid. Nende kuuldetaju on usaldusväärne 60–70 meetri ja lõhnataju ligi 200 meetri kauguselt. Vastase luure või diversiooniüksuse avastamiseks ja jälitamiseks on koe-ri tõhus kasutada, sest on peaaegu võimatu neile märkamatult lähene-da ja neist mööduda.

Rõhkside päästab elusidLahingumeditsiini võtete rakenda-misel olid võõrustajad pedantselt põhjalikud ja professionaalsed. Et killuvesti kandja saab haava-ta enamasti jäsemetesse, tegime läbi korraliku žguttide paigalduse drilli. Žgutti tuli paigaldada endale

TO

OM

AS

KA

SK

L I S A T E A V E

Kui said tabamuse jäsemesse1. Ava vastutuli vastase suunas (kui võimalik).2. Leia koht varjumiseks.3. Teata häälega, et oled haavatud („Sain pihta, parem jalg“).4. Paigalda žgutt (teata häälega, et paigaldad žgutti). Oma tegevustest teatamine informeerib kaasvõitlejaid sinu hetkeseisukorrast.5. Kui žgutt on paigaldatud, teata sellest („Žgutt paigaldatud“). 6. Lisaks teata, kas:

a) „Saan võidelda“ või „Ei saa võidelda“;b) „Saan liikuda“ või „Ei saa liikuda“.

7. Jätka võitlemist, kui saad oma relva kasutada.

Saaremaa vabatahtlikud

on Rootsis õppustel käi-

nud juba aastaid

1 | 201668

KO

OS

TÖ

Ö

Rühmataktikas oli meie jaoks uudne eriväljaõppega koerte kasutamine sensoritena.

ja kaaslasele. Žgutti hoitakse alati kindlas taskus, ainult ühel viisil köidetuna. Iga võitleja teab, kus see asub ja kuidas seda kiiresti kasu-tada. Žgutina toimib sama hästi ka elastikside, mis on kättesaadavam kui spetsiaalne žgutt.

Jäsemehaava korral on eesmär-giks paigaldada žgutt kiiresti ja kindlalt kuni 30 sekundi jooksul. Sellega verejooksu sulgedes võib

päästa elu. Õigesti paigaldatud žguti pealejätmine kuni 2 tunniks oli võõrustajate nägemusel lubatav ja võrdlemisi ohutu. Korralikult paigaldatud žgutt (näpp ei mahu žguti ja jäseme vahele) põhjustab valu. Kui esmapilgul võib žguti paigaldamine tunduda lihtne ja arusaadav, siis praktikas vajab see päris kõva harjutamist. Eriti oluline on see oskus lahinguolukorras, tule all. Selleks anti meile lihtne juhend, mida drillisime põhjalikult nii klas-sis kui metsas, nii nagu ka esmaabi andmist ja evakuatsiooni taktikali-ses lahinguolukorras.

Haavata saanud kaaslase pääst-miseks on ülemerenaabritel reaal-ses kasutuses nn ABCDE-juhend, mis on võitlejail kindluse mõttes ka kiletatuna kaasas.

Lahkumine eskordi saatelHuvitav oli jälgida lahingumoonaga näidislaskmist laskeväljale paigal-

L I S A T E A V E

Esmaabi põhitegevused kaaslase jäsemevigastuse korral 1. Taga relva või relvade ohutus.2. Paigalda kiiresti žgutt.3. Kontrolli nähtavate vigastuste olemasolu.4. Vajadusel sulge või kata teised verejooksud.

TO

OM

AS

KA

SK

Näidislaskmistel sai oma

silma ja käega veenduda

erinevate relvade mõjus

sihtmärgile

691 | 2016

KO

OS

TÖ

Ö

L I S A T E A V E

ABCDEA – airways – ava hingamisteed.

B – breathing – kontrolli hingamist. Kiire hinnang võimaliku kopsuhaava kohta: 10-ni lugemise jooksul peaks toimuma vähemalt üks hingetõmme. Kui ei – kontrolli kaaslase rind-keret, kobades riiete, rakmete, killuvesti alt: kui käsi saab veriseks, on tõenäoline haav. (NB! Verega määrdunud käega kontrollides ei pruugi verejooksu tuvastada.) Verejooksu kor-ral paigalda rõhkside.

C – circulation – vereringe. Kui žgutt on varem paigaldatud, kontrolli selle pidavust. Kontrolli pulssi randmel. Kui žgutt on korralikult paigalda-tud ja väliseid haavu pole, peaks pulss olema tuntav. Kui pulss ikka puudub, kontrolli (mitte verise käega) ka kõhtu ja kubemepiirkonda: kui käsi saab veriseks, on tõenäoline haav. Paigalda rõhkside. Killuvest on alt avatud, mistõttu on oht saada tabamus just sellesse piirkonda.

↓↓Kui tunned pulssi, jätka.

D – disability – hinda vigastusi. Küsi haavatult: kas saad tõsta üles 3 näppu ja öelda oma nime? Jälgi ja hinda, kas haavatu reageerib häälele / valule / ei reageeri üldse.

E – explosure – valmista haavatu ette evakuatsiooniks.1. Kaitse jahtumise eest, (kata termokilega, magamiskotiga vms).2. Fikseeri asend, paigalda lahased.3. Veendu relvade ohutuses.4. Eemalda laskemoon, granaadid.

TO

OM

AS

KA

SK

Rootsis harjutasid eesti vabatahtlikud ka

vaid lahingusse sobilikku esmaabivõtet:

žguti paigaldamist

1 | 201670

KO

OS

TÖ

Ö

When Defence League

members of the Saaremaa

District reached the shores

of Gotland, autumn was not

yet there. The landscape

confusingly similar to the

scenery back in Saaremaa

welcomed the Estonian

team with late-summer

mildness and the visitors

enjoyed a very warm recep-

tion.

Text by TOOMAS KASK

Over the last four years, the friendly relations between the Defence League Saaremaa District and the Gotland Home Guard have grown in strength and much progress has been made in their training-related cooperation. Recently, already two composite squads made up of Saaremaa District volunteers, unit leaders and instructors took part in the exercises of the Gotland Home Guard Battalion. The organisers of the exercises aimed to hone and enhance the training of the subu-nits of their combat company and to rehearse interaction between the platoons. Guests from Saaremaa, on the other hand, wanted to get some practical experience in how exer-cises for volunteers are organised in Sweden as well as to have a taste of the local combat training.

