KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 2/2013 (118/564) ON SAABUNUD TULEVIK — MEHITAMATA ÕHUSÕIDUKITE VÕIDUKÄIK

SOOMLASED SAID UTRIA DESSANDIL TAAS TALVESÕJA MAIGU SUHU

AASTA NAISKODUKAITSJA JA AASTA KAITSELIITLANE 2012 NOMINENDID

Võtke eeskuju: Kristjan Bachman ja

Lembe Lahtmaa

3

Sisu

kord

Kaitse Kodu! 2/2013

NR 2/2013 (118/564)

KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 2/2013 (118/564) ON SAABUNUD TULEVIK — MEHITAMATA ÕHUSÕIDUKITE VÕIDUKÄIK

SOOMLASED SAID UTRIA DESSANDIL TAAS TALVESÕJA MAIGU SUHU

AASTA NAISKODUKAITSJA JA AASTA KAITSELIITLANE 2012 NOMINENDID

Võtke eeskuju:Kristjan Bachman ja

Lembe Lahtmaa

09 15-tonnine „kingitus", mis avati 75 aastat hiljem

12 Aasta naiskodukaitsja ja aasta kaitseliitlane 2012

17 Riigikoguliigu liige Priit Sibul: sõdurioskused on abiks ka tavaelus

19 Sõda, mis muutis Euroopat

23 On saabunud tulevik — mehitamata õhusõidukite võidukäik

29 Autasustamine

31 Kõik autod on kuulikindlad ainult Hollywoodi fi lmis

35 Soomlased said Utria dessandil taasTalvesõja maigu suhu

41 Metsavendluse näitus toob punkri muuseumisaali

46 Poisid olid poisid ka enne Teist maailmasõda

66 Teeme pahavara elu raskemaks

68 Kaitse Kodu! 2012. aasta parimad

71 Test. Vesi on elu ehk veepudelid võrdluses

49 Staabiassistentide kursusel vilisesid vildikad

50 Argipäevast hüppes ehk ära iial ütle iial

53 Kogemused kui nopitud õunad

56 Näputööd loosirattasse

58 Intensiivõpe vormib noorkotkast salgapealiku

62 Võrumaa uus noorteinstruktor tahab kinkida lastele positiivseid hetki

NAISKODUKAITSE

NOORTEORGANISATSIOONID

KAANEFOTO: ARDI HALLISMAA

1917 56

4

Peat

oim

etaj

a ve

erg

Kaitse Kodu! 2/2013

Miks me kiidame?

Ü kskord, mitte kuigi kaua aega tagasi, juhtus Jaapanis selline lugu: teadlased õpetasid kolme katsealuste gruppi sõrmedega rütmi toksima, seejärel kiitsid üht gruppi edusammude eest, teisi mitte. Järgmisel päeval tehti katsealustele

toksimise kontrolltöö ja… Küllap ma sellest katsest ei kirjutakski, kui kiitust saanud grupp poleks näidanud märkimisväärselt paremaid tulemusi. Põhjuseks keemiline ühend dopamiin, mida mõnikord ka looduslikuks mõnuaineks nimetatakse.

Dopamiin on seesama aine, mis tekitab armumistunnet ja mille seoste üle šokolaa-disöömisega teadlased alles vaidlevad. Jaapani sõrmerütmikatses pidi just kiitusest põhjustatud dopamiin olema see, mis aitas harjutuse eeldatavalt järgmisel ööl une ajal lihasmälusse talletada, sest harjutasid kõik grupid võrdselt ja kontrolltööst ei teadnud keegi ette.

Vähe sellest. Teadusajakirjanik Alex Hutchinson kirjutab sportlastele mõeldud veebi-lehel www.runnersworld.com, et lisaks dopamiinile vallandab kiitus ka testosterooni, mis viib vahetult paremate treeningu- ja võistlustulemusteni.

Kas me kiidame siis selleks, et teadlikult ja efektiivselt õigeid oskusi kinnistada ja liht-sate vahenditega võimekust suurendada? Ei usu. Maitsvat toitu proovides ümiseb meist enamik heakskiitvalt ka siis, kui kokka, kelle ajus kiituse abil dopamiini ja tes-tosterooni vabastades tema sooritust kinnistama ja parandama peaksi-me, pole üldse läheduses. Usun, et siiras kiitus on loomulik instinkt ning valgetes kitlites teadusmeeste seletused selle mõju ja toi-memehhanismide kohta hea julgustus utilitaristlikus maailmas ikka veel siiralt kiita ja sellest rõõmu tunda.

Palju õnne kõigile aasta kaitseliitlase ja aasta naiskodukaitsja no-minentidele, aumärkide kavaleridele ja tänukirjade saajatele ning kõigile Kaitse Kodu! aasta parimate lugude ja piltide autori-tele! Te meeldite meile.

LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitse Kodu! internetiskaitsekodu.kaitseliit.eewww.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastis

Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida male-va personalispetsialisti juures

Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee)

Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106

Kaastööde saatmise tähtajad:11. märts, 22. aprill, 3. juuni, 15. juuli, 26. august, 14. oktoober

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja KaitseliitIlmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Makett ja küljendus: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Vabatahtlikud fototoimetajad: Enn Sutting ja Eevi Kutpri

Toimetus: Toompea 8, Tallinn 10142Telefon 717 9106

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitseliit

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Kodutütred

5

Uud

ised

Kaitse Kodu! 2/2013

Tartu rahu aastapäevKaitseliitlaste osalusel meenutati 2. veebruaril kõikjal üle Eesti 93 aasta möödumist Tartu rahulepingu sõlmimisest. Sel puhul asetati pärjad ja süüdati küünlad Vabadussõjaga seotud mälestusmärkide juures.Kaitse Kodu! pani kokku galerii Tartu rahu aastapäeva tähistamisest mitmel pool Eestis.

Alu mõisas asuvas Kaitselii-du Koolis tähistasid õppurid Tartu rahu 93. aastapäeva piduliku rivistusega

LIIV

I REI

NH

OLD

Pärnu kaitseliitlased tähistasid Tartu rahu aastapäe-va pärgade asetamisega Vabadussõja monumendi jalamile Alevi kalmistul

UR

MAS

SA

AR

D

Üle poolesaja inimese kogunes Kuressaare kesklin-nas asuva Vabadussõja mälestusmärgi juurde, et meenutada pärgade paneku ja küünalde süütamise-ga Eesti eest langenud kangelasi

SAN

DER

ILV

EST/

SAA

RTE

HÄ

ÄL

Hiiumaa kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred tähistasid Tartu rahu aastapäeva piduliku rivis-tuse ning pärgade, lillede ja küünalde asetamisega Teises maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusmärgi juurdeEN

N S

UTT

ING

Haapsalus tähistasid kaitseliitlased Tartu rahu 93. aastapäeva lillede panekuga Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde Lossiplatsil. Sealt juhatasid 93 küünalt edasi Jaani kirikusse, kus kuulati tähtpäevakõnesid ja Haapsalu muusikakoo-li õpilaste esinemist

HEI

NO

REB

AN

E

Viljandis asetasid pärjad kindral Laidoneri ratsamonumendile maa- ja linnavalitsuse ning Kaitseliidu Sakala maleva esindajad

VIL

JAN

DI M

AAV

ALI

TSU

S

6

Uud

ised

Kaitse Kodu! 2/2013

Uue riigikaitse arengukava sõjalise kaitse osa sai valitsuse heakskiiduSõjalist kaitset puudutav osa läinud aasta lõpul meedias tõsist arutelu tekitanud riigikaitse arengukavast aastateks 2013—2022 sai 24. jaanuaril valitsuse heakskiidu. Riigikait-se arengukava peamine juhtmõte on reaalsete ja vajadusel kiirelt reageerida suutvate üksuste tootmine ning see dokument määrab riigikaitse strateegia alusel kaitsevõime tugevdamise prioriteetsed suunad ja võimenõuded, pikaajali-sed arendusprogrammid ja üldised ressursipiirangud kaitse-võime arendamisel. Ressurssidele ja vajadustele vastavad võimed on nüüdseks välja selgitatud sõjalise kaitse osas ning nende osas on ka otsused langetatud, kuid sama tuleb teha ka tsiviilvõimete planeerimise valdkonnas. Seetõttu tänavu planeerimine jätkub. Eesmärgiks on esitada valitsusele aasta lõpuks mittesõjaliste valdkondadega täiendatud ja riigikaitse strateegiale vastav täielik riigikaitse arengukava.

Riigikaitse arengukava kehtestab valitsus kaitseministri et-tepanekul kümneks aastaks ja see vaadatakse üle kaitsemi-nistri ettepanekul igal neljandal aastal. Arengukava koostasid ühiselt kaitseministeeriumi ja kaitseväe eksperdid, arvesta-des ka Eesti liitlaste sõjaliste plaanidega.

KAIT

SEVÄ

GI

Lääne malev taastas Lihula üksuseKaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili allkir-jastas 30. jaanuaril Kaitseliidu Lääne maleva uue struktuuriüksuse — Lihula üksikkompanii — loomise käskkirja. Senisele kolmele malevkonnale (Hiiumaa, Haapsalu ja Risti) lisandunud Lihula üksikkompanii taasmoodustamine jätkab Lõuna-Läänemaal asunud vabatahtliku riigikaitseüksuse ajalugu. Juba 1925. aastal nimetati algselt III malevkonna nime kandnud üksus ümber Lihula malevkonnaks ning 1931. aas-tal andis kindral Ernst Põdder sellele üksusele üle malevkonna lipu.

1990. aastal alustati just Lõuna-Läänemaal Kait-seliidu Lääne maleva loomist, mille ühe üksusena asutati taas Lihula malevkond, mis 2004. aastal seoses struktuurimuudatustega likvideeriti ja mille isikkoosseis liideti Risti malevkonnaga. Piirkondliku üksuse kaotamisega kaasnes tavakaitseliitlasest kaugenemine, mistõttu kaitseliitlased ega ka koha-lik elanikkond ei väärtustanud enam olulisel määral vabatahtlikku riigikaitseorganisatsiooni kuulumist.

2012. aasta suvel tegid Lõuna-Läänemaa kaitseliit-lased avalduse piirkondliku üksuse moodustamise vajalikkuse kohta, et tugevdada niiviisi Kaitseliidu mainet kohaliku elanikkonna seas ja tagada liikmes-konna jätkusuutlikkus. Sama aasta lõpul korraldati uue üksuse asutamiskoosolek.

KAIT

SELI

IT

Tallinna maleva pealikuks sai major AbelKaitseliidu Tallinna maleva juhtimise võttis 7. jaa-nuaril üle major Lauri Abel, vahetades välja major Eduard Nikkari, kes jätkab teenistust Kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna väljaõp-pejaoskonna ülemana.

Major Abel (40) alustas teenistust kaitseväes 1993. aastal (pärast ajateenistuse läbimist) Kalevi patal-jonis, teenides seal rühmavanema, rühmaülema, luureohvitseri ja operatiivülemana. Hiljem on major Abel teeninud Rahuoperatsioonide Keskuse staabi-ülemana, kaitseväe peastaabi operatiivosakonnas erinevatel ametikohtadel ja kaitseministeeriumis. Aastatel 2005—2006 teenis ta Afganistani Islamivabariigis sõjalise vaatlusmeeskonna ülemana.

Major Abel on lõpetanud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste keskastmekursuse cum laude, Ameerika Ühendriikide maaväe kindralstaabi ohvitseride kursuse jm erialaseid kursusi kodu- ja välismaal. Teda on autasustatud kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi, kaitseväe peastaabi teeneteristi, rahvusvahelises sõjalistes operatsioonides osalenu medali, Kalevi pataljoni ja Rahuoperatsioonide Keskuse teenetemärgi ning mälestusmedaliga „10 aastat taastatud kaitseväge“.

KAIT

SELI

IT

7

Uud

ised

Kaitse Kodu! 2/2013

Leonhardi „Manööversõja kunst“ ilmus eesti keelesAS Eesti Ajalehed esitles 4. veebruaril Tartus Kaitseväe Ühenda-tud Õppeasutuste aulas Robert R. Leonhardi raamatut „Manöö-versõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud“, mille on eesti keelde tõlkinud kolonelleitnant Toomas Väli. Raamatu sissejuhatuses rõhutab kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terras, et tegemist ei ole ajaviitekirjanduse, vaid raamatuga, mis annab suurepärase ülevaate manööversõja olemusest ja aren-gust. „Robert R. Leonhardi esitatud manööversõja põhimõtteid illustreerivad ajaloolised näited alates antiigist kuni esimese La-hesõjani, mis pakuvad huvi ka Eesti lugejale ja aitavad paralleele tõmmata meie endi sõjaajalooga,“ kirjutab kindral Terras.

„Manööversõja kunst“ on sarja „Riigikaitse raamatukogu“ kolmas raamat. Varem on sarjas ilmunud Phillip M. Taylori „Mõtterelv. Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani“ ja Geoff rey Tilli „Merevõim. Teejuht XXI sajandisse“.

Kaitseliidu relvatehnikud saavad kaitseväes koolitustKaitseväe logistikakeskuse materjaliteenistuses algas 4. veebruaril Kaitseliidu relvatehnikute koolitamine. „Meie eesmärk on luua olukord, et Kaitseliidus ja kaitseväes oleksid kõikjal olemas ühtsetel väljaõppealustel ette valmistatud relvateh-nikud, sest mida rohkem suudetakse üksuse tasandil relvi korda teha, seda kiiremini taastatakse üksuse võitlusvõime. Kui üksuses on hea relvatehnik, kes jälgib pidevalt, kuidas relvi kasutatakse ja hooldatakse, on tagatud ka relvade pikem eluiga,“ ütles major Janek Zõbin logistikakeskuse materjaliteenistusest.

Neli nädalat kestval koolitusel õpetavad logistikakeskuse spetsialistid Kaitseliidu relvatehnikutele II liini käsitulirelvade remonti ja hooldust, mis seisneb oskustes leida relva rikkeid, tellida varuosi, vahetada välja relva põhidetaile ja kasutada õiget erialaterminoloogiat. Samuti peab üksuse relvatehnikul olema täpne ülevaade kaitseväe logistikakeskuse tasandil tehtavatest relvade hooldus- ja remonditöödest.

Koolitusel osalevad Viru, Alutaguse, Pärnumaa, Võrumaa ja Tallinna maleva kaitseliitlased. Väljaõppe läbinud relvatehni-kud saavad logistikakeskuselt tunnistuse, mis lubab neil iseseisvalt II liini käsitulirelvi remontida ja hooldada.

Tsiatsungõlmaal valmis Baltimaade moodsaim tiirKaitseminister Urmas Reinsalu ja Kuperjanovi jalaväe-pataljoni ülem kolonelleitnant Maidu Allikas avasid 6. veebruaril Võrumaal uue poolkinnise lasketiiru, mis on Baltimaade moodsaim. 300-meetrises Tsiatsun-gõlmaa lasketiirus on kasutusel elektrooniline siht-märgisüsteem, tänu millele saavad laskjad kontrollida lasketulemusi senisest ajasäästlikumalt. Ka vähendab tiiru uudne poolkinnine konstruktsioon tunduvalt müra ümbruskonnas ja tagab senisest suurema ohutu-se.

KAIT

SELI

IT

8

Uud

ised

Kaitse Kodu! 2/2013

Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite valmis reservväelasena oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses? (%; n=546)

18

Kes kaitseks kodu?Mida kõrgemat sõjaväelist auastet omatakse, seda tõenäolisemalt ollakse oma sõnutsi valmis kallale-tungi korral kaitsetegevuses osalema. Ka Kaitseliidu liikmete ja sellega liituda plaanijate kaitsevalmidus on suurem kui nende oma, kes Kaitseliitu ei kuulu ega kavatse ka sinna astuda. Kõrgem kaitsevalmidus on ka põhi- ja kõrgema haridusega vastanutel, väiksem aga keskmise haridustasemega respondentidel. Ma-dalaima sissetulekuga küsitletud on vähem valmis ise kaitsetegevuses osalema. Regiooniti kinnitavad oma kaitsevalmidust enim Lõuna-, Lääne- ja Põhja-Eesti (v.a Tallinn), vähim aga Ida-Virumaa reservväelased.

Andmed pärinevad 2012. aastal Kevadtormil osale-nud reservväelaste seas läbi viidud uuringust.

jah, kindlasti

tõenäoliselt küll

töenäoliselt mitte

kindlasti mitte

ei oska öelda

51

13

7

12

Allikas: Kaitseväe reservväelaste küsitlus, september 2012. Tõnis Stamberg (Kaitsevägi)

Omavalitsused tunnustasid Kaitseliidu malevapealikuidJÄRVAMAA VAPIMÄRK MAJOR NIGLASELE

Järvamaa vapimärgi nõukogu otsusega saab tänavu maakonna kõrgeima autasu Kaitseliidu Järva maleva pealik major Arvi Niglas olulise panuse eest riigikaitse arendamisse ja isamaalise kasvatustöö edendamisse Järvamaal.

Arvi Niglas on Kaitseliiduga seotud alates 1992. aastast, algul vaba-tahtliku kaitseliitlase ja alates 1994. aastast kaadrikaitseväelasena. Aastatel 1995—2003 oli ta Kaitseliidu Järva maleva staabiülem ja alates 2003. aastast on major Niglas Järva maleva pealik. Panuse eest riigikaitse arendamisse on teda tunnustatud kaitseväe ja Kaitseliidu aumärkide ning Järvamaa teenetemedaliga. Järva maavanem Tiina Oraste ja Järvamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Kaido Ivask andsid Järvamaa vapimärgi Arvi Niglasele üle 23. veebruaril Paide Kultuurikeskuses Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kontsert-aktusel.

Järvamaa vapimärki antakse välja alates 1998. aastast. See on asu-tatud Järvamaale osutatud teenete tunnustamiseks ja on maakonna kõrgeim autasu. Järvamaa vapimärki annavad välja Järva maavanem ja Järvamaa Omavalitsuste Liit Järvamaa elanikele, erandina ka Eesti ja välisriikide kodanikele, kellel on eriti silmapaistvaid isiklikke teeneid Järva maakonna ees. Järvamaa vapimärgiga on enne major Niglast autasustatud 32 inimest.

LIIV

I REI

NH

OLD

KRIS

TJA

N P

RII

MAJOR JUHANS PÄLVIS HAAPSALU VAPIMÄRGI

Haapsalu linnavolikogu otsustas anda linna vapimärgi Kaitseliidu Lääne maleva pealikule major Arnold Juhansile. Linnavalitsuse pressiesindaja Tõnu Parbuse sõnul esitati vapimärgile neli kandidaa-ti. Linnavolikogu otsusel said Haapsalu vapimärgi Kaitseliidu Lääne maleva pealik Arnold Juhansi ja Haapsalu kultuurielu edendaja Aita Mölder.

Vapimärgi esildise seletuskirjast loeme, et peaaegu 20 aastat on Arnold Juhans teeninud korrakaitseorganites, läbides oma karjääri jooksul tee nooreminspektorist kriminaalosakonna ülemkomissarini, ja kogu tema teenistus on olnud seotud Haapsalu ja Lääne maakon-naga. Arnold Juhansi juhitud kriminaalosakond oli üks Eesti politsei edukamaid ja see tagas Haapsalu linna ja Lääne maakonna elanike turvatunde.

Juulis 2001 astus Arnold Juhans kaitseväe tegevteenistusse ja määrati Kaitseliidu Lääne maleva pealikuks. 2005. aasta jaanuari-tormi ajal oli ta üks päästeoperatsiooni juhtidest. Malevapealiku ja linnakodanikuna võtab ta aktiivselt osa Haapsalu kultuuri- ja massi-üritustest ning Haapsalu sõjaajaloo talletamisest.

9

Sõja

raud

Kaitse Kodu! 2/2013

KAREL KURVITSDemineerimiskeskuse Põhja-Eesti pommigrupi juhtivdemineerija, Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku erakorralise meditsiini keskuse reanimobiiliosakonna meedik

Oli esmaspäev, 15. juuni 1936. Ilus päikese-paisteline päev. Kell 10.10 kõmatas väikese vahega kaks võimast plahvatust, mida oli

kuulda üle linna. Männiku kohale tõusis „tuuma-seen“, mida oli näha ka Harkust, kus plahvatuse hetkel viibis Eesti Vabariigi presidendi kantselei-

ülem, kes teavitas juhtunust kohe president Konstantin Pätsi.

Lööklaine niitis kõik elava ja elutu meetri kõrguselt maapinnast. Sündmuskohal oli suur tulekahju, veel plah-vatavad mürsud, vihisedes lendavad killud, hoonete rusud ja hulgaliselt saabas-tes jalgu. Päästa polnud just palju, teadaolevalt hukkus

63 inimest. Enamik säilmetest maeti Tallinna Kaitseväe kalmistu ühishauda. Riiklik matuseta-litus korraldati 18. juunil. Väheseid tuvastatuid lubati matta nende lähedastel. Oli see õnnetus, diversiooniakt, üleajateenija enesetapp, mida ühe võimalusena isegi uuriti, või midagi muud? Ohvri-

Männikult leitud 15 tonni lõhkeaine likvideerimine oli üks suurimaid, ohtlikemaid ja kogemusi nõudvamaid meeskonnatöid Eesti demineerijate ajaloos.

Asi võttis huvi-tava pöörde hetkest, kui

võtsime tundmatust ainest esimese lõhke-aineproovi. Selgus, et tegemist oligi lõhke-ainega — tõenäoliselt trotüüliga.

terohke tragöödia põhjus pole tänaseni selge, kuid üks mis kindel, 75 aastat hiljem olid demineerijad taas kord sunnitud selle traagilise sündmuse järel-mõjudega silmitsi seisma.

Tavaline väljakutse Männikule

Demineerimiskeskusele algas suuroperatsioon esmalt ei millelegi erilisele viitava väljasõiduga Männikule. Häirekeskus sai teate arvatavast lõhke-kehast ja lõhkeainest. Oli 24. mai õhtupoolik, kell oli mõni minut neli läbi, kui jõudsime sündmusko-hale. Kaitseväelased olid harjutuste käigus leidnud metsast värskelt kaevatud väikese augu, mille äärel oli sütikuta lahingugranaat RG-42 ning imelikku ainet. Silma hakkasid vana puitkasti detailid, mil-lelt võis välja lugeda tähed TNT.

15-tonnine „kingitus”, mis avati 75 aastat hiljem

2 X

DEM

INEE

RIM

ISKE

SKU

S, P

ÕH

JA-E

ESTI

PO

MM

IGR

UPP

Sündmuspaigale saabudes polnud kellelgi veel aimu, et algamas on Demineerimis-keskuse ajaloo kogemusi nõud-vaim ja ohtlikem operatsioon

Operatsiooni mõõtmete kasvamisel muutusid suuremaks ka abivahendid

10

Sõja

raud

Kaitse Kodu! 2/2013

Asi võttis huvitava pöörde hetkest, kui võtsime tundmatust ainest esimese lõhkeaineproovi. Selgus, et tegemist oligi lõhkeainega – tõenäoliselt trotüüliga. Mõtlesime, et palju seda siin ikka olla saab, haarasime labidad ja hakkasime auku avara-maks kaevama. Olime üsna kindlad, et kõik lõpeb veel samal päeval. Mida rohkem kaevasime, seda selgemini saime aru, et nii lihtne see ei ole, aga seda, milliseks olukord järgnevatel päevadel kuju-neb, ei teadnud sel hetkel meist veel keegi.

Kaevetöödeks mõeldud vahendid suurenesid tundidega ning labidad vahetas üsna pea välja Mustamäe komandost appi organiseeritud väike kopp. See ei pidanud kaua vastu, sest maastik talle armu ei andnud – masin oli rohkem pikali kui

püsti. Tuli leida suurem abivahend, milleks sobis lõpuks päästeameti koostööpartneri aktsiaseltsi Temiir rasketehnika – suur ekskavaator. Esimese päeva õhtuks oli selge, et ettevõtmine venib pikale ja tööd tuleb hakata tõsiselt planeerima. Pimeduse tõttu kaevamine katkestati, ala suleti ja jäeti polit-sei valve alla.

Käivitub suuroperatsioon

25. mai varahommikul jätkasime tööd juba orga-niseeritult ja suurte jõududega. Operatsiooni olid kaasatud päästeamet, politseiamet, kaitsevägi jpm ametkonnad ning isikud. Võimalikult kiiresti pidime leidma vastuse küsimustele, mis ainega on täpsemalt tegu ja palju seda seal olla võib. Esimesed analüüsid tegi meie erikeemiatalitus. Vastus ei olnud rõõmus-tav – 1,3-dinitroben-seen, mis ei ole küll löö-gitundlik, kuid on sisse hingates väga mürgine.

Proove saadeti ka Tal-linna Tehnikaülikooli laborisse ja Kohtueks-pertiisi Instituuti. Paralleelselt üritasime uurida piirkonna ajaloolist tausta. Kohal oli hulgaliselt tehnikat, samuti staabibuss. Pidevalt olid töös kee-mikud, kogu operatsiooni vältel tehti ümbritseva õhu seiret. Mehed, kes töötasid koldes, olid kait-seülikondades, kandsid maske, prille ja kindaid.

4 X

DEM

INEE

RIM

ISKE

SKU

S, P

ÕH

JA-E

ESTI

PO

MM

IGR

UPP

Vältimaks mürgi-se tolmu levikut,

tuli kaevekohta pidevalt veega

kasta

Lõhkeaine transportimisel olid päästjatele suureks abiks kaitseväe demineerijad

Seista augus, jalge all 15 tonni lõhkeai-

net — seda tunnet oskavad ilmselt ette kujutada ai-nult need, kes selle sündmuse ajalukku kirjutasid.

11

Sõja

raud

Kaitse Kodu! 2/2013

Vältimaks mürgise tolmu levikut, kastsid päästjad pidevalt sündmuskohta veega. Mida laiem ala lahti kaevati, seda suuremaks leitud lõhkeainekogus muutus. August tuli välja ka oletav lõhkeaine valu-renn – nendes täideti omal ajal lahingumoona.

Suureks abiks olid meile kaitseväe demineerijad, kes aitasid lõhkeaine väljatõstmisel ja transporti-misel Tapal asuvale kaitsejõudude polügoonile, kus see 28. mail kolmes osas hävitati.

Teise päeva õhtul olime jälle sunnitud töö pime-duse tõttu katkestama, viimased askeldused käisid juba prožektorite valgel. Kohale jõudnud tolliameti kaaluauto mõõtis „saagi“ koguseks 10 tonni. Lõh-keaine läks politseieskordi saatel teele Tapa poole. Sündmuskohale jäi politseivalve. Meie läksime sööma, pesema ja puhkama, et hommikul jätkata.

Eluohtlik amet

26. mai hommik algas ala kastmise, kaevetööde ja metsa langetamisega, et rasketehnika ligi pääseks. Arno Pugonen tuli sündmuskohale koos sõjaaja-loolase Mati Õunaga, kellel olid kaasas vanad pro-jektid hoonetest ja nende paiknemisest. Tund-tun-nilt sai selgemaks, et tegemist on kohaga, kus 75 aastat tagasi leidis aset hirmus plahvatus ja nüüd jätkus ajaloo kirjutamine sealt, kus see 15. juunil 1936 pooleli jäi.

Olin parasjagu Tallinna teletornis pommitehnilist kontrolli sooritamas, kui sain Männikult kõne, et kahel meeskonnaliikmel on tekkinud allergilised reaktsioonid. Et olen ka erakorralise meditsiini meedik, soovitasin neil kohe kaevealalt eemalduda ja ennast puhtaks pesta. Sündmuskohale jõudnud, vaatasin meeskonnaliikmed üle. Nende tursed olid alanenud ja enesetunne hea. Võtsin ühendust Raido Paasmaga Mürgistusteabekeskusest. Tema soovitas saata mehed haiglasse kontrolli, sest leitud aine võib kontsentreeritult tekitada organis-mis methemoglobiini ning selline asi võib lõppeda rängalt.

Helistasin Tallinna kiirabi peaarstile Raul Adlasele ja rääkisin olukorrast. Tema oli juba asjast teadlik. Saatsime oma kaks kolleegi Põhja-Eesti Regionaal-haiglasse kontrolli. Läks mitu tundi ja siis tuli hea uudis: meestega on kõik korras, saastunud riided asendati ühekordsetega, võeti analüüsid, kontrol-liti ja anti hapnikravi.

Samal ajal käis tõsine töö sündmuskohal, oli loo-tust sel päeval lõpetada. Jäänud oli viimased viis tonni. Tõenäoliselt ei olnud sündmuskohal mitte kedagi, kellele oleks nalja teinud veel ühe tonni olemasolu. Ärge siinkohal hetkekski unustage, et oleme harjunud ohtlike esemete ja ainetega, mille

kogust mõõdetakse grammides. Seista augus, jalge all 15 tonni lõhkeainet – seda tunnet oskavad ilm-selt ette kujutada ainult need, kes selle sündmuse ajalukku kirjutasid.

Parim hetk oli see, kui sain teada, et lõukeaine oli edukalt hävitatud ja operatsiooni võib pidada õnnelikult lõppenuks. See oli eriline aeg, arvan, et Demineerimiskeskuse suurim, kogemusi nõudvaim ja ohtli-kem meeskonnatöö. „Uskumatu päev,“ kui tsiteerida kolleegi, kelle hääl jäi ETV uudistesaatest

justkui paroolina kõlama ja kõlab tänaseni, vähe-malt Põhja-Eesti pommigrupi liikmete kõrvus.

Artikkel ilmus esmakordselt päästeteenistuse ajakirjas „112”, nr 2/2012.

Esimesed anaüüsid tegi meie

erikeemiatalitus. Vastus ei olnud rõõmustav — 1,3-dinitrobenseen.

Pikaaegsest pinnases viibimisest oli lõhkeaine tõmbunud suurtesse kamakatesse

Kaevetööde käigus tuli välja ka oletatav lõhkeaine valurenn, millistes lahingumoona täideti

12

Esik

aane

l

Kaitse Kodu! 2/2013

Aasta 2012 kaitseliitlane ja naiskodukaitsja

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili ja Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming andsid Kaitseliidu taasloomise aastapäeval,

17. veebruaril kaitseministeeriumis võitjatele üle rändauhinnad, pronksist kaitseliitlase ja naisko-dukaitsja kujud. Lisaks said kõik nominendid Kait-seliidu ülema, kaitseministri ja kaitseväe juhataja hinnalised kingitused. Parimaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid tervitasid kaitseminister Urmas Reinsalu ja kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terras.

Aasta katseliitlast nooremleitnant Kristjan Bach-manit on Tartu malev iseloomustanud mitme-külgse isiksusena, kes on end tõestanud nii andeka kunstniku, professionaalse restauraatori kui ka võimeka juhina Kaitseliidus. Ta on alates Kaitse-liiduga liitumisest 1995. aastal täitnud jaopealiku, rühmapealiku ja kompaniipealiku ametikohta, kahel aastal on ta kuulunud revisjonikomisjoni. Praegu on ta kompaniipealik, kuulub malevkonna juhatusse ja maleva sümboolikakomisjoni. Tema kompanii võitlejad on esile tõstnud tema häid

organisaatori- ja juhivõimeid ning isiklikku dist-sipliini, millega ta on teistele eeskujuks.

Aasta naiskodukaitsjat Lembe Lahtmaad on Naiskodukaitse Sakala ringkond iseloomustanud erakordselt vaikse ja tasakaaluka inimesena, kes tegutseb märkamatult, kuid tulemuslikult. Teised alles koguvad hoogu, kui temal juba asjad aetud ja korraldatud. Aasta 2012 jääb talle endale kindlasti meelde kui Mari Raamoti aasta. Ja just tema oli see, kes korraldas selleteemalise näidendi lavas-tamist. Ta otsis lavastaja, näitlejad, peaosatäitja, proovisaalid ja esinemiskohad. Tema koostas proo-vigraafi kud ja valmistas kuulutused. Tema õlul oli suur koorem ja vastutus lavastuse õnnestumise eest, kuid keegi ei märganud tema tegutsemises väsimust ega käegalöömismeeleolu. Lembe Laht-maa on Naiskodukaitse liige 2007. aastast, ta on Sakala ringkonna Viljandi jaoskonna aseesinaine ja avalike suhete grupi juht, peale selle kuulub ta ka kultuurigruppi ja formeerimismeeskonda.

Aasta kaitseliitlane ja aasta naiskodukaitsja valiti kolmandat korda, eesmärgiks on tunnustada pari-maid vabatahtlikke. Iga Kaitseliidu malev ja Nais-kodukaitse ringkond esitas oma kandidaadi, kelle seast Kaitseliidu keskjuhatus valis parima kait-seliitlase ja Naiskodukaitse keskjuhatus parima naiskodukaitsja.

Aasta kaitseliitlaseks valiti nooremleitnant Kristjan Bachman Tartu malevast ja aasta naiskodukaitsjaks Lembe Lahtmaa Naiskodukaitse Sakala ringkonnast.

AR

DI H

ALL

ISM

AA

13

Esik

aane

l

Kaitse Kodu! 2/2013

JAANA SEPPER, Jõgeva ringkond

Just tema oli see, kellele tuli esimesena mõte hakata kor-raldama kogu pere isadepäeva, millest on nüüdseks kujune-nud ülemaakonnaline pereüri-tus. Ta on suutnud panna enda ümber toimima meeskonna, kes on tema juhtimisel valmis liigutama mägesid.

KIRSIKA ILMJÄRV, Järva ringkond

Teda jagub täie hooga nii Kaitseliidu noorte-le, naiskodukaitsjatele, toeks kaitseliitlastele kui ka koduvalla elanikele, sõpradele ja perekonna-le. Ta liitus Kaitseliiduga kodutütarde rühmajuhi-na ja peab loomulikuks, et iga noortejuht kuulub ka Naiskodukaitsesse või Kaitseliitu.

EDA TAMME,Lääne ringkond

Ta kasvatab juba lasteaialastes isamaalisust, tema tunnid al-gavad kaitseväe käskluste jär-gi: „Joonele kogu! Parem pool! Vasak pool! Sammu marss!“ Küllap hoolitseb ta juba ette, et neil, kes koolis riigikaitse-tunnis käia ei viitsi, meenuks sõjaväkke sattudes midagi lap-sepõlvest.

AVE RALLMANN, Pärnu ringkond

Tema eestvedamisel oleme aktiivsed kõikidel üritustel ja teeme koostööd teiste Nais-kodukaitse ringkondade ja Kaitseliiduga. Ta on suutnud tegevusse suunata uusi liik-meid, samas ka innustada en-disi passiivseid liikmeid ning seetõttu on meil väike ja piisa-valt hästi toimiv ringkond.

