KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 6/2013 (122/568)

ENE ERGMA NAISKODUKAITSE

BAASVÄLJAÕPPEL

MILITAARTURISM: METSAVENDADE JÄLGEDES TALLINNAS JA HARJUMAAL

Drooniarendaja Põrgupõhjalt

AJALOO TEEVAD

ELUSAKS INIMESED

ALOO TEEVAD

www.elukutse .ee

MIS ON SINU JÄRGMINE KÄIK?Elus on võidukad need, kes oskavad ka raskes seisus käike ette näha. Kõrgem Sõjakool valmistab sind ette nii lahinguks kui ka eluks. Tee oma võidukäik — tule Kõrgemasse Sõjakooli!

Lahenda ülesanne:valged alustavad ja võidavad!

Skänni koodija vaata kuidas lahing lõpeb!

Lahenda ü ülesanne:valged alustavtavad ja võidavad!

Skänni koodiuidas lahing lõpeb!ja vaata kuid

Dokumentide vastuvõtt 25.06–07.07Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

3

Sis

uko

rd

Kaitse Kodu! 6/2013

NR 6/2013 (122/568)

KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 6/2013 (122/568)

ENE ERGMA NAISKODUKAITSE

BAASVÄLJAÕPPEL

MILITAARTURISM: METSAVENDADE JÄLGEDES TALLINNAS JA HARJUMAAL

Drooniarendaja Põrgupõhjalt

AJALOO TEEVAD

ELUSAKS INIMESED

ALOO TEEVAD

12 Põrgupõhja kasvatas Andrus Tamboomi

drooniarendajaks

18 Baltic Cup’il jäi Eesti napilt võiduta

19 Kuidas saadakse kodu kaitsjaks

23 Test. Rakmed versus lahinguvest: universaalseid

lahendusi ei ole

26 Kevadtorm annab kaitseliitlasele ainulaadse

kogemuse

30 Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (I)

34 ZIS-151 teenis Nõukogude armeed

40 Esimene Buuri sõda: kui talupojad võitsid võitmatuid

43 Metsavendade jälgedes Harjumaal

47 Riigikaitseõpetus kasvatab kaitsetahet

63 Võidupüha paraad Haapsalus

64 Aivar Kivisivi pani raamatut kirjutama ohutunne

50 Ene Ergma — spiiker, akadeemik, naiskodukaitsja

53 Mikitämäe naiskodokaitsjidõ ria’ tävvenivä’

54 Sakala naiskodukaitsja Evelin Lappalainen

tagasikäiku sisse ei lülita

55 Naiskodukaitse tunnuslause on valitud

38 Rapla maleva noorte kaks aastakümmet

57 Vanad Rootsi rattad said abimootori

58 Saaremaa Mini-Erna värskendas klassikat

60 Suurlaagris saadi aimu võru ja setu pärimusest

NAISKODUKAITSE

NOORTEORGANISATSIOONID

KAANEFOTO: KRISTJAN PRII

26606666600000000666666666

34

4

Pe

ato

ime

taja

ve

erg

Kaitse Kodu! 6/2013

Mäletama peab

Koguni 95% eestlastest arvab, et ajateenistus on õige asi ja meie poisid peaksid selle läbi tegema. Õigupoolest annab uus kaitseväeteenistuse seadus sama või-maluse ka naistele ja seda uut võimalust soovis seaduse jõustumise järel kohe

esimesel päeval kasutada kuus naist. Ajateenistust peetakse auasjaks. Sellele kuluvad 8—11 kuud sisustatakse Eesti kaitseväes lõviosas õppetööga, millest ammutatud tead-mistest on muuseas ka hilisemas elus tolku.

Kui erinev oli ajateenistuse mõiste tähendus vaid 20 aastat tagasi! Kaitseliidu ülem bri-gaadikindral Meelis Kiili on kirjeldanud Kaitse Kodule! antud intervjuus oma kogemust ajateenistuses vanglana ja õppetunnina sellest, milline ei tohi olla üks armee. Paljudele eesti poistele tähendas ajateenistus sisuliselt kaheaastast vangisolekut ja vastavalt olukorrale lähemat tutvust dedovšina, potjomkinluse ja „rahvaste sõprusega“ (või nen-de kõigiga).

Selles ajakirjas meenutavad Nõukogude armeed kaks kaitseliitlast: kunagine noorkot-kas ja tänane emeriitprofessor Jaan Lepa ning saarlane Igor Babenko, kes jagab oma teadmisi Nõukogude armee veotehnikast. Need pole nostalgilised lood. Need lood mee-nutavad, kust me tuleme ja kuhu kunagi enam sattuda ei taha. Aga milline oli samal ajal muu maailm? Millised oleksid olnud teised valikud ja võima-lused? Nõukogude armee meenutuste kõrval jätkame sammumist metsavendade jälgedes, aga vaatame ka ettepoole ja räägime loo meie oma lendurita lennukist ja hingest selle projekti taga. Vaat, kuhu me jõudnud oleme. Ja kuhu edasi?

Usun, et on tähtis teada nii seda, kes me oleme, kui ka seda, kes me ei ole ega taha olla. Selleks, et toimida praegu targalt ja olla tulevi-kus rahulik, peab kangelasliku kõrval mäletama ka tobedat.

LIIVI REINHOLD,

peatoimetaja

Kaitse Kodu! internetiskaitsekodu.kaitseliit.eewww.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastis

Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida maleva personalispetsialisti juures

Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee)

Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106

Kaastööde saatmise tähtajad:26. august, 14. oktoober

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja KaitseliitIlmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Makett ja küljendus: Matis Karu

Vabatahtlik fototoimetaja: Kristjan Prii

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 PärnuTelefon 717 9106

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitseliit

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Kodutütred

5

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

Kalender14. august 1889. aastal sündis Otto Tief

18. august 1997. aastal algasid esimesed ajateenijate kursused Lahingukoolis

20. august Taasiseseisvumispäev. 1991. aastal taastati Eesti riiklik iseseisvus

23. august Kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäev

1939. aastal kirjutati alla Molotovi-Ribbentropi paktile

Kaitseliidu Jõgeva maleva aastapäev (malev asutati 1990. aastal)

1991. aastal asutati Läti Zemerssardze

25. august 1944. aastal langes Tartu Punaarmee kätte

28. august 1941. aastal okupeerisid Saksa väed Tallinna

1942. aastal algas Eesti Leegioni moodustamine

1944. aastal algas soomepoiste pealetung Papastvere juures

1998. aastal loodi BALTRON

29. august 1940. aastal algas Eesti sõjaväe liitmine Punaarmeega

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) aastapäev (KVÜÕA asutati 1923. aastal)

1944. aastal vallutasid Saksa politseipataljonid jt väeosad tagasi Kärevere mõisa

31. august 1994. aastal lahkusid viimased Vene väed Eestist

1. september Teadmistepäev. Kõrgema Sõjakooli avarivistus

1939. aastal algas Teine maailmasõda

Rahuoperatsioonide Keskuse (ROK) aastapäev (ROK loodi 1994. aastal)

2. september Naiskodukaitse (NKK) aastapäev. (NKK asutati1927. aastal)

1945. aastal lõppes ametlikult Teine maailmasõda (Jaapani ja USA esindajad kirjutasid alla Jaapani kapitulatsiooniakti)

3. september 1991. aastal otsustas Eesti Ülemnõukogu moodustada kaitsejõud

7. september Kaitseliidu Sakala maleva aastapäev (malev asutati 1917. aastal)

8. september Kaitseliidu Võrumaa malev aastapäev (malev asutati 1917. aastal)

NK

K

BU

ND

ES

AR

CH

IV

KA

RR

I KA

AS

WIK

IPE

DIA

.OR

G

KA

ITS

EV

ÄG

I

KA

ITS

EV

ÄG

I

Ütle sõna sekka Kaitse Kodu! Facebooki lehel www.facebook.com/kaitsekodu!

Tänased kodutütred — tulevased naiskodukaitsjadNaiskodukaitse kasvulavaks on Kodutütarde organisatsiooni rühmad. Üks pühalikumaid hetki kodutütarde vastuvõtmisel peaks olema pidulik vande andmine. Mäletan siiani enda vastuvõttu Noorte Kotkaste ridadesse 1937. aastal. Meie noorkotkakoondus lõppes alati vanakotka osalu-sel sõprusringis seistes, käed vaheliti ühendatud, lauldes „Eestimaad, mu isamaad“, mille viimane salm lõppes sõnadega „Truuiks me jääme isamaale iga veretilgaga!“, mida kahjuks tänapäeval millegipärast enam ei laulda lõpuni.

Tallinnas Rahumäe kalmistul on imekombel säilinud mitmed Vabadussõjas langenute hauad, mis vajavad alalist hooldust ja tähelepanu. Märgitud haudade ja hauaplatside hooldamise võiksid võtta oma otseseks kohustuseks Tallinna ringkonna või Nõmme koolide kodutütred. Minule teadaolevast kahest hauasam-bast on üks eriti omanäolise kujundusega: see on välja tahutud graniitrahnust ja sellele on raiutud sisse aateid ja vabadust kajastav tekst. See tekst vajab ajahamba poolt tekitatud samblikust ja muust puhastamist, mis muidugi pole jõukohane lastele ning vajab eritehnika ja -seadmete kasutamist.

Toon sõnasõnalt ära sambal kirjas oleva vanemate järelhüüde oma ainsale pojale:

Kalevi Maleva Aleksander Mats.Vabatahteliselt Eestimaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes, koduseid kallimaid kaitsedes, langesid Sina, meie armsam ja kallim lootuse päike. 21.06.1900—17.01.1919.

Võiks kujuneda traditsiooniks võidupühal selle sam-ba juures kodutütarde, miks ka mitte noorkotkaste pidulik ja pühalik vande andmise tseremoonia ja liikmeks vastuvõtt koos kaelaräti kaela kinnitamise-sidumisega. Usun, et Vabadussõja sangari kalmul an-tava vande pühadus ja kodutütardeks vastuvõtt jääb noortele mällu elu lõpuni, kinnitades nende aatelisi tõekspidamisi isamaast ja rahvuslikku ideoloogilist kasvatust meie koolides.

Lugupidamisega Kaitseliidu Nõmme malevkonna liige

LEMBIT NOOR

Lugeja kiri

6

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

OHVITSERID

Tegevväelased

Väljavõte Eesti vabariigi

presidendi 18. juuni 2013

käskkirjast nr 42

Kaitseministri ja kaitseväe juhataja 12. juuni 2013 ette-panekul annan sõjaväelised auastmed järgmiselt:kolonelleitnant

Arvi Niglas

Reservväelased

Väljavõte Eesti vabariigi

presidendi 18. juuni 2013

käskkirjast nr 40

Kaitseministri ja kaitseväe juhataja 12. juuni 2013

ettepanekul annan sõjaväeli-sed auastmed järgmiselt:major

Heiki ARIKEkapten

Rain ARUMÄERain OTTIS

vanemleitnant

Kristjan PEEGEL leitnant

Andrus PADAREimar TÄHT

nooremleitnant

Toomas DUVINElari HIISRené KALBERGKen KOORTArgo KIVIOlavi OTTASIvar SIBULMeelis TAMMEHOIDHannes UNT

lipnik

Igor KOPÕTINKairo KORJASMihkel NÕMMTaavi PAVLOV

ALLOHVITSERID

Väljavõte kaitseväe juhataja

13. juuni 2013 käskkirjast

nr 424P

Rahuaja riigikaitse seaduse § 14 lg 3 p 15 ja § 15 lg 1 ning kaitseväeteenistuse sea-duse § 21 lg 1 p 2 ja p 3 alusel

1. Annan sõjaväelise auastme tegevväelastele alljärgnevalt:vanemveebel

Hannes GRAUBERGMarek SAKSONTõnu MÄRSSOlev JUURSALU

veebel

Viktor ŠTUKERTvanemseersant

Taavo ARASTEseersant

Tarvo TALGRETarmo TAMMUSKaur KAUNISMAAMartin LEMBERArsen ABELJAN

Väljavõte kaitseväe juhataja

13. juuni 2013 käskkirjast

nr 423P

Rahuaja riigikaitse seaduse § 14 lg 3 p 15 ja § 15 lg 1 ning kaitseväeteenistuse sea-duse § 21 lg 1 p 2 ja p 3 alusel

1. Annan sõjaväelise auastme reservväelastele alljärgnevalt:veebel

Ove AINSALUHannes VANATOA

Auastmed

Kaitseliidu vanematekogu etteotsa valiti kindral LaaneotsMaikuu lõpul Kaitseliidu keskkogu poolt valitud vanematekogu uus koosseis sai esimest korda kokku 3. juuli õhtul, mil selle esimeheks valiti kindral Ants Laaneots ning abiesimeesteks Tiit Tammsaar ja Ro-mek Kosenkranius. Kaitseliidu vanemate-kogu on Kaitseliidu keskkogu poolt valitav korraldav organ, mis koosneb vähemalt 15 kaitseliitlasest — silmapaistvast riigi- ja avaliku elu tegelasest. Vanematekogusse kuuluvad Ants Laaneots, Peeter Tulviste, Heiki Arike, Neeme Suur, Johannes Kert, Mati Kepp, Kalev Naur, Jaak Aaviksoo, Kaido Kaasik, Mart Reino, Ulla Preeden, Kalev Härk, Aivar Riisalu, Tiit Tammsaar ja Romek Kosenkranius.

Kaitseliidu ülem käis Gruusias kaitse- ja julgeolekukonverentsilKaitseliidu ülem brigaadikindral Meeli Kiili osales 27.—29. juunini Batu-mis Gruusia kõrgetasemelisel kaitse- ja julgeolekualasel konverentsil, kus olid teiste seas kohal NATO rahvusvahelise staabi kõrged ametni-kud, saadikud NATO juures, NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõude (ISAF) Afganistanis ülem kindral Joseph F. Dunford ning USA, Eesti, Läti, Leedu ja Poola esindajad. Konverentsi peateemadeks olid euroatlan-tiline julgeolekupoliitika, NATO laienemise suunad ja perspektiivid, tänapäeva sõjalised trendid euroatlantilises julgeolekupoliitikas, ISAFi visioon 2014. aasta lõpuks ning Musta mere regiooni strateegiline partnerlus euroatlantilises julgeoleku- ja stabiilsuspoliitikas.

Konverentsi avas Gruusia peaminister Bidzina Ivanišvili. Ta esitas oma rahva nimel väga mõjusa sõnumi, milles ta näeb Gruusia vääramatut liikumist NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse poole. Konverentsi esimese päeva kolmandas paneelis „Tänapäeva sõjalised trendid euroatlantilises julgeolekupoliitikas“ oli üks juhtivaid kõnelejaid brigaadikindral Meelis Kiili. Oma esitluses rõhutas ta, et tänases julgeolekukeskkonnas on üks olulisi aspekte NATO liikmesriikide sõjaliste võimete sidusus ja kõrge valmidus.

MA

RG

US

PU

RL

AU

7

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

Andres PIHLAPUUVallo TAMMERaul REISKAMarko KROONMÄEVeiko JÜRISOO

nooremveebel

Teddi RULLvanemseersant

Tiit VARBLANERein VASKAivar KAITSArmin ARAMAATõnis KODUMartin PÕDRAMargus PÕDERMarkel PADARIngemar PAJOIndrek KIRSCHENBERGMargo KÄRSNAMadis JAASKARiivo RANNIKUTõnu ROHUMÄGITauno MÖLDERPeeter TOOMEOKSSiim OLESK

Martin LINTSseersant

Ahti KLAASArno SULAÜllar MEHOMati URBANIKVladimir MÜRKAivar JÕEMÄGIArgo KULDMERIOlavi MURUMETSMeelis PUNGITSTõnu KÕRGETauno NIKKERLauri ASUUrmas TOOMASAndre UIBOSSiim SUISALURauno SLEZINKristo UISKRaul RANNERaul METSMAPriit PUNA Martin VILBERGTavo ROMANNAndre SÄREV

Peeter NIKITINJoonas-Kuldar JÕESAARAhti NUGARaido AAROPMartti ANDRESSONPriit TAMMEORGIvo ROMETMart SOODLAJaanus JANSONOtt LUUKPriit OJAMargus SASSLennart KOMPAnton NEIDREKaimo KÄKKINENReijo TRELArdo PIIPUURisto OTTISAARAleks MANINENJaagup TOOMEIndrek KAESVELTRene RANKKristjan KÕRGESAARKristjan JOHANSONRisto KARU

Viktor LEŠEVITŠAleksandr ZINOVJEV

nooremseersant

Hanno SIRENSKYAllan KRUUSElur EINSONOlev LOMPSulev LOMPKaido TROPPAndrus SOONPriit KOLLISTTõnu KOPPELHannes VALLNERRasmus LAHTVEEAavo TEDEREdgar MÜLLERTõnis MATTMarko LIGIVeiko TAMMJorgan VÖÖRMANNAlari ROOSIPUUUrve LOITAnneli ALEKANDGrete ARROTriin VAHI

Nõmme malevkond korjasHispaanias kogemusiTallinna maleva Nõmme malevkonna võitlejatest koosnev neljaliikmeline võistkond osales juuli algul Hispaanias eriüksuste patrullvõistlusel Coprino Bravo III. Viienda koha saavutanud Eesti meeskond oli võistluse ajaloos esimene välisvõistkond.

Võistlus oli suurepäraselt korraldatud, kogu rajal kasutati läbivat legendi ning sellega otseselt seonduvaid ülesandeid, nagu merelt otsimine ja päästmine, öösel köiega laskumine, tunni-meeste märkamatult neutraliseerimine, vastase kontrollpunkti ründamine, pantvangide päästmine jne. Maastik oli siledal maal kasvanud meestele raske, sest enamiku rajast moodustasid tõusud ja langused.

Võistlemine harjumatus kliimas ja maastikul kõrgendatud nõud-mistega tingimustes andis eestlastele asendamatu kogemuse. Järgmisel aastal minnakse paremat tulemust püüdma.

Tulekul on kaitseväe ja Kaitseliidu valmisolekuõppusKaitsevägi viib koostöös Kaitseliiduga septembris läbi taktikalise kontrollõppuse Suur Vanker 2013, et hinnata kaitseväe ja Kaitseliidu valmisolekut. „Võimalike suurema-huliste sise- ja välisriiklike kriiside tekkimisel peavad reserv-armeel põhinev kaitsevägi ning vabatahtlikkusel baseeruv Kaitseliit olema alati tegevusvalmis. Selle õppusega me seda nüüd hindamegi,“ ütles kaitseväe peastaabi sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni jaoskonna ülem major Argo Reidla.

Õppuse Suur Vanker 2013 peamine eesmärk on hinnata kaitseväe ja Kaitseliidu sõjalise valmisoleku saavutmist ja saada õppetunnid 2015. aastal korraldatavaks sõjalise valmisoleku õppuseks Siil.

Paralleelselt õppusega Suur Vanker viib kaitseministeerium läbi sundkoormiste rakendamise õppuse Kratt 2013, mille käigus testitakse riigi ja ettevõtete valmisolekut koos-tööks.

KAITSEVÄGI

KE

RT

ME

IDR

A

COPRINO BRAVO III RADA

Distants 37 km (koos helikopterilennuga 42,55 km)

Tõuse kokku 1804 m

Laskumist kokku 1760 m

Kõrgeim ühekordne tõus 440 m

Kõrgeim tipp 461 m

Raja läbimise aeg 17 h (sellest 5 h ülesannete täitmine)

Õhutemperatuur öösel 14 kraadi, päeval kuni 38 kraadi

8

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

Väljavõte Kaitseliidu keskjuhatuse

6. juuni 2013 otsusest

nr K-0.1-1/13/11131PR teenetemärki-

de andmise kohta

1.1. Valgeristi III klassi kavaleride

nimekiri

Lääne malev

1.1.1. Kalle KARM nr 904Taani Kodukaitse Kool

1.1.2. Ole BAGGESGAARD nr 905Lääne malev

1.1.3. Janusz KRUGLY nr 906Tallinna malev

1.1.4. Juhan AUS nr 907Rapla malev

1.1.5. Hans HATTO nr 908

1.1.6. Reemet KASEKAMP nr 909Kaitseliidu peastaap

1.1.7. Toomas KUNINGAS nr 9101.1.8. Hille KIVIKAS nr 911

1.2. Teenetemedali I klassi

kavaleride nimekiri

Järva malev

1.2.1. Valdo ROOS nr 418Lääne malev

1.2.2. Kulno REHKALT nr 4191.2.3. Vahur TOOMAS nr 420

Rapla malev

1.2.4. Aavo VÄLI nr 421Sakala malev

1.2.5. Jaak PÕLDMA nr 422Võrumaa malev

1.2.6. Andres LOOG nr 4231.2.7. Marika TIMOFEJEV nr 424

Tallinna malev

1.2.8. Martin KUIVALLIK nr 425

1.3. Teenetemedali II klassi kavaleride

nimekiri

Järva malev

1.3.1. Riho KARU nr 14571.3.2. Reemi PARKONEN nr 14581.3.3. Jaanus KALJULA nr 14591.3.4. Elar PAESALU nr 1460

Lääne malev

1.3.5. Mati KALLEMETS nr 14611.3.6. Marko TÕNURIST nr 14621.3.7. Toomas VAHER nr 1463

Sakala malev

1.3.8. Arli OKAS nr 1464Tartu malev

1.3.9. Ülo LEPIK nr 14651.3.10. Kalju PENNAR nr 14661.3.11. Aleksander LEPIK nr 1467

Teenetemärgid

Ristna viis suvepealinna tiitli PärnusseÜhisõppusel Kaitseliiduga osalenud mereväe patrull-laev Ristna toimetas 21. juunil Pärnusse suvepealinna tiitli. Tallinna linnasekretär Toomas Sepp andis mereväebaasis 19. juunil patrull-laeva Ristna meeskonnale üle tunnistuse, millega ta nimetas Pärnu suvepealinnaks.

„Eesseisval õppusel harjutame erine-vaid laevadrille, häireid ja navigeeri-mist. Lisaks esindame mereväge või-dupüha tähistamisel Haapsalus,“ ütles Ristna vanemmehaanik vanemleitnant Tarmo Kalme enne laeva merelemi-nekut. Mereväest osales õppusel neli instruktorit, kes juhendavad ligikaudu 15 kaitseliitlast patrull-laeval esineva-te olukordade lahendamisel.

Pärast tiitli viimist Pärnusse suundus Ristna Haapsallu, et võtta osa võidupü-ha tähistamisest. Mereväe ja Kaitselii-du ühisõppus lõppes 24. juunil.

Veteranid saavad riigilt eluasemelaenu tagatiseValitsuses 4. juulil vastu võetud määrus võimaldab missioonisõduritel ja vigastatud kaitseväelastel saada riigilt eluasemelaenu tagatise. Kaitseväe ja Kaitseliidu vetera-nid, kes on käinud välismissioonil või saanud vigastada Eestis teenistuses olles, saa-vad taotleda KredExi vahendusel eluasemelaenu käendamist kuni 20 000 euro ulatu-ses. Riiklik tagatis annab võimaluse teha laenu võttes väiksem esmane sissemakse, lihtsustades uue eluaseme ostmist või olemasoleva renoveerimist. „Eesti ühiskond on tänu võlgu kaitseväelastele, kes on välismissioonidel Eesti julgeolekuhuve kaitsnud. Nad on teeninud ära riigi ja ühiskonna toe,“ ütles kaitseminister Urmas Reinsalu.

Seni kehtis eluasemelaenu käendus noortele peredele, noortele spetsialistidele ja tagastatud eluruumis elavatele üürnikele. Valitsuse määrusega lisati veteranid riiklikult tagatud elamumajanduslaenude sihtgruppide hulka. Riiklik eluasemelaenu tagatis on osa möödunud aasta lõpul kinnitatud Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veteranipoliiti-kast. Veteranipoliitika toob senisest ulatuslikuma toe missioonisõ-duritele, vigastatud sõjameestele ja nende lähedastele. Kaitseminis-teeriumis on töös ka veteranipoliitika seadusemuudatuste pakett, millega on plaanis suurendada veteranidele makstavat vanaduspen-sioni ning töövõimetus- ja toitjakaotuspensioni.

Aastast 1995 on Eesti riik saatnud välismissioonidele 2300 kaitse-väelast. Koos teenistusülesannete täitmisel või väljaõppel vigastada saanud kaitseväelaste ja kaitseliitlastega hõlmab veteranipoliitika ligi 2500 inimest ning nende lähedasi. KredEx väljastab eluasemelaenu käendusi alates 2000. aastast.

KA

ITS

EV

ÄG

I

KA

ITS

EV

ÄG

I

9

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

1.3.12. Rein VASK nr 1468Võrumaa malev

1.3.13. Kalev ILVES nr 14691.3.14. Enn NURK nr 14701.3.15. Raul TOHV nr 1471

Tallinna malev

1.3.16. Jaanus PEET nr 14721.3.17. Tanel KIPPER nr 14731.3.18. Timmo EENMAA nr 1474

1.4. Teenetemedali III klassi kavaleride

nimekiri

Järva malev

1.4.1. Toivo SUVE nr 3716Lääne malev

1.4.2. Kairi BAUMER nr 37171.4.3. Kai SILMER nr 37181.4.4. Arvo EGIPTI nr 37191.4.5. Ants KIRS nr 3720

Rapla malev

1.4.6. Nikolai LEOKIN nr 3721Sakala malev

1.4.7. Egle REINUP nr 37221.4.8. Piret TAIM nr 37231.4.9. Leili SÄRG nr 37241.4.10. Jan KRANER nr 3725

Tartu malev

1.4.11. Tõnu MÖLDER nr 37261.4.12. Argo AEDNIK nr 37271.4.13. Kalle SELLEKE nr 3728

Võrumaa malev

1.4.14. Aivar AASA nr 37291.4.15. Inge KAASIK nr 37301.4.16. Kalev KLEIMANN nr 37311.4.17. Kaimo KOCH nr 37321.4.18. Mati KOCH nr 37331.4.19. Aarne LIIMING nr 37341.4.20. Eike MOOR nr 37351.4.21. Aivar MÄGISE nr 3736

1.4.22. Romet NIILUS nr 37371.4.23. Tiina REISMAA nr 37381.4.24. Rene TAREND nr 37391.4.25. Villu VASILKOVSKI nr 37401.4.26. Aivar VORONOV nr 3741

Tallinna malev

1.4.27. Heino PILLE nr 37421.4.28. Aart NÕMM nr 37431.4.29. Oliver ARUVÄLI nr 37441.4.30. Jürgen SARMET nr 3745

1.5. Teenetemedali eriklassi kavaleride

nimekiri

1.5.1. Tiit SALUMÄE nr 7381.5.2. Urmas SUKLES nr 7391.5.3. Martin Jaagup HURT nr 7401.5.4. Nele LOORENTS nr 7411.5.5. Sirje TOMISTE nr 7421.5.6. Andrus ALLIKAS nr 743

Valgamaa malev pidas sarikapiduVELLO JASKAValgamaa maleva teavituspealik

Valgamaa maleva staabihoone juurde kogunesid 26. juuni pärastlõunal kaitseliitlased, ehitajate esindajad ja renovee-rimistöödega seotud ametiisikud, et saada ülevaade ehitus-tööde käigust ja pidada vastavalt traditsioonile sarikapidu. Sarikapeo suupisted valmistasid Valgamaa tegusad naiskodu-kaitsjad.

„Rekonstrueerimise käigus saavad ajakohase ilme kõik ruumid üldpinnaga 1250 m2 ja rajatakse seni puudunud 670 m2 suurune laohoone-töökoda. Lisaks ümbritsetakse kogu kin-nistu piirdeaiaga, püstitatakse sidemast, rajatakse parklad ja haljastus,“ selgitas Kaitseliidu Valgamaa maleva pealik major Tõnis Org.

Valga üksikkompanii pealik, Valga linnapea Kalev Härk kinni-tas, et tunneb Valgamaa maleva edusammudest kahekordset rõõmu. „Ühest küljest sellepärast, et täiesti uue ilme saavas staabihoones hakkavad paiknema ka Valga üksikkompanii ruumid, ning teisalt on see ehitusobjekt järjekordne märk sellest, et Eesti riik ei ole üksnes Tallinn, nagu mõned võimukandjad lasevad välja paista, vaid riiki jagub ka Valgamaale,“ kinnitas Härk.

Kaitseliidu tellimusel rekonstrueerib Valgamaa maleva staabihoone ja ehitab uue tagalakompleksi AS Semuehitus. Ehitus-projekti autor on AS RTG Projektbüroo ja omanikujärelevalvet teostab AS Telora-E. Tema sõnul peavad ehitustööd olema lõpetatud veebruaris 2014.

VE

LLO

JAS

KA

KA

RR

I KA

AS

Tartumaa kaitseliitlased aitasid otsida eksinud naist Tartumaal leiti 16. juuli hilisõhtul kaitseliitlaste osavõtul läbi viidud otsingu-te käigus eakas naine, kelle kadumisest oli samal õhtul politseile teatatud.