A Long Voyage to See the NeighboursIt took us 36 hours in total to get from Saaremaa to Gotland through Helsinki and Stockholm, and the sea journey itself lasted for 24 hours. Unfortunately, there is no di-rect sea link between Saaremaa and Gotland. We took the Saaremaa Dis-trict decoration with us to honour Lieutenant Colonel Hans Håkans-son, head of the Gotland training team, in recognition of his consist-ent and effective efforts in support-ing and developing our cooperation. The decoration was awarded upon our arrival at the evening gala re-ception featuring Riina Noodapera, honorary consul of the Republic of Estonia in Gotland.

During the exercises, our two squads were part of one of the pla-toons of the combat company of the Gotland Home Guard Battalion. In this way, some instructors and lead-ers of the Saaremaa District subu-nits got the opportunity to refi ne their practical skills as infantrymen, grenade throwers, machine gun-ners, and stretcher-bearers. Orders, reports, summaries and feedback were prepared in English, which was the working language of the training exercises.

We lived in the open. Nights were still so mild that, being housed in a group tent for twenty occupants, we did not switch on the stove and two men even chose to sleep outside. Au-tumn was slow to arrive in Gotland this year.

The hosts focused their attention on anti-sabotage training, battle-fi eld medicine and the functioning of the whole MEDEVAC chain. In platoon tactics, the use of specially-trained dogs as sensors was a novel-ty to us. Searching for, sighting and tracking the enemy in semi-rough and rough terrain, in buildings, along the coast and on islets without a dog is a dangerous and time-con-suming undertaking for searchers

Allies from Both Sides of the Baltic Sea are Studying Together

I N E N G L I S H

In platoon tactics, the use of specially-trained dogs as sensors was a novelty to us.

datud sihtmärkide pihta kõikidest Rootsi kodukaitse käsutuses oleva-test relvadest. Kõigil oli võimalus vaatlusega hinnata ja soovi korral ka käega katsuda relvade mõju siht-märkidele.

Viimasel päeval tegime kompa-nii koosseisus praktilisi harjutusi alates käsu saamisest ja rännakust ning lõpetades kaitse ja rünnakuga. Kõige lõpuks loomulikult tagasiside ja kokkuvõtted rühma, kompanii ja pataljoni ülemalt. Isegi meie üksuse lahkumine oli integreeritud õppuse kavasse – kuni laevani saatis meid Gotlandi kodukaitse eskort allük-suste poolt julgestatud marsruudil.

Ülemereliitlastel teab iga mees oma kohta üksuses ja seda juba aastaid. See soodustab sujuvat mees-konnatööd ja viib omakorda mõttele, et ka Kaitseliit võiks rakendada lepingulist kirjalikku kokkulepet va-batahtlikega. Lepingus tuleb sätesta-da osapoolte oodatud panus. Selline suhe paneks mõlemad partnerid, nii riigi tellimust vahendava maleva kui vabatahtliku kaitseliitlase, oma lubadustega tõsisemalt arvestama, annaks võimaluse oma tegevusi paremini planeerida ja looks selguse paljudes küsimustes. Loodame, et koos uue riigikaitseseadusega läheb nii ka meil.

Koostööst Gotlandi kodukaitsega on meil alati midagi õppida ja õppus näitas, et huvi on vastastikune. Mõlemad pooled pidasid traditsioo-ni jätkamist vajalikuks. Võimalusi rahvusvaheliseks väljaõppekoos-tööks tuleks Kaitseliidus malevate tasandil rohkem planeerida ja kasu-tada. Nii tugevdame liitlassuhteid rahvusvahelisel tasandil, õpime ise ja jagame oma oskusi, motiveerime juhte ja aktiivseid vabatahtlikke.

711 | 2016

CO

-OP

ER

AT

ION

which often proves ineffi cient. On the other hand, it is also unsafe for both the dog and the dog handler, who quickly become prime targets for the tracked enemy. The unit is thus responsible for their safety. We practiced some movement drills with the dogs and learned to appre-ciate what these animals are actual-ly capable of. Dogs can reliably hear sounds within a 60-70 metre range and can pick up scents at a distance of 200 metres. Dogs are very ef-fective in detecting and tracking reconnaissance and sabotage units because it is nearly impossible to approach and pass these four-legged heroes unnoticed.

Pressure Bandages Save Lives The hosts applied battlefi eld medi-cine techniques with pedantic thor-oughness and professionalism. Be-cause those wearing fl ak jackets are mostly wounded in the limb, we did a rigorous tourniquet application drill. We had to apply a tourniquet to ourselves and to our mates. The tourniquet is always kept in a dedi-cated pocket and should be bound in a certain way. Every combatant knows where it is and how to use it quickly. An elastic bandage can also serve effectively as a tourniquet and it is more widely available than the latter.

In the case of a limb wound the idea is to apply a tourniquet as quickly and securely as possible within just 30 seconds. Stopping the bleeping in this way may save lives. In the hosts' view, it is possible and relatively safe to keep a correctly applied tourniquet on the limb for up to two hours. A correctly applied tourniquet (when you cannot stick a fi nger in between the tourniquet and the limb) causes pain. At fi rst glance, applying a tourniquet may seem easy and straightforward. In practice, however, it takes some time to get the hang of it. This skill is particularly vital in combat situ-ations when you are under fi re. We were given clear guidance and did diligent drilling both in class and in the woods. This was also the case with administering fi rst aid and evacuation in tactical combat condi-tions.

To save their wounded mates, our neighbours across the sea have cre-ated the so-called ABCDE-manual, a laminated copy of which combat-ants carry with them to be on the safe side.

Departure with EscortThe demonstration fi ring of ammu-nition at targets in the fi ring range using all the types of weapons in the arsenal of the Swedish Home Guard was an exciting spectacle. Everyone had a chance to cast an appraising eye over the hit targets and even have a feel of them, if they wanted to.

On the fi nal day we had some practical tasks as part of the compa-ny. These tasks ranged from getting orders and marching to defence and charging. At the very end there was, of course, feedback and summaries from the chiefs of the platoon, the company and the battalion. Even the departure of our unit was integrated into the training programme: the Gotland Home Guard escort accom-panied us to the ship along a route protected by subunits.

Our overseas allies have devel-oped a system in which every person knows their place in the unit. And this has been so for years. Such an approach facilitates teamwork and

suggests, in its turn, that the De-fence League could also introduce a written contractual arrangement with volunteers. The contract should set out the parties' expected contri-butions. Such a relationship would encourage both sides, the district serving the needs of the state, on the one part, and the volunteering De-fence League member, on the other part, to take their promises seriously and would give them the opportunity to better plan their actions providing clarity in many issues. Hopefully, the new national defence act will make it possible in Estonia as well.