PILLE PIHELGAS,Alutaguse ringkond

Ta on jaoskonna süda, hing ja südametunnistus. Tal jätkub energiat ja teotahet igat liiki üritusteks, ta on tasakaalu-kas ja kohusetundlik. Tema peale võib alati loota, lisaks on tal ka uusi ja huvitavaid mõtteid, kuidas üht või teist asja korraldada.

EVE-MERIN AAS, Harju ringkond

Alates liitumishetkest on ta silma paistnud väga positiivse ja aktiivse loomu poolest. Ta on julge, kohusetundlik ja väga täpne. Tema silme alt ei lipsa läbi ükski trükiviga protokolli-des ega asjaajamiskorras. Ta osales 2012. aastal 74 üritu-sel ning tema tegevus jagunes 134 päevale.

ESTI TAAL,Põlva ringkond

Ta on naine, kes ei tea enam ammu, mida tähen-dab sõna „igavus“. Nais-kodukaitse on andnud talle koolituste kaudu juurde enesekindlust, ta on leidnud endale palju sõpru ja tuttavaid. Ta oli 2012. aastal Kaitseliidu Kooli esimeses TOP 10s.

DEI

V B

OGE

NS

ERA

KOGU

RIIN

U U

RBA

N

JÄRV

A M

ALE

V

AH

TO K

RU

USA

MÄ

E

LÄÄ

NE

RIN

GKO

ND

LIIN

A L

AU

RIK

AIN

EN

14

Esik

aane

l

Kaitse Kodu! 2/2013

ANNELI PITK, Saaremaa ringkond

Ta on rahulik ja tasakaalukas, ka rasketes olukordades ei kaota ta oma erilist huumorisoont. Tema ettepanekud on väga asjalikud, põhjendatud ja loogilised. Tema hindamatud väärtused on täpsus ja korrektsus.LIILIA KESKÜLA,

Rapla ringkond

Tema jalgadest pole kadunud väledus, kätest tegusus, sil-mist sära ega peast ideed. Väga aktiiv-ne ja mitmekülgne liige. Tema juurde julgevad paljud pöörduda ka oma isikliku murega, mis tähendab, et ta on hea kuulaja ja toeks paljudele.

JAANIKA PALM, Tallinna ringkond

Ringkonna liikmed on ta omaks võtnud just tänu nendele oma-dustele, mis temaga kaasas käivad: usaldusväärsus, abival-midus, kohusetunne, pühendu-mus. Need on hea kaaslase, hea naiskodukaitsja omadused.

LUDMILLA KORDEMETS, Võrumaa ringkond

Ta on ringkonna kullafond — tema kogemused ja teadmised on ai-danud kaasa meie ringkonna töö-le. Teda kutsutakse ringkonnas hellitavalt toitlustusguruks. Pole ühtegi suuremat toitlustamist, kui teda ei näe pottide-katelde vahel ringi siblimas ja korraldusi jagamas.

ALEKSANDRA ZAVERJUHHA, Tartu ringkond

Hoolimata sellest, et ta kuulub erialagruppi-dest ainult ühte, leiab ta aega panustada ka teiste gruppide tegevusse — nii väljaõppel osalemisse, selle korraldamisse kui ka tagamisse. Alati rahulik, kuid oma nõudmistes ja tegevustes, kommentaa-rides ja analüüsides põh-jalik ja konkreetne.

RAILI SIIMANN, Valga ringkond

Talle on iga naiskodukaits-ja oluline ja hindamatu. Ta hoolitseb igas olukorras selle eest, et tema tegevus-piirkonna mikrokliima oleks inimsõbralik, pingevaba ja loov. Kõik tema juhitavad tegevused on üksikasjadeni läbi mõeldud ja alati väga hästi korraldatud.

PIRET REHE, Viru ringkond

Ta on jaoskonna juhatuse liikmena väga aktiivne, ta on jaoskonna südametun-nistus ja hing. Tema peale võib alati loota. Kui ta mi-dagi lubab, siis on kindel, et oma lubaduse ta ka täi-dab. Üks tema olulisimaid tegemisi on ka see, et ta on meie ringkonna esime-ne mentor.

PIR

KO P

ETER

SON

KAIT

SEVÄ

GI

RIIN

U U

RBA

N

ERA

KOGU

AIV

AR

KRO

ON

MÄ

E AIV

AR

KRO

ON

MÄ

E

RIIN

U U

RBA

N

15

Esik

aane

l

Kaitse Kodu! 2/2013

JANEK AUG, Lääne malev

Tema panus malevkonna arvel olevate transpordi-vahendite korrastamisel ja töökorras hoidmisel on hindamatu. Arvestades as-jaolu, et malev on malev-konnast eraldatud merega, on tema panus maleva ja malevkonna tegemistesse märkimisväärne.

RAIVO PEHK, Põlva malev

Kaasvõitlejad hindavad teda võime-ka juhina, kes suudab vastu võtta operatiivseid otsuseid ja neid ka täita. Väljaõppeüritustel on ta oma teadmiste ja abivalmidusega vääri-kas eeskuju nii noortele kui ka staa-žikatele kaitseliitlastele.

KAAREL PIIRISALU,Järva malev

Tema pühendumus ja usk orga-nisatsiooni arengusse ja jätku-suutlikkusse on kindlasti teistele vabatahtlikele järgimiseks. Ta on noore inimese kohta väga suure empaatiavõimega.

AIVAR KARU,Alutaguse malev

Tema tugevateks külgedeks saab nimetada kohusetundlik-kust, head planeerimisoskust, tasakaalukust ja isiklikku dist-sipliini. Ta on Kaitseliidu liik-mena täitnud jaopealiku, rüh-mapealiku abi, rühmapealiku, malevkonnapealiku ja malev-konnapealiku abi ametikohu-seid.

ENNO OTTIS, Jõgeva malev

Lõbus, hea huumorimeelega, selt-siv, väsimatu energiaga, ettevõtlik ja sihikindel, igas asjas kaugema perspektiivi otsija, mitte lihtsalt rahmeldaja. Otsustavaks tema määramisel üksikkompanii peali-ku ametikohale sai tema töökus, pühendumus ja aastatepikkused juhikogemused ning aatekaaslas-te hulgas võidetud autoriteet.

VEIKO LILLEVÄLI, Harju malev

Teda võib iseloomustada kui ausat, abivalmis, korrektset, tehniliselt täpset, lõbusat ja kindlameelset juhti ning sõp-ra. Oma juhtimisega on ta päl-vinud meeste austuse ja lu-gupidamise. Ta ei piirdu ainult meeste õpetamisega, vaid käib abiks ka naisperele mili-taarseid teadmisi jagamas.

ARLI OKAS, Sakala malev

Ta on oma enesekindla oleku, suure tah-tejõu ja sihikindlate eesmärgipüstitus-tega suutnud väärtustada vabatahtliku kaitseliitlase kuvandit, hoidnud kõrgel patriootlikku mõttelaadi ja motiveerinud paljusid oma eeskuju järgima. Tänu te-male on meie maleva liikmeskond aasta-tega oluliselt suurenenud.

DEI

V B

OGE

NS

RIIN

U U

RBA

N

JÄRV

A M

ALE

V

ERA

KOGU

SAKA

LA M

ALE

V

LIIN

A L

AU

RIK

AIN

EN

16

Esik

aane

l

Kaitse Kodu! 2/2013

KAIMO VAHTRA, Valgamaa malev

Ta on tabava ütlemisega, kuid samas humoorika väljenduslaa-diga inimene. Kõike suudab ta võtta optimistlikult, jäädes sa-mas iseendaks. Kui talle miski ei meeldi, siis ütleb ta selle ka välja, mis teeb temast otseko-hese inimese. Ta on võimeline otsustama ja vastutama.

RAINER LAPSANIT, Viru malev

Temata ei möödu ükski maleva suurõppus ega üritus, olgu siis tegemist meelelahutusliku, sõjalise või sõjalis-sportli-ku üritusega. Kaitseliidus oldud aja jooksul on ta alati pöö-ranud suurt rõhku järelkasvule — noorteorganisatsioonile. Korraldab aktiivselt üritusi noorkotkastele ning kaasab neid maleva tegevusse ja õppustele.

TAAVI PAVLOV, Võrumaa malev

Ta on toetav ja julgustav ning märkab enda ümber teisi inime-si ja oskab kõike korraldada. Ta on hetkel üksikkompanii pealik, Noorte Kotkaste maleva pealik ja riigikaitseõpetuse õpetaja. Tänu tema eeskujule on nii mõ-nigi noormees liitunud Kaitselii-duga.

ARGO KIVI, Tallinna malev

Pole olnud vahet, kas on tegemist noorkotkaste, gümnaasiumi riigi-kaitseõpilaste või kaitseliitlastega. Tema on olnud isik, kes teeb asju hingega ning kes on olnud oma meestele suur eeskuju. Sellise mehe järel minnakse lahingusse, sest temasse usutakse.

HEINO JUUR, Rapla maleva

Ta on legendaarne sidepealik. Ta teeb inimesest sidemehe. Pidev eneseharimine ja uu-simate lahendustega kursis olemine annab väljundiks kompanii juhtkonnale suur-õppustel muretu tunde, sest sidevõimekuse tagamise pä-rast ei pea muretsema.

TOOMAS KASK, Saaremaa malev

Temast on kujunenud maleva vabatahtlike silmapaistev liider. Toomas Kase (pildil alu-mine) panus maleva arengusse on olnud võrdselt tulemuslik nii mänedžerina, kelle tegevus on vajalik organisatsiooni aren-damisel, kui ka pealikuna, kes suudab oma üksust isegi talvisel väliõppusel oskusli-kult ja kindlameelselt juhtida.

LIIS

PÄ

RN

A

SAN

DER

ILV

EST

RIIN

U U

RBA

N

AIV

AR

KRO

ON

MÄ

E

ERA

KOGU

AIV

AR

KRO

ON

MÄ

E

17

Pers

oon

Kaitse Kodu! 2/2013

TOOMAS NIGOLAPõlva maleva vabatahtlik

Veetsid teiste õppuritega koos aega nii klas-siruumides kui ka maastikul mütates ja relva puhastades. Küllap küsib mõnigi endamisi, kui-das sinusugune n-ö ühiskonnas edasi jõudnud mees, kes käib tööl triiksärgi ja tihti ka lipsuga, noortega koos metsas roomab. Kas ta poleks saanud sellest mustast tööst ja ebamugavu-sest kuidagi viilida? Kas sulle endale niisugust mõtet pähe ei tulnud, kui sõdurioskuste baas-kursusele (SBK) läksid?Mulle endale ei tulnud, aga mitmed minu lähi-kondsetest ja sõpradest tõesti mõtlesid, et mis minuga juhtunud on, kas mul on aega liiga palju

või mis kohaga ma mõtlema olen hakanud. Mul oleks olnud ka võimalus osaleda koos kolleegidega kõrgematel riigikaitsekursustel, ent mulle tundus, et kuna ma pole ajateenistust läbinud, tuleks alustada päris algusest, kõige e lementaarsematest asjadest. Minu arust on oluline esmalt baasasjad

selgeks teha, küll seejärel jõuab ka kõrgemate tee-made juurde.

Seda otsust pole põhjust kahetseda. Ainus, mida kahetseda tasub, on ajanappus: nädala sees on mul tööd väga palju ja perele jääb vähe aega, kuid ka need nädalavahetused tuli võtta pere arvelt. Samas on mul hea meel, et minu poeg Gustav pidas minu valikust väga lugu ja oli minu üle uhke, kui ma vormi selga panin ja seljakoti turjale vinnasin. Arvan, et see oli talle hea eeskuju.

Küllap mitte ainult talle, vaid ka paljudele teis-tele. Sinu osalemine SBK-l on märk sellest, et riigikaitse ei ole ainult ühe või teise kildkonna, vaid iga kodaniku asi ja vastutus. Milline selts-

Riigikogu liige Priit Sibul: sõdurioskused on abiks ka tavaelusRiigikogu liige, endine Põlva maavanem Priit Sibul osales 2012. aasta kevadtalvel Põlva malevas korraldatud Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursusel (TSOBK).

kond sind neil kursustel ümbritses? Kas oli nii, et teised puha noored ja sina ainuke täismees?Teisi täismehi oli ka, samuti tütarlapsi. Kahjuks on tööinimestel tõesti raske niisugusteks õpinguteks aega leida. Seal oli mitu gümnaasiumi lõpetanud noort, osa poistest pidi sügisel minema kaitseväkke ajateenistusse, kuid oli ka Valgjärvelt pärit Samuel Kukk, kes on Kaitseliiduga juba varem liitunud, aga tegi nüüd baaskursuse läbi. Temagi on isa ja igapäevaselt tööinimene. Samuti osales Põlvamaal aktiivse noormehena tuntud Mihkel Värton, kes

Mul oleks olnud ka võimalus osaleda koos kolleegide-

ga kõrgematel riigikait-sekursustel, ent mulle tundus, et kuna ma pole ajateenistust läbinud, tuleks alustada päris algusest.

TOO

MAS

NIG

OLA

Priit Sibul (paremalt teine) leiab, et Kaitselii-dust saab ka igapäe-vaeluks tarvilikke teadmisi

18

Pers

oon

käib tööl küll Tartus, kuid on Põlvaga tihedalt seotud. Meie kolmekesi olime need „vanad“.

Kas „vanakestele“ tehti ka hinnaalandust või tuli kõike noortega võrdselt kaasa teha?Ei tehtud meile mingit hinnaalandust. Ma ise ei saanud küll ühel korral osaleda, kuid kõigest ülejäänust võtsin aktiivselt osa. Et meie peres oli kasvatus pigem arutlev kui käskiv-keelav, oli niisu-gune distsipliinile allumine mulle uudne kogemus. Olen veendunud, et just nii see kaitseväes käima

peabki.

Mis kõige eredamalt meelde jäi?Kõige eredamalt jäid meelde kõige elementaarsemad asjad – topograafi a, kauguste hinda-mise jms oskused –, mida ka iga-päevases tsiviilelus vaja läheb, kuid mis millegipärast üldhari-duskooli programmis ei sisaldu. Elus hakkama saamiseks aga võivad need olla tähtsamadki

mõnest üldisesse kooliprogrammi kuuluvast tar-kusest. Ka meditsiiniteemad jäid meelde. Eks need ole paljuski niisugused, mida tuleb aeg-ajalt üle korrata ja uuesti läbi teha, et mitte õpitut unus-tada, sest need teadmised peavad kindlasti vajali-kul hetkel võtta olema.

Aga eredate ja meeldejäävate seikade alla võib lii-gitada ka kogemuse sellest, kuivõrd erinev on ühe distantsi läbimine pimedas ja päevavalgel. Tundus arusaamatu, kuidas sai meil öösel kuluda 6–7 või isegi rohkem tundi sellele rajale, mille olime päevavalges läbinud tunniga. Oluline oli ka ühise vastutuse kogemus, kui iga asja eest saab kiita või laita terve rühm koos, sest üksi pole võimalik elus ega keerulistes olukordades hakkama saada. See õpetab tänapäeva järjest individualistlikumaks

TOO

MAS

NIG

OLA

muutuvas maailmas rohkem üksteisega arvestama ja distsipliini hoidma.

Kursusel sedavõrd erinevate inimestega tihedalt koos olles ja tegutsedes õpib hästi ka inimesi tundma ja saab kogeda, kui erinevalt me mõnikord asjadest aru saame. Mulle poliitikuna võib ka aeg-ajalt tunduda, et see, kuidas mina asjadest aru saan ja mida teen, on õige ja ka kõik teised saavad sellest samamoodi aru nagu mina, ent kursusel oli selgesti näha, kui erinevalt võidakse mõista isegi lihtsaid käske. Mis siis veel nendest asjadest rää-kida, millega mina iga päev tegelen.

Nii et kui kuuled mõnd inimest taas kord arutle-mas, et kas ikka tasub SBK-le või ajateenistusse minna, siis sina ütleksid talle pigem julgustavad sõnad?Selge on see, et peame ise oma õiguste ja riigi eest seisma. Võime küll rääkida NATO vihmavarjust, kuid kõik algab ikkagi iseendast. Pole mõtet teiste otsa vaadata ja neile loota, kui me ise huvitume

pigem sellest, mis kell laev läheb, kui riigil häda käes. Peame ikka ise tahtma oma riiki kaitsta, küllap siis on põhjust ka teiste abile loota. See on asja üks pool. Teisalt saab selliselt kursuselt, nagu ma eespool juba nimetasin, ka mitmeid igapäevaeluks tarvilikke teadmisi ja oskusi. Kas või seesama distsipliin. Praegu kuuleb tööandja-

telt igal pool kurtmist selle üle, kuidas noorte suh-tumine on suvaline, kellaaegadest ei suudeta kinni pidada jne. Distsipliin on miski, mida kaitsevägi aitab kasvatada paremini kui enamik peresid või isegi koole.

Kõige ere-damalt jäid meelde kõige

elementaarsemad asjad — topograafi a, kauguste hindamise jms oskused —, mida ka igapäevases tsi-viilelus vaja läheb.

Oluline oli ka ühise vastu-tuse kogemus,

kui iga asja eest saab kiita või laita terve rühm koos, sest üksi pole võimalik elus ega keerulistes olukorda-des hakkama saada.

Kuigi tema töö-koht on Tallin-

nas, osaleb Priit Sibul hea mee-lega Kaitseliidu

Põlva maleva üritustel

19

Unu

stat

ud s

õjad

Kaitse Kodu! 2/2013

MART HELME

Tegelikkuses polnud see sõjakäik sakslastele – preislaste kõrval sõdisid prantslaste vastu ka enamiku teiste Saksa riikide väeüksused

– sugugi meeldiv randevuu. Ning sõja tulemustki ei osanud keegi seesugusena Berliinis, Pariisis ega

teisteski pealinnades ette näha. Koguni vastupidi. Kuigi Preisimaa oli eelneva aastakümne jooksul kahel korral oma sõjalist võime-kust tõestanud – 1864. aastal üheskoos Austriaga Taani vastu ja seejärel, 1866. aastal senise liitlase Austria vastu –, pidas kogu maailm sajandeid Euroopa hegemooni tiitlile preten-deerinud Prantsusmaad suurjõuks, samas kui Prei-simaa näis vaid regionaalse

mängurina. Sestap pole imestada, et Prantsuse sõjaväelased kinnitasid haiglasele ja otsustusvõi-

mis muutis EuroopatPrantsuse-Preisi sõda (1870—1871) jätab pealiskaudsel vaatlusel mulje kampaaniast, kus Prantsusmaast sõjaliselt mäekõrguselt üle olev Preisimaa sõna otseses mõttes jalutas Pariisi.

metule keiser Napoleon III-le enesekindlalt, et Prantsuse väed purustavad Preisimaa nagu möö-daminnes.

Preisi armee tark areng

Paraku olid nii enesekindlad prantslased kui ka rahvusvahelised vaatlejad jätnud kahe silma vahele mitmed olulised tõsiasjad. Kõigepealt selle, et preislased olid kasutusele võtnud üldise sõjaväeko-hustuse, mis võimaldas neil tänu paralleelselt välja töötatud korralikule mobilisatsioonisüsteemile viia ülikiiresti püssi alla märkimisväärse osa võit-lusvõimelisest meeselanikkonnast. Lisaks polnud sel moel sõjaväkke kutsutud mitte lihtsalt kahuri-liha, vaid regulaarsetel kordusõppustel ka pidevat sõjaväelist väljaõpet saanud asjatundlik reserv.

Prantsuse armee seevastu komplekteeriti endiselt vananenud liisusüsteemi alusel ja nii mobilisee-ritute väljaõpe kui ka moraal jätsid preislastega võrreldes tugevasti soovida. Ka ei võimaldanud lii-susüsteem läbi viia kiiret ega sakslastega võrreldes massilist mobilisatsiooni. Kõige selle tulemusena oli Prantsusmaa relvajõududes 909 000 meest preislaste 1 200 000 vastu. Sõjakorda seada ja rin-dele viia õnnestus prantslastel aga vaid 270 000 meest, sest umbes 100 000 jäi kas püssi alla võt-mata, deserteerus või langes rivist välja juba marsil.

Barrikaadid Pariisis 1871. aastal

THEF

UN

AM

BULI

ST.C

OM

SõdaSõda,,

Näinud Ameeri-kas, kui oluline on vägede

massilise ümber-paigutamise kiirus, panustasid preislased just strateegilistel kaalutlustel tiheda raudteevõrgu raja-misse.

20

Unu

stat

ud s

õjad

Kaitse Kodu! 2/2013

Põhja-Saksa Liidu teised riigid paljuski just stra-teegilistel kaalutlustel Saksamaale tiheda raudtee-võrgu rajamisse. Ja tõepoolest – raudtee õigustas end juba sõja algusest peale, tagades muu hulgas selle, et sakslased jõudsid rindele minimaalsete lahingueelsete kaotustega (haigused, deserteeru-mine, marodöörlus jne).

Kolmandaks olid preislased prantslastest peajagu üle sõjalise planeerimise vallas. Ja seda tänu Hel-muth von Moltkele, kes arendas Napoleoni sõdade ajal ja järel hea sõjalise väljaõppe ning hariduse saanud noorte ohvitseride baasil välja peastaabi – keskse sõjalise planeerimisega tegeleva institut-siooni, mida Prantsuse-Preisi sõja järel hakkasid kopeerima kõigi teiste riikide armeed.

CALP

EMIN

IATU

RES

.CO

.UK

Näinud raudteede kasutamist Ameerikas kodusõjas, panustasid preis-lased ja nende hegemooniat tunnustanud Põhja-Saksa Liidu teised riigid ka oma kodumaale tiheda raudteevõrgu rajamisse

TIM

OTH

Y H

. O’S

ULL

IVA

N, L

IBR

ARY

OF

CON

GRES

S

Seega kaotasid prantslased umbes kolmandiku oma lahingusse planeeritud elavjõust ilma ainsagi püssipauguta. Preislased seevastu suutsid prakti-liselt ühekorraga paisata lahingutesse 462 000 meest.

Teiseks olid preislased teinud praktilisi järeldusi USA kodusõjas täheldatust. Eelkõige käis see vägede mobiilsuse kohta. Näinud Ameerikas, kui oluline on vägede massilise ümberpaigutamise kiirus ning kuidas aitab raudtee kasutamine kaasa ka meeste võitlusvõime säilimisele ja vähendab marsil rivist väljalangenute protsenti, panustasid preislased ning nende hegemooniat tunnustanud

21

Unu

stat

ud s

õjad

Kaitse Kodu! 2/2013

Prantsusmaa sõjaline mahajäämine

Prantsuse-Preisi sõja ajal aga polnud prantslastel midagi ligilähedastki ning arvestades stagneeru-nud Teise Keisririigi poliitilise ja sõjalise karjerismi loogikat, sattusid Prantsusmaa poolelt lahin-gutegevust juhtima mehed, kes olid küll tublid intrigaanid ja lojaalsed Napoleon III-le, kuid kelle ametialased oskused olid Preisi kindralite omadega võrreldes lihtsalt ebapiisavad.

Neljas Prantsusmaa kokkuvarisemise põhjus oli relvastuses. Kuigi prantslaste käsirelvade, eelkõige nende tagantlaetavate Chassepot’ vintpüsside las-keulatus oli kaks korda suurem (1100 meetrit) kui preislaste kasutuses olnud moraalselt vananenud Dreyse’i püssidel, jäid prantslased sakslastele alla suurtükiväe osas. Võib tunduda lausa kummali-sena, kuid Prantsuse armees kasutati 1870. aastal ikka veel vanamood-said eestlaetavaid kahureid, samal ajal kui sakslastel olid uued Kruppi tehastes välja töötatud ja masstoot-misse antud suurtü-kid, mille täpne ja kiire tuli koos oskuslikuma taktikalise tegutsemi-sega tagas preislaste võidu nii kõigis suu-remates sõjapäevil peetud lahingutes kui ka sõjas tervikuna.

Kõige iroonilisem on suurtükiväkke puutuva puhul see, et kõigest kaks aastat enne Prantsuse-Preisi sõja puhkemist oli Friedrich Krupp pakkunud oma suurtükke Prantsusmaa sõjaministeeriumile, kus kahurite näidislaskmisi jälginud Prantsuse ohvit-seride raportite põhjal pidanuks olema piisavalt informatsiooni, missuguste suurepäraste relva-dega on tegemist. Sellest hoolimata kirjutas tol-

Võib tunduda lausa kumma-lisena, kuid

Prantsuse armees kasutati 1870. aas-tal ikka veel vana-moodsaid eestlaeta-vaid kahureid.

Preisimaal rakendatud üldine sõjaväekohustus võimaldas kiirelt mobiliseerida 1 200 000 juba välja õpetatud meest, prantslased kogusid kohmaka liisusüsteemiga tunduvalt vä-hem kesise väljaõppe ja moraaliga kahuriliha. Pilt on illustratiivne

lane sõjaminister Leboef pakkumise servale „Mitte midagi ette võtta“ ning saatis selle arhiivi.

Uue Euroopa piirikivid

Ja ikkagi polnud sõda Prantsusmaaga preislas-tele mingi jalutuskäik päikesepaistel. Halvast juhtimisest, kehvemast relvastusest ja mõlemat jalga lonkavast varustamisest hoolimata osutasid prantslased preislastele visa vastupanu. Tänu oma vaprusele – aga ka parematele püssidele – õnnestus neil kõigis olulistes lahingutes tekitada sakslastele arvestatavaid kaotusi elavjõus ja see oli kindlasti ka põhjuseks, miks Preisimaa kuningas Wilhelm I püüdis Sedani all lahingutegevust lõpetada nii kii-resti kui võimalik. Oli ju sissepiiratud Prantsuse armeel keisriga eesotsas vaid kaks võimalust: kapi-tuleeruda või meeleheitlikult vastu panna. Näinud eelnevates kokkupõrgetes, kui tappev on prants-laste püssituli ja missugusi ohvreid tähendaks linnalahing nurka surutud prantslastega preislas-tele, otsustas Wilhelm veenda prantslasi edasise

Peastaabi, keskse sõjalise planeerimisega tegeleva institutsiooni, arendas Napoleoni sõdade ajal ja järel hea sõjalise väljaõppe ning hariduse saanud noorte ohvitseride baasil välja Helmuth von Moltke

BUN

DES

ARC

HIV

22

Unu

stat

ud s

õjad

Kaitse Kodu! 2/2013

vastupanu mõttetuses. Seetõttu andis ta kogu oma piirkonnas olevale suurtükiväele käsu avada Sedani pihta lühikeseks ajaks turmtuli. Purustu-sed olid kohutavad. Ja Napoleon III, kellel polnud sinnani oma kindralite vastuoluliste teadete tõttu olukorrast adekvaatset pilti, otsustas oma meeste elude hoidmiseks kapituleeruda.

Sedani kapitulatsioon polnud küll veel sõja lõpp – ametlikult lõppes sõda alles 10. mail 1871 –, kuid seda sõda pidas juba Kolmas Vabariik, mis kuulu-tati Pariisis välja järgmisel päeval pärast seda, kui kapitulatsioon seal teatavaks sai. Samas oli kõik Sedanile järgnev – Pariisi Kommuun kaasa arvatud – pigem sõja epiloog kui sõda ise.

Prantslastel oli küll kiirlaskerelv (mitrailleuse), mille 37 rauda sülitasid 484 lasku minutis, ent Preisi armee osutus kokku-võttes võimsamaks

Lühiajalisusele vaatamata oli Prantsuse-Preisi sõda maavärin kogu Euroopa poliitilises elus. See nihutas täiesti paigast need geopoliitilised tasakaa-lupunktid, millel oli seisnud Euroopa 1815. aastal peetud Viini kongressi järel. Prantsuse-Preisi sõja tulemusena krooniti Preisimaa kuningas Wilhelm I Versailles’i peegelsaalis Wilhelm II nime all Saksa-maa keisriks.

Euroopa orkestrit juhata-nud Inglismaa tundis end ühtäkki orkestrist ilma jäänud ja üksikule saarele pagendatud dirigendina, Lotringi piirkonna ja senise mandri-Euroopa hegemooni aura kaota-nud Prantsusmaa kibes-tus nii hirmust temast äkitselt võimsamaks saanud Saksamaa ees kui ka kättemaksuhimust kaotuste pärast, Austria-Ungariga mõjusfääride pärast Balkanil vägikaigast vedav Venemaa leidis Prantsusmaas uue geopolii-tilise liitlase, Austria-Ungari keisrikojas mõisteti, et Saksamaa kõhu all ja vastamisi Venemaaga ei jää Viinil muud üle, kui Berliiniga soojad suhted sisse seada, Berliinis avastati ühtäkki aga, et Saksamaa võimas tööstuslik tõus jääb lühiajaliseks, kui ei suudeta sarnaselt Inglismaale ja Prantsusmaale hõivata odavat toorainet, sõjalisi tugipunkte ja turge tagavaid kolooniaid. Takistuseks olid siin aga just needsamad Inglismaa ja Prantsusmaa... Seega sillutati Prantsuse-Preisi sõja tulemusena pikk lõik teed, mis viis lõpuks Esimese maailmasõja puhke-miseni.

Preislastest loe lisaks: Miil, Marek 2008. Maarahvas ja Prantsuse-Preisi sõda. — Sõdur 6 (61), lk 43—53.

Ehkki prantslaste (väikesel pildil) kasutuses olid moodsamad ja pare-mad käsirelvad, jäid nad preislastele alla suurtükijõus. Kruppi tehastes välja töötatud masstootmises suurtükkide täpne ja kiire tuli koos oskuslikuma taktikalise tegutsemisega tagaski preislaste võidu

PAR

AD

OKS

INTE

RA

CTIV

E

WIK

I

Oli ju sissepii-ratud Prant-suse armeel

keisriga eesotsas vaid kaks võima-lust: kapituleeruda või meeleheitlikult vastu panna.

23

Har

itud

sõdu

r

Kaitse Kodu! 2/2013

ANDRUS TAMBOOM

Unistus inimpiloodita lendamisest on pea-aegu üheealine esimeste lennuvahendite leiutamisega. Nagu palju teisigi tehnilisi

arenguid, on ka siin olnud tõukejõuks eelkõige sõjategevus, kus on ilmselge vajadus enda elu ohtu seadmata vastase tegevus avastada või teda kah-justada.

Droonide eellased

Esimesi katsetusi inimpiloodita lendamises tehti juba 19. sajandil õhupallidega, kui üritati soodsaid tuulesuundi arvestades ja aegreleed kasutades vastase pihta pomme heita. Mõistagi oli selline tegevus ebaefektiivne, sest puudus võimalus lendu juhtida ja laskemoona täpselt sihtida. Juhitama-tuse kõrvaldamiseks pakuti välja idee saata välja pommidega varustatud ja juhtkaabliga ketiks ühendatud õhupallid. Paraku see toonaste tehni-liste piirangute tõttu teostuseni ei jõudnud.

Tõsisemalt võetavamate arendusteni jõuti maail-masõdade ajal, kui vajadus õhus liikuvate sihtmär-kide pihta tulistamise harjutamiseks oli ilmselge. Tolleks ajaks oli raadiotehnika teinud võimalikuks muuta lennukid kaugjuhitavaks. Ent toonaseid lennukeid saab pidada vaid droonide eelasteks, sest need vajasid veel inimese pidevat juhtimist, rääki-mata autonoomsest tõusust ja maandumisest.

On saabunud tulevik — mehitamata õhusõidukite võidukäikDroonid on mehitamata õhusõidukid, mis töötavad ka täiesti iseseisvalt või osalise kaugjuhtimisega. Droonide hulka ei arvata laskemoona (kõikvõimalikud targad raketid ja mürsud), õhust kergemaid (õhupallid) ja kosmosesse lendavaid lennuvahendeid.

Pole teada, millal ja kes valmistad esimesena päris drooni. Tõenäoliselt ei saagi seda tuvastada, sest autopilootide areng on olnud järk-järguline ja käinud sammu muu tehnika arenguga. Esime-sed autopiloodid tegelesid vaid lennuki kõrguse ja kiiruse hoidmisega, millest mõned olid isegi mehaanilised süsteemid, kus õhurõhu ja tuule kiiruse muutusi kanti üle kõrgustüüri asendiks ja mootori pöörete arvuks. Näiteks sakslaste tiibraketi V-2 lennuteekonna läbimist mõõdeti ninas oleva pro-pelleri pöörete arvuga, mis käitas teatud viivisega kõr-gustüüride asendi muutusi, et juhtida rakett maapealse sihtmärgini.

Mikroprotsessoritest rändlinnuvõimeni

Esimesed tänapäevaste droonide omadustega sar-nanevad õhusõidukid said võimalikuks koos mik-roprotsessorite arenguga 1960. aastatel. See andis võimaluse hakata valmistama digitaalsetel arvu-tusmudelitel ja elektrilistel anduritel põhinevaid autopiloote, millega varustatud õhusõidukeid võib juba sõna otseses mõttes droonideks pidada, kuigi algul oli neil suuri probleeme asukoha määrami-sega. GPSi-eelsel ajal tuvastati asukohta peamiselt kaudselt, lennu kestuse, kiiruse ja maa magnetvälja suuna järgi. Katsetati ka maapealsete raadiomaja-kate süsteeme, kuid see muutis droonide praktilise kasutuse kohmakaks. Võimetus usaldusväärselt ja iseseisvalt stardikohta tagasi tulla piiras oluliselt droonide kasutamise võimalusi, nii jäid nende rakendamise valdkondadeks peamiselt lendavad sihtmärgid ja luure.

Esimesi katsetusi inimpiloodita lendamises tehti

juba 19. sajandil õhu-pallidega, kui üritati soodsaid tuulesuundi arvestades ja aegre-leed kasutades vasta-se pihta pomme heita.

24 Kaitse Kodu! 2/2013

Har

itud

sõdu

rMurrang saabus 1990. aastate lõpul, kui GPS muu-deti kõigile kättesaadavaks ja sellele sekundeeris kõikvõimaliku mikroelektroonika odavnemine. Siitpeale võib rääkida droonide plahvatuslikust arengust. Üsna lühikese ajaga ilmusid välja kõik-võimalikes suurustes ja ehituses lennuvahendid, sh helikopterilaadsed liikuvate tiivikutega lahen-dused. Koos sellega on leiutatud üha paremaid juhtloogikaid, mille tipptasemel tarkvara suudab kiirelt kohaneda ka muutunud oludega, näiteks tulla toime siis, kui lennuki tiib osaliselt puruneb.