Kella 18.40 ajal teatati nimelt Lõuna prefektuuri juhtimiskeskusele, et Tartumaal Haaslava vallas on teadmata kadunuks jäänud 87-aastane naine, teatas Lõuna prefektuur. Politseisse pöördumise ajaks oli tema tütar juba ümbruskonna läbi sõitnud, kuid ema oli jäänud leidmata. Et tegemist oli eaka inimesega, kellel võis esineda mäluprobleeme, alustasid korrakaitsjad saadud isikukirjelduse põhjal naise otsinguid. Patrullpolitseinikud kontrollisid ümberkaudseid teid ja kohti, kuhu naine tütre sõnutsi suunduda võis. Naine leiti kell 22.45.

Sündmuspaigal tegi tööd koerajuht koos teenistuskoeraga. Talu lähiümb-rusesse jäävat piirkonda aitasid läbi otsida vabatahtlikud jahimehed ja kaitseliitlased.

10

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

Meistrivõistlustel särasid Rapla naisedEesti meistrivõistlused spordirelva-dest laskmises peeti juuni viimasel nädalavahetusel Elva tervisespordi-keskuses, kus Rapla maleva nais-kond, mille liikmed Teele Smirnov, Kristel Kaasiku ja Triin Tähtla kuulu-vad Kaiu Laskurklubisse, saavutas harjutusel 30 lasku ringmärki ja 30 lasku ilmuvasse märki võistkondlikus arvestuses 1638 silmaga esikoha. 25 silmaga jäi neile alla Haapsalu I võistkond ja 29 silmaga Narva Las-kespordiklubi. Heast küljest näitasid end ka teised Kaitseliidu ridadesse kuuluvad laskurid. Võistlustulemused leiad Eesti Laskurliidu kodulehelt.

Laskeuudised

Tallinna maleva karikavõistlused võitis Kalevi malevkondMänniku lasketiirus peeti 26. mail Kaitseliidu Tallinna maleva karikavõistlused laskmises. Kavas oli standardharjutus 3x10 lasku auto-maatrelvast Galil distantsilt 100 m ja 10 lasku 9 mm teenistuspüstolist. Parim võistkond oli Kalevi malevkond, mille liige Janis Aarne oli 279 silmaga parim Galilist laskmises ja Meelis Lehtpuu saavutas võitjaga võrdse silmade arvuga (91 silma) teise koha 9 mm teenistus-püstolist laskmises.

EN

DE

L K

AA

SIK

U

Männiku lasketiir otsibsümboolikatKaitseliidu Tallinna malev kuulutab välja ideekonkursi, et luua Männiku lasketiiru sümboolika: logo, kirjaviis, auhindade ja diplomite kujundus jne. Kõik ideekavandid saata aadressil sigrid.hartman@gmail.com. Kavandid koondatakse seejärel Kaitseliidu Tallinna maleva Facebooki lehe vasta-vasse albumisse. Võitjaks osutuvad kavand või kavandid, mis koguvad 1. oktoobriks 2013 kõige rohkem like’e ehk hinnanguid „Meeldib“. Võitja saab järgnevaks viieks aastaks omanimelise, vastava plaadiga tähistatud 25 m püstoli laskeraja Männiku lasketiirus.

Tallinna maleva laskmise karikavõistluste tulemusedIndividuaalarvestus

Koht Võistleja Meeskond Tulemus

Laskmine automaatrelvast Galil

I Janis Aarne Kalevi malevkond 279 silma

II Matti Kanep Meredivisjon 277 silma

III Raul Erk Nõmme Tondid 273 silma

Laskmine 9 mm teenistuspüstolist

I Vahur Kase Lõuna kompanii 91 silma

II Meelis Lehtpuu Kalevi malevkond 91 silma

III Andres Davõdov Toompea malevkond 89 silma

Võistkondlik paremusjärjestus

Koht Võistkond Koondtulemus

I Kalevi malevkond 709 silma

II Nõmme Tondid 703 silma

III Lõuna kompanii I võistkond 694 silma

11

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

Pärnakad võitsid Laskurliidu karikaMänniku lasketiirus 8. juunil peetud Kaitseliidu 2013. aasta karikavõist-lustel laskmises Eesti Laskurliidu karikale saavutas võistkondliku esikoha Pärnumaa malev Tallinna ja Rapla maleva ees.

Võisteldi neljas laskeharjutuses: 3x10 lasku väikesekaliibrilisest püssist distantsilt 50 m, 30 lasku lamades täiskaliibrilisest standard-püssist distantsilt 300 m, 3x20 lasku tabelrelvastuses olevast automaatrelvast distantsilt 100 m ja 20 lasku tabelrelvastuses olevast püstolist distantsilt 25 m. Võistlustel osales 15 võistkonda.

TAL

LIN

NA

MA

LEV

Võidupüha jahilasketiirusValtu jahilasketiirus Raplamaal peeti 15. ja 16. juunil võidupüha las-kevõistlus, kus võtsid omavahel mõõtu Rapla maleva kaitseliitlased ja Soome Nurmijärvi piirkonna reservväelased. Kokku osales võistlusel 41 laskurit, kes jagunesid 14 võistkonda. Täpset kätt ja silma selgitati nii individuaalses kui ka võistkondlikus arvestuses.

Individuaalarvestuses harjutusel 3x10 lasku automaadist AK4 sai parima tulemuse soomlane Ari Ranto kaasmaalase Esa Soini ja kaitseliitlase Kalle Toometi ees. Võistkondlikult võitsid sama ala aga eestlased Heiti Arro, Valdu Reinaas, Kalev Kiviste ja Ainar Buht Nurmijärvi MPK I ja II võistkon-na ees. Practical-laskmises saavutas 17 võistleja hulgast individuaalse esikoha Mikko Tomperi Soomest, teiseks tuli põhjanaaber Mikko Kylma-niemi ka kolmandaks Pavel Nordberg Eestist. Meeskondlikult läks alavõit Rapla Tavalistele, kellele järgnesid soomlased. Kokku osales harjutusel viis võistkonda.

Villem Jaansoni IX mälestusvõistlusMitmekordse maailmameistri Villem Jaansoni IX mälestusvõistlus laskmises peeti 7. ja 8. juunil Männiku lasketiirus. Võistlusel osales kaheksa laskurit. Lasti ilma optiliste sead-meteta täiskaliibrilisest standardpüssist 300 meetri kaugusel olevasse elektroonilisse märki. Meistriklassi tulemusega 570 silma 600st võitis Ain Muru (KL MäLK/Tallinna ma-lev), teine oli Aivar Kuhi (Põlva malev/logisti-kapatataljon) 559 silma ja kolmas Jüri Kilvits (KL MäLK/Tallinna malev) 505 silmaga. Võidukarikat saab näha Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus.

Tartus peeti esimesed Kaitseliidu meistrivõistlused suundorienteerumisesTartu malev alustas juulikuud Vooremäel korraldatud esimeste Kaitseliidu meistrivõistlustega suundorientee-rumises. Linnulennult kuuekilomeetrisele rajale läksid 14 kontrollpunkti läbima viie maleva kaitseliitlased. Võisteldi kolmes võistlusklassis: M21, M40 ja N35. Võidukarika viis koju võistkonnaarvestuses edukaim Rapla malev, teiseks tuli Tartu ja kolmandaks Järva malev. Arvesse läksid iga maleva kolme kiireima tulemused. Raplat esindasid Timmo Tammemäe, Lauri Tammemäe, Raivo Panker ja Joe Lepp, Tartut Mati Sarap, Väino Ellamik ja Enar Nõmmiste ning Järvat August Albert, Raul Rajang ja Allan Anniste.

Võistlus oli nii tihe, et Raivo Panker ja Joe Lepp Rapla malevast lõpetasid täpselt ühe ajaga ja seega said autasus-tatud mõlemad. Individuaalselt tulid esimesteks Kaitseliidu meistriteks Timmo Tammemäe Raplast, Väino Ellamik Tartust ja Kristi Paavel Valgamaalt.

RA

PL

A M

ALE

V

12

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 6/2013

Põrgupõhja kasvatas Andrus Tamboomi drooniarendajaksKuigi drooni abil ei õnnes-tunud saada tänavusel Põrgupõhja retkel vajalik-ku luureinfot, andis lend siiski kindlust, et ollakse õigel teel

Andrus Tamboom on koos oma drooniga võistlu-sel osalenud mitu head aastat. Iga kord on ta saanud uusi ideid, kuidas lennumasinat edasi arendada

KR

IST

JAN

PR

II

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

13

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 6/2013

AN

DR

US

TA

MB

OO

M, E

RA

KO

GU

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja

Sõjalis-sportlikud võistlused on heaks võimaluseks üksikvõitleja varustust testida, kuid mitte ainult. Andrus Tamboom sai aastaid tagasi Põrgupõhja retkel osaledes idee hakata ehitama mehitamata õhusõidukeid. Tänaseks

on tema droonid leidnud kasutust nii võistlustel kui ka Kaitseliidu suurõppu-sel.

Kust sai alguse sinu huvi mehitamata õhusõidu-kite ja nende ehitamise vastu?Aastal 2005 otsustasin pikaajalise matkahundina panna ennast proovile Põrgupõhja retkel. Selle ajani ei olnud mul ei mingit kokkupuudet mili-taarse maailmaga. Kuigi Põrgupõhja retk on vaid osaliselt militaarne võistlus, piisas sellest minu hinge põhjalikuks raputamiseks. Mind häiris süga-valt „metsavendade“ ja „vaenlaste“ jõudude vahekorra ebavõrdsus ja krooni-line infopuudus vastutegevuse positsioonide kohta. Luureülesande sooritus elutalonge kaotamata tundus täiesti võimatu.

Aastal 2006, pärast Põrgupõhja retke teistkordset läbimist istusime, hing taas mässamas, võistluskaaslasega Viru kohviku väliterrassil ja murdsime pead, et kas tõesti ei ole olukorrale paremat lahendust kui meeletu risk „eludega“. Jõud-sime järeldusele, et kui kinnitada kaamera väikese lennuvahendi külge, peaks olema võimalik täita luureülesannet oluliselt ohutumalt. Õhtul kodus sukel-dusin internetti ja pärast pikemat virtuaalset rännakut oli pilt selge. Droonid on olemas ja veelgi enam, väikseid raadiojuhitavaid õhusõidukeid müüakse ka Tallinnas Kullo huvikeskuses asuvas Mudelipoes. Järgmisel päeval läksin sinna ja ostsin esimese mudellennuki.

Esimene plaan kasutada mudellennukit luureülesande sooritamiseks oli naiivne. Tagantjärele mõeldes polnud selle õnnestumiseks mingit võimalust, mistõttu tuli 2007. aasta Põrgupõhja luureülesanne läbida taas, vahelejäämise hirm naha vahel, põõsastes hiilides. Kuid olukorraga leppimatus aina süvenes. Et valmis droonid olid toona kallid ja neid eraisikutele ei müüdudki, oli ainus võimalus hakata neid ise valmistama.

Nägin, kui

meeletu

kineetiline

jõud peitub lendava

kopteri pearootori

labades.

14

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 6/2013

Põrumisest hoolimata otsustasid sa jätkata. Kuidas on läinud?2008. aasta Põrgupõhja retkeks valmistasime drooni peaaegu aasta otsa. Valisime tiivad ja ehita-sime ülejäänud lennuki, mitmeid sõlmi käigupealt leiutades, otsast lõpuni valmis. Õhuki juhtimiseks mõeldud autopiloodi Picopilot-Nat tellisin Ameeri-kast Netikulleri kaudu, sest nemad said selle osta

kui USA fi rma ja oma tarnekanali kaudu Eestisse tuua. Toona oli sellise tehnika Ameerikast väl-jasaatmine seotud oluliste piirangutega. Paraku osutus see autopiloot ebatõhusaks ja töötas vaid väga piiratud tingimustel. Ka osutus ebatöökind-laks lennuki kokkupakitava saba lahendus. Seega tuli ka 2008. aasta Põrgupõhja retk läbida endisel viisil. Kuid minu sisemine mäss kestis edasi.

Hoolimata mitmetest eba-õnnestumistest on meeskonnal

kindel kava tööd jätkata,

sest droonindu-se potentsiaal

on suur2 X ANDRUS TAMBOOM, ERAKOGU

AN

DR

US

TA

MB

OO

M

Drooni lennutra-

jektoor

15

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 6/2013

Kuna droon vajab õhku-tõusmiseks ja maandu-miseks vaba ala, tuleb vastutegevuse küüsi langemise vältimiseks tegutseda kiiresti

2009. aasta Põrgupõhja retkeks hankisin juba olu-liselt kallima autopiloodi ja otsustasin vahetada lennuki platvormi helikopteri oma vastu, sest helikopter tundus võrreldes lennukiga „metsa-venna“ tingimustesse hoopis sobivam. Kulutasin helikopteripõhise drooni loomiseks juba väikese varanduse. Kuid ka selles ei soosinud mind õnn. Poolteist kuud enne retke lennutasin inimliku eksimuse tõttu kopteri täiesti puruks. Tagantjärele mõeldes võib seda hinnata saatuse sõrme õigeks puudutuseks, sest nägin, kui meeletu kineetiline jõud peitub lendava kopteri pearootori labades. Ei taha mõeldagi, kui see peaks mingi tehnilise vea tõttu kellelegi peale kuk-kuma. Seega tuli ka 2009. aasta Põrgupõhja retkel taas, hing trotsi täis, luureülesande sooritamisel mudasse varjuda.

2010. aasta Põrgupõhja retke tarvis otsustasin naasta lennukipõhise drooni juurde ning teha see võimalikult ohutuks ja lihtsalt kasutatavaks. Head mõtted hakkasid koonduma. Kohtusin endise ülikoolikaaslasega, kes oli pikaajaline lennumudelismihuviline, andeks elektroonik ja programmeerija. Arvestades müügil-olevate autopilootide erakordselt kõrget hinda ja nende funktsionaalset piiratust, oli paratamatu minna kõige isevalmistamise teed. Töörühmaga

liitus ka kogenud elektroonikainsener. Tõsine algus AKpiloodi loomiseks oli tehtud. 2010. aasta Põrgupõhja retke luureülesande täitmisele järg-nenud tunnid olid minu senise elu õnnelikemad. Saime lennuki õhku ja see toimis. Teekond luu-reülesandele järgnevasse punkti möödus justkui pilvedel hõljudes.

2011. aasta Põrgupõhja retke luureülesande täitmine kulges juba aastatepikkuse unistuste

Võistluse baas-laager 2007. aastal õhust vaadatuna

AN

DR

US

TA

MB

OO

M

Esimest korda

kogu retkel

ajaloos oli

vaja vastutegevu-

sel anda korraldus:

„Varjuda, lennuk

tuleb!“

Kui drooni arendamine sulle huvi pakub või sa tahad selle juures nõu

ja jõuga kaasa lüüa, siis Andrusel oleks selle üle

ainult hea meel. Temaga saad ühendust:

andrus.tamboom@mail.ee

16

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 6/2013

Lis

ain

fo Põrgupõhja 2013 luureülesanneKavatsus oli droon lendu lasta juba luureülesande-eelsest kontrollpunktist ja saada huvialusest kohast ülevaat-lik pilt, saadava pildi abil aga planeerida täpsemalt liikumist luurataval alal ja huvialuste objektide lähivaatlust. Varasema kogemuse põhjal võis loota, et piltidel on sõidukid, telgid ja muud suuremad objektid selgelt nähtavad. Sobiva tausta korral leiab ka vastutegevuse võitlejaid üles.

Paraku juhtus nii, et lahkusime luureülesande-eelsest kontrollpunktist kell 3 öösel. Päike polnud veel tõusnud ja maad kattis udu. Polnud mingit mõtet „lindu“ lendu lasta. Valida oli kahe võimaluse vahel: kas minna luurata-va ala lähedale heinamaale või suunduda järgmisse kontrollpunkti. Sai otsustatud, et lähen üksinda järgmisse kontrollpunkti ja ülejäänud siirduvad luuret tegema. Võimaluse korral pidin saatma ilmekaimad pildid MMSiga mobiilile. Seda valikut soosis asjaolu, et stardiks sobiv heinamaa oli liialt teede lähedal ning drooni starti ja maandumist märgates ei oleks vastutegevusel olnud raske elutalonge korjama tulla.

Kahjuks juhtus nii, et jõudmine järgmisse kontrollpunkti võttis vastutegevuse aktiivse tegutsemise ja laiade veetõkete tõttu planeeritust rohkem aega. Kohale jõudsin alles kella 7.35ks. Kontrollpunkti kõrval olev heina-maa oli aga suurepärane koht stardiks ja maandumiseks. Planeerisin lennu teekonna ja lasin drooni lendu. Kell oli siis 8.06. Luuratav ala asus 4,1 km kaugusel. 11 minuti pärast oli droon tagasi ja mälukaardilt pildid käes. Esimene ülevaatus näitas, et olime pisut eksinud pildistatava ala planeerimisel. Korrigeerisin läbilennuala veidi kagu poole ja saatsin drooni uuesti lendu.

Järgmised pildid tabasid täpselt vastutegevuse laagri südant. Paraku polnud nendelt peale arvukate jälgede midagi leida. Olin jäänud hiljaks. Laager oli juba kokku pakitud ja vastutegevus sealt lahkunud. Seega lennukist seekord otseselt kasu ei olnud, kuid olin ikkagi ülimalt õnnelik, sest tehniliselt töötas kõik laitmatult. Taas kord sain tõestuse, et Põrgupõhja retkel on võimalik muu varustuse kõrval kanda ka drooni, mis on võimeline tooma head ülevaatlikku pildilist infot kilomeetrite kauguselt.

Selle valguses kavatsen kindlasti drooni arendamisega edasi minna. Eiteks plaanin muuta selle pakitavust veel-gi kiiremaks, st et drooniga saaks tegutseda efektiivselt ka väga lühikese aja jooksul. Seekordne retk andis sel-leks uusi ideid. Teiseks tuleb muuta lennumissiooni planeerimine lollikindlamaks ja oluliselt kiirendada saadud pildimaterjali töötlust. Praegu on piltide läbivaatamisega veel liiga palju käsitsitööd, kuid kõik peaks toimuma automaatselt. Vaja on saavutada tase, kus drooniga saab anda luurajatele adekvaatset eelinfot, ja mis veelgi parem, reaalajalist ülevaadet huvialusel ala toimuvast.

2010. aasta Põrgupõhja retk märkis drooni esimest õnnestu-nud lendu

2 X

AN

DR

US

TA

MB

OO

M, E

RA

KO

GU

kohaselt. Esimest korda kogu retke ajaloos oli vaja vastutegevusel anda korraldus: „Varjuda, lennuk tuleb!“ Umbes 60 sekundiks, kuni lennuk vastute-gevuse laagri kohal pilte tegi, oli jõudude vahekord muutunud: „vaenlane“ varjus ja „metsaven-nad“ tegutsesid. Sama aasta detsembris osa-lesime oma õhukiga ka Saaremaal korraldatud Kaitseliidu suurõp-pusel Orkaan VI, mis andis tugeva positiivse emotsionaalse tõuke asjaga edasi minna.

2012. aasta Põrgupõhja retke luureülesande soo-ritas droon tehniliselt perfektselt, kuid seekord saime korraldajatelt ninanipsu: õhust vaatlemine meile olulist infot ei andnud, sest teavet oli vaja koguda siseruumide kohta.

Sa oled oma droone katsetanud nii sõjalis-sport-likel võistlustel kui ka suurõppustel. Kas erine-vad tingimused seavad ka droonidele erinevaid nõudeid? Oskad sa oma kogemuste põhjal öel-da, mis on droonide eelised? Drooni peamine eelis on õhust vaatluse abil teabe kogumine, ennast otseselt ohtu seadmata. Õhu-vaatlus kindlasti tavapärast vaatlust täielikult ei

Avatud maasti-

kul on õhu-

vaatluse eest

varjuda väga kee-

ruline, suuremate

sõidukitega peaae-

gu võimatu.

17

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 6/2013

Droonide või-

med parane-

vad pidevalt ja

seetõttu laieneb ka

nende kasutusala.

Lis

ain

fo PÕRGUPÕHJA RETK 2013

11.—14. juulini Kärust Eidaperre kulgenud Põrgupõhja retke 2013 parim oli Kaitse-väe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli võistkond. Teise koha sai Pärnu maleva Vändra võistkond ja kolmandale ko-hale jäi Päästearmee võistkond. Tänavusel Põrgupõhja retkel osales 24 võistkonda, võistluse katkestas neist kaks.

Põrgupõhja retke 2013 parimadKoht Võistkond

1 Kõrgem Sõjakool

2 Pärnu maleva Vändra

3 Päästearmee

4 Järva Veteranid

5 Sidepataljon

6 Alutaguse malev

KR

IST

JAN

PR

II

asenda, kuid on objektile jõudmise kiiruse ja üle-vaatlikkuse osas väga heaks täienduseks. Avatud maastikul on õhuvaatluse eest varjuda väga kee-ruline, suuremate sõidukitega peaaegu võimatu. Samas pakub väga head kaitset mets. Osavalt kuuskede alla pargitud Unimog on õhust vaadates sama hästi kui kadunud. Olemas on ka n-ö tas-kudroonid, mille lased peopesalt lendu ja see toob otseülekandena videopildi kuni 800 m kauguselt. Seljakotist väljavõetavad lennumasinad suudavad ümbrust jälgida juba kuni 10 km ulatuses.

Muidugi on väga oluline kogutava info adekvaatne töötlus ja õigete järelduste tegemine. Üks asi on panna silmad lendama, aga teine ja hoopis olulisem on laekuva infotulva põhjal õigete otsuste õigeaegne langetamine. Ma ei ole veel internetist leidnud teavet seljakotist või sõidukist väljavõetavate ründedroonide kohta. Teoreetiliselt oleks neid võimalik ehitada ja kui lasta selliseid parvede kaupa lahti, võib nende kogutegevusel olla efektiivsust. Rändrohutirtsud on üksikuna süütud putukad, kuid suurtes parve-des hävitav jõud.

Kas mehitamata õhusõidukid on valdkond, mil-lele Kaitseliit peaks tähelepanu pöörama? Kus Kaitseliit neid kasutada saaks?Kaitseliitlaste huvi on seni piirdunud kutsega osa-leda õppusel Orkaan. Olen suhelnud Kaitseliitu kuuluvate inimestega ja saanud aru, et huvi neil on. Samuti mõtteid selle kohta, millistele nõuetele peaks kasutatav vaatlusseade vastama. Samas ma ei tea, milliseid arenguid on arutatud või mis on planeerimisel õhustvaatluse võimekuse arendami-seks. Arvan, et Kaitseliidus peaks olema peamine õhus patrullivate ja ka ründavate droonidega toi-

metuleku väljaõpe: kuidas avastada, kuidas varjuda, kuidas neid petta, kuidas kahjutuks teha. Oluline on ka droonide kasutamine kauglaske-raskerelvade tule juhtimisel ja muidugi info kogumine vastaspoole tegevuse kohta. Väiksed droonid lendavad vaikselt, nad ei jäta raadiojälge ja nende avastamine on kee-ruline.

Droonide võimed paranevad pidevalt ja seetõttu laieneb ka nende kasutusala. Suurte riikide sõja-jõudude kasutada on tuhandeid mehitamata õhu-sõidukeid. Arvan, et ka Kaitseliit ei saa tehnika arengust mööda vaadata. Ressursside piiratuse tõttu tuleb leida nende tundmaõppimiseks ja kasutuselevõtmiseks nutikaid lahendusi. Üheks võimaluseks on koostöö droonidega igapäevaselt või harrastusena tegelevate inimestega.

Millised on su tulevikuplaanid?Plaanis on välja arendada väga kerge klassi (kuni 5 kg) multifunktsionaalne droon ning hakata neid tootma ja turustama. Meie töörühma eeliseks on laialdased teadmised alates lennuki juhtimise matemaatikast, programmeerimisest ja elekt-roonikast kuni praktiliste lennukiehitamisoskus-teni. Toodangu võimalikeks kasutajateks pean jõu struktuure, võrgurajatiste haldajaid, metsa-, põllumajandus- ja kartograafi aettevõtteid. Teiseks eesmärgiks on jõuda lahenduseni, mis oleks kasu-likuks tööriistaks Kaitseliidu üksustele.

Kui kinnita-

da kaamera

väikese

lennuvahendi

külge, peaks

olema võimalik

täita luureüles-

annet oluliselt

ohutumalt.

18

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 6/2013

MART PUUSEPP, major

Sellele võistlussarjale aluse pannud jõukatsu-mine korraldati 16. jaanuaril 1927 Helsingis Tallinna maleva ja Soome Sojeluskunta Hel-

singi piiri vahel. See võistlus oli Eesti laskuritele üldse esimeseks rahvusvaheliseks laskevõistluseks.

Ajaloost tänapäeva

Jõukatsumisi korraldati seejärel vaheldumisi Tallin-nas ja Helsingis kuni 1933. aastani. Et Soome oli tol ajal juba tuntud laskemaa ja eestlased alles alustasid selle spordialaga, saavutas Soome võistkond viis võitu Eesti võistkonna ühe võidu vastu, kuid 1933. aastaks oli lasketase juba peaaegu võrdne.

Alates 1934. aastast korraldati võistlusi juba roh-kemate riikide vahel. 1934. aasta võistlusest Riias võtsid osa Poola Kütid, Läti Aigzargi, Eesti Kaitseliit ja Soome Suojeluskunta. Võit tuli Eestisse. 1935. aastal Varssavis võitis Poola Küttide meeskond Läti ja Eesti ees. 1936. aastal Helsingis oli esimene Eesti, teine Soome ja kolmas Läti võistkond. 1937. aastal pidi võistluse korraldama Riia, aga mõõduvõtt jäi lätlaste vähese huvi tõttu pidamata ja traditsioon katkes. Enne Teist maailmasõda korraldati veel kolm kohtumist Tallinna maleva ja Riia vahel, mille võitis kõik kolm korda Tallinn.

Baltic Cup’il jäi Eesti napilt võidutaPika ajalooga Läänemere-äärsete riikide vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide laskevõistlus Baltic Cup pani naaberrahvad vägikaigast vedama.

1995. aastal kutsus Tallinna malev Tallinna külla Soome Reservilaisliito Helsingi piiri laskevõistkonna ja peeti maha esimene Eesti taasiseseisvumise järgne laskevõistlus. Sellest sai alguse vana traditsiooni jätkamine. 1999. aastal liitus Rootsi Kodukaitse ja 2002. aastal tulid seltsi ka Taani Kodukaitse ja Leedu Kütid. Sellest ajast võisteldakse igal aastal erinevas riigis. Viie võistkonna jõukatsumise teeb huvitavaks see, et võisteldakse korraldava maa rel-vadega ja korraldaja koostab ka võistlusprogrammi. Nii on igal aastal võimalus kogeda midagi uut ja õppida tundma erinevaid relvi ja laskeharjutusi.

Tänavu võisteldi Helsingis

Tänavu mai viimasel nädalavahetusel peeti võist-lus Helsingis. Võisteldi kuues laskeharjutuses. Kõik harjutused olid practical-laskmised, kus tähtis on nii kiirus kui ka täpsus. Kaks harjutust viidi läbi 100 m tiirus Soome SAKO m/92S püssi-dega. Esimeses harjutuses oli võitja eestlane Kalvi Abel, kusjuures kõik meie neli laskurit olid esimese kaheksa hulgas. Teises harjutuses saavutas Oliver Purik teise koha.

Kolmas harjutus oli tõusvate märkide laskmine 300 meetrilt Soome snaiprirelvaga SAKO TRG. Selles oli parim Oliver Purik, Kalvi Abel tuli neljan-daks. Järgnes kaks püstoliharjutust. Neist esimeses oli Oliver Purik teine, Kalvi Abel kolmas ja Argo Altmäe viies, teises esimene Oliver Purik, teine Kalvi Abel, neljas Argo Altmäe ning seitsmes Raul Hindov.

Kuues harjutus oli laskmine püstolkuulipildujast B&T MP5 SF. Eesti võistkonna seis oli hea ja loota võis juba võistkondlikku võitu. Aga juhtus midagi, mida ei osanud karta. Esimesena läks tulejoonele võistkonna parim Oliver Purik, kes alustas suure-päraselt, kuid poole harjutuse pealt lõppesid tal padrunid ja oligi null kirjas. Nimelt pidi iga võistleja ise oma relva salve laadima ja kontrollima padrunite olemasolu salves. Kuidas sattus võistlejale vale salv, jäigi arusaamatuks. Selles harjutuses sai Kalvi Abel teise koha.

Kõigi kuue harjutuse kokkuvõttes saavutas Kalvi Abel esimese ja Raul Hindov viienda koha. Võist-kondlukult tuli vastu võtta 15-punktiline kaotus Soome võistkonnale. Kolmas oli Rootsi, neljas Taani ja viies Leedu. Läbi aegade on Soome võitnud 15 korda, Eesti 13 korda ning Rootsi, Taani ja Poola ühe korra. Leedu võistkonna parimaks on jäänud teine koht.