There is always something to learn from our interaction with the Gotland Home Guard. These exercis-es have shown that the interest goes both ways. Both parties stressed the importance of maintaining this tradition. The Defence League should be more active at the district level in looking for opportunities for international training-related cooperation and in planning rel-evant activities. In this way, we will foster the relationships with our al-lies internationally, learn and share vital skills and motivate leaders and pro-active volunteers.

Translated by Olga Anissimova

TO

OM

AS

KA

SK

1 | 201672

ME

DIT

SII

N

Elupäästja lahingusŽgutt on lahinguüksuses

tähtsaim elude päästja, sest

võimaldab kiiresti peatada

väga suure verejooksu. Siiski

kuulub see eelkõige lahingu-

meditsiini vahendite hulka,

žguti kasutamisega tavaolu-

korras kaasneb liiga palju

riske.

Tekst: ERMO KARILAID

Hukkumine lahingutes väheneb olu-liselt, kui igal võitlejal on oskused ja vahendid arteriaalse verejooksu sul-gemiseks. Statistika andmeil sureb ligi 60 % lahingus kannatanutest jäsemehaava verejooksu tagajärjel. Seetõttu treenivad oma sõduritest lugu pidavad väeüksused arteriaalse verejooksu peatamise oskusi mo-toorse tasandini, st kuni verejooksu osatakse peatada kinnisilmi ja kõige raskemas lahinguolukorras.

Tuleb kohe lisada, et tsiviiltrauma korral ei ole žgutt eelistatud, sest professionaalne esmaabi on üldju-hul telefonikõne kaugusel, meie aga räägime lahingutraumadest, kus esmasteks professionaalseteks abi-andjateks ongi üksuse võitlejad.

1. Alustuseks peab iga sõdur tundma arteriaalse verejooksu sulgemise võimalusi ning vahendite käsitse-mist. Žgutist tõhusamat vahendit

täna ei tunta. Kui sõdur saab žguti oma isiklikku esmaabikomplekti (MK1), peab ta oskama hinnata va-hendi komplektsust, seisundit ning üksuses kokkulepitud kaasaskand-mise korda.

Kaitsevägi eelistab praegu žgutti CAT (Combat Application Tourniquet ®). Sellel on ühepoolselt takjaribaga kaetud lint, mille küljes on pöörel, fi ksaator ning kinnitusaas. Jälgida tuleb, et takjariba ei ole vanunud ja toimib, et pöörel ei ole pragunenud ja ulatub mõlema otsaga fi ksaato-risse ning et kinnitusaas on samuti täiesti terve. Siis saab žgutt pingu-tatuna teha oma põhitööd ja sulgeda arteriaalse verejooksu.

2. Žgutt peab olema kokku pakitud selliselt, et ta mahub ettenähtud kohta vormil, on kiiresti kättesaa-dav ja kasutatav. Parimad üksused varustavad oma võitlejad koguni

731 | 2016

ME

DIT

SII

N

kahe žgutiga. Ühte hoitakse vormi sisetaskus ning teist näiteks rakme-tel väljaspool, otsekohe haaratavana.

3. Žgutti kasutav abiandja peab teadma ja järgima alljärgnevaid põhimõtteid:

a) võimalusel kasuta alati kan-natanu žgutti. Tema transporditak-se ohutusse tsooni, sina aga vajad isiklikku meditsiinivahendit, kui jääd ise abivajaja rolli;

b) käele asetades võib paigalda-miskiiruse huvides tõmmata žguti vaid üks kord läbi kinnitusaasa, alajäsemele asetades peab žgutt aga läbima kinnitusaasa mõlemad avad, et saavutada maksimaalne pidavus;

c) žgutt paigaldatakse ALATI verejooksuga haava ja südame va-hele! Asetades žguti südame suhtes haavast kaugemale, kiirendad kan-natanu seisundi halvenemist. Palju on vaieldud selle üle, kui kaugele haavast tuleks žgutt asetada. Mida lähemal haavale, seda väiksem on verevarustuseta jäävate rakkude hulk, kuid plahvatusvigastuste ja rebimishaavade korral ei pruu-gi abiandja näha kattekoealuste vigastuste ulatust ja žgutt ei pruugi toimida efektiivselt. Teisalt, aseta-des žguti võimalikult keha lähedale, peatame verejooksu küll suurema tõenäosusega, kuid suurem osa rak-kudest jääb vajaliku verevarustuse-ta. Niisiis peab leppima teadmisega, et paigaldamiskoha valib abiandja

Tsiviiltrauma korral ei ole žgutt eelistatud, sest professionaalne esmaabi on üldjuhul telefonikõne kaugusel.

Esimene harjutusRivista jagu joonele.Käsi kõigil žgutt ühtemoodi pakkida ja paigutada samasse taskus-

se, nt käisetaskusse vasaku käe õlavarrel.Läbiviija käsu peale asetab iga võitleja kõigepealt žguti iseendale.

Esimene kord käele, teine kord jalale (jälgi kinnitusaasa korrektset kasutamist). Kui harjutamise tulemused on rahuldavad ja igaüks suudab korrektselt iseendale žguti paigaldada, siis lase mõned kor-rad teha sama harjutust ka kontrollaja peale. Tulemused on rahul-davad, kui kõik võitlejad saavad harjutusega hakkama vähem kui minutiga.

Teine harjutusJaga võitlejad paaridesse, üks paariline on abivajaja ja teine abi-

andja. Abivajaja on „teadvuseta“, st ei aita ise žguti paigutamisele kuidagi kaasa (ei tõsta ka abiandja töö lihtsustamiseks jäset vms).

Paariline alustab žguti paigaldamist läbiviija käsu peale. Läbiviija kontrollib, et jälgitakse vajalikke võtteid: surutakse esmalt

imiteerivalt kinni arteriaalne verejooks, žgutt saab „kannatanule“ peale õigesti ja toimivana. Viimasena fikseeritakse žguti paigaldami-se kellaaeg.

Toimiva paigutuse kontrolliks olen pidanud harjutustel piisavaks žguti sellist pingutamist, mille tulemusena ei mahu sõrm keha ja žguti vahele ka jõuga surudes. Loomulikult tuleb järgida terve mõis-tuse häält, žgutti mitte ülemäära pingule tõmmata ega jätta jäseme-le kauemaks kui vaid kontrollimisele kuluvaks ajaks.