Teiseks oluliseks verstapostiks droonide arengus saab pidada video- ja pilditöötluse kiiret arengut 2000. aastatel. Turule on tulnud juba droonid, mis enam otseselt oma asukoha määramiseks GPSi signaali ei vajagi – nad määravad oma asukoha maapinna vaatluse ja mällu salvestatud kaartide järgi. Droonide õhuruumis orienteerumise võime läheneb jõudsalt rändlindude omale, kes suudavad efektiivselt oma asukohta määrata Maa magenet-väljale, aga ka pilvedest läbi paistvate päikese või tähtede spektri valguskiire asendile ja maapinna vaatlustele tuginedes.

Tänapäev: sõjad ja harrastused

Tänapäeval on droonid endiselt kasutusel peamiselt sõjalisel otstarbel, nagu luure, maapealsete objek-tide hävitamine, lendavad sihtmärgid jt. Droonid on muutunud üksiksihtmärkide hävitamisel terro-rismivastases sõjas eelistatuimaks valikuks. Välja on arendatud ka õhulahingudroonid, kuid neid ei ole veel tegelikes lahinguolukordades kasutatud. Olemas on ka linnalahingutoetusdroonid, sh auto-noomselt läbi avauste siseruumidesse sisenemise,

ruumides liikumise ja väljumise võimega vaatlusseadmed.

Mittesõjalisel otstar-bel leiavad droonid kasutamist piirivalves, maa- ja merealade seires (tulekahjude ja merereostuse avasta-mine), põllu- ja metsa-

majanduses (taimekasvu hindamine), suurte taris-tuobjektide (elektriliinid, torujuhtmed) seirel ja mitmesugustes teadusuuringutes (nt kiirgustaseme mõõtmisel), maa-alade täppiskaartide koostamisel ja pinnasestruktuuride ruumimahtude arvutamisel, fi lmitööstuses ja meelelahutuses. Enamik õhufoto-sid ja -fi lmiklippe tehakse tänapäeval lendavaid kaa-meraplatvorme kasutades, mis on osutunud eriti tänuväärseks abivahendiks loomade fi lmimisel, sest nad ei oska veel droone karta.

Droonide arendamisest on saanud ka põnev hobi-tegevus. Vajalikud komponendid ja materjalid on veebipoodides ja spetsialiseerunud kauplustes (ka Eestis tegutseb paar-kolm sellist müügikohta,

tuntuim neist on Tallinnas Kullo huvikeskuses paiknev Mudelipood) taskukohase hinnaga saada-val. Tekkinud on interneti vahendusel ühendunud kogukondi, kes arendavad avatud lähtekoodiga autopilootide tarkvara. Näiteks õnnestus juba 2003. aastal ühel entusiastide grupil lennutada isevalmistatud droon üle Atlandi ookeani.

Väga populaarseks on saanud multirootorkopte-ritega tegelemine. Nende autopilootide juhtloogi-kad ja palju muudki on just entusiastide kaasabil muudetud niivõrd täiuslikuks, et multirootorkop-terite parvedega on korraldatud valgusetendusi, musitseerimist erinevatel löök- või klahvpillidel ning klotsidest mängu-majade ehitamist.

Huvitavaks lõbustu-seks on ka FPV (fi rst person view) ehk video-piloteerimine raadio teel juhitava lennuki, helikopteri või mõne muu mudellennuma-sinaga, mis tähendab „lendamist“ vaatega lennuvahendi pardalt, nii et toolilt tõusmata võib näha põnevaid vaateid õhust tehis- või loodusobjektidele ja seda mitme kilo-meetri kauguselt. Aeropildistamine ja -fi lmimine mikrodroonide kaasabil on kättesaadav igaühele hinnaga alates tuhandest eurost.

Tulevik on juba kohal

Kui märulimenukites, näiteks „Terminaatoris“ ja „Matrixis“, peavad ellujäänud inimesed lootusetut võitlust masinate vastu, tundub see meile kauge tulevikuna, kuid mõnele rahvakillule on tulevik kahjuks juba kohal. Pole suuremat vahet, kas droo-nidelt tule avamine käib veel kaugjuhtimise teel või otsustavad droonid seda ise. Meist teisel pool rindejoont sõdivatele afgaanidele on võitlus lenda-vate robotitega juba alanud. See on lootusetu võit-lus, sest masinate kiirus ja täpsus ületab kordades inimvõimed ja ainus võimalus ellu jääda on varjuda üha sügavamatesse koobastesse. Täiuslikust üleole-kust on puudu vaid adaptiivse maandumise, maise tegutsemise ja taas õhku tõusmise võimekus.

Loodetavasti saab droonidel olema tulevikus ka palju rahumeelseid ja inimesi aitavaid rakendusi. Kirjeldan siinkohal mõningaid visioone. Piloodita lennukid. Juba praegu tõusevad,

lendavad ja maanduvad tsiviillennukid, sh rei-silennukid autopiloodi juhtimisel. Kapten on lennukis peamiselt reisijate rahustamiseks ja väidetavalt eriolukordade lahendamiseks. Kuid mida edasi, seda rohkem võtavad autopiloodid üle ka eriolukordade lahendamise ja need üksi-kud haruldased juhtumid, mille lahenduskäiku pole autopilooti veel jõutud programmeerida, on niivõrd haruldased, et ka inimene ei jõua

Pole teada, millal ja kes valmistad

esimesena päris drooni. Tõenäoliselt ei saagi seda tuvas-tada.

GPSi-eelsel ajal tuvastati asu-kohta peami-

selt kaudselt, lennu kestuse, kiiruse ja maa magnetvälja suuna järgi.

Kaitse Kodu! 2/2013 25

Har

itud

sõdu

r

Lisa

info DROONIDE KLASSIFIKATSIOON

Droonide klassifi katsioone on mitmeid. Tuntuimad nendest on jaotus kaalu alusel (viis gruppi) ning len-nu kestuse ja ulatuse alusel (kolm klassi; lennu kestus väljendab ka lennu ulatust: pikale kestusele vastab lennuulatus üle 1500 km, keskmisele kui 100 km ning lühikese kuni 100 km).

Jaotus kaalu alusel ja kasutusvaldkonnad

Väga rasked (üle 2 tonni): suurte maa- ja me-realade seire ja otsingud, lahinguülesanded (õhu-lahing, kaugpommitamine), kaugluure, side- ja jälgimiskeskus ning kaupade transport. Klassi tuntuim esindaja on Global Hawk.

Rasked (üle 200 kg): taktikalised lahinguülesan-ded, ajutiste sideühenduste tagamine, luure, täp-pispommitamine. Tuntuim esindaja on Predator.

Keskmised (üle 50 kg): piirilõikude seire, otsin-gud väiksematelt aladelt, teadusuuringud.

Kerged (üle 5 kg): motoriseeritud üksuse taktika-line luure, aerofotograafi a ja -fi lmimine, geomõõ-distused, väiksemate piirilõikude jälgimine ja tea-dusuuringud.

Väga kerged ehk mikrodroonid (alla 5 kg): jala-väe taktikaline luure, siseruumide vaatlused, ae-rofotograafi a ja -fi lmimine ning hobitegevus.

Jaotus lennukestuse ja -ulatuse alusel

Pika lennukestusega (üle 24 tunni).

Keskmise lennukestusega (5—24 tundi).

Lühikese lennukestusega (alla 5 tunni).

NZA

F

26

Har

itud

sõdu

r

Kaitse Kodu! 2/2013

Droonide eellugu ja ajalugu Esimesed teadaolevad mehitamata lennu katsetused tehti juba

1849. aastal, kui austerlased kasutasid mässava Venezia vastu kuumaõhupalle. Nende pardale pandi viitsütikuga vabastatavad pommid, mis maandumisel plahvatasid.

Esimene tõsisemalt võetav mehitamata lennuk nimega Fairey IIIF (hüüdnimega Fairey Queen) valmis 1931. aastal. Tegemist oli raadiojuhitava kahetiivalise vesilennukiga. Järgnevate aastate arenduste Bee Queen (Mesilasema) ja Wasp Queen (Herilasema), mida hakati kasutama laskeharjutuste sihtmärkidena, nimede antonüümist ilmus inglise keelde mehitamata õhusõidukite sünonüümina kasutatav sõna drone — lesk (isaputukas ühiseluliste putukate seas), mis tä-hendab mh ka logardit, laiskvorsti ja (ühiskonna) parasiiti.

Esimene tõsiselt võetav helikopteril põhineb droon lendas 1959. aastal, selle tegevusraadis oli 22 km ja see kandis kaht allveelaevadevastast torpeedot. Mõeldud oli, et see stardib ja maandub laeval. Paraku ei võimaldanud tol-leaegne elektroonika toota piisavalt töökindlaid autopiloote. Paljud droonid läksid missioonidel kaduma elektroonika tõrgete tõttu ja aastal 1969 nende arendamine lõpetati.

Esimene ülehelikiirusega droon Firebee II (tootja Teledyne Ryan) tõusis len-du 1968. aastal. See startis kas suure lennuki tiiva alt või kasutati vajaliku algkiiruse saamiseks lennuki sabas olevat ühekordset tahkekütusetoitel ra-kettmootorit. Maandumisel abistas drooni langevari. Teledyne Ryani toodan-gusse kuulus üle 30 mudeli ja neid kasutati peamiselt lendavate sihtmärki-dena 50 aasta vältel kuni eelmise sajandi lõpuni.

Aastatel 1994—1999 arendati Lockheed Martini kontsernis kummalise vä-limusega radaritele raskesti avastatavat luurelennukit Dark Star, mille tü-hikaal oli 1980 kg, täislastis kaal 3860 kg ja lennukõrgus kuni 19 000 m. Lennukil puudusid saba ja vertikaalkiilud ning kogu selle kere oli kandetiiba-dest eespool. Lennuk püsis tasakaalus tänu kere aerodünaamilisele kujule ja mõlemas tiivas olevatele kaldetüüridele, mida sai kasutada ka pidurduspõ-himõttel õhuki lennul otse hoidmiseks. Lennuk tootmiseni ei jõudnud, sest selle arendamine võttis kavandatust palju rohkem aega ja Global Hawki edu tõrjus selle välja.

2010. aastal saavutati Zephyri-nimelise päikeselennukiga kestusrekord üle 336 tunni õhus, mis teeb üle kahe nädala vahepeatusteta lendu. Põhimõt-teliselt tõestati, et lennukestust hakkab kaasavõetava kütusehulga asemel määrama komponentide vastupidavus.

2011. aastal valmis esimene 3D-printeriga välja trükitud droon, mis oli või-meline lendama kiirusega üle 100 km/h.

Wasp Queen

HTT

P://F

OR

UM

.AX

ISH

ISTO

RY.C

OM

Mudel QH-50 DASH

HTT

P://W

WW

.GYR

OD

YNEH

ELIC

OPT

ERS.

COM

Mudel BQM-34F

NAS

A

USA

F

QinetiQ’s Zephyr

HTT

P://W

WW

.SKY

CIRC

UIT

S.CO

M

RQ-3A Dark Star

3D-printeriga välja trükitud droon

nende puhul adekvaatseid otsuseid vastu võtta. Tulevikus võib piloodikabiini asendada äriklassi panoraamvaatega. Tehnoloogiliselt on piloodita lennukid juba olemas. Nende laialdasemat levikut takistab peamiselt seadusandlik mahajäämus ja mehi-tamata lennukite lennuohutusreeglite kokkule-pete puudumine. Tõenäoliselt on selle taga ka soovimatus muuta lennundusalast tööjaotust. Teisalt osutavad uudised pilootide nappusest,

nende väljaõppe kulukusest ja streigilembusest vajadusele üle minna inimpiloodita lennukitele. Seega varem või hiljem see läbimurre tuleb.

Robotiseeritud seire. Piiride, merede, loodus-kaitsealade jt õhust seiratavate objektide jälgi-mine käib automaatselt startivate, maanduvate ja laadivate droonidega. Droonid lendavad elekt-riga, mida toodetakse baasjaama tuulikuga või saadakse üldvõrgust. Seiratav ala on drooniparve jälgimisel ja keskarvutis on igal ajahetkel täpne

27

Har

itud

sõdu

r

Kaitse Kodu! 2/2013

Tuntuimad droonid Global Hawk — maailma suurim droon, tõelist võimsust ja tehisilu kehastav robotlennuk. Tootja Northrop Grumman.

Tühikaal sõltuvalt mudelist 3850—6780 kg ja täislastis kaal 10 380—14 600 kg, tegevusraadius kuni 25 000 km ja lennu kestus kuni 60 tundi.

Predator — üks tuntumaid tööloomi droonide seas. Väga mitmeotstarbeline õhuk, mida kasutatakse pikkade piiri-lõikude jälgimiseks, luures ja lahinguülesannete täitmiseks. Täitnud palju lahinguülesandeid Afganistanis, Iraagis, Pakistanis, Süürias jt pinge- ja sõjakolletes. Tootja General Atomics Aeronautical Systems. Tühikaal 512 kg ja täis-lastis kaal 1020 kg, tegevusraadius 1100 km.

Hummingbird (helikopter) — tehnilise täiuslikkuse imetlusväärne saavutus. Kopter suudab ise tõusta, optimaal se lennutrajektoori valida ja maanduda täisautonoomselt, inimese osaks on vaid missiooni planeerimine. Seda vaada-tes tunduvad harjumuspäraselt suurte akendega piloodikabiinid vanamoodsana. Tootja Boeing Advanced Systems. Tühikaal 1130 kg, täislastis kaal 2900 kg, tegevusraadius 4000 km ja lennukõrgus kuni 9000 m — need on kopte-rite maailmas seninägematud võimed.

Luna — klassikalise välimusega drooni ilus näide Saksamaalt. Analoogse ehitusplaaniga on ka Eestis loodud Swani droonid. Tootja EMT Ingenieurgesellschaft. Täislastis kaal kuni 90 kg ja tegevusraadius üle 100 km.

Orbiter Minu UAV — vaatlemiseks ja seireks, kergesti opereeritav ja transporditav. Hiljuti ostis Soome kaitsevägi 180 sellist drooni. Kasutusel veel 14 riigi relvastuses. Tootja Aeronautics Defense Systems. Sõltuvalt mudelist kaal 7—28 kg ja tegevusraadius 15—100 km. Iisraeli insenerid oskavad valmistada täiuslike lennuroboteid.

X-100 — paikvaatlusteks ja geomõõdistusteks. Väga lihtsalt ühe mehe poolt opereeritav. Sellise lennuaparaadi ehitamisega saaks peaaegu iga teemasse süvenev huviline hakkama. Tootja GateWing. Kaal 2 kg, tegevusraadius kuni 50 km.

HTTP://WWW.AS.NORTHROPGRUMMAN.COM LESLIE PRATT, USAF US ARMY

HTTP://WWW.EMT-PENZBERG.DE HTTP://WWW.AERONAUTICS-SYS.COM/ORBITER_MINI_UAV_MUAS

HTT

P://W

WW

.GAT

EWIN

G.CO

M/

Mudel RQ-4A Predator Mudel A160T

Mudel Luna NG Orbiter Mini UAV GateWing X-100

info seal toimuva kohta. Selliselt rannikumerd valvates pole võimalik ühelgi laeval salamahti õlisegust pilsivett merre pumbata.

Ajakohased 3D-kaardid. Soovitud alade aja-kohane pildistamine ja selle alusel loodud 3D-kaartide tellimine on vaid mõne hiireklõpsu kaugusel. Lisaks sellele lennatakse teatud regu-laarsusega pidevalt üle kõige enam huvi pakku-vate alade. Nii-öelda Google’i tänavavaade on kättesaadav peaaegu kogu maailma kohta.

Personaalne transport. Inimpiloodi vajaduse kadumisel muutub lendamine ja asjade trans-port senisest kättesaadavamaks. Väikesaade-tiste ja inimeste transporti saab korraldada senisest rohkem uksest ukseni põhimõttel.

Piiramatu lennuaeg. Kallite satelliitide funktsioonid võtavad osaliselt üle piiramatut aega 15–19 km kõrgusel õhus lendavad kobar-

süsteemsed päikeselennukid – üksikud koba-raks liitunud päikese jõul liikuvad droonid, mis saavad rotatsiooni korras iseseisvalt eralduda ja hiljem süsteemiga taas-liituda, et käia vahepeal maa peal hoolduses. Süs-teemi piiramatu lennuaeg võimaldab ülal hoida paremaid side- ja seirela-hendusi, pakkudes olulist konkurentsi kallitele satelliidisüsteemidele.

Lendavate robotite tulevik

Droonide areng on üks osa robotite üldisest arengust, mille suund on üha täiuslikumate, kasulikumate, töökindlamate ja energiatõhusa-

Droonide arendamisest on saanud ka põnev hobitegevus. Vajalikud

komponendid ja materjalid on veebipoodides ja spetsia-liseerunud poodides tasku-kohase hinnaga saadaval.

28

Har

itud

sõdu

r

Kaitse Kodu! 2/2013

Lisa

info

HOBIDROONINDUSE VEEBILEHED

Diy Drones (http://diydrones.com/) — suurimaid droonide arendamise entusiastide kogukonna veebikülgi.

Paparazzi. The Free Autopilot (http://paparazzi.enac.fr) — vabavaralise autopilooditarkvara jao-tuskeskkond.

ArduPilot Mega, Open Source UAV Autopilots (http://www.ardupilot.co.uk/) — väga levinud ho-bikasutajate autopiloot.

Openpilot. The Next Generation Open Source UAV (http://www.openpilot.org/) — tuntud vaba-varaline multirootorkopterite autopiloot.

Pistik.com mudelismifoorum (http://forum.pis-tik.com/) — alateema „UAV ja mudeliklass F8“ ka-jastab droonidealast hobitegevust Eestis.

IMAV 2011: International Micro Air Vehicle Con-ference and Flicht Competition 5—12 September 2011 ‘t Harde, the Netherlands (http://www.imav2011.org), IMAV 2012: International Micro Air Vehicle Conference and Flicht Competition 03—06 July 2012 Braunschweig, Germany (http://www.imav2012.org), IMAV 2013: International Micro Air Vehicle Conference and Flicht Competi-tion Toulouse, France, September 17—20, 2013 (http://www.imav2013.org) — Euroopas peetav mikrodroonide võistlussari.

Micropilot. World Leader in Miniature UAV Autopi-lots (http://www.micropilot.com/) — üks parimaid mikrodroonidele kommertstootena autopilootide valmistajaid (selle ettevõtte toodangut on kasu-tatud ka Eestis loodud Swani-nimelisel droonil).

SPC.

JAM

ES B

. SM

ITH

JR

mate lahenduse poole. Lendavad robotid muutuvad ajapikku üha igapäevasemaks ja me harjume neid kasutama ja usaldama samasuguse enesemõistetavusega, nagu usaldame täna autosid, kodumasinaid, nutifone jpt seadmeid. Artikli autori arvates ei ole niipea robotite mässu oodata. Kuid uusi võimalusi on pidevalt lisandumas ja nende kasutuselevõtmisel (sh riigi-kaitses) tuleb käia ajaga kaasas.

HTT

P://W

WW

.DEF

ENSE

IND

UST

RYDA

ILY.

COM

/

Droonide areng on üks osa robotite

üldisest arengust, mille suund on üha täiuslikuma-te, kasulikumate, töökindlamate ja energiatõhusama-te lahenduse poole.

Visioonprojekt Odysseus

Just praegu kogub USAs tuure diskussioon anonüümse ja kaug-juhitava tapariista kasutamise eetilisuse üle

29

Aut

asud

Kaitse Kodu! 2/2013

Kaitseliidu teenetemärkide andmine

Kaitseliidu keskjuhatuse 11. veebruari 2013 otsus nr K-0.1-1/13/2776PR teenete-märkide andmise kohta

1.1. Valgeristi II klassi kavaleride nimekiriJõgeva malev1.1.1. Rannar KERGE 894Rapla malev1.1.2. Valdo REIMAN 895Alutaguse malev1.1.3. Hannes GRAUBERG 896Viru malev1.1.4. Koit KULMAR 897

1.2. Valgeristi III klassi kavaleride nimekiriAlutaguse malev1.2.1. Ralf NURK 8981.2.2. Aleksandr PAVLOV 899Rapla malev1.2.3. Raimo KLEMMER 900Saaremaa malev1.2.4. Vello SEPP 901Tallinna malev1.2.5. Karel BRANDT 9021.2.6. Raivo TAMMEORG 903

1.3. Teenetemedali I klassi kavaleride nimekiriAlutaguse malev1.3.1. Ain KRONDEL 401

1.3.2. Margus GRAUBERG 4021.3.3. Arnold KOLLI 4031.3.4. Koit ROODEN 404Lääne malev1.3.5. Ülo TUISK 4051.3.6. Veiko LOIK 4061.3.7. Madis MINTEL 4071.3.8. Jüri TREUMAN 4081.3.9. Harri HINTS 409Põlva malev1.3.10. Kaido ARULEPP 4101.3.11. Margus PAEKIVI 411Saaremaa malev1.3.12. Leevi NAAGEL 4121.3.13. Sulev METSHEIN 4131.3.14. Igor BABENKO 414Tallinna malev1.3.15. Riina KALDA 415Tartu malev1.3.16. Margus PURLAU 416Viru malev1.3.17. Jaanus KRUUSMANN 417

1.4. Teenetemedali II klassi kavaleride nimekiriAlutaguse malev1.4.1. Raimond KALLE 14321.4.2. Vladimir BUKETOV 14331.4.3. Rein KIVIMÄE 14341.4.4. Raivo REINBÄRK 1435Järva malev1.4.5. Tarmo KOIT 1436

Jõgeva malev1.4.6. Marika KALLEMAA 1437Lääne malev1.4.7. Mati PIHT 14381.4.8. Jaas VOKK 14391.4.9. Aivar SUSI 14401.4.10. Maie NEŠTŠADIM 1441Rapla malev1.4.11. Heiti ARRO 14421.4.12. Eerik NIPPER 1443Saaremaa malev1.4.13. Olev KRULL 14441.4.14. Paul AAV 1445Tallinna malev1.4.15. Ander ASBERG 14461.4.16. Jan LUKK 14471.4.17. Allan MARTIN 14481.4.18. Lembit SOOSERV 14491.4.19. Illar KULLAMAA 14501.4.20. Kaido PUTTING 1451Tartu malev1.4.21. Asko AREN 14521.4.22. Ilona LILOVER 14531.4.23. Leane MORITS 14541.4.24. Leho RAID 14551.4.25. Aleksandra ZAVERJUHHA 1456

1.5. Teenetemedali III klassi kavaleride nimekiriAlutaguse malev1.5.1. Ivar ROOMA 36841.5.2. Georg KERNER 36851.5.3. Vladimir BLEŠTŠENKO 3686

Kaitseliidu seaduse § 11 lg 7 p 8, § 31 lg 4 alusel, kooskõlas vabariigi valitsuse 5. oktoobri 1999 määru-sega nr 286 „Kaitseliidu teenetemärkide kirjelduse ja statuudi kinnitamine“ ja arvestades malevapeali-kute ettepanekuid

Valgeristi II klassi teenetemärk Valgeristi III klassi teenetemärk Kaitseliidu teenetemedal, I klass

30

Aut

asud

Kaitse Kodu! 2/2013

Autasustamine

Rahuaja riigikaitse seaduse § 15 lg 1 alusel, arves-tades kaitseministri 17. detsembri 2009 määruse nr 37 „Kaitseväe teenetemärkide kirjeldus ja and-mise kord“ § 1 p 1, p 2, § 3 lg 2 p 1, § 4 lg 1 p 1, p 2, lg 2, lg 3, § 10 lg 1 p 1, lg 2 ja § 11 lg 1 ning seoses Eesti Vabariigi 95. aastapäevaga

2. Autasustan Kaitseväe teeneteristiga riigikait-seliste teenete eest alljärgnevaid teenistujaid ja isikuid:Kaitseliitv-vbl Alger NURK

3. Autasustan Kaitseväe teeneteristiga eeskujuliku teenistuse eest alljärgnevaid teenistujaid ja isikuid:Kaitseliitv-vbl Aivar RAUDSEPP

Väljavõte kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terrase 15. veebruari 2013 käskkirjast nr 109P

KAIT

SEVÄ

GI

Kaitseliidu teenetemedal, II klass Kaitseliidu teenetemedal, III klass Kaitseliidu teenetemedal, eriklass

Jõgeva malev1.5.4. Demo DOBREK 3687Lääne malev1.5.5. Kaido RAUD 36881.5.6. Janek HIIEMÄE 36891.5.7. Andres KALJO 36901.5.8. Margarita LIND 36911.5.9. Pille PAULUS 36921.5.10. Ave PROOS 36931.5.11. Aili RANDALU 36941.5.12. Reelika SAARD 36951.5.13. Irina SELLIK 3696Rapla malev1.5.14. Tiit POBBOL 3697

1.5.15. Konstantin PÕLDES 3698Saaremaa malev1.5.16. Jaan NAAGEL 36991.5.17. Gustav KUTSAR 37001.5.18. Arvi KRULL 3701Tallinna malev1.5.19. Vambola VANATOA 37021.5.20. Urmas TONTO 37031.5.21. Urmas REITELMANN 37041.5.22. Aarne AKERBERG 37051.5.23. Tanel LEETNA 37061.5.24. Alar NIGUL 37071.5.25. Meelis KÄHRI 37081.5.26. Ain MURU 3709

Tartu malev1.5.27. Meelis BURGET 37101.5.28. Liisa RAHUSOO 3711Viru malev1.5.29. Hannes KALDMAA 37121.5.30. Olev LAINES 37131.5.31. Mihkel RABA 3714

1.6. Teenetemedali eriklassi kavaleride nimekiriJärva malev1.6.1. Üllar KÜTT 7361.6.2. Malle HERMANSON 737

31

Sõja

raud

Kaitse Kodu! 2/2013

REIMO SOOSAARSnaiprigild

KIRSTI PAAVELKaitseliidu Valgamaa malev

Kaitseliidu Valgamaa malev otsustas toetada oma snaiprite väljaõpet sellega, et andis ühe mahakantud Nissan Sunny kasutamiseks

laskeharjutuste sihtmärgina. Et selliseid võimalusi tuleb harva ette, on see maleva poolt erakordselt tänuväärne toetus.

Snaiprile ja täpsuslaskurile on läbi klaasi laskmise kogemus oluline, sest selliseid olukordi võib lahin-gus või konfl iktis ette tulla. Kui on vähegi või-malust, tuleb selliseid laskmisi ise teha ja nendes osaleda, sest see õpetab oluliselt rohkem kui õpib ajakirja lugedes või fi lmi vaadates.

Kõik autod on kuulikindlad ainult Hollywoodi fi lmisPaljud meist on näinud mõnes Hollywoodi fi lmis, kuidas auto või selle uks on osutunud erakordselt heaks kuulitõkkeks ja kangelase raskel hetkel halvimast päästnud.

Näha on esimesed lasud läbi esiklaasi: vasakul kaks lasku Magnumi kaliibriga snaipripüssist ja paremal üks TP2 lask. Algul olid sihtmärgid läbi jäätunud klaasi pisut uduselt näha, seetõttu tegin igaks juhuks kaks lasku, et kindlalt tabada. Kuulid lendasid läbi sihtmärgi, esi- ja tagaistme ning tagaklaasi. Et lasime maapinnalt, torkas silma, et kuulid kaldusid allapoole — esiklaasi läbinud kuulid tabasid tagaklaasi alumisse serva. M80 kuuli puhul on näha, et klaasi läbides on kuul lagunenud mitmeks osaks, sihtmärgis on näha kaht suuremat ja mitut pisemat auku, osa neist on tekitanud klaasikillud, kuid suuremad peaksid siiski kuulitükkide jäljed olema. Eest vaadates sihtisime üsna klaasi allserva (silma järgi hinnates alumisse kolmandikku) ja tabasi-me sihtmärkide „pead“. Kuna inimesed istuvad autos suhteliselt ma-dalal, tuleb arvestada, et kui sihtida klaasi keskele, võib lask kergesti mööda minna

2 X

KIR

STI P

AAV

EL

32

Sõja

raud

Kaitse Kodu! 2/2013

Relvadena kasutasime mitut Kaitseliidus kõige levinumat täpsuspüssi M14-TP2 Ameerika päritolu M80 moonaga. Võrdlusmomendiks võtsime kaasa

ka ühe Magnumi kaliibriga snaipri-relva (too laskis autost sõna otseses mõttes pikuti läbi). Lisaks pikale püssile tegime ka püstoli laskehar-jutusi. Distantsi määramisel arves-tasime linnatingimustes ette tulla võivaid laskekaugusi, st püstoliga lasksime mõne ja täpsuspüssiga peamiselt 100 m pealt. Kaugemalt lastes, mõnesaja meetri piires, on energiad väiksemad – nii kuuli oma

enne kui ka tükkide oma pärast tabamust. Kuuli käitumist see oluliselt ei muuda, kuid kindlasti peab võimalusel proovima, mis juhtub laskedistantsil 300 või 500 meetrit.

Põhirõhk klaasil

Mis laskeharjutusi autoga siis teha? Ühest küljest oli huvi kontrollida autopleki ja autouste kuulipi-

davust, kuid teisalt intrigeeris võimalus lasta läbi kapriisse materjali – klaasi. Seetõttu keskendumegi kirjutises kõige rohkem sellele. Klaas on iseenesest väga eriline ja enamjaolt läbipaistev materjal. Seega, kui mingisuguse klaaspinna taga, on see siis autos või majas, on mingi ahvatlev sihtmärk, saame seda vaadelda ja vajadusel selle pihta lasta.

Läbi klaasi laskmine on mõjutatud väga paljudest teguritest. Kõige mõistlikumaks pidasime valida tegelikkuses tõenäoseimalt ette tulevad olukorrad ning neid sellisel kujul proovida ja harjutada. Nii saab kõige täpsemalt teada, mida võib oodata. Seda raskendab muidugi klaasiliikide rohkus. Neid on igasuguseid, klassikalisest teravateks kildudeks lagunevast kuni pakettakende ja mitmekihiliste klaasideni välja. Samuti võib klaasid jagada kuuli mõjul purunevateks ja mittepurunevateks. Igat tüüpi klaasi mõju on kuu-lile ja läbi selle lastes ka sihtmärgile erinev.

Meie saime auto laskmisel proovida kaht liiki klaasi: turvaklaasi ja laminee-ritud klaasi. Esimene oli karastatud klaas, mis puruneb tugeva löögi mõjul paljudeks nürideks klaasitükkideks (auto külg- ja tagaaknad). Teine oli lamineeritud klaas – vähemalt kaks klaasikihti, mille vahel on läbipaistev kile. Selline klaas püsib hästi koos isegi siis, kui mõraneb või augustub, ning hoiab oma kuju ja tugevust ka korduvate kõvade löökide korral, selmet turvaklaasi kombel killustuda. See on tüüpiline auto tuuleklaasi mater-jal, osal sõidukitest on tagaklaas samasugune.

Lamineeritud klaasi laskmisel on probleemiks, et klaas peab kuulitabamustele hästi vastu (kuigi teki-vad augud, klaas tervikuna ei purune) ning lauged nurgad põhjustavad üsna suuri kuuli lennusuuna kõrvalekaldeid ja kuuli deformatsiooni. Turvaklaa-siga on ses mõttes lihtsam, et esimene tabamus

Lisa

info TEGURID, MILLEGA TULEB LÄBI KLAASI LASTES

ARVESTADA

Kuul ei pruugi jätkata esialgset liikumissuunda, läbi tuule-klaasi salongi lastes lähevad tabamused allapoole.

Läbi klaasi lastes kuulid purunevad, vähemalt osaliselt, mistõttu lendavad läbitud klaasi taga lisaks kuuli suurtele tükkidele ka kuulimantli ja sellesama klaasi killud.

Läbi uste lastes kuulid deformeeruvad ja hakkavad laper-dama.

Kui lasta auto salongis olevat märki, ei ole garantiid, et pih-ta saab ainult sihitud märk.

Kui sihtmärk on klaasist või autost kaugemal kui mõni meeter, ei ole läbi nende lastes tabamine kindel. Selleks, et kindlasti sihtmärki tabada, tuleb lasta kas paarislasuna või teiselt positsioonilt.

7,62x51 NATO kaliiber, eriti täismantelkuuliga, on väga suure läbistavusega, seda suudavad kinni pidada vaid auto veermik ja mootor.

Meie saime auto laskmisel

proovida kaht liiki klaasi: turvaklaasi ja lamineeritud klaasi.

Snaiprile ja täpsuslas-kurile on läbi

klaasi laskmise kogemus oluline, sest selliseid olu-kordi võib lahin-gus või konfl iktis ette tulla.

33

Sõja

raud

Kaitse Kodu! 2/2013

3 X

KIR

STI P

AAV

EL

Sihtmärk peitus avatud tagaukse taha, esiuks oli samuti ava-tud. Saime vaadata, mis juhtub sellises olukorras, kui kuulid läbivad metalli ja klaasi. Enamik auke on pärit M14-TP2st ja M80 moonast, üks sekka snaipripüssist. Osa kuule läbis esi-klaasi, mistõttu nende auke ukseraamis näha ei ole, kuid need on nii esimest kui ka teist klaasi läbinuna „süüdi“ sihtmärgi näopiirkonda tekkinud aukudes. Esiust, nii plekki kui ka klaasi, läbinud ning seejärel deformeerunud ja killustunud kuulid koos uksetükkidega on suutnud lüüa sellesse ja seejärel sihtmärki suured lopergused augud. Sihtmärgis on hästi näha, millist hävingut on teinud lendav metalli- ja klaasitükkide pilv. Ülaosas on selgelt näha klaasi läbivale kuulile iseloomulik „muster”: kuulitükkide augud koos klaasikildude tekitatutega, all nende kuulide augud, mis tabasid, külg ees, neile lisaks esiuksest pärit autotükkide tekitatu. Lendavate klaasikildude energia on piisavalt suur, et autoplekki mõlke lüüa (see on näha seeria esimesel pildil pagasiluugi peal), rääkimata inime-se vigastamisest

purustab klaasi kas ainult tabamuse piirkonnas või kogu ulatuses ja järgnevaid laske see enam ei sega.

Kui olukord võimaldab, on üheks levinuimaks praktikaks paarislasu tegemine: kaks snaiprit lase-vad korraga käsu peale samasse kohta, ühe kuul purustab klaasi ja teine tabab sihtmärki. Nii min-nakse välja kindla tabamuse peale, sest ühe kuuliga ei ole tabamine garanteeritud. Kui tuuleklaas on mingis piirkonnas oluliselt pragunenud (tekib nn võrgumuster), kaldub kuul seda konkreetset kohta läbides vähem kõrvale. See toetab omakorda paa-rislasu mõtet.