Pildil Eesti võistkond koosseisus (vasakult) Raul Hindov, Aavo Pekri, Mart Puusepp, Oliver Purik, Argo Altmäe ja Kalvi Abel

19

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 6/2013

KERLI TELVETSOBKkl kursuslane

Naiskodukaitse Tartu ringkond

Mais lõppes Tartu malevas Tamme malev-konna vabatahtlike kuuest etapist koosne-nud Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste

baaskursus (TSOBKkl), mille esimene nädalavahe-tus algas rivi- ja relvaõppega. Need, kes tahtsid end proovile panna, said sellega kohe alustada, sest riviõppe ajal oli 27 kraadi külma. Seetõttu asendus esialgne õhin peagi külmavärinate ja jäätuvate var-vastega ning rivi tagumisest otsast kostsid palved õppida marsisammu.

Relvaõpe on karm värk

Kui juba rividrill tundus mõnele karm, siis relvaõpe oli veel kangemast puust. Lootus piirduda ainult teooriaga purunes peagi: relva sai vinnastada umbes miljon korda ja ohutustehniliste kontrol-lide sooritamise arv ei olnud kuigi palju väiksem.

Kuidas saadakse kodu kaitsjaksSõduritarkusi sai korratud ka kodus ja tööl.

Unustamatu osa relvaõppest, mida võiks nimetada drilliks, oli kiiruse peale laskeasendite võtmine, ohutustehnilise kontrolli tegemine, käte-kõverdused ja veel palju kükki-püsti-kõhu-li-istuli-kükki-kõhuli asendeid. Kergemaks osaks olid NATO tingmärgid, nende üles-joonistamine ja õppimine. Kõige kiiremini jäi meelde toitlustusgrupi tingmärk, mis meenutas arvutimänguklassikast tuntud Pacmanit.

Meditsiiniõppes saime muu hulgas teada, mis on CAT1-tüüpi žgutt ja milleks on hea morfi inisüstal. Lahinguolukorras esma-abi andmisest rääkis vanemveebel Priit Pärnamets. Vaatasime näitlikustavaid videoid, kus rakendati lahinguolukorrameditsiini ja püüti tule all olles vigastatut päästa. Tsiviilelus rakendatava elu-

1 Combat Application Tourniquet.

Päris esimese maskeerimis-katse lõpuks oli paarist kursus-lasest saanud kuusepuu, teised polnud üldse maskee-ruda jõudnud, kolmandad või-nukski vabalt metsa alla ära kaotada

TAR

MO

PIH

LIK

Kõige kii-

remini jäi

meelde

toitlustusgrupi

tingmärk, mis

meenutas arvuti-

mänguklassikast

tuntud Pacmanit.

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

20

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 6/2013

päästva esmaabi praktikat juhendas Naiskodukaitse instruktor Eva Nessler.

Topograafi atarkusi selgitas nooremleitnant Wolf-gang Lang Paldiskist. Õppisime kirjutama täielikke koordinaate ja saime teada, et võrguruutudel on tunnused. Lisaks leppemärkidele ja koordinaati-dele said selgeks direktsiooninurk ja magnetasi-muut ning see, kuidas neid suunaparandi abil tei-sendada saab. Välitunnis õppisime ise päikesekella tegema ja loendasime, mitu sammupaari mahub 100 meetri sisse.

Pisut räägiti massihävitusrelvadest ja kaitsest nende vastu: ohusignaalid, tuuma-, bio- ja keemia relva omadused, ülevaate degaseerimisest. Õppenädala-vahetuse lõpetasime orienteerumisega: umbes 15 kilomeetrit mõnusat lumes sumpamist, nägemaks, kas värskelt topograafi at õppinud kursuslased oska-vad kaarti ja kompassi koos kasutada.

Relvaeksam sai sooritatud

Seekord puhkuse ajal pikka pidu polnud. Enne baaskursuse III etappi pidime positiivselt soori-tama automaatrelva AK-4 teooriaeksami. Viimast sai korratud tööl, ülikoolis loengute ajal ja loomu-likult ka kodus. Millal öelda „Tuli seis!“, miks peab dubleerima, mis seadusi tuleb järgida ning miks ei tohi lasketiirust moona koju tassida. Eksamitu-lemused kinnitavad, et suur osa kursuslastest sai need asjad selgeks.

Labidas on sõduri suur sõber, sest maa sisse

on aeg-ajalt tarvis peita

nii miine kui ka iseennast

Sidetraadi vedamine ja telefonide külge ühendami-ne osutus huvitavaks

TAR

MO

PIH

LIK

TAR

MO

PIH

LIK

21

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 6/2013

Nii jõudsimegi III etapi ehk laskepäevani. Laske-harjutustele lisaks saime tuttavaks ka muude rel-vadega, heitsime õppegranaate ja katsime Rootsi suitsuküünalt uurides Uniküla lasketiiru ühe külje valkjashalli suitsuga.

Relvaeksami eel kordasime üle turvanõuded ja harjutasime lahingumoonaga märgi tabamist. Rel-vaeksam sooritatud, saime proovida ka põlvelt ja püsti laskeasendist laskmist. Viimase ajal kippusid naistel käed väsima. Õhtul pärast relvade puhasta-mist oli õhus midagi eufoorialaadset, sest kõik said minna koju väsinud lihaseid puhkama.

Madalroomamine vihmasajus

Neljas etapp terendas silmapiiril pisut teistsugu-sena kui eelmised, sest osa õppest pidi läbi viidama metsas. Alustasime siiski jao ja rühma struktuuri õppimisest klassiruumis. Peab ju teadma, mitu side-meest, autojuhti ja laskurit on erinevates rühmades ning mis varustust peab keegi kandma. Jätkasime vastaseõppega: vastase jagude ja nende varustuse tundmaõppimine, doktriinid, tegutsemine kaitse-positsioonil, juhtkonnad ning sõjatehnika kuulipil-dujatest jalaväelahingumasinate ja tankideni välja. See oli üks küsimusterohkemaid teemasid.

Jätkasime metsas. Muu hulgas õppisime üksik-võitleja liikumisviise, maskeerimist, jaona liiku-mist, käemärke ja moondamist. Nagu meie baas-kursusele omane, ei olnud seegi kord ilm kõige parem – sadas vihma. See ei takistanud meid ometi madalroomamist õppimast. Õpetajaks olnud Kait-seväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli kadett Janno Sonne näitas vihma-sajus isiklikult kõik liikumisviisid (ka madalroomamise) ette, nii et olnuks patt midagi tegemata jätta.

Saime pisut osavamaks, palju naerda ja hiljem relva küljest hun-niku kuuseokkaid noppida. Liiku-mist ja varjumist kokku harjutades oli vigu rohkem kui neid ükshaaval proovides, nii et kuulsime ühtlugu märkusi, nagu „teie, punaste juus-tega neiu, oleksite juba surnud“. Polnud viga, sõbralik kriitika teki-tas soovi end parandada ja lõpuks oli kadett Sonne meiega üsna rahul.

Metsaoskused

Seejärel õppisime kursusevanema malevlane Gert Nurga hoole alla

käemärke. Nõudeks oli, et kõik käemärgid tuleb üles kirjutada ja endale lahti seletada. Tunni lõpul tegime kiire kontrolli, kas kõik märgid olid meelde jäänud, ja proovisime neid liikumise ajal kasutada. Alguses nägi jao lõpp siiski valesid märke, aga hiljem läks kõik sujuvalt.

Osa käemärkidest selgeks saanud, läksime mas-keerimist ja moondamist õppima. Seda juhendas nooremleitnant Timo Leppik Pioneeripataljonist.

Värvisime näonaha ja kaela maskeerimispulkadega ning püüdsime kuuseokstega mahendada enda, rakmete ja seljakoti kontuure.

Kõik ei läinud päris õigesti: osa kursuslasi nägid välja nagu liikuvad kuusepuud, osa polnud üldse jõudnud mas-keeruda, ent mõne üksiku võis vabalt metsa ära kao-tada.

Seejärel üritasime teha moondamisvõrkudega loo-duse osaks ka telki. See õpetas lisaks moondami-sele endale ka meeskonnatööd.

Nooremleitnant Leppiku militaarteater

Laupäeva pärastlõunal liikusime rännakuga tagasi linna. Pärast metsavarustuse hooldamist ja ärapa-nekut saime sidetraati vedada ja seda telefonide külge ühendada, õppisime kommutaatorikunsti

Kadett Janno

Sonne näitas

vihmasajus

isiklikult kõik liiku-

misviisid (ka madal-

roomamise) ette,

nii et olnuks patt

midagi tegemata

jätta.

TAR

MO

PIH

LIK

Enne tehnika juurde siirdumist tuleb enda ohutuses veenduda

22

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 6/2013

Lõpprännaku viimane kontroll-

punkt Poseidon riputas juba mõnda aega

ainult tahtejõu toel edasi liikunud kursuslased trossi-

dega jõe kohale TAR

MO

PIH

LIK

ning loomulikult ei puudunud õpitava nimistust raadioside ja kuuldekoodid.

Kahe nädala pärast kogunesime taas Lehola tänava õppekeskusesse. Ees ootas kolm päeva metsaelu, mis osale kursuslasist väga meeldis, teistes aga lihtsalt põnevust tekitas. Reede õhtul alustasime tunniga, kus nooremleitnant Leppik rääkis mii-nidest, ohutustehnikast ja metsas ellujäämisest. Seejärel laadisime varustuse ja iseend Unimogi ja DAFi kastidesse ning sõitsime metsa.

Õppisime metsaeluhügieeni ja tegime priimusel sooja toitu. Aeg möödus nii ruttu, et ei pannud tähelegi, kui juba hämarduma hakkas. Ilmselt oli see nooremleitnant Leppiku elava õpetamis-meetodi teene: kursuseülem lipnik Tarmo Pihlik ristis selle militaarteatriks ning hakkas ka ise tasuta etendustel käima. Militaarteater sai ainult positiivset tagasisidet. Lisaks sellele, et olukor-rad olid selgelt näitlikustatud, oli lõbus (isegi kaevikut kaevata!) ja kõik jäi justkui iseenesest meelde.

Ööhäire pani meid ringkaitses laagrit valvama. Nooremleitnant Leppik, malevlane Nurk ja kapral Tenno Mätlik üritasid lähikaitset saboteerida ja laagrisse sisse pääseda. Sel ööl ei maganud vist keegi. Järgmisel päeval saime higi ja vaevaga loodud kaevikuliinil vaenlast varitseda ning hiljem muidugi kaevikud kinni lükata. Õhtul puhastasime relvad ja läksime koju, et vesiville ravides lõpprän-nakuks vaim ja seljakott valmis sättida.

Lõpprännak

Lõpprännak koosnes kümnest ülesandepunktist ning kõndimisest ja/või jooksmisest. Teel kontrol-liti kõike, mida pidime olema omandanud, alates meditsiinist ja lõpetades miinidega. Kontrollpunk-

Õhtul puhasta-

sime relvad ja

läksime koju,

et vesiville ravides

lõpprännakuks vaim

ja seljakott valmis

sättida.

tis Platon pidime oma teadmised paberile panema, seal vedas neil, kes olid taibanud märkmiku tasku panna ja lahingurajal teadmisi korrata. Sidepunktis Hermes tegime sidekontrolli ja näitasime, kui palju meil kommutaatorikunstist meeles oli. Sidekont-rolli ajal jõudsime küll leiutada uued kuuldekoodid, näiteks „etša-tanga“ E-T „eko-tango“ (Echo-Tango) asemel ja „mega-džuliet“ M-J „maik-džulieti“ (Mike-Juliett) asemel.

Punktis Sokrates pidime tegelema miinidega. Maapind oli kaevamiseks nii sant, et kõige kergem oli miin kätega maasse kaevata ja siis leh-tede jm materjaliga maskee-rida. Hakkas juba pimedaks minema ja jõud otsa saama ning paljud vedasid end vaid tahtejõu najal viimasesse

kontrollpunkti Poseidon. Minu meeskonda näi-teks motiveeris enne pimenemist üks luik, kes ujus enne Porijõeni jõudmist ühes põllul voolavas ojakeses meiega kaasa.

Nimi Poseidon andis aimu, et viimaseks ülesandeks võib olla veetakistuse ületamine. Selgus, et iga kur-suslane pidi end trossi mööda üle jõe tõmbama.

Ja vanne on antud

12. mail kogunesime veel kord, et tähistada kursuse lõpetamist pisut pidulikumalt. Nooruse tänava lasketiiru ruumides tegi lipnik Pihlik ülevaate kur-suslaste tagasisidest ning Kaitseliidu Tartu maleva pealik major Janno Rosenberg käis meid õnnit-lemas ja jagas kätte vinklid. Tegime veel ühe väi-kese tiiru metsa, kus andsime TSOBKkli lõpetanu vande. Seejärel ristiti meid ükshaaval ühiskonna parimatakes liikmeteks ehk sõduriteks.

23

Te

st

Kaitse Kodu! 6/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

HANNES AUS, veebel

Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu algusaastatel olid kasutusel põhiliselt Nõukogude armee rakmed, mis koosnesid vöörihmast, kuhu oli

kinnitatud salvetasku, tääk, ja kui hästi läks, ka granaaditasku. Kasutati ka Vene päritolu trakse ja dessantvägede seljakotti RD.

1994. aastal hakati kasutama Iisraeli päritolu rakmeid, neid oli kahte sorti. Ühed olid tavali-sed jalaväerakmed, millel oli neli salvetaskut, veepudelitasku, nöör ja puhastuskomplekt. Teist tüüpi rakmed olid patrullrak-med, kus oli ka väike seljakott ja söögitarvete paun. Nendele oli lisatud kaks veepudelitaskut. Vahepeal saabusid Kaitseliidule

abi korras Ida-Saksa rakmed, mis olid üpris kom-paktsed ja kergesti käsitsetavad. Palju kasutati USA jalaväerakmeid, kuid neid pidid mehed endale ise hankima.

2000. aasta alguses said Eesti kaitsejõud sõjalise abina Rootsi varustust, mille hulka kuulusid ka jalaväerakmed. Neil oli kaks väiksemat salvetaskut ees ja üks suurem tasku taga. Et Rootsi rakmed olid suhteliselt kohmakad, tegid mehed neid vastavalt oskustele ümber, kuid ka nii ei saadud kuigi head tulemust.

Umbes samal ajal alustas rakmete ja muu varus-tuse tootmist Eestis Galvi-Linda. Nende esimesed rakmed olid tehtud Briti rakmete moodi. Need olid selja pealt kinnised ja lisapaunadega ning mahutasid oluliselt rohkem varustust. Sealt edasi hakati rakmeid järjest arendama ja täiustama ning järgmise mudeli seljaosa oli juba võrgust, mis tagas parema hingavuse. Veel uuemad versioonid olid reguleeritavad ka seljarihmadest.

Galvi-Linda rakmetel kasutatakse MOLLE-kin-nitusi, nii et neid saab kohaldada erinevate üles-annete täitmiseks ning nende taskuid vahetada, juurde panna ja ära võtta. Galvi-Linda rakmed on head, kuid mitte alati ja igal pool.

Rakmed versus lahinguvest: universaalseid lahendusi ei oleKuigi jalaväerakmeid ja lahinguvesti on vastandatud juba pikka aega, on elu siiski näidanud, et mõlemal varustuselemendil on oma plussid ja miinused.

Vesti miinu-

seks on sel-

le vähene

mahutavus, kuid

seda annab väga

lihtsalt kompen-

seerida patrullko-

tiga.

Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu algusaastatel olid kasutusel põhiliselt Nõukogude armee rakmed, millele lisati vajadusel dessantvägede seljakott

Iisraeli rakmed tulid Eestis kasutusele 1990. aastate keskel

KR

IST

JAN

PR

II

Lahinguvestide vajadus kasvab

Uute missioonipiirkondade lisandudes hakati tootma lahinguveste, mille seljaosa on vaba ning taskud on ees ja külgedel, mistõttu on soomukis ja veomasinas parem manööverdada. Ka on lahin-guvestiga parem mujal liikuda, see on kompaktne

24

Te

st

Kaitse Kodu! 6/2013

ja varustusetaskuid saab tänu MOLLE-süsteemile vastavalt vajadusele ümber tõsta. Vesti eeliseks on ka see, et kogu raskuse saab jaotada ülakehale ühtlaselt.

Vesti miinuseks on selle vähene mahutavus, kuid seda annab väga lihtsalt kompenseerida patrullko-tiga, kuhu saab panna kogu vajamineva varustuse, toidu ja laskemoona. Lahinguolukorras patrullkotist loobudes kasvab aga sõdurite tegutsemisvabadus ja -kiirus, mis rakmete puhul on välistatud, sest võit-leja peab kogu aeg oma varustust kaasas kandma.

Universaalseid lahendusi ei ole

Eesti jalaväerakmeid on juba aastaid arendatud ja need pole sugugi halvad. Suurimaks miinuseks on asjaolu, et need on raskesti kohaldatavad mõningate erialadele tarbeks, nagu autojuhid, sõjaväepolitsei

Lisaks tavalistele Iisraeli rakmetele olid Eestis kasutuses ka patrullrakmed, mis või-maldasid võtta kaasa rohkem varustust

Abi korras saadud Ida-Saksa rakmed olid üsna kompaktsed ja kergesti kasutatavad

KR

IST

JAN

PR

II

Vestiga on oluliselt mugavam sõjamasinas ja veokis, sest enamik varustust on paigutatud rinnale. Rakmete kasu-tamise kitsastes oludes teevad keeruliseks üm-ber vöökoha asetsevad paunad

KR

IST

JAN

PR

II

Varustuse, mis vesti peale ei mahu, saab

panna patrullselja-kotti

Praegu on nii kaitse-väes kui ka Kaitseliidus kasutusel Galvi-Lindas valmistatud jalaväerak-med

25

Te

st

Kaitse Kodu! 6/2013

JalaväerakmedPlussid Miinused

Varustus kogu aeg kaasas Varustus kogu aeg kaasas

MOLLE-süsteem Raskus õlgadel ja puusadel

Roomata lihtsam Ebamugavam kasutada sõidu-kites ja kitsastes oludes

Saab reguleerida rihmade pikkust

Taskuid ümber paigutada keerulisem

Odavamad

LahinguvestPlussid Miinused

MOLLE-süsteem Roomata ebamugavam

Raskus jaotatud kogu ülakehale Ilma patrullkotita mahutab vähem varustust

Lihtsam kasutada sõidukites ja kitsastes oludes

Kallim

Liikuvus

Võimaldab varustust paremini paigutada

Saab lisada igasuguseid taskuid

Saab lisada suurema veekoti

Rootsi abina saadud jalaväerakmed olid eba-mugavad ja kohmakad, mistõttu tehti neid sage-li ümber. Head tulemust ei saadud ka siis

Rakmetega on oluliselt liht-sam roomata, sest rinnaesi-ne on vaba. Vestiga on lugu vastupi-dine

KR

IST

JAN

PR

IIK

RIS

TJA

N P

RII

KR

IST

JAN

PR

II

ja soomukitel liikuvad jalaväelased. Paradoksaalsel kombel kehtib sama ka vestide kohta.

Vaja on aga lahendust, mida kasutaks kogu kaitse-vägi, välja arvatud ehk väikeüksused, millel on soo-tuks teistsugused funktsioonid. Me ei saa lubada, et profi sõdurid kannavad muudest oluliselt erine-vat varustust. Kui mingi lahendus on piisavalt hea või optimaalne profi sõduritele, peab see sobima ka reservkomponendile.

Jätame hinnafaktori esialgu kõrvale. Kaitsejõud peaksid kandma ühtset varustust. Kui suured armeed seda suudavad, siis suudame seda ka meie. Lahinguvest (universaalne taktikaline kuulivest) versus rakmed on ainult üks osa tervikust. Nii rakmetel kui ka vestil on tugevad ja nõrgad küljed, mida arvesse võttes ja analüüsides on võimalik jõuda ka optimaalse lahenduseni. Samas ei tasuks kõrvale heita ka võitlejate endi eelistusi, sest nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi.

KR

IST

JAN

PR

II

26 Kaitse Kodu! 6/2013

Kevadtormannab kaitseliitlasele ainulaadse kogemuseKaitseliidu osalemist kaitseväe suurõppusel Kevadtorm 2013 aitab analüüsida Kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna väljaõppejaoskonna ülem major Eduard Nikkari.

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kaitseliit on osalenud õppusel Kevadtorm selle korraldami-se algusest saati. Kui oluline on see õppus Kaitseliidule?Kaitseliit on osalenud kaitseväe õppustel Kevadtorm alates 2003. aastast, seda erinevate ülesannetega, nagu vastutegevu-ses, Kaitseliidu pataljoni lahingugrupina ja viimastel aastatel põhiliselt maakaitsepataljonina brigaadi koosseisus erinevate taktikaliste tegevuste raames. Kevadtorm on Kaitseliidule olu-line, andes võimaluse osaleda kompanii- ja pataljonisuuruste üksustega suurõppusel, mida Kaitseliit ise ei korralda. Kaitse-

liidul on küll ka oma regionaalsete õppuste sari Orkaan Pärnumaa, Lääne ja Saaremaa male-vate ühisõppusena, seal aga harjutatakse peamiselt sisekaitset.

Kevadtormil peame meeles pidama, et tege-mist on kaitseväe õppusega, kus pearõhk on reservi mineval pataljonil, mida õppusel hinnatakse. Alati on maavägi täpsustanud Kaitseliidu osaluse võimalusi ja seda, mil-liseid väljaõppe-eesmärke me endale seada soovime. Õppusel hinnatakse ka Kaitseliidu allüksuste väljaõppe taset kaitseväe hinda-mismetoodika alusel.

Kevadtorm annab sõjalisi kogemusi kõigile osalejatele alates reakaitseliitlasest kuni

maakaitsepataljoni ülemani. Seda ei tule maleva tasandil kuigi tihti, sest malevas antakse väljaõpet eelkõige

rühma ja kompanii tasemel. Sel-list suurõppuse kogemust, mida

annab osalemine kaitseväega ühises lahinguruumis, saab tavakaitseliitlane kogeda parimal juhul igal neljandal

aastal, kui tema regioonil on võimalus osaleda Kevadtormil.

Maakaitsepataljoni staabile annab sel-line õppus reaalsete allüksustega maas-tikul osalemise kogemuse, st võimaluse „olla reaalselt põllul“. Saab harjutada

staabitööd ja staabirutiine ning kompanii juhtimist, kogeda vahetut lahingumöllu, käsuliini, koostööd kaitseväe üksustega jne. Selle positiivse kogemuse toovad välja kõik Kevadtormil käinud kaitseliitlased.

Vä

ljaõ

pe

Kuigi puudujääke oli, näitasid kaitseliitlased end Kevadtormil üldiselt heast küljest

KA

RR

I KA

AS

27

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 6/2013

Kaitseväe eesmärk tänavusel Kevadtormil oli ajateenijate väljaõpetamine tegutsemaks pa-taljoni koosseisus. Millised olid Kaitseliidu ees-märgid ja kuidas need täideti?Tänavusel Kevadtormil osalesid Kaitseliidu Harju, Tallinna ja Rapla maleva sõjaaja allüksused. Nen-dest komplekteeriti Harju ja Tallinna maakaitse-pataljonid, mille eesmärk oli harjutada pataljoni staapide ja allüksuste koostegutsemisvõimet sõja-aja ülesannete täitmisel Põhja kaitseringkonna raa-mistikus. Harju maakaitsepataljoni põhipingutus kokkuharjutamisel oli sõjaaja ülesannete, Tallinna maakaitsepataljonil sisekaitseülesannete täitmine. Ka hinnati Kaitseliidu allüksuste väljaõppetaset.

Harju ja Tallinna maakaitsepataljonidele püsti-tatud ülesanded said täidetud, seda nii malevate tasandil ettevalmistuste käigus kui ka osaledes õppusel kaitseväe koosseisus. Esmane kokkuvõte on koostatud ja osalenud malevatega läbi arutatud. Kaitseliidu lõplik kokkuvõte valmib augustis, seal on detailsem ülevaade ja analüüs. Esmase kok-kuvõtte põhjal saan öelda, et kõikides väljaõppe korraldamise etappides oli puudusi, mida tuleb arvestada, analüüsida ja edaspidi paremini teha. Seda nii palgalise kui ka vabatahtliku koosseisu tasandil.

Tihti kuuleb pärast suurõppusi nurinat, et mees-te koormatus oli liiga väike. Kuidas olid sellega lood tänavu? Kas Kaitseliidu üksusi kaasati pii-savalt või oleks võinud seda rohkem teha?Peame alati meeles pidama, et see on kaitseväe õppus, kus pearõhk on reservi mineval pataljo-nil. Kaitseliidu maakaitsepataljone kaasati nende ülesannete täitmiseks, mis olid kokku lepitud maaväega ja meie enda poolt eesmärgistatud. Igal õppusel on olukordi, kus osalejatele, eelkõige

Harjakate Kevadtorm möödus tänavu rahulikult

Ko

mm

en

taa

r KOLONELLEITNANT URMAS SUSImaakaitsepataljoni ülem Kevadtormil 2013

Kaitseliit sai oma ülesandega hästi hakkama. Kõik, milleks kõrge-mast staabist korraldus anti, ka sõjameheliku täpsusega täide-ti, kõik see mees, kes metsa läks, tuli ka tagasi, suuremaid purunemisi ja kaotamisi ei ol-nud. Muidugi saab alati teha kõike paremini ja kiiremini, aga meie sooritus oli kõrgema staabi hinnangul hea. Staap sai oma ülesannetega samuti hästi hakkama, enda panust hindan tühi-seks, sest põhilise teevad ära kompaniid ja need olid tublid. Vabatahtlikkuse jõud ja ressurss on võimas relv.

RIINU URBANHarju maleva vabatahtlik

Kevadtorm 2013 korraldati Harjumaal. Sellel Kevadtormil osales esmakordselt merevägi, mis pakkus rahvale vaatemängu Kaberneeme

ja Neeme vahelisel alal. Õppusel osales ligi 5000 ajateenijat, reserv- ja kaitseväelast, kaitseliitlast ja ametnikku, teiste seas võttis sellest osa Kaitseliidu Harju malev. Kogu õppus kestis meie jaoks kümme päeva, mis olid täis õppimist, lahingut, vastase tõrju-mist ja praktikat.

Esimesed kolm päeva olime Männiku metsas, kus lahingukompanii harjutas liikumist hoonestatud alal ja hoonete hõivamist. Õppisime ka meredessandi tõr-jumist, üksuste ümberpaiknemist, varjatud liikumist positsioonidele ning teede ja ristmike ületamist. Läbi mängiti vastase üksuse ründamine ja nende kinnipi-damine omal alal. Üksuse ülem sai tänu sellele hea ülevaate enda ja võitlejate tegevusest.

Järgnevatel päevadel paiknesime erinevatel posit-sioonidel. Lahingukompanii tegi luuret Loksa linna ääres. Seetõttu me vaenlasega kontakti ei sattunud. Seega möödus Kevadtorm möödus Harju malevale rahulikult. Kuigi me vaenlasega kontaktis ei olnud, said sõdurid uusi kogemusi ja teadmisi, mida edas-pidi paremini teha. Kompaniiülema Erki Müüri sõnul said malevlased oma ülesannetega hakkama, kuid korralduslik pool oleks võinud olla veidi parem. Müür lisas, et arenguruumi meil veel on.

KARRI KAAS

reakoosseisule, tundub, et allüksuse koormus või hõivatus on väike. Tihti on see tingitud taktika-listest olukordadest, kus osa allüksusi peab sõda ja osa on näiteks reservis või ümberformeerimi-sel.

Harju maakaitsepataljoni koosseisus võitlesid õlg õla kõrval ka Rapla ja Tallinna maleva kaitseliitlased

KA

RR

I KA

AS

28

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 6/2013

MADIS MILLING, leitnantKaitseliidu Tallinna maleva CIMIC ohvitser

Tallinna malevale oli möödunud Kevadtorm kolmas – eelnevalt on õppusel osaletud aas-tatel 2004 ja 2010. Seekordne suurõppus

möödus malevale aga ometi märksõna „esmakord-selt“ all.

Alustame algusest

Formeerimismeeskondade moodustamise ja koo-litamisega on Kaitseliidu Tallinna malev tegel-nud juba aastaid. Koolituse tõhusus sai proovile pandud ka viimasel õppusel. Pärast formeerimise lõppu asuti täitma õppuse Kevadtorm 2013 ülesandeid. Kui eelmistel aastatel on Kaitseliidu üksuste juurde suunatud ka inimesi üldreservist, siis tänavu komplekteeriti allüksused ainult Tal-linna kaitseliitlastest.

14. ja 15. mail läbi viidud formeerimise käigus moodustati Kaitseliidu Tallinna maleva võitleja-test Põhja kaitseringkonna alluvusse kolm kom-

Tallinna malev Kevadtormil, ent esmakordselt...Kaitseliidu Tallinna malev ei olnud esimest korda Kevadtormil, küll aga oli õppusel palju sellist, mida sai tehtud esmakordselt.

paniid. Malevlasi ootasid ees koostööharjutused Kaitseliidu Harju ja Rapla maleva üksustega ning erinevad ülesanded tulenevalt Kevadtormi stse-naariumist.