Edaspidised harjutusedEdaspidi tuleks abistada võitlejat juba täielikus lahinguvarustuses

ja kindlasti välitingimustes, et harjutada sisse võtted, kuidas saada abivajajalt žgutt kätte igas olukorras. Üsna tihti ilmneb, et sisetingi-mustes harjumuspärane žguti hoidmise koht osutub täisvarustuses kehvasti ligipääsetavaks.

1 | 201674

ME

DIT

SII

N

I N E N G L I S H

A tourniquet is one of the

most important lifesaving

devices for combat units, as

it enables one to quickly halt

severe bleeding. Still, it is

rarely seen outside of com-

bat medicine, as the use of

a tourniquet under normal

conditions would entail too

many risks.

Text by ERMO KARILAID

Casualties in battles are signifi cantly reduced if all fi ghters are equipped with the skills and equipment neces-sary for the cessation of arterial bleeding. Statistically, approximately 60% of battle casualties come from failing to stem the bleeding of a limb wound. This is why military units that respect their soldiers train them in the skills necessary to stop arterial bleeding until those skills are embedded in muscle memory, allowing them to stop bleeding while blindfolded and under the heaviest of combat situations.

It should be noted at this point that in case of peacetime trauma, the tourniquet is not a preferred method, since professional fi rst aid is rarely more than a phone call away, but this article discusses bat-tle trauma, where the primary pro-fessional caregivers are the other fi ghters in the unit themselves.

1. First thing fi rst, all soldiers must know the options for closing an arterial haemorrhage, and how to handle the equipment required. To date, there is no more effi cient instrument than a tourniquet. When a soldier receives one in their personal fi rst aid kit (MK1), he/she must be able to evaluate the integ-rity, condition and the agreed upon carrying order within the unit for the equipment.

The Defence Forces currently prefer the CAT tourniquet (Combat Application Tourniquet®). It has a strap covered with a Velcro band on one side that has been attached to a swivel, fi xator, and fastening loop. On inspection, one should check that the Velcro band has not aged and is in working order, that the swivel has not cracked and reaches the fi xator on both ends, and that the fastening loop is also intact. If all is in order, the tourniquet can perform its main task when tensioned, and halt arterial bleeding.

2. The tourniquet must be packed to-gether in such a way that it fi ts into a determined place on a uniform, in order to be easily reached and used. The best units supply their fi ghters with up to two tourniquets. One is kept in an inside pocket of the uni-form, and the other in a spot, such as the outside harness, where it is ready to be grabbed at any moment.

3. A caregiver using a tourniquet must know and follow the following principles:

a) if possible, always use the injured party’s tourniquet. He/she shall be transported into a safe zone, but you will need your personal medical device, if you should need care yourself;

b) when placed on arms, the tourniquet may be passed through the fastening loop only once, when placed on lower limbs, the tourni-quet must always pass through both openings of the fastening loop to achieve its maximum tension;

c) the tourniquet is ALWAYS in-stalled between the bleeding wound and the heart! By placing the tourni-quet away from the heart in relation to the wound, you only speed up the deterioration of the injured party’s condition. The distance a tourniquet should be placed from the wound has been the subject of careful study. The closer it is to the wound, the fewer cells are left without blood supply, but in case of blast damage

A Lifesaver during Battle

vastavalt oma oskustele ja kogemus-tele. Esmatähtis on siiski eluohtlik verejooks peatada;

d) kindlasti tuleb fi kseerida žguti asetamise kellaaeg. Žgutil CAT on olemas vastav riba, kuid määrdu-misriski tõttu on kindlam kasuta-da aja fi kseerimiseks kannatanut ennast ja kindlasti tuleb kanda aeg ka MIST-kaardile;

e) kui vigastatud jäsemele asetatud žgutt ei anna tulemust ja verejooks ei peatu, siis juba asetatud žgutti üldjuhul ei eemaldata, vaid pannakse sellele lisaks uus žgutt, eelmisest žgutist kõrgemale – süda-mele lähemale.

4. Arteriaalse verejooksu puhul on žgutt võimalusel alati esmane valik verejooksu peatamiseks. Kuna arte-riaalse verejooksu korral väheneb verevarustus väga kiiresti, on žguti asetamise oskus väga oluline. Žgutt tuleb paigutada võimalikult naha lähedale, nii et vahele ei jääks sega-vaid esemeid. Riiete eemaldamiseks üldjuhul aega ei jää, küll aga tuleb kindlasti jälgida, et paigaldamisel ja pingutamisel ei jääks keha ja žguti vahele taskutes olevaid esemeid ning et žgutt ise asetuks sirgelt, ilma keerdudeta.

5. Iga üksuse juht peab planeerima ja hankima oma alluvate meditsiini-varustust ja koolitama alluvaid seda õigesti kasutama. Ka žguti pealepa-neku harjutamine on väga oluline, seega tuleb meditsiiniharjutustesse lisada žguti kasutamise tunde. Hästi väljaõppinud võitleja suudab kanna-tanule tõhusalt žguti asetada vähem kui minutiga.

Harjutuste käigus pingutatakse žgutt kannatanu matkijale lühike-seks ajaks (soovitatavalt mitte üle 3 minuti) nii tugevalt, et kontrol-limisel ei mahu sõrm žguti ja keha vahele. Soovitatavalt viib harjutusi läbi jaosanitar rühmaparameediku korraldusel ja harjutavad kõik üksu-se liikmed, ka ülemad ja meedikud ise.

Täpselt nii, nagu iga võitleja tunneb oma relva ja oskab seda kasutada, peab ta teadma ja oskama kasutada ka kaasvõitlejate elu pääst-miseks vajalikke vahendeid.

751 | 2016

ME

DIC

INE

That in case of peacetime trauma, the tourniquet is not a preferred method, since professional fi rst aid is rarely more than a phone call away.

and ripped wounds, the caregiver may not see the extent of subepithe-lial trauma, and the tourniquet may not work effectively. On the other hand, by placing the tourniquet as close to the body as possible, we are more likely to stop the bleeding, but a larger portion of cells are left with-out the necessary blood supply. Thus, we must accept the knowledge, that the installation site shall be chosen by the caregiver on the basis of his/her skills and experience. Stopping life-threatening bleeding remains the main priority;

d) the time of placing the tour-niquet must be marked down. The CAT tourniquet has a correspond-ing strip, but due to the high risk of soiling, it is more prudent to use

the injured party themselves for the marking down of the time, and the time should also be specifi ed on a MIST-card;

e) if the tourniquet placed on the injured limb is unsuccessful, and the bleeding does not stop, then an already installed tourniquet is not usually removed, but a new tour-niquet is added at a higher position from the previous tourniquet, in order to be closer to the heart.