Klaas on kuuliga võrreldes väga kõva materjal. Kuigi kuul tekitab autoklaasi augu, ei ole see mõju ühepoolne. Lamineeritud klaas deformeerib kuuli ja muudab selle lennusuunda, osaliselt puruneb ka kuul. Peamiselt tõmmatakse mantel kuulisüdami-

kult maha ja mõnikord laguneb viimane mitmeks tükiks. Turvaklaasi korral on rohkem kuuli puru-nemist ja vähem kõrvalekallet. Igal juhul tekib läbi klaasi lastes kaks killupilve, eriti kui kuul tabab klaasi vähegi laugema nurga all: suurem osa klaa-sikildudest lendab klaasiga risti-suunas, ülejäänud kuuli ja selle kildudega enam-vähem samas suunas.

Kogemused õpetavad

Läbi autoklaasi või -pleki lastes võib kuni paari meetri kaugu-sel olevale sihtmärgile oodata enam-vähem kindlat tabamust, kuid suuremalt distantsilt lask tehakse juba ehku peale, seda just kuuli deformeerumise ja lagune-

Klaas on kuuliga võr-reldes väga

kõva materjal. Kuigi kuul tekitab autoklaasi augu, ei ole see mõju ühepoolne.

34

Sõja

raud

Kaitse Kodu! 2/2013

maste mõju sõltub väga palju auto tootjast ja istme ehitusest: on nii „kuulipüüdjatest“ istmeid kui ka täiesti tavalisi. Meie kasutatud Nissan Sunnys olevatest istmetest lasime isegi püstoliga läbi: kuul lendas tuuleklaasist sisse, istmetest ja nendel ole-vatest sihtmärkidest läbi pagasiruumi välja.

Kuuli kõrvalekaldumise osas panime tähele, et kui lasksime läbi esiklaasi, tabasime sihtimispunktist allapoole, aga kui suures ulatuses, see sõltus rel-vast ja moonast. M14-TP2 puhul läksid tabamused kuni 5 cm allapoole, kui sihtmärk istus esiistmel. Autouste juures täheldasime veel, et ukse läbimi-sel kuul deformeerub ja keerab külje ette. Seda oli näha eriti läbi kahe ukse lastes: esimeses oli ümar, teises kuuliprofi iliga ava ning sihtmärgis olid nii kuulist kui ka uksest välja rebitud materjalitükki-dest tekkinud rebitud augud.

Samuti tasub meeles pidada, et autos istuvad inimesed on suhteliselt madalal. Pidime laskma tuuleklaasi alumisse serva, sest selle keskele lastes hakkasid kuulid juba sihtmärgist üle minema.

Võib öelda, et tavaauto ei ole kuigi kuulikindel. Auto uksed ja esiklaas ei peatanud isegi 9 mm püs-toli kuuli, rääkimata vintpüssi omast. Läbi pleki ja klaaside saab lasta ja ka sihtmärki tabada, kuid peab arvestama spetsiifi lisi nüansse ja kaasnevaid nähtusi. Seda nii ise auto taha peitudes kui ka selle pihta lastes.

Esiklaas pidas tabamustele hästi vastu, ülejäänud klaasid mitte eriti. Ka oli esiklaasi mõju kuulidele kõige drastilisem, põhjustades ettearvamatu iseloomuga kõrvalekaldeid ja mõnikord kuulide killustumist. Vahel kaldu-sid kuulid nii palju allapoole, et lõid isegi tagatuledesse augud sisse, kuigi lasime enamjaolt läbi autoklaaside ja otse eest. „Autojuht“ on väga kurva olemisega ilmselt sellepärast, et isegi turvavöö ei kaitsenud teda raskes olukorras. Autol on kuulikindlad ainult mootor ja veermik, tavaline plekk ja klaas pakuvad hädapärast kaitset vaid parema kilbi puudumisel

2 X

KIR

STI P

AAV

EL

mise, destabiliseerumise (ühte tükki jäänud kuul „tõmbab külje ette“) ning klaasi läbimisest tingi-tud suunamuutuse mõjul tekkinud suure hajuvuse tõttu.

Tabamist mõjutavad ka muud tegurid. Põhiliselt on nendeks kuuli teele ette jäävad autoistmed. Vii-

35

MIli

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 2/2013

KAR

RI K

AAS

Võistluse start anti pärast sü-daööd pilkases pimeduses ja käredas külmas

Soomlased said Utria dessandil taas Talvesõja maigu suhuPõhjanaabriteletundus Urtia peategelasena käre pakane

* Autor, Utrial osalenud soomlasest snaiper, kasutab pseudonüümi.

MIKE LIMA*

Soome võistkond esindas reservistide organisatsiooni Stadin Sissit (Pea-linna Sissid), mis loodi 1959. aastal

asutatud MTY Helsingin sissikerho ja kaks aastat noorema MTY Helsingin liitumisel Sissiosasto ry nime alla. Soomlased said väga raskel Utria dessandil viienda koha.

36

MIli

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 2/2013

Ettevalmistused

Utria dessant oli mulle esimene talvine patrull-võistlus, milleks oleme harjutanud koos ja eraldi alates 2012. aasta suvest. Treenisime jalgsirän-nakut ja orienteerumist, laskmist ja erinevate sõjaliste ülesannete täitmist ning talve saabudes ka suusatamist. Rännakmarsside ja suusaretkede pikkus oli 10–30 kilomeetrit. Treeningutel kanti seljakotti, millesse oli pakitud dessandil vajaminev varustus, 10–15 kg mehe kohta.

Väga oluline on alustada treeninguid varakult ja harjutada ka meeskonna koostööd. Üldfüüsilise vormi hoidmine ja arendamine on iga osaleja kohustus, samuti tuleb säästa tervist, sest väike-

ses meeskonnas muutub isegi ühe inimese puudumine prob-leemiks. Kui keegi liikmetest ei suuda jätkata treeninguid või osaleda võistlusel, tuleb sellest meeskonna juhti aegsasti teavi-tada, et oleks võimalik ülesan-ded ümber jagada ja uus mees leida. Viimase hetke muutused on alati ebameeldivad. Meie pat-rulli koosseis püsis õnneks kogu

aasta muutumatuna, kuid sellest hoolimata jätku-sid ettevalmistused viimase päevani. Isegi laevaga Tallinna sõites arutasime pisiasjadeni patrulli liik-mete tegevust dessandi kontrollpunktides.

Teekond Sirgalasse

Neljapäeva, 17. jaanuari hommikul alustasime reisi Utria dessandile. Oma neljast võistlejast ja kahest esindajast koosneva meeskonna nimeks panime Stadin Sissien Sissiteam. Tallinna jõudsime kell 12.30 ning pärast lõunasööki ja toidukraami han-kimist jätkasime sõitu Ida-Virumaale Sirgalasse. Võistlusele sai registreeruda Jõhvis vanas koolima-

jas, mis on tänapäeval Kaitseliidu Alutaguse maleva staabi ja väljaõppekeskuse kasutada. Pakane oli jõudnud langeda juba 20 külmakraadini.

Korraldajad andsid meile relvad ja seejärel tehti lühike relvakoolitus. Kasutasime Rootsi päritolu automaate AK4 – see on Eesti kaitseväe stan-dardrelv. AK4 on Heckleri & Kochi automaadi G3 koopia, mille modifi katsioonid on kasutusel paljudes riikides. Et oleme ise harjunud Soome kaitseväe automaadiga, mis on Kalašnikovi edasi-arendus, tundus Rootsi relv kodumaisest oluliselt keerulisem. Isegi karastatud sisse ajab ohkama ja silmanurgast pisarat pühkima meenutus, kui

Kuulsin selja tagant eesti-keelseid sa-

jatusi, sest torma-sime minema just siis, kui nemad olid meist möödumas.

Kuigi Ida-Virumaa on tuntud soojusenergia tootmise poolest, said võistlejad koiduvalguses imetleda ka kohalikke tuulegeneraato-reid

KAR

RI K

AAS

Nii mõnigi võistleja kibeles suuskadele juba enne võistluse algust

KAR

RI K

AAS

37

MIli

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 2/2013

keeruline oli „rootslast“ pimedas metsas puhasta-miseks lahti võtta. AK4 on küll mugav kasutada, see on täpne ning võimsa padruni ja pika laskekau-gusega relv, kuid soomlastele on oma automaadid käepärasemad. Kalašnikov on Kalašnikov isegi siis, kui see on Soomes valmistatud. See on lihtne ja töökindel ning sobib meile niisama hästi nagu Nokia kummik puusuusa peale.

Teiseks relvaks anti meile 9 mm Heckleri & Kochi püstolid USP.

Start keset kärekülma ööd

Start anti öösel vastu reedet. Kell 1 öösel lii-kusime autokolonniga metsateele ja hakkasime suusatama esimese kont-rollpunkti poole. Pakast oli kuuldavasti 23 kraadi. Esimene etapp oli 15 kilo-meetri pikkune ja pidime jõudma nn turvamajja, millest patrullid startisid etteantud graafi kus erinevaid ülesandeid täitma. Sealsamas asus ka dessandi tagala, kus võistlejad said soovi korral kuuma vett, kohvi ja mahla. Ainu-üksi teadmisest, et vajadusel saab kuuma jooki, oli palju abi, sest temperatuur kukkus võistluse jook-sul alla 30 miinuskraadi.

Turvamajast suusatasime kontrollpunktidesse ja tagasi, vahemaad olid paarist kuni kümne kilo-meetrini. Kõige lühem marsruut viis muidugi alati otse läbi võsa ja üle kraavide. Õnneks keegi meist vette ei kukkunud, kuid märjaks saanud suusa alla külmusid suured jääkamakad, mis tegid pidamise liiga heaks. Et suusk jälle libisema hakkaks, pidime suurema jää pussiga suusa alt ära kraapima.

Kuigi erinevatesse kontrollpunktidesse ja tagasi suusatades läbisime palju kilomeetreid, ei tundu-

Lisa

info UTRIA DESSANT

Utria dessandi maandamise tulemusel puhastati 1919. aasta 17.—19. jaanuarini punastest Narva-Jõe-suu, Narva ja Jaanilinn.

Patrullvõistlust Utria dessant korraldavad Vaivara vallavalitsus, Kaitseliit ja Erna Selts selle Vabadus-sõja suurima dessantoperatsiooni auks, mille üldjuht oli toona kaptenipaguneid kandnud Johan Pitka ning dessantrühmi juhtisid major Martin Ekström, staabi-kapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Vt ka www.erna.ee.

Utria dessandile 2013 startis 17 võistkonda, lõpetas neist 12.

Isegi laevaga Tallinna sõites arutasime

pisiasjadeni patrulli liikmete tegevust des-sandi kontroll-punktides.

Nõukogude pärandina Eestisse jäänud tööstusmaastik oli soom-lastele puhas eksootika. Paraku polnud neil kuigi palju mahti seda uudistada

KAR

RI K

AAS

Ämblikme-heks ei sün-nita, selleks arenetakse

KAIT

SEVÄ

GI

38

MIli

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 2/2013

nud vahemaad liiga pikad, sest jõudsime iga ringi lõpuks tagasi turvamajja. Kontrollpunktides täit-sime mitmesuguseid ülesandeid, näiteks juhtisime kaudtuld ja lasime märki, läbisime takistusrada ja ronisime köite abil. Tavaliselt tegutsevad kont-rollpunktide vahel võistlejaid otsivad ja takistavad patrullid, kuid seekord vastutegevust polnud, sest krõbe külm tekitas juba ise patrullidele palju prob-leeme ja mõned olid seetõttu sunnitud isegi kat-kestama. Pärast eelviimast kontrollpunkti jäi meil isegi pisut aega puhata ja varustust korrastada.

Narva kirikulised ja motiveeriv kuulipilduja

Viimane ülesanne oli lõppjooks ja sellel osalemi-seks pidime kõigepealt jälle umbes 17 kilomeetrit

suusatama. Metsa vahel sõites märkasin, et hakkan liikumise ajal tukkuma jääma. Omateada nägin koguni maju puude tagant paistmas. Kui ma siis kõva häälega küsisin, mis asula see on, ja nägin teiste meeste mõistmatud pilke, sain aru, et majad olid mulle viirastunud.

Meie patrull saabus viimase ülesande starti just ettenähtud ajal. Kontrollpunk-tides pidi olema täpselt kindlaksmääratud ajal 10 minuti jooksul. Näiteks kui ülesande alguseks oli

märgitud kell 12.00, võis seda sooritama saabuda ajavahemikus 11.55–12.05, ei varem ega hiljem. Kui olime murdnud elektriliinide alusest võsast välja tee peale, läksime kontrollpunkti. Jõudsime kohale viimastena.

Päikesetõusul alustasime kontrollpunktist moto-rännakut Narva suunas. Autod peatusid umbes 10 kilomeetrit enne linnapiiri ja sealt pidime minema jalgsi Narva linnuses asuva fi nišini. Minul hakkas pikast pingutamisest ja magamatusest jaks lõp-pema. Läbisime viimaseid kilomeetreid kõndides, sörkides ja jälle kõndides, peamiselt siiski reipalt Soomlastele tekitasid alguses peavalu Rootsi päritolu AKd,

pärast laskmisi nad juba kiitsid neid

KAR

RI K

AAS

Kom

men

taar MEELIS RÄTSEP

võistluse korraldaja

Tänavune formaadimuutus oli tingitud suuresti sel-lest, et vähendada kohalike võistkondade eelist vä-lisvõistkondade ees, ja ka sellest, et korraldada füü-siliselt raske võistlus suhteliselt väikesel maa-alal. Põhimõtteliselt täitis see oma eesmärgi ja loomuli-kult pani kirsi tordile käre pakane. Eks nüüd tule seda formaati arendada ja täiendada, midagi pole kivisse raiutud. Nii et siht on ees ja eesmärk olemas. Jääb vaid selline „tühiasi“ nagu teekond paika panna. Alati pole kahe punkti vaheline parim tee sirge.

Järgnevatel aastatel loodame kasvatada selle võist-luse rahvusvahelisemaks. Ega see kiire saa olema. Kõik võtab aega. Aga esimesed sammud on tehtud. Usun, et koostöös Vaivara valla ja Kaitseliiduga saab võistlus tulevikus ainult paremaks minna. Loomuli-kult peab valmis olema ka tagasilöökideks (rumal on nendeks mitte valmis olla). Ideaalis näen selle võist-luse kasvamist nn talviseks Ernaks.Isegi karastatud

sisse ajab ohkama ja silmanurgast

pisarat pühkima mee-nutus, kui keeruline oli „rootslast“ pimedas metsas puhastami-seks lahti võtta.

MIli

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 2/2013 39

Lõppjooksule mindi 32 külma-kraadiga. Pärast mõne kilomeetri läbimist ei märganud pakast enam keegi

KAR

RI K

AAS

Utria dessandi 2013 lõpetanute paremusjärjestus1. Kaitseliidu Tartu malev

(Indrek Roos, Jaanus Roos, Indrek Rebane ja Joe Lepp)

2. Kaitseliidu Pärnumaa malev II (Taavi Tilk, Janno Lamp, Tarmo Tuuling ja Jaan Pillmann)

3. KVÜÕA Kõrgem Sõjakool (v-srs Valdo Hälvin, srs Priit Lillemets, srs Janari Jaanso ja srs Kristjan Muuli)

4. Kaitseliidu Järva malev (ltn Indrek Reismann, n-ltn Kaarel Piirisalu, n-vbl Vallo Tam-me ja rms Alo Aasma)

5. Soome I (parim välisvõistkond)

6. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur

7. Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkond

8. Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja kompanii

9. Kaitseliidu Pärnumaa malev III

10. Kaitseliidu Alutaguse malev I

11. Naiskodukaitse Tallinna ringkond (parim naiskond, lõpetas kolmeliikmelisena)

12. Kaitseliidu Tallinna maleva Ida kompanii

kõndides. Meeskonnakaaslane andis mulle turgu-tuseks tüki šokolaadi ja mõned glükoositabletid.

Kesklinnas eksisime ära ja sattusime Vene õigeusu kiriku ette. Meist möödusid pühapäevahommi-kusele jumalateenistusele kogunevad inimesed. Küsisime neilt teed ja nad juhatasid meid sõbrali-kult edasi. Kindlasti pakkusime kirikulistele oma mundrite, relvade ja seljakottidega ebatavalist vaa-tepilti. Kui Narva linnus viimaks paistma hakkas, tuli ka minul jõudu juurde ja tegin ettepaneku jooksu pista. Samas kostis linnuse suunast kuuli-pildujavalang ja nägime eestlaste patrulli endale joostes järele jõudmas.

Tormasime allamäge linnusemüüride suunas. Kuulsin selja tagant eestikeelseid sajatusi, sest tormasime minema just siis, kui nemad olid meist möödumas. Pidime jooksma veel natuke ülesmäge ja ronima köitest punutud võrku mööda üle linna-müüri, kus asus võistlejaid pikkade valangutega motiveeriv kuulipilduja. Kuulipilduja suudmeleegi nägemine ja valangute kuulmine andis meeletu adrenaliinilaksu. Võistluse lõpetasime joostes ja saime viienda koha. Ilm oli jätkuvalt väga külm, kuid keskpäevane päike soojendas natukene. Vaade ajaloolisest Narva linnusest on tõepoolest vägev: kõigest kiviviske kaugusel teisel pool piiri-jõge paistab Venemaa.

Suur tänu võistluste korraldajatele ja läbiviijate meeskonnale ning teistele osalejatele, sest pakane paukus ja külm näpistas kõiki ühtviisi. Ilm tegi võistluse keeruliseks ja andis võimaluse proovida tegutsemist käredas pakases. Kindlasti oli see meile õppetund tuleviku tarvis.

Tagantjärele tarkusena tean, et toitu poleks pida-nud nii palju kaasa võtma. Enne võistlust oleks tulnud ööpäevane energiakulu välja arvutada ja sellest lähtuda. See oleks säästnud meid mitmete kilode tassimisest. Kõige olulisem on aga see, et edukaks tegevuseks tuleb korralikult treenida ja ka meeskonna koostööd harjutada, siis ei pea hak-kama raskel hetkel improviseerima.

Tõlkinud Heikki Kirotar

40

Uud

ised

Kaitse Kodu! 2/2013

Valgamaal meenutati kindral LilleVELLO JASKAValgamaa maleva teavituspealik

Vabadussõja veterani kindralleitnant Paul-Adolf Lille sün-nist möödus 25. jaanuaril 131 aastat. Meenutamaks kindral Lille noorusaega, õpiaastaid ja võitlusi Vabadussõjas ning austamaks tema teeneid isamaa ees, kogunesid sel päeval tema sünnikoha Roobe veski juurde Kaitseliidu Valgamaa maleva ja Naiskodukaitse Valgamaa ringkonna esindajad. Kohaletulnud asetasid lilled kindral Lille mälestusplaadi jalamile ja süütasid küünlad. Paul-Adolf Lill hukati 13. mail 1942 Sverdlovski vangilaagris, tema viimne puhkepaik on teadmata.

VEL

LO JA

SKA

TIM

O A

RBE

ITER

/VA

LGA

MA

ALA

NE

Paju lahingust, mis määras suuresti Vabadus-sõja edasise saatuse, möödus 31. jaanuaril 94 aastat. Et see lahing, mille järel sai vabaks

Valga raudteesõlm ja sõjategevus kandus Läti ter-ritooriumile, oli Eesti ajaloo tähtsündmusi, ei piir-dunud ka selle 94. aastapäeva tähistamine üksnes mälestustseremooniaga kunagisel lahinguväljal.

Aastapäevaüritused algasid 27. jaanuaril 20. Paju lahingu aastapäeva jooksuga, mille korraldaja on SA Valga Sport. Jooksjad lähetati 7,3 km pikku-sele teele Pajus ja fi niš ootas neid Valgas. Väljas oli kümme külmakraadi, puhus tuul, kuid paistis ka päike. Jooksu lõpetas 44 meest ja 11 naist. Mees-test võitis Mikk Laur Võru kergejõustikuklubist Lõunalõvi ajaga 26.56, teise tulemuse jooksis välja Veiko Ardel (SK Beavers; aeg 28.27) ja kolmandaks tuli Raul Reiljan Kõrgemast Sõjakoolist (28.40). Naistest oli kiireim juunioride arvestuses võistel-nud Johanna Ardel (SK Beavers) ajaga 30.47.

Et austada Eesti vabaduse ja sõltumatuse eest või-delnud sõjamehi, koguneti 31. jaanuari hommikul kõigepealt Valga Jaani kiriku juurde, mille seinal on Vabadussõjas võidelnud Soome Põhja Poegade mälestustahvel. Seal peeti välijumalateenistus ning sõna said Valga linnapea Kalev Härk (kes on ka aktiivne kaitseliitlane), Kaitseliidu ülem brigaadi-kindral Meelis Kiili ja SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon tegevjuht Meelis Kivi. Sealt suun-duti Paju lahingu mälestusmärgi juurde, kus korral-datud tseremooniast võtsid osa Valga maavanem Margus Lepik, brigaadikindral Meelis Kiili, Kuper-janovi pataljoni ülem kolonelleitnant Maidu Allikas, Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees Olev Teder ja esmakordselt ka külalised Lätist. Seejärel suunduti mõisasse Põhja Poegade mälestuskivi manu. Kõi-kide mälestusmärkide juurde asetati pärjad.

Pärastlõunal kogunesid ajaloohuvilised nii Eestist kui ka Lätist SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsi-ekspositsiooni muuseumi seminarile, kus käsitleti peaasjalikult Vabadussõda ja selle uurimist ning määrati kindlaks põhilised koostöösuunad ja eda-sised ühisüritused. „Lätlaste huvi Vabadussõja uurimise vastu on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. Nad on teinud olulisi avastusi Põhja-Läti lahingupaikade kohta ja leidnud üles hulganisti sõjas teadmata kadunuks arvatud Eesti sõdurite haudu, mis väärib igati tunnustamist,“ ütles Meelis Kivi, lisades, et seminari põhiliseks eesmärgiks oli tihendada sidemeid lõunanaabritega ja anda neile innustust Vabadussõja uurimise jätkamiseks. Et seminaril said sõna kõik soovijad, jätkus arutelu hiliste öötundideni.

Vabadussõja saatuse määras 94 aastat tagasi Paju lahing

41

Mili

taar

turis

m

Kaitse Kodu! 2/2013

MARTIN ANDRELLER metsavendluse uurija

Koostatud on küll mõningaid lokaalseid ja mõnevõrra ka laiema vaatajaskonna ette jõudnud fotonäitusi, kuid senini pole olnud

ühtegi sellist ekspositsiooni, mis annaks kiire ülevaate metsavendlust nii sõnas kui ka pildis metsavendadele kuulunud isiklike esemete ning vastaspoole koostatud toimikumaterjalide ja ette-kannete kaudu. Selle tühimiku täitmiseks ongi koostatud näitus „Metsavennad!“, mille põhiliseks eesmärgiks on selgitada võõrale võimule osuta-tud relvastatud vastupanu tagamaid võimalikult objektiivselt. Mitte nagu nõukogudeaegsetes raa-matutes, kus see kõik oli pööratud propagandale sobivasse võtmesse ega omanud tihti reaalsusega mitte mingit seost.

Ekspositsiooni moodustavad nii metsavendade kui ka julgeolekutöötajate tehtud fotod ning mitmesu-gused dokumendid ja mälestused. Kajastamist leia-vad metsavendluse põhjused, eesmärgid ja tulemu-sed nii isikulugude kaudu kui ka suuremas plaanis. Ei puudu ülevaade ka vastasest – julgeoleku tege-vus ja selle tulemused sõnas ja pildis. Rääkimata esemetest. Näitus pannakse Okupatsioonide muu-seumis üles veebruari lõpul ja märtsi alguses ning võetakse maha septembri lõpul. Et tagada võimali-kult laia kõlapinda, on ekspositsioon kavandatud kakskeelsena – huviline saab väljapaneku kohta teavet nii eesti kui ka inglise keeles.

Metsavendluse näitus toob punkri muuseumisaaliTaasiseseisvunud Eestis ei ole metsavendlusest kuigi palju räägitud ega kirjutatud. Mõned raamatud ja vähesed uurimused ei ole avanud oluliselt selle tagamaid.

Näituse tõepärasuse tagamiseks proovis selle koostaja Martin Andreller põgusalt ära ka metsa-vennaelu, riietudes ajastutruudesse rõivastesse ja kasutades autentset varustust. Tema kogemustega saab tutvuda selsamal väljapanekul

ERA

KOGU

ERAKOGU

42

Mili

taar

turis

m

Kaitse Kodu! 2/2013

ERAKOGU

Metsavendluse mahasurumise ja likvideerimisega tegeles julgeolek. Nende tublimatele töötajate-le olid ette nähtud preemiad ja autasud. Üheks selliseks võis olla ka püstol TT, loomulikult relvale graveeritud pühendusega

KAR

RI K

AAS

KAR

RI K

AAS

KAR

RI K

AAS

Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) ühele juhtfi guurile,

metsavend Helmut Valdmale kuulunud sinimustvalge vapiga

sõrmus, mille ta kinkis 1947. aasta augustis oma armasta-

tule. 1. jaanuaril 1948 hukkus Helmut haarangul ja kahe

noore inimese unistus ühisest eluteest lõigati katki

See lõvikuju vooliti valmis Kesu rabasaarel asunud punkris (sealsa-mas, kust on pärit punkriahi) koos mitmete teiste loomakujudega. Tä-naseks on säilinud aga teadaolevalt ainult see kuju ning mõned puust lusikad ja kulbid. Oma osa on nende hävimisel oli talupere järeltulijatel, kellele need kujud olid mänguasja-deks

ESM

AR

HIIV

43

Mili

taar

turis

m

Kaitse Kodu! 2/2013

Põrgupõhja punker hävitati 31. detsembril 1947. Sealtsa-mast alustati ja juhiti ülemaalise vastupanuorganisatsioo-ni Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) loomist. See on ka üks põhjus, miks otsustati näitusesaali rajada just selle punkri rekonstruktsioon. Ka on näituse koostaja ja rekonstrukt-siooni valmistaja uurinud pikalt RVL tegevust ja seegi mängis valiku juures oma rolli. Kirjelduste ja punkrivallide mõõdistamise järgi ehitatava Põrgupõhja punkri rekonst-ruktsioon (ca 7,5x3 m) koos sisustusega võimaldab külas-tajal paremini tunnetada näituse sisulist poolt.

Muuseumisaali ei ole punkrit niisama lihtne ehita-da kui metsa või rabasaarele. Pinnase asemel on kõva põrand, mille sisse ei ole võimalik süvendit kaevata. Põrgupõhja punkri rekonstruktsiooni puhul ei olnudki seda vaja. Uuritud sai erinevate punkrite kirjeldusi ja Alfred Käärmanni mälestusi ning kasutusele võetud nurgapos-tide vahele ladumise süsteem. Nii oli ehitamine kiirem ja lihtsam kui iga nurga tappimise korral. Siiski võttis nurgapostide kokkulöömine ja paikasättimine vastavalt joonisele kõvasti aega. Seinte ülesladumiseks kulus kaks päeva, sellele eelnes materjali sorteerimine ja kohalevedu Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) vahelaost. RMK toetas näitust vajamineva puiduga

MA

RTIN

AN

DR

ELLE

R

Metsavend August Nõmmiku 1959. aastal kirjutatud kirjad Nikita Hruštšovi-le, NSV Liidu siseministrile ja Eesti NSV siseministrile. Kirjades teatab Nõmmik oma soovist metsast välja tulla. Siiski ei pannud ta neid kirju, mis on paberile pandud Tartu rahu aastapäeval, posti. Sama aasta 17. juulil Nõmmik hukkus, kirjad aga olid peidetud tema redupai-gaks olnud taluhoone katuse vahele ja säilisid seepärast tänini

MARTIN ANDRELLER

1949. aasta märtsiküüdita-mise eest põgenenud vennad ja õde ehitasid Kesu rabasse punkri. Sama aasta jõuluajast jäi ennast sinna varjama vaid Jaan, kes aja sisustamiseks tegi käsitööd: nikerdas puust kujusid ja lusikaid. Jaan tuli metsast välja 1954. aastal ja punker likvideeriti mõned aastad hiljem, et vältida „üleliigset“ huvi selle vastu. Punkriahi jäi aga oma kohale, kuni see 2012. aasta mais sealt näituse tarbeks muu-seumi toodi

Suurima relvastatud vastupanu koordinee-rida üritanud organi-satsiooni Relvastatud Võitluse Liit (RVL) käiseembleemid, mida kanti operatsioonide lä-biviimisel. Tõenäoliselt valmistas need Asta Jõesaar, kes hukkus Põrgupõhja lahingus 31. detsembril 1947

KAR

RI K

AAS

Piimamannerg. Järvamaalt Koigi valla Prandi küla lähedalt Neeva metsa-vendade punkrist on muuseumisse toodud mitmeid esemeid, millel kõigil on näha lahingu jälgi. Kannul on tootja markeering, mille järgi on see dateeritav 1947. aastasse. Lahing ise peeti hiljem — millal täpselt, nagu ka see, kes olid seal langenud metsa-vennad, on teadmata. Teada on vaid, et seal sai surma seitse meest, kuid aeg on hävitanud kõik viited nende isikule, säilinud on ainult kuulidest rebestatud esemed KA

RR

I KA

AS

44

Uud

ised

Kaitse Kodu! 2/2013

Kaitsevägi kinkis sõjamuuseumile sidetehnikatKaitseväe logistikakeskus kinkis 8. veebruaril sõjamuuseumile hulga kaitseväes kasutusel olnud sidetehnikat. Logistikakeskuse kingitud sidevarus-tuse hulgas on raadiosaatjaid, antenne, raadioskän-nereid, süsteemitelefone, kommutaatoreid, GPSi seadmeid ja integreeritud sidesüsteemi elemente.

„Sõjamuuseumis saab hea ülevaate, kuivõrd on meie taasloodud kaitsevägi aastatega arenenud. Sõjaväelogistikud on teinud selle ajaloo jäädvus-tamiseks suure töö. Kutsun ka kõiki teisi kaitseväe üksusi talletama sõjamuuseumis oma väeosa ajalugu,“ ütles sõjamuuseumi direktor Kristjan Luts. Viimsis asuv sõjamuuseum avas 2010. aastal püsiekspositsiooni, mis annab ülevaate Eesti sõjaajaloost alates muinasajast ja lõpetades kaitseväe taasloomisega 1990. aastatel, aga ka välis-operatsioonidest. 1919. aastal asutatud Eesti sõjamuuseum taastati 2001. aastal Eesti Sõjamuuseumi — kindral Laidoneri Muuseumi nime all.

Staabikursus pani formeerijad tegutsema nende sõjaaja rollisANDRES SIKKA, kaptenHarju malev

Keilas korraldati 8.—10. veebruarini Harju maleva formeerimiskeskuse staabikursus, kuhu kaasati ka formeerimispunktide juhtkonnad. Eraldi said samadel päevadel täiendõpet tagamismeeskonna tehnik-auto-juhid. Mitmed meist olid sellise kursuse varem läbinud, kuid esimest korda oli tegemist just selle formeerimiskeskuse staabiga, kus igaüks meist sai teha talle sõjaaja struktuuris määratud ametikohale vastavat tööd. Saime ettekujutuse ka teiste staabi liikmete ülesannetest, sest tänane amet ei pruugi olla igavene ja puuduja asendamine ei ole ka tavaolukorras harv.

Ühel meelel oldi selles, et sellist õpet tuleb taseme hoidmiseks ja vilumuse suurendamiseks jätkata, vaatamata sellele, et aastaplaan neid tänavu rohkem ette ei näe. Kinnitust leidis ka see, et korrastamist vajavad staabitööks ja formeerimiseks kasutatavad juhised ja doku-mentide vormid. Järgmised õppepäevad on märtsi viimasel nädalava-hetusel. Siis on kõik formeerijad oodatud erialateadmisi omandama. Selle nimel käib koostöö Põhja kaitseringkonna ja sõjaväepolitseiga.

KAIT

SEVÄ

GI

Tsiviilkõrgharidusega noored on oodatud ohvitserikursuseleKaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terras tutvustas 12. veebruaril Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÕÜA) juhtkonnale ja õppuritele riigikaitse kümne aasta arengukava ning kutsus riigikaitsest huvitatud kõrgharidusega noori astuma sõjakooli aastasele nooremohvitseride kursusele. „Tsiviilkõrgharidusega noored tugev-davad ja rikastavad kaitseväe ohvitserikorpust, nende oskused ja kompetents tagavad, et järjest keerukamaks muutuvas kaitseväes on piisavalt eri valdkondades ettevalmistuse saanud inimesi,“ ütles kindral Terras. Ta rõhutas, et KVÜÕAst peab saama Eesti sõjalise mõtte kompetentsikeskus. „Lisaks õppetöö läbiviimisele tuleb teil panus-tada ka teadus- ja arendustegevusse. Toetus-mehhanismid kaitseväelaste kandideerimiseks doktoriõppesse on loodud, kasutage neid,“ ütles ta.

KVÜÕA on ainus sõjaväeliselt korraldatud riigi-kaitseline rakenduskõrgkool, mis valmistab ette ohvitsere ja allohvitsere kaitseväele ja Kaitse-liidule ning on sõjandusega seotud teadus- ja arendustegevuse edendaja Eestis. Alates 2010. aastast on ajateenistuse läbinud kõrgharidusega noortel võimalus omandada ohvitseriettevalmis-tus KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli aastasel noorem-ohvitseride kursusel.

KAIT

SEVÄ

GI

LIIA

LA

AS

ROBERT R. LEONHARD

Manööversõja kunstManööversõja teooria ja maa-õhk lahingud640 lk, kk

Raamat annab huvitava ülevaate manöövri arengu kohta sõja-pidamises, esitades sealjuures põhjaliku analüüsi meetoditest ja vahenditest vaenlase löömiseks. Üllatuslikult toob autor näiteid ka Alakesander Suvorovi ja Jan Žižka võidukäikudest ning julgeb teha etteheiteid edukaks tituleeritud operatsioonile „Õiglane põhjus“.

PHILIP M. TAYLOR

Mõtterelv Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani384 lk, kk

Käesolev raamat käsitleb propaganda vahendeid. Mitte seda, kas toode (nagu sõda või religioon) on vajalik või mitte, kas see on õige või vale, õiglane või ebaõiglane. Uuritakse vaid vahendeid, mille abil toodet – edukalt või edutult – turustatakse. Raamat annab lugejale teadmisi, kuidas propaganda on arenenud, kuidas seda ära tunda ja milliseid eesmärke võib see eneses peita.

GEOFFREY TILL

MerevõimTeejuht 21. sajandisse640 lk, kk

Geoffrey Tilli tunnustatud teos “Merevõim. Teejuht 21. sajandisse” on mõeldud laiale lugejaskonnale – tegev meremeestele, akadeemi-listele uurijatele, merenduse õppuritele ja kõikidele, kellele pakub huvi merevõimu muutuv ja otsustav roll 21. sajandil. Raamatu koostamisel on kasutatud laia ringi eriala spetsialistide abi ja nõuandeid.