Tsiviil-militaarkoostööle pandi suurt rõhku

Et esmakordselt korraldati õppus osaliselt Tal-linna linnaruumis, oli maleval kavas mitmeid linnarahvale näha olevaid tegevusi. 19. mail (see oli pühapäev) korraldati Tallinna teletorni juures Kaitseliidu Tallinna malevat, Naiskodukaitset ja noorteorganisatsioone tutvustav päev. Linnarah-vale ja turistidele näidati Kaitseliidu tehnikat ja relvastust. Peeti maha näidislahing, kus koostöös sõjaväepolitseiga näidati terroristide kinnipida-mist. Et samal ajal oli sisekaitsekompanii teletorni territooriumil täitmas oma lahinguülesandeid, tekitasid linnarahvas suurt elevust aeg-ajalt puh-kenud „lahingukontaktid vastasega“.

20. mail kontrollisid allüksused koostöös politsei- ja piirivalveameti töötajatega liiklust. Pirita jõe Iru silla ja ristmiku piirkonnas harjutati kontroll-läbi-laskepunktide rajamist ja liikluse kontrollimist.

Sõdimist sai harjutatud ka Tallinnast väljapool. Kaitseliidu Tallinna maleva võitlejad pidasid

Ka tänavu tuli ette olukordi, kus tavakaitseliitlas-tele tundus, et õppusel peetavad lahingud neid ei puuduta ja suurem osa aega tuleb midagi oodata. Siin on palju ära teha maakatsepataljoni kõikide tasandite ülematel. Näiteks reservis olles ei keela keegi läbi viimast täiendavaid drille jao või rühma tasandil, kui see on kokku lepitud õppuse juht-staabi või kõrgema taktikalise ülemaga.

Milles avaldusid kaitse-liitlaste tugevad küljed Kevadtormil 2013 ja millele peaks edaspidi rohkem tähelepanu pöö-rama?Tugevate külgedena toon välja vabatahtlikud juhid, kelleta maakaitsepataljo-nide allüksused ei oleks täitnud ülesandeid rahul-davalt. Aastatega on hakanud nende ettevalmistus ja väljaõppe vilja kandma, seda eelkõige allüksuste väljaõppe planeerimisel ja läbiviimisel. Teisena nimetan kaitseliitlaste motivatsiooni osaleda vabatahtlikuna maakaitsepataljonide koosseisus ja väljaõppes, nende koormus on aastaid kestva väl-jaõppe jooksul olnud keskmiselt kord kuus. Ainult motiveeritud ja tugev isiksus suudab nii tihedalt ja järjepidevalt osaleda vabatahtlikult riigikaitselises tegevuses ja jõuda oma allüksusega Kevadtormile.

Igal õppusel on

olukordi, kus

osalejatele,

eelkõige reakoos-

seisule, tundub,

et allüksuse koor-

mus või hõivatus

on väike.

Üheks vaate-mängulisemaks

osaks tänavusel Kevadtormil

kujunes mitme maleva ühisope-

ratsioon Loksa linnas ja selle lähiümbruses K

AR

RI K

AA

S

29Kaitse Kodu! 6/2013

lahinguid Loksa linnas. Mereväe laevadega Loksa sadamasse toimetatud Kaitseliidu kompanii astus vastutegevusega kontakti Loksa sadama ja Tallinna tee vahelisel alal eesmärgiga puhastada Loksa linn vastase üksustest.

Tõelist tsiviil-militaarkoostööd tegid aga taga-lakompanii pioneerirühma võitlejad: Pirita jõe ääres Iru silla läheduses olevale puhkealale rajati puhkepaviljon-katusealune, mis avati linnarah-vale koos Lasnamäe linnaosa vanemaga. Tallinna Lauluväljakul korrastati territooriumi, eemaldati vanu aiaposte ja täideti killustikuga vana muldtee. See tee, mida jalakäijad kasutatavad liikumiseks Narva maantee ja Pirita tee vahel, oli märjal ajal üsna läbimatu. Pioneerirühmal kulus tee paranda-miseks 5 tundi ja 50 tonni killustikku.

Lõpetamine Lauluväljakul

22.–24. maini viisid sisekaitseüksused läbi õppusi Tallinna Lauluväljakul. Harjutati territooriumi- ja objektikaitset ning patrullimist. Seal lõppes Kevad-torm 2013 Kaitseliidu Tallinna malevale.

Õppusele pandi punkt piduliku lõpurivistusega, kus mängis Kaitseliidu Tallinna maleva orkester. Rivis-tust külastasid kaitseminister Urmas Reinsalu ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili.

Lis

ain

fo ESMAKORDSELT

Esmakordselt pidi malev hakkama saama vaid oma malevlas-tega — üldreservist võitlejaid juurde ei antud.

Esmakordselt opereeris malev „miinusega“ — osa üksusi anti Harju maleva juhtimise alla.

Esmakordselt viidi õppus osaliselt läbi Tallinna linnaruumis.

Esmakordselt tehti Kevadtormi raames koostööd politsei- ja piirivalveametiga.

Esmakordselt tehti maleva tasandil oma CIMIC- ja meediaope-ratsioone.

Esmakordselt tegutses maleva staap Kaitseliidu Tallinna ma-leva uue pealiku major Lauri Abeli juhtimise all.

Lis

ain

fo KÜLALISED SOOMEST

Kaitseliidu Tallinna malevat väisasid õppuse Kevadtorm 2013 raames Soome reservohvitserid. Helsingi piirkonna reservoh-vitserid said ülevaate Tallinna maleva tegevustest õppusel, tutvusid tehnika ja relvastusega ning jälgisid üksusi täitmas lahinguülesandeid. Külalised olid üllatunud Kevadtormi mas-taapsusest ja nentisid, et Soomes korraldatakse sellise ulatu-sega õppusi väga harva.

Lisaks Tallinna malevale külastati ka õppuse juhtstaapi ja osaleti Tallinna maleva lahtiste uste päeval teletorni juures. Lahkudes ütlesid Soome reservohvitserid, et on positiivses mõttes kadedad vabatahtlike kaitseliitlaste peale, kellel on võimalus osaleda sellisel suurõppusel.

Lahtiste uste päev Tallinna teletorni juures

JUTA

SÕ

UE

AU

K

Suurõppuse kogemusi, osaledes koos kaitseväega ühises lahinguruumis, saab tavakaitseliitlane haru-harva, mis muudab need eriti väärtuslikuks

KA

RR

I KA

AS

Tähelepanu peame pöörama väljaõppe efektiiv-susele nii malevate tasandil kui ka suurõppustel. Maleva tasandil mõtlen vajalikku üksusepõhist väljaõppe planeerimist, mida juhib ja kontrollib maleva staap ja teostavad kompaniiülemad koos-töös maleva väljaõppeinstruktoritega. Viimane Kevadtorm näitas, et kompaniide väljaõppeplaanid vajavad täiendamist ja malevate staapide poolset

täideviimise kontrollimist. Kui kompaniil puudub väljaõppeplaan või see on halvasti koostatud, ei saa rääkida tulemuslikust väljaõppest. Kevadtormiks 2014 peame üle vaatama ka oma osalemise eesmär-gid ja vajadused. Läbirääkimised kaitseväega käivad, et Kaitseliit saaks järgmisel Kevadtormil harjutada maakaitseringkonna raamistikus ja osaleda õppusel maakaitsepataljoniga.

30

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

JAAN LEPAEesti Maaülikooli emeriitprofessor

Sõja algus mind ei puudutanud, sest olin 1939. aasta septembris alles 13-aastane. Viien-dal sõja-aastal (1944) kutsus uuesti Eestis

kanda kinnitud Nõukogude võim mind teenistusse Punaarmeesse. Põhikonsultandiks kroonuasjades oli mulle isa, kes oli osa võtnud nii Vene-Jaapani sõjast, Esimesest maailmasõjast kui ka Vabadussõ-jast. Kokku kaheksa ja pool aastat, millest suurema osa oli ta veetnud Saksamaa ja selle liitlase Jaapani vastu sõdides. Sealt pärines ka tema saksavastasus. Lisaks kuulus ta Kaitseliitu.

Isa otseselt mul Punaarmeesse minna ei soovita-nud, vaid arvas, et otsustama pean ma ise. Kartsin, et minu metsaminekule järgneksid repressioonid minu „kahtlase minevikuga“ isa ja teiste pereliik-mete suhtes ning pidasin paremaks tollasele sea-dusele alluda, sest uskusin, et nii ei saa neid kui

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (I)Kuigi ajaloo keskmes on suured sündmused, ei saa need juhtuda ilma tavaliste inimeste osavõtuta. Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Jaan Lepa teenis Nõukogude armees üle viie ja poole aasta ning teab sellest rääkida üht ja teist. Kaitse Kodu! teeb algust tema mälestuste avaldamisega.

punaarmeelase perekonna liikmeid isegi sunniviisi-liselt kolhoosi ajada. See oli tol ajal oluline asjaolu.

20. septembril 1944 pidin ilmuma Valgjärve valla Maaritsa külla komisjoni. Kaasa tuli võtta toitu mõneks päevaks ja seljariided. Ema pani mulle kaasa ka kogu kodus leidunud Vene raha – kahek-sateist rubla.

Asusime eelmaini-tud kuupäeval kella 9 paiku minema. Isa viis mind ja minu seitse asja ainsa allesjäänud hobu-sega Maaritsasse, mis asus paari kümne kilomeetri kaugusel.

Ema nuttis, 15-aastane väikevend surus mehe-likult kätt ja oli üsna tõsine.

Kui lõuna paiku kohale jõudsime, oli sinna kogu-nenud juba mõnikümmend saatusekaaslast. Häid tuttavaid oli kaks, minuga üheealine Kalju ja minust aasta vanem Hugo, kes oli jõudnud juba Saksa sõjaväes teenida ja seal haavata saada. Sellest rääkimine oleks tähendanud talle Vene kroonu asemel hoopis vangilaagrit. Sõbrad aga oskasid vaikida.

Jätsin isaga jumalaga ja sukeldusin uude, täiesti iseseisvasse ellu, kus nõu küsida polnud enam kelleltki. Hoidsime Hugo ja Kaljuga kolmekesi kokku ning hakkasime tasapisi ringi vaatama uute tutvuste järele.

23. august 1939 — kirjutatakse alla Molotovi-Ribbentropi pakti-le (foto 1), millega määratakse kindlaks paljude rahvaste ja riikide, sealhulgas Eesti, saatus

1. september 1939 — sakslaste sissetungiga Poolasse algab Teine maailmasõda

22. juuni 1941 — Saksa väed alus-tavad sissetungi Nõukogude Liitu

4. juuni 1943 — Kurski lahing mär-gib sakslaste taandumise algust idarindel

2. jaanuar 1944 — Punaarmee moodustab sillapea Narvas

25. juuli 1944 — Punaarmee alustab pealetungi Narvale

26. juuli — 10. august 1944 — Sinimägede (foto 2) lahingud

10. juuli 1944 — Punaarmee alustab pealetungi Tartule

11. september 1944 — Saksa väed saavad Eestist taganemise käsu

Viiendal sõja-

aastal (1944)

kutsus uuesti

Eestis kanda kinnitud

Nõukogude võim

mind teenistusse

Punaarmeesse.

2

aleks

1

sm

2

tata

4

gid

2

30

m

Ajajoon

1

2

US ARMY/WWW.WIKIPEDIA.ORG

WW

W.M

UU

SE

UM

.VA

IVA

RA

VA

LD

.EE

31

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

Esialgu torkasid silma kaks hambameest, kes tei-neteise kallal norides ja nalja tehes püüdsid mobi-liseeritute mitte just eriti lõbusat tuju tõsta. Üks nendest oli Bernhard Lodjak, kelle surmakuulutust hiljuti Postimehe nägin, teine Juhan Kolsar, kes hiljem töötas Tartus kirurgina. Ka Hugo ja Kalju elasid sõja koos minuga üle.

Arstlik komisjon ja kits

Ja oligi käes esimene „kroonu lõuna“. Enamikul maapoistest oli kaasas tavaline maamehe suvine leivakott: suur päts ema küpsetatud leiba, kopsakas käntsakas taisegust suitsupekki ja tihedama paberi sisse pakitud võitükk. Septembri lõpule kohaselt oli kotis tavaliselt ka paar kilo õunu. Kuna hommikusöögist oli möödas mitu tundi, oli isu kõigil hea ja leivakott sai tüki maad kergemaks.

Siis aga äratas meie tähelepanu omapärane mees, kes kükitas lagedal põllul ja sõi orasheina. Ja seda üsna omapärasel viisil: küttis näppude vahele tuti heinu, rebis nendel ära tera-vad ladvad ja mälus need korralikult läbi. Tema ümber olid kogunenud mõned mobiliseeritud ja kõrval kükitas alampolkovniku auastmes arstliku komisjoni esimees koos mõne kolleegiga.

Vestlus toimus vene keeles, mida kits, nagu teda varsti nimetama hakati, nähtavasti vähemalt rahuldavalt valdas, kuid ta oli lahkesti nõus ka eesti keeles selgitama, mis tal viga oli. Nimelt väitis ta, et tema organism ei talu keedetud ega küpsetatud toitu. Mõned, arstlik komisjon ilm-selt kaasa arvatud, olid veendunud, et ju ta salaja kuskil nurga taga ikka liha söömas käib, aga kui meid paari päeva pärast Põlva jaamas rongile saadeti, oli ta kuskilt endale hankinud suure kastitäie värskeid kapsaid. Hiljem, kui Narvas

juba täiesti kroonu lobile olime võetud, nägin teda paar korda köögi juures tooreid kartuleid pommimas. Mis tast edasi sai, kahjuks ei tea, aga tundub, et kroonuteenistusest teda selle tema puude tõttu ei vabastatud.

Minu arstlik komisjon läks lihtsalt ja kiiresti. Lasti end alasti koorida ja vaadati, kas käed-jalad on olemas, näidati kaht või kolme ülestõstetud sõrme ja küsiti mitut ma näen. Uuriti veel, kas on midagi viga, ja tunnistati kõlblikuks.

Liikusid ka mitmesugused anekdoodid komisjoni töö kohta. Räägiti, et ühel kutsealusel oli puujalg. Pöörati tal lihtsalt teine külg arstide poole ja leiti, et käib niimoodi küll. Teine kutsealune oli jällegi püüdnud simuleerida, et ei näe silmade ette tõste-tud sõrmi. Kästi tal siis koju minna. Kui kutsealune uksest väljuma hakkas, kutsuti ta järsku tagasi ja öeldi: „Ust nägid, järelikult pole sul midagi viga. Oled vastu võetud!“

Maaritsast Pihkvasse

Meile teatati, et hakkame teenima Eesti rahvus-korpuses, mille tagavarsapolk paikneb Narvas. Kuna Tartu ja Narva vaheline raudtee oli purusta-tud, tuli sõita Pihkva ja Oudova kaudu. Selleks aga pidime minema jala Põlva jaama. Mingil moel olid kohale ilmunud ka meie ülemused: ühe silmaga vanemleitnant, kes tugeva vene aktsendiga eesti keelt rääkis ja keda me tema kõnepruuki matki-des „jeesti johvitseriks“ kutsuma hakkasime, ning umbkeelne venelasest leitnant.

Marssisimegi nelja kaupa reas mööda maanteed mõnikümmend kilomeetrit läbi sügisese Eesti. Marssimiseks oli seda küll raske nimetada, pigem oli see kooberdamine, sest riviõpet polnud me veel saanud. Meie kamp oli kirju. Kellel olid jalas säärikud, kellel kingad, mõnel pastlad, ühel kali-feepüksid, teisel takusest riidest kaatsad, pealis-rõivaks sügismantel, kummimantel või vatijope.

Kartsin, et

minu metsa-

minekule järg-

neksid repressioo-

nid minu „kahtlase

minevikuga“ isa ja

teiste pereliikmete

suhtes.

14. september 1944 — algab Punaarmee pealetung Tallinnale

20. september 1944 — Eesti peaminister presidendi ülesanne-tes Jüri Uluots (foto 3) põgeneb Rootsi

22. september 1944 — Punaar-mee vallutab Tallinna

25. september 1944 — Pärnu-Mõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed alustavad taandu-mist Lemsalu suunas

26. september 1944 — ope-ratsioon Market Garden lõpeb liitlaste taandumisega

28. september 1944 — Punaar-mee valdusesse langeb kogu Eesti mandriosa

30. september 1944 — Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse dessant vallutab Muhu

2. oktoober 1944 — Punaarmee alustab rünnakut Hiiumaale

3. oktoober 1944 — kõik Saksa üksused ja tehnika evakueeri-takse Saaremaale

6. oktoober 1944 — Idarindel algab Debreceni lahing (foto 4)

30 september 1944 — Punaarmee 8 Eesti Laskurkorpuse

3

4

WWW.ENTSYKLOPEEDIA.EE

MO

SE

N/B

UN

DE

SA

RC

HIV

32

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

Ilmselt oli enamik kutsealustest püüdnud riietuda lihtsalt ja odavalt, sest varsti pidime nagunii selga saama kroonu riided ja oma rõivaste tagasisaami-seks polnud erilist lootust.

Minule oli isa jalga andnud oma kroomnahast sääri-kud, mis mulle hästi sobi-sid. Ka olid mul korralikud kalifeepüksid, nii et olin kroonusse mineja kohta väga hästi riides. Huvitaval kombel sain rõivaid kolme aasta pärast Kloogal tagasi – olid sama nööriga punti seotud, millega mina nad vormiriiete saamisel kokku sidusin. Pambu küljes oli tindipliiatsiga kirjutatud vineerist lipik minu nimega. Puudusid ainult kroom-nahast säärikud, mille kadumaminekust tuleb juttu edaspidi.

Omakülapoiste Hugo ja Kaljuga hoidsime lähestikku ja aeg-ajalt ka vestlesime. Teistest on eriti meelde jäänud üks Osvaldi-nimeline 28-aastane väikese-kasvuline mees, kes oli Saksa ajal aasta aega metsas elanud. Ta polnud selle aja jooksul juukseid lõiganud ega habet ajanud, mistõttu olid need pulstunud ja pleekinud. Ta kõndis mõne meetri teistest tagapool, käes jäme okslik kepp. Kui külanaised tema vanuse vastu huvi tundsid, vastas ta, et ta on 63-aastane vabatahtlik. Tema välimus lubas seda uskuda.

Hea tuju eest hoolitsesid naljamehed Juhan ja Bernhard, kes põhiliselt jätkasid teineteise kallal norimist, kuid tegid tabavaid märkusi ka meie ülemuste kohta, kellele see sugugi ei meeldinud.

Rivis pidi valitsema kord ja vaikus, aga seda oli meietaolise bande puhul raske saavutada. Aeg-ajalt püüdis „johvitser“ meid rivilaulu laulma ahvatleda, mis tal mõnikord isegi õnnestus. Paar korda võtsime üles „Sauna taga tiigi ääres…“ ja veel midagi, mida ma enam täpselt ei mäleta. Kõvemad laulumehed püüdsid ka mõnda roppu laulu alustada, aga meie „jeesti johvitser“ sai siiski piisavalt eesti keelest aru ja tegi sellistele üritustele kiire lõpu.

Nii me vahelduva eduga Põlva poole liikusime, aeg-ajalt puhkepause või suitsupeatusi tehes. Mulle isa poolt kaasa pandud tubakas ja pagan teab kust hangitud kõvera varrega piibutobi käisid täiesti asja ette.

Põlva jaama jõudnud, paigutati meid „härjakupee-desse“, nagu naljamehed loomavaguneid nimeta-sid. Mugavusi oli kasinalt, aga sõda õpetas meid hiljem magama palju hullemates olukordades. Seal oli vähemalt katus pea kohal ja ilm polnud veel nii sügisene, et kütmine olnuks vajalik. Sõime sealsamas, lauaks öine peaalune – selja-kott. Muude hädade rahuldamiseks tuli peatuste ajal jaamades mingi koht leida. Tualettruumid olid suuremates jaamades küll olemas, aga need olid nii ropud, et meeldivam oli oma asjad väljas korda ajada.

Muretsema pani, et leib hakkas lõppema. Sinki esialgu veel jätkus, aga ilma leivata polnud ka sellel õiget maitset. Aga edaspidi tuli toidu eest hoolit-seda juba Vene kroonul ja eks ta omal kombel seda ka tegi.

(Järgneb.)

Aeg-ajalt püüdis

„johvitser“ meid

rivilaulu laul-

ma ahvatleda, mis tal

mõnikord isegi õnnes-

tus. Paar korda võtsime

üles „Sauna taga tiigi

ääres…“

9. oktoober 1944 — 4. Moskva konverents, Churchill ja Stalin arutlevad Euroopa tuleviku üle

12. oktoober 1944 — liitlased maabuvad Ateenas

13. oktoober 1944 — Punaar-mee vallutab Riia

14. oktoober 1944 — kindral-feldmarssal Rommel (foto 5) sooritab enesetapu

20. oktoober 1944 — Punaar-mee ja Jugoslaavia partisanid vallutavad Belgradi

21. oktoober 1944 — Ameeri-ka väed vallutavad Aacheni, esimese linna Saksamaal

12. november 1944 — Briti kuninglikud õhujõud uputavad Saksa lahingulaeva Tirpitz (foto 6)

25. november 1944 — viimased Saksa väeosad taanduvad Sõrve säärelt

14. detsember 1944 — Nõukogude võim venestab kõik tatari kohanimed Krimmi poolsaarel

16. detsember 1944 — sakslased alustavad Ardennides vastupea-letungi (foto 7)

19. detsember 1944 — Punaarmee vallutab Ruhnu saare

31. detsember 1944 — Ungari kuulutab Saksamaale sõja

9

ka

1

m

1

m

1

fes

2

mv

2

K it K d ! 6/2013

5

6

7

US

A A

RM

EE

SÕ

JAV

ÄE

AJA

LOO

KE

SK

US

WIN

KE

LM

AN

N/B

UN

DE

SA

RC

HIV

WW

W.W

IKIP

ED

IA.O

RG

33

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

Jaan Lepa sõjamehetee juhatas armastuseniEesti Maaülikooli emeriitprofessor Jaan Lepa pikk ja viljakas teadlase ning õppejõu karjäär sai alguse Nõukogude

armees, kuhu ta pidi asjaolude sunnil minema teenima vahetult enne Teise maailmasõja lõppu. Veel olulisemaks

peab ta aga seda, et tänu kroonusse sattumisele kohtus ta oma elu armastusega.

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja

Mis ajendas teid kirja panema mälestusi ja neid teistega jaga-

ma?

Olen kogu elu olnud kirjamees, kirjutanud kümmekond tehnilise si-suga raamatut ja õpikut, osa nendest kaasautoritega. Üks on ilmu-nud isegi venekeelsena. Lisaks olen enam kui viiesaja eesti-, vene-, inglis- ja saksakeelse teaduslik-tehnilise artikli autor või kaasautor. Need pole siiski olnud minu ainsad katsetused. Avaldasin kunagi mõned följetonid omaaegses Tartu ajalehes Edasi. Minu põhiliseks huvialaks jäi esialgu siiski tehnika ja seda tänu praktikutele. Mä-letan, millist suurt rõõmu tundsin, nähes oma raamatuid kapsaks loetu ja õliste kätega sirvituna majandite elektrikute töölaudadel. Need sisaldasid tookordset aktuaalsest praktilist teavet ja seetõttu polnud mõtet neid pikalt alles hoida, kuid seda, et vajadus nende järele oli suur, näitab see, et mõned neist ilmusid mitmes trükis.

Pärast abikaasa surma, pisut üle seitsme aasta tagasi, tundsin, et peaksin mälestuse temast lastele, lastelastele ja järgnevatele põlv-kondadele jäädvustama. Et ka järeltulijad olid samal arvamusel, võt-sin asja käsile. Mälestused abikaasast panin kirja ainult oma perele. Siis aga meenusid huvitavad seigad enam kui viieaastasest teenis-tusest Vene kroonus ja ka noorusajast enne seda, millest olen kirju-tanud ka ajakirjas Kaitse Kodu! Ja kui sulg juba libisema oli saanud, siis ta muudkui jooksis edasi.

Palju on räägitud sellest, nagu oleksid ühel pool sõdinud me-

hed olnud teisel poolel sõdinutest paremad. Kuidas teie sellesse

suhtute?

Eesti rahvale ja vabariigile ei kompenseerinud kaotatud inimelusid ja noorte meeste raisatud aega keegi. Suure poliitika nimel kannatasid enamasti väikesed inimesed. Polnud see Saksa sõdur Eesti või Vene sõdurist ühti erinev. Pärast lahinguid Lätis, kui kammisime mingi ala läbi, andis üks Saksa ohvitser, oli vist hauptman, end mulle vangi. Ta oli jalast haavatud ja ei saanud seetõttu kuigivõrd liikuda. Otsustasin siis talle käepärastest vahenditest kargu meisterdada. Kuna olin koolis saksa keelt õppinud, sain temaga üsna kiiresti jutu peale ja samal ajal, kui mina tööd tegin, rääkis ta mulle endast, oma kodust ja perekonnast. Ta oli täpselt samasugune inime-ne nagu me kõik, sattunud sõjamöllu keskele ja pidanud seal kuidagi toime tulema.

Eestlastel, muidugi ka paljudel teistel väikerahvastel, läks selles suhtes õnnetult, et nad sattusid mõlemale poole rin-dejoont. Põhimõtteliselt pidi vend minema venna vastu, mis oli väga suur tragöödia. Ka minu enda suguvõsas juhtus nii. Mina läksin Nõukogude armee teenistusse sellepärast, et säästa oma perekonda. Mu isa oli võidelnud vanemalloh-vitserina Vabadussõjas ning kuulunud hiljem Kaitseliitu, mistõttu oleks meid kõiki ilmselt Siberisse saadetud. Punaar-meelase lähedasi selline oht aga nii palju ei ähvardanud, mis tegi otsustamise mulle üsna lihtsaks.

Erinevatest pooltest hoolimata osutusime lõppkokkuvõtteks kaotajateks kõik. Kindlasti oli ühel või teisel poolel mehi, kes võitlesid mingite suuremate eesmärkide nimel, kuid enamik meist üritas lihtsalt ellu ja inimeseks jääda. Nende hulgas ka mina.

Teenistus Nõukogude armees polnud mingi meelakkumine, kuid midagi positiivset selles ju ikkagi leidus. Mida

te saadud kogemustest kõige rohkem hindate?

Eelkõige õpetas teenistus Nõukogude armees isiklikes huvides ära kasutama ülemuste lihtsameelsust, mis tagas mu-gavama äraolemise, kuid sellest märksa olulisemaks pean tutvumist oma suure armastusega. Tänu teenistusele Nõu-kogude armees pääsesin õppima Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi (praeguse Tallinna Polütehnikumi) õhtusesse osakonda, mis osutus määravaks minu edasises elus.

Mind demobiliseeriti 1950. aastal ja minust sai jälle tsiviilisik. Vajasin töökohta, mille leidmisel ulatas mulle abikäe tehnikumi direktor Viktor Ladusev, kellele olin hea õppeedukusega juba varem silma jäänud. Ta leppis kokku oma hea sõbra, Eesti NSV sotsiaalkindlustuse ministri Eduard Plaaniga, et saan ministeeriumis ajutise töökoha proteesimisins-pektorina. Kuigi minu karjäär sellel kohal ei kestnud kuigi kaua, tõesti ainult mõned kuud, leidsin ma sealt hoopis midagi ülimalt alalist kogu eluks. Nimelt tutvusin seal oma tulevase abikaasa, Viljandist minu tööle asumisega samal kuupäe-val üle toodud pensioniosakonna inspektori Vilmaga, kellega hiljem pikalt õnnelikus abielus olin, mistõttu võib vabalt öelda, et need viis ja pool aastat narrusi Nõukogude armees said täielikult kompenseeritud 55-aastase harmoonilise kooseluga, mida ma ei vahetaks millegi vastu.

EH

A JA

KO

BS

ON

34

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 6/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

IGOR BABENKOSaaremaa maleva kaitseliitlane

Nõukogude Liidus puudus Teise maailmasõja eel keeruliste veokite tootmise kogemus. Seetõttu hakkasid Ameerika Ühendriikide

Lend-Lease’i abiprogrammi alusel massiliselt Nõu-kogude Liitu tarnitud suure läbivusega veokid Vene autoehitust mõjutama. Paljude ZIL-1511 agregaa-tide konstruktsioon, põhiparameetrid, kabiini välimus ja esiosa kujundus laenati analoogsetelt Ameerika autodelt.

Täiustatud Studebaker

Formaalseks ZIL-151 loomise alguspunktiks võib pidada teadusliku auto-traktoriinstituudi2 sel-lekohase töö algust, mida tehti sõja ajal insener Nikolai Korotonoško juhtimisel. Töö tulemusel moderniseeriti 1944. aasta talvel Ameerika veo-auto Studebaker US6.U4, mis sai uue jaotuskasti ja tagumistele telgedele ühekordsed kummid.

Studebakerile tehti ka katsetuslikke täiendusi, nt 1946. aastal paigutati autole Korotonoško juhti-misel ühekordsed kummid mõõtudega 9,75x18. (Nendel aastatel ei tehtud suure läbivusega veokite loomisel ja katsetamisel ühtegi sammu insener Korotonoško osavõtuta.)