4. If possible, the tourniquet is always the fi rst option for stop-ping the bleeding in case of arterial bleeding. Since the blood supply is quickly reduced in the case of an arterial haemorrhage, tourniquet installation skills are crucial. The tourniquet must be placed as close to the skin as possible, so that no hindering object remains between it and the patient. There is usually no time for removing clothes, but it should be checked that no objects in the pockets remain between the body and the tourniquet during installation and tensioning, and that the tourniquet sits straight, without folds.

5. The commander of each unit must plan and procure medicinal equipment for their subordinates, and train them to use it correctly. Practicing tourniquet installation is also highly important, which is why medical exercises must include lessons on the use of tourniquets. A well-trained fi ghter can place a tourniquet effi ciently on an injured party in under a minute.

During the course of these exer-cises, the tourniquet is tensioned on the person simulating the injured party for a short term (preferably not over 3 minutes) with enough tension that a fi nger cannot fi t be-tween the tourniquet and the body. It is recommended that the exer-cises be carried out by the squad’s medical orderly on the basis of the platoon medic’s orders, and all of the unit’s members should partici-pate, including the commanders and medics themselves.

Just as all fi ghters must know their weapon, and how to use it, they must know and be able to use the equipment that is necessary for sav-ing a fellow combatant’s life.

Translated by TransLanguages Tõlkebüroo

First ExerciseLine up the squad.Order all members to pack the tourniquet in a uniform manner, and

to place it into the same pocket, such as the sleeve pocket on the left upper arm.

On the training officer’s orders, all fighters first place the tourniquet on themselves. Firstly, on the arm, and secondly, on the leg (please ob-serve the correct usage of the fastening loop). If the results of the exer-cise are satisfactory, and all fighters can correctly place a tourniquet on themselves, please have them repeat the same exercise several times with a time target. The results shall be considered satisfactory when all of the fighters can finish the exercise in under a minute.

Second ExerciseDivide the fighters into pairs, so that one of the partners is the injured

party, and the other the caregiver. The injured party is ‘unconscious’, i.e. does not assist in the placing of the tourniquet (and does not lift a limb to facilitate the caregiver’s work).

One member of the pair starts the installation of the tourniquet on the training officer’s orders.

The training officer shall check that all of the necessary methods are used: firstly, the simulated arterial bleeding is pressed to a close, and the tourniquet is placed on the ‘injured party’ in the correct and func-tional way. Lastly, the time of tourniquet installation is marked down.

To check for a working placement, it is sufficient for the purposes of the exercise if the tensioning of the tourniquet is tensioned in such a way that as a result a finger does not fit between the body and the tourniquet, even when applying force. Of course, the tourniquet should not be tightened excessively or left on a limb for longer than the time it takes to check it.

Further ExercisesIn the future, the fighter should extensively train in obtaining and ap-

plying a tourniquet from an injured party in any situation, especially in full combat gear and in field conditions. It often becomes evident that the usual tourniquet storage location used inside a uniform provides poor accessibility in full combat gear.

1 | 201676

KA

ITS

EL

IIT

Kaitseliit, seaduse järgi

Iga kaitseliitlase süda-

mes on Kaitseliidule oma

defi nitsioon. Kuid milline

on Kaitseliidu ülesanne ja

koht ühiskonnas vaheda

seadusesõna järgi? KK!

palvel annab objektiivse

vaate vandeadvokaat, re-

servis allohvitser.

Tekst: TEET LEHISTE

KA

ITS

EV

ÄG

I

771 | 2016

KA

ITS

EL

IIT

Tavakodanik, kes ei ole tihedalt seotud riigikaitsega, puutub eel-datavasti sõnaga „kaitseliit“ kokku eelkõige meedia vahendusel. Asjako-hast informatsiooni leiab kodulehelt www.kaitseliit.ee, kuid hoolimata teabe kättesaadavusest ei pruugi rii-gikaitsekauge inimene tegelikkuses siiski mõista, mis on Kaitseliit ning milline koht on tal Eesti riigikaitses. Juhtub sedagi, et aetakse segi Kait-seliit ja Kaitsevägi – ühed laigulised kõik.

Ekslik on samastada Kaitseliitu Kaitseväega, need on erinevad orga-nisatsioonid. Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 2 lg 1 kohaselt on Kaitsevägi sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus Kaitseministeeriu-mi valitsemisalas. Üldistatult võib öelda, et Kaitseväe ülesanneteks on Eesti julgeoleku tagamine, osalemi-ne välismissioonidel ning kaitseväe-teenistuskohustuse (ajateenistus) läbiviimine (KKS § 3). Tavakodanik on kõige enam kuulnud välismis-sioonidel osalemisest ning muidugi kohustuslikust ajateenistusest, sest neid teemasid kajastatakse meedias tihti. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 5 lg 2 kohaselt on ajateenis-tus meessoost kaitseväekohustus-lase kaitseväeteenistuskohustuse täitmine ning naissoost isiku vaba-tahtlik kaitseväeteenistusse asu-mine ja selle läbimine sõjaväelise väljaõppe saamise eesmärgil. 8–12 kuud kestvasse ajateenistusse kut-sutakse 18–27aastased kutsealused. Ajateenistus on seotud Eesti Vaba-riigi meessoost isikute kohustusega osaleda riigikaitses ja saada vajalik väljaõpe. Naissoost isikutel on samu-ti võimalik ajateenistuses osaleda, kuid nende puhul on see vabatahtlik (KVTS § 5 lg 2). Ajateenistus on Eesti riigikaitse ja julgeoleku alustala, sest Eesti riigikaitse põhineb reserv-

väel, mis on komplekteeritud ja välja õpetatud kohustusliku ajateenistuse korras.

Mitte ainult sõjalineVõrreldes Kaitseväega on Kaitseliit oma olemuselt vabatahtlikkusel püsiv organisatsioon, mida kinnitab Kaitseliidu seaduse (KaLS) § 22 lg 1. Kaitseliidu liikmeks astumine ja liikmeskonnast väljaastumine on vabatahtlik. KaLS § 2 lg 1 kohaselt on Kaitseliit Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabataht-lik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Eeltoodust võib järeldada, et Kait-seliiduga ühinevad vabatahtlikult isikud, kes on suuremal määral huvitatud sõjaväelisest väljaõppest, relvadest ning mitmesugustest harjutustest ja õppustest. Siiski ei

ole tegu testosteroonist pakatava organisatsiooniga, sest Kaitseliidu struktuuriüksused on ka Naiskodu-kaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred (KaLS § 9 lg 1), niisiis kuulub Kaitse-liitu nii mehi kui naisi, nii poisse kui tüdrukuid. Kaitseliitu ei saa lugeda üksnes sõjaväeliseks organisatsioo-niks, vaid siin panustatakse ka noor-tesse ja nende vaba aja sisustamisse. Lisaks sõjalise väljaõppe andmisele on Kaitseliidu ülesanneteks muu väljaõppe ja koolituste pakkumine ja korraldamine, samuti arendab ja väärtustab Kaitseliit rahva seas kehakultuuri ja sporti (KaLS § 4 lg 1 punktid 5 ja 6). Seega on Kaitseliidu tegevus ja eesmärgid laiemad kui vaid sõjaline ettevalmistus.