Tellides: www.healugu.ee, telefonil 680 4443 või myyk@healugu.ee

-20 %

Kunimärtsi lõpuni

46

Aja

lugu

Kaitse Kodu! 2/2013

JAAN LEPA Eesti Maaülikooli emeriitprofessor

Kaitseliit ühendab Eesti inimesi, kellel on ühine soov kaitsta ennast, oma perekonda, maad ja rahvast, sõltumata tegevusalast

ja poliitilistest tõekspidamistest. Kaitseliit loodi 1918. aasta novembris Ajutise Valitsuse eestvõttel

ja selle osa Eesti ajaloos on raske ülehin-nata. Kaitseliit pidas korda Saksa okupat-sioonivägede taandumisel, võitles peale-tungivate punaväelastega, surus maha mässukatsed, täites sageli nii politsei, täitev- kui ka kohtuvõimu funktsioone. Eesti taasiseseisvumisel turvas Kaitse-liit Eesti Kongressi valimisi ja istungeid, kaitses Toompead 1990. aasta mais jne. Maakohtades, kus on palju kaitseliitlasi, on kuritegevus minimaalne.

Kaitseliitlasest isa soovitus

Minu Vabadussõjas osalenud isa kuulus Kaitseliitu ilmselt kogu sõjaeelse Eesti Vabariigi eksistee-rimise aja. Mäletan, et tema magamistoa seinal rippus laadimata vintpüss, kuni isa selle „Vene valitsusele“ pidi loovutama. Aga kord oli meil range – mina seda püssi enda kätte ei saanud –, ja mis kõige huvitavam, sellist soovi ei tekkinudki, kuigi teadsin isegi padrunite asukohta.

Poisid olid poisid ka enne Teist maailmasõda

Minu esimeseks hariduslätteks sai 1765. aastal Aru mõisa Karijärve kooli nime all asutatud ning ajava-hemikus 1891–1895 Aru vallakooli ja 1896–1918 ministeeriumikoolina eksisteerinud Aru 6-klassi-line algkool, kus õppisin aastatel 1934–1939. Minu tegelik õppimisaeg selles kuueklassilises koolis oli kuus nädalat üle viie õppeaasta, sest kui isa mind 1934. aasta aprillikuus ühel õhtupoolikul kooli-majaga tutvuma viis, korraldasid koolis viibivad õpetajad mulle umbes tunni aja jooksul korraliku komplekseksami ja leidsid, et mul ei tasu esimeses klassis aega raisata. Käigu ma koos sügisel alus-tanud esimese klassiga mõned nädalad koolis, et mulle oleks võimalik teistega võrreldes õiglased hinded kirja panna ja esimese klassi lõputunnistus välja anda.

Ja polnud mul teiseski klassis suurt teha, sest olin Aru ministeeriumikooli lõpetanud isa juhendami-sel kodus tõhusat koolitust saanud. Alles kolman-das klassis sain aru, et koolis tuleb ka õppida.

Kooli teenekaim õpetaja oli 1908. aastal selle juha-tajaks saanud Anton(i) Puskar, kes töötas sellel ametikohal oma surmani 1946. aastal. Viimaseks ametinimetuseks oli tal Aru mittetäieliku kesk-kooli direktor. Teiseks meelde jäänud õpetajaks oli Lohusuust pärit Hilda-Johanna Sepp, kes töötas Arul õpetajana aastatel 1912–1948, olles ühtlasi Aru laulukoori, noorte- ja näitejuht. Tema oli üks Aru haridusseltsi asutajaid ning Kodutütarde Tar-tumaa ringkonna abivanem ja Aru rühma juht.

Tänu Hilda Sepa initsiatiivile käis Aru algkoolis ka aktiivne noorkotkaste ja kodutütarde tegevus. Kodutütarde tööd juhtis ta isiklikult, noorkotkaste

Kaitseliit loodi 1918. aasta novembris

Ajutise Valitsuse eestvõttel ja selle osa Eesti ajaloos on raske ülehinna-ta.

ERA

KOGU

Aru algkooli kodu-tütarde ja noorkot-kaste ühiskoondus. Keskel lipsuga õpetaja Arnold Kuus (härra Vanakot-kas), temast pisut paremal Hilda Sepp, kelle süles istub koolieelik Malle. Tei-ses reas paremalt teine on August Kopp, vits käes. Teises reas vasakult esimene loo autor, tookordne noorkot-kas Jaan Lepa

Noorte Kotkaste ja Kodutütarde katusorganisatsiooni Kaitseliidu deviisiks on „Pro Patria“ — „Isamaa eest“.

47

Aja

lugu

Kaitse Kodu! 2/2013

juhiks oli August Kopp, kes peale Anton Puskari surma töötas mõned aastad ka kooli direktorina. Kaitseliitlasest isa soovitusel liitusin ka mina esi-mesel võimalusel Noorte Kotkastega.

Noorkotkas oli huvitav olla

Pean takkajärele meenutades märkima, et noor-kotkaaeg oli üks minu noorusaja huvitavamaid perioode. August Kopp, meile härra Kotkas (kuigi poisid teda omavahel peamiselt Kustiks nimetasid), oli suurepärane organisaator ja noortejuht, kes muutis oma osavõtu ja kaasaelamisega kõik meie üritused huvitavaks ja mälestusväärseks. Olen neid meenutades sageli kahetsenud, et tookord puudusid võimalused nende salvestamiseks mingis mäluseadmes. Tema kehastatud jõuluvana oli meel-dejääv estraadietendus. Enam-vähem sama kehtib ka tema juhitud noorkotkaste koonduste ja muude ürituste kohta. Tookordsete kodutü-tarde ja noorkotkaste ridadesse kuulus valdavalt õpilaskonna paremik, ligikaudsete arvutuste kohaselt umbes kolmandik kogu kooli õpilaskonnast.

Üks olulisimaid noorkotkaste üritusi oli võistlus „Alati valmis“, mille programmi kuulus näiteks kindla massiga kivi kaugusvise ja lõkke tegemine (koos puude kindlalt kauguselt kohaletoomise ja lõhkumisega) kindlal kõrgusel paikneva nööri läbi-põletamiseks. Minu parim tulemus nendel võist-lustel oli kolmas koht Tartu maakonna arvestuses.

Kõige huvitavamad ettevõtmised olid tavaliselt Võrtsjärve ääres korraldatud suvelaagrid koos luuremängude, mitmesuguste võistluste ja muude tegevustega. Meenub näites Võrtsjärves paikne-vale Tondisaarele korraldatud mootorpaadiekskur-sioon. Midagi erilist sellel saarel muidugi polnud, tonte ammugi mitte, aga meiega kaasas olnud Kusti oskas muuta selle sõidu ülipõnevaks.

Nii laagrisse minek kui ka tagasitulek käis muidugi jalgsi, kuid ka see oli niivõrd huvitav, et mingi hinna eest poleks tahtnud millegagi sõita. Alati käis meie matkadel ka Kusti. Juba üksnes selle matka pärast tasus laagrisse minna. Kusti vestlused loodusest ja maakohtade ajaloost olid väga huvitavad.

Meenub üks seik. Meie tee ristus väikese ojaga. Seisime sillal ja vaatasime vette, kui Kusti ütles korraga väga vaikse häälega: „Rahu, vaikust!” Ja

laskus ettevaatlikult sillalt alla. Siis märkasime, et umbes 60–70 cm laiuses ja kümmekonna senti-meetri sügavuses ojakeses peesitas päikesepaistel nii 40 cm pikkune luts. Täpne löök matkakepiga ja kala oligi uimaseks löödud. Et luts on teatavasti libe, oli meil tükk tegemist kala veest kättesaamise ja kottipanekuga. Aga milline maitsev soust sellest lutsust sai! Ning peaasi, ise tegime. Kusti juhenda-misel muidugi.

Kui Eesti sõltumatus otsa sai

Aru algkooli lõpetas igal aastal alla kümne õpilase. Meie kuuendas klassis oli 1939. aasta kevadel neli õpilast ja meie klass oli mitmeski mõttes erandlik. Esiteks olime viimased, kes lõpetasid Aru algkooli täiesti sõltumatus Eesti Vabariigis, sest 1939. aasta 28. septembril Moskvas allkirjastatud vastastikuse abistamise pakt tähendas sisuliselt selle sõltuma-tuse lõppu. Teiseks olid lõpetajate hulgas tavaliselt valdavas ülekaalus tütarlapsed, meist olid aga kolm neljandikku poisid. Kolmveerandi lõpetanutest moodustasid ka noorkotkad-kodutütred. Nemad kõik omandasid hiljem kõrghariduse. Neljas lõpe-taja aga suri täisikka jõudmata, vist tuberkuloosi.

Minu järgmises koolis – tookordses Tartu I kesk-koolis – noorkotkad ilmselt ei tegutsenud või olid nad passiivsed. Juttu neist igatahes polnud. Ka muutusid ajad alanud eelokupatsiooni tõttu segaseks ja uutes tingimustes tuli peatähelepanu pöörata õppimisele.

Aru algkool jätkas esialgu samas vaimus, kuni okupatsioon kõik pea peale pööras. Kui kauaaegne koolijuhataja Anton Puskar 1946. aastal suri, sai direktoriks August Kopp, kes aga 1949. aastal tut-tava metsavenna varjamise eest koolimaja keldris arreteeriti ja selle eest kuuldavasti kümneks aas-taks vangilaagrisse saadeti.

1963. aastal suleti Aru algkool õpilaste vähesuse tõttu. Minu parimad mälestused sellest koolist on aga seotud just osalemisega Noor Kotkaste töös.

Kolmveerandi lõpetanutest moodustasid

ka noorkotkad-ko-dutütred. Nemad kõik omandasid hiljem kõrgharidu-se.

Aru algkooli 1939. aasta lõpupilt. Esimene rida (vasa-kult): õpetaja Selma Tilk, koolijuhataja Anton Puskar, kooli hoolekogu esimees (nime ei mäleta) ja õpetaja Hilda Sepp. Teises reas lõpetajad Enno Hunt, noorkot-kas Jaan Lepa, kodutütar Heljo Jenson ja noorkotkas Paul Laan

ERA

KOGU

48

Nai

skod

ukai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

ANGELIKA LEBEDEVNaiskodukaitse Tallinna ringkond

Esimesel nädalavahetusel algas õppetöö juba reedel, seega pidid kaugema nurga inimesed õigel ajal kohale jõudmiseks varakult teele

asuma. Teadmiste tagaajamine sai kohe korraliku hoo sisse ja kestis pühapäevani välja. Loomulikult mahtusid vahele puhkepausid, üksteisega tutvu-mine ja kogemuste jagamine.

Pikad päevad olid sisustatud nii teoreetilise kui ka praktilise õppega: saime uued teadmised kohe proovile panna ja vajadusel ka lektorilt lisateavet pärida. Öeldakse, et rumalaid küsimusi ei ole. Vas-tuseta ei jäänud tõepoolest mitte keegi.

Eelnev kogemustepagas loeb

Alustasime vanemveebel Tanel Aldošiniga ting-märkidest, mille jälgimiseks saime vastavad raa-

Staabiassistentide kursusel vilisesid vildikadMöödunud aasta lõpul korraldati Meegomäel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Lahingukoolis värskendav staabiassistentide kursus Naiskodukaitse liikmetele. Kahe mooduli ajal saadi nii uusi teadmisi kui värskendati ka varemõpitut. Kursusel osales tosin naist erinevatest ringkondadest, keda juhendasid oma ala spetsialistid.

matud. Esialgu tundus võimatu kõiki neid meelde jätta ja seda uskumatum oli, et mõnel tublil naisel olid paljud tingmärgid juba selged. Siinkohal tuligi välja erinev kogemustepagas ehk see, kes, kus ja kui palju oli juba staabiassistendina tegutsenud. Hiljem tuli juttu meile väga vajalikust teemast – staabiassistentide tööülesannetest –, st sellest, mida peaksime tegema, mida mitte.

Major Madis Nõmme rääkis meile staabi struktuu-rist ja ülesannetest, otsuse vastuvõtmise protses-sist, Eesti riigikaitse struktuurist ja juhtimisest, üksuste struktuurist ja liikidest ning tööst topo-graafi lise kaardiga. Kogu juttu saatis võimalusel

praktiline tegevus, et teadmised kohe kinnis-tada. Selleks tegi major Nõmme ka üllatuslikke tunnikontrolle nii tak-tikaliste tingmärkide, staabi ja selle osakon-dade kui ka juhtimis-punktide tundmise kohta.

Oli üsna ehmatav, kui ette anti paberileht käsuga joonistada jalaväepa-taljoni struktuur tingmärkides rühma täpsusega, kuid pärast pisukest järelemõtlemist said kõik sel-lega kenasti hakkama. Kasutasime raadiojaamu, täitsime lahingupäevikut ja määrasime kaardil koodipunkte, mis oli kindlasti üks põnevamaid, ühtlasi harivamaid ülesandeid.

Et saadud tarkus raisku ei läheks, saime ka kodu-töö: pidime joonistama kaardikilele tingmärke kasutades etteantud tegevuse. Mõningase pusi-mise peale sai tulemus päris hea.

Külg külje kõrval kursuse lõpuni

Teisel õppetöö nädalavahetusel oli esimeseks rõõmustavaks üllatuseks see, et kõik tosin naist, kes kohal pidid olema, olidki kohal, keegi polnud haigeks jäänud. Juba tuttavate nägude seltsis oli turvaline tunne. Turvaline ses mõttes, et õhtuks-ööks oli oodata praktilist õpet ja keegi ei kujutanud ette, mis meid täpselt ees ootab.

Päeva alustuseks rääkis leitnant Tarvo Planken operatsioonikäsust ja käsu lisadest, millele järgnes nooremleitnant Tõnu Niilo loeng ettekannetest ja kasutatavatest blankettidest. Ühel hetkel jagas leitnant Planken meile hunniku pabereid, millel oli

Tuli juttu meile väga vajali-kust teemast

— staabiassistenti-de tööülesannetest —, st sellest, mida peaksime tegema, mida mitte.

Kaardikilede joo-nistamine kujunes

kõige aeganõudva-maks ülesandeks

49

Nai

skod

ukai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

kirjas operatsioonikäsk, kust meie ülesandeks oli leida üksuse määratud, tulenevad ja olulised üles-anded. Kui määratud ja oluliste ülesannete esile-toomisega saime suuremate viperusteta hakkama, siis tulenevate ülesannete tabamiseks vajasime leitnant Plankeni abi.

Taas kord tuli palju uut informatsiooni vastu võtta, taas kord hiilisid mõtetesse kahtlused, kas saan reaalses olukorras hakkama ja suudan kõik vajaliku meeles pidada. Toeks olid õppejõudude julgustavad sõnad, et piisab, kui tead, kust infot otsida, päris kõike pähe õppima ei pea, kuid praktika käigus jääb suurem osa vajalikku iseenesest meelde. Ka kapten Toomas Pindise ettekanded proto-kolli koostamisest, aktist ja salastatuse tasemetest panid veidi kergemalt hingama, sest need teemad olid loo autorile tuttavad, nii hakkas ka lootusetus-tunne kaduma.

Pärast õhtusööki viis vanemveebel Kaido Poldov läbi sideõppe, kus tuletasime meelde Motorolade kasutamist, ühendasime maaliini kaableid ja käi-sime üle põhitõed, mida võib eetris edastada, mida mitte. Ärevus eelseisva lõppharjutuse ootuses muudkui kasvas.

Lõppharjutuseks jagati meie grupp kaheks, seega oli meil kaks jalaväepataljoni staapi, mis tegutsesid teineteisest sõltumatult. Grupijuhid käisid kohtu-misel, kus said brigaadiülemalt käsu ja edastasid selle staabile. Üheskoos arutledes pandi paika tegevuskava, määrati vastutajad ja asuti tööle. Oli vaja kopeerida suur hulk kaardikilesid, mis kuju-nes kõige aeganõudvamaks ülesandeks, kuid ühen-datud jõududega saime kõigega õigeaegselt valmis. Külg külje kõrval töötades oli vahepeal neli-viis naist markeriga kilede kallal ametis.

Lõppharjutuseks jagati meie grupp kaheks, seega oli

meil kaks jalaväepatal-joni staapi, mis te-gutsesid teineteisest sõltumatult.

Lisaks tuli suurendades kopeerida erinevaid blan-kette, et need seintele üles riputada, ja joonistada suurendatult lahingutegevusala kaart, et sinna saaks märkida üksuste (nii omade kui ka vastaste) tegevuse. Korraldati koosolekuid hetkeolukorrast ülevaate andmiseks ja protokollimiseks ehk iga staabi osakond viis ülema toimuvaga kurssi. Män-giti läbi erinevad tegevusviisid koos eeldatavate tulemustega. Millalgi pärast südaööd lubati meid puhkama, et hommikul varakult jälle alustada.

Kuigi mõnevõrra kurnatud, jõudsime õppusega viimaks lõppsirgele ja kõik kursuslased võisid kergendatult hingata. Ruumid korrastatud, asjad pakitud, diplomid käes ja kaaslastega hüvasti jäetud, asusime koduteele. Kaks pikka nädalavahe-tust asjalikult toimetades ja uusi teadmisi kogudes olid saanud ühele poole.

Meelest hakkavad minema kõhklused ja saamatus, mis asenduvad tegutsemistahte ja kindlustundega. Usun, et räägin meie kõigi eest, kui ütlen, et jääme huviga ootama võimalusi oma oskusi näidata ja teadmisi praktikasse rakendada.

3 X

AN

GELI

KA L

EBED

EV

Sideõppes tuli laiali vedada mitu rulli traati

Külg külje kõrval töötades oli vahepeal neli-viis naist markeri-ga kilede kallal ametis

50

Nai

skod

ukai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

ANNELI LOOKENNaiskodukaitse Tallinna ringkond

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algu-sest. Naiskodukaitsesse astumiseks avaldust esitades ei olnud mul õrna aimugi, mis mind

ees ootab. Ei osanud ette kujutada, mida üks või teine erialagrupp endast kujutab, veel vähem, millises ma ise tahaksin kaasa lüüa. Tundus, et igal pool ja korraga, mis tõttu võtsingi eesmärgiks asjasse selgust tuua ja läbida järjest kõik neli baas-väljaõppe (BVÕ) moodulit.

Organisatsiooniõpe

Organisatsiooniõpe oli heaks alguseks ja sellest tulekski igal uuel liikmel alustada. Sain ähmase ettekujutuse struktuurist ja inimestest. Kahe päeva jooksul tuli tohutu hulk infot läbi seedida. Kõik sellest ei olnud esmalt isegi arusaadav ja kõik ei jäänud ka meelde. Aga vajadusel tean, kust otsida või kellelt mida küsida.

Eredamalt jäid muidugi meelde riviõpe ja söögi-pausid. Lihtsalt sellepärast, et see oli minu esimene üritus Naiskodukaitses ja jäätist ma magustoiduks ei oodanud. See oli nagu kirss tordil. Tutvusime ka meie kaunite vormirõivaste ja nende kandmise eeskirjadega. Salamisi ihkab ju igaüks meist nais-kodukaitsja vormi kanda.

Argipäevast hüppes ehk ära iial ütle ei iial

Grupitööna pidime tegema väikse lavastuse, mis kujutas endast seda, kuidas uustulnuk Naiskodu-kaitse liikmeks astub. Grupp, kuhu ma kuulusin, otsustas kandideerija vaimselt proovile panna. Tervitasime teda karmi vastuvõtu ja noomitus-tega. Kui Naiskodukaitses oleksid päriselt sel-lised inimesed, poleks organisatsioonil ilmselt kuigi suurt liikmeskonda. Aga nüüd said teised hoopis naerda.

MA

RET

VA

LNER

Kuidas see asi töötab?

MA

RET

VA

LNER

Naiskodukaitse baasväljaõpe koos-neb organisatsiooni-õppe, sõdurioskus-te, toitlustamise ja meditsiini moodu-litest. Loo autor (paremal) leiab, et sõpradega koos on neid lõbusam läbida

51

Nai

skod

ukai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

Sõduri baaskursus

Juuni alguses seadsin sammud sõduri baaskursu-sele (SBK) Plangule. Vabandust, kuhu? Tõepoolest, mõningase netis surfamise peale leidsin kaardilt Plangu tänava ning pärast paaritunnilist rända-mist bussidega ja kahel jalal jõudsin kohale. Hiline-misega. Olin karistuseks valmis tegema kätekõver-dusi, kükke või midagi veel hullemat, kuid õnneks anti mulle sel korral armu. Paras katsumus oli juba kogu varustuse seljakotti saamine ja sellega õppe-klassi minek.

Kaldun arvama, et sõdurioskuste moodul jätab Naiskodukaitse baasväljaõppest kõige eredama mulje, isegi kui teema ei ole kuigi südamelähedane. See on lihtsalt nii erinev argipäevast ja sisaldab mõnes mõttes ka enda proovilepanekut. Eriti kui õhtu hakul pärast telgi ja ahju ülesseadmist selgub, et mehed on küttepuudega metsa läinud ilmselge sooviga meile näidata, milline see õige sõdurielu on.

Õnneks oli meil saepurubriketti ja praktika käigus selgus, et tulehakatiseks sobivad hästi ka näkilei-vad. Öösel oli kõik nii, nagu peab olema. Olime ahjuvalves. Kordamööda, kes vähem, kes rohkem. Mäletan, et naaber ajas mind oma valvekorra ajal üles, sest minu ahju lähedal olev magamiskott oli hakanud kahtlaselt aurama ja oli karta, et varsti võtab tuld. Ärgates sain ise ka aru, et magasin ahjule liiga lähedal. Jalad juba kõrbesid. Tasakaalu taastas järgmine öö, mil brikett otsa sai ja kütta ei olnud enam millegagi.

Kaks päeva elasin vapralt üle: roomasin, orientee-rusin, tutvusin sidevahenditega, õppisin NATO

tähestikku. Tegin priimusel süüa. Kõik naised sõid ja kiitsid, et vahel ei tee kodus ise ka nii head ja korralikku toitu kui metsas. Omandasin algtead-misi asjadest ja olukordadest. Võtsin lahti ja panin kokku ka automaadi ja püstoli. Nalja sai metsas liikumise ja käemärkide õppimisega. Orienteeru-misel suutsime ühe kaaslase peaaegu ära kaotada ja instruktor pidi ta hiljem metsatukast välja tooma. Eks nii juhtugi, kui loed kaardilt midagi veidi valesti.

Toitlustamine

BVÕ toitlustamismoodul läks SBKst palju valutu-malt. Sain õppetunni, et iialgi tasu öelda ei iial. Olin aasta alguses kindel, et toitlustamine on see eriala-grupp, kuhu ma mingil juhul minna ei taha. Aga sügisel panin ennast kirja just sellesse gruppi.

Saan nüüd aru, miks õppustel on osalejate hulga ülempiir. Ei mäleta, mitu meid täpselt kokku oli, aga kohati oli tunne, et liiga palju. Instruktorid olid meiega hädas, sest vahepeal ei olnud igaühele enam tööd anda. Nii olin mina oma lahingupaarilisega vahepeal välikatla tulevalves või siis tee- ja kohvivett keetmas.

Hiljem haarasime võimalusest ja võtsime liha valmistamise oma õlule. Vaatamata kaaslaste märkustele, et nad ei kadesta meid üldse, olime meie rahul. Õppisime, kuidas käsitseda wok-panni ja mida sellega tohib ja ei tohi teha. Pärast, kui panni õli ja soolaga küürisime, tulid mõned teisedki appi. Kes küll ütles, et naisi üle ühe kööki ei mahu? Või et panni küürides sõbraks ei või saada? Vaatamata

Sõdurioskuste moodul jätab Naiskodukait-

se baasväljaõppest kõige eredama mulje, isegi kui teema ei ole kuigi südamelähedane.

Esmaabi andmist ei pea pelgama, ka soojast tekist ja heast sõnast võib palju kasu olla

TAIR

I VÄ

LIN

UR

M

Organisat-siooniõpe oli heaks

alguseks ja sellest tulekski igal uuel liikmel alustada.

52

Nai

skod

ukai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

sellele, et küürisime ja küürisime, lõpuks juba neljakesi, ei tahtnud pann kuidagi päris puhtaks saada. Mäletan, et lõpuks ütles üks instruktor teisele, et ära lase neil rohkem küürida, kahju on, jättes täpsustamata, kellest. Pannist või meist?

Toitlustamisõppe kaks päeva möödusid kiiresti ja lõbusalt. Kõik me, kaasa arvatud mõned instruktorid, õppisime, kuidas matemaatiliste valemite abil menüü tarvis toidukoguseid arvutada ning millised on nõuded köögile ja kokale. Tahes-tahtmata muutsin tänu sellele koolitusele ka mõnin-gaid harjumusi oma koduköö-

gis. Toitu välja jagades kuulsime ka kommentaare, enamasti ikka positiivseid. Ja muidugi tänu.

Esmaabi

Viimasena osalesin esmaabi baasväljaõppel, mis andis palju kindlust juurde. Kui nüüd vajadus peaks tekkima, julgen ka appi minna.

Esmaabiga olin vähe kokku puutunud. Olin veen-dunud, et kui meditsiinilisi teadmisi ei ole, ei tasu minna asja hullemaks tegema. See eelarvamus lükati ümber. Esmaabi võib olla ka lihtsalt käe hoidmine ja kannatanu rahustamine. Kukutati teisigi müüte: nüüd jääb meelde, et hapukoor ei ole päiksepõletuse rohi. Igaks juhuks kirjutasin üles ka kogu info palavikualandajate ja desinfi tseerivate vedelike kohta. Võiks ju arvata, et nende kohta teame kõike, aga tegelikult see nii pole.

Usun, et elustamise ees oli paljudel kursuslastel samasugune hirm nagu minul. Mis siis, kui teen asja hullemaks? Aga nagu ütles instruktor, kanna-tanut ära tappa enam ei saa, sest selleks hetkeks, kui elustama hakkad, on ta juba surnud.

Lisaks harjutati veel nii haavade kui ka käe kaela sidumist, kannatanu erinevaid poose ja tema transportimist. Kõike seda väheste vahenditega, sest kui õnnetus käes, ei ole enam aega kummi-kindaid ega esmaabipakki otsida, nagu kinnitasid ka instruktorid. Järgmisel korral ei hakka ma aega kulutama esmaabipaki sildi lugemisele, vaid asun kohe abi andma.

Situatsioonimängud panid meid tegutsema. Esmalt veidi arglikult, kuid lõpuks mõtlesime juba ise eri-nevaid olukordi välja ja lasime teistel neid lahen-dada. Elutruud situatsioonid, nagu bussiõnnetus, lapsed tikkude ja bensiiniga või lõbusate noorte kurvalt lõppenud jaanituli rannas, tõid endaga kaasa kõva kisa. Abiandjad üritasid selles kaoses kuidagi orienteeruda. Isegi „teadvuse kaotanud“ kannatanu ajas ennast pärast abi saamist püsti, et toimuvat jälgida.

Kasu igast moodulist

Kõik need väljaõppemoodulid olid teaberikkad, huvitavad ja nendel saadud teadmisi saab suuremal või vähemal määral kasutada ka tavaelus. Kui ma poleks sel aastal baasväljaõppemooduleid läbinud, ei oleks mul siiani aimu, kus ma olen ja miks ma olen. Ja muidugi poleks mul nii palju uusi tutta-vaid, kellega koos uutele ja huvitavatele üritustele minna.

EVI K

IRSI

MÄ

GI

Elustamisega pole võimalik kannatanu olukorda hullemaks teha, sest see on juba niigi hull

Instruktorid olid meiega hädas, sest vahepeal ei

olnud igaühele enam tööd anda. Nii olin mina oma lahingu-paarilisega vahepeal välikatla tulevalves.

Kaitse Kodu! 2/2013

Kogemused kui nopitud õunadNaiskodukaitse esimene e-kursus on läbi. Elagu e-kursus!NELE PERNITS, E-kursuse instruktor

Naiskodukaitse esimene otsast lõpuni e-keskkonnas korraldatud kursus lõppes 6. jaanuaril. See kümme nädalat kestnud administreerimiskursus Naiskodukaitse vabatahtlikule juhile viidi läbi kaitseväe e-õppe-portaalis Ilias ja oli enamikule kursuslastest esimeseks e-õppe kogemuseks. Mitmekesiste ülesannetega

kursusel tuli täita tabeleid ja teste, aga postitada ka tekste foorumitesse ja joonistada mõttekaarte.

Head, rõõmsad ja väärt kogemused

Järgmisel korral parandamist vajav, mis andis siiski väärt õpikogemuse

Veel toored ideed edaspidiseks

* Kursusel osalemine ei takistanud muud tegevust, nt osaleti samal ajal ka teistel kursustel, peeti pühi ja sünnipäevi, üks naiskodukaitsja sai kursuse ajal isegi taas kord emaks.

Saime õppida

üksteise koge-

mustest.

Õppimine endale sobival ajal ja

kohas.*

Kõik osalised kinni-tasid tagasisides, et said olulisi teadmisi ja praktilisi kogemusi ning uusi mõtteid.Iliase süsteemiadmi-nistraator, Kaitseväe Ühendatud Õppe-asutuste haridusteh-noloog, oli tohutult abivalmis.

Arenesid kursus-

laste arvutialane

pädevus ja julgus

õppida kasutama

uusi programme.

14 ringkonnas

võib ehk edaspidi

märgata paremat

administreerimist.

Kursuse aeg, mille sisse jäid jõulud

ja aastalõpp, on inimestele ka ilma

kursuseta ülemäära toimekas.

Iliase serverid olid

aasta lõpul liiga täis,

mistõttu kogu süsteem

jäi ajuti kohutavalt

aeglaseks ja juba

tehtud tööd läksid

kaduma.

Statsionaarkursuse

e-õppeks ümberkujun-

damine on keeruline

töö, eriti veel siis, kui

eeskuju pole kuskilt

võtta.

E-kursus osutus

seda toetavale inst-

ruktorile plaanitust

ajamahukamaks.

Kursust saab e-õp-

pes edasi arendada,

tuues sisse nt heli- ja

videofailid, võimaluse

Skype’is instruktoriga

konsulteerida jms.

Juba oodatakse

järgmist e-kursust.

Mida oleks mõttekas

e-õppes õpetada ja

mida mitte?

Järgmisel kursusel

tuleb kasutada abi-

instruktoreid, et kogu

kursuse läbiviimise

raskus ei langeks

ühele inimesele.

Loodetavasti leiab järgmise kursuse

abiinstruktorid selle kursuse lõpetajate seast.

Nai

skod

ukai

tse

53

54

Nai

skod

ukai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

NELE PERNITS Naiskodukaitse Rapla ringkond

Eesti Vabariigi sünnipäevakuu puhul pani Naiskodukaitse Rapla ringkond kokku foto-näituse „Naiskodukaitse – triibuseelikust

digilaiguni“, mis avati Rapla maavalitsuse hoones 5. veebruaril. Tegu on Rapla naiskodukaitsjate päris esimese omakoostatud fotonäitusega, see-tõttu oli väike näitus ringkonnale suur samm.

Et kirjeldada selle näituse sünnilugu, tuleb alus-tada sellest, et Rapla maavalitsus uuris maavanema ettepanekul Rapla naiskodukaitsjatelt, kas neil pole mõnd näitust, mille nad tahaksid veebruaris maavalitsuse hoonesse välja panna. Neil polnud valmis näitust, aga hea meelega oldi valmis näitust koostama. Loomulikult osutus kõige raskemaks valida välja Naiskodukaitset kõige paremini iseloo-mustavad fotod, mis pidid olema sedavõrd suure lahutusvõimega, et nendest piisava suurusega näi-tusepildi saaks. Otsustamine oli kõike muud kui kerge. Isegi öösel uinumist oodates keerlesid silme ees kollaste pluusidega hokinaiskond ja ikka veel puuduv leivaküpsetamisfoto.

Naiskodukaitse on üks imetlusväärne ja laiahaar-deline organisatsioon, nii et tema tegevusest võiks kokku panna erinevaid fotonäitusi ja ikka jääks hulk naiskodukaitsjate tegemisi kajastamata. Kuid lõpuks sai piltide valimise aeg otsa. Oli leitud parimaid pilte, mis vastasid just näituse tegijate

Mu daamid, ma olen meie revident!EDA KIVISILD

Viljandis korraldati 12. jaanuaril Naiskodukaitse Lõuna ringkonna revideerimiskomisjoni liikmete esimene õppepäev. Sakala naistele tulid sinna seltsiks Valga, Põlva ja Võru revi-deerijad.

Päeva esimesel poolel rääkis Eda Kivisild sellest, mis on revideerimine ja mis revisjonikomisjon ning kuidas võiks viia revideerimist läbi Naiskodukaitses. „Revisjonikomisjoni liikmed peavad oma järeldusi tegema nii, et kokkuvõte oleks õiglane, mõistlik ja otstarbekas,“ rõhutas ta. „Samuti ei tohi unustada, et kõik me oleme selles organisatsioonis vabatahtlikud ja revisjonikomisjon ei tohi olla koht kellelegi ärategemiseks.“ Arutleti ka jaoskondade revisjonikomisjoni otstarbekuse üle. Kohalolijad leidsid, et kui jaoskonnad on väikesed ja aktiivsete liikmete hulk veelgi väiksem, ei ole jaoskondade revideerimine mõistlik. Ka jäi kõlama mõte, et kaks revisjoni aastas on liigne ajakulu. Suvel on inimesi keeruline kokku saada, ent komisjon on ainult siis töövõimeline, kui kohal on kõiki kolm liiget.

Keskrevisjonikomisjoni liige Ülle Säinas juhendas praktilist ülesannet. Õppepäeval osalejad jagunesid kahte gruppi ja analüü-sisid kaht revideerimisaruannet. Pärast hommikupoolset teoreetilist loengut oli revideerijatel võimalik kohe kõik läbiarutatu praktikasse viia ja aruannetesse hakati suhtuma hoopis teise tundega. Õppepäeva viimane pooltund kulus arutelule, kas sellist piirkondlikku õppepäeva on vaja ja kas neid võiks ka edaspidi korraldada. Kõlama jäi arvamus, et see on revisjonikomisjonide taseme ühtlustamiseks hädavajalik ja enne aastarevisjoni algust on arukas kõik vajalik meelde tuletada.

Naiskodukaitse fotodel ehk luulepõimikust kaerakäkini

LIIS

PÄ

RN

A

ettekujutusele naiskodukaitsjate tegemistest. Eks näitus saanudki tegijate nägu.