Tulemused olid üllatavad: kiirus suurenes ja läbivus paranes mitmekordselt. Kõige enam üllatas kütu-sekulu 50%line kahanemine. Mais valmis paaris tagaratastega ZIS-151-2 ja sügisel teine prototüüp ZIS-151-1 samasuguse jõuallika, läbiva keskmise silla ning ZIS-150 kabiini ja kapotiga, kuid ühe-

ZIS-151 teenis Nõukogude armeedPärast sõda sai kuuerattaveolisest (6x6) ZIS-151st esimene Nõukogude Liidus valmistatud suurendatud läbivusega kolme veosillaga seeriaauto ja mitmeotstarbeline 2,5-tonnine sõjaväeauto.

kordsete kummidega kõikidel sildadel (ühesuguse laiuse ja 10,50-20“ mõõdus kummidega sõjaeelselt trollibussilt JaTB-3).

Kümme versus kuus

Järgmise aasta suvel viidi läbi Ameerika autode ja mõlema prototüübi võrdluskatsetused. Parimaid tulemusi maastikuläbivusel näitas sellel katsetusel ZIS-151-1, mille edu tagasid ühekordsed kummid, mis veeresid jälg jäljes. Sõja jooksul aga süvenes eriti kõrgemas ohvitserkonnas Ameerika mõju

ja sõjaväele taheti Ameerika eeskujul tagumiste topeltratas-tega autosid. Lisaks uskusid sõjaväelased, et kümme ratast suu-rendavad veoki jõudu kuuerattalise ees. Nii soovitatigi seeriatoot-misse vähemprog-ressiivne tagumiste t o p e l t r a t a s t e g a variant, pidurdades sellega efektiivsete

veokite arengut ja tootmist Nõukogude Liidus vähemalt kümneks aastaks.

Esimestel autodel oli avatava vasakpoolse esiklaasi ja puidust astmelauaga kolmekohaline puit-metall-kabiin. 1950. aastal sai ZIS-151 moderniseeritud mootori ZIS-121, uue karburaatori ja õlipumba. Mootori võimsus suurenes 95 hobujõuni. Auto sai ka täismetallist kabiini kahe akna ülaserva kin-nituva pneumaatilise klaasipuhastajaga. Väliselt erinesid variandid õliradiaatori asetuse poolest radiaatorikattes. Standardvarustusega veokile paigaldati külgedel 926 mm kõrguste puidust ribi-seinte ja lahtikäiva tagaluugiga kast sisemõõtudega 3566x2090 mm. Sellel mudelil puudusid käivitus-eelne mootorisoojendi, juhikabiini kütteseade ja vints. Kaks tagavararatast paiknesid kabiini ja kasti vahel.

Veokite tootmise suurendamine oli raskendatud, sest USA kehtestas piirangud tööpinkide tarnimi-

1 ZIS ja ZIL on ühe ja sama tehase toodang ja mõnel juhul isegi sama mudel. Nimelt muudeti Moskva Stalini-nimeline autotehas 1956.

aastal pärast isikukultuse hukkamõistmist Lihhatšovi-nimeliseks ja ZIS-151 sai kapotile tähise ZIL. Ivan Lihhatšov 1896—1956) oli

olnud aastatel 1940—1950 sama tehase direktor, 1953—1956 aga NSV Liidu autotranspordi ja maanteede minister (toim).

2 Научный АвтоТракторный Институт (НАТИ) — sellist nime kandis Autode ja Automootorite Teadusliku Uurimise Instituut

(Научно-исследовательский автомобильный и автомоторный институт (НАМИ)) aastatel 1931—1946 (toim).

Nii soovitatigi

seeriatoot-

misse vä-

hemprogressiivne

tagumiste topelt-

ratastega variant,

pidurdades sellega

efektiivsete veokite

arengut ja tootmist.

35

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 6/2013

sele Nõukogude Liitu. Aga uutele veokitele oli vaja juba üksnes hammasrattaid (just nende valmista-mise tööpinkidest oli kõige suurem puudus) kolm-neli korda rohkem. Ebaõnnestunud ja kergesti kinni jääv veoauto sai hüüdnime triikraud.

Vaatamata ZIS-151 sarnasusele Ameerika auto-dega oli Nõukogude veok raskem, aeglasem, eba-ökonoomsem: tema kiirus ei ületanud 60 km/h ja kütusekulu 100 km kohta oli 46–55 liitrit. Puudus-teks olid ka ebamugav kabiin, roolivõimendi puu-dumine, ülekandemehhanismi keerukus, suurene-nud mass ja puudulik läbivus. Ülekandesõlmedes ja käiguosas olid suured kaod. Topeltrataste tõttu oli masinal kokku kümme ratast ning see nõudis kahe tagavararatta olemasolu. Aastaks 1958 oli tehas pannud kokku 194 559 seeria ZIS-151 veoautot, millest viimaste radiaatorikaitsele oli pressitud juba lühend ZIL.

ZIS-151 Nõukogude armees

1950. aastatel oli ZIS-151 Nõukogude ja Varssavi pakti riikide relvajõudude põhiveok, kuigi sellel oli vaid mõni armeeversioon. Baasmudeli ZIS-151 armeeversioon sai kabiini katusele ümara vaatlus-luugi ja kõrgete sõrestikservadega puitkasti, kus olid pikuti langetatavad pingid 16–20 sõdurile. Veokil oli haakekonks haagiste ja kuni 152 mm kahurite pukseerimiseks. Spetsiaalselt sellele veokile loodi kaheteljelised haagised IAPZ-754V, TMZ-802 ja GKB-83011.

Kõikides väeliikides sai suurendatud läbivusega ZIS-151st peamine keskklassi eritehnika baas-veok. Nendele monteeriti uued furgoonid sidesüs-teemide, esimeste radarijaamade ja välitöökodade tarbeks, tankurid või uus inseneri-, keemia- ja lahingutehnika. 1940. aastate lõpul kasutati eri-varustuse paigaldamiseks lühendnime KUNG3 all tuntud normaalmõõtmetes SK-furgooni, mis oli USA sõjaaegse puitkarkassiga furgooni ST6 eda-siarendus. Aastatel 1950–1952 töötas tehas nr 38 välja uued metallkarkassiga furgoonid SN, mille katusenurgad on lõigatud iseloomulikult kaldu.

Külm sõda ja uute relvaliikide, sh tuumarelva ilmumine tõid kaasa põhimõtteliselt uue kesk-klassi eriautotehnika loomise ZIS-151 baasil. Sellise auto-tehnika loomise esimene etapp jäi aastatesse 1947–1952, kui Saksa V-1 (fau-1) ja V-2 (fau-2) baasil töötati välja esimesed Nõukogude ballistilised raketid R-1 ja R-2. 1950. aastate keskel oli juba olemas 20 nimetust

ZIS-151 šassiile ehitatud eriautotehnikast, mida kasutati hooldeks, abioperatsioonidel ja stardipo-sitsioonidel.

Pärast sõda kasutati Nõukogude relvajõududes laialdaselt KUNGidega varustatud varjestatud juhtmestikuga ZIS-151 veokeid uute raskemate ja võimsamate eriside-, luure- ning lokaatorisüstee-

Kõige tuntum

neist oli

ZIS-151A

baasil ehitatud

tehnilise hoolde ja

autode jooksva re-

mondi universaal-

töökoda VAREM.

3 КУНГ = кузов унифицированный нулевого (нормального) габарита.

Pärast sõda kasutati Nõukogude relva-jõududes laialdaselt furgooniga KUNG varustatud varjesta-tud juhtmestikuga ZIS-151 veokeid raskemate ja võimsa-mate eriside-, luure- ning lokaatorisüstee-mide paigaldamiseks

BLU

EP

RIN

T.C

OM

36

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 6/2013

mide paigaldamiseks. Üks esimesi raadiojaamu, mis paigaldati SK-furgooniga ZIS-151-le, oli kindralstaabi lampraadiojaam RAT, mis oli välja töötatud 1930. aastate keskel ja mida paigaldati ka Studebakeritele. Raadiojaama tegevusulatus oli 90–350 km ja tegevuskõrgus kuni 10 km.

Nõukogude esimene 360-kraadise vaateväljaga kaugradar asus kahe ZIS-151 puidust KUNGides ja kandis nime P-8 Volga. Radar töötati välja aastatel 1946–1948 Gorki tehases nr 197, seda katsetati edukalt aastatel 1949–1950 ja võeti relvastusse koodnime Volga all. Sellel oli kaks antenni, mis võimaldasid avastada sihtmärke 150 km kaugu-selt ja 8 km kõrguselt. 1951. aastal sai kompleks uued antennid ja radari avastamiskaugus kasvas 250 kilomeetrini.

Väliremonditöökojad

Väga levinud olid ZIS-151 šassiile paigaldatud tehnilise hoolde ja lahingutehnika väliremonditöö-kojad. Esimesed Nõukogude armee polgu ja diviisi tasandi välitöökojad paigaldati Lend-Lease’i ST-tüüpi täiustatud furgoonidesse, mis said nimeks SK. Neist sai ka alus edasiste liikuvate väli-töökodade loomiseks: tonnise tõstevõimega eesasetseva kraa-nanoolega tehnilise teeninduse masin MTO, tankiremonditöö-koda TRM-A-49 samasuguse kraanaga ja analoogne töökoda TRM-B-49 koos gaaskeevitus-seadmetega, mehaanikatöö-koda PMM, keevitustöökoda MS, elekter- ja gaaskeevitustöökoda EGSM, sepis- ja vasetööde töökoda KMM, elektriseadmete remondi töökoda MERO-3, tankide relvastuse ja optikasead-mete remonditöökoda MTVO ning akude remondi ja laadimise jaam PREZ.

Kõige tuntum neist oli ZIS-151A baasil ehitatud tehnilise hoolde ja autode jooksva remondi univer-

saaltöökoda VAREM. Esimesed sellised väliremon-di-ekspluatatsioonitöökojad komplekteeriti 1949. aastal tehases nr 38, kasutades Ameerika furgoone ST6, mis nimetati ümber SK-ks. Samal ajal paigal-dati neid furgoone ka Studebakeritele.

1952. aastast hakati seadmeid paigutama kodu-maistele metallkarkassi, ühe esiakna ja nelja külgmise paarisakna, termoisolatsiooni ja ahi-küttega furgoonidele. Sellisel kujul töökodasid laskis alates 1953. aastast välja NSV Liidu kaitse-ministeeriumi Leningradi autoremondi kesktehas nr 7. Furgooni monteeriti seadmed auto tehnilise seisundi kontrolliks ja remondiks ning gaaskee-vitus-, mehaanika-, vase-, plekksepa-, määrimis-, tankimis-, tisleri- ja värvimistööde tegemiseks. Töövahendite komplekti kuulusid trellid, kontroll-mõõteaparatuur, tööriistakomplektid ja rakised, suruõhukompressor ja kantav mootorpump M-300. Esistangele sai kinnitada vintsilt rakenduva tonnise tõstevõimega kraananoole. Elektritööriistade toi-teks oli autonoomne elektrijaam ŽES-4 võimsusega 3,2 kW. 1950. aastatel sai Nõukogude armee nelja tüüpi välitöökodasid VAREM: polkudes, brigaadides ja diviisides teenisid vastavalt VAREM-1, VAREM-2 ja VAREM-3, tankidiviisides VAREM-4. Puit-metall-furgoonis KUNG-1 paiknes välitöökoda VAREM-3D. Hiljem monteeriti need kõik ZIL-157-le.

Teiseks Nõukogude armees levi-nud töökojaks oli esimese põlv-konna liikuv autoremonditöökoda PARM, mida toodeti 1955. aastast. PARMi seadmed paiknesid kolme külgaknaga furgoonides SN, kus sai remontida peaaegu kogu mili-taartehnikat. 1954. aastast lasti mitmesuguste metallreservuaaride, tagalateenistuse kütuseseadmete ja varustuse remondiks välja töökoda

ZIL-151 baasil loodi Nõukogude Liidus täiuslik autotsisternide baas, toimetamaks kohale kuni 4000 liit-rit vedelkütust armee ja lennuväe liikurtehnika tankimiseks

Teiseks Nõuko-

gude armees

levinud

töökojaks oli esime-

se põlvkonna liikuv

autoremonditööko-

da PARM.

1950. aastatel oli ZIS-151 Nõukogude ja Varssavi pakti riikide relvajõudude põhiveok, kuigi sellel oli vaid mõni armeeversioon

VO

EN

GR

UZ

AV

IK.R

U

NE

FT

EP

RO

.RU

37

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 6/2013

WIK

IPE

DIA

PRM-54, mis oli identne ZIS-150 šassiil paikneva töökojaga.

Autotsisternid ja tankurid

ZIL-151 baasil loodi esmakordselt Nõukogude Liidus täiuslik autotsisternide baas, toimetamaks kohale kuni 4000 liitrit vedelkütust armee ja lennu-väe liikurtehnika tankimiseks. Sellesse programmi kuulusid lihtsad autotsisternid ABTS-28-151 ja ATS-4-151 vee ja kütuse veoks ning kaht tüüpi tankurid: kütusetankur AT3-3-151 ning vee- ja õlitankur VMZ-ZIL-151. Kanistriveoki katseeksemplarid loodi 1957. ja 1958. aastal. See oli madalate servadega platvormkastiga ZIS-151, mille torudest valmistatud kandekonstruktsioonil paiknes 144 kanistrit kogumahtuvusega 2880 liitrit.

Peamisteks raketikomplekside teenindajateks olid ZIS-151D šassiile ehitatud varjestatud juhtmesti-kuga tankurautod 8G11 (1955–1956) ballistiliste keskmaarakettide R-12 tankimiseks vesinikperok-siidiga ning 8G17 (1956–1958) kuni 1959. aastani välja lastud raketikomplekside, aga ka ballistiliste rakettide R-11 ja R-11M tankimiseks oksüdeerijaga. Teiseks eritehnika liigiks olid universaalsed komp-ressorijaamad 8G33 (1956–1957) ballistiliste kesk-maarakettide täitmiseks suruõhuga.

Juba 1958. aastaks oli olemas mõnikümmend ZIS-151 šassiile ehitatud süsteemi raketikomplek-side teenindamiseks. Näiteks varasemate opera-tiiv-taktikaliste raketikomplekside R-11 ja R-11M teenindamiseks kasutati spetsiaalseid lintšassiil

tankureid: raketikütusega tankimiseks seeriast 8T114, oksüdeerijaga tankimiseks seeriast 8G17.

Olid veel mitmesugused katse- ja kontrollima-sinad (8N15, 8N154 ja 8N16), juhtimismasinad (8N221), iseliikuvad kompressorijaamad (8G33 ja 8G33U), auto varuosade (8T39) ja lisatarvikute veokid (8T326 ja 8T339), hoidlaveok (8T328), neutraliseerimis- ja pesemisjaam (8T311) ning autokraana (8T22).

Kasutatud kirjandusСправочник отечественных многоцелевных армейских полноприводных грузовых автомобилей. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.voengruzovik.ru/.Грузовые автомобили. 22.10.2012. VOKRUGDA: Эн-циклопедический сайт, посвященный военной техники годов 1946–1991. URL (kasutatud juulis 2013) http://vokrugda.com/avtomobili-sovet/gruzovie-avtomob-3.html.Автомобили ЗИС/ЗИЛ: ЗИС-151 и его модификации. Справочник отечественных многоцелевных армейских полноприводных грузовых автомобилей. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.voengruzovik.ru/ZIS-151.html#&panel1-1.Тюрин, Лев 2012. История ЗИС-151, или как горьковчанин неожиданно стал москви. 4X4. Израиль.ру_лит. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.4x4israel.com/forum/viewtopic.php?t=3562&sid=0d7ebfdf5b2818fb6dbbba4519abe2c9.Передний ведущий мост автомобилей ГАЗ и ЗИЛ. Устройство автомобиля. URL (kasutatud juulis 2013) http://autonotes.info/perednij-vedushhij-most-avtomobilej-gaz-i-zil/.ЗИС-151. Завод им. И. А. Лихачева /ОАО «ЗИЛ»/. Автомодельное бюро. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.denisovets.ru/zil/zilpages/zis151.html.4,5 тонный грузовой автомобиль ЗИС-151. II. Военные автомобили ЗИЛ. Вооружение, военная техника и форма одежды русской армии и ВМФ в ХХ веке. URL (kasutatud juulis 2013) http://cris9.narod.ru/autowagen_zis151.htm.ЗИС-151 (1946–1958 гг.). WWW.TELENIR.NET: Техническая и гуманитарная литература. URL (kasutatud juulis 2013) http://www.telenir.net/tehnicheskie_nauki/avtomobili_sovetskoi_armii_1946_1991/p2.php#metkadoc44.

ZIL-151 paljude agregaatide konstruktsioon, põhiparameetrid, kabiini välimus ja esiosa kujundus laenati analoog-setelt Amee-rika autodelt, eriti ammutati inspiratsiooni Studebakerilt

Kanistriveoki

torudest

valmistatud

kandekonstrukt-

sioonil paiknes

144 kanistrit

kogumahtuvusega

2880 liitrit.

38

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

LEHO ROHTLA, RITA MEREKIVI Rapla maleva noorteinstruktorid

Rapla maakonna esimesed kodutütred ja noor-kotkad andsid tõotuse 24. veebruaril 1993 maakonnalinna Vabadussõja mälestusmärgi

juures. Nende tegevus oli ärgituseks kogu maa-konnale. Noorkotkaste tegevust malevas juhendas Toomas Tõnisson, kodutütreid Katrin Talu. Peat-selt lisandusid Kadri Väli ja Helmut Mangus Lelle noortega ning Eidapere noored rühmajuhtide Aivar Hermanni ja Jaak Rossiga. Raikküla noored koondusid Tiit Kaljas-pooliku ja Taavi Jõesare juhtimise alla. Üsna pea alustati tegevust Kodilas, Kaius, Vigalas ning Kärus. Mõne aasta jooksul tekkisid rühmad Järvakandis, Juurus, Alus, Haimres, Loodnal, Hageris, Keavas, Raplas, Kabalas, Märjamaal, Kae-reperes ja Kohilas. Osa tekkinud rühmi tegutses seni, kuni noortejuhtidel jaksu jagus, paljud aga tegutsevad tänini.

Maleva tasandil korraldatakse algusaastatest peale valdavalt kodutütarde ja noorkotkaste ühis-

Rapla maleva noorte kaks aastakümmetKaitseliidu Rapla maleva noorteorganisatsioonide tegevus sai alguse 1992. aastal, kui Toomas Tõnissoni eestvedamisel (või tagantlükkamisel) alustasid tegevust Varbola noored Tiiu Oppi ja Heli Nevski juhendamisel.

tegevusi. Noorte Kotkaste maleva pealiku ametis on olnud Toomas Tõnisson, Aivo Rahuoja ja Jaak Kukk, alates 2006. aastast peab seda ametit Jaan Kukk. Kodutütarde ringkonna vanemad on olnud Katrin Talu, Margit Kadak, Kaie Kensap-Kukk, Riina Peterson ja Eli Sukles. Praegu juhib Rapla-maa kodutütreid Rita Merekivi.

Noorteinstruktoritena on noorte tegevust kor-raldanud Kaire Soomets, Margit Kadak ja Kaie Kensap-Kukk. Praegu on noorteinstruktorid Liis Pärna ja Leho Rohtla.

Palju huvitavat

Aastate jooksul on kujunenud mitmeid tradit-sioone: jalutukäik maavalitsuse hoonest kiri-kuaeda, kus uutel liikmetel on võimalus anda tõotus, aasta kotka ja tütre valimine, temaatilised suvelaagrid, ühislaagrid Tallinna noortega, suve-lõpulaagrid, sügismatkad, kevadine Mini-Erna eelvõistlus, mida 2011. aastast nimetatakse Mini-Põrgupõhjaks, aastalõpukoondus, talvelaagrid. Paljusid neist korraldatakse tänini.

On olnud põnevaid tegevusi nii rühmades kui ka malevas: rõõmu valmistamise päev, vimplivõist-lus, näitepäev, talvetrall Palukülas jt. Korra kuus kutsus mõni rühm teised enda juurde nädalava-hetuselaagrisse. Kohale mindi tavaliselt ühis- või valla sõidukiga.

Kaasa löödi ka üle-eestilistes ettevõtmistes. 1996. aastal korraldati üle-eestiline noorkotkaste suvine suurlaager Raplamaal Palukülas ning kodutütarde

Rapla maa-

konna

esimesed

kodutütred ja

noorkotkad andsid

tõotuse 24. veeb-

ruaril 1993.

LIIS

PÄ

RN

A

Rapla noor-teorganisat-sioonide 20. aastapäeva tähistamine 2012. aasta

aastalõpu-koondusel

39

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

suurlaager Lelle mõisa pargis. Raplasse on toodud sõjalis-sportliku luurevõistluse Mini-Erna esikoht. Rapla malev korraldas üleriigilise Mini-Erna 2008. aastal, see kulges Varbolast Kohilasse.

Kuue- kuni kaheksapäevased noorkotkaste ja kodutütarde suvelaagrid on olnud Rapla malevas tavalised. Igal suvelaagril oli oma moto ja teema: „Eestlus võidab“, „Jää ellu!“ jne.

1995. aastal sai Alu mõisas alguse aasta kotka ja tütre valimine. Esimesed tiitlikandjad olid Tanel Soobik ja Eleri Valter. Tänaseks on sellest ettevõt-misest kujunenud iga-aastane mainekas üritus, mis annab osalejatele uusi teadmisi ja on noorte seas oodatud.

Lusti jätkub

Kui 1992. aastal alustati kümnekonna liikmega, siis 2002. aastal oli kodutütreid 112 ja noor-kotkaid 123, praegu on kodutütreid 102 ja noorkotkaid 88. Uusi liikmeid lisandub igal aastal. Esimestest noor-kotkastest on sirgunud mehed, kes hoolitse-vad pere eest ja kellest paljud on leidnud rakendust kaitsejõudu-des. Esimestest kodutütardest on sirgunud tublid naised, kes pühenduvad perele ja kannavad edasi isamaalisi väärtusi.

2012. aastal osalesid Rapla noored Kalevi võim-lemispeol Tallinnas, võideti sõjalis-sportlik võistlus Mini-Erna, löödi edukalt kaasa esimes-tel kodutütarde olümpiamängudel Saaremaal, nooremate kodutütarde matkamängul, noor-kotkaste oskusvõistlustel, suvises suurlaagris Paunkülas, läbiti Kuperjanovi rada, löödi kaasa Rootsi sõjalisel mitmevõistlusel ja laskevõistlus-tel Põlvas.

Aastalõpukoondusel tähistasime Noorte Kotkaste Rapla maleva ja Kodutütarde Rapla ringkonna 20. tegevusaastat. Koonduse aukülaliseks oli 1938. aastal Kodutütarde ridadesse astunud Linda Einama. Noorte Kotkaste Rapla maleva juhatus otsustas anda hoolsuspaela Hannes Brükile, Juhan Laanemetsale ja Silver Niinemetsale aktiivse ja eeskujuliku tegevuse eest. Malevapealikut Jaan Kukke tunnustati Lembitu Ristiga. Võeti vastu uusi kodutütreid ja noorkotkaid, noortele anti üle 37 väljateenitud erikatse märki, rühmajuhtidele jagati tunnustusi ning tänu avaldati noorte tege-vust toetanud inimestele.

Raplas on noortele abiks kaitseliitlased ja naisko-dukaitsjad, toetajaliikmed, omavalitsused, koolid, noortekeskused ja paljud sõbrad.

Rapla malev

korraldas

üleriigilise

Mini-Erna 2008.

aastal, see kulges

Varbolast Kohilasse.

Lis

ain

fo

LOE LISAKS NOORTE KOTKASTE AJALOO

RAAMATUT „MEHENA MEESTE RIDADESSE“

Noorte Kotkaste 83. aastapäeva aktusel esitleti Jõ-geva Kultuurikeskuses Noorte Kotkaste taasloomise aega käsitlevat ajalooraamatut „Mehena meeste rida-desse“. Ligi 300-leheküljelises ajalooraamatus antak-se ülevaade, kuidas (taas)algas töö Noorte Kotkaste malevates, nimetatakse inimesi, kelle eestvedamisel kasvasid ideedest välja reaalsed tegevused, ja rää-gitakse, millised on olnud noorte tegevused tänase päevani. Lisaks tekstidele ilmestab raamatut hulk fotosid. Raamatu valmimisele aitas kaasa 18 inimest ning tööd juhtis kolmeliikmeline toimetuskolleegium. Raamatu peatoimetajaks oli Merike Jürjo.

AN

TS

LE

PP

OJA

Rapla noor-kotkad Rootsis võistle-mas

VA

LLO

UN

GA

RIT

A M

ER

EK

IVI

„Elame veel!“ — 2000. aasta Rapla noorte suvelaager

40

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

MART HELME

Muutunud 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul tööstuslikuks suurvõimuks, mis oma majandusmudeli elus hoidmiseks vajas

lakkamatult võimalikult odavat tooret, tööjõudu ja turge, tungis Inglismaa võimsa laevastiku toel kõige kaugematesse maailma nurkadesse. Sealjuu-res toetas Suurbritannia ekspansiooni sisemine demograafi line surve, mis viis Briti saarte elanikke kolonistidena kõikjale, kus terendas rikastumise, aga vahel ka lihtsalt parema elu võimalus. Kaup-meeste ja kolonistide eel või järel – kuidas kusagil – tulid Briti administratsioon ja sõjavägi.

Võidujooks Aafrikas

19. sajandi teisel poolel viis Euroopa suurriikide võidujooks Aafrikas, milles liidripositsiooni pärast võistlesid Inglismaa ja Prantsusmaa, Lõuna-Aafri-kas aga Inglismaa ja Saksamaa, britid kokkupuu-tesse 17. sajandil hollandi päritolu uusasukate buuride (boer tähendab kohalikus, afrikaani keeles

Esimene Buuri sõda: kui talupojad võitsid võitmatuidImpeeriumid peavad laienema. See on programmeeritud nende eksistentsi loogikasse. Erand polnud ka kuninganna Victoria aegne Suurbritannia.

talupoega) Lõuna-Aafrikasse rajatud riikide – Transvaali ja Oranje Vabariigiga. Londonis sündis samal ajal idee ühendada kõik Lõuna-Aafrikasse jäävad Briti kolooniad ühtse administratsiooni juhtimise all olevaks konföderatsiooniks. Paraku pidid sellega lisaks killustunud, omavahel sõdi-vatele ja arengutasemelt Inglismaa euroopalikele relvajõududele vaid lühiajalist vatsupanu osutada suutvatele pärsimaalastele nõustuma ka buurid.

Viimaseid Briti krooni valitsuse alla minek ei veedelnud. Samas oli Transvaal 1870. aasta-tel äärmiselt keerulises olukorras. Vaenulikud suhted suulude ja teiste kohalike rahvastega põhjustasid lakkamatuid kokkupõrkeid, mille

tulemusena olid paljud farmerid sunnitud oma kodu maha jätma. Regulaar armee puudumine ei võimaldanud buuridel konfl iktipiirkondi alaliselt efektiivsete relvajõududega mehitada. Lisaks mängis otsustavat rolli arvuline ebavõrdsus: püs-sidega relvastatud buure oli sõja korral kümnetele tuhandetele üksnes odade ja nuiadega relvastatud neegersõdalastele vastu astumas vaid käputäis. Seetõttu sõltusid buurid julgeolekuliselt üha enam

Kaupmeeste

ja kolonistide

eel või järel

— kuidas kusagil —

tulid Briti admi-

nistratsioon ja

sõjavägi.

Majuba künka lahing oli esi-

mese Buuri sõja olulisim kokkupõrge R

ICH

AR

D C

AT

ON

WO

OD

VIL

LE, J

R.

41

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

Briti armee kohalolekust ja otsustavusest võitluses kohalike hõimujuhtide ning kuningate vastu.

Ka majanduslikult oli Transvaal kollapsi äärel, seda sisemiste poliitiliste lahkhelide, saamatu administ-reerimise ja elanikkonna peaaegu olematu maksu-distsipliini tõttu. Nii pole midagi imestada, et kui britid Transvaali 1877. aastal hõivasid ja Briti uue kolooniana annekteerisid, ei avaldanud buurid sellele mingit vastupanu. Transvaali juhtide polii-tilised protestid britte ei kõigutanud.

Ent nagu Napoleon III on tabavalt öelnud, et tääkide abil võib küll võimule tõusta, ent tääkide otsas on väga ebamugav istuda, avastasid ka britid üsna pea, et buuride valitsemine on keerulisem kui nende riigi okupeerimine.

Buurid hakkavad vastu

Buuride esialgne leplikkus uue võimuga hakkas kaduma, kui selgus, et inglased pole võimelised (või tahtelised) riigi majanduslikku olukorda paran-dama, küll on nad aga resoluutsed maksukogujad ja uute maksude kehtestajad. Oma isiklikke vabadusi kõrgelt hindavaid buure ajas see vihale. Seda viha ei leevendanud ka asjaolu, et inglased purustasid 1879. aastal Transvaali (õigemini buure) alaliselt ohustanud suulud.

Koguni vastupidid. Suulude hirmust vabanenud buurid tundsid, et nüüd on neil brittidele vas-tupanu osutamiseks senisest oluliselt vabamad käed. Omal moel juhtus Lõuna-Aafrikas 19. sajandi lõpul seega sama, mis enam kui sada aastat varem oli juh-tunud Põhja-Ameerikas, kus inglased purustasid Seitsmeaastase sõja (1756–1763) ookeanitagustel lahingutandritel prantslased ja vabastasid sel viisil oma kolooniate asukad hirmust sattuda Prantsus-maa võimu alla. Ka seal oli tulemuseks kolonistide mäss Londoni maksupoliitika vastu, mis viis lõpuks Ameerika Ühendriikide sünnini.

Esimese Inglise-Buuri sõja põhjused olid seega paisu taha kuhjunud. Oli vaja veel vaid ajendit. Nagu niisugustel puhkudel sageli, sai sõja puh-kemise ajendiks tühine, ajaloo seisukohast nae-ruväärnegi konfl ikt ühe buuri talupoja ja Briti maksukogujate vahel. Kui talupoeg keeldus maksu maksmast, konfi skeerisid inglased tema vankri.

Talupoeg pöördus abi saamiseks oma kogukonna poole. Vihased buurid haarasid relvad ja astusid maksukogujatele vastu. Puhkes tulevahetus ja britid tapeti.

Buure juhtis kõrgeima juhina kindral Piet Joubert, kes jätkas pärast sõda oma rahva juhtimist poliiti-kuna

TE

XA

SE

ÜL

IKO

OL

Brittide punased kuued ja tumedad püksid muutsid nad Aafrika kollakashallil taustal buuridele headeks

sihtmärkideks

WIK

IPE

DIA

.OR

GMajanduslikult

oli Transvaal

kollapsi ää-

rel, seda sisemiste

poliitiliste lahkhelide,

saamatu administree-

rimise ja elanikkonna

peaaegu olematu

maksudistsipliini

tõttu.

42

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 6/2013

buuride alistumispakkumisi vastu võtmast ning kapituleerusid alles pika piiramise järel nälja ja janu tõttu.

Ka esimeses Inglise-Buuri sõjas peetud välilahin-gud olid mastaape arvestades tagasihoidlikud, sest buuride kogujõud küündis vaid 7000 meheni, kellest vahetult sõjas osales vaid 3000. Inglaste kogujõud piirkonnas jäi aga vähemakski kui 3000 meest.

Oluline on muu. Nimelt see, et brittidele lõppesid kõik kokkupõrked lüüasaamise ja masendavate inimkaotustega. Tüüpiline on selles kontekstis sõja suurimaks peetav Majuba lahing 27. veebrua-ril 1881, kus inglased täielikult purustati. 554 ing-lasest langes 93, sai haavata 133 ja võeti vangi 58. Buuride kaotused olid üks tapetu ja viis haavatut.

Vastase alahindamine tõi kaotuse

Brittide totaalse fi asko esimeses Buuri sõjas põh-justasid kaks tähtsat asjaolu. Esiteks alahindasid nad täielikult vastast, eelkõige selle võimet talle tuttaval maastikul ning kohaliku elanikkonna toetusel paindlikult tegutseda ja initsiatiivi hoida. Teiseks iseloomustas Inglise väejuhatust sõjaline saamatus. Uhkusest ja julgusest inglastel puudust polnud, taktikalisest mõtlemisest aga küll.

Muide, kui buurid kandsid lihtsaid ja maastikku hästi sobituvaid rõivaid, siis inglased kasutasid endiselt ajaloost tuntud punaseid kuubesid ja

tumesiniseid pükse, mis pakkusid Aafrika kolla-kashallil taustal buuridele ideaalset märklauda. Sõja üheks tulemuseks oligi punaste kuubede kadumine Inglise sõdurite seljast.

Ebaedu Transvaalis seadis Londoni raske valiku ette: kas leida kiiresti ressursse,

millega kaugel kallist sõda jätkata, või leppida ajutiselt alandusega, suuriiklik uhkus alla neelata ja buuridega rahu teha. London otsustas viimase kasuks ja 6. märtsil 1881 sõlmiti relvarahu, millele 23. märtsil järgnes Pretooria konventsiooni nime all tuntud rahuleping.

Buuride võit polnud siiski päris plekitu. Nimelt saavutasid nad küll omavalitsuse, kuid seda Briti krooni alluvuses. Viimane väljendus selles, et kõik Transvaali välissuhted, aga ka suhted kohalike rah-vastega jäid Londoni kontrolli alla.

Maailmas pälvis buuride võit ometi suurt tähe-lepanu ja ka sõjaajaloolisest seisukohast oli tege-mist märkimisväärse sündmusega. Oli ju käputäis hajusalt võitlevaid geriljasid võitnud võitmatuks peetud impeeriumi regulaararmee.

Brittidele

lõppe-

sid kõik

kokkupõrked

lüüasaamise ja

masendavate

inimkaotustega.

Teade sellest levis kulutulena ja kõikjal üle Trans-vaali asusid buurid moodustama relvasalku. Vaik-elust astusid välja ka buuri poliitilised liidrid, kes kuulutasid välja Transvaali taasiseseisvumise.

Sõda algab

16. detsembril 1880 ründasid buurid Pretooriast Transvaali garnisonidele täienduseks saadetud Briti sõjaväekolonni, nõudes enne rünnaku alusta-mist selle juhilt vabariigi territooriumilt lahkumist. Kolonel, kes üksust juhtis, keeldus. Järgnevalt langesid buuride rünnakus nii tema kui ka enamik tema sõduritest.

Siinkohal on oluline märkida, et buuride relvaük-sused moodustati täielikult vabatahtlikkuse alusel ning kuigi kõiki püssi all olevaid buure juhtis kõr-geima juhina kindral Piet Joubert, valis iga üksus oma ohvitserid ise. Seetõttu olid üksused ebavõrdse suurusega, sest populaarsemate ja oskuslikumalt tegutsevate ohvitseride juhtimise alla kogunes rohkem mehi. Raskerelvastust buuridel polnud. Seevastu olid nad kõik suurepärased ratsutajad ja enamik nendest ka täpsuskütid.

Viimane asjaolu seletub buuride jahimeheoskus-tega, aga ka nende kasutada olnud püssidega. Nimelt olid peaaegu kõik buurid relvastatud ühela-suliste püssidega, mis tähendas, et möödalaskmise korral jahil tuli senine saakloom unustada ja hakata uut otsima. Ka muidu oli täpsuslaskmine buuride hulgas populaarne ja ei peetud ilmselt ühtegi laata ega külapidu, kus mehed poleks laskmises võistel-nud.

Kohe sõja algul blokeerisid buurid kõik Briti garni-sonid. Viimased olid väikesearvulised ja ka sealsed rajatised kehvad või alles ehitamisel. Sellest hoo-limata keeldusid eranditult kõik Inglise ohvitserid

Uhkusest ja julgusest

inglastel puu-dust polnud, taktikalisest mõtlemisest

aga küll EL

IZA

BE

TH

SO

UT

HE

RD

EN

TH

OM

PS

ON

43

Mili

taa

rtu

rism

Kaitse Kodu! 6/2013

MARTIN ANDRELLERMetsavendluse uurija

Lisaks autentsetele punkrikohtadele näeb mõningaid rekonstruktsioone ja üht autent-set punkrit ka Harjumaa ja Tallinna muuseu-

mides. Nendelgi on oma osa Eesti vastupanuliiku-mise jäädvustamisel ja tutvustamisel.

Metsavennad Harjumaal

Metsavennad tegutsesid nii Harjumaal kui ka Tal-linnas. Linnas viibimine oli dokumentideta met-savennale küll ohtlik, kuid samas andis inimeste rohkus ja teistsugune keskkond võimaluse ennast paremini peita. Muidugi ei osatud metsavendi linnadest kuigivõrd otsida ja seetõttu oli linnas varjamise aja jooksul võimalik isegi pidevast stres-sist leevendust leida. Linnas oli kergem hankida ravimeid ja muud varustust, kergem oli ka rahva sekka kaduda, rääkimata transpordivahendite kasutamsest ja hankimisest.

Metsavennad Helmut Valdma ja Kalju Heli võtsid jõudu kasutades ööl vastu 10. detsembrit 1947 Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) tarbeks Tallinnast sõiduauto Ford V-8. Autot juhtinud sõjaväeosa nr 20805 autojuht Tereponok leiti hiljem surnuna.

Metsavendade jälgedes HarjumaalJätkame möödunud aastal alguse saanud metsavendade jälgedes sammumist Harjumaal, kus tänase haldusjaotuse järgi on punkrikohti inventariseeritud kaheksa.

Sama autot kasutas RVLi üksus paarkümmend päeva hiljem Koeru panga röövimisel, mis lõppes paraku organisatsioonile suurte kaotustega. Aegviidu raudteejaamas arreteeriti Heli ja tapeti lätlane Nikolai Lõssenkov. 31. detsembril alustas julgeolek RVLi liikmete arreteerimist ja organisat-siooni likvideerimist, mida osaliselt tehti Harju-maal ja Tallinnas.

Aegviidus tulevahetuse ja arreteerimisega tipnenud metsavendade operatsioon oli vaid esimeseks suuremaks ebaõnnestumiseks. Met-savendi hukkus Harjumaal rohkem kui 150.

Tabara metsavendade

punkrikoht ja mälestuskivi

Tabaras asub langenud ja vangistatud metsavendade mälestustahvel kirjaga „29 XI 1944 † Herbert Madar † Oskar Sillaveer. Artur Kütaru, Johannes Meldeste, Johannes Krossmann, Artur Lindman“ nende punkri asukohas. Johannes Meldeste mõisteti tri-bunali 27. veebruari 1945 otsusega surma. Artur Kütaru arreteeriti 11. detsembril 1944 ja mõisteti tribunali 27. veebruari 1945 otsusega 10+5 aastaks Magadani oblastisse vangilaagrisse. Ta vabanes 15. juunil 1956. Johannes Kroosman (nime õige kir-

K i K d ! 6/2013

WW

W.O

LD

CL

AS

SIC

CA

R.C

O.U

K

Metsavennad Helmut Valdma (vasakul pildil) ja Kalju Heli võtsid jõudu kasutades ööl vastu 10. detsembrit 1947 Relvastatud Võitluse Liidu tarbeks Tallinnast sõiduauto Ford V-8

ER

AK

OG

U

Metsavend Nikolai Lõs-senkov oli küll pärit Lätist, kuid peitis end võõrvõimu eest Eestis

ER

AK

OG

U

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

44

Mili

taa

rtu

rism

Kaitse Kodu! 6/2013

japilt) arreteeriti 14. detsembril 1944 ja mõisteti samuti 10+5 aastaks vangilaagrisse.

Kõik selle punkrilahinguga seonduv ei ole veel selge, näiteks Artur Lindmani saatust, sarnaselt paljudele, tuleb veel selgitada.

Porksi metsavendade punker

Loobu jõe vasakul kaldal, Vihasoo külast ja Kotka-Ilumäe teeristist umbes kaks kilomeetri lõuna pool asus Porksi metsavendade punker. Jõe kaldast üle endise Sillaotsa metsavahi heinamaa asub Porksi soo – seal see punker oligi. Joosep Ojala on meenu-tanud: „Meie esimene punker oli Porksi soo peal, olime seal kolm venda, õde elas Vihasoo veskil (oli möldri naine), tema kaudu oli side muude ini-mestega. Sinna, kus meie punker jõekaldas asus, sisenesime meie mööda üht langenud puud, mis oli selle tarvis sinna pandud. Sillaotsa metsavaht (Kustav Ploompuu) teadis seda ja oli meiega ühes nõus.“

Märtsis 1945 läksid metsavennad üle jõe Joaves-kile – teadaolevalt keegi nende asupaika ei reetnud ja metsavennad segasid lihtsalt jälgi oma liikumis-test ja paiknemisest. Pärast kuuajalist eemalolekut pöörduti Porksi punkrisse tagasi. Seest vineeriga ülelöödud punker oli puutumata – riiulil olid alles Saksa granaadid ja eemal puu all sinna visatud vintpüss.

1945. aasta sügisel tuli Ojala metsast välja ja hakkas kaluriks, kuid arreteeriti 23. veebruaril 1948 ja mõisteti mõne kuu pärast tribunali otsuse 25+5 aastaks GULAGi vangilaagritesse, kust ta vabanes 23. veebruaril 1963.

Pikemalt võib lugeda selle piirkonna kohta raama-tust „Mets on vend“, mille autorid on Jaan Kruus-vall ja Villi Jahilo.Punker Kose

lahedal

teti

veelselt

tka-pool

ülerksinu-eal,skilini-sus,mis

vahthheseseseses

vveeeeeeessennunuuuuuuuuuumiis-kutriga

allestud

a jauaril

uset ta

s--ddddssss

uuuuuudddd ddd

Punkrikohad

Tabara metsavendade

punkrikoht ja

mälestuskivi

Geograafi lised koordinaadid:

B: 59°9’9.42”L: 24°11’39.19”

RMK

44

Metsavendade punkrid muuseumides

Metsavendade punker Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis

Tallinnas Pirita tee 56 asub Eesti Ajaloomuuseumi üks osa – Maarjamäe loss. Selle ekspositsioonis on 1994. aastast autentne, st metsavendade poolt tegelikult kasutatud teisaldatav punker. Ajaloolane ja arheoloog Mati Mandel on talletanud punkriga seonduvat: „Tegemist on kiiresti (kahe ja poole tun-niga) kokku pandava ja veelgi kiiremini (poolteise tunniga) lahti võetava punnitud laudadest viilka-tusega majakesega. Onni pikkus on 3 m, laius 2 m, kõrgus keskelt samuti 2 m. Ehitise ühes otsaseinas leidus kerge uks, teises kuue väikese ruuduga aken. Kummaski seinas on kohakuti kaks nari, keskel akna all väike laud (vajaduse korral sai ka viimase ümber seada magamisasemeks).

RIIG

IAR

HIIV

45

Mili

taa

rtu

rism

Kaitse Kodu! 6/2013

Lis

ain

fo

ÜLESKUTSE

Riigimetsa Majandamise Keskus on pärandkultuuri programmi raames inventariseeritud Eestis 159 met-savendade punkrikohta. See on väike osa omaaegse-test punkritest. Kui Kaitse Kodu! lugejatele on teada mõne punkri asupaik või metsavendadega seotud lugu kas Harjumaalt või mujalt Eestist, siis selline teave on uurijatele väga oodatud. Kontakti saab toi-metuse vahendusel.

Lis

ain

fo

ÜLESKUTSE

Riigimetsa Majandamise Kesprogrammii raames i inventa irisesavendade punkrikohta. See otest punkritest. Kui Kaitse Kodmõne punkri asupaik või me

Alansi memoriaali mälestuskivi

Alansis Johan Pitka memoriaali monumenti-de hulgas on mälestuskivi metsavendadele kirjaga „Au kangelastele, kes relvaga käes võitlesid Eesti vabaduse eest 1940—1978. Langesid ja puhkavad nimetutes haudades“.

Geograafi lised koordinaadid:

B: 59°07’54.49”L: 25°09’07.29”

Porksi metsavendade punker

Geograafi lised koordinaadid:

B: 59°31’57.61”L: 25°47’58.99”

P

G

BBBLL:L

Vasaristi-Valgejõe

metsavendade punkri

koht

Geograafi lised koordi-

naadid:

B: 59° 31’4.92”L: 25° 45’52.2”

Aegviidu metsavendade punkri koht

Kohalike inimeste teada varjasid metsaven-nad end selles punkris pärast 1945. aastat, kuid kes nad olid ja mis neist sai, ei ole teada.

Geograafi lised koordinaadid:

B: 59° 17’38.93”L: 25° 37’49.32”

Vas

met

koh

Geo

naa

B: 5L: 25

Ludvig Kiviloo punkri koht Ardu

lähistel

Ardust kirdes metsas on punkrikoht, kus langes 4. novembril 1945 metsavend Ludvig Kiviloo. Punkriaugus on rist kirja-ga „Ludvig Kiviloo mõrvatud“.

Geograafi lised koordinaadid:

B: 59° 8’20.77”L: 25°23’48.98” RMK

Metsavendade punker Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis

ER

AK

OG

U

46

Mili

taa

rtu

rism

Kaitse Kodu! 6/2013

Toitu valmistati tellistest kokku seatud miniatuur-sel pliidil. Sooja andis siiski rohkem lõhkilõigatud plekkvaadist valmistatud ahi. Kuna see jahtus kiiresti, onni seinad olid aga õhukesed, tuli lisaks tekile sageli ka kasukas peale võtta. Mäletatakse, et kui õhtul ulatus temperatuur 30 soojakraadini, siis hommikuks langes see mõnikord alla nulli. Maja-keses oli veel ka puust kast toiduainete (kartulite, lihapurgi ja piimanõu) hoidmiseks. Seda kasutati ühtlasi istepingina.

Suveks, mil karjamaal liikus palju võõrast rahvast, võeti onn lahti. Siis kasutati enda varjamiseks liht-samaid peidupaiku, näiteks kaks meest tegid endale lehtla. Talveks seati onn jälle kokku ja siis võis ta maksimaalselt peavarju pakkuda kuni kaheksale inimesele. Pidevalt elati seal siiski kolmekesi, vaid ühel korral oli majakeses korraga 7 meest.

Metsa-vendade

punker Oku-patsioonide Muuseumis S

TE

N O

JA

Aega veetsid onni asukad peamiselt kaardimän-guga. Muidugi kuulati ka raadiot. Raadioakut laeti koorelahutaja alusele kinnitatud Saksa jalgratta dünamoga. Kasutamist leidis see kahel ehitamis-järgsel talvel Harju- ja Läänemaa piiril Sooniste kandis. Ehitis ei olnud siiski mõeldud sõjalise tugi-punktina, vaid varjupaigana talve üleelamiseks. Punkrit on kasutatud ka Relvastatud Võitluse Liiduga seotud inimeste tabamiseks. Seda ajal, kui punkriehitaja oli sattunud julgeoleku võrku ja pidi kohale meelitama tabamiseks Liiduga seotud inimesi.“

Praegu on punkri sisemus külastajale eksponee-ritud paremini kui siinsetel, 1996. aastal tehtud fotodel.

Metsavendade punker Eesti Sõjamuuseumis

Viimsis Mõisa tee 1 asuvas Eesti Sõjamuuseumi ekspositsioonis on eksponeeritud ühe metsa-vendade maa-aluse punkri rekonstruktsioon. Seinalt saab infot metsavendluse kohta ja külas-tajal on võimalik punkrilael oleva luugi kaudu ka ise punkrisse sisse minna.

Metsavendade punker Okupatsioonide Muuseumis

Tallinnas Kaitseliidu peastaabi kõrval Toompea 8 asuvas Okupatsioonide Muuseumis on oktoobri lõpuni väljas näitus „Metsavennad!“, mille ühe osa moodustab Põrgupõhja punkri täismõõtmetes makett. Lisaks saab stendidelt aimu metsavendade tegevusest, organiseerumisest ja saatusest. Elu-olu tutvustab eraldi slaidfi lm „Elu metsas“.

Metsavendade punker Eesti Sõja-

muuseumis

ES

M

47

Ka

itse

tah

e

Kaitse Kodu! 6/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

SIS

EK

AIT

SE

AK

AD

EE

MIA

MARI-LIIS MÄNDKaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakond

Gümnaasiumi riiklikku õppekavasse jõudis riigikaitseõpetus valikainena 2011. aastal. Alates 2008. aastast on riigikaitseõpetust

õpetavate koolide arv järjepidevalt kasvanud ja 2012/2013. õppeaastal õppis riigikaitset ligi 4000 õpilast 149 koolis üle Eesti. Riigikaitseõpetuse eesmärgiks ei ole sõdima õppimine, vaid õpilaste kodanikuteadlikkuse kasvatamine, aluse panemine riigikaitse põhimõtete mõistmisele ja valmisoleku kujundamine vajadusel kodumaad kaitsta. Seega on riigikaitseõpetus lojaalsust ja kaitsetahet kas-vatava olemusega.

Eesti julgeolekupoliitika alustes on välja toodud, et riigi julgeolek tagatakse NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse toel. Neist esimene on oma kol-lektiivkaitselise olemusega Eesti julgeoleku ja kaitse nurgakivi.1 Kollektiivkaitse rakendumise põhieelduseks on esmane iseseisev kaitsevõime,2 mille alustalaks omakorda rahva kõrge kaitsetahe.

Riigikaitseõpetus kasvatab kaitsetahet

Üheks kaitsetahte kasvatamise võimaluseks kooli-des on riigikaitseõpetus.

Et välja selgitada, kas riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte tase erineb, viisin 2013. aasta veebruaris läbi uuringu. Uuringu korraldasin elektroonilise poolstruktureeritud ankeetküsitlusena 24 Tallinna gümnaasiumi õpi-laste seas. Tulemuste võrreldavuse tagamiseks kuulusid valimisse nii riigikaitseõpetust õppinud kui ka mitteõppinud õpilased. Kokku sain õpilas-telt tagasi 630 korrektselt täidetud ankeeti, millest 287 olid riigikaitseõpetust õppinud ja 343 mitte-õppinud õpilaste vastused.

Kaitsetahte mõiste

Ankeetküsitluse koostamiseks teoreetilise mater-jali ja erinevate dokumentidega tutvudes selgus, et kaitsetahte mõiste ei ole Eestis üheselt määrat-letud, mistõttu oli keeruline paluda õpilastel seda hinnata. Seetõttu oli vajalik ka kaitsetahte mõiste

1 Eesti julgeolekupoliitika alused 2010. Jõustunud 17.05.2010. — Riigi Teataja I 2010, 22, 110, lk 4.

2 Riigikaitse strateegia 2010. Jõustunud 01.01.2011. — Riigi Teataja III, 05.01.2011, lk 7.

Riigikaitseõpetust on Eesti koolides õpetatud veidi üle 20 aasta, see on muutunud nii koolide juhtkondade kui ka õpilaste hulgas järjest populaarsemaks.

48

Ka

itse

tah

e

Kaitse Kodu! 6/2013

Tabel. Riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte määratlemise erinevusedRiigikaitseõpetust õppinud õpilased Riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilased

vaba tahe, motivatsioon, kodumaa-armastus vaba tahe, kohustus, kultuuri kaitse

harvem seostamine sõja ja relvaga sagedasem seostamine sõja ja relvadega

kaitsetahte seostamine kollektiivkaitsega kaitsetahte seostamise turvalisusega

relvale alternatiivide väljatoomine mittesõjalise aspekti väljatoomine

riigikaitseõpetuse ja kaitsetahte kasvu seostamine seos elu raiskamise ja konfl ikti korral Eestist põgenemisega

Joonis. Õpilaste hinnang oma kaitsetahte tasemele

Pigem kõrge

Ei tea, ei oska öelda

Kõrge

Pigem madal

Madal

0 5 10 15 20 25 30 35 40 45 50%

Riigikatiseõpetust õppinud õpilased Riigikatiseõpetust mitteõppinud õpilased

4433

2129

2117

812

69

määratleda. Selleks lisasin ankeeti küsimuste jada, milles palusin õpilastel esmalt oma sõnadega sel-gitada, mida tähendab nende arvates kaitsetahe, seejärel hinnata oma kaitsetahte taset viiepallisel skaalal ja lõpuks põhjendada oma hinnangut. Sellise järjekorra tulemusena mõtlesid vastajad läbi, mida tähendab nende arvates kaitsetahe, kui kõrgeks nad seda enda puhul hindavad ja miks nad seda just nii hindavad. Küsimusele „Mida tähendab sinu jaoks kaitsetahe?“ anti 496 vabavastust – 239 riigikaitseõpetust õppinud ja 257 mitteõppinud õpilastelt. Vastuseid analüüsides selgus, et riigi-kaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilased määratlevad kaitsetahet erinevalt (vt tabel „Rii-gikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte määratlemise erinevused“).

Õpilaste vastuste analüüsi ja kollektiivkaitse põhi-mõtet arvestades koostasin järgmise kaitsetahte defi nitsiooni: vabast tahtest motiveeritud valmis-olek liitlaste saabumiseni riigi turvalisuse säilita-mise eest välja astuda ja koos liitlastega rünnakule vastupanu osutada.3 Defi nitsiooni mõte ei muutu ka juhul, kui liitlaste aspekt välja jätta: vabast tahtest motiveeritud valmisolek riigi turvalisuse eest välja astuda ja rünnakule vastupanu osutada. Kuna aga nii Eesti julgeolekupoliitika alused kui ka riigikaitse strateegia toovad esile, et Eesti julgeolek tagatakse kollektiivkaitse põhimõttele tuginedes, lisasin defi nitsiooni kollektiivkaitse aspekti.

Ühe uuringu olulisima tulemusena võib esile tuua riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste kaitsetahte taseme erinevuse. Riigikait-seõpetust õppinud õpilased hindavad sagedamini kui riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilased oma kaitsetahet kõrgeks või pigem kõrgeks (vt joonis

„Õpilaste hinnang oma kaitsetahte tasemele“). Taseme erinevust kontrollisin T-testi4 arvutades.Sain olulisuse tõenäosuseks p=0,01. Saadud tule-must vaatlesin olulisuse nivool p≤0,01, mis kinnitas, et riigikaitseõpetust õppinud ja mitteõppinud õpi-laste hinnangute erinevus oma kaitsetahte tasemele on statistiliselt väga oluline ja riigikaitseõpetust õppinud õpilaste kaitsetahe on riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilaste omast kõrgem.

Võib spekuleerida, et ehk oli riigikaitseõpetust õppinud õpilastel kaitsetahe juba enne kursuse läbimist kõrgem. Uuringu tulemused näitasid siiski, et riigikaitseõpetust mitteõppinud õpilastest enamik leidis, et riigikait-seõpetuse kursuse läbimine võiks nende kaitsetahet

suurendada, ja riigikaitseõpetust õppinud õpilased kinnitasid, et riigikaitseõpetuse kursusel osalemine on nende kaitsetahet kasvatanud. Lisaks võib tule-mustest esile tuua, et nii riigikaitseõpetust õppinud kui ka mitteõppinud õpilased leidsid üksmeelselt, et riigikaitseõpetus on vajalik õppeaine.

Vaba tahte eelised

Jooniselt nähtub ka, et 21% riigikaitseõpetust õppinud ja 29% mitteõppinud õpilastest ei ole osanud oma kaitsetahte taset hinnata. Viimaste ebakindlus oma kaitsetahte taseme hindamisel võib olla selgitatav sellega, et nad ei ole riigikait-seõpetuse ainekavas ettenähtud teemadega süvitsi kokku puutunud ja seetõttu puuduvad neil taus-

Võib spekulee-

rida, et ehk

oli riigikait-

seõpetust õppinud

õpilastel kaitsetahe

juba enne kursuse

läbimist kõrgem.

3 Defi nitsioon on koostatud ainult kõnealuse uuringu tulemusi arvestades ega pretendeeri lõplikule tõele.

4 Paarisvõrdluse test, mis annab vastuse, kuivõrd tõenäoliselt erinevad kogumid teineteisest (Tooding, Liina-Mai 2007. Andmete analüüs

ja tõlgendamine sotsiaalteadustes. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., lk 154).

49

Ka

itse

tah

e

Kaitse Kodu! 6/2013

tateadmised, mis aitaksid selles küsimuses seisu-kohta võtta. Asjaolu, et riigikaitseõpetust õppinud vastajatest 21% on jätnud oma kaitsetahte taseme määratlemata, näitab, et riigikaitseõpetuse tundi-des peaks õppeaine lõppeesmärgi saavutamisele rohkem tähelepanu pöörama. Edaspidistes uurin-gutes võib kaitsetahte defi nitsioon ebakindlust vähendada ja aidata vastajatel oma kaitsetahte taset määratleda.

Kuigi gümnaasiumi riiklikus õppekavas on rii-gikaitseõpetus valikaine, on osa koole selle kas ainult noormeestele või kõigile õpilastele kohus-tuslikuks teinud. Nii osales ka uuringus koole, kus riigikaitseõpetus on kohustuslik. See andis võimaluse võrrelda riigikaitseõpetust vabatahtli-kult ja kohustuslikult õppinud õpilaste kaitsetahte taseme erinevust. Võrdluse tule-musena selgus, et respondendid, kes õppisid riigikaitseõpetust vabatahtlikult, hindasid oma kaitsetahte taset kõrgemalt kui need, kes õppisid riigikaitse-õpetust kohustuslikult. Samuti olid nii riigikaitseõpetust õppi-nud kui mitteõppinud õpilased üksmeelel, et riigikaitseõpetus peaks olema kõigile õpilastele vabatahtlik.

Seega on noorte kaitsetahte kasvatamise seisuko-halt oluline, et riigikaitseõpetus jääks koolidesse valikainena ja õpilased saaksid ise valida, kas nad soovivad seda õppida või mitte. Vaba tahte olulisust kaitsetahte tekkimisel kinnitab ka teooria ning õpilaste vastuste ja Eesti julgeolekupoliitiliste doku-mentide alusel koostatud kaitsetahte defi nitsioon.

Kuna enamikus Eesti koolides saavad õpilased ise valida, kas soovivad riigikaitsekursuse läbida või mitte, on riigikaitseõpetuse kui õppeaine arenda-mise seisukohalt oluline välja selgitada põhjused, miks õppeainet valitakse või see valikust kõrvale jäetakse. Uuringu tulemustest selgus, et kõige

enam valitakse riigikaitseõpetust põhjusel, et see tundub huvitav, kõige sagedamini jäetakse valimata seetõttu, et puudub teave selle õppeaine kohta. Et riigikaitseõpetus õpilastel teadmatusest valimata ei jääks, on vaja korraldada koolides rii-gikaitseõpetust tutvustavaid infotunde. Seal koh-tuksid õpilased riigikaitseõpetajaga ning saaksid ülevaate õppeaine sisust ja erisustest võrreldes teiste õppeainetega.

Uuring andis vastuse

Uuringu läbiviimine ning saadud tulemused olid siinkirjutajale huvitavad, kuid kindlasti vajab vald-kond edasi uurimist. Leidsin uuringu tulemusena vastuse oma küsimusele, kas riigikaitseõpetuse ja kaitsetahte vahel on seos: tulemused näitasid, et riigikaitseõpetuse läbimine suurendab noorte kaitsetahet. Leian, et Eesti riigi jätkusuutliku jul-geoleku tagamiseks on riigikaitseõpetuse edasipi-dine arendamine ja populariseerimine vajalik.

Käesolev artikkel ei kajasta kõiki uuringu tulemusi, nendega on võimalik tutvuda autori koostatud magistritöös „Kaitsetahte seos riigikaitseõpetu-sega Tallinna gümnaasiumite näitel“, mis on kät-tesaadav Sisekaitseakadeemia raamatukogu veebi-lehel aadressil http://riksweb.sisekaitse.ee/index.asp?action=102&tid=56702.

Sisekaitseakadeemia on siseministeeriumi haldusala kõrgkool, mis valmistab kutse-, kõrg- ja magistriha-riduse tasemel ette spetsialiste sisejulgeolekuasutus-tele, sealhulgas politseile, piirivalvele, päästealale, samuti justiits- ning maksu- ja tollisüsteemile. Neis valdkondades tehakse ka teadus- ja arendustööd ning pakutakse juba töötavatele spetsialistidele täiendkoo-litust kõigis erialastes küsimustes.

Loe lisaks

Reinhold, Erik 2008. Kaitsetahte kasvatamiseks on vaja enamat kui tahet. — Sõdur 5, lk 34—39.

On oluline, et

riigikaitse-

õpetus jääks

koolidesse valikai-

nena ja õpilased

saaksid ise valida,

kas nad soovivad

seda õppida.

SIS

EK

AIT

SE

AK

AD

EE

MIA

50

Pe

rso

on

Kaitse Kodu! 6/2013

EHA JAKOBSONTartu ringkonna naiskodukaitsja

Ene Ergmaale ulatati Naiskodukaitsesse astu-mise avaldus täitmiseks vahetult pärast seda, kui ta oli jälginud teatraliseeritud ülevaadet

Naiskodukaitse ajaloost. „See kõik oli väga huvitav vaadata, kuidas Naiskodukaitse tekkis, millega tegeldi. See oli seotud Esimese maailmasõja ja Vaba-dussõjaga, kus naised olid halastajaõed. Ja muidugi naisliikumine üldse, mis tõstis tõsisemalt pead 20. sajandi alguses. See on pikkade traditsioonidega,

Ene Ergma — spiiker, akadeemik, naiskodukaitsjaÜhel äikselisel maipäeval on Riigikogu esimees Ene Ergmaa tulnud Tartusse, oma kodulinna, Naiskodukaitse ringkonna baasväljaõppele.

on hea, et tuleme jälle selle juurde tagasi,“ räägib Ergma avalduse täitmise päeva meenutades.

„Eks see naiste liikumine oma õiguste eest käi üles ja alla,“ arutleb Ergma, kes on nii Riigikogu esimees kui ka astrofüüsikust akadeemik. „Esimesena said naised valimisõiguse Ameerikas, rikkad naised võitlesid selle välja ja see sõltuski varanduslikust seisust. Teisalt, möödunud sajandi 50ndatel ei lastud naisastronoome USAs suurte teleskoopi-dega vaatlema,“ selgitab ta.

Uudishimu viib edasi

Naiskodukaitse seostus Riigikogu spiikrile seni pea-miselt kenade vormidega võidupüha paraadil: „Nii

EH

A JA

KO

BS

ON

Uudishimu saatis Ene Ergmat relvaõppel, relvadega polnud ta varem kokku puutunud

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

51

Pe

rso

on

Kaitse Kodu! 6/2013

ilus on, kui nad tulevad oma kenades vormides, see annab paraadile värvingut. Olen kuulnud, mida Nais-kodukaitse teeb, aga ega päris oma silmaga näinud ole. Täna nägin siin ka palju noori naisi,“ lausub Ergma, kin-nitades, et see rõõmustab teda.

Ene Ergma on tuntud oma ten-nisehobi poolest, selle mänguga alustas ta juba viieaastaselt. Aga naiskodukaitsjate hulgas populaarse orienteerumisega pole ta tegelnud, kuigi leiab, et kaarditundmine ja metsas hakkamasaamine kuulub elementaarsete oskuste hulka, mida inimesed peaksid valdama. Baaskur-susel jõuab Ergma aga hoopis relvatundi. „Ma ei ole kunagi laskmisega tegelnud, aga uudishimu ajab mind tagant. Uudishimu on see, mis inimesed liikvele ajab. Kas teate, mis on marsikulguri nimi? Curiosity. See tähendab uudishimu. Kui uudishimu on läinud, siis on inimesega lõpp,“ räägib ta.

Ergma saabus äsja Prantsuse Guajaanast, kus len-nutati üles eestlaste satelliit. „Kahjuks ei saanud ma seal olla kuni raketi üleslennutamiseni, sest lendu lükati ilma tõttu korduvalt edasi. Küll aga sain käe raketi külge panna ja ütlesin, et lennuta üles see meie pisike mutikas,“ räägib ta.

Elementaarsed oskused on vajalikud

Ene Ergmaal ei ole vanavanemate kaudu sidet Vaba-dussõja ega Kaitseliiduga, sest tema ema jäi orvuks 14-aastaselt ja ka isa vanemad surid varakult. Küll aga õppis tema isa kuulsas Eesti lennukoolis, sai

seal aviomotoristi hariduse ja oli allohvitser. Ta oli nende Eesti sõjaväelaste hulgas, kes võeti in corpore venelaste poolt üle, saadeti Venemaale virelema ning arvati hiljem Eesti Korpuse ridadesse, mis ilmselt tema elu päästis. Aga lennuväkke teda ei lubatud. Nii kõrgeks seda lennukooli taset siiski peeti, et tehti ohvitseriks.

Miks peaksid inimesed liitma Kaitseliidu või Naiskodukaitsega? „Arvan, et nii naistel kui ka meestel oleks vaja elementaarseid oskusi, näiteks teada, mida teha siis, kui juhtub õnnetus,“ vastab Ergma. „Hiljuti vaatasin saadet, kus kõneldi sel-lest, kuidas tšetšeeni enesetaputerroristid 2002. aastal Nord-Osti teatri vallutasid ja eriüksuslased sinna tundmatut när-vigaasi lasid. Need, kes teatrihoonest välja toodi, surid suuremalt jaolt see-pärast, et nad pandi pärast väljatoomist selili lamama, nende hingamisteed vajusid kinni ja nad lämbusid, selle asemel, et panna nad stabiilsesse külgasendisse, nagu naiskodukaitsjaile õpetatakse. Seda peaksid kõik inimesed oskama. Elame küll tehnikaajastul, kuid tehnika võib üles öelda: kaob elekter, kaob side, oled metsas ja vigastad end või eksid. Mida siis teha? See ei saa olla teoreetiline kursus ja Nais-kodukaitses ongi praktiline kursus,“ arutleb ta.

Kodumaad ei saa valida

Ergma peab loomulikuks, et Eestis osalevad riigi-kaitses ka naised. „Naiskodukaitsel on ju väga ilus

EH

A JA

KO

BS

ON

Ergma peab

loomuli-

kuks, et

Eestis osalevad

riigikaitses ka

naised.

Ergma esime-sed kokkupuu-ted naiskodu-kaitsjatega pärinevad tema liitumise eelsest ajast: pildil tutvub ta Naiskodukait-se messibok-siga 2011. aastal

Arvan, et nii

naistel kui ka

meestel oleks

vaja elementaarseid

oskusi, näiteks tea-

da, mida teha siis, kui

juhtub õnnetus.

52

Pe

rso

on

Kaitse Kodu! 6/2013

Naiskodukaitse

koos Kaitselii-

duga on regio-

naalne organisatsioon

– Naiskodukaitsel on 15

ringkonda. Kõigis maa-

kondades on naiskodu-

kaitsjaid.

nimi: kodu kaitse. Sellel on laiem tähendus kui igaühe enda kodu ja see on seotud sellega, millises Euroopa nurgas me elame. Kaitseliit, sh Naisko-dukaitse on eelkõige militaarne organisatsioon. Võib-olla mõnele Kesk-Euroopa maale võime paista väikese sõjaka riigina, kuid peame endale aru andma, et väikerahvana pole me suutelised ülal pidama professionaalset palgaarmeed. Oleme näinud mõne naaberriigi toel, kuidas see mõjub kaitsetahtele. See on rikaste riikide lõbu. Meil on totaalkaitse ja ma pean õigeks, et ka naised on teadlikud ja valmis igasugusteks olukordadeks,“ selgitab Ergma.

„Me peame alati mõtlema, kus me asume,“ jutustab Ergma edasi. „Kui elak-sime Euroopa keskel, poleks meil ehk sellist organisatsiooni vaja. Kuigi NATO vihmavari on lai, siis kui me ise ei taha end kaitsta, ei taha seda teha ka NATO. Peame seda meeles pidama. Minu isa rääkis Eesti olukorrast enne sõda: Eestis oli ela-tustase ehk isegi kõrgem kui Soomes, sest Soome tagus oma vahendid Mannerheimi liinile, aga meie võtsime seda vabamalt. Ehk sellepärast julgesid nad ka vastu hakata,“ arutleb Ergma.

Ja juba ajalukku süüvinud, mõtiskleb vastne naiskodukaitsja Ergma edasi: „Kes on praegu see õige ütleja, kas oleksime pidanud vastu hakkama? 1930ndatel oli kogu Euroopas kommunismivai-mustus, arvati, et Venemaal ehitataksegi mingit ideaalriiki. Ega keegi ju teadnud, mis seal tegelikult toimub. Looduses on tihti nii, et kaosest võivad tek-kida ilusad korrapärased struktuurid. 20. sajandi ajalugu aga näitab, et kahest suurest kaosest pärast

Esimest maailmasõda tekkisid kohutavad diktaa-torlikud süsteemid. Ja pärast Teist maailmasõda jaotasid suurriigid maailma ära.“

Tema jutt jõuab ajaloost taas tänavpäeva, kuid siingi toob Ergma pidevalt võrdlusi lähemast ja kaugemast minevikust: „Me oleme liiga väikesed. Meil igaühel on vaja olla maksimaalselt kasulik ja ini-mesed peavad tundma, et me kaitseme oma maad. Vabadussõda oli meile peale surutud, tahtsime oma riiki ja kaitsesime oma maad. Nüüd öeldakse, et kasutasime lihtsalt ära võimaluse, sest Venemaa oli nõrgestatud – nii 1918. kui ka 1988. aastal. Ega väi-keriik teisiti saagi, kui peab targalt kasutama talle ajaloo antud võimalusi,“ lisab Ergma.

„Me ei tohi unustada, et meile pole omariiklus garanteeritud, me peame olema valmis igasugus-teks arenguteks,“ jätkab spiiker. „Minu sügav soov on, et meie kaitsevägi, Kaitseliit, Naiskodukaitse ei satuks kunagi olukorda, kus olime 1940. aastal. Aga me peame olema valmis,“ ütleb ta.

Naiskodukaitse turvavaip

Kuuldes, et Naiskodukaitses on palju teiste rah-vaste esindajaid – näiteks Naiskodukaitse pari-mad laskurid on Ida-Virumaa venelannad –, leiab Ergma, et sel juhul toimub siin ju loomulik integ-ratsioon ilma suurema kisa ja kärata. „Inimesed hakkavad aru saama, et maksude maksmise kõrval on veel midagi, mida saab oma maa heaks teha, kas või oma valmisolekuga appi minna. Selles mõttes on Naiskodukaitse kui vabatahtlik organisatsioon väga väärtuslik,“ kiidab Ergma.

Ergma näeb palju positiivset ka kodukandiliikumi-ses. Igal aastal sõidab ta läbi külad, mis on esitatud aasta küla kandidaadiks. Talle teevad head meelt ka väikesed seltsid, mis maakohtades tegutse-

vad. „Nad teevad oma rahva heaks üritusi, küsimata, mis ma selle eest saan, teevad südamest, ei ütle, et kui raha saame, siis teeme,“ lisab ta.

„Naiskodukaitse koos Kait-seliiduga on regionaalne organisatsioon – Naisko-dukaitsel on 15 ringkonda. Kõigis maakondades on nais-kodukaitsjaid. See on suur jõud strateegilise julgeoleku seisukohalt,“ lisab Ergma.

EH

A JA

KO

BS

ON

Kursuse vaheajal õpetas Naiskodukaitse Tartu ringkon-na instruktor Leane Morits Ergmale käevõru punumist

53

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 6/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

Na

isko

du

TOE ANUsetomaa.ee

Näide juhenda’ om Mikitämäel ka katõsa kodotütärd ja kümme nuurkotkast. Noorõ’ naiskodokaitsja’ toova’ vällä pall´o põhjusi,

mille nä taa organisatsiooniga liitusi’. Päämidselt tuuperäst, õt Naiskodokaitsõ om näile nigu hobi, mis võimaldas murda’ rutiini.

Säidse naist ja latsõ’

Kokko om Mikitämäelt Naiskodokaitsõh säidse naist: Saarestiku Tiia, Saarestiku Sanna, Tillo Laura, Kanni Aide, Vako Sanna, Usina Marika ja Sisko Tiina. Tavalidsõlt jääs sääne mulje, õt kodomaa kaitsminõ ja Kaitsõliit om õnnõ miihilõ, kuna Naiskodokaitsõ jääs meediah tagaplaanilõ. Tiidminõ Naiskodo-kaitsõ kottalõ levis inämb tutvilt tutvilõ. Samah om pia kõigil perreh olnu’ ka mõni iihkujo, näütüsest

piirivalvuri’ vai jahimehe’.

Mikitämäel tegutsõsõ’ Tiia ja Sanna juhõndamisõl ka latsõ’: Kodotütre’ ja Noorõ’ Kotka’. Mikitämäe koo-lilats Geisi oll´ üts edimädsi kodo-tütrit Mikitämäel. Kodotütrest läts Geisi just tuuperäst, õt võtta’ osa huvitavist tegevüstest ja saia’ kotost vällä. „Näütüsest kävemi’

purilennugiga lindamah,” kõnõl Geisi. Nuurkotkas Timo ütel, õt timä läts taaha organisatsiooni, kuna tuu om lõpus. Ideid Mikitämäe nuurilõ ürituisi kõr-raldamisõst saava’ Tiia ja Sanna just eis’ läbikäutu’ laagridõst. Nuurkotka’, kodotütre’ ja naiskodokaitsja’ käävä’ Mikitämäel ühidselt kuuh. Nuurilõ tegevüste kõrraldaminõ nõud suurt eeltüüd ni Tiia ja Sanna om tämbägi koolivaheaja puhul kõrraldanu’ latsilõ mat-kamängu, koh osavõtjil tull´ meeskunnana kaardi perrä läbidä’ Mikitämäe keskusõh erinevit punktõ ja kohalõ joudõh täütä’ ettenättü’ ülesandit.

Naiskodokaitsja’ ja kaitsõliitlasõ’

Naisi sõnno perrä om pakutavit tegevüsi nii pall´o, õt kõõst jovvaki-i osa võtta’. Naiskodokaitsja’ võiva’

Mikitämäe naiskodokaitsjidõ ria’ tävvenivä’Ku varõmb oll´ Mikitämäe Naiskodokaitsõh kats naist, sis minevä aastaga lõpuh liitu’ Naiskodokaitsõga viis Mikitämäe nuurt tütrekku.

osalõda’ ka kaitsõliitlastõ tegevüsteh, kuigi kaitsõ-liitlasõ’ naiskodokaitsjidõ ummil mitte. Õgaüts löüd säält hindäle midägi olõnõvalt tuust, minka vasta kiäki huvvi tund. Ku om huvi söögitegemisõ vasta, saa osa võtta toitlustajidõ grupist, kiä tegevä’ laagri-tõh ja erinevil sündmüisil süvvä’, eis’ki pidodõl.

Saarestiku Tiia om Naiskodokaitsõh olnu’ üle ütsä aastaga. Tuu aoga om tä käunu’ katõl koormus-matkal ja neläl laskmisvõistlusõl. Pääle tuu viil pall´odõl tõistõl ettevõtmistõl, nuidõ siäh mägiro-nimisõl ja hindäkaitsõkursustõl. Laskõvõistlustõl tulõ Tiia sõnno perrä vaihtõpääl lasta’ lesatadõh 40 lasku järest. Kanni Aide ja Tillo Laura olli’ varõmb kodotütre’, a Saarestiku Tiia avit näil liitu’ Naiskodokaitsõ organisatsiooniga. Vako Sanna ja Aide käävä’ Räpinä ütisgümnaasiumih, koh nä omma’ läbi tennü’ ka riigikaitsõtunni’. Tillo Laura käu Verska gümnaasiumih ja läbis samamuudu rii-gikaitsõoppust. Saarestiku Sanna om Mikitämäel vabatahtlik Noortõ Kotkastõ rühmä päälik.

Algusõh tulõ nuuril naiskodokaitsjil katõ aastagaga läbi tetä’ nelli moodulit: esmaabi, toitlustaminõ ja side ni sõduri kursus. Huvitava faktina tulõ nais-kodokaitsjidõ jutust vällä, õt s´ooaastaga oll´ sõduri baaskursusõl naisi inämb ku miihi. Osa naisi läts tuulõ kursusõlõ, kuna tahtva’ minnä’ sõaväkke. Mehe’ näid imeligult kae-ei, a omma’ hoopis abi-valmi’. S´ooaastaga läbisi’ esmaabikooltusõ sõduri baaskursusõ raamõh Laura, Aide, Marika ja Sanna.

Mikitämäe naiskodokaitsja’ kuulusõ’ Naiskodo-kaitsõ Põlva ringkunna Räpinä jaoskunda, Kodo-tütre’ ja Noorõ’ Kotka’ Kaitsõliidu organisatsiooni. Veebruarih valiti Räpinä jaoskunna uvvõst juhist Kotovi Tuuli Verskast. Räpinä jaoskunna aseesi-naasest sai Sisko Tiina Mikitämäelt. Põlva maa-kunnah om alla saa naiskodokaitsja. Näütüsest Mikitämäest suurõmbah kohah Verskah om nais-kodokaitsjit vähämb ku Mikitamäel.

Põlvamaa

Mikitamäe

Tavalidsõlt

jääs sääne

mulje, õt

kodomaa kaitsmi-

nõ ja Kaitsõliit om

õnnõ miihilõ.

54

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 6/2013

TIINA OTTNaiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine

Sakala ringkonna 2011. aasta naiskodukaitsja Evelin Lappalainen on Naiskodukaitse liige 2002. aastast. Ajavahemikus 2003–2011

oli ta Suure-Jaani jaoskonna esinaine ka seejärel aseesinaine. Ta on täitnud ka ringkonna juhatuse liikme kohustusi.

Evelin on multitalent

Märkimist väärib eelkõige Evelini panus relvaõppe korraldamisse ning osalemine laskevõistlustel ja koormusmatkadel. Lisaks sellele on ta alati aktiiv-selt osa võtnud maleva ürituste toitlustamisest, formeerimisest ja suurürituste korraldamisest.

Naiskodukaitse Sakala ringkonna liikmed iseloo-mustavad Evelini järgmiselt: „Ta on tubli ja aktiivne, samas mitte selline igasse ilmakaarde hüpleja. Lihtsalt selline multitalent, kes saab hakkama nii rännakutel usside kui ka laagrites noortega. Tal on suurepärane võime vaigistada hüsteerikuid ja ehmunud lapsi. See, et ta neid nii hästi mõistab, tuleneb arvatavasti tema kõrgelt arenenud ja tund-likust närvisüsteemist.“

Relvadega on Evelin sõber, käib ise harjutamas ja ei väsi teistele seletamast, kui olulised on tulemuste saavutamiseks töökus ja visadus. Tema kasvandike arvel on rohkelt sportlikke võite ja neid mitte ainult lask-mises. Sakala ringkonna side- ja staabigrupp saavutas Evelini juhendamisel 2011. aastal eri-alagruppide võistlusel esikoha.

Südikus viib sihile

Evelin ei ole täis liigset entu-siasmi ega ole ka elust tülpinud. Pidevas katseta-mistuhinas kandub tema uudishimu lihtsalt üle uutele, tema silmis veel saladuslikele tegevustele. Kuid isamaalist kasvatust ei ole ta kunagi unus-tanud. Loomulikult on ka Evelini tütrest Tairist sirgunud aktiivne naiskodukaitsja.

Heatahtliku ja rahuliku loomuga Evelinile meel-dib trotsida ühiskondlikku arvamust ja aeg-ajalt

Sakala naiskodukaitsja Evelin Lappalainen tagasikäiku sisse ei lülita

tunneb ta lausa naudingut rutiinseid tavasid järgivate inimeste šokeerimisest ebahariliku käi-tumisega. Mari Raamoti jalgrattamatkal otsustas Evelin end tõeliselt proovile panna ja hankis ratta, millega mõistlik inimene sõidaks ainult poodi ja sedagi allamäge. Vooremaa tõusude ja languste läbimine sellise sõidukiga oli tõeline vägitegu, mil-lega Evelin suurepäraselt hakkama sai. Kordagi ei tulnud tal mõttesse katkestada ega saateautosse ronida. See, et teised ei suuda alati temaga sammu pidada, pole Evelini arust veel põhjus tagurpidi-käik sisse lülitada.

Evelin on alati siiras ja valmis oma arvamust avaldama. Aga mis põhiline: tema arvamusega ka arvestatakse. Teda on tunnustatud korra ring-konna, neljal korral maleva, kahel korral keskjuha-tuse ja korra Kaitseliidu ülema tänukirjaga. 2006. aastal autasustati teda Liiliaristi V klassi ja 2008. aastal Kaitseliidu Sakala maleva rinnamärgiga, 2010. aastal pälvis ta Kaitseliidu teenetemedali III klassi ning 2011. aastal Liiliaristi IV klassi. Kõige krooniks valiti ta Sakala maleva 2011. aasta nais-kodukaitsjaks.

See, et teised

ei suuda alati

temaga sam-

mu pidada, pole

Evelini arust veel

põhjus tagurpidi-

käik sisse lülitada.

NK

K S

AK

AL

A R

ING

KO

ND

55

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 6/2013

TRIIN VILTROP

Tallinna ja Harju naistel jagub ühiseid huvisidAVE NAELNaiskodukaitse Tallinna ringkond

Naiskodukaitse Tallinna ja Harju ringkonna avalike suhete grupi liikmed korraldasid 15. juunil esimese ühise täiend-õppepäeva. Päeva eesmärgiks oli koostöö tõhustamine, teineteise kogemustest õppimine ja erialagrupi tegevus-test lähtuvad ühised arutelud, seega veidi teooriat, natuke rohkem praktilist tegevust ja sekka ka ajude ragistamist. Vilgas tegevus ja arutelud kestsid õhtutundideni.

Kahe ringkonna suhtlust ja koostööd tuleb tihendada, sest ühiseid huvisid on palju. Üksteiselt õppides saame veelgi targemaks.

Loteriitulu läks Elva perekodu toetuseksElva Perekodus anti 1. juulil üle Tartu maleva maakaitsepäeval Naiskodukaitse heategevusliku loteriiga kogutud 960-eurone annetus ja valik sporditarbeid.

Maakaitsepäeval korraldas Naiskodukaitse Tartu ringkond üle aastate heategevusliku loterii. Kuivõrd Kaitseliidu Tartu malev korraldas täna-vuse maakaitsepäeva üritused Elvas, otsustasid naiskodukaitsjad toetada kohalikku perekodu. Lisaks sellele, et naiskodukaitsjad tegid loterii-võitude valmistamiseks usinalt käsitööd, aitasid auhinnalaua mitmekesistamisele kaasa ka sponsorid ja naiskodukaitsjate sõbrad: võita võis raamatuid, kontserdi-, teatri - ja muuseumipile-teid, ettevõtete meeneid jne. Õnneloosil võitis iga pilet ja seetõttu kujunes loterii ülimenukaks ning naiskodukaitsjate rõõmuks koguti sellega rohkem kui 900 eurot. Oma osa lisasid ka Põhja-Tartumaa jaoskonna naiskodukaitsjad, kes suurendasid annetust jõulupeol korraldatud loterii tuluga.

Annetuse üleandmisel Elva perekodus liitusid Kaitseliidu Tartu maleva esindajatega Tartu maavanem Reno Laidre ja Elva linnapea Toomas Järveoja. Rahalisele annetusele lisaks anti perekodule üle ka kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate kingitud spordivarustus.

TRIIN TÕNSINGsümboolikakomisjoni juht

Väärtustame kodumaad – Naiskodukaitse. Nii kõlab Naiskodukaitse värske tunnus-lause, mis valiti välja Naiskodukaitse süm-

boolikakomisjoni algatusel. Valimisele oli kaasatud avalikkus: nii naiskodukaitsjad ise kui kaasamõtle-jad väljastpoolt organisatsiooni. Tunnuslause leiab edaspidi kasutust erinevates avalikkusele suuna-tud materjalides (plakatitel, voldikutes, bänneritel, Naiskodukaitse sümboolikaga esemetel jne).

Kevadel tunnuslause valimiseks korraldatud võist-lusele esitati 148 lauset. Naiskodukaitse sümboo-likakomisjon valis neist välja seitse. Valiku aluseks oli tulevase tunnuslause vastavus organisatsiooni väärtustele ja tegevuspõhimõtetele, keeleline kõla ning laiapõhjalisus – see pidi kõnelema kogu orga-nisatsioonist.

Et selgitada välja lausetega seoses tekkivaid mõt-teid, kutsuti inimesi osalema arvamusküsitluses. Osalejaid oli 180, neist 62 naiskodukaitsjat. Sõelale jäänud lause tekitas positiivseid emotsioone ena-mikus arvamusküsitluses osalenutes. Hinnangu tunnuslausete võimaliku mõju kohta Naiskodu-kaitse kuvandile ja mainele andsid ka paar avalike suhete valdkonna eksperti. Lõplikku otsuse Nais-

Naiskodukaitse tunnuslause on valitud

kodukaitse tunnuslause kinnitamiseks langetas Naiskodukaitse keskjuhatus.

Esialgse variandi sõelale jäänud tunnuslausest pakkus välja Sakala ringkonna esinaine Tiina Ott. Ta rõhutas, et Naiskodukaitset eristab teistest vabatahtlikest organisatsioonidest just seos kodu-maaga. Tiina töötab karjäärinõustajana ja oskab seetõttu hinnata väärtuste olulisust meie elus ja igapäevategevuses.

56

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 6/2013

Alutaguse naispere jooksis Hiiumaal maratoniEVE JÜRGENSONNaiskodukaitse Jõhvi jaoskond

Mõte Hiiumaale minna sai alguse varakevadise baas-väljaõppe mooduli ajal, kui üks naiskodukaitsja pakkus, et võiks minna Hiiumaa maratonile. Ent kui juba saart külastada, tuleb teha seal ka väike huviretk. Mõeldud, tehtud: Alutaguse naiste ja kodutütarde ühine reis Hiiumaale sai alguse 1. juunil öösel kell 2.30 Jõhvist.

Maratonil said osaleda nii jooksjad kui ka kepikõndijad ning muidugi oli ka lastedistants. Üks Alutaguse naine oli nii tubli, et läks jooksma 3,7 kilomeetrit, aga et ta pisut eksis, läbis tõenäoliselt 10 km.

Pärast maratoni külastasime kaht tuletorni, sõjamuu-seumi, Ristimäge ja Hiiumaa Eiff eli torni ning jõudsime Hiiumaa malevkonda öömajale väsinute, kuid õnne-likena. Tagasiteel vaatasime Haapsalu renoveeritud raudteejaama ja lossivaremeid. Suur tänu Merlele, kes selle ürituse organiseeris.

Esmaabiinstruktorid Saaremaal: kuidas edasi?NELE PERNITSNaiskodukaitse Rapla ringkond

Naiskodukaitse ja Kaitseliidu esmaabiinstruktorid olid 14.—16. augustini koos Saaremaal Võhmas, et end täiendada ja olulistel teemadel arutleda.

Naiskodukaitse on nii endale kui ka Kaitseliidule koolitanud aastate jooksul juba ligi 50 esmaabiinstruktorit, kellest pisut vähem kui pooled osalesid ka keset suve korraldatud täiendkoolitusel. Suur osa õppepäevadest kulutati ise tun-dide andmisele ja aktiivõppemeetodite tundmaõppimisele. Nenditi, et esmaabiõppel saab edukalt aktiivõppemeetodeid kasutada, tuleb lihtsalt natuke mõelda ja vaeva näha. Lisaks viidi iga tunni osas läbi arutelu sisu üle, et kõik meditsiinilised ja esmaabialased küsimused saaksid vastused.

Kasutati võimalust, et nii palju esmaabiinstruktoreid on koos, ja arutleti mitmete oluliste teemade üle. Näiteks seati gru-pitöö tulemusena prioriteedid esmaabi täiendõppe osas ehk selgitati välja, millist väljaõpet võiks saada naiskodukaitsja või kaitseliitlane, kes on baasväljaõppe või sõdurioskuste baaskursuse läbinud. Selgus, et esmaabiinstruktorite arvates on esmajärjekorras vaja liikmetele lahingumeditsiiniõpet.

Arutluse all olid ka esmaabiõpe Kaitseliidu tegevliikme sõ-durioskuste baaskursusel ja esmaabiinstruktorid ise ehk see, kellel on õigus esmaabi õpetada ja millised on instruktorite tasemed. Õppetöövälisel ajal leiti aega ka suvise Saaremaa nautimiseks, puugieemalduseks ja esmaabiteemadel vestle-miseks.

Pärlipüüdjast, karu suurusest ja „sügamispuust”DIANA MIHKELSOONaiskodukaitse Kose jaoskond

Kose jaoskonna naiskodukaitsjatel on traditsiooniks igal suvel matkamas käia. 6. ja 7. juulil viisid matkateed meid

Lahemaale. Teekonda alustasime Kolgalt kuulsa Eesti maadleja, paljukordse maailmameistri Aleksander Abergi sünnikohast. Tutvusime rikka ajaloopärandiga Kolga mõi-sa ning mõisapargiga. Imetlesime Baltimaades ainulaad-set tõllapesemiskanalit, sest ega tolmuse tõllaga sobinud mõisa ette sõita. Uskumatuna tundus fakt, et Eestis, ja seda just Kolga mõisas, on ametis olnud pärlipüüdja, kelle ülesandeks oli püüda jões elutsevaid ebapärlikarpe.

Pärast Kolga mõisaga tutvumist siirdusime Altja loodusra-jale. Testisime omal nahal looduslikku sääsetõrjevahendit — raudrohtu. Matkajuht Ene andis meile mitmesuguseid ülesandeid: „lahingupaarilistel“ tuli leida ja „pildistada“ looduses huvitavaid detaile, julgestada peegliga puulatvu või maapinda uurivat paarilist ning liigitada ravim- ja mür-gitaimi. Altja rannal imetlesime looduslikku kivinäitust. Oandu matkaraja alguspunktis karu märgistatud kuusk andis aimu karu suurusest, rajal sai näha ka põdrakahjus-tusega kuuski ning metssigade „sügamispuud“.

Teisel päeval matkasime Nõmmeveskilt Vasaristi ojani. Järskude tõusude ja langustega loodusrajal saime kinni-tust naiskodukaitsjate hea füüsilise vormi ning huumori-soone kohta.

ME

RLE

OJA

SA

LU

NKK KOSE JAOSKOND

57

No

ore

d

Kaitse Kodu! 6/2013

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja

Mmiks selline tõsine töö ette võeti, selgitas Jõgeva maleva noorteinstruktor Kristian Vaarpuu: „Töö sai ette võetud, et pakkuda

noorkotkastele võimalust tegelda tehnikaga, ise luua ning näha võimalusi, mida pakub vana ja uue kombineerimine.“ Rootsi sõjaväejalgratas Monark valiti sellepärast, et see on tehtud vastupidavast materjalist. Hiina võrri mootor on tõestanud oma vastupidavust ja tänu elektroonilisele süütele on käivitumine garanteeritud. „Nii sai ühendatud kaks head asja, mille sümbioosis tekkis kerge ja lollikindel liikur,“ tutvustas Vaar-puu komponentide valiku põhimõtteid.

Noored veetsid Jõgeva tehnikaklubis ühe õhtu nädalas. Esi-mese katsetuse läbisid masinad juba pärast

Vanad Rootsi rattad said abimootoriTehnikahuvilised Jõgeva maleva noorkotkad tulid mõttele teha vanast uus. Nad võtsid teenistussõidukite seast välja arvatud jalgrattad ja panid neile peale abimootori. Saadi igati korralik liikur, mida on võimalik kasutada nii õppustel kui ka tavaelus.

Ko

mm

en

taa

rid TESTIJA 1:

Läbitud 180 km. Kõige suurem bensiinikulu on siis, kui kraan lahti jätta. Igati praktili-ne sõiduriist, mõttekas projekt, vaikne hääl — ühesõnaga super.

TESTIJA 2: Läbitud 100 km. Võib kindel olla igal maasti-kul, läbib metsa, ületab mägesid, saab seljas kanda, võib luurele minna.

TEHNILINE MEESKOND: Kindel, käivitub alati, kubatuuri kohta öko-noomne, ei kuumene üle.

3 X

NK

JÕG

EV

A M

ALE

V

Rootsi sõjaväe jalgratas enne...

... ja pärast ümberehitamist

Jõgeva noorkotkad kombi-neerimas uut ja vana

ABIMOOTORIGA

RATASTE TEHNILISED

NÄITAJAD

Mootori töömaht 79 cm3

Kaal 36 kg

Kiirus kuni 50 km/h

Kandevõime kuni 150 kg,

haagisega 300 kg

Küttekulu 1,7 l/100 km

teist kokkusaamist ja olid valmis pärast viiendat kogunemist. Praegu on Jõgeva maleval kolm abi-mootoriga jalgratast, plaanis on kokku panna veel kolm. Kavas on edaspidi rattaid aktiivselt kasuta-des propageerida lihtsaid, unustatud lahendusi, sest nendes peitub mõte.

58

No

ore

d

Kaitse Kodu! 6/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

Saaremaa Mini-Erna värskendas klassikat

Võistluse käigus tuli võistlejatel varustust kaasas kandes matkata 30 tunni jooksul umbes 30 kilomeetrit. Teel läbiti kontroll-

punkte, kus tuli täita mitmesuguseid ülesandeid alates veetakistuse ületamisest ja vibulaskmisest ning lõpetades esmaabi andmisega. Lisaks mõnin-gatele aastast aastasse tuttavatele ülesannetele tuli võistlejatel sel korral näidata leidlikust ja osavust ka mittetraditsioonilistel võistluskatsetel.

Kaitseliidu Saaremaa maleva noorteinstruktor Raivo Paasmaa lähtus võitlust ette valmistades põhimõttest, et trass ja ülesanded oleksid poistele huvitavad ja ajendaksid neid kasutama ja aren-dama uusi võimeid ja oskusi. Nii kombineeriti üsna traditsioonilistest ülesannetest, nagu köiega

Saaremaal Kaarma ja Kärla valla territooriumil läbi viidud Noorte Kotkaste luurevõistluse Mini-Erna võitsid Harju noorkotkad Valgamaa ja Alutaguse noormeeste ees.

laskumine ja vibulaskmine, harjutus, kus vibu tuli lasta poolel laskumisel köitel või hoopis kangil, pea alaspidi rippudes. Ka pole Mini-Ernal varem tulnud ületada jooksusilda: üle veetakistuse on veetud ujuvsild, mis oskamatu ületaja jalge all vee alla vajub.

„Mini-Erna võiks olla iga kord kuidagi mitte-standardne ja eriline, et poisid peaksid loovalt mõtlema,“ pani Paasmaa tulevastele Mini-Erna korraldajatele südamele ja tuletas meelde, et sellel võistlusel võistlevad juba täiskasvanud noorme-hed, mitte väikesed poisid.

17. korda korraldatud üle-eestilisel võistlusel Mini-Erna osalesid kõikide Noorte Kotkaste malevate võistkonnad, kellele pakkusid konkurentsi tänavu-sel Ernakesel hästi osalenud Kodutütarde Jõgeva ringkonna võistkond ning külalisvõistkonnad Lätist ja Leedust. Leedu poisid said võistlusel 7. ja lätlased 14. koha, kodutütred jäid lõpparvestuses kuueteistkümnendaks. Kaks võistkonda võistlust ei lõpetanud. Võistluse korraldasid Noorte Kot-kaste Saaremaa malev ja Kodutütarde Saaremaa ringkond koostöös Kaitseliidu Saaremaa maleva ning Naiskodukaitse Saaremaa ringkonnaga.

59

FO

TO

D: 6

X IR

INA

MÄ

GI,

ÖS

EL

FO

TO

60

No

ore

d

Kaitse Kodu! 6/2013

Senistest, 2002. aastast korraldatavatest suurlaagritest eristas tänavust võru ja setu pärimuse tundmaõppimine. Noored said osa

Mikitamäe ja Orava folkloorirühmade esinemisest. Populaarne oli ka folkloori töötuba, kus mängimi-seks sai haarata küll jaurami, küll pesulaua-kraa-bitsa. Loomingulist tegevust pakkus ka töötuba, kus valmisid puust, kangast, nöörist ja muudest jääkidest meelepärased esemed. Lisaks tuli kujun-dada oma gruppi iseloomustav vimpel ja etendada loositud sõnade põhjal näitemäng. Laste huvi köit-sid ka setu rahvariiete esitlus ja Põlvamaad tutvus-tavad materjalid.

Suurlaagris saadi aimu võru ja setu pärimusestKodutütarde ja noorkotkaste üleriigiline suurlaager korraldati tänavu 9.—13. juulini Põlvamaal Mammaste tervisespordikeskuses, kuhu kogunes 300 noort. Külas käisid ka sõbrad Lätist ja Leedust ning politseinike laste rühm.

5 X

LIS

ET

E V

ALSMikitamäe

lapsed tut-vustasid setu

rahvaluulet

Laagrilisi tervitamas käinud kunagise rahvaluule-koguja ja keelemehe Jakob Hurda (Heino Sinivee kehastuses) külaskäik valmistas ette matkaks Tae-

vaskotta, kuhu suun-duv tee viib mööda Hurda sünnikohast Lepa talust, mis kuulus matkarajal tutvusta-vate mälestiste hulka. Kaitseliidu noorteor-ganisatsioonidele oma-selt kuulus laagrikavva sporti ja luuretegevust. Öökinos näidati „Viim-

set reliikviat“, mille põhjal tuli noortel hiljem mat-karajal küsimustele vastata.

Programm sisaldas veel viktoriini, krapsakate tüdrukute kondiproovi ja karmide meeste mänge, laulmist, tantsimist jne – igaühele midagi.

Senistest,

2002. aastast

korraldatava-

test suurlaagritest

eristas tänavust

võru ja setu pärimu-

se tundmaõppimine.

61

No

ore

d

Kaitse Kodu! 6/2013

Kohalik kee-lemees Jakob

Hurt (Heido Si-nivee) laagrilisi

tervitamas

Folkloori töötuba: „Kikas ütel´ kanalõ...“

Pöörlevas autos said lapsed proovida, kui vastu-pidavad on turvavööd

Tehnikahuvi-lised noored tegutsesid mudellen-nunduse töötoas

62

No

ore

d

Kaitse Kodu! 6/2013

Võrumaa Naiskodukaitse ja Kodutütred teevad koostöödHELI MAASLIEBKodutütarde Võru ringkond

Juulikuu alguses käisid Võrumaa naiskodukaitsjad ja kodu-tütred koos lodjasõidul Emajõel Peipsi järvel. Sõit sai alguse Riigimetsa Majandamise Keskuse Emajõe-Suursoo loodus-keskuse juurest ja kulges Peipsi poole. Teekonnal nägime või kuulsime küll ümbruskonda asunud linde ja loomi, kuid inimasutus on Suure Emajõe alamjooksul ülihõre. Loodus näitas meile aga mitmekülgset palet: saime nii vihma, tuult kui ka päikest. Veesulin meie ümber ja pilvepadjad taevas tegid päeva meeleolukaks ja meeldejäävaks.

Tagasi sõitsime mööda Kalli jõge. Nautides üksteise selts-konda ja puhkust korraldasime lodjal ka naiskodukaitsjate ja kodutütarde ühiskoosolek. Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna esinaise Kaisa Peedosaare juhtimisel arutleti, millistes vormides sujuks meie koostöö paremini ja kuidas saaks Naiskodukaitse ennast kodutütardele nähtavamaks teha. Otsustati, et kodutütarde augustikuu laagris korralda-vad naiskodukaitsjad ühe töötoa.

Kamaris tõusti peaaegu lenduKamaris 10.—14. juunini korraldatud lastelaagrisse ko-gunes veerandsada 6—18-aastast last ja noort. Lisaks Kamari küla lastele said laagrist osa ka teiste Põltsa-maa valla külade lapsed ning Jõgevamaa noorkotkad ja kodutütred. Laagri teemaks oli „Tahaks lennata“ ja enamik tegevustest olid nii või teisiti seotud lennundu-sega: Põltsamaa noortekeskuse töötajate juhendamisel valmistati tuulelohesid, tutvuti paraplaaniga, käidi Ülenurme lennundusmuuseumis. Mõistagi mängiti mänge, lauldi karaoket, grilliti, võisteldi rannajalgpallis ja käidi ujumas.

Laagri viimase päeva sisustas maakondlik matkamäng, kus 16 võistkonda läbis kontrollpunktidega matkaraja. Igas kontrollpunktis tuli näidata teadmisi ja oskusi, näiteks demonstreerida esmaabivõtteid ja laskmisos-kust, läbida köisrada, teha jõuharjutusi jne. Matkamän-gul osalesid lisaks Kamari laagri lastele ka maakonna noorkotkad ja kodutütred, sest nende parim meeskond pääseb üleriigilisele matkamängule. Parimaid tunnus-tas ja auhinnad andis üle Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik major Mati Kuusvere.

KT VÕRU RINGKOND

Nõmme noored orienteerusid KeilasNõmme noorkotkad ja kodutütred on seadmas sisse tava korraldada kord kuus koos vanematega orienteerumisõhtu. 18. juunil sai Keila mõisa pargis teoks avaüritus. Start anti muuseumi kõrvalt. Rajale lähetati noor oma vanemaga või kaks last koos. Kellelgi osalemata ei jäänud ja lapsed utsitasid vanemaid tempokalt liikuma.

Tagasiside oli positiivne, sest vanematele meeldis õhtul sportlikult aega veeta, koeraomanikud võtsid oma lemmikud kaasa, nooremad õed-vennad toodi vankriga ühes ja harras-tussportlased võisid läbida raja joostes. Noored said näidata vanematele orienteerumisoskust ja harjutada tööd orientee-rumiskaardiga.

PÄIV

I-PÄ

ÄS

U K

RE

UT

ZW

AL

D

63

Võ

idu

pü

ha

Kaitse Kodu! 6/2013

Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves tervitas Kaitseliidu üksusi ja Soome külalisüksust ning pidas kõne. Seejärel saatis

ta maakondadesse laiali võidutuled, kus kohalike omavalitsuste juhid viisid need omakorda edasi valdadesse ja linnadesse, et just nendest saaksid süttida jaanituled üle terve Eesti.

Paraadil osales 11 kompaniid, üks miinipilduja-rühm, neli tankitõrjerühma ja kolm orkestrit ning välja oli toodud 15 lippu. Paraadi rivistaja oli Kait-seliidu peastaabi ülem kolonel Kajari Klettenberg ja juhataja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili. Kokku oli rivis 1017 inimest.

Võidupüha paraad HaapsalusVõidupüha paraad korraldati tänavu Haapsalus. Võidupüha tähistab Eesti võitu Landeswehri üle Võnnu lahingus 23. juunil 1919.

PÄIV

I-PÄ

ÄS

U K

RE

UT

ZW

AL

D

LA

UR

I KR

EU

TZ

WA

LD

LA

UR

I KR

EU

TZ

WA

LD

MA

RK

US

SE

IN

EHA JAKOBSON

64

Me

ele

lah

utu

s

Kaitse Kodu! 6/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja

Räägi natuke endast: kes sa oled, mida teed?Olen sündinud 1963. aasta jõulude paiku Tallinnas ja suurema osa elust ka siin elanud. Hariduselt olen õpetaja. Lõpetasin 1990. aastal Tallinna Peda-googilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool) üldtehniliste distsipliinide ja tööõpetuse eriala, seega olen pedagoog-insener. Pärast ajateenistust Nõukogude armees ja kõrgkooli lõpetamist siir-dusin abikaasa ja pisipojaga Hiiumaale õpetajaks. Seda ametit pidasin ainult poolteist aastat. Seejä-rel olin Hiiumaal elektrivõrgu dispetšer ja alustasin eraettevõtjana, millega olen tegelnud tõusude ja mõõnadega siiani. Olen tegelnud müügi, koolituse, IT-valdkonna, trükiteenuste, kirjastamise ja pro-

Aivar Kivisivi pani raamatut kirjutama ohutunneMöödunud aasta lõpul esitles Tallinna maleva kaitseliitlane Aivar Kivisiv oma raamatut „Kolmas Vabadussõda“, mis algab Venemaa presidendi Vladimir Putini külaskäiguga Tallinna ja lõpeb kaitselahingutega Sinimägede liinil.

jektijuhtimisega nii äris kui ka mittetulundusvald-konnas. Praegu töötan Kaitseliidu valveüksuses, ent selle kõrval tegelen endiselt ka projektidega. Olen lahutatud ja mul on kolm last, neist kaks täisealised.

Millal ja miks sa üldse kirjutama hakkasid?„Kolmas Vabadussõda“ on mu esikromaan. Enne olen kirjutanud artikleid ajalehtedesse ja arvamus-lugusid internetiportaalidesse. Raamatu kirjuta-mise või dokumentaalfi lmi tegemise mõtted tekki-sid mul 2004. aasta paiku, kui üritasin ühe tuntud uuriva ajakirjanikuga teha fi lmi Venemaa varjatud tegevusest Eesti riigiaparaadis. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja ühel hetkel mõistsin, et teiste peale ei saa lootma jääda, vaid tuleb kõik ise ära teha. Samas enesekindluse leidmine, et minust võiks kirjanik saada, võttis üsna palju aega.

Mis ajendas just sellist raamatut kirjutama?Pärast pronksiööd sain aru, et pääsesime üle noa-tera tõelisest verevalamisest. Samas mõistsin, et oht ei ole kuhugi kadunud ja Putini Venemaa ambitsioonid maailmas aina kasvavad. Astusin seepärast ka kohe Kaitseliitu, mida olin endale juba viis aastat lubanud, aga tegudeni ei olnud jõudnud. Pärast Gruusia sõda oli mulle selge, et mingis for-maadis on varsti meie kord. Seda mõtet oli teistele väga raske selgeks teha, välja arvatud mu poliiti-

Aivar Kivisiv 2012. aastal pärast võidupüha paraadi Tartus Kait-seväe Ühendatud Õppeastuste Kõrgema Sõjakooli kursandist poja Oskari, tütre Anu-Mari ja pesamuna Kaarliga

ER

AK

OG

U

65

Me

ele

lah

utu

s

Kaitse Kodu! 6/2013

kutest sõbrad, kes on praegugi minuga sama meelt. Mõistmiseks on vaja taustateadmisi, mida enamikul inimestel ei ole, ja neid vestlus-kaaslasele ühe õhtuga anda ei saa. Seega ei jäänud mul muud üle, kui hakata raamatut kir-jutama. Ilukirjandusliku žanri valisin selleks, et keeruline seletus ei muu-tuks kuivaks ja põnevus ahvatleks lugema võima-likult paljusid inimesi.

Sa nimetad oma raa-matus paljusid tegelasi õige nimega. Miks just selline lähenemine, mitte umbmäärasem ja hüpoteetilisem? Kas see sinus kõhklusi ei tekitanud?See raamat ei ole päris tavapärase malli järgi kir-jutatud. Ta algab minevikust ja suundub tulevikku ühtse voona, selle tulevikuosa võiks piltlikult nimetada tulevikumälestusteks. Pronksiööl olid toimetamas väga konkreetsed inimesed ja neid teiste nimedega nimetada oleks kummaline. Kuigi raamat siirdub tuleviku, ei saa ka selles osas konkreetsetest isikutest päriselt loobuda, sest muidu ei tundu seal kujutatud tulevik enam nii tõepärane ja usutav ning hakkab kahjus-tama raamatu terviklikkust. Kõhklusi selle juures muidugi oli. Peale jäi siiski otsus enamik nimesid sisse jätta. Peale eel-kirjutatud argumentide tekkis veel küsimus, kui palju võib üldse avaliku elu tegelastest kirjutada ja nende tulevikutegevusi prognoosida. Kui mõnedel tegelastel ongi peas vaenulikud plaanid ja mina oma teosega nende tegevusvabadust piiran, kas see on siis kuritegu?

Kui palju on sinu raamatu avaliku elu tegelastes neid endid ja kui palju nendest loodud kuvan-dit?See on raske küsimus. Mõnda neist inimestest tunnen isiklikult, keda vähem, keda rohkem, mõnda olen jälginud ajakirjanduses ja tuttavate hinnangute kaudu. Selge on see, et mida paremini ma inimest tunnen, seda tegelikkusele sarnasem ta raamatus on. Nende puhul, keda ma isiklikult ei tunne, olen loonud pigem oma kuvandi kui kasuta-nud laiade masside või meedia loodut.

Mis oli selle raamatu kirjutamisel kõige raskem? Kas oht kõrbeda kõhklusi ei tekitanud?Kui sul on idee ja kontseptsioon ning sulg n-ö jook-seb ja tead, kuhu välja pead jõudma, siis mis seal ikka keerulist. Võib-olla siiski kaks asja. Esiteks

Praegu töötab Aivar Kivisiv Kait-seliidu valveüksu-ses, mille kõrvalt veab võimalusel ka projekte

Raamatu-esitlusele tuli kohale parajalt palju rahvast, teiste hulgas ka tunnustatud kirjamees Andrus Kivirähk

ME

RLE

NU

RM

E

endas usu ja kindluse leidmine, et saad ülesandega hakkama. Teiseks peab endast olukorrad, tunded ja maailmavalu läbi laskma, et saavutada tõepärast ja mõjusat pilti, mis ka lugejat haaraks. Kui minu teksti vaadata, siis see on kohati üsna kurnav. Täielikku kõrbemist ma ei kartnud. Lasin käsikirja paljudel tuttavatel ja sõpradel lugeda ning palusin ausat kriitikat.

Kuidas on raamat vastu võetud ja kuidas sellel läinud on?Hoolimata reklaami ja meedia tähelepanu puu-dumisest ning arvestades, et olen avalikkusele tundmatu, on müüginumbrid head. Esmastest kohustustest olen jagu saanud, kuid kasumisse jõudmiseni läheb veel aega. Loomulikult pole see midagi erilist, kuid kevadeks oli vähemalt 300 inimest selle raamatu ostnud. Järelikult see kõne-tab lugejat ja suust suhu reklaam ongi ehk kõige ausam.

ER

AK

OG

U

Pronksiööl olid

toimetamas

väga konk-

reetsed inimesed ja

neid teiste nimede-

ga nimetada oleks

kummaline.

66

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 6/2013

Kindral Laidoneri näitus VarssavisPoola Armeemuuseumis on avatud näitus kindral Johan Laidoneri elust ja tegevu-sest ning Kaitseliidu ja Poola Küttide Liidu sidemetest 1920.—1930. aastatel.

Laidoneri kontaktid Poolaga algasid juba enne Esimest maailmasõda. Sõjakooli päe-vil tutvus ta poolatar Maria Kruszewskaga, kellega ta abiellus 30. oktoobril 1911. Laidoneri initsiatiivil loodi 9. veebruaril 1930 Eesti-Poola Selts, mille auesimeheks ta valiti. 1928. aastal külastas kindralleitnant Laidoner Poola riigi taassünni küm-nenda aastapäeva puhul Varssavit. Poola riigipea marssal Józef Piłsudski osutas Laidonerile erilist tähelepanu. Tema kingitud fotot pühendusega kindral Laidonerile saab näha ka sellel näitusel.

Ka Laidoneri 1939. aasta Poola-visiit kujunes suurejooneliseks sündmuseks algusest lõpuni. Kindral Laidoner oli Poolas populaarne, ta sai hulga isiklikke kirju, rahvas tervitas teda kõikjal. Poola ajakirjanduses ilmus umbes 50 artiklit tema külaskäigu kohta. Poola president Ignacy Mościcki andis Laidonerile üle Poola kõr-geima aumärgi, 1713. aastal kuningas August II asutatud Valge Kotka ordeni.

Lisaks sõjaväele tegutsesid nii Eestis kui ka Poolas vabatahtlikud riigikaitseor-ganisatsioonid, millel oli suur ühiskondlik-poliitiline mõjujõud. Kaitseliidu ja Poola Küttide Liidu kontaktid juhatas sisse Kaitseliidu staabiülema kolonelleitnant Jakob Vende juhitud delegatsiooni visiit Poolasse 4.—9. augustini 1926. Eesti-Poo-la riiklike suhete ja mõlema maa kaitseorganisatsioonide lähenemise kõrgaeg algas 1930. aastal. Sellele järgnesid arvukad vastastikused külaskäigud. 19. jaanuaril 1933 alustas kümnepäevast visiiti Poolasse Kaitseliidu ülem kindralmajor Johan-nes Roska (Orasmaa) koos saatjaskonnaga, keda võttis teiste hulgas vastu ka marssal Piłsudski. Ka sellest kohtumisest on näitusel pilt.

Poola kaitsepoliitika peaarhitektiks kujuneski marssal Józef Piłsudski (1867—1935). Pärast aastatel 1918—1920 pee-tud Poola-Nõukogude sõda korraldas Piłsudski talle ustavaks jäänud sõdurite toel 1926. aasta riigipöörde ja temast sai sisuliselt Poola diktaator. Otsekontakt Eesti sõjavägede ülemjuhatuse ja Poola väejuhatuse vahel loodi 1919. aasta suvel. Sama aasta novembris nimetati alamkapten Jaan Junkur juba ametlikult Eesti sõjaväe esindajaks Varssavis, kus ta täitis edukalt ka diplomaatilise esindaja ülesandeid.

Ingliskeelse näituse pildimaterjal tervikuna on avaldatud esmakordselt. Kaitseliidu muuseumi ja Viimsi vallavalitsuse koos-töös ning Eesti Kultuurkapitali toetusel valminud näituse koostas ja kujundas Kaitseliidu museoloog Tanel Lään.

In memoriam

Sakala maleva auliigeVillis Lindmäe20. aprill 1924 — 20. juuli 2013

Villis Lindmäele oli antud elada päeva pealt 89 aastat ja 3 kuud. Ta sündis Viljandi lä-hedal Päri külas isale Vabadussõja teenete eest antud talus. Poisina tegi ta talutöid, õppis ja sirgus noormeheks, oli noorkotkas.

1941. aastal, kui algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, oli ta äsja saanud 17-aastaseks. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal sai ta selgeks, kes on Eesti riigi ja rahva suurim vaenlane. Sakslastelt loodeti päästmist ja nii ei olnud Villisel, nagu paljudel teistelgi noortel, tollal raske valikut teha. Ta astus vabatahtlikuna Sak-sa sõjajõududesse. Temast sai pataljoni Narva võitleja. Villis Lindmäe sõjatee, mille jooksul ta sai korduvalt haavata, lõppes 1945. aastal Saksamaal.

Koos teiste eesti noormeestega oli ta seejärel Saksamaal Ameerika vägede teenistuses, seejärel seikles mitu aastat Nigeerias, kus oli peamiselt tee-ehitustel ja naftatootmisehitustel töödejuhataja. Hiljem elas ta pikemat aega taas Sak-samaal, kus lõi ka pere.

Kui Eesti taas vabaks sai, tuli Lindmäe südame sunnil 1992. aastal tagasi sünnimaale Viljandisse, rajas siingi hubase kodu ja hakkas innukalt toetama taasloodud Kaitseliitu, millega liitus 1999. aastal. Tema kutsel liitus Sakala malevaga palju tublisid mehi ja naisi, kellele Villis muretses tollal vähe saada olevat varustust, rakendades selleks oma head veen-misoskust ja mõnusat huumorit. Ka kunagise staabikompanii varustus oli suures osas tema muretsetud. Veel kõrges easki oli ta meeleldi kaasa löömas maleva ettevõtmistes.

Kaitseliidu Sakala maleva juhatus hindas Villis Lindmäe tegevust ja panust maleva hüvanguks sellega, et nimetas ta 2010. aasta veebruaris Sakala maleva auliikmeks. Lisaks sõjateenete eest saadud ja autasudele on Villis Lindmäed au-tasustatud Kaitseliidu Valgeristi III ja II klassi teenetemärgi, Kaitseliidu 3. ja 2. klassi teenetemedali ning Sakala maleva rinnamärgiga.

Kaitseliidu Sakala maleva pealik ja juhatus

67

Järg

mis

es

nu

mb

ris

Kaitse Kodu! 6/2013

RANNIKUKAITSEST TEISTSUGUSTE LAHENDUSTEGA

PÄRNU TÜDRUKUD AVASTAVAD MAAILMA

ROOTSI PÜSTOL-KUULIPILDUJA

ESIMENE ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUS

ADMIRAL PITK A

LUU

RE VÕ IS T L U S R E C O N C HALLE

NG

E

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800