Kaitseliidu kodulehe andmetel kuulub Kaitseliitu kokku üle 24 500 liikme, mis on vabatahtlikkust arvestades muljetavaldav number.

Ekslik on samastada Kaitseliitu Kaitseväega, need on erinevad organisatsioonid.

RE

IN S

ÄIN

AS

Naised saavad vabatahtlikuna

läbida ajateenistuse, liituda Kait-

seliidu või Naiskodukaitsega

1 | 201678

KA

ITS

EL

IIT

Naissoost isikutel on samuti võimalik ajateenistuses osaleda, kuid nende puhul on see vabatahtlik.

KaLS § 2 lg 2 kohaselt on Kaitselii-du eesmärgiks suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti ise-seisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliidu kui organisatsiooni ees-märgiks võib seega pidada aktiivset panustamist Eesti julgeoleku taga-misse ning riigikaitse ja selle tahte edasiarendamist Eesti rahva seas, tuues esile põhimõtet, et riigi rahvas on see, kes saab ja suudab oma riiki kaitsta. Asjaolu, et Kaitseliiduga on liitunud paljude tegevusvaldkonda-de esindajaid, eri soost ja vanusest inimesi, näitab selgelt, et Kaitseliit suudab oma püstitatud eesmärke saavutada ja töötab selle nimel jõud-salt edasi. Kõik üritused, mida Kait-seliit korraldab või millest osa võtab, aitavad rahvas tekitada kaitsetahet ning soovi oma riigi heaks midagi ära teha. Seetõttu on Kaitseliidu ees-märgid vajalikud ja otseses seoses Eesti riigikaitsevõimega ning sellel organisatsioonil on Eesti riigikaitses väga tähtis koht.

Riigikaitse tavakodanikuleKaitsevägi ja kaitseväelased jäävad Eesti ühiskonnas üldjuhul silma oma varustuse ja tehnikaga, nii

ka Kaitseliit. Tavakodanik ei näe sisse Kaitseväe õppekeskustesse ega ole kursis, kuidas käib sõjaline väljaõpe. Kaitseväe elu ja olu kohta kuuleb pigem lähedastelt ja tutta-vatelt, kes on ajateenistuse läbinud ja jagavad oma muljeid. Kaitseliit on aga koht, kus tavakodanikul on võimalik oma silmaga näha ja omal nahal kogeda sõjalist väljaõpet teoorias ja praktikas. Tavakodanikul ei teki võimalust lasta automaadist AK-4 või tankitõrjerelvast. Astudes Kaitseliidu liikmeks, on tal aga see võimalus olemas ning ta saab kind-lasti huvitava ja adrenaliinirohke kogemuse kogu eluks. Kuivõrd KaLS § 4 lg 1 punkti 4 järgi annab ja kor-raldab Kaitseliit oma tegevliikme-tele sõjaväelist väljaõpet Kaitseväe-teenistuse seaduse § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras, saab Kaitseliiduga liitunud isik õppida ja kogeda mitmesugu-seid sõjalisi lahingumanöövreid eri olukordades. Oluline on ka sotsiaal-ne pool. Nii nagu ajateenistuses lei-takse palju uusi sõpru ja tuttavaid ning kontakte edaspidiseks eluks, tekivad Kaitseliidu liikmete vahel sidemed, mis toimivad ka väljas-pool organisatsiooni.

Meedias tõuseb Kaitseliit esile eelkõige oma Eestis korraldatavate suurõppustega. Nimelt osalevad kaitseliitlased Kaitseväe iga-aasta-sel suurõppusel „Kevadtorm“, mida on tituleeritud ajateenijate küpsu-seksamiks. 2015. aasta maikuus toimus „Kevadtormi“ asemel suur-õppus „Siil“, millest võttis osa üle 13 000 reservväelase, kaitseliitlase, ajateenija, tegevväelase ja liitlasrii-kide kaitseväelase (http://www.mil.ee/et/reserv/siil2015). Eesti mõistes oli tegemist harukordselt suure õppusega, nii suure osalejate arvuga õppust ei ole varem korraldatud. Rohketes meediakajastustes jäi kõ-lama „Siili” lihtne ja lööv moto: „Iga okas loeb!” See lause iseloomustab väga hästi ka Kaitseliidu ülesehitust ja eesmärke riigikaitses tervikuna.

RE

IN S

ÄIN

AS

RE

IN S

ÄIN

AS

NATO liikmesus ja koostöö USAga on Eesti julgeolekupoliitika nurgakivideks. Praegu resi-

deerub Eestis alaliselt kompaniisuurune USA maaväeüksus

791 | 2016

KA

ITS

EL

IIT

Kaitseliitlased saavad oma varustust koju kaasa võtta ja hoida seda kodustes tingimustes. Sama põhimõtet rakendatakse ka relvade hoidmisel.

Kaitselii-

du juures

tegutsevad

Kodutütred

ja Noored

Kotkad on

kokku ligi

6000 liik-

mega Eesti

suurimad

noorteorga-

nisatsioonid

Kaitseliidul on ka enda iga-aasta-sed suurõppused, näiteks „Orkaan“. Seetõttu võib Eestimaa eri paigus aeg-ajalt kohata laigulises vormides kaitseliitlasi oma õppuse lahingu-ülesandeid täitmas.

Väga lühike reageerimisaegTasub teada, et kaitseliitlased saa-vad oma varustust koju kaasa võtta ja hoida seda kodustes tingimus-tes. Sama põhimõtet rakendatakse ka relvade hoidmisel. Siiski seab Kaitseliidu kodukorra § 6 lg 1 punkt 5 siin piirangu, öeldes, et Kaitse-liidu tegevliikmel ja tegevliikmest auliikmeks valitud isikul on õigus taotleda ning kehtestatud korras hoida ja kanda Kaitseliidu väljaan-tud relva, tegevliikme relva ning muud varustust. See tuleneb KaLS §

43 lõikest 7. Niisiis ei saa siiski päris iga Kaitseliidu liige hoida varus-tust ja relva kodus, vaid see õigus on jäetud üksnes tegevliikmele ja tegevliikmest auliikmeks valitule. Relva hoidmisele kehtivad lisanõu-ded, mis tulenevad relvaseadusest ja kaitseministri määrusest „Kaitse-liidu relva, laskemoona, erivahendi ja enesekaitsevahendi tegevliikme elukohas hoidmise tingimused ning hoiule andmise kord“.