Aga miks just „triibuseelikust digilaiguni“ ja mitte näiteks „kokamütsist kompassini“, „raadiosaatjast lõngakerani“ või „kontsakingast šokiasendini“? Tegelikult on see juhuslik, sest Naiskodukaitse ole-muse annaks edasi ükskõik milline loetletud sõna-paar. Naiskodukaitsjad ongi nii mitmekülgsed. Lihtsalt „triibuseelikust digilaiguni“ kõlab hoopis paremini kui näiteks „villis jalgadest kõrbenud pudruni“. Ja ka näitus ise sai vastavalt pealkirjale sätitud, algab triibuseeliku fotost ja lõpeb digilai-guses välivormis naiskodukaitsjatega.

PIR

ET T

AIM

55

Nai

skod

ukai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

Miks karta ussi kalas ja hiirt saias?HELEN ALLAS Naiskodukaitse Harju ringkond

Männikul korraldati 19. jaanuaril Tallin-na, Rapla ja Harju ringkonna naiskodu-kaitsjate toiduhügieenikoolitus. Aet Kala Harju ringkonnast õpetas, millised ohud meid köögis varitsevad ja kuidas neid vältida.

Tund algas šokiteraapiaga: nägime fotosid kõikvõimalikest tegelastest meie toiduainetes, nagu väike uss kalas, mäda lihas ja hiir saias. Saime teada, millised mikroorganisme peame kartma ning kuidas nende tekkimist ja paljunemist vältida. Saime nendel teemadel ajusid ragistada nii iseseisvalt kui ka rühma-tööna. Lõpetuseks tuli sooritada test selle kohta, kas õpitu ka meelde on jää-nud. Edukad testi läbinud said vastava tunnistuse.

Õppisin palju ja tean nüüd paremini, kuidas toitu valida, ladustada, valmis-tada, säilitada ning ka taaskasutada ja hävitada. Omandatud oskusi saan kasutada nii kodus kui ka metsas Naisko-dukaitse ja Kaitseliidu üritusel osalejaid toitlustades. Kujuta näiteks ette, et oled toitlustamas 300 võitlejat ja neid kõiki tabab toidumürgitus või düsenteeria, mille põhjuseks on sinu lohakus toidu käitlemisel. Kes siis riiki kaitseb? Et seda ei juhtuks, soovitan sinulgi läbida toiduhügieenikoolitus.

Viljandi laadal jagati julgustLEMBE LAHTMAANaiskodukaitse Sakala ringkond

Organisatsioonile, mis tahab kaasata uusi liikmeid, pakub vabatahtlike laat suurepärast tutvustusvõimalust. Jaanuaris korraldatud Viljandi vabatahtlike laadale oli kohale tulnud tõeliselt vahva ja motiveeritud seltskond. Alguses istusime kõik koos tutvumisringis ja saime teada, mis eesmärgil keegi laadale tuli. Enamikule vabatahtlikest, kes otsisid tegevust, oli kõige olulisem oma vaba aja kasulik rakendamine.

Laadal tutvustasime kõigile huvitatuile Naiskodukaitset, rääkisime sellest, mida organisatsioon meile pakub ja mida võiksid nemad meie-ga liitudes teha. Näitasime Naiskodukaitset tutvustavat videoklippi, jagasime kaasavõtmiseks Naiskodukaitse retsepte, infovoldikuid ja lahkesti ka oma kontaktandmeid. Tore, et Viljandis on inimesi, kes soovivad anda oma panuse vabatahtlikuna. „Olen mitu korda mõelnud, et tahaksin tulla Naiskodukaitsesse,“ ütles üks noor naine, kes meie laua juurde vestlema tuli. Jutuajamisest selgus, et ta on juba kordu-valt vaadanud meie kodulehte ja sõbrannaga liikmeks astumisest rääkinud. Eks vahel jää mõnelgi esimese sammu astumiseks julgusest puudu. Just seda saime me laadal juurde anda.

Sada päeva aastas Naiskodukaitse heaksAIRI TOOMING Naiskodukaitse esinaine

Naiskodukaitse 2012. aasta aruandest ilmneb, et organisatsiooni tegevuses osales 78% tegevliikmetest. Aktiiv-seimad liikmed leidsid end sajal või rohkemalgi päeval mõnelt Naiskodu-kaitse ürituselt. Aktiivsustabeli tipus troonib Eve-Merin Aas Harju ringkon-nast. Ta on ringkonna revisjonikomisjoni esinaine, Männiku jaoskonna juhatuse liige, aktiivne toitlustaja ja formeerija ning loomulikult kohusetundlik õppustel osaleja. Kõikides nendes rollides tegut-sedes käis Eve-Merin 2012. aastal suisa 134 päeval mõnel Naiskodukaitsega seotud üritusel.

Üliaktiivsed on olnud ka Triin Viltrop Tartu ja Tiina Ott Sakala ringkonnast. Triin on muu hulgas jaoskonna juhatuse liige, Kaitseliidu Tartu maleva teavituspealik, tegutseb ringkonna avalike suhete grupis, läbis 2012. aastal välikoka kursuse ja jõudis teha palju muudki. Tiina on ringkonna esinaine, ta oli Mari Raamoti elust kõneleva näidendi lavastamise üks veda-jatest ja osales reservohvitseride kursusel. Nõnda, hunt kriimsilma moodi tegutsedes, jõudsid need tegusad naised sajal päeval aastas Naiskodukaitse elu edendada.

2011. aastal osales organisatsiooni tegevuses 73,9% naiskodukaitsjatest. Seega saame rõõmuga tõdeda, et passiivsete liikmete osa on vähenenud. Head meelt valmistab ka see, et vähenenud on nende liikmete hulk, kellega puudub kontakt. Kui 2011. aastal oli neid 150, siis aastaga kahanes see arv 94ni. Tulemus näitab, et 2012. aastal tehti muu hulgas tõhu-sat tööd suhtluses passiivsete liikmetega. 2012. aasta lõpuks oli Naiskodukaitsel kokku 1834 liiget. Suurimad ringkonnad on Tallinn (216), Tartu (181) ja Lääne (161).

NKK

SA

KALA

RIN

GKO

ND

E. N

ÕGU

56

Tee

ise!

Kaitse Kodu! 2/2013

VAJA LÄHEB:

puuvillast lõnga, 2 mm heegel-nõela, 10—12 mm suurusi pikliku pupilliga silmi, nõela lõngaotsa peitmiseks;

täitematerjali (soovitavalt lamba-villa või nn padjatäidet ehk po-lüesterkerakiudu, võib kasutada neid mõlemaid ka korraga);

silmi ussmaole ja teistele mängu-asjadele. Neid saad osta interne-tist aadressilt http://www.artef-leur.blogspot.com/.

USSMADU — AMIGURUMI MUSTER Selle õpetuse järgi valmistades saad umbes 40 cm pikkuse ussi.

1. rida: 6 silmust ringiks (kasuta magic ring’i).

2. rida: 6 x KAS ehk igasse silmusesse 2 KS (saad kokku 12 silmust).

3. rida: 12 x KAS ehk igasse silmusesse 2 KS (24).

4. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (24).

5. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1KS (24).

6. rida: 1 KAS, 11 KS, korda sama (26).

7. rida: 2 x KAS, 11 KS, korda sama (30).

8. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (30).

9. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (30).

10. rida: 23 KS, 1 KAH, 5 KS (29).

11. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (29).

12. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (29).

13. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (29). Sellele reale on hea panna turvasilmad, kui neid kasutad. Kinnita need 16. real.

14. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (29).

15. rida: 2 x KAH + 11 KS, 2 x KAH + 10 KS (25).

16. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (25). Siin kinnita silmad.

17. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (25).

18. rida: 1 KAH, 11 KS, 1 KAH, 10 KS (23).

19. rida: 18 KS, 1 KAH, 3 KS (22).

20. rida: 6 KS, 1 KAH, 14 KS (21).

21.—82. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (21).

83. 1 KAH, 19 KS (20).

84.—88. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (20).

89. rida: 8 KS, 1 KAH, korda sama (18).

90.—99. rida: tavaline ehk igasse silmusesse 1 KS (18).

100. rida: 1 KAH, 7 KS, korda sama (16).

101.—107. rida: tavaline ehk igasse silmuses-se 1 KS (16).

108. rida: 6 KS, 1 KAH, korda sama (14).

109.—115. rida: tavaline ehk igasse silmuses-se 1 KS (14).

116. rida: 1 KAH, 5 KS, korda sama (12).

117.—121. rida: tavaline ehk igasse silmuses-se 1 KS (12).

122. rida: 6 x KAH (6).

Tee „puhas lõpetamine“. Vt fotosid 10—12.

1. Heegeldamist alusta magic ring´iga. Ridade märkimiseks on hea kasutada al-gusest jäänud lõnga, võid kasutada ka teist tooni lõnga või spetsiaalseid ridade märkijaid

2. Turvasilmad, juhul kui neid kasutad, paiguta 13. reale, neid on hea kinnita-da 16. real

3. Siin näed turvasil-ma teist poolt ussi sees enne taguse paigaldamist

4. Turvasilma pai-gutamiseks on hea viis selle tagust kahe sõrmega suruda. Enne silmade kinnitamist veendu, et need on soovitud kohas, hiljem parandusi teha ei saa. Võid panna ka ussi ninasse natukene täidet, et ussi pea kuju paremini näha

5. Sellel pildil on üks turvasilm paigas. Selle tagune peab pai-ka minemiseks tegema väikese nn nõksu või „laksu“

1

2

3

4

5 6. Pea on valmis ja täidetud, silmad on paigas. Topi täidist ussi sisse jooksvalt kudumise ajal. Pea täitmiseks sobib kõige paremini lambavill, keha sisse võib panna polüesterkerakiudu ja sabasse taas lambavilla, sest peenikest saba on halb vetruva täidisega täita

6

57

Tee

ise!

Kaitse Kodu! 2/2013

Jaanuari alguses kogunesid Keila jaoskonna naised Laura Sillari juhendamisel meisterdama armsaid pisiloomakesi, keerulise nimega amigurumi lelusid. Kur-suse kutsus kokku Aet Kala, kes oli juba varem heegeldamispisiku külge saanud.

„Kursuse korraldasime jaanuaris, et kõik ikka enne maoaasta algust mao valmis jõuaksid teha. Enamik saigi ussi kiiresti valmis ja mõnel kursusel käinud naisel on juba terve kaminasimss heegeldatud tegelasi täis,“ jutustas Aet.

Eriliselt käsitööhuviliseks Keila jaoskond ennast ei pea, siiski on varem Kaitseliidu Saue kompaniile jõulukingiks sokke kootud, savikruuse ja käsitööpatju valmista-tud. „Plaanis on kangast prosside tegemise õpituba ja tahame õmmelda endale ka Naiskodukaitse sinised kleidid, sellised, mida naiskodukaitsjad sõja eel kandsid ja mille lõike Tartu naised elustasid,“ rääkis Aet näputöösõprade tulevikuplaanidest.

Hea põhjus igal naiskodukaitsjal käsitööga sinasõprus sõlmida on Aeda arvates Naiskodukaitse loteriide korraldamise tava. „Loteriisid kavatseme kindlasti ka kohalikul üritustel korraldama hakata, naistega on juba kokku lepitud, et käsitööd tuleb kogu aeg tasapisi teha, et kui loterii tuleb, oleks käsitööesemeid auhinnalauale võtta,“ ütles ta.

Näputööd loosirattasse

15. Ussi võid kau-nistada igasuguste kaunistamis- ja tikkimisvõtetega. Ka lihtne triip jääb kena. Alati ei pea triipu sisse heegeldama, ka hiljem lisatud triip annab huvitava tulemuse

7. Siin näed ussi osa, kui tehtud on ca veerand kogu heegeldus-tööst

8. Kui algusest jäänud lõng enam rea algust märkima ei ula-tu, võib selleks kasutusele võtta teist värvi lõnga

9. Ussi saba lõpetades on juba üsna raske hee-geldada ja veel raskem täidist toppida. Seetõttu kasutan täidiseks taas lambavilla ja toppimiseks heegelnõela tagumist otsa

10. Lõpetamine. Kasu-ta „puhast lõpetamist“: vii iga lõpusilmuse alt lõng nõelaga läbi ja…

11. …tõmba siis kõik silmused kokku

12. Peida lõnga ots, viies lõnga kinnitõm-matud augu keskelt läbi.

13. Nii jääb kena lõpp-tulemus

14. Et lõngaots kenasti ära peita, pane nõel alati samast kohast sisse, kust lõng välja tuleb. Peida lõngaotsi nii vähemalt 4 korda, siis ei ole ohtu, et need pesuga lahti tulevad. Peitmise osas on lam-bavill taas suurepärane materjal, sest lõng jääb kenasti mänguasja sisemusse

7 8 9

10

11

12

1314

15

KASUTATUD LÜHENDID

KS — kinnissilmus

KAS — kasvatamine (kaks KS ühest silmusest)

KAH — kahandamine, kaks silmust kokku, nähtamatu kahanda-mine (invisible decrease) — heegeldad korraga kahe silmuse esimesed aasad kokku ehk võtad esimese silmu-se esimese aasa ja teise silmuse esimese aasa nõelale ning heegeldad nad koos läbi, siis jääb pealispind kena ja ühtlane.

TERMINID

Magic ring — 6 silmust ringiks. Kui alusta-da selliselt, ei jää ringi keskele auku. Mina kasutan kahe ringiga võluringi. Guugelda sõnaühendit magic ring — leiad hulgaliselt õpetusvideoid.

„Puhas lõpetamine“ — vt fotosid 10—12, st viid lõnga iga lõpusilmuse alt nõelaga läbi ja tõmbad nii kõik silmused kokku.

58

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

ANDER ASBERGNoorte Kotkaste Tallinna malev

Kui rääkida salgapealiku reaalsetest ülesan-netest rühmas, peab esmalt küsima, kas ja kuidas teda rakendatakse. Võib öelda, et

salgapealik täidab oma rolli peamiselt rühma või maleva üritustel, kus tema hoole ja käsu alla on võimalik ja vajalik anda alluvaid. Ühtlasi peaks igas rühmas olema juurutatud struktuur, mis määrab salgapealike ametikohad ja nende täitjad. See võib lisaks üldisele korrektsusele hõlbustada ka rühma-pealiku ja rühmapealiku abi tegevust.

Kes sobib salgapealikuks?

Et olla aktsepteeritav juht, peab salgapealikul olema alluvate seas autoriteeti. Ta peab olema aktiivne, aga tal peavad olema ka autoriteedi võit-miseks juhile vajalikud isikuomadused, pädevus ja kogemus. Hea, kui ta on alluvatest pisut vanem.

Salgapealiku intensiivkursusele on mõtet suunata selliseid noorkotkaid, kes sobivad loomuoma-dustelt juhiks ja on ka valitud (või kavandatud)

Intensiivõpe vormib noorkotkast salgapealikuNoorte Kotkaste Tallinna maleva juhieeldustega noortele on korraldatud juba kaks aastat salgapealiku intensiivkursust, mis on andnud kogemusi ja tekitanud mõtteid.

rühmas vastavale ametikohale. Kõigil noortel ei ole piisavalt juhisoont. Ja ei peagi olema – nad võivad olla sellele vaatamata igati tublid noorkot-kad. Intensiivkursuse mõte on anda juhtimiseks vajalikke teadmisi ja oskusi, mitte alustada juhi kasvatamist. Kasvatustööd tuleks teha vajadusel rühmas, nt jagades noortele juhtimisülesandeid, jälgides nendega hakkamasaamist ja arengut juhina ning koostades asjakohaseid pingeridu.

Tallinnas on seatud kursusel osalejate vanuse alampiiriks 14 eluaastat (ülempiir 17 eluaastat). Selles vanuses kandidaat on piisavalt koge-nud ja end üritustel tõestanud. Kehtib nõue, et kursusele suunatavale noorele peab rühmas olema pakkuda salgapealiku või rühmapealiku abi

ametikoht. Pädevusena saab arvestada aktiivset osalust noorkotkaste tegemistes ja sooritatud katseid. Selliseid noori pole korraga palju võtta, aga intensiivkursusel ongi väiksem osalejaskond plussiks – see annab võimaluse personaalsemaks lähenemiseks. Ka on seetõttu alati olnud võimalus õppureid valida ja kooskõlastada eelnevalt nimeli-selt peaaegu kõik kursusele tulijad.

Motiveerivate ja demotiveerivate

tegurite grupitöö

AN

DER

ASB

ERG

Noortele on riviõppes ja rivi juhtimisel raskeim korralik taktsamm

AN

DER

ASB

ERG

Salgapealiku intensiivkursu-sele on mõtet

suunata selliseid noorkotkaid, kes so-bivad loomuomadus-telt juhiks ja on ka valitud (või kavanda-tud) rühmas vastava-le ametikohale.

59

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

Kuidas õpetada juhtimist?

Nagu kirjutasin, pole intensiivkursuse eesmärgiks kellestki juhti kasvatada, vaid anda juhieeldustega noorele hea stardikiirendus edasiseks tegevuseks. Sellest tulenevalt on valitud ka õppeteemad. Et saada tublist noorest tublit juhti ja koolitajat, pole mõtet õpetada talle üle kotkaseadusi, sõlmi, aja-lugu ega relvi. Selle asemel vajab algaja juht tead-misi, mis aitavad tal alluvatega toime tulla ning oma juhi- ja koolitajaülesandeid täita: juhtimise üldalused, käsuandmine, rivi juhtimine ja peda-googika algtõed.

Oluline on ka koolitajate valik, sest ainete kva-liteetseks edasiandmiseks peab koolitaja olema õppurist vähemalt peajagu pädevam. Hea koolitaja on see, kes on võimeline õpetama ka täiskasvanud juhte. Heade koolitajate leidmine noorte juhtide väljaõpetamiseks on üks võtmeküsimusi.

Mida õpetada salgapealikule?

Juhtimise alustes õpivad noored pealikukandidaa-did peamiselt ära tundma hea ja halva juhi omadusi, teadvustama võimu ja vastutuse seoseid ning auto-riteedi liike. Oluline on teada ka motivatsiooni kas-vatavaid ja kahandavaid tegureid ning distsipliini tagamise meetodeid militaarses hierarhias. Selles aines sooritavad õppurid hiljem teoreetilise testi.

Formaalse käsu õpetamise eesmärk on juhendada noori tegevusi süstemaatiliselt pla-neerima ning andma alluvatele konkreetseid läbimõeldud üles-andeid ja korraldusi. Käsuõpe tugineb NATO standardi koha-sele viiepunktilisele ülesehitu-sele, kuid on lihtsustatud. Iga õppur saab ülesande koostada ja esitada oma grupile ka ise kuni paarileheküljeline käsk, mille teemaks võib olla näiteks

grilliõhtu korraldamine, jaotelgi püstitamine või korruse koristus.

Rivi juhtimine on salgapealikule väga vajalik oskus. Ta peab oskama korrektselt allüksust rivistada ning juhtida pöörete tegemisel ja liikumisel, kus-juures kasutada tuleb õiget hääletooni ja õigeid käsklusi. Loomulikult peab noor oskama esmalt ise vastavaid tegevusi rivis vähemalt hästi täita. Tuleb tunnistada, et noorkotkaste rivilises ettevalmistu-

ses on puudusi (ilmselt sõltumata malevast). Riviõpe on tüütuvõitu ja tundub, et sellele pööratakse esmases väljaõppes vähe tähe-lepanu. Oluline on mitte ainult käskluste-võtete korralik õpeta-mine, vaid ka drill nende tege-likuks omandamiseks. Lühim arvestatav riviõpe võiks kesta üks tund. Riviõpe pole pelgalt distsipliini ja korrektsuse taga-

mine, vaid see arendab ka koordinatsiooni, rühti ja reaktsiooni, mis on kasulik ja vajalik kõigile.

Üks salgapealikule vajalikemaid teemasid on peda-googika. Selles valdkonnas omandatud teadmiste toel saab salapealik olla näiteks laagris noortejuhile abiks õppetundide läbiviimisel või matkapunktide sisustamisel. Alustatakse sõjaväepedagoogika põhimõtetest, õppides muu hulgas õppemeetodite valikut, aine omandamise või mitteomandamise põhjusi, näitlikustamisvahendite kaasamist ja muud. Noored pealikud õpivad läbi viima klas-situndi ja harjutust ning koostama lihtsustatud koolituskaarti. Õpetatava pedagoogika aluseks on võetud nn Soome stiil, mida kasutati selle aasta-tuhande alguseni Lahingukoolis ajateenijate õpe-tamisel ja mis tugineb üsna vähestele, kuid väga konkreetsetele ja praktilistele printsiipidele ning nende rõhutamisele.

Iga juhikandidaat peab lõpuks ka ise oma grupile 20–30-minutilise klassitunni andma või harjutuse läbi viima. Selle teemaks võib olla näiteks pöörded rivis, noorkotka seadused või paberlennuki volti-mine. Iseseisev tunniandmine kontrollija valvsa pilgu all on noorele juhile üks karastavamaid üles-andeid. Enesekindlust tõstavad korralik valmistu-mine ja teema hea tundmine.

Noorte Kotkaste Tallinna maleva salgapealiku intensiivkursusel käsitletavad teemadÕppeaine Õppetunde

Sissejuhatus (alustamine, käitumisnõuded, kasarmukord) 1

Juhtimise alused (sõjaväelise juhtimise olemus, juhi omadused, motivatsioon) 3

Käsk (käsu liigid, käsu osad, käsu andmine) 1

Rivi juhtimine (rivistamine, tegevused paigal ja liikumisel) 3

Pedagoogika (üldpõhimõtted, tunni ettevalmistamine ja läbiviimine, koolituskaart) 4

Iseseisev õppetöö (käsk, õppetund, rivi, juhtimise alused) 4

Test ja esitlused (teooria, õppetunni läbiviimine, rivi juhtimine, käsu esitamine) 4

Kokku 20

Iseseisva tööna pidid noored koostama käsu

AN

DER

ASB

ERG

Käsuõpe tu-gineb NATO standardi

kohasele viie-punktilisele üles-ehitusele, kuid on lihtsustatud.

60

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

Õppimistingimused

Oleme seni viinud kursuse läbi kaitseväe territoo-riumil asuvas kasarmus. Miks mitte välilaagris? Põhjendus on kursuse sisus ja iseloomus. Nädala-vahetuse jagu kestva intensiivõppe läbiviimiseks vajame maksimaalselt soodsaid koolitustingimusi, sest vaid nii saame keskenduda täielikult oma õppeteemadele ja kasutada aega võimalikult efek-tiivselt.

Ka on niiviisi hea tagada esmast korda ja distsip-liini, mis kiirendab aine omandamist ja parandab tähelepanu. Ära jäävad telgipüstitamised, toidu-vaaritamised ja muud välitegevused, millega selli-sel kursusel osalev noor on juba nii ehk naa kokku puutunud. Siseoludes on pealegi võimalus kasu-tada mugavaid õppimistingimusi ja tänapäevaseid õppevahendeid, mis parandavad õppeaine oman-damist ja kontsentreerivad õppuri tähelepanu.

Ka ürituse tagala planeerimine muutub lihtsa-maks, mis võimaldab omakorda teha suurema panuse väljaõppe kvaliteedile. Kursuse läbiviimise koht ei pea olema ilmtingimata kaitseväe kasarm – piisab ka mõnest muust viisakaks ööbimist ja toitlustamist võimaldavast õppekompleksist.

Miks nii intensiivne kursus?

Salgapealiku kursuse korraldamise on tinginud paljuski asjaolu, et vajame täiskasvanud noorte-juhtide kõrvale hakkajaid noorkotkaid, kes aitak-sid rühmades ja malevas paremini väljaõpet läbi viia. Ka on see heaks võimaluseks kasvatada noor-kotkastest tuge ja järelkasvu noortejuhtidele ning valmistada aktiivsemaid noori maast madalast ette juhi ja organisaatori ülesannete täitmiseks eelseisvas elus, nii majandussfääris kui loomuli-kult ka vabatahtlikus, kohustuslikus või palgalises riigikaitseteenistuses.

Tulevikus on kavas algatada

ka rühmapealiku abi kursus, kus õpitaks lihtsa-mate väliürituste dokumentatsiooni ettevalmistamist.

Juhtimise ja pedagoogika täielik ja täiuslik oman-damine on pikk protsess. Tekib küsimus, miks pole kursus jagatud osadeks. See tuleneb paljuski asja-olust, et eri nädalavahetustele jagades kipub asi venima ja võib tekkida ka probleeme noorte osa-lemise võimalustega. Segama võivad hakata muud laagrid, trennid, üritused või ka töö. Praktika on näidanud, et aktiivsete ja juhikalduvustega noorte, vähemalt linnanoorte, nädalavahetused on sageli niigi sisukad ja seda mitte ainult noorkotkaste või kodutütarde tegevuste tõttu. Seetõttu ongi kursus sobitatud ühte pikka nädalavahetusse ning muu-detud see iseäranis intensiivseks ja kvaliteetseks. Ka on tõhustatud kursuslaste eelvalikut. Pärast kursust peab rühmapealik võimaldama värskele

salgapealikule maksimaalset praktikat. Nii või teisiti osalevad salgapealikud värskete noorkot-kaste koolitamisel baasõppe raa-mistikus.

Tulevikus on kavas algatada ka rühmapealiku abi kursus, kus õpitaks lihtsamate väliürituste dokumentatsiooni ettevalmista-mist. Selle valdkonna õpetamist salgapealikele katsetasime eelmi-sel aastal, kuid see osutus neile keerukaks ja sai asendatud rivi

juhtimise õppega. Siiski on õppe läbinud noorkot-kad suutnud juba koostada lihtsamate väliürituste dokumente. Rühmapealiku abi kursuse läbiviimine on aga võimalik vaid mitme maleva koostöös, sest kandidaate on ühes malevas liiga vähe. Sellele kursusele pääsemise eelduseks on salgapealiku kursuse läbimine. Selleks oleme alustanud juba eelkoostööd.

Noorte motiveerimiseks on kavas tulevikus juuru-tada ka vastavad hästimõistetavad märgid-tunnu-sed, mida kursuse läbinu saaks vormil kanda.

Kursuse eduka lõpeta-

mise järel said salgaju-hid vastava tunnistuse

NK

TALL

INN

A M

ALE

V

61

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

Õnne sünnipäevaks meile, kodutütred!RIINA UUK Harju maleva noorteinstruktor

Sõit Võrumaale sai ette võetud 19. jaanuari varahommikul — seal tähistati ju Kodutütarde aastapäeva. Ärge nüüd ainult küsige, mis kell me sealt, oma organisatsiooni sünnipäevapeolt, koju tagasi saime, sest see oli nii hilja, et kogu Eestimaa juba magas.

Aga põhjust pikka pidu pidada oli, sest Kodu-tütred sai tänavu juba 81-aastaseks. Pidulik aktus korraldati Võru kultuurimajas Kannel, kus meid hakatuseks tervitati uhke trummi-põrinaga. Trummide saatel pidulik kontsert ka lõppes. Seal astusid üles kohalikud tantsi-jad, lauljad ja muud esinejad, kava oli igati südamlik ja liigutav. Meid õnnitlesid erukindral Johannes Kert, Võrumaa maavanem Andres Kõiv, Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm jt. Tänati tublimaid ja muidu positiivselt silma jäänud inimesi. Ka meie ütleme siinkohal siirad tänusõnad kõigile neile, kes on meid aidanud.

Pidulaud oli külluslik, kuid kui aus olla, siis süüa jõudsime pigem silmadega, sest vaja oli tervitada kõiki naabreid ja sõpru, keda me ammu näinud ei olnud. Tore, et saime taas piduliku vormi selga panna ja tunda end uhkelt Kodutütarde liikmena. Pidu oli pikka sõitu väärt. Palju õnne meile kõigile!

Piduroad valmisid tippkokkade juhedamiselRIINA UUK Harju maleva noorteinstruktor

Tallinnas asuvas Food Studios sai 26. jaanua-ril alguse kodutütarde kombeõpetuse kursus. See on mõeldud eelkõi-ge 12—18-aastastele kodutütardele. Kursuse eesmärk on koolitada noori sellistes valdkondades, et nad oleksid võimelised iseseisvalt piduliku ürituse korraldama. Koos käiakse kord kuus, aasta jooksul viiakse läbi 12 õppepäeva (suvel me puhkame). Õpi-tava nimistusse kuuluvad näiteks soengu-, meigi-, kõne- ja etiketikoolitus. Kursusi aitab läbi viia Nais-kodukaitse Harju ringkond (toitlustus, laua katmine jm). Lisaks kaasame asja-tundjaid oma tutvuskon-nast. Kogu koolituste sari tipneb järgmise aasta alguses, mil noored korraldavad reaalselt piduliku vastuvõtu.

Esimesel õppepäeval keskenduti toidu valmistamisele ja serveerimisele. Koolitajad olid kuulsad kokad Risto Toome ja Indrek Kivisalu, viimast tunneme eelkõige presidendi endise peakokana. Toitude valmistamine koos nende nautimi-sega kestis peaaegu viis tundi. Koolitus oli igati õpetlik ning kogu töö juurviljakoorimisest kuni serveerimiseni tegid noored ise. Koolitajad olid äärmiselt meeldivad ja professionaalsed. Koolitatavatele näis samuti kogu tööprotsess meeldivat. Kuigi alguses tundus kõik keeruline ja vastutus suur, valmisid road tippkokkade juhiseid järgides lendleva kergusega. Ja mis põhiline, peaaegu kõik taldrikud, mis nõudepesusse jõudsid, olid tühjad.

Teiseks õppepäevaks kogunevad tüdrukud veebruari lõpul, siis õpetatakse soenguid tegema.

MA

RGIT

VEB

ER

62

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

Fotojaht ja kelguralli tõid talve põnevustANU TAMMEARU-MEŽULEKodutütarde Pärnumaa ringkonna Paikuse rühma vanem

Et talv tundub noorkotkastele ja kodutütardele enamasti pisut monotoonne, otsustasid Pärnumaa noortejuhid kor-raldada üle pikkade aastate talvise laagri. Nii sai 26. ja 27. jaanuaril Ares kokku sadakond teotahet ja tegutsemislusti täis noort. Laagri eesmärgiks polnud seekord mitte järgukatsed ega aktiivne õppimine, vaid meeskonnatöö, sport ja loovus.

Päeva esimene pool kulus fotojahile Are asulas. Enne 5 km pikkusele rajale minekut võeti ette Kaitse Kodu! hiljuti ilmunud Kodutütarde erinumber ja jaanuaris trükivalgust näinud 2013. aasta avanumber ning võistkonnad pidid vastama ajakirjade põhjal koostatud küsimustele. Üllatuslikult ei olnudki see kerge ülesanne ja mõnigi võistkond pusis aüsna pikalt. Pärastlõunal oli järg sportmängude käes. Noori ootasid kelguralli jaokelguga ümber vallakeskuse hoone, madalushüpe ja kuulitõuge, täpsusvisked lendava taldrikuga, maahoki lumes kurikate ja aerudega ning palju muud. Lastel oli vahepeal võimalus rüübata sooja jooki ning külm ei jõudnud hakata kellelgi. Õhtu lõppes ametlikult loovülesannete esitamise ja diskoga, ent suuremate poiste vaikset kitarrimängu oli kuulda veel ööselgi.

Suur Karu kasvas veel suuremaksIVO ja KRISTI KIVISAAR

Halinga vallas Pärnumaal tegutseb 2006. aastast noorte kotkaste ja kodutütarde segarühm Ursa Major ehk Suur Karu, mille liikmeid kutsutakse kõnekeeles majoriteks. Aasta alguses andsid tõotuse uued Suure Karuga liitujad, kellele oli auasi hakata kuuluma poolesaja liikmega rühma.

Rühma edu peitub koostöös. Silma paistab selle poolest Halinga vallavalitsus, mis toetab rühma pidevalt transpordiga. Samuti on oma eelarvesse rea rühma toetamiseks planeerinud Pärnu-Jaagupi gümnaasium, mis kingib rühma uutele liikme-tele söögiriistad ja joogitopsid ning toetab vajadusel muude vahendite soetamist. Kool hindab organisatsiooni kuuluvaid noori, kooli üritustel on noorkotkad ja kodutütred alati aukohal ja esiletõstetud. Rühma elu aitab värvikamaks muuta Halinga jahiselts, mille uues ja uhkes jahimajas on noortele sisustatud õpituba looduse ja loomade paremaks tundmaõppimiseks. Noortel on võimalus osaleda ajujahil ja jahimaja lubatakse kasutada rühma ürituste läbiviimiseks. Rühma suurimad toetajad on lapsevanemad, kes panustavad nõu ja jõuga igal ajal, olles suureks toeks rühma juhendajatele. Vanemate huvi oma laste tegemiste vastu on märgatav ja tuntav.

Tugev ja kindel toetus motiveerib ka rühma juhendajaid usinamalt tegutsema, sest kui vallast ikka helistatakse ja küsitakse, kui palju raha on vaja kavandada eelarvesse noorkotkastele ja kodutütardele, et kõik sõidud sõidetud saaksid, ei saa ju seda võimalust kuidagi kasutamata jätta.

Ursa Majori rühm on hea näide koostööst mitte ainult rühmasiseselt, vaid ka rühmaväliselt, mis on tugevasti kaasa aidanud noorte mitmekesisemale, põnevamale ja elujõulisemale tegevusele ning aidanud rühmal kasvada poolesaja liikme suuruseks.

NO

ORT

E KO

TKAS

TE P

ÄR

NU

MA

A M

ALE

VKT

PÄ

RN

UM

AA

RIN

GKO

ND

63

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

UNO MINKAKaitseliidu Võrumaa maleva teavituspealik

Räägi palun, kus oled sündinud, kus kooliteed käinud, kus varem töötasid ja millega tegele-sid?Olen sündinud Põl-vamaal Räpina vallas Pääsna külas maalilise Võhandu ürgoru kaldal. Et mu ema ja isa töö-tasid kooliõpetajatena, sai minu koolitee alguse väga varakult emaga kooli kaasa minnes. Millegipärast eelistasin kooli lasteaiale ja tegin nelja-viieaastaselt iga-sugu vigureid, et emaga kooli kaasa pääseda. Nii jäigi mul eelkool vahele ja kuueselt istusin koos esimese klassi jütsidega koo-lipinki. Viluste põhikooli lõpetasin aastal 1986 ja

Võrumaa uus noorteinstruktor tahab kinkida lastele positiivseid hetki

Et Kaitseliidu Võrumaa malevas edukalt ja tulemuslikult noorsootööd korraldanud Villu Vasilkovski asus sügisel õppima Kõrgemasse Sõjakooli, töötab alates septembrist 2012 noorkotkaid juhendava noorteinstruktori ametkohal Eva Vodi.

asusin õppima Räpina Aianduskooli, mille lõpeta-sin 1990. aastal aiandusagronoomina. Sellele järg-nesid kurgi- ja tomatikasvatustööd tollase Võru kolhoosi aiandis.

Õige pea sain emaks ja kui ükskord pärast lapse-puhkusi taas tööturule kiikasin, oli olukord muu-tunud. Kolhooside asemele oli tekkinud hulgaliselt osaühinguid ja muid ettevõtteid. Nii saigi minu töö-andjaks OÜ Maamõõdu- ja Arhitektuuribüroo, kus minu põhitööks oli endistele omanikele kruntide ja talumaade väljamõõtmine ning planeeritavatele hoonetele geoaluste tegemine. 2005. aastal tekkis võimalus taas Räpinas õpitud teadmisi kasutada: asusin tööle taimetoodangu inspektsiooni (prae-gune põllumajandusamet) Luhamaa piiripunkti peainspektorina. Viis aastat inspektoriametit oli piisav aeg, et järele mõelda, kas jätkata ametni-kuna või lisaks paberitööle ka midagi päriselt ära teha. Peainspektori ametit pidades õppisin Eesti Maaülikooli bakalaureuseõppes loodusturismi, samal ajal jätkasin Vastseliina valla külaelu- ja hea-

Kui aga rääki-da nn päris hobidest, mida

küsimuses ilmselt mõeldud oli, siis nendeks on mul igal viisil looduses viibimine, käsitöö, joonistamine ning ujumine.

Noortele tahab Eva Vodi eda-si anda palju positiivseid hetki, mida nad saaksid meenutada ka kümnete aastate pärastER

AKO

GU

64

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

korrakomisjoni liikme tööd ning kirjutasin Voki külavanemana oma elu esimesed europrojektid. Ja viisin need ka ellu.

Kas või kus oled varem noorsootööga kokku puutunud?Noorsootöö on olnud mulle kõige lähedasem omas kodus. Mul on neli last: Martin (22) töötab ASis Empower ja õpib Eesti Maaülikoolis kaugõppes

taastuvenergeetikat, Teele (20) koolitab end Tartu Ülikoolis klassi- ja inglise keele õpeta-jaks, Peeter (19) tudeerib Tal-linna Tehnikaülikoolis arvuti-süsteeme ning Artur (13) õpib Vastseliina gümnaasiumi 7. klassis. Minu lapsed on andnud mulle sellise psühholoogia-, pedagoogika-, majandus- ja meditsiinialase koolituse ning praktika, mida ükski ülikool vaevalt sellisel kujul suudaks pakkuda. On põnev, et ühe pere lapsed võivad olla nii eri-

neva iseloomuga, kuigi vanemad ja kasvukeskkond on täpselt samad.

Kaagvere erikoolis sain loovusteabekeskuse kaudu olla toetavaks täiskasvanuks elus pikalt muserdada saanud neidudele. Sellesse kooli satub vaid krimi-naalkaristusena, kuid kui üliagressiivne kaitsekiht maha koordub, on seal all tavaliselt turvalisust ja headust otsiv õnnetu tütarlaps. Pikakannu põhi-koolis olin 7.–9. liitklassi klassijuhataja, õpilasteks üheksa poissi. Poisteklassis sai klassiõhtute aseai-nena korraldatud matku koos vesiratta- ja paadi-sõiduga.

Sinu eelkäija on teinud ära suure töö, tänu mille-le kuuluvad Võrumaa noorkotkad Eesti parima-te sekka. Nende tublidust, aktiivsust spordite-

gemisel ja osalemist võistlustel pole märgatud üksnes maakonnas, vaid neid on korduvalt tun-nustanud Kaitseliidu juhtkond. Mida ootad sina noortelt?Võrumaa noored on olnud aktiivsed, senini on Võrumaa malev Noorte Kotkaste malevatest suurim. Kahju, et paljud Võrumaa poisid, kes on põhikooli lõpuni olnud aktiivsed noorkotkad, kao-tavad kooli vahetades oma toimekuse. Pean silmas neid poisse, kelle õpingud jätkuvad siinsamas Võrumaa kutsehariduskeskuses ja kellel oleks see-tõttu võimalik aktiivselt edasi tegutseda, kuid nad

Voki külavane-mana lööb Eva Vodi aktiivselt kaasa külaelu edendamisel, korraldades külaelanikele mitmesuguseid üritusiER

AKO

GU

Minu lapsed on and-nud mulle

sellise psühholoo-gia-, pedagoogika-, majandus- ja medit-siinialase koolituse ning praktika, mida ükski ülikool vaevalt sellisel kujul suu-daks pakkuda.

Viis-kuus korda aastas tähistatakse Voki külas rahvakalendri tähtpäevi. Vastlapäe-val kogunes külarahvas külakeskusesse

ERA

KOGU

65

Noo

red

Kaitse Kodu! 2/2013

Pers

onaa

lia EVA VODI

Sündinud: 29. detsembril 1971

Perekonnaseis: vabaabielus, 4 last

Haridus: kõrgharidus (loodusturismi baka-laureus)

Varasemad töökohad: Võru kolhoosi aiandi oskustööline, OÜ Maamõõdu- ja Arhitektuuribü-roo tehnik-geodeet, taimetoodangu inspektsiooni Luhamaa piiripunkti peainspektor, Kaagvere erikooli loovusteabekeskuse tegevusjuhendaja, Pikakannu põhikooli matemaatika ja füüsika õpetaja

on jäänud oma põhikooliaegsest rühmast kaugele ja side sellega on nõrgenenud. Tegutsemistahet ja algatusvõimet on sellised noored näidanud laagrite jm ürituste korraldamisel abiks olles.

Noortelt ootan eelkõige sellist käitumist, mida nähakse ette Noorte Kotkaste põhikirjas. Hoiame ja arendame oma kodumaad iseenda kaudu, olles mõistlikud ja ettenägelikud – nii on Eestimaal loota tarku otsuseid ja tänuväärseid tegusid. Ja et füüsi-line ja vaimne tegevus oleksid ikka tasakaalus.

Kas on tekkinud ideid, häid mõtteid, kuidas er-gutada noori uutele tegudele?Alustasime koostööd Riigimetsa Majandamise Keskusega (RMK). Meie rühmad saavad võimaluse osaleda RMK loodusgiidi korraldatavatel matka-del. Matkad on erinevatele vanusegruppidele. Neid korraldatakse Meenikunno rabas ja Pähni loo-duskeskuses. Märtsikuus oleme koos Kaitseliidu väljaõppeinstruktoritega vanemate noorkotkaste ja kodutütarde (13–17-aastaste) laagris, see on ühtlasi ettevalmistus eelseisvaks maakondlikuks luurevõistluseks Rene retk.

Oma loodusturismi magistriõpingute viimasest sessist inspireerituna arvan, et Võrumaa noored võiksid olla suurepärased loodusfotograafi d.

Millest alustasid esimestel tööpäevadel uues ametis?Tutvumisest. Tutvuda tuli inimeste, tööruumide, töövahendite, dokumentidega jne. Siinkohal aitäh kõigile kolleegidele, kes on abiks olnud, kuid eri-line tänu noorteinstruktor Evele.

Kuidas hoiad ennast vaimselt värskena ja täien-dad teadmisi?Õpin Eesti Maaülikoolis loodusturismi magist-riõppes, sellele kulub suur osa vabast ajast. Kui kõik läheb nii, nagu on planeeritud, kaitsen juunis magistritöö.

Kuidas veedad vaba aega? Mis on sinu hobid?Vaba aega on viimastel aastatel olnud vähe. Osa sellest on kulunud oma maja ehitamiseks, osa õpinguteks ja üsna suur osa külaelu edendamiseks (Leaderi programm on rahastanud Voki külakes-kuse keldrisaali rajamist ja PRIA 3.2. meetme abil kosus Voki külakeskuse investeerin-guprojekt). Lisaks tähistame viis-kuus korda aastas rah-vakalendri tähtpäevi, kus on tavaliselt 50–70 osalejat. See kõik on olnud viimased neli aastat mulle kui Voki külava-nemale tõeline hobi. Aga tore on ka lihtsalt perega koos olla ja juttu ajada. Loodan, et selli-seid hetki on ees veel palju.

Kui aga rääkida nn päris hobidest, mida küsimuses ilmselt mõeldud oli, siis nendeks on mul igal viisil looduses viibimine – paadiga vee peal või metsas jalutamas, suusatamas, pildistamas –, käsitöö – tekstiilvaibad ja erinevate loomakujudega põran-dapadjad –, samuti joonistamine ning ujumine. Loodan, et ka lugemishuvi taastub, kui magistri-õpingute nn kohustuslik kirjandus läbi saab.

Igaühel tuleks endale aega võtta selleks, et järele mõelda, mis on elus üldse oluline. Sinu lähedased saavad sulle küll nõu anda, aga otsustama pead ikka ise oma sisehäält kuulates. Lapsepõlvekoge-mused saadavad meid kõiki läbi elu, lapsepõlvest saame kaasa suurema osa oma tõekspidamisi ja arusaamu. Varustagem siis praeguse põlvkonna lapsi positiivsete hetkedega, mida nad saavad mee-nutada ka kümnete aastate pärast.

Hoiame ja arendame oma kodumaad

iseenda kaudu, olles mõistlikud ja ette-nägelikud — nii on Eestimaal loota tarku otsuseid ja tänuväär-seid tegusid.

66

Kübe

rkai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

KUIDO KÜLMKüberkaitse üksuse Tartu rühma pealik

Kui arvuti seadistustes midagi muuta, kipub pahavara „katki minema“ ega suuda enam töötada. Näiteks kui lubada arvutile Interne-

tis ligipääs ainult ühele miljonile populaarseimale veebilehele, võib ära hoida 99,61% rünnakutest.

On aga ka tööriistu, mida tavakasutaja saab ise seadistada, et teha pahavara elu oma arvutis ras-kemaks. Üks tööriist rünnakute ärahoidmiseks on Windows’i operatsioonisüsteemiga arvutitel kasutatav Enhanced Mitigation Experience Toolkit (EMET). See on Microsofti ametliku toetusega ja tasuta (vabavara). EMETit on väga edukalt katseta-tud mitmete maailmas laialdast kõlapinda leidnud rünnakute uurimisel ja saadud mitmeid soovitusi selle kasutusele võtmiseks, sest see pakub kaitset arvuti mäluhaldusega seotud rünnakute vastu ka sihitud rünnakute puhul. EMET on hetkel saadaval kahes versioonis: EMET 3.0 on kättesaadav aadres-sil http://www.microsoft.com/en-us/download/details.aspx?id=29851 ning uuem versioon EMET 3.5 Tech Preview aadressil http://www.microsoft.com/en-us/download/details.aspx?id=30424. See

Teeme pahavara elu raskemaksTarkvarafi rma F-Secure poolt 2012. aastal läbi viidud uurimusest selgus, et kuna pahavara on olemuselt „õrn“, on ta halvasti ette valmistatud toimetulekuks arvutis tekitatavate üllatustega.

versioon pole küll veel ametlikult päris valmiks kuulutatud, kuid artikli autor on seda jooksutanud kuu aega ilma mingite probleemideta.

EMETi kaitsemeetodid (DEP, SEHOP, ASLR, Null-Page, HeapSpray, EAF, SimExecFlow, LoadLib, StackPivot) pakuvad kaitset erinevate mäluhõi-verünnakute jne eest. EMET 3.5 lisab kaitse nn Return-Oriented Programming’i (ROP) tüüpi rün-nete vastu, kuid isegi nendesse meetoditesse süüvi-mata on tavakasutaja täiesti võimeline ise EMETit seadistama. Selleks tuleb EMETi paigalduspakett alla laadida ja käivitada. EMET näitab käivitamisel oma avaekraani, mis on jagatud kaheks.

Ülemisel osal System Status näidatakse arvuti poolt süsteemselt rakendatud kaitsemeetmeid. Sõltuvalt kasutatud operatsioonisüstemist võib see pilt olla erinev. Mainitud kaitsemeetodid on operatsioo-nisüsteem juba ise rakendanud ja EMET näitab nende seadistuste hetkeseisu. Süsteemi seadeid on võimalik muuta nupu Confi gure System alt.

Seadistus Opt In tähendab seda, et tuleb ise valida, mis tüüpi rünnete vastu iga programmi kaitsta. Opt Out tähendab seda, et kaitstakse kõike, mis ei ole välja lülitatud, ning Always On kaitseb alati, sõltu-mata konkreetsete programmide seadistustest.

Alumisel menüül Running Processes näitab EMET arvutis töötavaid programme ja kui tulbas Running EMET on märge , näitab see, et EMET kaitseb antud programmi. Sinine märge näitab, et EMET ei saa aru, millega on tegemist.

EMETi kasutamiseks tuleb pärast tema paigalda-mist „öelda“ talle, milliseid programme kaitsta. Nende seas võiksid kindlasti olla veebibrauserid, dokumenditöötlus-, meilivahetus- ja videovaata-misprogrammid, st need, mille kaudu pahalased enamasti arvutitesse jõuavad. Seadistamiseks tuleb klikkida nupule Confi gure Apps.

Programmi lisamiseks tuleb klikkida nupule Add ja seejärel ülesse otsida kataloogitee programmini, mida tahetakse EMETiga kaitsta. Kust kataloogist otsitav programm tegelikult käivitatakse, võib olla üsna keeruline üles leida. Selleks võib näi-teks kõigepealt vastava programmi tööle panna ja siis vaadata, mida arvuti tegelikult teeb. Selle nägemiseks tuleb pärast vastava prog-rammi startimist käivi-tada Task Manager.

EMET näitab käivitamisel oma avaek-

raani, mis on jagatud kaheks

67

Kübe

rkai

tse

Kaitse Kodu! 2/2013

Programmi asukoha teadasaamiseks vali sakilt Applications otsitav programm, tee sellel hiire parema klahviga klikk ja vali Go To Process.

Seejärel tee ka vastava protsessi peal klikk hiire parema klahviga. Open File Location näitab otsita-vat programmi ja selle asukohta.

Sellele kataloogi ja programmi nimele tulebki EMETile programmi lisades osutada.

EMETi varasemate versioonide kasutamisel võis esineda juhtumeid, et kaitse alla pandud prog-ramm ei töötanud enam. Hilisemad versioonid on muutunud stabiilsemaks, küll aga soovitatakse võtta EMET kasutusele järk-järgult. Alustad kõige-pealt veebibrauserist, ja kui ei teki tõrkeid, liigud kaitsma dokumenditöötlusprogramme. Kui peaks juhtuma, et mõni programm pärast EMETi raken-damist enam ei tööta, tuleb kõigepealt uurida, kas sellele programmile on saadaval värskendusi, ja olemasolul need rakendada. Loo autoril endal pole olnud juhust leida kontoritarkvara, mis nõuaks EMETi kaitse väljalülitamist.

EMET annab oma rakendumisest märku teateak-naga, viidates nii programmile kui ka kaitsemee-todile.

Seejärel sulgeb ta programmi. Kui EMET sulgeb veebilehe sirvimisel brauseri ja teatab, et on avas-tanud mäluhõiveründe, viitab see sellele, et antud veebilehel võib olla pahavara sisaldav komponent. Seega kaitseb EMET arvutit mäluhaldusrünnet kasutatavate pahalaste eest ka juhul, kui viiruse-

tõrje pahalast veel ei tunne või kasutatakse ründeks tarkva-ras leitud seni veel paikamata turvaauku.

68

Kaits

e Ko

du! t

oim

etus

Kaitse Kodu! 2/2013

Kaitse Kodu! 2012. aasta parimad

Parim foto: Kristjan PriiKaitse Kodu! möödunud aasta esimese numbri kaanepilt on tehtud Saaremaal suurõppusel Orkaan 6, kus esimest korda rakendusid pärisellu Kaitse Kodu! lahingufotograafi d. Kristjan Prii istutasime vastase poolele ja seal sündiski aasta parim foto. Raskusi Kristjanil fotograafi na üksusega sammu pidada ei olnud. „Huvitav oli! Läks nii, et ma polnudki ainult fotograaf, vaid ka rühma liige,“ kirjeldab Kristjan võidupildi sünnilugu. „See pilt on tehtud hommikul, kui ootasime Kuressaare kül-je all õhudessanti ja julgestasime maandumisala. Enne seda olin ühe poisiga öösel sellest kohast ligi 15 kilomeetrit eemal ülesandel käinud, saime vett, külma ja kõike. Aga tehnika ja varustus pidasid vastu, nii et polnud probleemi!“

69

Kaits

e Ko

du! t

oim

etus

Kaitse Kodu! 2/2013

Facebooki fotohääletuse võitja: Dagmar HekkiDagmar Hekki mäletab une pealt, et suusamatk oli möö-dunud aasta 21. jaanuaril, sest matkalt saadud põletusarm ilutseb siiani käe peal. Võidupilt on tehtud üsna matka alguses. „Oli selline ilus hetk, kui nad kõik seisid seal silla peal reas. Hommik oli hästi ilus, sellest pildist paremale jäid järv ja ilus roosa päikesetõus,“ meenutab Dagmar. Ta tõdeb, et matka lõ-pul tehtud piltidel on näod juba natuke mornimad, sest kerge see puusuuskadel sõitmine just polnud.

26

Mili

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 6/2012 27

Mili

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 6/2012

Põrgupõhja retke seostest ajalooga

Juba viisteist aastat Pärnu- ja Raplamaa metsades peetud Põrgupõhja retkega mälestatakse Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) võitlejaid ja teisi metsavendi, kes ei alistunud võõrale võimule.

Metsavendadel oli va-hel vaja ka kinnivõe-tud kamraade vabas-tada. 28. veebruaril 1945 vabastasid Ülo Kaal ja Ants Kaljurand (tuntud kui Hirmus-Ants) Soontagana (Koonga) vallamajast Vilma Vinteri, kes oli viimase armastatu. Samad mehed võtsid aga märtsis lisaks Mihkel Soodla ja va-bastasid sealtsamast veel kolm NKVD ope-ratiivvoliniku poolt ar-reteeritud meest, kes hiljem elasid mõnda aega Hirmus-Antsu salga punkrisKR

ISTJ

AN

PR

II

KRIS

TJA

N P

RII

Metsavennad tegelesid regulaarselt oma relvade korrashoidmise ja tundmaõppimisega. Et ühe grupi relvastus võis olla eri päritolu, oli oluline, et kõik selle liikmed üksteise relvadega hakkama saaksid. Selleks korraldati ühiseid relvade ülevaatusi ja vajadusel õpetasid kogenumad metsavennad teisi

Et tagada vajalikul hetkel, kas operatsioonil või hoopis vaenlase haarangul punkrile, võimalikult täpne tuli, viisid metsavennad läbi laskehar-jutusi. Selles osas oli kõige eesrindlikum ilmselt Ülo Aeltermanni salk Järvamaal, kus tegeleti relvaõppe ja laskeharjutustega regulaar-selt, et hoida ja arendada oma oskusi

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

MARTIN ANDRELLERajaloolane

Põrgupõhja retke nimelist sõjalis-sportlikku võistlust korraldatakse MTÜ Põrgupõhja Risti Seltsi ning Kaitseliidu Pärnumaa ja

Rapla maleva eestvedamisel. Ajaloolist tausta on arvesse võetud nii võistluse kavandamisel, ülesan-nete planeerimisel kui ka trassi mahamärkimisel. Kõigele sellele heidab Kaitse Kodu! nüüd pilgu.

Võistlejad moodustavad retke ajaks üksiku metsa-vendade salga. Nende põhiülesandeks on liikuda varjatult etteantud ajagraafi kus ning läbida kont-rollposte ja postkaste, kus nad peavad sooritama erinevaid toiminguid, mille valikul on lähtutud sellest, mida pidid metsavennad oskama, et ennast ja oma kaaslasi ekstreemsetes oludes aidata ja metsatingimustes ellu jääda. Võistkon-

KRIS

TJA

N P

RII

KAR

RI K

AAS

Metsavend ei saanud minna haig-lasse, kui tema tervisega midagi lahti oli. Abi seal küll anti, kuid tavaliselt olid järgmisel hommikul julgeolekutöötajad juba palati valve alla võtnud. Alfred Käär-manni opereeriti sellel põhjusel ühes talus, et ta ei satuks vaen-lase kätte. Harri Soekõrv aga käis Põrgupõhja punkris haigeid met-savendasid ravimas ning nõuan-deid jagamas. Üldiselt oli sellist asja aga keeruline korraldada ja seetõttu pidid grupiliikmed ise oskama esmaabi anda ning suut-ma vajadusel kamraadi aidata

Operatsioonide sooritamisel ja ka haarangutest väl-jamurdmisel oli olulisel kohal hea füüsiline vorm. Polnud harvad juhused, kus tuli põlema süttinud või süüdatud punkrist kiirelt väljuda ja seejärel juba piiramisrõngast läbi murda

KRIS

TJA

N P

RII

nad peavad liikuma taktikaliselt õigesti, olema maskeeritud ja kasutama varjatud radu, et vältida kontakti „vaenlasega“. Nad läbivad trassi jalgsi, vältides asustatud punkte ning suuremaid teid ja ristmike, ning peavad oskama kasutada maastiku eripärasid. Nad peavad ka arvesse võtma, et mõni maaomanik või kohalik elanik on võib-olla teinud koostööd „vasta-sega“, nagu seda metsavendade ajal tihti ette tuli.

Võistluse eesmärk on selgitada kõigist osalejatest parimad, kes suudavad mõelda, tegutseda ja täita ülesandeid suure füüsilise koormuse ja stressi tingimustes, äratada huvi üleelamisoskuste ja matkatarkuste ning sõjaliste oskuste vastu, tutvustada Eesti mitmekülgset loodust ja jäädvustada vaba-dusvõitluse ajalugu, sest kes ei mäleta minevikku, elab ilma tulevikuta.

Põrgupõhja retke 2012 tulemusedKoht Võistkond

1. Scoutspataljon I

2. KSK

3. Päästearmee

4. Järva I

5. Vändra

6. Rootsi SÖS

7. Jakobi

8. Kaitseliidu Alutaguse malev

9. Scoutspataljon II

10. Kaitseliidu Rapla malev

11. Järva Spets Nass

12. Kakerdajad

13. Vändra Originaal

Lugejate lemmik: Martin AndrellerLugu sündis koostöös Kaitse Kodu! tegevtoimetaja Karri Kaasiga, kes pöördus met-savendluse uurija Martin Andrelleri poole küsimusega: kas saaksid kirjutada loo, kus seoksime Põrgupõhja retke ülesanded ajalooliste sündmustega. Martin mõtles natuke, luges natuke ja leidis, et saab küll. „Lugu sündis kergelt: pildid olid head, ülesanded olid head ja kõik klappis,“ räägib Martin, kes tollesama retke ka ise võist-lejana kaasa tegi ja seal kõige rohkem viktoriiniküsimusi ootas. Teadagi, miks. Aga ajalooline Põrgupõhja tuli meelde ka rajal, mitte ainult viktoriiniküsimustele vas-tates. Näiteks meenus lugu Valentin Rehest, kellel tuli ootamatult tabatuna det-sembrikuises metsas villaste sokkide väel ligi kaheksakilomeetrine retk ette võtta. „Muud ta jalga tõmmata ei jõudnud. Ja detsembris villastes sokkides… See võis ikka paras katsumus olla. See mõte paneb ennast ületama, mitte alla andma.“

70

Kaits

e Ko

du! t

oim

etus

Kaitse Kodu! 2/2013

VÕRGU LEMMIK

Kaitseliidu ülema intervjuu järel on ajakirja vee-biversioonist kõige enam loetud artikkel Reimo Soosaare ja Heikki Kirotari kirjutist „Kaitseliit õpetab snaipreid raskustele vaatamata“. Luu-rajatele teadmiseks: seda artiklit on tõepoolest loetud ka Venemaalt, tervelt kuus korda. USAst aga näiteks 34 ja Suur britanniast 26 korda.

PARIM PROBLEEMARTIKKEL

Arli Okase ja Rein Kikase „Mulgi Mäss ühendas reservõppekogunemise maleva aasta-õppusega“. Artiklis on diplomaatiliselt, ent ausalt käsitletud maleva muresid ja rõõme, ent pakutud ka lahendusi ja positiivset programmi. Selliseid lugusid tahaks Kaitse Kodu! külgedel rohkemgi näha!

PARIM AJALOOLINE PORTREELUGU

Eha Jakobsoni tundlik lugu Alice Kuperjanovist läheb kaugemale faktide loetelust: millal abiellus, millal midagi asutas ja millal oli mis. See on tõepoolest Naise Lugu. Lugu, mis muu hulgas muutis nii palju kogu riigi ajaloos.

PARIM FOTOLUGU

Enn Sutting võttis kaasa kaamera, statiivi ja natuke valgust, läks kaks korrust maa alla ja tõi lugejani vaated riikliku kaitse all olevast raudbetoonist Hiiumaal. Nii häid pilte pole Hiiumaa rannakaitsepatareidest veel kunagi varem tehtud ega nähtud.

36

Mili

taar

spor

t

Kaitse Kodu! 8/2012

REIMO SOOSAAR

HEIKKI KIROTARSnaiprigild

Snaiprite meistrivõistlustel osales 16 laskurit

viiest malevast. Kahjuks jäi mitu registreeru-

nud laskurit saabumata, sest nende koduma-

leval puuduvad täpsusrelvad. Esikoht harjutuste

kogusummas läks Tartusse Reimo Soosaarele, järg-

mised neli kohta võtsid Viru kaitseliitlased, jättes

kuuendaks ainsa naisvõistleja Valga malevast.

Kaitseliit õpetab snaipreid

raskustele vaatamata

Kaitseliidu snaipriväljaõppe tänavune keskne

ettevõtmine oli 28. juulil Ida-Virumaal Sirgalas

kesksuvises päikeselõõsas Snaiprigildi ja

Kaitseliidu Viru maleva koostöös korraldatud

Eesti meistrivõistlused, mis andis aimu meie

snaipriväljaõppe tasemest.

Jõukatsumine keskendus laskeoskuse võrdlemi-

sele. Hästi läks nendel, kes tundsid nii oma relva-

süsteemi omadusi kui ka laskemoona ballistikat

ehk olid teinud regulaarselt trenni vahelduvates

tingimustes. Kõik harjutused olid planeeritud täp-

suspüsside Galil Snaiper ja M14-TP laskekauguse

piires. Võistlusharjutused olid väga mitmekülgsed,

sihtmärgid asusid kaugustel 100–923 meetrit ja

olid suurusega mündist

poolfi guurini. Harjutus-

tel oli ajapiirang, kõikide

sihtmärkide tabamiseks

pidid laskurid kiirus-

tama. Keskpäeval 30

kraadi ületanud leitsak

ja relvaraua kuumus teki-

tasid miraaži, mis segas

sihtmärgi leidmist ja

täpset sihtimist. Laskude

hulk oli aga samuti piiratud ja seetõttu iga tabamus

oluline: vastavalt snaipritegevuse põhimõtetele

loeb iga lask, kusjuures tabama peab esimesega.

Kaugustelt 100, 200 ja 300 m lasti väikesi sihtmärke

ning ülioluline oli relva korralik sisselaskmine ja

ballistika täpne tundmine. Igale kaugusele sai lasta

maksimaalselt viis padrunit. 100 m sihtmärgiks

olid järjest kahanevad ringid ja 200 m kaugusel

snaiprikursusest tuttav kolmnurkade märk. 300 m

sihtmärgiks oli püstoli 25 m ringmärgi must süda-

mik. 100 m ringe tuli lasta kahanemise järjekorras

ja möödalask tähendas selles harjutuses nulliringi.

Kolmnurkade lehel pidi laskma kaht kujundit

(kokku viit) määratud järjekorras. Kujundid olid

tikutopsisuurused ja osaliselt kattuvad.

Hästi läks nendel, kes

tundsid nii

oma relvasüstee-

mi omadusi kui

ka laskemoona

ballistikat.

Foto 1. Kaitseväelane snaipripüssiga

Sako TRG 42. Selle relva praktiline las-

kekaugus on kuni 1300 m, samas kui

Kaitseliidu peamine täpsuspüss M-14

laseb kuni 600 m kaugusele. 90%

Eesti snaipritest kasutab Vietnami

sõja aegset relvastust. TRG komplekt

maksab kuni 10 000 eurot ja selliseid

relvi vajaks Kaitseliit sadakond

KAIT

SEVÄ

GI

59

Noo

red

Kaitse Kodu! 8/2012

GUNNAR VASEMÄGI

M is siis saab, kui avastad end korraga silmitsi „koleda, kiusliku ja jonnaka“ loodusega, ilma et sul oleks kasutada ainsatki viimase aja tehnoloogilist vidinat? Kui loodus hammustab, torgib ja ronib krae vahele? Kui puuduvad radiaator, teler ja internet? Et inimene ei loobu kuigi meelsasti pakutud hüvedest, sisaldas Jõgeva maleva noor-kotkaste sügislaagri juhend osalejatele igasuguse elektroonika (telefon, fotoaparaat, arvuti) kaasavõt-mise keeldu. See laager sai teoks 26.–28. oktoobrini Puurmanis ja selle ümbruskonna metsades. Rõhku pandi seekord matka- ja üleelamistarkustele.

Milleks müts pähe?

Hoolimata meeldetuletustest jäi mõnele noorme-hele arusaamatuks, miks on vaja pähe mütsi, selga kampsunit ja jalga sooje sokke. Eesti ilm pole nalja-asi ja enne, kui piisavalt soe varustus seljas, kedagi metsa ei lubatud.

Laagris tegutsetigi peamiselt õues. Kõige pisemad, 8–11-aastased noorkotkad omandasid algteadmisi kursusel „Kui olen metsa eksinud“. Kursus sisaldas varjualuste valmistamist, teadmiste omandamist orienteerumisest jne. Noorimad, erinevalt vane-matest poistest, vabas looduses siiski ei ööbinud – nad majutati Puurmani mõisahoonesse. Keskmine vanusegrupp, 12–14-aastased, seevastu tegutsesid vaid välitingimustes. Omandati rändur-teejuhi teadmisi. Alates laupäeva hommikust kuni

Leibki küpses lõkke paistelVarem ma ei teadnud, et kohapeal kokkumätsitud taignast on võimalik puutoika otsas lõkketule paistel leiba küpsetada. Nüüd tean. Lisaks sain kogemuse metsalaagrist.

pühapäevase lõpetamiseni käis kogu laagrielu metsas ja ööbiti telkides. Ei maksa siiski arvata, et lõdiseti tillukestes kuppeltelkides. Telkideks olid hoopis suured sõjaväetelgid, kus ahigi sees, val-gustuseks tasku- ja petrooleumilambid. Ka toitu valmistati ise priimusel või telgiahju peal.

Sörkjooks rivilaulu saatelKõige vanemal grupil, 15–17-aastastel, tuli läbida „see kõige äkilisem“ programm – üleelamine –, mis tähendas 30 tundi ühtejutti metsas olemist. Eesmärgiks oli üleelamine tingi-mustes, kus tehnilisi vahendeid ja -mugavusi on äärmiselt napilt. Ise tuli valmistada varjualune, süüdata lõke ja üldse ellu jääda. Õpikursus sisaldas ka esmastest toorainetest toidu valmistamist, lusika vooli-mist, laagriplatsi korrashoidu jpm.

Hoolimata pidevast värskes õhus viibimisest jäi mõnelgi kõige nooremal laagrili-sel energiat üle. Selle kasulikuks rakenduseks sai rivilaul. Laagriülem kirjutas kiiresti valmis teksti ja need, kel parajasti midagi tarka teha polnud, kogunesid mõisaõuele kolonni ning alustasid laulu saatel sörkjooksu. Sündis midagi organiseeritut ja ühtset. Vaadates sörkivat ja laulu üürgavat kolonni, tuli mõistagi meelde tšehhi humoristi Jaroslav Hašeki loodud vahva sõdur Švejk, kes rääkis dist-sipliinist nii: „Kujutage endale ette puiestikku, ütleme – Karli platsil, ja iga puu otsas mõnda distsipliinita sõdurit. Selle ees olen ma alati kõige suuremat hirmu tundnud.“ Paar tiiru ringiratast sörkinud ja laulnud noortele mõjus uus vahend niivõrd, et võrdlemisi kaootiline ringitraavimine magalas ja sööklas asendus juba täiesti viisaka noorkotkaliku käitumisega.

GUN

NA

R V

ASEM

ÄGI

Eesti ilm pole naljaasi ja enne, kui pii-savalt soe varus-

tus seljas, kedagi metsa ei lubatud.PARIM NOOR AUTOR

Gunnar Vasemägi kirjutas mõnusas ja mahlakas stiilis talvelaagrist. Selline jutustamine toob igaühe suule muige.

22

Välja

õpe

Kaitse Kodu! 8/201223

Välja

õpe

Kaitse Kodu! 8/2012

REIN KIKAS ja ARLI OKAS Kaitseliidu Sakala malev

Kaitseliit tundub mõnelegi kõrvalseisjale

hoomamatu organisatsioonina, mille

puhul saadakse võib-olla aru, miks ja mida

tehakse, kuid mõistmatuks jääb, kuidas suude-

takse eesmärke täita, kui organisatsiooni ridades

on enamasti pelgalt vabatahtlikud. Kaitseliidu

eesmärgid on ju selgelt militaarsed, seotud rahu-,

kriisi- ja sõjaajaga ning nende elluviimiseks on vaja

terviklikke ja hästi kokkuharjutanud allüksusi,

mitte ajaviiteks kokkutulevat seltskonda, kes ole-

masolevale elutarkusele tuginedes midagi pooleldi

sunnil ära teeb.

Mulgi Mäss ühendas reservõppekogunemise maleva aastaõppusegaSakala maleva tänavust tegevusaastat jäävad

ilmestama muudatused isikkoosseisus ja

struktuurides. Muudatuste tagajärjed olid

raskesti prognoositavad, kuid Mulgi Mässuks

ühendatud reservõppekogunemine ja maleva

aastaõppus veenavad meid, et muudatused olid

vajalikud.

Muutuste vajalikkusest Sakala maleva näitel

Kui lugeja nüüd arvab, et vastus küsimusele, kuidas

see on võimalik, on lihtne või endastmõistetav, siis

aasta tagasi ei olnud Sakala malevas sellele kuigi

kerge vastata. Aga just sellele küsimusele püüdis

vastust leida 2011. aastal Sakala maleva pealiku

ametisse asunud major Kalle Köhler.

Oli selge, et malevas oli vaja muutusi, kuid milliseid,

vajas selgitamist. Olid olemas mõned allüksused ja

mõned juhid, midagi tehti, kuid kogu tegevus oli

kaootiline ja lähtus pigem hetkeemotsioonidest

kui püüdest püstitatud eesmärke ellu viima. Olid

pealikud, kes tundsid küll oma alluvaid, kuid samas

ei olnud paljud nende hulgast ise teadlikud sellest,

kellele nad alluvad. Kohati ei teadnud allüksused

oma eesmärki, ammugi veel kõrgema üksuse oma.

Kompaniipealikul oli ilmselgelt võimatu täita

tema allüksusele püstitatud eesmärke, sest kom-

panii struktuur ei toetanud seda. Rühmad olid

kompaniidesse sattunud pooljuhuslikult, nagu ka

isikkoosseis nendesse. Territoriaalsuse põhimõte

allüksuste komplekteerimisel oli mobiilseks muu-

tunud liikmeskonna elukorraldusele jalgu jäänud.

Pärast mitmeid kohtumisi ja konsultatsioone eri-

nevates allüksustes mõistis värske malevapealik,

et peamiseks probleemiks on puudulike eriala-

teadmistega juhtivkoosseis. Allüksuste pillutatus

ja koordineerimatu juhtimine põhjustas kaootilist

väljaõpet ja isikkoosseisu passiivsust ehk paljud

tegevliikmed ei teadnud, kes on nende otsene pealik, millega nende allüksus tegeleb ja milleks on allük-sus ette nähtud. Siinkohal võib tõmmata paralleeli meditsiiniga: patsiendile tuleb panna õige diagnoos, siis saab määrata ka õige ravi. Seda, kas diagnoos oli õige, saab aga hinnata ainult tagantjärele.

Seetõttu tuli 2012. aasta alguses allüksustel pealikute otsuseid suhteliselt pimesi usaldada. Arusaadavalt

ei saanud aga Kaitseliidu peastaap malevapeali-

kut pimesi usaldada, vaid nõudis vastavasisulisi

analüüse ja järelemõtlemisaega, et olla kindel, et

struktuurimuutused võetakse ette õigetel põhjus-

tel. Siinkohal ei saa kedagi hukka mõista, sest tea-

tavasti hääletab vabatahtlik kaitseliitlane valede

otsuste puhul jalgadega. Malevapealik toetus aga

allüksustest saadud vastukajale, võttis riski ning

viis sisse muudatused juhtivkoosseisus ja struk-

tuurides.

Muudatused juhtivkoosseisudes tähendasid seda,

et malevapealik tegi oma valikud kompanii- ja

malevakonnapealiku osas, kes omakorda pidid

tegema korrektuurid rühmapealikute ja jaopeali-

kute osas. Üks muudatusi tunda saanud allüksus

oli Lembitu üksikkompanii, mis transformeerus

üks ühele staabi- ja tagalakompaniiks, mille juhiks

sai malevapealiku ettepanekul nooremleitnant Arli

Okas. Sellest kompaniist sai allüksus, millel said

pärast struktuurimuudatusi olema kõik rühmad ja

rühmapealikud, kuid puudus funktsioonikohane

kokkuharjutamine ja rühmade harjumus seostada

oma tegevust teiste allüksustega.

Struktuurimuudatuste kirjeldamiseks võib lühi-

dalt öelda, et rahuajal õpitakse ja harjutatakse

kõigis allüksustes nüüd seda, mis on konkreetsele

allüksusele ette nähtud funktsioon riigikaitses.

Loomulikult oli siis ja on ka praegu neid, kellele

muudatused ei meeldi. Ilmselt on uute ülesannete

täitmine esialgu harjumatu, sest enam ei saa tegut-

seda vaid enda äranägemise järgi, on kehtestatud

konkreetsemad suunised, mida vastav ametikoht

ette näeb. Õnneks on lahkhelisid esinenud vähe

ja malevas vastuseisu muudatustele peaaegu ei

olnud.

Muutustest Mulgi Mässuni

Pärast muudatuste elluviimist oldi aga ainult raske

teekonna alguses. 2012. aasta suursündmuseks

oli sügiseks planeeritud staabi- ja tagalakompanii

(StTaKo) reservõppekogunemine (RÕK), mille sisse

oli integreeritud maleva aastaõppus Mulgi Mäss.

Maleva- ja kompaniipealiku ees seisis ülesanne viia

allüksused sellisele tasemele, et neil tekiks etteku-

jutus StTaKo funktsioonist ja tegevusest.

Kuna vastne kompaniipealik oli lõpetamas Kait-

seliidu Kooli kompaniiülema kursust, oli järgmine

tasand rühma- ja jaopealikud. Need on esimesed

isikud, kelle arusaamisest ja oskustest sõltub

allüksuste hakkamasaamine. Malev kaasas kom-

paniipealiku, võttis aluseks Kaitseväe Ühenda-

tud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooli

põhikursuse õppekava ja mugandas selle malevas

kasutamiseks. Seejärel määrati valdkonnad, mida

koolitajad hakkasid juhtivkoosseisule ja eriala-

gruppidele õpetama.

2012. aasta esimesel poolel koolitati rühma- ja jaopea-likuid neljas etapis, neile anti elementaarteadmised lahingutegevuse alustest, taktikast ja viiepunktilisest käsust. Tehti kõik selleks, et valmistada pealikud ette eelkõige RÕKiks, mil-lele püstitatud õpieesmärk oli harjutada allüksuste

pealikute funktsioonitajumist ja hakkamasaamist

oma allüksuste juhtimisega kompanii eesmärkide

elluviimisel. Reservõppekogunemiseks koostati

taktikaline stsenaarium, milles jalaväerühmadega

tugevdatud staabi- ja tagalakompanii viivitab vas-

Pärast mitmeid kohtumisi ja konsultat-

sioone erinevates allüksustes mõistis värske malevapealik, et peamiseks prob-leemiks on puudulike erialateadmistega juhtivkoosseis

Malevapealik tegi oma valikud kom-panii- ja maleva-

konnapealiku osas, kes omakorda pidid tegema korrektuurid rühmapeali-kute ja jaopealikute osas.

5 X

SA

KALA

MA

LEV

Tugevdatud staa-bi- ja tagalakom-panii moodustas

oma paiknemisala ette kaitsekesku-se — see oli koht,

kus tuli anda vas-tasele otsustavad

lahingud

20. oktoobri hommikul algas lahingutegevus, kus

Valgamaa ja Tartu maleva allüksused teostasid rünnakut ning Sakala malev viivitust

46

Aja

lugu

Kaitse Kodu! 4/2012

47

Aja

lugu

Kaitse Kodu! 4/2012

EHA JAKOBSONTartu ringkonna avalike suhete grupi juht

Selles kirjatükis vaatleme lähemalt Alice Kuperjanovit, niivõrd-kuivõrd on teada tema elust, mis algul kulges koos abikaasa Juliu-sega, kuid hiljem üksinda Naiskodukaitse ühe looja ja ühiskondlikult aktiivse kodanikuna.

Koolikaaslastena Kambjas

Alice ja Julius Kuperjanov olid ühevanused, sün-dinud 1894. aastal. Nende kohtumispaigaks sai Vana-Kuuste ministeeriumikool Tartumaal Kambja vallas Sipel, kus Julius hakkas õppima 1904. aastal pärast seda, kui nende pere oli Venemaalt tagasi Eestisse kolinud ja Kambja vallas väikese Lalli talu rentinud. Kool oli hea kuulsusega ja seepärast eelistati seda Kambja köstrikoolile, kuhu just samal aastal astus Alice Juhanson.

Alice’i kodu asus Kambja vallas Soe talus, tal oli kolm venda ja õde. Isa Andres ja ema Kadri Juhanson pidid olema edumeelsed inime-sed, sest kooliajaloolase Heino Rannapi andmetel oli Kambja vallas 1906. aastal üheksa val-lakooli, igaühel oma maja, aga vallas ei käinud üldse koolis 130 kooliealist last. Sipele jõudis Alice 1907. aastal ja õppis seal Juliusest klassi võrra tagapool, sest vallakooli klasse ei loetud ministeeriumikooli omadega samaväärseks.

Julius jõudis terve aasta (küll paar jaoskonda taga-pool) õppida ka koos Henrik Visnapuuga, kellest hiljem sai tuntud kirjanik. Juliuse ja Alice’i kooli-venna Leo Laursoni mäletamist mööda oli Juliusel

Alice Kuperjanov jäi lõpuni endaksKuidas kujunevad sellised naised, kes küüditajate küüsis julgevad üles tõsta oma raudus käed ja hüüda: „Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!“? Just seda tegid kaks naiskodukaitsjat: Ebba Saral ja Alice Kuperjanov 1941. aasta 14. juuni varahommikul Tartu raudteejaama esisel. Sellest kirjutab oma mälestustes Mari Raamot, Naiskodukaitse esimene ja kauaaegne esinaine.

ilmselt juba siis südames oma unistuste tütarlaps, kuigi ta seda kiivalt varjas. See ilmnes aga ühel koolipeol ettekantava näidendi ettevalmistamisel. Nimelt oli Juliusel seal algul daami südame kaotaja osa, kuid ta nurus sõpra seni, kuni see nõustus osa vahetama, nii et Julius sai südamevõitjaks. Tütar-laps, kelle nimel seda tehti, oli Alice Juhanson.

Armastus eesti moodi

Julius lõpetas Sipel kooli 1909. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane. Nii noorelt teda veel Tartu Õpe-tajate Seminari ei võetud. Ta astus ajutiselt Tartu linnakooli Riia tänavas ja valmistus hoolikalt semi-nari eksamiteks. Järgmise aasta sügisel sooritas ta hiilgavalt sisseastumiseksamid, nii et ta kohe algul õppemaksust vabastati ja seminari internaati võeti.

1910. aastal jõudis Tartusse kooli ka Alice. Ra astus 1906. aastal loodud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste eragümnaasiumi ehk esimesse eestikeel-sesse gümnaasiumi, mille õppemaks oli 17,5 rubla poolaastas. See oli suur summa ja ilmselt nõudis tütre koolitamine vanematelt suurt pingutust. „See kool oma tolleaegse juhiga eesotsas pani minu maailmavaatele kindla aluse,“ kirjutab Alice oma mälestusteraamatus.

1914. aastal lõpetasid nii Alice kui ka Julius kooli. Alice suundus Peterburi (mis oli just samal aastal nimetatud küll Petrogradiks), et

lõpetada seal kroonugümnaasium, sest eragümnaasium ei andnud

riiklikult tunnustatud lõputun-nistust, Julius aga valiti kohe Kambja köstrikooli õpeta-jaks, kus ta sai õpetada väga lühikest aega, sest 1915. aasta veebruaris võeti ta sõjaväeteenistusse ja saadeti

mais Peterburi lipnike kooli.

Niisiis õppisid noored jälle ühes linnas. Kas nad seal ka kohtusid, on

raske öelda. Lipnik Kuperjanov saabus 5. Kiievi rügementi sama aasta septembris ja sellega olid tema koolid läbi ning sõjamehetee alga-mas. Alice sooritas edukalt gümnaasiumieksamid ja jäi veel Peterburi, et õppida raamatupidamist, mis osutus talle hilisemas elus väga kasulikus.

Igatahes olid Julius ja Alice 1917. aasta lõpul Tartus ja kihlatud. Alice’i korter Turu 11a oli kui väike salajane büroo, kus endise Vene väe eesti ohvitserid kokku said ja infot vahetasid. Kommu-nistid tõstsid pead ka Tartu tagavarapataljonis, kuhu Julius Kuperjanov oli pärast haavatasaamist saade-tud. Siingi püüti revolutsiooni teha, kuid Saksa okupatsioon oli õhus ja lahvatas Tartus 24. veebruaril 1918. Tänavanur-kadele kleebitud päevakäsu kohaselt pidid kõiki endised Vene väes teeninud ohvitserid end Saksa komandantuuris registreerima. Nädala pärast kavas olnud laulatus tuli nüüd varem korraldada, sest ei võinud teada, mis ees ootab. Pika veenmise peale saadi nõusse Kambja kirikuõpetaja, kes noored 26. veebruaril Kambja kirikumõisas laulatas. Rõõmsad ja õnneli-kud – seda nad olid –, kuid ees ootas ohtlik põran-daalune töö, Kaitseliidu loomine.

Käisemärgid Alice’i näppude alt

Sügisest asuti korterisse väikesesse hoovimajja aadressil Aida 4a, mis kujunes põrandaaluse töö staabiks. Alice kirjutab oma mälestustes: „Kui novembris hakkasid okupatsiooniväed lahkuma, riisudes, röövides ja viies kaasa kõik võimaliku, oli Tartu maakonnas Kaitseliidu pere üsna arvu-kas. Idast lähenes uus laviin enamlaste näol, kes nüüd arvasid enestel õiguse olevat võtta, mis veel järele oli jäänud. Kuidagi tuli esimestel takistada väljavedu ja nii sõjariistade kui ka laskemoona üleandmist enamlastele ning astuda risti teele

ette punastele, pidurdades nende edasiliikumist.“ Tartumaa Kaitseliidu staap asus Suurturu 10, kus ka Alice’il tuli mehe äraolekul informatsiooni ja selgitusi anda.

Enamlaste pealetungi tõttu tuli 21. detsembril Tartu maha jätta. Ustavate meestega taganeti Puurmani mõisa, mis sai Kuperjanovi partisani-rühma formeerimise paigaks. Alice tegutses siin oma mehe abilisena, kuid suures osas oli tema õlul meeste toitlustamine, mida Naiskodukaitses hiljem massitoitlustamiseks nimetama hakati. Esimesed väeosa käisemärgid tulid samuti Alice’i näppude alt, küll mitte päris selle kavandi järgi, mille mehed olid valinud – vapikujuline must valgega ääristatud alus ja sellel valge või hõbedane surnupealuu –, nimelt asendati surnupealuu ajutiselt valge põikpaelaga. Luuresalkade valged mantlidki võeti kasutusele Alice’i ettepanekul, kes need ise ka valmis õmbles.

Tartu vabastamine ja veidi hilisem Paju lahing on lahti kirjutatud arvukates artiklites ja raamatutes, piirdugem siinkohal ainult Julius Kuperjanovi sur-mapäevaga – 2. veebruar 1919 –, mil Tartu rahuni oli jäänud täpselt aasta.

Lesepõlv

Pärast mehe surma pidi lesk kaotusest kuidagi toi-buma. Ilmselt toetasid kodutalu Suure-Kambjas, vennad ja õde, ent eelkõige andis jõudu tegutse-mine. Alice õppis näiteks aastatel 1919–1923 Tartu kõrgemas muusikakoolis laulmist ja töötas samal ajal asjaajajana Punase Risti Tartu komitees. 1921. aastal anti talle kui Vabadussõja väejuhi lesele Tammistu mõisasüdames 25 hektarit maad ja

Naiskodukaitse Tartu ringkonna juhatus 1929. aastal (vasa-kult): Marie Sil-bergleich, Ebba Saral, Alice Ku-perjanov, (taga vasakult) Ella Sirg ja Herta Mihkelson

Ta nurus sõpra seni, kuni see nõustus osa

vahetama, nii et südamevõitjaks sai Julius.

Juliu

s jaAlice Kuperjanov

PARIM VAIDLEJA

Kui Karri Kaas Kaitse Kodu! õhudessantidest rääkivas artiklis Riho Üh-tegi sõnu tsiteerides väitis, et meredessant pole meie maal väga tõe-näoline, ei jäänud Taavi Urb suitsunurka rusikaga vehkima. Sõjakooli esimese mereväe põhikursuse ülem võttis pliiatsi pihku ja kirjutas, mis tema sellest asjast arvab. Ajakirja sai hea tükk mõistlikku lugemist.

37Kaitse Kodu! 5/2012

Lääne-Eesti saared. Nii tagati vaba juurdepääs oma Riia all olevatele vägedele ja loodi platsdarm eda-sisteks operatsioonideks Kroonlinna ja Petrogradi suunal. Vajadust edu arendamiseks ei tekkinud, sest Vene riik ja armee varisesid kokku ning peagi sõlmiti bolševike valitsusega Bresti rahu.

Punaarmee korraldas Vabadussõja ajal Eesti ran-nikule ühe dessantoperatsiooni. Narva-Jõesuus maabunud dessant andis Narvat kaitsnud Eesti üksustele lõpliku hoobi, ähvardades nad ära lõigata ja sundides linna maha jätma. Pärast Narva vallu-tamist jätkus Punaarmee kiire pealetung. Näis, et Eesti sõjavägi on niigi kohe kokku varisemas ja dessantideks puudub vajadus. Tõenäoliselt olid keerulised ettevõtmised, nagu meredessant, sel ajal alles kaosest välja tulevale ja jõudu koguvale

2 Kröönström, Mati. Leitnandite ja kaptenite sõda. Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918—1920. Tallinn: Tänapäev 2010.

Üks kuulsa-maid dessante Eesti põh-jarannikule inspireeris pikki aastaid korraldama Erna retke nime kandvat patrullvõist-lust

Punaarmeele ka liiga rasked korraldada. 12. det-sembril 1918 jõudis Tallinna reidile Briti eskaader ja Balti laevastik ei vallanud enam Soome lahte.

Eesti merejõudude 1918. aastal korraldatud des-sandid on erandlikud, sest need võeti ette tagane-mise tingimustes. On väidetud, et nende etteval-mistamine ja läbiviimine olid amatöörlikud ning erilist tulemust neil polnud.2 Dessantide otsesed tulemused olid tõesti kesised, kuid nende kaudse tulemusena paigutas Põhja-Eestis tegutsenud Punaarmee 6. diviis Peterburist saabunud lisajõud ranniku kaitsele ja sellevõrra olid nende read jaa-nuaris alanud Eesti vastupealetungi ajaks hõreda-mad. Hilisemad sõjasündmused näitasid, et bolše-vike hirm meredessantide osas oli õigustatud, kuid vastumeetmed ebapiisavad. Dessandid vaenlase

Välja

õpe

36

Välja

õpe

Kaitse Kodu! 5/2012

TAAVI URB, vanemleitnantKõrgema Sõjakooli 1. mereväe põhikursuse ülem

Eelmises Kaitse Kodus! võis artilist „Taktika-lise dessanditõrje kursus“ lugeda: „„Kui keegi peaks Eestit ründama, siis suure tõenäosusega

teeb ta seda mööda maismaad [...],“ arvab kolonel-leitnant Ühtegi. „Meredessandiks on Eesti rannik suhteliselt keeruline. Pealegi saab selle tõrjeks väga lihtsate vahenditega val-mistuda.““1 Kahjuks ei selgunud nimetatud artiklist, millele kolo-nel Ühtegi seisukoht tugineb, kuid see seisukoht ise on ekslik.

21 meredessanti

Eestit piirab kahest küljest meri ja kolmandast suur järv. Sellisele alale tungimisel ei tohiks mere-dessant olla üllatav, vaid pigem loogiline. Meredessanti pee-takse üheks kõige keerulisemaks sõjaliseks operat-siooniks, mille ebapiisav ettevalmistamine ja hea õnne peale läbiviimine lõpevad enamasti hävin-guga. Seevastu võib õnnestunud meredessant anda ebaproportsionaalselt võimsa tulemuse. Mõlema juhtumi kohta leiab näiteid ka Eesti ajaloost. Lk 38–39 olevas tabelis on loetletud 20. sajandil Eesti mererannikule või eestlaste poolt Eesti lähiümb-ruses korraldatud dessandid. Nimekirjas on 21 dessanti ja see loend ei ole lõplik. Sealt puuduvad väiksemad luurereidid ja diversiooniüksuste maa-ndamised, nagu Erna retk, ja juba eos nurjunud katsed, mil dessandist loobuti enne vägede maale toimetamise alustamist. Ka on välja jäetud kõik Peipsi-Pihkva järvel läbi viidud operatsioonid.

21 meredessanti mõlema maailmasõja ja Vabadus-sõja peale kokku ei ole justkui palju, kuid sellel on objektiivsed põhjused. Esiteks on dessant ründaja võitlusviis. (Eesti merejõudude dessandid Vabadus-sõja alguses on siinkohal märkimisväärseks eran-diks.) Dessandi abil toimetatakse oma väed vaen-lase selja taha, lõigatakse läbi tema ühendusteed, tekitatakse tagalas segadust ja murtakse lahti tema kaitse sõlmpunktid. Dessant on tõeliselt edukas siis, kui tal õnnestub õigeaegselt ühineda peajõududega. Teiseks on selleks, et dessant saaks õnnestuda, vaja-lik vähemalt mere valdamine (sea control) – olukord, kus ühel poolel on teatud merealal mingi ajavahe-miku jooksul tegutsemisvabadus oma eesmärkide

Meredessandid Eesti vetes 20. sajandil

saavutamiseks nii veealuses, veepealses kui ka vee kohal paiknevas keskkonnas.

Esimese ilmasõja ja Vabadussõja aeg

Esimeses maailmasõjas olid Baltimaad Saksamaa seisukohalt kõrvaline sõjatanner. Kuigi Saksa merevägi kavandas dessantoperatsioone Lääne-merel, olid tema peajõud hõivatud Põhjamerel ja Vene laevastiku ning ohtrate miiniväljade tõttu peeti dessante Läänemerel liiga riskantseks ja eba-oluliseks. Olukord muutus, kui Saksa väed jõudsid 1917. aastal Riiani ja tekkis vajadus neid miiniväl-jade ja Sõrves asuvate suurtükipatareidega tõkes-tatud Irbe väina suunast toetada. Operatsiooni Albion käigus vallutati 1917. aasta oktoobris

1 Kaas, Karri. Taktikalise dessanditõrje kursus. Kaitse Kodu! 4/2012, lk 40—43.

Eestit piirab kahest kül-jest meri ja

kolmandast suur järv. Sellisele alale tungimisel ei to-hiks meredessant olla üllatav, vaid pigem loogiline.

KAIT

SEVÄ

GI

58

Mili

taar

turis

m

Kaitse Kodu! 5/2012

kaitseks kasutati 76 mm liikuvaid õhutõrjepatarei-

sid OZAB-507 ja OZAB-508. Lisaks rajati suurtü-

kitornide taha mitmeid abihooneid. On teada, et

Stebeli patarei ehitus läks 1937. aasta kursi järgi

maksma 20 miljonit rubla, arvatavasti jäi Kukeraba

patarei samasse hinnaklassi. Kogu see raha maeti

sõna otseses mõttes sohu ja seetõttu pidid kogu

aeg töötama pumbad, mis suurtükitorni kuiva

hoidsid.

Lõimastu/Kukeraba ranna-patarei BB-316 IV-180/57

komandopunkti alumine korrus. Visuaalselt on kohe

märgata korruste kõrguse vahet, ülemine on 2,4 ja

alumine 3,2 meetrit. Vahe-lagi on 0,32 ja välisseinad

1 meeter paksud. Helendav objekt on elektrigeneraatori

staator. Vasest mähised (nagu ka kogu muu kaa-

belduse) on metallikratid minema tassinud. Lõpuks on turistid tühjaks tehtud staatori kui kasutu objekti

ümber lükanud

Tahkuna rannapatarei BS-26 IV-130/50 tulejuhtimistorn. Algu-

pärane 1939. aasta tulejuhtimistorn oli puust ja pole säilinud.

Praegune on ehitatud pärast Teist maailmasõda (Tahkuna kol-

me 130 mm suurtükiga patarei oli kasutusel aastatel 1944—

1955) ja seda kasutati pärast patarei sulgemist veel piirivalve

vaatlustornina. Tähelepanuväärne on kahele algsele korrusele

peale ehitatud kolmas korrus, sest mets oli kasvanud tornist

kõrgemaks. Suurtükkide nr 2 ja nr 3 vahel asub väike betoonist

tulejuhtimistorn. Lõimandus oli komandopunkti peal 30 cm

terassoomusega periskoobitorn ja selle kõrval torniga kaugus-

mõõtjapunker. Kui 1986. aastal pärast Mathias Rusti lendu ja

maandumist Moskva Punasele väljakule komandopunkti laele

moodsad madala nurga radarid paigutati, lõigati kaugusmõõtja

raudtorn maha ja veeti mäest alla

Tahkunasse ehitati rannakaitsepatarei nr 26 IV-

130/50 laskekaugusega üle 25 km koos arvukate

abirajatistega. Arvatakse, et selle üheks põhjuseks

oli kavatsus rajada Tahkunasse ka 406 mm suurtü-

kipatarei laskekaugusega kuni 46 km.

Kuulsusetu lõppmäng

Soela väina kaitseks rajas Nõukogude armee ran-

nakaitsepatarei nr 44 IV-130/50, aga et eelmise

sõja aegset positsiooni peeti merelt liiga hästi

nähtavaks, ehitati seekord kogu kompleks sohu.

Ehituslikult oli Tohvri patarei sarnane Tahkuna

omaga, aga neljast kahurialusest said valmis ainult

pooled, millest ühe suurtükk viidi Heltermaale aju-

tise nimetu patarei tarvis.

Lehtma asemel ehitati seekord vananenud 152 mm

suurtükkidega patarei nr 12 Hiiessaare maadele.

Ristna patarei nr 42 IV-130/50 kohta pole suurt

teada. Kuna Ristna positsioon leidis ka pärast sõda

intensiivset kasutust, on seal läbisegi eri aegade

59

Mili

taar

turis

m

Kaitse Kodu! 5/2012

Lõimastu/Kukeraba rannapatarei BB-316 IV-180/57 ko-

mandopunkti alumise korruse diiselelektrigeneraatori ruum.

Nii kaks komandopunktist tagapool asunud suurtükitorni

kui ka komandopunkt ise olid autonoomse elektritoite-

ga. Tagaseinas on näha tagavaraväljapääsu luuk ja selle

kõrval sisse- ja väljalaskekollektorite avad. Aukohal seisab

autentne Nõukogude militaartugitool. Ei ole küll tõestatud,

et selles oleks istunud patareikomandör kapten Nikiforov

isiklikult. Mingitel põhjustel on ta oma Saaremaa kolleegist

rannapatarei BB-315 IV-180/57 komandörist Stebelist

vähem tuntud

Tahkuna rannapatarei BS-26 IV-130/50 suurtüki

nr 2 laskemoonavarjendi säilinud riiulid. Säilinud ja

töökorras (kui ei ole just prahti täis) on ka laskemoo-

na suurtükiõue toimetamise liftid. Õhemast plekist

õhupuhastusseadmed (varjend oli hermeetiline) on

paraku ajast rohkem räsitud

Tahkuna rannapatarei BS-26 IV-130/50

suurtüki nr 1 laskemoonavarjendi välja-pääsu juures on näha, et tuleohutusest

peeti lugu ka neil karmidel ja segastel aegadel. Vasakul paistab tehnoloogiline

ruum ajast räsitud seadmetega

militaarrajatised. Juba mainitud nimetusse Helter-

maa patareisse toodi üks 130 mm suurtükk Tahku-

nast ja teine Tohvrilt. Nende alla valati kiirkorras

raudbetoonalused. Pallininale rajati teistest erinev

ultramoodsate ja ülisalajaste 100 mm kiirlaskeka-

huritega patarei nr 19 IV-100/56.

Selle pika jutu peale võib nüüd tekkida küsimus, et

kuidas see kõik on seotud antiikfi losoofi ga, kelle

Võitjaid autasustatakse Kaitse Kodu! seminaril.

71

Test

Kaitse Kodu! 2/2013

Paraku pole vett kuigi lihtne hoida, kaasas-kandmisest rääkimata, sest see on vedel ja voolav. Tükikaupa seda tasku ei pista ja

kotiga õlale ei võta. Ikka läheb vee talletamiseks ja transpordiks tarvis mingisugust nõu. Liht-samates oludes piisab ükskõik millisest vähegi nõgusamast anumast, raskemates tuleb kasuks juba spetsiaalselt selleks otstarbeks konstrueeri-tud veepudel.

Läbi aegade on kaitseliitlastele jagatud igasuguseid plaskusid. Kaitse Kodu! otsis välja kõige levinu-mad, et välja selgitada, milline on nende hulgast kõige parem. Et kõikidel pudelitel on omad plussid ja miinused, siis lihtsate killast see ülesanne ei olnud.

Test

Testis võtsime vaatluse alla Rootsi relvajõu-dude, USA sõjaväe ja endise Nõukogude armee välipudelid, sest need on kõige levinu-mad. Esimesed kaks küll natuke rohkem, kolmas vähem, kuigi kunagi oli just vastupidi. Hindamiskritee-riumid olid lihtsad: maht, mugavus-praktilisus, kaal ja kvaliteet. Viimase juures arvesta-sime nii pudeli koostekvaliteeti kui ka sisu ehk seda, kui kaua püsib vesi selles värskena, omandamata mingisugust sel-gelt eristuvat lõhna või kõrvalmaitset.

Mahu poolest osutus parimaks USA sõja-väe veepudel, kuhu saab sisse panna liitrijagu vett. Teiseks tuli Nõukogude armee plasku, kuhu mahtus ligikaudu 0,9 liitrit, ning kolmandaks jäi Rootsi abina saadud pudel, mille mahutavus on 0,7 liitrit.

Kõige praktilisemaks ning mugavamaks veepu-deliks võib meie hinnangul nimetada Nõukogude armee oma. Eriti talvetingimustes, kui mingil põhjusel peaks juhtuma, et vesi külmub. Piisab

Vesi on elu ehk veepudelid võrdlusesVesi on elu, olenemata ilmastikutingimustest. Valitsegu õues kõrvetav kuumus või käre külm, inimene peab ikka jooma. Normaalolukorras kaks-kolm liitrit päevas, ekstreemsematel juhtudel märksa rohkem.

ainult tasku eemaldamisest ja metallist pudeli võib lõkkesse soojenema panna. Plastikpudelitega seda teatavasti teha ei saa. Metallpudelis saab vett ka lahtisel tulel soojendada, mis on omaette väärtus, sest alati ei pruugi katelokki käepärast olla. Lisaks ei riku kuum vesi ka plaskut, mida teiste pudelite puhul alati öelda ei saa. Eriti kehtib see Amee-

KRIS

TJA

N P

RII

Kõik kolm kõrvuti: Rootsi, Ameerika ja Nõukogude armee veepudel

72

Test

Kaitse Kodu! 2/2013

Rakmetaskus on USA pudel igati omal kohal. Ka mahutab see kõige rohkem vett

Kuigi Rootsi pudelit saab tänu selle küljes olevale kin-nituskonksule igale poole riputada, võib seesama konks vahel kolinat teha ja seetõttu tüliks olla

rika pudeli kohta, mis tulise veega täidetuna võib hakata deformeeruma ja kuju kaotada.

Suure eelise annab Rootsi pudelile eraldi kinni-tusklamber, mis muudab selle kasutamise väga mugavaks, sest seda saab riputada igale poole, kuhu parasjagu vaja on. Eraldi taskuta Nõukogude ja Ameerika pudelitel selline võimalus puudub. Paraku peitub selles ka üks häda, sest halvasti paigutatud kinnitusklamber võib riietesse või rakmetesse takerduda ja hooletul kasutamisel kolinat tekitada. Põhimõtteliselt on sama häda ka Nõukogude armee välipudelil, mis on valmistatud metallist ja koliseb ilma ümbriseta üsna kõvasti. Varitsuses passides tasub seda kindlasti meeles pidada.

Tühjana on kõige kergem Nõukogude armee pudel. Ülejäänud kaks jäävad samasse kaalukategoo-riasse. Veega täitmisel langeb kaalukauss Rootsi pudeli kasuks ja USA oma kahjuks, kuid siin saab määravaks maht. Rootsi pudelisse mahub kõige vähem, mis ühest küljest on hea, sest kes ikka viit-sib lisaraskust kaasast tassida, teisalt jällegi halb, sest ekstreemsetes tingimustes, kus vett kulub palju ja selle varusid ei saa kuigi tihti täiendada, kulub lisalonks marjaks ära. USA pudeliga on aga täpselt vastupidi – rohkem vett tähendab ka suu-remat kaalu.

Kõige vastupidavamaks võib pidada Nõukogude armee pudelit, sest see kannatab välja üsna karmi kohtlemist. Ka maitseb metallist plaskust pärit vesi kõige paremini isegi pärast ööpäevast seismist. USA pudeli sisu omandab kerge plastikumaitse, kuid see on ka kõik. Rootsi plasku kopitusehõn-guline põrumine selles hindamisvoorus ei vääri pikemat kajastamist.

Külmumise vältimiseks on mõistlik veepudelit põues kanda. Väikeste mõõtmete tõttu on Rootsi pudel selleks kõige mugavam

73

Test

Kaitse Kodu! 2/2013

Nõukogude armee veepudel

Rootsi veepudel

Ameerika veepudel

Mugavus-praktilisus

3 3 3

Maht 3 1 5

Kaal 3 3 3

Kvaliteet 5 3 3

Kokku 14 10 14

Nõukogude armee välipudel on valmistatud metallist. Tava-olukorras võib see eeliseks olla, kuid varitsuses peab olema ettevaatlik, et pudel liialt ei koliseks

Kõige maits-vamaks osu-

tus pimetestis Nõukogude

armee metal-list pudelist

pärit vesi

Tulemus

Kuigi subjektiivselt hindasid testijad kõige rohkem Nõukogude armee veepudelit, ei saa seda testi võit-jaks kuulutada, sest ka USA oma saavutas punkti-arvestuses täpselt sama tulemuse. Teistest natuke maha jäi Rootsi relvajõudude plasku, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks halva asjaga. Pudelil on küll teatud miinused, mis mõnes teises olukorras võivad jällegi plussideks osutuda. Tegelikult on kõige parem pudel ikka see, mis inimesel parasjagu täidetuna kaasas on, sest vesi on elu.

5 X

KR

ISTJ

AN

PR

II

MIS MUUTUB KAITSELIIDUS APRILLIS 2013?

VÕRUMAA METSAVENDADEST

Järg

mis

es n

umbr

is

KUIDAS MAITSEB BALTIKUMI KAUNEIMA KOKARAAMATU JÄRGI VALMISTATUD TOIT?

FOTOGRAAF ÕPPUSEL KUI OSA

VÄLJAÕPPEST

LIINA TOOME

Kaitse Kodu!Otsib oma toimetusse

VABATAHTLIKKE SÕJAFOTOGRAAFE

Kas sul on fotoaparaat? Sulle meeldib pilti teha? Oled sa kunagi keeranud ümmargust nuppu fotoaparaadi peal? Sa teed lõdvalt vahet .doc ja .jpg failidel? Just sind meil vaja ongi!

Anna endast teada meiliaadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

MEILI MEILE: Milline on sinu kodumalev ja sinu vabatahtlik ametikoht malevas?Millise aparaadiga pildistad ja kui pikk on sinu pildistamiskogemus?Millest sulle meeldib pilti teha?Kuidas sinuga ühendust saab?

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800