Varustuse ja relva hoidmine kodus on märkimisväärne erinevus võrreldes Kaitseväega, kelle varus-tus, tehnika ja relvastus asub üksnes Kaitseväe territooriumil ning kait-seväelasele seda koju ei anta. Sõja-olukorras (mobilisatsiooniks) ei pea kaitseliitlased suunduma varustuse ja relva järele ühest Eesti otsast teise,

1 | 201680

KA

ITS

EL

IIT

I N E N G L I S H

Estonian Defence League from a Legal Perspective

Every member of the Esto-

nian Defence League has its

own personal understand-

ing of what it is about. But

what is the purpose and

place of the Defence League

according to the letter of

the law? At KK!'s request, an

objective outline is drawn by

a sworn advocate and non-

commissioned offi cer

Text by TEET LEHISTE

Ordinary members of the public who are not closely involved in na-tional defence tend to come across the designation ‘Defence League’ primarily in the media. Relevant information can be found at www.kaitseliit.ee but despite the avail-ability of such online content people who are far removed from issues of national defence do not, in actual fact, necessarily understand what the Defence League is and what role it plays in Estonia’s national defence. In some cases, people even confuse the Defence League and the Defence Forces of Estonia.

It would be erroneous to equate one with the other, as they are quite different organisations. Pursuant to subsection 2 (1) of the Estonian Defence Forces Organisation Act (EDFOA), the Defence Forces are a militarily organised governmental authority under the Ministry of Defence. Generally speaking, the purpose of the Defence League is to ensure Estonia’s security, partici-pate in missions abroad and perform the mandatory duty to serve in the Defence Forces (conscript service) (§ 3 of the EDFOA). Members of the public hear a lot about participation in missions abroad and, of course,

Riigikaitse eelarve, mln eurot

Kaitseliit

32,7 (8%)

Muud kulud ja

eraldised

33,3 (8%)

Investeeringud

40

(10%)

Kaitseotstarbeline

erivarustus

118,6

(29%)

Majanduskulud

76

(19%)

Personalikulud;

104

(26%)

AR

DI

HA

LL

ISM

AA

Eesti riigikaitse inimnumbrites: 3000 ajateenijat, 3000 tegevteenistujat, 15 000 kaitseliit-

last ja 60 000 väljaõpetatud reservisti

vaid neil on kogu lahingutegevuseks vajalik varustus kodus olemas. See annab Kaitseliidule väga kiire ja tõ-husa reageerimisvõime. Arvestades Eesti asustustihedust võib pisikeses maakohas elada ühes külas mitu kaitseliitlast, kes on saanud sõjalise väljaõppe. See on juba tõsiseltvõetav lahinguüksus, kes suudab kiiresti mobiliseeruda ning täita vajalikke lahinguülesandeid. Kui aga mõelda, et külakesi on rohkem ja igas neist elab kaitseliitlasi, saab piirkonna

peale kokku rühmasuuruse või isegi suurema üksuse.

Kõigil üritused, kus Kaitseliit osaleb, annab organisatsioon selge märgi selle kohta, et meie seas on mehi ja naisi, kes on huvitatud riigikaitse arendamisest ja tunne-tavad vastutust oma riigi kaitsmise eest. Ainuüksi Kaitseliidu liikmes-konna suurus ja selle jätkuv kasv viitavad sellele, et riigikaitse teema ei ole Eesti ühiskonnas tahaplaanile jäetud.

811 | 2016

about compulsory military service because these issues receive ex-tensive media coverage. Pursuant to subsection 5 (2) of the Military Service Act (MSA), conscript ser-vice is the performance by a male person liable to national defence obligation of the mandatory duty to serve in the Defence Forces and the voluntary entering of military service and completion thereof by a female person for the purpose of acquiring military training. Call-up selectees between the ages of 18 and 27 are called up for conscript service lasting for 8 to 12 months. Conscript service is related to the duty of male persons in the Republic of Estonia to participate in the national defence and receive the necessary training. Female persons can also take part in conscript service, but in their case this happens on a voluntary basis (subsection 5 (2) of the MSA). Conscript service is the cornerstone of the Estonian national defence and security because the Estonian national defence is based on the military reserve force which is organised and trained in accordance with the principles of mandatory military service.

More than just a Military OrganisationCompared to the Defence Forces, the Defence League is, by its nature, an organisation based on voluntary participation, which is confi rmed by subsection 22 (1) of the Defence League Act (DLA).

Becoming a member of and withdrawal from the membership of the Defence League is voluntary. Pursuant to subsection 2 (1) of the DLA, the Defence League is a volun-tary national defence organisation which operates under the Estonian Ministry of Defence, is organised in accordance with military principles, possesses weapons and conducts exercises of a military nature. In view of the above, it can be concluded that the Defence League is composed

It would be erroneous to equate Defence League with the Defence Forces, as they are quite diff erent organisations.

of volunteers who take an interest in military training, weapons and various drills and exercises. How-ever, it is not a testosterone-charged organisation, because some of the structural units of the Defence League include Naiskodukaitse (Women's Voluntary Defence Organi-sation), Noored Kotkad (EDL boys' organisation) and Kodutütred (EDL girls' organisation, subsection 9 (1) of the DLA). The Defence League should not be viewed only as a military organisation. It also works actively with young people offering them in-teresting leisure options. In addition to provision of military training, the tasks of the Defence League also in-clude providing and organising other types of training and education as well as developing physical fi tness and sport and raising awareness among the public about their value. The activities and goals of the De-fence League thus extend far beyond the domain of military training.

According to the Defence League website, this organisation boasts a total of over 24,500 members, which is an impressive fi gure in the light of the fact that participation is voluntary. Pursuant to subsection 2 (2) of the DLA, the purpose of the Defence League is to enhance, by re-

lying on free will and initiative, the readiness of the nation to defend the independence and constitutional order of Estonia. The purpose of the Defence League as an organisation can thus be formulated as making active contribution to national se-curity, further developing national defence and nurturing the desire to defend the homeland among the Estonian population by highlighting the principle that it is the citizens themselves who are able and capable of protecting their country. The fact that people of so many walks of life and of different ages, both male and female, have joined the Defence League is a clear indication that this organisation is absolutely fi t for purpose and keeps making confi -dent progress in its chosen direction. All events which the Defence League organises or in which it takes part foster citizens’ desire to defend their country and do something good for it. That is why the aims of the De-fence League are so important and directly linked with the national de-fence capability and that is why this organisation plays such a prominent role in Estonia’s national defence.

National Defence for Ordinary CitizensThe Defence Forces and servicemen usually catch the public eye with their equipment and machines. The same holds true for the Defence League as well. An ordinary citizen, however, does not have access to the training centres of the Defence

p d e t e o

ES

TO

NIA

N D

EF

EN

CE

LE

AG

UE

DE

PA

RT

ME

NT

OF

DE

FE

NS

E

1 | 201682

ES

TO

NIA

N D

EF

EN

CE

LE

AG

UE

Forces and is not aware of how the military training is conducted. Members of the public know about the everyday life of the Defence Forces from their relatives, friends and acquaintances who have served in the military and are willing to share their impressions. The Defence League, on the contrary, is a place where ordinary people can see for themselves and experience fi rst-hand the theory and practice of military training. Members of the public do not get the opportunity to fi re an AK-4 rifl e or an anti-tank gun. By becoming a member of the Defence League, however, they do get a chance to try their hand at using those weapons and have an exciting and adrenaline-pumping experience. In accordance with clause 4 (1) 4) of the DLA, the Defence League pro-vides and organises military train-ing for active members on the basis of subsection 6 (3) of the Military Service Act pursuant to the proce-dure established by the Commander of the Defence Forces. So, the person who has joined the Defence League can learn and experience various military combat manoeuvres in dif-ferent situations. The social aspect is also very important. As in the case of conscript service, one can fi nd many new friends and acquaintances and make contacts for life. Members of the Defence League tend to develop relationships which continue also outside the organisation.

In the media, the Defence League most often comes under the spot-light in connection with full-scale training exercises organised in Estonia. For instance, members of the Defence League take part in the annual full-scale training exercise of the Defence Forces called ‘Ke-vadtorm’ (Spring Storm), which has been tagged as the maturity exam for conscripts. In May 2015, ‘Siil’ (Hedgehog) training exercise took place instead of ‘Kevadtorm’. More than 13,000 reservists, Defence

League members, conscripts, active servicemen and servicemen from the allied countries took part in that exercise. For Estonia, it was an exceptionally big exercise as there were no precedents involving such a large number of participants. Exten-sive media coverage introduced the public simple and catching motto of

‘Siil’: ‘Every spine counts!’ This mot-to also captures the structure and aims of the Defence League within the national defence as a whole. The Defence League also carries out the annual full-scale exercise called ‘Orkaan’ (Hurricane). That is why in various parts of Estonia one can sometimes see members of the Defence League in their cammies performing combat tasks as part of their training exercises.

Very Short Reaction TimeIt is worth knowing that members of the Defence League can take their equipment with them and keep it at home. The same principle is also applied to keeping weapons. How-ever, clause 6 (1) 5) of the rules of procedure of the Defence League imposes a restriction stipulating that only active members and active members elected to be honorary members have the right to apply for as well as keep and wear in accord-ance with the establish procedure weapons issued to them by the Defence League, active members’ weapons and any other equipment. This derives from subsection 43 (7) of the Defence League Act. Thus, not every member of the Defence League can keep equipment and weapons at home. This right is granted only to active members and active members elected to be honorary members. There are ad-ditional requirements for keeping weapons arising from the Weapons Act and Minister of Defence Regula-tion Conditions for keeping weapons, ammunition, special equipment and self-defence equipment of the Defence

League at the place of residence of an active member and the procedure for depositing thereof.

Keeping equipment and weapons at home is a notable difference com-pared to the Defence Forces whose equipment, machines and weapons can only be stored on the premises of the Defence Forces and cannot be given to servicemen to be taken home. In wartime (for mobilisation purposes) members of the Defence League do not have to go from one part of Estonia to another to fetch their equipment and weapons but have all the gear necessary for combat action at home. This gives the Defence League the capacity for prompt and effective response. Taking into account the popula-tion concentration in Estonia, there can be several trained members of the Defence League in one village within a small rural area. This is al-ready a combat force to be reckoned with which can mobilise quickly and carry out the necessary combat tasks. If you start thinking, however, that there are other villages and each one has some members of the Defence League in it, a certain area may provide the entire platoon or event a larger unit.

In all events in which the Defence League takes part, this organisation demonstrates that there are men and women among us who are keen on enhancing national defence and feel their responsibility for protect-ing their country. The sheer number of members of the Defence League and the steadily increasing partici-pation testify to the fact that issues of national defence are not confi ned to the sidelines.

Translated by Olga Anissimova

The Defence League, on the contrary, is a place where ordinary people can see for themselves and experience fi rst-hand the theory and practice of military training.

Female persons can also take part in conscript service, but in their case this happens on a voluntary basis.

AUTORID

ANU ALLEKANDKaitseliidu noorsootöö arendusjuhina hoiab Anu võrdselt silma peal nii Noorte Kotkaste kui ka Kodutütarde tegemistel

MARTIN ANDRELLERvabatahtlik reporterOkupatsioonide muuseumi kuraator Martin on metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites

EHA JAKOBSONvabatahtlik reporterTartu ringkonna naiskodukaitsja töötab pisikese kooli õpetajana

ERMO KARILAIDnooremveebelErmo Karilaid on Kaitseliidu kooli sõjalise juhtimise õppesuuna instruktor ja vanemparameedik. Tal on selja taga teenistus Afganistanis evakuatsioonimeeskonna ülemana

AVE PROOSNaiskodukaitse esinaise asetäitjaLisaks Naiskodukaitsega seonduva kajastamisele ei põlga Ave ära teisigi ülesandeid Kaitse Kodu! vabatahtliku reporterina

ASSO PUIDETvabatahtlik reporterAsso ajakirjanikukarjäär on viinud teda Afganistani kõrbetesse ja Eesti rabadesse. Kaitseliidu liige on ta alates 2012. aastast

SANDER SILMvabatahtlik reporterAjakirjaniku ametit pidav Sander Silm on Tartu maleva vabatahtlik teavituspealik

REINIKA TATTERvabatahtlik reporter Naiskodukaitse Järva ringkonna aseesinaine, Türi jaoskonna esinaine, Noorte Kotkaste Järva maleva juhatuse liige.

KRISTJAN PRIIKaitse Kodu! foto- ja videotoimetaja

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja