KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 7/2013 (123/569)

KODUTÜTRED, KELLEGA VÕISTELDA

EESTI MEHE SEIKLUSED PUNAARMEES JÄTKUVAD

Pitka Pitka luurevõistlusluurevõistlus muutub muutub mitmekesisemaksmitmekesisemaks

KEEMIARELVA

SÜNGE VARI

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

3

Sis

uko

rd

Kaitse Kodu! 7/2013

NR 7/2013 (123/569)

KAITSEKODU!

KAITSELIIDU AJAKIRINR 7/2013 (123/569)

KODUTÜTRED, KELLEGA VÕISTELDA

EESTI MEHE SEIKLUSED PUNAARMEES JÄTKUVAD

Pitka luurevõistlus muutub mitmekesisemaks

KEEMIARELVA

SÜNGE VARI

07 Meredivisjoni ohvitserid Helsingis

08 Kaitseliidu kool kutsub pealikuid täiendõppele

10 Mõtteid Admiral Pitka luurevõistluse arendamiseks

19 Rannikukaitsest rehepapi kavalusega

26 Kooli tänavune pesakond sirutab tiibu Kotkalennul

27 Keemiarelv ja Süüria konflikt

31 Soome konest Rootsi rauani

36 Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (II)

40 Taasiseseisvumisaeg Kaitseliidu mätta otsast

43 Teine Buuri sõda võideti koonduslaagrites

45 Vladimir Kukk — Pärnus kasvanud laskekuulsus

66 Varjualune tagab mugavama äraolemise

48 Lõppes Naiskodukaitse fotokonkurss „Eestimaa elab“

52 Mari Raamoti rattaretkel nähti Valgamaad

55 Kümme sammu, et kodutütardele järele jõuda

60 Pärnu tüdrukud võistlesid Norras

62 Tallinna noorkotkad raudteelaagris

NAISKODUKAITSE

NOORTEORGANISATSIOONID

KAANEFOTO: KARRI KAAS

45

52 62

4

Pe

ato

ime

taja

ve

erg

Kaitse Kodu! 7/2013

Rahu ja sõda

Ameerika mõtleb. Vaeb ja kaalub. Ja lükkab otsustamist edasi nagu vandekohtunik, kes kardab oma südametunnistust määrida nii pöialt üles- kui ka allapoole suu-nates. Kas rünnata? Viimase kuuga on president Obama koos oma meeskonna-

ga viinud täiesti uuele tasemele sõjast rääkimise, õigupoolest sõjast rääkimata sõjast rääkimise retoorika, sest sõda — see on halb ja vale. Saaremaal Sõrves võib ikka veel muruniitmist segav muhk õue peal osutuda sõjaaegseks miiniks. Pole eestlast, kelle pereliige poleks 1940ndatel kaduma jäänud. Me teame, mis on sõda. Sõda on jõletu ja mitte keegi, kel süda sees, ei saa sõda toetada. Britid juba ütlesid USA ründeplaanile

„ei“ ja ameeriklased ise on sõdimisest väsinud. Eesti ja Albaania on siiski „superjõudude“ hulgas, kes USA valitsuse rünnakutaotlust toetavad, ironiseerib Washington Post.

21. septembril on ülemaailmne rahupäev, mil ÜRO kutsub väärtustama rahu ning sõdi-vaid riike (või nendetaolisi moodustisi) ja tülitsevaid sõpru üles relvarahule nii otseses kui ka kaudses mõttes. Olgu see siis kas või üks päev aastas, kui me ei taha ja ei sõdi.

Aga kas mittesõda… on ikka rahu? See, mis Süürias juhtus, oli väga, väga vale ja rahust on seal asi kaugel, olenemata, kas USA hävitajad asjasse puutuvad või ei. 1944. aasta septembris kuulutas Eesti end neutraalseks vaid paar päeva enne seda, kui al-gas poole sajandi pikkune okupatsioon koos märtsiküüditamise ja veel saja väiksema jälkusega.

Kohe rahupäeva järel, 22. septembril on Eesti riiklik tähtpäev, vastupanuvõitluse päev. Eesti vabariigi 95. aastapäeva koduleht kutsub sel päeval välja ütlema seda, mis ei meeldi, mässama mu-gava minnalaskmise vastu ja astuma Kaitseliitu. Mitte sellepärast, et mõte sõjapidamisest kuidagi äge oleks. See on vormikandmi-ne rahu nimel.

LIIVI REINHOLD,

peatoimetaja

Kaitse Kodu! internetiskaitsekodu.kaitseliit.eewww.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastis

Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida maleva personalispetsialisti juures

Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee)

Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Kaastööde saatmise tähtajad:14. oktoober, 18. november, 27. jaanuar, 3. märts, 14. aprill, 26. mai

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja KaitseliitIlmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Makett ja küljendus: Matis Karu

Vabatahtlik fototoimetaja: Kristjan Prii

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 PärnuTelefon 717 9106

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitseliit

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Kodutütred

5

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 7/2013

Perepäev Tallinna teletornisTallinna teletornis korraldati 20. augustil perepäev, sest just seal otsustati 22 aastat tagasi Eesti vaba-riigi taastamine. Nende sündmuste meenutamiseks korraldatigi teletornis Eesti kaitse- ja päästejõudude osalemisel perepäev, kus söödi sõdurisuppi, mängiti mänge, tutvustati sõjaväetehnikat. Kohal oli tule-tõrje, mis näitas tulekustutustehnikat, Eesti Punane Rist oma töötoaga ning politsei eriüksus, mis näitas, milline on nende tegutsemine eriolukorras.

Männiku lasketiir pakkus võimalust ennast proovile panna täpsuslaskmises. Kätt sai harjutada ka õhk-matke- ehk airsoft-relvadega.

Erilise tähelepanu osaliseks said perepäeval lapsed. Kodutütarde ja noorkotkaste juhendamisel mängiti mänge ja meisterdati ning lastega kohtusid politsei- ja piirivalveameti maskott Lõvi Leo, päästeameti maskott Nublu ja teletorni maskott ETI.

Päeva tõmbenumbriks kujunes näidislahing, mille Kaitseliidu Tallinna maleva kaitseliitlased pidasid maha kõikide pealtvaatajate silme all teletorni õuel. „Meie eesmärk on tuua Eesti taasiseseisvumise lugu inimeste mälusopist välja,“ ütles teletorni turundusjuht Viktoria Toompere. „Parim koht selleks on Tallinna teletorn, kus rahva vastupanu Nõuko-gude dessantväelastele 1991. aasta augustis aset leidis ning teletorni kaitsmine rahumeelselt lõppes,“ lisas ta.

20. augustil 1991 piirasid Nõukogude erivägede soomukid teletorni, et võtta kontrolli alla Eesti side välismaailmaga. Sama päeva hilisõhtul ärevas olukorras kuulutas Eesti end vabariigi ülemnõukogu otsusega iseseisvaks. 21. augusti varahommikul lõhkusid Nõukogude dessantväelased väravad ja ründasid teletorni. Tänu teletorni ülema Georgi Mo-rozovi kavalusele, teletorni kaitsele kogunenud rah-vamassile ja nelja 22. korruse sidekeskust valvanud Eesti mehe vaprusele õnnestus säilitada raadiolevi ja side välismaailmaga kuni ebaõnnestunud putši lõpuni sama päeva õhtul.

KA

ITS

EV

ÄG

I

Kalender10. september 1994. aastal läks Miinisadam mereväe kasutusse

13. september 1994. aastal loodi BALTBAT

17. september 1919. aastal algasid esimesed Eesti-Vene rahuläbirääkimised

1944. aastal algas Punaarmee suurpealetung Emajõe rindel

18. september 1917. aastal asutati Tallinnas Omakaitse

19. september 1995. aastal loodi kaitsejõudude väljaõppekes-kus

20. september 1944. aastal peeti Avinurme lahing

21. september ülemaailmne rahupäev

1944. aastal peeti Porkuni lahing

22. september vastupanuvõitluse päev

1944. aastal langes Tallinn Punaarmee kätte

23. september 1944. aastal peeti Keila ja Harudevahe lahingud

25. september Kaitseliidu Harju maleva aastapäev (malev asu-tati 1917. aastal)

27. september Kaitseliidu Lääne maleva aastapäev (malev asutati 1917. aastal)

28. september 1919. aastal algas Loodearmee pealetung Petrogradile

1978. aastal langes viimane metsavend August Sabbe (pildil)

1994. aastal võttis Riigikogu vastu esimese sõjaaja riigikaitse seaduse

1. oktoober Õhutõrjepataljoni aastapäev (pataljon asutati 1928. aastal)

4. oktoober Õhuväe Staabi aastapäev (staap asutati 1928. aastal)

5. oktoober 1944. aastal alustas Punaarmee Saaremaa vallutamist

8. oktoober 1944. aastal peeti Tehumardi lahing

10. oktoober 1919. aastal abistasid Eesti väed Riias Lätit rünnakulBermondt-Avalovi (pildil) võitlejate vastu

11. oktoober 1884. aastal sündis Julius Kuperjanov

12. oktoober 1992. aastal alustati Sisekaitseakadeemia Kait-sekolledžis ohvitseride väljaõpet

14. oktoober 1925. aastal ilmus Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! esimene number

15. oktoober 2001. aastal andsid Rootsi kuningriigi esindajad Eesti kaitseväele üle jalaväepataljoni varustuse

Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! aastapäev

16. oktoober 1919. aastal jõudsid Eesti väed Ingerimaal Krasnaja Gorka alla

19. oktoober 1939. aastal asusid Nõukogude väed baasidesse Eestis

20. oktoober Kaitseliidu Tartu maleva aastapäev (malev asu-tati 1917. aastal)

1996. aastal suundus esimene ESTCOY Liibanoni

WW

W.M

IL.E

E

WW

W.E

SM

.EE

WW

W.W

IKIP

ED

IA.O

RG

Ütle sõna sekka Kaitse Kodu! Facebooki lehel www.facebook.com/kaitsekodu!

6

Uu

dis

ed

Kaitse Kodu! 7/2013

Kaitseväe juhataja: vabatahtlikel on saartel eriline rollKaitseväe juhataja kin-mjr Riho Terras inspekteeris 13. ja 14. augustil Kaitseliidu Saaremaa malevat ja Hiiumaa malevkonda ning kohtus Kuressaares ja Kärdlas kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjatega ning tut-vustas neile riigikaitse kümne aasta arengukava, saades ise ülevaate läänesaarte kaitseliitlaste tegevusest.

„Saartel on kaitseliitlastel maa- ja merekaitseliste ülesannete täitmisel eriti oluline roll, sest vabatahtlikud abistavad nii päästjaid kui vajadusel ka politsei-ja piirivalveametit,“ ütles kaitseväe juhataja. Ta tunnustas mõlema saare vabatahtlike panust riigikaitsesse ning koostööd kohali-ke ametkondade ja jõustruktuuridega. Nii Hiiumaal kui ka Saaremaal on Kaitseliidu koostöö ametkondade, politsei ja päästjatega peaasjalikult vabatahtlike kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate õlul. Kaitseliidu noor-teorganisatsioonidesse kuulub peaaegu viiendik Hiiumaa noortest. Saaremaa malev on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud: 1990. aastal 22 saarlase taasasutatud malevasse kuulub peaaegu 600 liiget. Möö-dunud aastal liitus Saaremaa malevaga üle saja kaitseliitlase.

Kaitseväe juhataja külastas ka kaitseväelaste osalusel korraldatavat Võhma külaseltsi lastelaagrit ja laevaehitusettevõtet Baltic Workboat, kus on viimastel aastatel valminud muu hulgas patrull- ja päästekaatrid nii Eestile kui ka teistele Läänemere-äärsetele riikidele.

Valgas avati taastatud Vabadussõja mälestusmärkValgas avati militaarajaloo festivali ajal 16. augustil taastatud Vabadussõja mälestusmärk. Avamistseremooniast võtsid osa president Toomas Hendrik Ilves, kaitseminister Urmas Reinsalu, Valga maavanem Margus Lepik, Valga linnapea Kalev Härk ja Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht mjr Meelis Kivi.

„Pika ajaloo vältel on Valga ja Valgamaa olnud väravaks, mille kaudu on meie maale tungitud. Vabadussõjas mängisid nii Valga kui ka Valgamaa tähtsat rolli,“ ütles Reinsalu avamisel peetud kõnes. „Valga ja Valgamaa suur tähtsus Vabadussõja lahingutes on nüüd kindlalt jäädvustatud,“ lisas ta. Valgamaa oli tema sõnul Vabadussõjas nii lahingutanner kui ka Läti pinnal peetud võitluste tagala. Reinsalu lisas, et nüüd seisab Valgas taas mäles-tusmärk, mis jäädvustab meie esiisade võitlust ja võitu. „Soovin jõudu meile kõigile olla Vabadussõjas osalenute väärilised.“

Vabadussõja mälestussamba taastas sihtasutus Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon eesotsas mjr Meelis Kiviga. Samba taastamine maksis 170 000 eurot, millest kaitseministeerium andis 64 000 eurot. Amandus Adamsoni valmistatud tundmatut sõjameest kujutava pronksfi guuriga au-sammas avati 11. oktoobril 1925. aastal lõhuti 1940. aastal. Nüüd taastati pronkskuju originaalsuuruses.

KA

ITS

EV

ÄG

I

VE

LLO

JAS

KA

Rävala malevkond taasilmutas TasujaHELEN ALLAS Naiskodukaitse Viimsi jaoskonna esinaine

Kaitseliidu Harju maleva Rävala malev-kond tähistas oma 95. aastapäeva Salme kultuurikeskuses. Aastapäeva puhul ilmus tänavu esimest korda taasiseseisvunud Eestis Rävala malevkonna häälekandja Tasuja. Ajakiri Tasuja oli ka sõja eel Rävala malevkonna häälekandja. Rävala malev-kond tahab taastada sõjaeelset traditsioo-ni ning jätkata oma ajakirja väljaandmist ka edaspidi.

Rävala malevkond asutati 1918. aasta 25. augustil ning taasasutati 1990ndate algul Harju maleva taastamisel ühes teiste malevkondadega. Praegu on malevkonna koosseisus üks lahingurühm, kaks sisekait-serühma, formeerimisüksus ja juhtimis-ta-galarühm. Rävala malevkonna liikmeskon-da kuulub üle 370 mehe ja naise.

TASUJA

____________________

____________________

TASUJA

____________________

____________________

Nr.1

24.august 2013tänapäev

Räva la malevkond sa i t aas lood ud Har jumaleva taastamisel ühes teiste malevkondadegaEsimesest aastast peale sai pealikuks vanemveebel, 1998 - 2007 juhtis malevkondanooremseersant

, 2007-2010vanemveebel

ning aastast2011 juhib Rävala malevkonda lipnik

,kellele on abiks aktiivne kaitseliitlane malevkonnapealiku abi nooremseersant

.Praegu kuulub malevkonna koosseisu 1 lahingrühm,2 sisekaitserühma, formeerimisüksus ning juhtimis-t a g a l a r ü h m .Rävala malevkonna liikmeskonda kuulub üle 370mehe ja naise. Kuigi uue seadusega pole malevkondotseselt seoses teiste KL struktuuriüksustega,siis Rävala malevkond on tihedas koostöös omaterritooriumil tegutsevate noorterühmadega ningn a i s k o d u k a i t s e j a o s k o n d a d e g a .Noorkotkaste ja kodutütarde rühmad tegutsevadKurtnas, Kuusalus, Kolgas ja Loksal. Üheksprioriteediks on seatud noorterühmade loominening liikmeskonna kasvatamine. Lisaks on 2naiskodukaitse jaoskonda - Rävala ja Viimsi.

Andres Lepik

Teet SädekiviToomas Treiman

Lauri Lasimer

Rein Peetrimägi

lipnik Lauri Lasimer

n-srs. Rein Peetrimägi

Rävala jaoskond

Viimsi jaoskond

Malevkond

V i i m s i s s e t a a s l o o d i n a i s k o d u k a i t s e j a o s k o n d 2 0 1 1 a a s t a n o v e m b r i s .

S e l a a s t a l s a i V i i m s j a o s k o n d j u b a 7 8 a a s t a s e k s . K u i g i I E e s t i V a b a r i i g i

a j a l e i k u u l u n u V i i m s i j a o s k o n d R ä v a l a m a l e v k o n n a a l l a , s i i s t ä n a s e k s

taasloodud Viimsi jaoskond teeb aktiivselt koostööd malevkonnaga. Koos osaletakse maakaitsepäeval, perepäeadel,

messidel-laatadel, Viimsi naised kuuluvad Rävala formeerimisüksusesse.Samuti on üks põhitegevusaladest avalikud suhted

n i n g k o o s o s a l e t a k s e e r i n e v a t e l p r o m o ü r i t u s t e l .

Viimsi jaoskonna esinaine on alates taasloomises t Helen Allas nng aseesinaine Helen Ottep

Rävala naiskodukaitse jaoskond sai taastatud 2004.aastal. Rävala naised tegutsevad

aktiivselt noortega ning üks peamisi tegevusalasid on toitlustamine. Lisaks veel on

Rävala jaoskonnas rühmaparameedik, side- ja staabigrupi liikmed ning tublid spordinaised.

E s i m e n e t a a s l o o d u d j a o s k o n n a e s i n a i s e k s o l i S i i r i B l a n k ,

kes andis teatepulga Maris Borštšik’ule, siis Heli Jürissonile ning aastast 2013 on

Rävala jaoskonna esinaine Elbe Kuuspalu ning ase-esinaine Lana Toomvap

.

Malevkonna lipp taastati Jõelähtme ja Viimsi valla abiga ning annetati malevkonnale Viimsis 23.juunil 1998.aastal.

Rävala malevkonna rinnamärk, nagu teda näeme pildil, kinnitati kaitseliidu ülema poolt 1938.a. alul. Märgi normaalne

s u u r u so n

4 6 x 3 6m i l l i m e e t r i t .

Muistne Rävala maakond, mida tunneme praegu Tallinna ümbruse nime all, kuulub suurelt osalt Rävala malevkonna

piirkonda.Rävala naakonnal oli vanasti täita suur ülesanne oma ja kogu Eesti riigi pealinna R ä v a l a (Tallinna) kaitsmisel.

Sellek oli ehitatud suur hulk linnuseid. Neist tähtsaim oli I r u linnus. Kõik linnused ja kogu Rävala maakonna rahvas

o n a a s t a s a d u v a p r a l t t ä i t n u d s e d a ü l e s a n n e t .

Malevkonna rinnamärk tahab oma kujutsega öelda, et sedasama on valmis tegema ka kaitseliidu Rävala malevkond

praeguse ajal ja edaspidi. Vaprat võitlust ja võitu tähistab märgil suletud värav. Malevkonna kindlat tahet olla nagu

Keerub meie kalli kodumaa ja tema pealinna kaitsjaks, märgib ära mõõk ning võitlejate ja võitjate häid ja

vapraid tegusid kroonib pärg-

Sümboolika

Ajakiri “Tasuja” on Rävala malevkonna häälekandja. Soovime taastada I Eesti Vabariigi aegset traditsiooni ning loodame, et malevkond jätkab oma ajakirja

väljaandmist ka tulevatel aastatel ning tähtpäevadel.

E. Kuuspalu

H. Allas

TASUJA____________________

____________________

____________________

____________________

Nr.1

24.august 2013

Rävala malevkonna häälekandja

Rävala malevkond 95 aastane!

tiraaz 150 tk

hind: 1 euro

Ltn. E.Heinaru

Rävala malevkonna pealik

“Tasuja” nr.5 1938

“ R ä v a l a m a l e v k o n d o n j õ u d m a s

2 0 . e l u a a s t a - t u l b a j u u r d e , k u n a

k ä e s o l e v a a a s t a s ü g i s e l , t ä p s e l t

11.novembril 1938.a. täitub 20 aastat

k a i t s e l i i d u t e g e v u s e a l g u s e s t .

Tegel ikul t tegutses KL põrandaaluse

organisatsioonina augustikuust 1918.a.,

k u i d a v a l i k u o r g a n i s a t s i o o n i n a

11.novembrist 1918.a. öösel Ka Rävala

m a l e v k o n n a a l g a a s t a t u l e b l u g e d a

sellest ajast, tolleaegse Linnaümbruse

jaoskond. hiljem malevkond, ja alates

l ä i n u d a a s t a s t k ä e s o l e v a a j a l o o l i s e

n i m e t u s e g a . K a i t s e l i i d u j a o s k o n n a d

allusid tol ajal Maakonna Kaitseliidu

j a M i i l i t s a Ü l e m a a l l a . A l a t e s

2 . v e e b r u a r i s t 1 9 1 9 . a . m i l m ä ä r a t i

n.-ltn. Putmaker Tallinna linnaümbruse

kaitseliidu ülemaks, on malevkonnal juba

iseseisev kuju. 3.detsembrist 1924.a.

algas malevkonnas uus ajajärk, mis päeval

t o l l e a e g s e R a h v a v ä e Ü l e m a m a j o r

S a u l e p’ i- VR II/3 - poolt relvastati

esimene kompanii Sauel. Sellest päevast

on organiseerimise töö kestnud pidevalt

ja hoogsalt tänini ja kestab ka edasi.

Rävala malevkonna pealikuks, arvates

1925.a. kuni 1934.a. oli Harjumaa KL looja

major Saulep ja alates 1934.a. ltn. E.Heinaru

-V R

I I / 3 .

Malevkond on oma tegevuses olnud järjekindel,

pole põlanud raskusi ega vaeva. On oma

ridadesse koondanud kogu linnaümbruse

teguvõimsa elemendi, on organiseerinud

noorte koondised ja toetavliikmete pere

ja on oma väljaõppelt jõudnud tunnustatud

s e i s u k o h a l e .

Malevkond on nüüd valmis oma lippu vastu

võtma ja selle all ka võitlema. Koos meeste

ja noortega on arenenud ka naisüksused.

Kohe pärast detsembrit 1924.a. koondusid

.

kuna lipuvarras ja KL embleem seal otsas on

annetatud meie lugupeetud Harjulase, Harju

Maleva pealiku abilt O. S u u r s ö ö t ‘ ilt.

Nii niit-niidi järgi on kantud kokku lipu tarbed

ja sellest saanud ilus lipp, sama, kui üksikutest

kaitseli idu liikmetest on koondunud tugev

ka i t se l i i t ku i t e rv ik . 20 aas ta jooksu l on

malevkonnas t l ahkunud mi tmedk i l i ikmed .

On olnud noor i e lu jõul is i mehi , kes koos

malevkonnaga pühitsevad oma 20-aastast KL tööd.

Ja ikka tublimaid megi, naisi ja noori koguneb

malevkonna ridadesse, kes valmis on kaitsma

kallist koduMalevkonna üksuste juhtivad jõud on kõik

energ i l i sed , tub l id in imesed . Malevkonna

eripealikute kogu on väärt omal alal ja see

o n g i t a g a t i s e k s , e t k a e d a s p i d i e i r a u g e

malevkonna tahe ega nõrgene tema va im.

Malevkonna koosseisu kuulub 12 mees-, 10 nais-

ja noorte üksust, kokku üle 1500 liikmega.

Malevkonnast on moodustatud tubli lahingpataljon

Vabadussõja veteraani major A. K u l a s a l u

VR.II/3 juhtimisel . Malevkond on seotanud

endale väärtusliku väliköögi ja telgid, on loonud

oma orkestri ja majanduse. Malevkond võib

oma sõprade ringi kuuluvaks lugeda parimaid

E e s t i p o e g i j a t ü t r e i d .

Malevkonna 20.aas tapäeva tähise l , es i tades

malevkonda oma K.L. kõrgematele juhtidele

kui ustavat ja riigitruud üksust, palun edasi anda

meie riigi valitsusele kinnituse meie valmisolekust

kaitsta oma kodu ja meie armastatud esimesele

Vabar i ig i Pres iden t K. P ä t s ‘ i l e meie

lugupidamisavaldus ja tõotus, jääda ustavateks

eestlasteks,kes tahavad olla väärt oma ilusat kodumaad.

Siinsamas kinnitan, et malevkond ei jää seisma senistele

saavutustele, vaid tahab edasi areneda, edasi koondada

oma ümber kõiki Rävala malevkonna kodanikke, kus

igaüks oma võimaluste piires ja üle selle töötab kaasa

r i i g i ü l e s e h i t a m i s e l . ”

üksuste juurde naised, kes hiljem moodustasid

endast jaoskonna, kes toitlustamise ja

sissetulekute hankimise vaeva on võtnud

meestelt ja kelle kaasabil on võidudki jõuda

nii kaugele. Naiste energilised käed on kogunud

ka malevkonna lipu jaoks niidid, naised on selle

valmistanud ja malevkond on uhke, võides lippu

tõstes tänada oma naisi selle töö eest

Lippu on naised oma hinge sisse õmmelnud sea

hoiama ta alal. Lipuriiet ümbritsevad narmad

on toonud meie majanduspealik R o o s m a,.

Ajalugu

Ed. Butmaker

kolonel

O. Suursööt

maleva pealiku abiE. Saulep

major

7

Ko

ost

öö

Kuulsa suurte purjelaevade regati Th e Tall Ships Race (TSR) osavõistlusel seilavad ligi sada purjelaeva tegid pärast 600-miilist

teekonda Taanist Aarhusist 17.–20. juulini vahe-peatuse Helsingis. Meritsi saabunud külalisi tee-nindas ligi 120 kontaktisikut, kelle seas oli ka kolm eestlast: Kaitseliidu Tallinna maleva Meredivisjoni ohvitserid nooremleitnant Oliver Raal ja lipnik Martin Indrek Miller ning Tallinna Jahtklubi pur-jetaja Priit Koff . Helsingist suundus TSR osavõtjas-kond Riiga. Ülesõidul peatuvad mitmed laevad ka Tallinna ja Saaremaa piirkonna sadamates.

Helsingi suurim vabaõhuüritus

TSRi laevastiku teenindamist Helsingis korralda-nud juhtstaabi, ametliku nimega Harbour Center’i eestvedajaks oli Soome mere-väeliste vabatahtlike organi-satsioonide ühendus Sininen Reservi. Teised olulised part-nerid juhtstaabis olid Helsingi linn, Helsingi sadam ja Soome merevägi. Linn kuulutas TSRi 2013. aasta Helsingi suuri-maks vabaõhuürituseks.

Kontaktisikutele oli korralda-jate poolt välja töötatud spet-siaalne nutitelefonitel töötav tarkvara, mis võimaldas, sõltu-mata asukohast, jälgida reaalajas laevateenistuses toimuvat, sh tellida teenuseid (kaldavool, kütus, vesi, pilss), järgida operatiivinfot, leida vajalikke kontaktandmeid jpt. Kontaktisikutele oli laevade teenindamiseks lisaks tarkadele nutitelefonidele tagatud ka erimärgistusega riietus (särgid ja vih-makeep sildiga „Liaison Offi cer“), majutus Helsingi südalinnas ning toitlustamine.

Eestlaste osalemine TSRi Helsingi meeskonnas sai võimalikuks tänu Eesti Reservohvitseride Kogu

Meredivisjoni ohvitserid HelsingisEestlased lõid kaasa kuulsa avamereregati teenindamisel

(EROK) ja Soome samalaadse organisatsiooni Reserviupseeriliitto (RUL) headele sidemetele. Osalemist toetas EROK mereväeohvitseride sekt-siooni ja Kaitseliidu Meredivisjoni ning Tallinna Jahtklubi hea siseriiklik koostöö.

Kuulus avamereregatt

Kaitseliidu Meredivisjoni ohvitserid ja allohvitse-rid on viimase kümne aasta jooksul teenindanud koostöös mereväega enamikku Eestisse tehtud sõjalaevade visiitidest, mistõttu olid ka ülesanded ja vastutus TSRil detailideni selged ja ette teada. Samuti oli see hea võimalus tutvuda lähemalt Helsingiga, praktiseerida eelkõige merendusalast soome ja inglise keelt ning näha väga lähedalt aja-loolisi purjelaevu.

Helsingi oli neljandat korda TSRi ürituse võõrus-taja. Viimati oldi võõrustaja rollis 13 aastat tagasi. Ürituse raames Helsingis peatunud laevadest oli suurimaks (pikimaks) eestlastele hästi tuntud nel-jamastiline Kruzenshtern. Kaugeimateks-eksoo-tilisemateks külalisteks olid laevad Mehhikost (Cuauhtemoc), Brasiiliast (Cisne Branco) ja Omaa-nist (Shabab Oman). Mehhiko laev oli ka suurima meeskonnaga – pardal 276 meremeest ja -naist.

Th e Tall Ships Race on rahvusvaheline iga-aastane avamereregatt, kus võistlevad suured purjelaevad – vanad purjekad ja moodsad jahid. Regati eripäraks on nõue, et vähemalt pooled osalevate laevade meeskonnaliikmetest peavad olema 16–25-aas-tased noored. Regatt sai alguse 1956. aastal, kui Londonis tegutsenud juristi Bernard Morgani eestvedamisel korraldati 20 purjelaeva osavõtul regatt Torquay’st Ühendkuningriigist Lissaboni Portugalis. Erakordselt suure huvi tõttu asutasid eestvedajad ühenduse Sail Training International, mis on olnud kõigi järgmiste regattide korraldaja. Regatt korraldatakse igal aastal erinevas piirkon-nas.

CA

RS

TE

N R

EH

DE

R/E

PA

The Tall Ships

Race on

rahvusvahe-

line iga-aastane

avamereregatt, kus

võistlevad suured

purjelaevad, vanad

purjekad ja mood-

sad jahid.

8

Ka

itse

liid

u k

oo

l

ERIK REINHOLDKaitseliidu kooli juhataja

Nüüdseks on Kaitseliidu kool juba tosin aastat koolitanud organisatsioonile uusi jao-, rühma- ja kompaniipealikke. Suur osa kooli

lõpetanutest juhivad ka reaalselt üksuste eesotsas kaitseliitlasi ja viivad läbi väljaõpet. Samas anname endale selgelt aru, et läbiviidud kursused ei ole saanud anda täielikult ettevalmistust kõigi vajalike ülesannete täitmiseks ja igas olukorras toimetule-kuks. Täpsemalt – niisugust ettevalmistust ei saagi olemas olla, sest maailm meie ümber, sõjandus sealhulgas, areneb hoogsalt ning meie teadmised ja oskused vajavad pidevat ajakohastamist.

Nii on näiteks Soome sõjandusteoreetikud leid-nud, et juhile tarvilike kompetentside tipus asub erialaste ja sotsiaalsete pädevuste kohal just õppi-misvõime, mis tagab juhile vajaliku tegevusvaba-duse ja kohanemise pidevalt muutuvates, ootama-tutes olukordades. Seega on hea juht see, kes tahab

Kaitseliidu kool kutsub pealikuid täiendõppeleKaitseliidu kool muudab töörütmi selliselt, et nüüd ja edaspidi koolitatakse tasemekursustel rühmavanemaid, rühmaülemaid ja kompaniiülemaid paaritutel aastatel, paarisaastatel hakatakse andma täiendõpet ja koolitatama staabiohvitsere.

ja suudab pidevalt õppida. Kui pealt kümmekonna aasta eest oli Kaitseliidus kriitiline puudus üldse mingisugusegi sõjalise ettevalmistuse saanud allüksusejuhtidest, siis seni äratehtud tubli töö võimaldab meil nüüdsest enam keskenduda kvan-titeedilt kvaliteedile ja pakkuda järjepidevat ene-setäiendust ka nendele, kellel viimased kursused juba ammu seljataga.

Kool muudab töörütmi

Selleks, et pakkuda täna ametikohtadel olevatele allüksuste pealikele asjakohast ja kvaliteetset täiendõpet, on kavas alates 2014. aastast põhi-mõtteliselt muuta Kaitseliidu kooli sõjaväelise

juhtimise õppesuuna töörütmi. Niisiis teeb kool järgmisel aastal sõjaväelise juhtimise tasemekursustes pausi, st uusi rühmavanemaid, rühmaülemaid ja kompa-niiülemaid ei koolitata. Nooremallohvitseride kursused Tartu ja Harju

malevas jätkuvad aga samas mahus.

Vabaneva ressursimahu arvelt hakkab kool pak-kuma 2014. aasta jooksul täiendõppemooduleid nendele, kes on Kaitseliidu koolis või mujal oma allohvitseri- või ohvitserikursused läbinud ja praegu üksusi juhivad. Kavas on pakkuda täiend-õpet järgnevates valdkondades: vastaseõpe, lahin-guplaneerimise toimingud, kaudtule juhtimine, linnalahing, side ja elektrooniline võitlus, pioneeri-teenistus. Kõigis nimetatud valdkondades koostab kool 2–4 õppenädalavahetuse mahuga moodulid, mille hulgast soovijatel on võimalik endale vajalik ja huvipakkuv välja valida.

Moodulite detailne kavandamine on koolis töös ja info nende täpse sisu ja ajakava kohta jõuab male-vateni Kaitseliidu ülema aastakäsu ja 2014. aasta tööplaaniga.

Staabikursused jätkuvad suuremas mahus

Vajadus malevate staapides ametis olevate vaba-tahtlike ohvitseride ja allohvitseride koolituse järele on aktuaalne juba pikemat aega. Ressursi-nappuse tõttu suutsime 2013. aastal läbi viia vaid ühe staabi tehnika kursuse. Aastal 2014 pakub kool samuti nii staabi tehnika kursust, mis on järg-

Niisiis teeb

kool järgmi-

sel aastal

sõjaväelise juhti-

mise tasemekur-

sustes pausi.

Kool plaanib alustada täiend-

õpet valdkondades nagu vastaseõpe,

lahinguplaneeri-mise toimingud,

kaudtule juhtimine, linnalahing, side ja elektrooniline

võitlus ja pioneeri-teenistus

LIIV

I RE

INH

OL

D

9

Ka

itse

liid

u k

oo

l

Kaitse Kodu! 7/2013

Nii täiendõp-

pemoodulite,

staabikursuste

kui ka nooremalloh-

vitseride kursuste

lõpetanud on 2014.

oktoobris oodatud

integreeritud harju-

tusele Kotkalend.

nevatele staabi erialakursustele pääsemise aluseks ja eelduseks, kui ka staabi erialakursusi luureoh-vitseri, operatiivohvitseri, logistikaohvitseri ja sideohvitseri ettevalmistamiseks.

Staabikursused on ajaliselt pikemad – 3–6 õppe-nädalavahetust – ja eeldavad osalejatelt kompa-nii tasandi koolitust või kogemust. Loomulikult kaasab kool antud kursustele instruktoritena parimaid asjatundjaid nii Kaitseliidust kui ka kait-seväest.

Nii täiendõppemoodulite, staabikursuste kui ka nooremallohvitseride kursuste lõpetanud on 2014. oktoobris oodatud integreeritud harjutusele Kotka-lend, mille käigus on kõigil võimalik pataljoni raa-mistikus oma teadmised ja oskused proovile panna.

Uues rütmis edasi

Nagu öeldud, teeme tasemekursustes vaid aastase pausi ja liigume edasi rütmis, mis võimaldab nii uute juhtide koolitamist kui ka täiendõpet ametis olijatele. Niisiis hakkavad tulevikus paaritud aastad olema uute tasemekursuste läbiviimise ajaks ning paarisaastad täiendõppeks ja staabikursusteks.

Selline rütm võimaldab malevatel senisest rahu-likumalt ja pikema aja jooksul tegelda talendi-otsinguga ja uute juhikandidaatide värbamise, ettevalmistamise ja koolituse plaanimisega, mis peaks omakorda aitama kaasa tasemekursuste

KA

ITS

EV

ÄG

I

Kaitseministeerium toetab nelja kaitsetööstusprojektiKevadel välja kuulutatud kodumaiste kaitsetööstusettevõ-tete toetamise programmi alusel valis kaitseministeerium konkursile laekunud 11 projekti hulgast välja neli, millele riik eraldab kokku 264 000 eurot. „Ministeerium sõlmis toetus-lepingud nelja Eesti kaitsetööstusfi rmaga, mille loodavaid tooteid ja tehnoloogiaid saab tulevikus kasutada riigikait-ses,“ ütles kaitseministeeriumi pressiesindaja Artur Jugaste.

„Näiteks toetab kaitseministeerium ettevõtete Maru Metall ja Semetron mobiilse traumakeskuse loomist, mis toob me-ditsiinilise abi lahingutegevuses haavata saanud kaitseväe-lastele lähemale. Ettevõtete eesmärk on ehitada mobiilne ja lühikese ajaga töökorda seatav keskus, milles on operat-sioonisaalile lähedased tingimused ja kus vigastatuile saab anda ulatuslikku esmatasandi abi. Ettevõtted kasutavad keskuse loomisel Afganistanis teeninud Eesti välikirurgide ja kaitseväe meedikute kogemusi,“ sõnas Jugaste.

Osaühingu Vesimentor projekti eesmärk on luua kergesti teisaldatava, vastupidava ja kuni kümme inimest mahutava pommikeldri prototüüp, lisaks toetab kaitseministeerium ka riigikaitses multirootoritehnoloogiat katsetavat ettevõtet ELI ja kaitseotstarbelisi sidelahendusi arendavat ettevõtet Cybernetica, ütles Jugaste. Toetatud projektidest saavad Maru Metall ja Semetron kokku 98 850 eurot, Vesimentor 20 700, ELI 98 000 ja Cybernetica 46 651 eurot.

Uus konkurss järgmiseks aastaks kuulutatakse välja juba tänavu. Taotluste hindamisel lähtutakse projekti otstarbe-kusest riigikaitsele ja julgeolekule, oluline on projekti rahvusvaheline konkurentsivõime. Arvesse võetakse ka projekti tasuvust, ettevõtte võimekust ja arendusprojekti teisi rahastajaid. Taotlusi hindab kaitseministeeriumi kaitsetöös-tuse arenduskomisjon, kuhu kuuluvad kaitseministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, kaitseväe, siseministeeriumi, politsei- ja piirivalveameti, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, patendiameti ja Arengufondi esindajad.

BNS

piisava hulga ja kvaliteediga õppuritega täitmisele. Ka on koolil võimalik aastatel, mil ühed või teised kursused on läbiviimispausil, uuendada nende õppekavasid ja õppematerjale, sest piltlikult öeldes on sõitva rongi remontimine keerukas ja ohtlik ettevõtmine.

Nendele, kel on plaanis 2015. aastal asuda tasemekursus-tele vanemallohvitseriks, rühmaülemaks või kompa-niiülemaks õppima, on 2014. aasta just õige aeg läbida kooli inimressursi arengu õppesuunas läbiviidavad eelduskursused, nagu inst-ruktorikursus ja „Juhtimine praktikas“.

Kahtlemata toob igasugune muudatus aastatega väljakujunenud rutiinis endaga kaasa arusaamatust, segadust ja vastusei-sugi. Antud muudatus lähtub malevate väljaõppe praktikutelt ja kooli instruktoritelt saadud tähele-panekutest ning Kaitseliidu, kaitseliitlaste ja kooli ressursside analüüsist. See näitab, et aeg muuda-tusteks on küps. Loodame, et rütmimuutus aitab kaasa Kaitseliidu vabatahtlike pealike sõjaliste teadmiste ja oskuste taseme paranemisele ja pakub põnevat vaheldust maleva tegevustele ning võimal-dab viljakat suhtlemist ja kogemuste vahetamist teiste malevate kamraadidega. Tere tulemast taas kooli, pealikud!

10 Kaitse Kodu! 7/2013

TANEL JÄRVET, leitnantKaitseliidu Tallinna maleva Põhja üksikkompanii

Praegu kulub peaaegu töönädal, et osaleda Admiral Pitka luurevõistlusel. Paljudes punk-tides oli võimalik enne ülesannet kaks-kolm

tundi magada ja luureks oli aega 34 tundi (sh kaks ööd magamiseks). Võistlejad, kes suudavad päevas liikuda 40 km, suudavad seda jätkata kas või viis päeva järjest. Ajaliselt pikaks venitatud patrull-võistlus kulutab lihtsalt aega, mitte ei näita enam võistlejate suutlikkust. Spordis toimib valda-valt põhimõte, et tapab tempo, mitte distants.

Allpool kirjeldan, kuidas võiks minu meelest Admi-ral Pitka luurevõistlust edasi arendada, et sellest saaks tõepoolest kaitse-väe ja Kaitseliidu luurepatrullide aasta tähtsaim õppus-võistlus. Olgu kohe öeldud, et paljud põhi-mõtted on pärit patrullvõistluselt Swiss Raid Com-mando, mida neli aastat pole enam korraldatud.

Militaaroskuste faas

Võistlus võiks olla suures plaanis jaotatud kahte faasi (tulevikus võib algusesse lisada ka vastupida-vusfaasi, kuid esmalt peaks piirduma kahefaasilise võistlusega). Esiteks tuleks aega oluliselt kokku suruda, sest lisaks osalejatele peavad töö kõrvalt aega leidma ka paljud abilised, kes kontrollpunkte ette valmistavad. Avarivistus on mõttekas kor-raldada vahetult enne algust, näiteks reede hom-

Mõtteid Admiral Pitka luurevõistluse arendamiseks

Kindlasti on kaitseliitlastele ja kaitseväelastele vajalik Eesti oma mastaapne patrullvõistlus. Nii saab treenida luurepatrullidele vajalikke oskusi juba võistluseks valmistudes ja koguda võistluse käigus oskusteavet (vt lisainfot lk 11).

Võistlusalad tu-

leks teada anda

2014. aasta

jaanuaris, et võistlejad

saaksid vajalike oskus-

te omandamiseks enne

patrullvõistlust välja-

õpet kavandada.

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

mikul kell 8 nii, et sellele järgneb kohe võistlejate varustuse kontroll.

Reedel kell 9–19 täidetaks militaaroskuste ülesan-deid, mida võiks olla näiteks 20. Ajaline arvestus seejuures oleks järgmine: liikumiseks järgmisesse ülesandepunkti 10 minutit, ettevalmistusaeg 5 minutit, sooritus 10 minutit ning tulemuste fi k-seerimiseks ja patrulliülema poolt allkirjastamiseks 5 minutit. Igast ülesandepunktist peab 10 tunni jooksul läbi käima 30 patrulli ja seepärast on igal patrullil võimalik kulutada seal kuni 20 minutit. See-juures lubataks patrull ülesannet täitma senikaua, kui kümneminutilisest sooritusajast on jäänud kas või 5 sekundit (selle ajaga suudab tiim näiteks püs-tolilaskmisel veel mitut märki veel tabada).

Kui ülesannete vahel tuleb läbida kuni 1 km, on kümneminutiline kontrollpunkti liikumine piisav. Oluline on, et iga ala juures, kus patrull ülesannet täita ei oska, neid õpetataks (tõsi, punkte selle

Põ

hit

ee

ma

Sobivate lasketiirude nappus seob võistluse kindlate piirkondadega

PÄIV

I-PÄ

ÄS

U K

RE

UT

ZW

AL

D

11

Põ

hit

ee

ma

Kaitse Kodu! 7/2013

Militaaroskus-

te faasi kuus

parimat tiimi

saaksid kolme minu-

ti jooksul valida oma

lahinguülesande.

Lis

ain

fo 1 ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUSE

ÕNNESTUMISED

Komplekslaskmine päevasel ajal Män-niku lasketiirus (nii automaat kui ka püstol) — sihtmärgid olid grupeeritud nii, et patrull pidi jagama, kes laseb püsti, kes põlvelt jne.

81 mm miinipilduja ülespanek ja otse-sihtimisega imitaatorist laskmine.

Öine laskmine Klooga lasketiirus — dis-tants oli ca 40 meetrit ja ka tavaliste öösihikutega oli võimalik sihtmärke tabada.

Meditsiiniülesanne, kus haavatuid tuli päästa miini otsa sõitnud BTRist.

Lõppjooksu lõpus takistusrada Murru aherainemäel ja Rummu järves.

Võimas tunne, kui võistluse stardis oli kohal Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili, kes soovis patrullidele edu ja vastupidavust.

Järvakate korraldatud meditsiiniülesanne sai osalejatelt oma eheduse tõttu palju kiidusõnu

eest maha arvates). Nii on võistlusel ka õppimise tähendus ja osalejatele jääb hea mälestus.

Kõik ülesanded tuleb sooritada relva ja varustu-sega. Võistlusalad peaksid valdavalt olema sõjalis-tehnilised, mitte lihtsalt füüsise hindamine (vt lisainfo 2). Viimased taktikaülesanded (vt lisainfo 2: 18–20) tuleks sooritada laseranduriga relva-dega, et välistada vaidlusi, kui õige oli taktikaline liikumine või kes enne pihta sai. Nimetatud mees-konnataktikad aitavad valmistuda ka järgmise päeva lahinguülesandeks.

Võistlusalad tuleks teada anda juba 2014. aasta jaanuaris, et patrullid saaksid vajalike oskuste omandamiseks enne 2014. aasta augusti patrull-võistlust oma üksustes-malevates väljaõpet kavan-dada. Võistlusalade juures tuleks lisaks läbiviijatele ka kohtunikutöö usaldada kaitseväe ja Kaitseliidu vastava ala spetsialistidele. Nii varem Erna kui ka nüüd Pitka retkel on olnud probleemiks, et kohtu-nikud ei juhi ülesande sisulist läbiviimist.

Militaaroskuste faasi tulemused saab kokku arves-tada kella 20ks, misjärel antaks kuni kella 21ni patrulliülematele üldkäsk ja valitaks militaaroskuste faasi paremusjärjestuse alusel lahinguülesanne (missioon). Samal ajal lasevad patrulli teised liikmed paukpadruni-tega sisse relvade laserandu-rid. Lahinguülesande valikul tasuks kasutada formaati, mis oli kasutusel Swiss Raid Com-mandol: üldkäsu andmise ruumi kõrvalruumis on seintel kõigi lahinguülesannete trassi kaardid, lahinguülesandele mineku ja väljatuleku distants, ülesande kirjeldus ja punktide summad ülesande eest, trassi eest ja elu kaotamisel. Militaaroskuste faasi kuus parimat tiimi saaksid kolme minuti jooksul valida oma lahinguülesande. Seejärel vali-

KARRI KAAS

Esimesel päeval Männiku karjääris pidid võistlejad ra-kendama oskusi paadisõidus ja pinnaltpäästmises

EH

A JA

KO

BS

ON

vad oma lahinguülesande kolme minuti jooksul patrullid, kes saavutasid militaaroskuste faasis 7.–12. koha, seejärel järgmised kuus patrulli jne. Kuna üldvõitu ihkajad võtavad rasked ülesanded, pole vaja karta, et nõrgematele jäävad kõige kee-rulisemad.

Lahinguülesande kirjeldus ja võistkonnale mõel-dud neli kaarti oleksid ümbrikute sees samas laua peal. Seejärel tuleb võistkonal laost välja võtta plaaniga sobiv kogus laskemoona (paukpadrunite maksimumkogus võitleja kohta on 500, sest lahin-gumoona ei võitleja jõuaks üle 500 padruni kaasas kanda), tankitõrjerelv(ad), lõhkeaineimitatsiooni jm vahendid.

12

Põ

hit

ee

ma

Kaitse Kodu! 7/2013

Vastutegevust teeksid kohalikud Kaitseliidu male-vad, mille üksustel on võimalik harjutada maa-ala julgestamise taktikat ning vastase luure-diver-sioonigruppide hävitamist varitsuste või tule ja liikumisega. Ajaliselt on reede õhtu sobiv, et saada kokku suurem hulk Kaitseliidu üksusi, millega olla kella 22st valmis tegema vastutegevust.

Igale missioonile minek oleks 25–40 km sõltuvalt raskusastmest (ja see omakorda määrab lisaks lahinguülesandele missiooni väärtuse punktides). Minekuks oleks aega 6–10 tundi, mis tähendab, et tunnis tuleks läbida umbes 4 km. Selline tempo survestab ajaliselt ja nõuab patrulli liikmete head füüsilist vormi.

Kindlasti tuleks anda võistkonnale neli kaarti. See annaks patrullile valida, kas liikuda nelja-kesi või paaris või üksinda. Reaalses olukorras antaks luure-diversioonigrupi igale liikmele kaart, nii et pole mõtet seda valikut piirata. Missiooni võib täita ka üks võitleja ja kui teised patrulli liikmed jõuavad ülesandele hiljem, aga soorituse aeg veel käib, võivad nad kohe tege-vusse liituda.

Admiral Pitka luurevõistlus muutub järjest mitmekülgsemaks

Admiral Pitka luurevõistluse korralduslikku poolt aitab mõista retke ülema abi ja koordinaator Urmas Reitelmann.

Esimene Admiral Pitka luurevõistlus on nüüd peetud. Kuidas läks?Admiral Pitka luurevõistluse korraldamisel lähtusime eelkõige sellest, et tegemist on luu-revõistlusega, millel on väga kindlalt välja

kujunenud kontseptsioon, seda saab muuta ainult ülesandeid lisades või eemaldades. Milleks lammutada midagi, mis töötab juba niigi hästi. Arvestama pidime ka sellega, et meil oli luurevõistlustes aastane paus. Peale on tulnud uued tegijad, kes pole nii pikkadel võistlustel osalenud. See mõjutas teatud määral ka trassi vali-kut. Meie eesmärgiks ei olnud teha rada, mida pooled võistkonnad läbida ei suuda. See poleks kellelegi midagi

Tänavuse

võistluse

trassi vali-

mine oli keeruline.

Näiteks luureobjek-

ti asukoha paikapa-

nek. Me ei saanud

ju minna suvalisele

eramaale.

andnud. Arvan, et see oli õige otsus, sest mõned inimesed tulid pärast lõpurivistust meid tänama ja kiitma. Samuti oldi rahul erinevate ülesanne-tega rajal. Head tagasisidet andsid ka võistlusel osalenud väliskülalised ja vaatlejad, kelle hulgast on mõned lubanud järgmisel aastal oma mees-konna välja panna.

Tänavuse võistluse trassi valimine oli keeruline. Näiteks luureobjekti asukoha paikapanek. Me ei saanud ju minna suvalisele eramaale, vaid pidime jääma ikkagi kooskõlastatud aladele. Siin oli ka väga palju põlde, kuhu ei tohtinud võistlejaid lasta. Praegu oleme seotud laskeväljadega. See ankurdab meid seetõttu, et laskmiskoht peab võistlusel olema. Paraku pole igal maleval veel oma lasketiiru. Seetõttu peame järgmiste võistluste planeerimisel arvestama olemasolevate tiirudega. Harjumaal korraldatud võistlusel oli Harjumaa pitser: tihe teedevõrk, tihe asustus, sisuliselt maja majas kinni. Järgmine võistlus, mis korraldatakse Virumaal, tuleb aga hoopis teistsugune.

Vastute-

gevust

teeksid

kohalikud Kait-

seliidu malevad,

mille üksustel on

võimalik harju-

tada maa-ala

julgestamise

taktikat.

Varakult tulevase võistluse ülesannete tea-tavaks tegemine annaks võistkondadele nii lähemalt kui ka kaugemalt aega harjutada

KA

RR

I KA

AS

Lahinguülesande faas

Pitka retkel võiks olla näiteks viis missiooni viies piirkonnas: 1) varitsus vastase väikekolonnile;2) sõjavangi vabastamine vastase käest (sh tema

kaasatoomine);3) lahingupatrull vastase sidepunkti või vaatlus-

posti hävitamiseks;4) diversiooniülesanne (lõhata raudtee, sild vmt);5) vastase tugipunkti luure.

Lahinguülesandele stardiksid patrullid 30-minu-tiliste vahedega kell 22–01, st igal minekusuunal kuus patrulli. Patrullid täidaksid lahinguülesan-deid laupäeval määratud ajal vahemikus kella nel-jast üheteistkümneni.

13

Põ

hit

ee

ma

Kaitse Kodu! 7/2013

Mida toob Admiral Pitka luurevõistlus tulevikus?Tänavune võistlus ei olnud raske füüsiliselt, vaid ikka ülesannete poolest, mis ei tähenda seda, et järgmisel aastal ei võiks see olla teisiti. See sõltub puhtalt maasti-kust, mis meid uues kohas ees ootab. Tahame laiendada ka üleannete ringi. Kavas on võistlusele lisada selline etapp, mis sisaldab tegelikku luurepatrulli liikumise taktikat, mitte lihtsat vantsimist. Kuidas see päriselt välja nägema hakkab, on veel natuke ennatlik rääkida. Kavas on muuta võistlus keerulisemaks ülesannete abil, mitte raja pikkust kasvatades. Tänavu oli võistlejatel suhteliselt palju aega kasu-tada. Tulevikus see ilmselt nii ei jää. Tahame muuta nende elu tihedamaks, et nad ei saaks kuigi kaua puhata. Pikk kõndimine ühest punktist teise küll väsitab, kuid vaevalt see võistluse paremaks või põnevamaks teeb.

Oluliseks muutuseks edaspidi on ka see, et võistluse töökeeleks saab inglise keel. Selle põhjus on lihtne: tegemist on rahvusvahelise võistlusega. Praegu on koha-likel võistlejatel väliskülaliste ees selge eelis. Inglise keelele üleminek tasandaks seda märgatavalt ja kõik meeskonnad oleksid päritolule vaatamata võrdses seisus.

Plaanis on ka järgmise võistluse ülesanded võimalikult vara ära kinnitada ja potentsiaalsetele osalejatele teatavaks teha. Päris detailidesse me selle juures muidugi laskuma ei hakka, kuid teatud märksõnade kaudu peaksid nad küll aimu saama, mis neid ees ootab, et neil oleks võimalus õigeaegselt ettevalmistusi tegema hakata. Kindlasti tahame ka järgmisel aastal rohkem kaitseväge kaasata. Loomulikult oleme väga tänulikud neile üksustele, kes juba tänavu meid toetasid. Eesti on nii väike ja koostööd tehes saame kokku ühe vägeva asja.

KA

RR

I KA

AS

Ko

mm

en

taa

r

KAITSELIIDU KOOL ESIMEST KORDA

LUUREVÕISTLUSEL

JUHAN AUSKaitseliidu kool

Ülesande eesmärk oli kontrollida meeskonna või-met infot selekteerida ja ülemate oskust selget teavet edastada. Punktis pidi võistkonna juht edas-tama meeskonnale raadio teel sümbolitega täide-tud paberilehele märgitud ristide asukohad. Punkte arvestasime tabamuste ja ülesandeks kulunud aja järgi.

Ülesannete sooritamisel nägime väga häid ja liht-said süsteeme info edastamisel, kuid maksimumtu-lemust ei saanud keegi. Selge on see, et iga üles-ande täitmisesse nii võistlustel kui ka päriselus on eksimus olemuslikult juba sisse programmeeritud.

EH

A JA

KO

BS

ON

Lahinguülesande faasi eelduseks on laserandurite paigaldamine võistlejate automaatidele. Muidu jätkub vastutegevuse eest ärajooksmine kulli män-gimise põhimõttel, millel pole reaalse taktikaga mingit pistmist (käesoleval aastal jooksime näi-teks ca 500 m vastase eest üle lageda põllu).

Kaitseväe 1. jalaväebrigaadis on olemas automaa-tide, kuulipildujate (rakenduvad paukpadrunitega laskmisel) ja tankitõrjerelvadele laserisignaali teki-tajad ning signaali vastuvõtjad, mis kinnitatakse kiivrile ja rakmetele või masinatele. Et neid komp-lekte on vaid 50, on oluline kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste taktika arendamiseks nende juurdesoeta-mine, sest koguarv 200 tagaks juba võimaluse viia kompanii harjutusi läbi vastutegevusega.

Isegi kui neid laserikomplekte 2014. aastaks juurde ei osteta, saab teha nii, et laserandurid väl-jastatakse vaid kõrgeima väärtusega lahinguüles-ande suuna valinud kuuele tiimile ja selle suuna vastutegevusele. Muude ülesannete täitjate puhul võiks näiteks olla nii, et kui vastase snaiper teeb läbi objektiivi foto, loeb kohtunik selle alusel elu kaotatuks, millest annab raadio teel ka patrullile teada. Selline lahendus oli kasutusel näiteks lahin-gupaaride võistlusel Paras Paar 2008.

Treeni nii, nagu sõdid

Laseranduriga relva taaselustamiseks peab minema pärast tulekontakti kohtuniku juurde. Vastutegevuse hävitamise eest trassil lisapunkte ei saa (muidu mõni tiim püüaks punkte teenidagi vastase hävitamisega, kuid patrullidel on hoopis

14

Põ

hit

ee

ma

Kaitse Kodu! 7/2013

Lis

ain

fo 2 ETTEPANEKUID VÕISTLUSE

TÄIUSTAMISEKS

1. Taktikaline laskmine automaadist pikemalt dis-tantsilt (150—300 m).

2. Taktikaline laskmine automaadist lühemalt dis-tantsilt (15—100 m), sh varjete tagant.

3. Köieharjutus, mis seisneb patrulli enda kasu-tuses olevate köite ja karabiinidega nn Šveitsi tooli tegemises ja sellega laskumises nt kümne meetri kõrguselt. Loomulikult oleks küljes ka korraldajate ohutusköis, kuid selle rakendumisel saaks laskuja maksimumkaristuse.

4. Takistusriba erinevate roomamise, ujumise, ro-nimise ja tõkete ületamise elementidega. See-juures kindlasti ka relva ja varustusega veetõk-ke ületamine, mis nõuab tiimidelt selle ujuvuse lahenduse loomist juba võistluse eel.

5. Meeskondlik taktikaline laskmine püstolist dis-tantsidelt 3—30 m, sh varjete tagant.

6. Miinipilduja (81 mm) ülespanek ja kipspea miini-ga laskmine 1—2 km kauguselt. Sellega seotud tulejuhtimisülesanne, kus tuleb määrata siht-märkide kaugus maastikul ja tellida tuld.

7. Tankitõrjerelvast (CG või AT-4) alakaliibriga lii-kuva või tõusva märgi laskmine.

8. Snaiprirelvast (TP-2) laskmine ca 800 m dis-tantsilt.

9. Kuulipildujast MG-3/KSP-58 laskmine (iga pat-rulli liige laseb ühe 50 padruniga lindi).

10. Volvo 11 või Volvo 13 off road-sõit ja meeskon-natööna kraavidele palkidest ületuskohtade rajamine (harjutus oli kavas 2008. aasta Utria dessandil).

11. Meditsiiniülesanne lahinguhaavatute abistami-seks.

12. Topograafi aülesanne erinevas mõõtkavas kaar-tidega.

13. Sideülesanne: suundantenni kokkupanek, püs-titamine ja sideseanss.

14. Eesti kaitseväe tabelvarustuse relvade (MG-3, KSP-58, TP-2, AK-4, Galil, HK USP, Negev) kok-kupanek.

15. Miinide ülespanemine (nii tankitõrjelaengud kui ka jalaväevastased kaitselaengud).

16. Lõhkamisülesanne (kasutada õppedetonaato-reid ja lõhkeaine asemel nt plastiliini).

17. Luureobjekti vaatlus ning raporti ja skeemi koostamine.

18. Patrulli liikumine hoonestatud alal ja vangi va-bastamine.

19. Kiirrünnak vastase vaatlus- või julgestuspostile.

20. Vastase sõidukite või jalgsi liikuva jao varitsus ja vastase tule alt eemaldumine.

KaKaKaKaKKKaKaKaKKaKKKKKKKaKaKKaKaKaKaKaKaKaKaaKaKaKaKKKKKaKaKaKaKaKaKaKKKKaKaKaKaKaKKaKaKaKaKKaKaKaaKaKaKaKaKKKKaKKKKKaaaKaaaaaaKaKaKaKaKaKaKaaKaKaKKKaKKKaaaaaaaaaaaaaaKKKKKKKKaaaKaaaaaaaaaaaKKaKKKKaaaaaKaaaKKKaKKKKKKKaaaaaaaaaKKKKKKKKKaaKaKaaKaaaaKKKKKaKaaaaaaKaKaaaaaKaKKKKKKKKKKKaaaaKaaaaaaaaaaaKaKKaKaKKaKKKaKKaaKaaaaaaaKaaaaKaKaKaKKKKaKaaKaaKaaaaaaKKKaaKaKaKaKaaKaaaKKKKaKKKKKKKKKaaaaKaKKKKKKKKKKKKKaaaKaKKKKKKKKKKKKKKKKKKaaaKaaaaaaKKKKKKKKKaaaaaaaaKKKKKKKKKKaaaKaaKaKKaaaKaaaKKKKKKKKaaaKKKKKKaaKaaKaaKKKKaitititiitititititiiitititiiitiiitittitttttttttiiiitittttttititititititiiiiiiitittttititiiiiitttttttititiiiiiittititttiiiiiiiittitittititittiiiiiiiittititttitttttiiiiiiiittttttttiiiiiiiittttttttttiiiiiiiitttitttttttiiiiiiittttittttttiiiiiiiiiitttttttitttititiiiiiiiittttttttttttiiiittttttttttiiiiiittttttttittttttttititiiiiiitiiitttittiitttiitttiitiiiiiiiiiiiiititiitsesesesesesesesesesesesesesesesesesesseseseseesssssesesessssesessessesssssseseseesesesesssssesssssesssseeeseeesessssesesseeseeeeeesssssseseessssssssesssssseeeeeeeseessssseeeeeeeeesseeeeeeeeeeeeeeeeeeeesssssseeeessssssssssseesessssssssssssssssssse KKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKoddodooodododododododododododododdodddddododdodododododododododododododddoddodoododddododdoodododddodododoododdoodododooddodooddddodododdodddddddododooododoooooooodddodoooddddoooooododooddddoddoooodooodddoooooddddddddodooooddddddddooooddodooooooodddddooooooodooooodddoddddooddoooooddooooddodddddddddddddddddddddddddddddddddddddddooddddddduuu!u!u!u!u!u!u!u!u!!!u!u!u!!u!u!!!u!uu!u!u!u!!u!u!u!u!!u!u!u!!!!!u!u!!!!!!u!u!!!!u!uuu!!!!uu!u!u!uu!u!u!u!!u!uuu!uuuuuu!u!u!!u!u!!!!!uuuu!u!uuuu!uuuuuuu!uuuuuu!uuuuu!uuuuuuuu!uuu!uuuu!uuuuuuuuuuu 777777777/7/7/7/7/7/7/7/7/7/7//7//7/7/7/7777777/7/7/77/7/7/77/7/7///7/7/77777/7/7777/7/7//7/7///77777/7/77777/7/7/77/7//////7/77777777/7/777/7////77/7777///7/7/7777777/7///7/7/7///7///7/7////7////7/7/////77/7/////77777777777/7///7777777777//7/77/7///77/7////777////77/7///777////7/77777777///7/77777777777////777777///77/7///777/7//777777/7/777777//7////////////77//2202020202020220202020202020202020202020202020202022202202020200202020220222222020202020202020200202222222020222202020222222222222020202000202022022222022202202000020202022220220200222202200202022202202000202222020222202022222220220222022202222202000020222200000002220202200020222202002000002022220002020000000022220000022200022002200000022022000200002200002222220222222000222222002222000000020002200000000131131313131313131113131113131313131313131313131131331333131333131311331313313333333313113331313333131313333133131331311333131331313131313313133333313313133313333313331113133333131333313111133331313111131333333311111333133333331313131311313111111113313313333131111113111131313313133331111111111133133333311111111331311131111111111111333331331333131111111113111313333333333333131311111111113333333133131111111111333333133311311111111133331333331311111111113333333311111133133333133313313111113133313333331111333333333333111111111131333333333111111111133311113113311111111133333333333111111113333333333

muud lahinguülesanded). Vastutegevuse langenud saavad samuti pärast lahingut relvad töökorda, kuid sama patrulli nad enam jälitada ei tohi. Igal võitlejal võib relva kaks korda n-ö ellu äratada (kuid selle eest saadakse karistuspunkte ca 20% missiooni väärtusest). Võitleja, kes on saanud trassil kolmanda tabamuse, peab katkestama. Sel-lisel juhul pole vaja ka kunstlikku piirangut, et ei tohi liikuda kahe joonega teedel, sest patrullidel on mööda teid liikudes väga palju kaotada. Laseran-durite eemaldamine oleks karistatav diskvalifi t-seerimisega.

Iga lahinguülesande täitmiseks on patrullil siht-punktis 30 minutit. Aeg algab ülesande lähtealal kohtunikuga kohtumisel ja lõpeb kohtuniku

Võistlusele vajutab oma pitseri koht, kus see toimub. Nii tuleb iga võistlus oma näo ja moega

KA

RR

I KA

AS

KA

RR

I KA

AS

15

Põ

hit

ee

ma

Kaitse Kodu! 7/2013

Ko

mm

en

taa

rPITKA RETKE VÕIDU TÕI HEA

MEESKONNATÖÖ

VALDO HÄLVIN I rahvusvahelise Admiral Pitka luurevõistluse

võitjameeskonna (Kõrgem Sõjakool) liige

Läbitud raskused tunduvad tagantjärele alati ker-gemad ja pärast võidurõõmu on esimest Admiral Pitka luureretke keeruline adekvaatselt kommen-teerida. Algus oli meie võistkonnale väga raske, sest võistlejad tulid kokku üle Eesti ja otse teenis-tusest. Esimesena rajaleminek oli samuti ärev, sest puudus ettekujutus „vastase“ tegevusmudelist ja -ulatusest. Saime ennast käima alles pärast luu-reülesandele minekut, sest planeerisime oma luu-replaanis alustuseks neljatunnise puhkuse. Võistlu-se põhiülesanne — luure — tagaski meile edu, sest tulemusi vaadates kasvatasime just seal teiste võistkondadega vahe sisse. Ma ei lasku taktikalis-tesse detailidesse, kuid minu meelest seisnes võti tervele kaheksa ruutkilomeetri suurusele alale kes-kendumises ja heas planeerimises. Ülejäänu tegid külm närv ja kiired jalad, sest ka „vastane“ ei maga-nud ja joosta saime hoolega.

Edasi oli vaja ainult sama stabiilselt lõpuni vastu pidada. Võingi öelda, et edu tagasid hästi läinud luureülesanne ja stabiilne keskmisel tasemel üles-annete täitmine. Kui vaadata tulemusi alade kau-pa, siis võitsime me ainult luure ja lõppjooksu, kuid peale meie ja kolmandaks tulnud Kaitseliidu Tartu võistkonna ebaõnnestus täielikult vähemalt ühe ülesande täitmine kõigil ülejäänud võistkondadel ja nad said sealt maksimaalsed karistuspunktid.

Luureretk oli korraldatud heal tasemel, kuigi esime-sena võistlustules olles ilmnesid üksikud lahkhelid instruktsioonide ja kohtunike tegevuse vahel. Li-saks häiris kohati, et järgnevad võistkonnad nägid ülesande sooritamist ja said selletõttu oma tege-vust paremini planeerida ja eelmiste vigu vältida. Järgmiselt Admiral Pitka luurevõistluselt ootame tihedamat ajagraafi kut, pisut pikemat distantsi ja rohkem võistkondi nii meilt kui ka mujalt. Halba ei teeks ka soe vesi ja saun pärast vähemalt sama ras-ket lõppjooksu. Näeme Utria dessandil!

KA

RR

I KA

AS

Lõppjooks tehti tänavu Rummu karjää-ris, mis paistab silma oma mitmekülgse (loodus)keskkonna poolest

viieminutilise tagasiside ja tulemuse allkirjasta-misega patrulliülema poolt. Seejärel algab väljami-nekufaas. Lahinguülesandelt väljatuleku distants võiks olla 10–20 km vastavalt ülesande raskusele. Suurema punktiväärtusega missioonidel võiks vastutegevus patrulli jälitamiseks ka jäljekoeri kasutada.

Väljaminekualal saab puhata, kui oodata veokit, mis selle suuna lahinguülesande valinud kuus pat-rulli baasi tagasi viib. Viimased patrullid peaksid baasi jõudma kella 16 paiku.

Raja planeerimisele seab tihtipeale piirangud maastik. Loominguline lähe-nemine ülesannete loomisele aitab sellest raskusest üle saada

MA

RE

T K

OM

ME

R

16

Põ

hit

ee

ma

Kaitse Kodu! 7/2013

Ko

mm

en

taa

rK

AR

RI K

AA

S

AINSA NAISKONNANA ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUSEL

TAIRI VÄLINURM Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Saavutanud mai alguses Naiskodukaitse koormusmatkal esikoha, tekkis Tallinna ringkonna naistel julgus end enamgi proovile panna ja võtta osa esimesest Admiral Pitka luureretkest. Selline nelja päeva pikkune võistlus oli meile esmakordne, seetõttu oli põhieesmärgiks läbida rada, võtta ülesandeid kui „looduslikke takistusi“ ning lõpetada retk tervete ja rõõmsatena. Selle ülesande me täitsime.

Retkeks valmistusime korralikult. Väga olulist rolli ettevalmistuses mängisid meie esindajad Raivo Tammeorg ja Kainar Kruus, kes korraldasid meile kaks nädalavahetust tõsist matkamist ja laskeharjutusi. Lisaks oli mitmeid kokkusaamisi, kus õppisime meeskonnatööd, luureoskusi ja relvaasjandust.

Rada oli põnev ja nõudis pingutust, samas polnud seal midagi ületamatut. Jõudsime õigeaegselt punktidesse, saime puhata ja sooritasime ülesandeid püüdlikult vastavalt oma võimetele. Meisterlikult me nendega mõistagi toime ei tulnud. Relvakompotis tuli kokku panna relvi, mida nägime esmakordselt, veoki lükkamisel jäi puudu toorest jõust. Samas miinivälja läbisime puhtalt, uppuja päästmine ja öine laskmine läksid samuti hästi. Luure-ülesande eest saime teistega võrreldes arvestatava tulemuse. Õppida on veel palju, kuid küll me need asjad järgmiseks korraks selgeks teeme. Nimetamist on väärt ka see, et võistlusel oli sõbralik ja pingevaba õhkkond. Nii kohtunikud kui ka teised võistkonnad suhtusid meisse innustavalt, mis andis tuge ja hoidis moraali kõrgel.

Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad alustasid stardijärjekorras 12. võistkonnana. Võistkonnas olid Airika Troost Lääne jaoskonnast, Maret Valner akadeemilisest jaoskonnast, Tairi Välinurm Nõmme jaoskonnast ja Katriin Iva-nov Kaitseliidu Kalevi malevkonnast.

Paljudele võistlejatele meeldis, et Kaitseliidu ülem neile rajal pidevalt kaasa elas PÄ

IVI-

PÄÄ

SU

KR

EU

TZ

WA

LD

Lõpurivistuse ja autasustamise saaks korraldada näiteks laupäeva õhtul kell 18. Nii kuluks kaitse-liitlastel patrullvõistlusel osalemiseks reede ja lau-päev ning nad jõuaksid pühapäeval välja puhata.

Auhinnaks võiks puitalusele kinnitada Kaitselii-dus kasutult seisvaid vintpüsse SKY ja Colt 1911. Seejuures peaksid militaaroskuste faasi auhinnad olema eraldi.

Kindlasti on palju raskem korraldada nii intensiiv-set võistlust, kuid kolme-neljapäevane Erna või Pitka retke tüüpi matkamine ja üksikud ülesanded ei paku enam piisavalt pinget. Sõjalis-tehnilise võistluste toel areneb ka kaitseväe ja Kaitseliidu väikeüksuste taktika. Lähtume põhimõttest train as You fi ght (treeni nii, nagu sõdid).

17

Pe

rso

on

Kaitse Kodu! 7/2013

Kaitseliidu peastaabi ülem alates 10. augustist 2013

kolonel Ilmar Tamm Sündinud 4. mail 1972 Tartus

Haridus

1991 Tallinna Polütehnikum, raadioside ja -levi eriala

Sõjaline haridus

1994 Soome Maakaitsekõrgkool, ohvitserikursus1995 Ameerika Ühendriikide maaväe sidekeskus, sideohvitseri kursus1998 Soome Maakaitsekõrgkool, pataljoniülema kursus1999 Soome Kaitsejõudude Sidekool, sideohvitseri kursus2001 Soome Maakaitsekõrgkool, vanemstaabiohvitseride kursus2013 Suurbritannia Kuninglik Kaitsekolledž, strateegia ja juhtimise kursus

Teenistuskäik

1992 ajateenistus Eesti kaitseväes1994—1998 üksik-sidepataljon (sidekompanii ülem, staabi operatiiv- ja väljaõppe sektsiooni ülem, staabiülem, pataljoniülem)1998—1999 kaitsejõudude peastaabi sideosakonna ülem2001—2005 kaitsejõudude peastaabi side- ja infosüsteemide osakonna ülem2005—2008 NATO maavägede staabi sideosakond Heidelbergis, käimasolevate operatsioonide ja õppuste sektsiooni ülem 2007—2008 ISAFi peakorteri sideosakond Kabulis, ühendoperatsioonide koordineerimiskeskuse sideülem2008—2012 NATO küberkaitsekoostöö keskuse ülem

Auastmed: 1994 nooremleitnant, 1996 leitnant, 1998 kapten, 2001 major, 2005 kolonelleitnant, 2013 kolo-nel

Autasud: Kotkaristi V klass, Kaitseväe teenetemärk riigikaitseliste teenete eest, Kaitseväe eriteenete rist, Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist, Kaitseliidu eriteenete medal, NATO eriteenete medal, rahvusvahelistes rahuoperatsioonides osalenu medal, NATO medal, mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“, Soome kaitsejõudude sideohvitseride rist

Perekonnaseis: abielus, kaks tütart

Kaitseliidu peastaapi juhib kolonel Ilmar TammKaitseliidu peastaabi ülem kol Kajari Klettenberg andis 8. augustil pidu-likult peastaabi juhtimise üle kol Ilmar Tammele. Peastaabi senine ülem jätkab teenistust kaitseväe peastaabi koosseisus.

Kaitseliidu ülema brig-kin Meelis Kiili sõnul on Kaitseliidu peastaabi ülema amet kombinatsioon strateegilisest mõtlejast, kesksest koordineerijast ja tasakaalustajast. „Kuue viimase aasta jooksul on Kaitseliit teinud läbi korraliku arengu nii sisemiselt kui ka avalikkuse silmis. Oma juhtiv roll nendes arengutes oli kindlasti sel ajajärgul Kaitseliidu peastaabi ülemana teeninud kol Klettenbergil,“ ütles Kaitseliidu ülem.

Kaitseliidu peastaabi ülema ametisse asuv kol Ilmar Tamm (41) alustas teenistust kaitseväes 1992. aastal ajateenijana. Ta on omandanud sõja-lise hariduse Soome Maakaitsekõrgkooli ohvitseri-, pataljoniülema ja va-nemstaabiohvitseri kursustel, Soome kaitsejõudude sidekoolis ja Ühend-kuningriigi Kuninglikus Kaitsekolledžis strateegia ja juhtimise kursusel.

Kol Tamm on teeninud Sidepataljonis erinevatel ametikohtadel kuni pataljoni ülemani, kaitseväe peastaabi side- ja infosüsteemide osakonna ülemana, NATO maavägede staabi sideosakonnas Heidelbergis Saksamaal, rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) Afganistanis peakorteris Kabulis sideosakonna ühendoperatsioonide koordineerimiskeskuse sideülema ja NATO küberkaitsekoostöö keskuse ülemana. Kol Tamm alustas teenistust Kait-seliidu peastaabi ülemana 10. augustil.

Kol Kajari Klettenberg alustas teenistust kaitseväes 1992. aastal Kuperjanovi pataljoni pioneerirühma ülemana. Ta on teeninud Kaitseliidu peastaabi operatiivosakonna pioneeriteenistuse ülema, Tartu üksik-jalaväepataljoni ülema, kaitsejõudude peastaabi pioneeriteenistuse inspektori, maaväe staabi pioneeriteenistuse ülema, Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku ja Kaitseliidu peastaabi ülemana. Aastatel 2009—2010 oli kol Klettenberg Eesti kontingendi ülem Afganistanis.

KA

ITS

EL

IIT

18

In m

em

ori

am

Kaitse Kodu! 7/2013

In memoriam

Kaitseliitlane Enn Paap26. september 1935 — 30. august 2013

Raske haiguse tagajärjel lahkus meie seast Kaitseliidu Sakala maleva liige rahvuslane Enn Paap.

Kaitseliidu Alatskivi malevkonna pealiku peres sündinud Enn Paabu elusihiks oli eestluse vaimu säilitamine ja edasiarendamine meie rahvale rasketel aastatel. Varases nooruses alguse saanud spordimehe visadus ja sihi-kindlus saatsid teda kogu elu. Erialased õpingud läbis ta Kuremaa loomakasvatustehnikumis, Eesti Põllumajandu-se Akadeemias ja Tartu Ülikoolis.

Pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist suu-nati Enn Paap tööle Järvamaale, kust ta siirdus tööle Viljandimaale Viiratsi sovhoosi. Olles suurmajandi loomakasvatuse juht, jäi ta truuks rahvuslikele aadetele: ükski selle suurma-jandi põhitootmisjuht ei olnud kompartei liige (erinevalt paljudest teistest majanditest).

Eesti taasiseseisvumisel sai Enn Paabust Kaitseliidu Sakala maleva asutajaliige ja aktiivne kaitsetöö organiseerija. Lisaks oli Enn Paap Viiratsi valla volikogu esimees ja tema aega jagus ka spordile, kodutalu pidamisele ja paljudele muudele ettevõtmistele.

Lahkunuga oleme kaotanud truu rahvuskaaslase ja sõbra. Mälestus temast jääb püsima meile ja järeltulevatele põlvedele.

Kaitseliidu Sakala malev, Viiratsi vallavolikogu, töö- ja õpingukaaslased

In memoriam

Kapten Kaido Kaurit25. veebruar 1966 — 4. august 2013

Meie keskelt on ootamatult lahkunud hea kamraad, kait-seliitlane ja ohvitser kapten Kaido Kaurit.

Kapten Kaido Kaurit sündis 25. veebruaril 1966 ja omandas keskhariduse Tallinna 37. keskkoolis. Ta lõpetas 1992. aastal kolmandad ohvitseride kursused ja asus seejärel tegevteenistusse: aastatel 1992—2005 oli ta Tallinna üksik-päästekompanii ülem ja osales 2003. aastal Afganistanis USA juhitavas sõjalises operatsioonis Kestev Vabadus päästeameti demineerimismeeskonna ülemana.

Kaido Kaurit oli Kaitseliidu Harju maleva Kose malevkonna tegevliige alates 1996. aastast. 2009. aastast oli ta Harju maleva valvekompanii valvur, viimased kolm aastat Eesti esindu-ses Brüsselis.

Kapten Kauritit on eeskujuliku teenistuse eest tunnustatud Punase Risti III klassi teenete-märgi, Kaitseväe teeneteristiga riigikaitseliste teenete eest, Päästeameti Missioonimedali ja Päästeteenistuse Hõberisti ja mälestusmedaliga „10 aastat taastatud kaitseväge“.

Mälestus Kaido Kauritist kui heast kamraadist, isamaalisest ohvitserist ja tublist Kaitseliidu Harju maleva liikmest jääb paljude südamesse.

19

Ra

nn

aka

itse

Kaitse Kodu! 7/2013

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

RENE TOOMSE

Et Eesti rannik on sõja korral sisuliselt avatud sisenemistee riigi territooriumile ja võib põhjustada olulisi probleeme kogu sõjatege-

vuses, oleks sellele kindlasti vaja rohkem tähele-panu pöörata. Omamaiste relvasüsteemide aren-damise eesmärk oleks luua just meie oludesse ja meie võimalustega sobivad lahendused, kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevat tsiviilelekt-roonikat, mida on soodsa hinnaga nn riiulilt saada. Arendatud relvasüstee-mide peamiste haldajatena näen Kaitseliidu rannakait-seüksusi, mis on kordades kiiremad üllatusrünnaku tõrjumiseks relvasüsteeme aktiveerima, kui seda oleksid mobiliseeritavad reserv üksused.

Üks lähiajaloo markant-semaid näiteid sellise mit-tekonventsionaalse lähe-nemise kohta on Ühendriikide sõjaväe suurõppus Millenium Challenge aastal 2002, mis oli ajaloo suurim ja kalleim õppus, hõlmates ligi 13 000 sõdurit ja makstes umbes 250 miljonit dollarit.

Õppus oli disainitud harjutamaks Iraagi „vabas-tamist“ ja ametliku versiooni kohaselt oli see edukas – Ühendriigid võitsid. Kuid mis tegelikult juhtus, oli totaalne häving esimestel hetkedel, mil legendaarne merejalaväe kindral Paul Van Riper, kes mängis vastase ülemat, otsustas rünnata esi-mesena. Arvutiimitatsioonis hävitas vastane ena-miku Ühendriikide mereväest, peatades nii terve invasiooni.

Kuidas ta seda tegi? Piltlikult kiviaegsete meeto-ditega ja vältides kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Kui Ühendriikide laevastik sisenes Pärsia lahte, algatas Van Riper „rünnaku“ mošeedest antud signaaliga, saates tsiviilväikelennukid ja lõbusõidukaatrid hordidena enesetapurünnakule. Laevastik oma kõrgtehnoloogilises varustuses ei suutnud tuvas-

Rannikukaitsest rehepapi kavalusegaSelle asemel, et läheneda sõjatehnikale konventsionaalselt ja arvutada kurvalt, kui palju raha kulub valmistoodangu peale, võiksid kodumaised ettevõtted luua tunduvalt soodsamaid relvasüsteeme.

tada rünnakut enne, kui oli uputatud ainuke len-nukikandja ja kaks helikopterikandjat. Sisuliselt olid Ühendriigid kaotanud enne, kui sõda algas. Seepeale käskis kõrgem juhtkond alustada õppust uuesti. Van Riper astus vastase ülema kohalt tagasi, sest edasine õppus ei olnud enam „vaba mäng“ ja seega ei olnud see tema meelest enam realistlik.1

Oleks aeg ka meil töötada rohkem loovate ideede ja lahendustega, kuidas saavutada soovitud tulemusi soodsamate tootearenduste ja vahenditega, kui osta kalli hinnaga Lääne sõjatööstusettevõtetelt valmistooteid. Eesmärk ei ole ju kuulsa kauba-märgi tutvustamine vastasele, vaid tema plaanide igakülgne nurjamine. Omaenda lahendustega saaksime tunduvalt soodsamalt ja paremini hak-kama kui kallist valmistoodangust vaid nukralt unistades.

Poolsaare moodi saar

Eesti merepiiri otspunktideks on Narva-Jõesuu ja Ikla ning selle pikkus on umbes 780 km umbes 1450-kilomeetrisest riigipiirist2. Et tänapäevane sõda on igal võimalikul puhul nn kolmedimensioo-niline (maa, õhk ja vesi), muutub Eestile kindlasti oluliseks kaitsevõime merelt tulevate ohtude vastu.

Klassikalise sõja korral on vastasel võimalus kasu-tada Läänemerd sõjategevuseks mitmeti: 1) meritsi saabuvate abijõudude ja materiaalse abi

blokeerimine;2) võtmeisikute riigist lahkumise takistamine;3) õhutõrjekatte teostamine ehk liitlaste lennu-

kite opereerimise takistamine;4) maasihtmärkide ründamine nii rakettide kui

ka suurtükkidega oma jalaväe toetuseks;5) meredessantide sooritamine ehk vägede pais-

kamine meie võitlejate selja taha.

Need viis ülesannet oleks peamine, mida vastane saab teha Eesti vastu Läänemerelt.

Ei ole paraku mingi saladus, et siiani ega ka plaani-tavas tulevikus ei ole riigikaitse arengukava näinud ette merelt tulevate ohtude vastu tegutsemist. On

Arvutiimi-

tatsioonis

hävitas

vastane enami-

ku Ühendriikide

mereväest, pea-

tades nii terve

invasiooni.

20

Ra

nn

aka

itse

Kaitse Kodu! 7/2013

seda teadlikult või kogemata ignoreeritud, ei oska öelda. Mereväe hetkeolukord ja uus aren-gukava näeb ette järgmist: „Mereväes jätkatakse miinisõjavõime arendamist kolme modernisee-ritava miinitõrjelaevaga ning tuukrigrupi ja ühe toetuslaevaga.“3 Need ei ole paraku vahendid, millega saaks midagi teha sõja korral merel toimuvate ja sealt lähtuvate vaenulike tegevuste vastu. Arengukava ei maini sõnagagi rannakaitsest, isegi mitte mereväevälises konteks-tis.

Allpool vaatlen hüpoteetiliselt, mida annab rannikukaitseks teha ka vähemate vahendi-tega kui moodne laevastik. Keskendun siinkohal maalt lähtuvale tegevusele, millega saaks vähemalt oluliselt häirida reidil paiknevaid vastase sõjalaevu ja tõrjuda meredessante. Maalt mere suunas tegutsedes tulevad peamise piiran-guna mängu kolm komponenti: nägemisulatus (nii radarite kui ka inimsilmaga), tegutsemisulatus ja hävitusvõimsus.

Nagu igas arenduses, nii peaksid ka sõjategevuses alati esimesena kerkima järgmised küsimused: milliseid tulemusi on vaja selleks, et olla edukas, millised vahendid suudavad neid tulemusi saavu-tada ja mis need vahendid maksavad (maksab ka aeg – loomiseks, tarneks, koolituseks, ladustami-seks jne)?

Võimalikud tegevused

Vaatlus ja tuvastamine

Sihtmärgi avastamine ja tuvastamine on kõige algus. Ka sõja korral jääb tõenäoliselt tsiviillaevan-dus Läänemerel toimima, sest majandust ei saa seisma panna. Küsitav on, kas ja kui mitu laeva saab Tallinna või Muugale tulla, kuid eri riikide alused seilavad kindlasti nii Helsingisse kui ka Peterburi. Eeldatavasti hoiavad nad sõjapiirkonnast eemale, kuid alati on oht, et neid eksib ka meie vetesse. Tsiviillaevu rünnata ei ole arukas (kuigi arvestada tuleb ka võimalusega, et meredessant sooritatakse tsiviilaluselt, mille mastis on näiteks Panama lipp), seega on kindlasti vaja selget kinnitust, milline alus on meile ohtlik, milline mitte.

Esiteks tuleb saada pilt igasuguste aluste liikumi-sest (radarid) ja teiseks tuleb nad tuvastada (vaat-lus optiliste seadmetega). Vastane püüab suure tõenäosusega hävitada statsionaarsed radarid, seega on nende kasutamine sõja korral vägagi küsi-tav. Palju rohkem on lootust mobiilsetel radarisüs-teemidel ja neid peaks olema mitmeid, et moodus-tada dubleeritud võrgustik. Siin võiks ära kasutada tsiviilkasutusse mõeldud odavamaid radareid.

Optilised seadmed vaatlejate käes saavad olla nii binoklid, vaatlustorud kui täiendavalt ka korrali-kud digitaalkaamerad, mis, ühendatuna arvutiga, milles on vastav tarkvara, aitavad tuvastada aluse juba väheste nähtavate tunnuste järgi. Täiendavalt just sellepärast, et elektri tootmine sõjaolukorras

TAAVI URB, kaptenmajorKõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse ülem

Mõistmaks, et Eesti on „selline poolsaare moodi saar“, piisab pilgust kaardile. Siiski ei väsi ma rõhutamast, et rannikukaitset

tuleb vaadelda osana terviklikust merekaitsest või isegi merelisest julgeolekust, vastasel juhul jäävad kõik lahendused poolikuks. Lisaks oma ran-niku kaitsele peame mõtlema ka oma mereteede julgeolekule ja meie geograafi line asukoht annab vähemalt teoreetilise võimaluse blokeerida vastase väga olulist ühendusteed.

Merevaatlus ja tuvastatud merepildi loomine on tõepoolest kõige alus. Ilma selleta on edukas sõja-pidamine merel võimatu. Ei saa põmmutada kõige pihta, mis liigub, sest merel on lisaks vaenlasele ka neutraalsed ja meie liitlaste alused. Liitlastelt on lootust saada meie oma radaritele ja binokli-tele tõhusat täiendust, näiteks satelliitidelt või õhust saadud pildi või raadioluure käigus kogutud infona. Raskeim ülesanne on neist kildudest ühtse pildi kokkupanemine ning selle moonutusteta ja

Eesti rannikukaitse võiks jääda Kaitseliidu õlule

kiire edastamine. Kahjuks pole meie edusammud selles valdkonnas kiita. Seni pole õnnestunud isegi politsei- ja piirivalveameti kaldaradarite pilti kait-seväele kättesaadavaks teha.

Kuna torpeedo jääb kii-ruses ja laskekauguses rakettidele oluliselt alla, kasutatakse seda tänapäe-val eelkõige allveelaevadel või allveelaevade vastu. Põhjamaades on rajatud ka statsionaarseid kaljudesse raiutud torpeedoposit-sioone rannikukaitseks. Torpeedot kastiga merre tõsta ja kohe teele saata ei

ole tänapäevast tehnikat kasutades siiski võima-lik. Vee all sihtmärgi tuvastamine ja selle asukoha määramine on terve teadus, mis eeldab keeruliste andurite ja andmebaaside olemasolu. Teisest kül-jest pakub asukoht Venemaa värava ees meile suu-repärast võimalust omalt poolt sellise info kogu-miseks ja liitlastega jagamiseks. Piltlikult öeldes

Kobarmoonaga

ei ole võimalik

dessantlaeva

uputada, küll aga saab

vigastada laeva side-

seadmeid, sensoreid ja

relvasüsteeme, võib-

olla ka „laadungit“.

Omaenda la-

hendustega

saaksime me

tunduvalt sood-

samalt ja paremini

hakkama kui kallist

valmistoodangust

vaid nukralt unis-

tades.

21Kaitse Kodu! 7/2013

ei ole suure tõenäosusega sama lihtne kui rahuajal. Vana kooli vahendid – binoklid ja vaatlustorud – jäävad alati varustusse.

Dubleeritus info hankimisel ja teisest allikast kinnituse saamiseks nõuab toimivat võrgustikku. Elektrooniliste süsteemide puhul peaks see olema varjatud, kuid juba varakult ettevalmistatud fi iber-optiline andmesidevõrk. Tsiviilkasutusse sellist võrku luuakse (EstWin4), kuid ei oleks halb mõte nii seda sõja korral sidesüsteemi planeerida kui ka teatud tundlikele valdkondadele oma dubleeritud võrgustik luua. Kaabel maa sees on kindlam sidepi-damise ja andmevahetuse moodus kui raadio.

Olles vaenuliku sihtmärgi tuvastanud, ei ole sel-lest palju abi, kui ei ole vahendeid, millega viimast mõjutama hakata. Mõjutamine peaks tekitama vähemalt ebamugavust, kui ei ole piisavalt jõudu, et alus hävitada. Siin sõltub kõik sihtmärgi eripä-rast ja kaitsja kasutuses olevate relvasüsteemide hävitusvõimsusest.

Relvasüsteemid

Erinevate aluste ja ohtude vastu tuleb kasutada ka vastavaid relvasüsteeme. On oluline vahe, millega vigastada kopterikandjat, rünnata dessantlaeva või juba maale ujuvaid soomukeid. Inimleidlikku-sel ei ole piire, kuid pakun siinkohal välja mõned relvasüsteemid, mille üle võiks arutleda ja mis oleksid suure tõenäosusega arendatavad meie oma kodumaal ning mitte kõige suuremate kuludega.

1 Antud kontekstis tähendab see laevakere, sõuseadmete, mootorite,

pumpade jm poolt vees tekitatavaid võnkeid. Laeva akustiline

signatuur on sama unikaalne kui inimese sõrmejälg. Piisavalt

heade sensorite ja andmebaaside olemasolul on võimalik selle abil

tuvastada nii laevaklass kui ka konkreetne laev.

2 Kui lennuk suudab tõusta laeva õhutõrjerelvade laskeulatusest

kõrgemale ja sealt juhitava pommi alla visata, siis pommi ennast ei

suuda laeva õhutõrje enam peatada.

sõidab kogu Balti laevastik aeg-ajalt meie hoovist läbi ja see tähendab, et nende veealust signatuuri1 on siin võimalik registreerida.

Kobarmoonaga ei ole võimalik dessantlaeva upu-tada, küll aga saab vigastada laeva sideseadmeid, sensoreid ja relvasüsteeme, võib-olla ka „laadun-git“. Kõige keerulisem on meresihtmärgi tabamine, sest laevad on kaartule jaoks suhteliselt väikesed ja kiired sihtmärgid. Õhkpadjal dessantlaev võib liikuda kiirusega üle 60 sõlme.

Valge fosfori laadungiga drooni kujul oleme loonud sisuliselt kodukootud väikese hävitusjõu ja lennu-kaugusega ning väga aeglaselt juhitava raketi. Ka massilise kasutamise korral tundub edu ebatõe-näoline, sest tänapäevased õhu- ja raketitõrjesüs-teemid suudavad hävitada kümmekond ja enamgi sihtmärki korraga. Maksimaalselt võiks edu saavu-tada kõige esimene üllatusrünnak. Sellegipoolest võiks droonidel kui vaese mehe lennuväel olla suur roll merekaitses. Juba praegu saaks neid kasutada ühe vahendina tuvastatud merepildi loomisel, tulevikus tõenäoliselt ka mõne teise relvasüsteemi sihitamiseks, võib-olla isegi juhitava pommi koha-letoimetamiseks2.

„Ujuvad tankitõrjemiinid“ on erinevate dessanditõr-jemiinidena täiesti olemas ja mitu riiki ekspordivad neid. Mõnda neist saab ka kaldalt vette lasta, aga Eestis on nende kasutamine lauge ranniku tõttu raskendatud. Iseseisvalt malelauana oma kohale ujuv miiniväli jääb praegu siiski ulme valdkonda.

Eestil on vaja oma merelise julgeoleku doktriini ja rannikukaitse peab olema selle oluline osa. Vii-mane võiks jääda põhiosas Kaitseliidu kanda. Kui oleme tuvastanud oma eesmärgid ja vajadused, tuleb mõelda vahenditele, ka alternatiivsetele ja asümmeetrilistele, nende saavutamiseks. Unus-tada ei tohi ka seda, et meie selja taga seisab terve NATO. Kus jookseb piir isetegemise ja koostöö vahel, võikski olla kõige olulisem küsimus. Igal juhul on väga hea, et selleteemaline arutelu on käima läinud. Au autorile, kes on tõstatanud väga olulise teema.

Rene Toomse lähtub oma mõtiskluses lihtsatest küsimustest: milli-seid tulemusi on vaja eduks, millised vahendid on selleks vajalikud ja mis need vahendid maksavad?

LIIV

I RE

INH

OL

D

22

Ra

nn

aka

itse

Kaitse Kodu! 7/2013

Maalt mere

suunas

tegutsedes

tulevad peamise

piiranguna mängu

kolm komponenti:

nägemisulatus,

tegutsemisulatus

ja hävitusvõimsus.

Ujuvate tanki-

tõrjemiinide

kasutusees-

märk oleks mere-

dessanditõrje nii

soomukite kui ka

maabumisaluste

vastu.

Need on torpeedod, kobarmoon, laengud drooni-del ja ujuvad tankitõrjemiinid.

Torpeedo on olemuselt ujuv konteiner, mis kannab piisavat laengut, et vigastada suurt laeva. Peamiselt koosneb see kolmest komponendist: laeng, mootor ja juhtumissüsteem. Laeng koosneb lõhkeainest, mille koostis ja konfi guratsioon peab läbistama laevakere allpool veepiiri ja tekitama olulisi kahjustusi nii kerele kui ka laeva sisemuses. Mootor töötab tavaliselt kas elektri või kütusega. Viimane on keerulisem, sest iga mootor, mis kasu-tab kütust, vajab hapnikku.5

Juhtimissüsteemi ülesanne on tagada torpeedo jõudumine sihtmärgini. Ka selle puhul on mitmeid variante. Kallimad süsteemid hoiavad ennast ise sihtmärgile lukustatuna, soodsamad lahendused on kaugjuhitavad kas kaabli või raadio teel. Igal juhul mänguruumi on piisavalt ja paljusid lahen-dusi saaks tänapäevase olmetehnilise arengu juures kasutada n-ö otse riiulilt.

Rannikukaitse tarvis peaksid need torpeedod olema vettetõstetavad rannikult ja ei pruugiks vajada eraldi torpeedokaatrit. Kokku ligi 200 kg kaaluva torpeedo suudavad neli tublit meest küll autokastist maha tõsta. Edasiarendus oleks juba nende vettelaskmine mingi sellise mehhanismiga, nagu neid kasutatakse paadikärudel. Kui torpeedo on juba vees, aktiveeritakse juhtimissüsteem ja laeng ning juhitakse relv sihtmärgile näiteks tah-velarvutit kasutades.

Kobarmoona6 kasutamisest rannakaitseks arutleb Mili-taarfoorum.net’is huvitavalt foorumlane kasutajanimega Kapten Trumm: „122 mm [haubitsale7] on maailmas olemas igasugu huvitavat laskemoona, […]. Näiteks kobarmürsk 30 soomust-läbistava bombletiga, kui selle õhkpadjal dessantlaeva kohal plahvatama paned, käib üks suur kärakas ja tulemeri ning meredessant tuleb randa ujudes, ilma saabaste ja relvata (kui muidugi vette hüpata õnnestub). Muidugi on see sundvise (merel on vaja kahureid, mitte haubitsaid), aga siiski parem kui kättesaamatust unistamine. Kui natuke ajusid lii-gutada ja panna see radari järgi toimima, siis tege-likkuses saab dessantlaeva pidevas kobarmoona sajus hoida ning tänapäeva plekist sõjalaevad ei pea seda lihtsalt vastu, mürske (erinevalt eelheli-kiirusega rakettidest) õhutõrje peatada ei suuda.“8

Relvi kandvad droonid on praeguseks saanud juba Ühendriikide peaaegu peamiseks ründerelvaks. Rakette kandev Predator9 on kindlasti väga kallis. Kuid kuidas oleks millegi palju lihtsama kandva õhuplatvormi disainimisega, mis kannaks näiteks

valge fosfori konteinerit? Selline laeng tekitaks laeval tõsiseid tulekahjusid, mida on väga raske kustutada. Alati jääb muidugi probleemiks õhu-tõrjekattest läbipääs, kuid siin tekiks efekt juhul, kui selliseid odavaid droone on aluse poole len-

damas mitmeid. Saaks toota lihtsamaid, ilma keerulise ja kalli vaatlussüsteemideta len-numasinaid. Piisaks tavalisest kaamerast ka juhtsüsteemist, mida kasutatakse hobimudel-lennunduses.

Ujuvate tankitõrjemiinide kasutuseesmärk oleks konk-reetselt meredessanditõrje nii soomukite kui ka maabumis-aluste vastu. Miin koosneks

kumulatiivlaengust ja lihtsast elektroonikast, mis on paigutatud ujuvasse korpusesse. Avastamise vältimiseks peaks miin olema nn pooluputatud mõnikümmend sentimeetrit vee alla. Elektroo-nika peaks koosnema väikesest elektrimootorist ja anduritest, mis suhestab miinid omavahel võrdsete vahemaadega võrguks. Teoorias toi-muks sellise miinivälja paigutamine näiteks nii, et autolt poetatakse konteiner vette. Veega kokku puutudes aktiveeruvad andurid, mis tunnetavad distantsi teiste miinide suhtes. Seejärel aktivee-ruvad elektrimootorid ja juhivad miinid üksteise suhtes malelauakujulisse asetusse. Nii moodustub tõsine takistus rannikule suunduvate soomukite ja maabumisaluste vastu, mida on liikumise pealt väga keeruline demineerida. Konteineri võib pai-gutada ilmses dessandiohtlikus kohas vee alla juba varakult ja miinivälja paigaldamiseks piisab vaid konteineri avanemise aktiveerimisest.

Viited

1 Wake-up call. The Guardian (6.09.2002). URL (kontrollitud

augustis 2013) http://www.globalsecurity.org/org/

news/2002/020906-iraq1.htm.

2 Eesti piir. Eesti Entsüklopeedia. URL (kontrollitud augustis

2013) http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_piir.

3 Riigikaitse arengukava 2013–2022 kokkuvõte. URL

(kontrollitud augustis 2013) http://valitsus.ee/UserFiles/

valitsus/et/valitsus/arengukavad/kaitseministeerium/

Riigikaitse_arengukava_2013-2022_avalik%20osa.pdf.

4 EstWin võrk. Elisa. URL (kontrollitud augustis 2013) http://

www.elasa.ee/index.php?page=64.

5 How do torpedo engines work under water?

Howstuff works. URL (kontrollitud augustis 2013)

http://science.howstuff works.com/transport/engines-

equipment/question419.htm.

6 Vt joonist URL (kontrollitud augustis 2013) http://1.

bp.blogspot.com/_YSYq0VhIh4U/SWFctDFpktI/

AAAAAAAADzA/eIQhskf4mQM/s1600-h/Snow+006.jpg.

7 Autori märkus.

8 Soome armee vähendab relvastust!!!, lk 3. Militaar.net.

URL (kontrollitud augustis 2013) http://www.militaar.net/

phpBB2/viewtopic.php?f=40&t=24285&p=266122&hilit

=meredessant#p266122.

9 Valdes, Robert. How the Predator UAV Works.

Howstuff works. URL (kontrollitud augustis 2013) http://

www.howstuff works.com/predator.htm.

23Kaitse Kodu! 7/2013

24

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 7/2013

Must Kotkas lendas pealinnaAARE LEPASTE Kaitseliidu Põlva malev / Põlva Koit

Augusti viimasel täisnädalavahetusel korraldatud Kaitseliidu Põlva maleva patrullvõistluse Must Kotkas võitis Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkond, teiseks tulid Saaremaa maleva naised ja kolmandaks Tallinna maleva võistkond. Noorte arvestuses tuli esimesteks Orava I võistkond.

„Kontidest on tunda, et tõsine võistlus on seljataga,“ tunnistas Põlva maleva au kaitsnud malevapealik kpt Janel Säkk, kelle võistkond saavutas 20 startinu hul-gas neljanda koha. „Väga suurt rolli mängib erinevatel patrullvõistlustel osalemine. Neilt saadud kogemuste najal saavad võistlejad komplekteerida piisavalt kerge ja praktilise varustuse, ka saavad kogenud võistlejad lihtsa-mini hakkama kontrollpunktides antavate ülesannetega. Ääretult oluline on ka oskus jalgu säästa,“ lisas kpt Säkk. Võistlejana hindas ta korraldustoimkonna töö heaks, raja ja kontrollpunktid atraktiivseks.

„Esimene ülesanne oli luureülesanne, mis eeldas met-savenna ehk topise otsimist ja jalaväekompanii laagri leidmist. Kuna vastutegevust osutas sada Kuperjanovi pataljoni ajateenijat, võinuks eeldada, et nende leidmine pole raske. Tegelikkuses aga oli otse vastupidi: ajatee-nijad liikusid nii vaikselt, et ainuke, mis laagri asukoha lõpuks reetis, oli töötav generaator,“ kirjeldas kpt Säkk.

Võistluste peakohtuniku ltn Allar Eesmaa sõnul jäid korraldusega rahule kõik osalejad, kuid sellele vaatamata selgusid mõningad vajakajäämised, mida järgmisel aastal

vältida. Nii näiteks on kavas kontrollpunktidesse jõudmiseks määrata kindel aeg, sest see hoiab võistlustem-pot üleval. Patrullvõistluse Must Kotkas korraldajad olid ette näinud ka publikualad Taevaskojas, Mammaste spordikeskuses ja Põlva järve rannas ning igasse neist jagus ka omajagu pealtvaatajaid.

TO

OM

AS

NIG

OL

A

KA

ITS

EL

IIT

Eesti sõjväelangevarjurid võistlesid KaunasesLeedus Kaunases korraldatud 34. rahvusvahelistel sõjaväelangevarjuri-te meistrivõistlustel (Challenge Inter Écoles de Parachutisme; CIEP 2013) osalesid võistkonnad Eestist, Leedust (2), Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Belgiast. Võisteldi laskmises, orien-teerumises, ujumises ja täpsushüpetes.

Võistluse võitis Saksamaa esindus, teise ja kolmanda koha saavutasid Leedu võistkonnad. Eesti võistkonna parim tulemus oli teine koht orien-teerumises. Eesti võistkonda kuulusid kaitseväelased ja kaitseliitlased, kes on ka aktiivsed langevarjurid.

Võistlustega paralleelselt korraldati sümpoosion teemal „Euroopa lange-varjukoolide ühine langevarjuhüpete õnnetuste andmebaas“. Arutleti võima-luse üle moodustada ühine andmebaas langevarjuhüpetest, mida saab käsitleda õnnetusena. Projekti eestvedajamaaks sai Portugal.

Võistluse eesmärk on hoida eri riikide langevarjuühingute sõbralikke suhteid ja luua koostöövõimalusi ning anda võimalus nii sõduritele kui ka ülematele vahetada langevarjundusalaseid kogemusi, samuti õppida teiste vigadest ja õnnestumistest. Esimesed rahvusvahelised sõjaväelangevarjurite meistrivõistlused peeti 1980. aastal Prantsusmaal, kui kohalik sõjaväe langevarjukool kutsus kõiki samalaadseid koole ja üksusi võistlema. Eestlased osalevad võistlusel kuuendat korda.

CIEP 2014 korraldatakse Saksamaal.

25

Mili

taa

rsp

ort

Kaitse Kodu! 7/2013

RA

ILI N

ÕG

U

UNO MINKA

Kübassaarel retkel tuli liikuda nii maal kui ka merelRAILI NÕGUrindereporter

Juulikuu viimasel laupäeval sai taas teoks Kaitseliidu Saaremaa maleva pika traditsiooniga sõjalis-sportlik patrullvõistus Kübas-saare retk, mille võitis Jooksikute meeskond Kukkkana ja Lahe ees. Noorkotkaste arvestuses sai esikoha Leisi NK.

Sedakorda oli oma teadmisi, oskusi ja vastupidavust proovile panema tulnud kümme tiimi ja kaks matkapunti. Pärast varustu-se kontrolli said võistkonnad kätte kaardi ja koordinaadid ning asusid teele esimese punkti poole. Seal ootas retkelisi sadama-hoone seinal postkast, mis andis teada järgmise sihtpunkti, kus hakati kontrollima teadmisi. Küsimusi oli mitmesuguseid: mis on nelja tankisti koera nimi, millal ehitati Salme muinaslaev, millal oli Jüriöö ülestõus?

Uued koordinaadid juhatasid järgmisse sadamasse. Nüüd sai iga võistleja visata oma noa märklauda. Lisaks oli vaja näidata täpsust granaadiviskel.

Seejärel suunduti põllul asuvasse keldrisse, kus ootas aja peale kokkupanemist neli eset. Unustuse hõlma vajuma hakkav hakkli-hamasin pani mõnegi kukalt sügama, lipsusõlm oli palju tutta-vam, raskusi ei valmistanud ka mootorsae ega relva kokkupanek.

Viies kontrollpunkt asus mere ääres. Ülesanne oli lihtne: võist-lejatel tuli tuua merelt järgmised koordinaadid. Siin jagus lusti ja kilkamist, jõudis hinge tõmmata ja jalgu plaasterdada. Kuid ega lõbu kauaks jätkunud, ees ootas miinivälja ületamine.

Postkastist järgmiste oluliste numbrite toomine oli kerge pähkel õige raja valimise kõrval. Oli neid, kes pääsesid kuiva jalaga, neid, kes said põlvini märjaks, ja ka neid, kes enam kui kahe meetri kõrguses roos end nagu padrikus tundsid. Aga leidmata ei jäänud tee kellelgi ja laskma jõudsid ka kõik. Taas üks käik postkasti juurde ja siis mindi lahendama meditsiiniülesannet, mis alati põnevust pakub. Seekord tuli esmaabi anda kolmele kannatanule.

Jäänud oli veel takistusriba. Pärast ligikaudu paarikümnekilo-meetrist rännakut pärastlõunases päikeselõõsas pidid osalejad ronima läbi kraavi, ületama piirdeid, tippima rehvireas ja roomama traadi alt. Seda kõike tehti endiselt rõõmsas meeleolus. Kõige kii-remini läbisid siin raja Leisi NK ja Kukkkana, kes ühtlasi saavutas ka rännaku parima üldaja.

Sel ajal, kui peakohtunik Jüri Linde sisestas üldjärjestuse väljasel-gitamiseks tabelisse punkte, rääkisid põhikorraldajad-rajameistrid Raivo Kabur ja Sven Ernesaks, et on päevaga väga rahul. Suhteli-selt tasavägine tulemus viitab paljudele headele märkidele.

Võrumaal võitsid kaitseliitlased politseidUNO MINKA Kaitseliidu Võrumaa maleva teavituspealik

Väimela staadionil peeti 23. augustil neljas Võru politsei ja Kaitseliidu Võrumaa maleva sõprus-kohtumine jalgpallis. Kui varasematel aastatel olid võitjad korrakaitsjad, siis seekord said kaitse-liitlased skooriga 4:1 revanši.

Mängu esimesel poolel oli politseil raske kaitsta oma väravat ja nii tabasid kaitseliitlaste pallid seda ridamisi, kuni seis oli 3:0. Teiseks poolajaks sai politsei võistkond stressist üle ja suutis saata ühe palli ka kaitseliitlaste väravasse. Aga see värav jäi paraku ainsaks.

Kaitseliidu võistkonna kapten oli tugev spordi-mees Uku Vislapuu. Kindlasti aitas võidule kaasa seegi, et mängule olid kaasa elamas Võrumaa maleva pealik mjr Urmas Vahter ja kogu staa-bikoosseis. Saavutatud võiduga oli uhke minna vastu maleva 96. sünnipäevale, mida tähistati pidulikult 8. septembril.

26

Vä

ljaõ

pe

Kaitse Kodu! 7/2013

ERIK REINHOLDKaitseliidu kooli juhataja

Nooremallohvitseri (NAK), vanemallohvitseri (RVAK), rühmaülema (ROK(r)) ja kompanii-ülema (ROK(k)) kursuse peaaegu 80 lõpetajat

saavad oma koolitarkusele viimase lihvi ja hinnangu ühisel harjutusel. Kaitseliidu kool on sõjaväelise juh-timise tasemekursuste läbiviimisel mitmete aastate jooksul püüelnud eri tasandite juhtimise integrat-siooni ehk võimalikult praktilise ja tervikliku pildi loomise poole väljaõppe käigus.

Pataljoni raamistikus

Nii korraldatakse seegi kord kursuste lõppharjutus pataljoni raamistikus, et kõigi tasandi juhtidel oleks võimalus harjutada keskkonnas, kus on olemas nii nende alluvad, ülemad kui ka naabrid. Pole ju mõel-dav, et kompaniiülem saab adekvaatse väljaõppe,

omamata enda alluvuses rühmaülemaid, või rühmaülemad ilma rühmavanemateta. Nii on eri tasandite kursused saanud koos harjutada juba läbiviidud õppenädalavahe-tustel, kuid pataljoni raamistiku tervikpildi paneme kokku just kursuse lõpusirgel, har-jutusel Kotkalend.

Õppus viiakse läbi kolmes põhiosas. 12. ja 13. oktoobril toimub instruktorite ette-valmistus, mis teenib õppemetoodika ja

taktika küsimuste ühtlustamise eesmärki. 14.–17. oktoobrini viime läbi taktikalised harjutused ilma allüksusteta (TEWT), kus kõigi tasandite juhid lahen-davad taktikalisi olukordi, kuid reakoosseisu rolli täidavad vastavad markerid (eelmisest Kotkalennust juba paljudele tuttavad „keppsõdurid“). See õppe-meetod võimaldab ka jaoülematel ilma reaalse sõduri närve ja jalavaeva kulutamata oma tasandil otsuseid vastu võtta, jagu positsioonile paigutada ja käsuteh-nikat lihvida. Kolmandas etapis 18.–20. oktoobrini viime läbi pataljoni taktikalise väliharjutuse (FTX). Selleks, et juhiõppurid ei peaks ise endile „sõdureid mängima“ ja saaksid keskenduda oma põhitöö – juh-timise – harjutamisele, moodustame üheks näda-lavahetuseks Rapla, Harju, Tallinna ja Järva maleva kaitseliitlastest õppepataljoni, mis asub värskelt koolitatud ülemate juhtimisel vaenuväega võitlema. Vastutegevusse on kaasatud Viru, Pärnumaa ja Lääne maleva kaitseliitlased.

Kooli tänavune pesakond sirutab tiibu KotkalennulKaitseliidu kooli sõjaväelise juhtimise tasemekursuste integreeritud lõppharjutus Kotkalend korraldatakse tänavu 12.—20. oktoobrini Raplamaal. Tule ja löö kaasa!

Õppusele on kaasatud ka välikoka kursuse õppurid, kes hoolitsevad kogu õppuse jooksul maitsva ja rikkaliku kõhutäite eest, ja parameediku kursusel osalejad, kes täidavad õppusel mõistagi omi tähtsaid ülesandeid. Ühtekokku on õppuse viimaseks faasiks oodata osalema peaaegu 600 kaitseliitlast ja naisko-dukaitsjat. Instruktoritena ning side- ja logistilise toetuse tagamisel on esindatud peaaegu kõik Kait-seliidu malevad.

Õppuse lõpetame piduliku tseremooniaga Varbola maalinna õuel, kus anname tasemekursuste edukalt lõpetanutele pataljoni rivi ees kätte lõputunnistused.

Vajatakse instruktoreid

Et õppus tuleb suur ja oluline, kutsub kool kaitse-liitlasi selle õnnestumisele kaasa aitama. Esiteks ootame lisaks juba komplekteeritud instruktor-koosseisule malevates ametis olevate pealike hul-gast vabatahtlikke instruktoreid. Pakume suure-pärast võimalust tulevaste kolleegide väljaõppele kaasa aidata, tehes seda nüüdisaegse sõjaväepe-dagoogika parimate meetoditega ja suurõppuse organisatoorses formaadis. Pakume instrukto-ritele ühtlustavat-täiendavat koolitust 12. ja 13. oktoobril. Oodatud on ka need, kellel pole võimalik osaleda kogu õppuse ajal, vaid ainult episooditi, näiteks nädalavahetusel 18.–20. oktoobrini. Nii-siis, ohvitserid ja allohvitserid, kes te tunnete end olevat valmis juhendama ja hindama värskeid jao-, rühma- või kompaniiülemaid, andke endast teada kooli inimressursi arengu õppesuuna juhatajale Juhan Ausile (juhan.aus@kaitseliit.ee) ning täp-sustage detaile ja tegevusi temaga.

Harju, Tallinna, Rapla ja Järva maleva reakoosseis on oodatud kaasa lööma õppepataljoni koosseisus õppuse viimases, taktikalise väliharjutuse faasis 18.–20. oktoobrini. Vastavad malevad tegelevad juba oma üksuste kokkupanekuga ja see üleskutse on mõeldud nendele, kelleni maleva kutse mingil põh-jusel pole jõudnud. Osalemissoovist andke aegsasti teada oma maleva staabis väljaõpet korraldavatele inimestele, nemad teavad, kuidas edasi toimida.

Osalemine annab teile hea võimaluse omandada kogemusi nii kaitse, viivituse kui ka rünnaku läbi-viimisel värskelt õppinud juhtide ja asjatundlike instruktorite käe all. Lisaks sellele saate anda oma hindamatu panuse Kaitseliidu tulevaste juhtide koo-litamisse, sest parim viis õppida Kaitseliidu üksuse juhiks on ikka ja ainult koos tublide kaitseliitlastega.

Kotkalennul näeme!

Ühtekokku

on õppuse

viimaseks

faasiks oodata

osalema peaaegu

600 kaitseliitlast ja

naiskodukaitsjat.

27

Ha

ritu

d s

õd

ur

Kaitse Kodu! 7/2013

ANDRES REKKER, major

Tänapäeval, 21. sajandil, enam kui kaks aastakümmet pärast külma sõja lõppu on muutunud nii rahvusvaheline olukord kui ka

riikidevahelised jõujooned. Kui 20. sajandi teisel poolel olid kahe suurriigi – Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu – vastuseisu aastad, siis täna-päeval oleme silmitsi asümmeetriliste ohtudega. Asümmeetrilised ohud hõlmavad nii konventsio-naalsete kui ka mittekonventsionaalsete relvade, sh massihävitusrelvade võimalikku kasutamist nii riikide kui ka terroristlike rühmituste poolt. Sellest tingituna on tänapäeval oluline massihä-vitusrelvade leviku piiramine, et ära hoida nende

Keemiarelv ja Süüria konfl iktÜhinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inspektorite hinnanguid oodates tuletab kaitseväe asjatundja meelde, millega Süürias õieti mängiti.

sattumist riikide või terrorirühmituste kätte, kes võivad neid kasutada oma eesmärkide saavutami-seks ka tsiviilelanike vastu. Selles kontekstis on Süüria näide lausa õpikust võetud.

Uuenduslik mõte kooliõpetajalt

NATO standardiseerimisdokument defi neerib keemilist ründeainet kui keemilist ainet, mida kavatsetakse kasutada sõjalises operatsioonis, et vaenlast kas tappa, tugevalt vigastada (haavata) või alandada vaenlase isikkoosseisu võitlusvõimt-psühholoogiliste efektide abil.

Keemiline ründeaine oli kasutusel juba antiik-ajal. Siis kasutati mürgist suitsu, kuid Euroopas ei olnud see traditsiooniline, vaid tegemist oli üksik-

sihä-ende sihä-e Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

KA

ITS

EL

IIT

28

Ha

ritu

d s

õd

ur

Kaitse Kodu! 7/2013

juhtumitega. Ka renessansiajal (15. sajandil) aren-dati keemiarelva. Teadlane ja kunstnik Leonardo da Vinci tegi ettepaneku panna arseensulfi idi ja vaserooste pulbriline segu väikes-tesse süütegranaatidesse, mida saaks kasutada vaenlaste laeva-meeskondade vastu, kes kinnistel laevatekkidel lämbuksid.

Kuni 19. sajandini kasutatigi põhiliselt mürgist suitsu. Esma-seks tänapäeva mõistes keemia-relva leiutajaks tuleb pidada New Yorgi kooliõpetajat John Doug-htyt, kes tegi Ameerika kodusõja ajal ettepaneku kasutada vedela klooriga täidetud 254 mm kahurimürske, millest oleks vabanenud mõni kuupmeeter puhast kloori, kuid tema ideed ei viidud ellu.

Tundub seletamatu, kuid esimesena kasutas Esime-ses maailmasõjas keemiarelva Prantsusmaa Saksa-maa vastu (mitte vastupidi) – selleks olid pisargaa-siga täidetud granaadid 1914. aasta augustis. Kuid Saksamaa oli riik, kes kasutas keemiarelva – gaasi-list kloori – esmakordselt laiaulatuslikult 22. aprillil 1915 lahingus Ypres’ (Ieperi) all. Selle tulemusena kandis vastaspool suuri kaotusi. Juba detsembris 1915 kasutas Saksamaa uut keemilist ründevahen-dit – fosgeeni –, mis mõjus samuti hingamisteede kaudu. Kõige tuntum ja mürgisem keemiline rün-deaine Esimeses maailmasõjas oli ipriit. Erinevalt kahest eelmisest mõjus ipriit lisaks ka naha kaudu ja oli nahka ennastki kahjustava toimega.

Kahe maailmasõja vahel arendas keemiarelva ka Saksamaa keemiatööstus, kus keemik doktor Ger-hard Schrader avastas põllumajandusele vajalike pestitsiidide valmistamise protsessis närvimürgi, mille tootmist alustati 1936. aastal ja mis sai nimeks tabuun. Kaks aastat hiljem alustati Saksamaal järg-mise närvimürgi – sariini – tootmist. Närvimürgid olid uus tase keemiarelva arengus, need olid mürgi-

semad kui Esimeses maailmasõjas kasutatud keemiarelv. Kahe maa-ilmasõja vahel puhkenud sõjalistes konfl iktides kasutati samuti kee-miarelva: Hispaania Maroko vastu aastatel 1921–1927 ja Itaalia Eti-oopia vastu 1935. ja 1936. aastal. Need keemilised ründeained olid enamasti samad, mis olid olnud kasutusel Esimeses maailmasõjas.

„Ohutu ja humaanne“

Teise maailmasõja ajal olid teljeriikidest Saksa-maal, Itaalial, Ungaril ja Jaapanil ning ka liitlastel Ameerika Ühendriikidel, Suurbritannial, Prant-susmaal ja Nõukogude Liidul piisavad keemiarel-vavarud ja nende kohaletoimetamisvahendid, kuid neid ei kasutatud kordagi kogu sõja jooksul, kuigi mõlemad sõdivad pooled tootsid neid ja olid valmis keemiarelva kasutama. Ameerika Ühendriigid tõid oma varustuslaevadega Euroopasse sõjapidami-seks keemiarelvaga täidetud mürske. Saksamaa lennukite rünnakus Lõuna-Itaalia rannikul Bari sadamas asuvatele Ameerika Ühendriikide varus-tuslaevadele sai 2. detsembril 1943 tabamuse ka varustuslaev, mille laadungiks olid ipriidiga täi-detud mürsud. Selle tagajärjel sai 617 Ameerika sõjaväelast mürgistuse ja 83 neist suri. Tegemist oli ainukeste keemiarelva kasutamise tagajärjel vigastada saanud ja langenud sõjaväelastega Teise maailmasõja Euroopa sõjatandril.

Pärast Teist maailmasõda avastasid võitnud liitlased närvimürkide potentsiaali sõjapidamis-vahendina. Suurbritannia alustas sõjasaagina

saadud sariini uuringuid, samas Nõukogude Liit teisaldas Sak-samaalt sariini tootmise vab-riku sõjasaagina oma maale. Ka Ameerika Ühendriigid alustasid Saksamaalt sõjasaagina saadud teabe alusel keemiarelva tootmist peaaegu kohe Nõukogude Liidu järel. Pärast külma sõja algust jätkus keemiarelva arendamine. 1950ndate lõpus sünteesiti Suur-

britannias uue põlvkonna närvimürgid ehk V-sari, mis tuleneb sõnast venomous (inglise k ‘mürgine’), ka Nõukogude Liit alustas analoogse mürgisarja tootmist 1960ndatel. Samal aastakümnel alusta-sid Ameerika Ühendriigid mittesurmavate, kuid teovõimetust esilekutsuvate ründemürkide toot-mist, milles mõned nägid sõja muutmist ohutuks ja humaanseks.

Esimesena

kasutas

Esimeses

maailmasõjas

keemiarelva

Prantsusmaa

Saksamaa vastu

(mitte vastupidi).

Nõukogude

Liit teisal-

das Sak-

samaalt sariini

tootmise vabriku

sõjasaagina oma

maale.

Haavatu degaseerimine Bundeswehri õppusel Bruchsalis

AN

DR

ES

RE

KK

ER

29

Ha

ritu

d s

õd

ur

Kaitse Kodu! 7/2013

Keemilist ründeainet on kasutatud ka pärast Teist maailmasõda. Ameerika Ühendriigid kasutasid 1960ndatel teovõimetuks tegevaid keemilisi rün-deaineid Vietnami sõjas, ka kasutati keemiarelva Iraagi-Iraani sõjas 1980. aastal, kui Iraak ründas Iraani. Iraak kasutas keemilisi ründeaineid ipriiti ja tabuuni, mis põhjustas ligikaudu 5% Iraani kao-tustest. Ameerika Ühendriikide väitel kasutas ka Iraan keemilisi ründevahendeid, kuid sõltumatud allikad ei kinnita seda. Iraak on kasutanud erinevaid keemilisi ründeaineid ka oma riigi põh-jaosas, surumaks maha kurdide iseseisvumispüüdlusi ja tappes Halabjah’ linnas 1988. aastal 5000 inimest, mis moodustas 10% linna elanikkonnast.

Seni ainuke suuremahuline kee-miarelva kasutamine terroristide poolt oli Aum Shinrikyo sekti sarii-nigaasirünnak Tōkyōs 20. märtsil 1995. Eelnevalt oli ususekt teinud sariinirünnaku 27. juunil 1994 Matsumotos, kus sai vigastada 500 ja surma seitse inimest. Põhiintsidendis Tōkyōs sai vigastada 3800 inimest, kellest 1000 vajasid haig-laravi. 12 inimest hukkus.

Esimene keelustatud relvaliik

Loomulikult on proovitud keemiarelva kasutamist piirata. Esimeseks sellealaseks katseks oli Stras-bourgi leping – esimene keemiarelva ja bioloogilist relva keelustav leping, mis sõlmiti 27. augustil 1675 Püha Rooma keisririigi ja Prantsusmaa vahel. Selles keelustati mürgiste kuulide kasutamine. Lepingu sõlmimise üheks põhjuseks oli Kolmeküm-neaastane sõda, milles kandsid nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa suuri kaotusi. Kolmekümneaas-tase sõja ajal kasutati mürgise suitsuga täidetud kahurikuule, mis lisaks tulekahjude tekitamisele lämmatasid vastaspoole võitlejaid.

Esimesele järgnes rida lepinguid, kuid sisuliseks lepinguks sai Genfi 1925. aasta „Protokoll läm-matavate, mürgiste või neile sarnanevate gaaside ja bakterioloogiliste vahendite sõjas tarvitamise keelu kohta“. Vajaduse Genfi 1925. aasta pro-tokolli järele tingisid Esimene maailmasõda ja seal kasutatud keemilised ründeained. Esimese maailmasõja käigus toodeti sõjapidamiseks nii lääne- kui ka idarinnetel üle 150 000 kuupmeetri keemilisi ründeaineid, millest osa jäi kasutamata. Neist tootis Saksamaa ligikaudu 40%. Vasta-valt Versailles’i lepingule hävitati kaotajariikide keemia relvavarud, uputades need Läänemerre. Samuti tõi keemiarelva kasutamine kaasa vigas-tatud sõjaväelaste tohutu hulga, sest Esimeses maailmasõjas kasutatud keemiarelv niivõrd ei tapnud, kuivõrd sandistas inimesi. Keemiarelva kasutamise tulemusel sai Esimeses maailmasõjas surma 85 000 ja vigastada 1 176 500 inimest.

Vahe on ligikaudu 14-kordne. Ettepaneku Genfi protokolli sõlmimiseks tegi Prantsusmaa 1925. aastal rahvusvahelise relvakaubanduse kontrolli komisjoni istungil. Poola ettepanekul lisati sellesse bakterioloogilised sõjapidamisvahendid. Genfi protokoll on lühike ja üldine, põhinedes Esimese maailmasõja kogemusel, et lämmatavate, mürk- ja muude gaaside, samuti kõigi analoogiliste vede-like, ainete ja toimimisviiside kasutamine sõjas on õigusega hukka mõistetud tsiviliseeritud maailma üldise arvamuse kohaselt ja nende kasutamine tuleb sõjapidamises keelustada.

Enne Teist maailmasõda oli Genfi protokolliga ühinenud 40 riiki, neist enamiku moodustasid Euroopa riigid, sealhulgas Eesti. Pärast Teist maail-masõda liitus sellega veel 55 riiki. Külma sõja järel võeti vastu keemiarelvade väljatöötamise, toot-mise, varumise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsioon, mis jõustus 1997. aastal. Tegemist oli esmakordselt ühe relvaliigi kee-lustamise lepinguga, millel oli eraldi kontrollimeh-hanism. Konventsiooniga ühinenud riigid võtsid kohustused, et nad kunagi ega ühelgi tingimusel ei asu keemiarelva välja töötama, tootma, mõnel muul viisil omandama, varuma või säilitama ja otse ega kaudselt kellelegi edastama, keemiarelva kasutama, võtma osa keemiarelva kasutamiseks tehtavatest sõjalisest ettevalmistusest ning mis tahes viisil aitama, õhutama või veenma kedagi osalema käesoleva konventsiooni järgi osalisriigile keelatud tegevuses. Ka kohustusid ühinenud riigid hävitama kõik keemiarelvad, mida nad omavad, valdavad või mis asuvad nende jurisdiktsiooni või kontrolli all oleval alal, ning kohustusid hävitama kõik keemiarelvad, mille nad on maha jätnud teise osalisriigi territooriumile, ning hävitama kõik keemiarelva tootmisrajatised, mida nad omavad, valdavad või mis asuvad nende jurisdiktsiooni või kontrolli all oleval alal.

Et tagada kontroll, kohustusid konventsiooniga ühinenud riigid 30 päeva jooksul pärast konvent-

Keemiarelva

kasutami-

se tulemu-

sel sai Esimeses

maailmasõjas

surma 85 000 ja

vigastada

1 176 500

inimest.

Bundeswehri degaseeri-miskomplekt TBK-kaitse koolis Sont-hofenis

AN

DR

ES

RE

KK

ER

30

Ha

ritu

d s

õd

ur

Kaitse Kodu! 7/2013

Tegemist oli

esmakordselt

ühe relva-

liigi keelustamise

lepinguga, millel oli

eraldi kontrollimeh-

hanism.

siooni jõustumist deklareerima nii keemiarelvad kui ka olemasolevad rajatised vastavalt konvent-sioonis toodud lisadele ning sulgema tootmis-rajatised 90 päeva jooksul. Konventsiooniga on liitunud 183 riiki, mis esindavad 98% maailma rahvastikust ja kuhu on koondunud üle 98% maa-ilma keemiatööstusest. Lisaks on ühinenud veel viis riiki, mis ei ole veel lepingut ratifi tseerinud, nende hulgas Iisrael ja Birma. Käesoleval ajal on maailmas seitse konventsiooniga mitteühine-nud riiki: Angola, Põhja-Korea, Egiptus, Iraak, Liibanon, Somaalia ja Süüria. Osa neist riikidest kahtlustatakse terroristlike rühmituste toetami-ses ja neil arvatakse olevat jätkuvalt arendatavad keemiarelvaprogrammid.

Süüria ja keemiarelv

Süüria on riik, mis on ühinenud Genfi protokol-liga, kuid ei ole ühinenud, nagu eespool mainitud, keemiarelva keelustamise konventsiooniga. See-tõttu ei ole Süüria esitanud andmeid keemiarelva olemasolu ja koguste kohta. Erinevate riikide luu-reandmetel on Süürial olemas närvigaasid (tabuun, sariin, VX) ja sööbemürk (ipriit). Närvimürgid on lenduvad ja ebapüsivad (mõni tund) vedelikud, v.a VX, mis on püsiv.

Sariin ja VX on värvitud ja lõhnatud, tabuun on punakas-pruun ja puuviljalõhnaga. Sööbemürk ipriit on püsiv (mitmeid päevi) ja tumeda värvu-sega ning küüslaugu- või sinepilõhnaline (siit ka rahvapärane nimetus sinepigaas). Neist kõige mürgisem on VX, mis on pärit külma sõja aegsest arsenalist (esmakordselt sünteesitud 1952. aastal Ühendkuningriigis). Süürial arvatakse olevat kee-miarelva koguseliselt 500–1000 tonni.

Tõenäoliselt alustas Süüria keemiarelvastuse programmi 1980ndate alguses. Alles 2012. aastal tunnistasid Süüria ametivõimud, et omavad keemiarelva, kuid juba 1990ndatel oli Süüria pre-sident teinud selleteemalisi vihjeid. Süüria soov omada keemiarelva on seotud heidutussooviga,

et naaberriik Iisrael teaks, et tege-mist on tugeva vastasega, kellel on tagataskus mõned trumbid. Käes-oleval ajal on süüdistatud Vene-maad (endist NSV Liitu), et see on Süüria pikaajalise liitlasena sealse keemiarelvaprogrammi toetaja, kuid Venemaa on lükanud süüdis-tused tagasi. Mitmetes allikates on aga mainitud ka koostööd Iraani ja Põhja-Koreaga.

Prantsuse luureallikad väidavad, et Süüria valitsusväed kasutasid väiksemas mahus sariini juba rünnakutes opositsiooni vastu Saraqe-bis 29. aprillil 2013 ja Jobaris aprillis 2013. Suure-mamahuline keemiarelvarünnak tehti 21. augustil Damaskuse eeslinnas, selles sariinirünnakus sai USA ja Prantsusmaa andmetel surma 1429 ini-mest, sealhulgas 426 last. Samas väidab organisat-sioon Piirideta Arstid, et surnuid oli vähemalt 355, seega tunduvalt vähem USA ja Prantsuse väidetust.

Niisiis kasutati väidetavalt taas sariini. Kui Prantsusmaa, USA ja Ühendkuningriik, toetudes oma luureallikatele, väidavad, et tegemist on valitsusväge-depoolse keemiarelva kasuta-misega opositsiooni vastu, siis Süüria vana liitlane Venemaa ei ole selles kindel, vaid süüdistab keemiarelva võimalikus kasuta-mises hoopis opositsiooni. Ka ei ole Süüria valitsus tunnistanud

keemiarelva kasutamist ja süüdistab opositsiooni ning välisminister Walid Muallem on väitnud, et „maailmas pole ühtegi riiki, mis kasutaks massihä-vitusrelvi oma inimeste vastu“.

ÜRO keemiarelvainspektorid said võimaluse võtta proove alates 26. augustist nelja päeva jooksul ja lahkusid Süüriast Jordaania kaudu 31. augustil. Loomulikult, arvestades tõenäoliselt kasutatud sariini ebapüsivust, oli kiirus proovide võtmisel suure tähtsusega. Hollandisse uuringutele viidud proovide tulemused lubati avalikustada kuni kolme nädala jooksul, et tagada võimalus kasutada kogu-tud tõendeid vajadusel ka Haagis asuvas Rahvus-vahelises Kohtus. Artikli kirjutamise ajal (6. sep-tembril) on paljud küsimused vastuseta ja on vaid oletused, eriti selle kohta, kes keemiarelva kasutas. Eesti kaitseminister ja välisminister on seisukohal, et tuleb ära oodata ÜRO inspektorite töö tulemus. Selles, et tsiviilelanike vastu kasutati keemiarelva, ei ole kahtlust, ja selle mõistab ka Eesti valitsus hukka.

Bundeswehri TBK-soomuk Fuchs, mille tagumises osas on näha proo-vide võtmiseks vajalikud seadmed

AN

DR

ES

RE

KK

ER

31

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 7/2013

Soome konest Rootsi rauani

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kuigi püstolkuulipilduja M/45 on tootmisest maas olnud juba peaaegu neli aastakümmet, on see endiselt mitmete riikide relvajõududes kasutusel. Pikk teenistusaeg ainult kinnitab, et tegemist on usaldusväärse ja töökindla Rootsi riistaga.

püstolit 1500 Walther HP, mille sõjaaegne tähistus oli P38.

Mõlemad relvad kasutasid 9x19 mm padrunit, mis veenis lõpuks ka rootslasi selle moona peale üle minema. Husquvarna tehases tootmises olnud M/37 seati ümber uuele kaliibrile ja relva mär-

gistusele lisati numb-rikombinatsioon -39. Kuni sõja lõpuni toodeti 35  000 püstolkuulipil-dujat M/37-39.

Et püstolkuulipildujate vajadus oli endiselt suur, telliti Soomest juurde pooltuhat KP/-31-te, mis said pärast ümber-nimetamist nimeks

M/37-39F. See ei lahendanud ikka veel probleemi, mistõttu jätkati alternatiivide järele vaatamist.

Lahendust loodeti leida ameeriklaste püstolkuuli-pildujast Th ompson 1928A1. Relva esialgne telli-mus oli 500 ühikut optsiooniga veel 3000-le, mida erinevatel põhjustel siiski ei kasutatud. Olemas-olevad püstolkuulipildujad võeti küll kasutusele, kuid põhiliselt ainult teisejärgulistes üksustes, sest relva eriline kaliiber .45 ACP (11.43×23mm) tegi

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja

Eellugu

Kunagi 1930ndate keskpaigas, kui poliitiline olu-kord maailmas muutus järjest teravamaks, otsus-tas ka neutraalne Rootsi igaks juhuks oma sõjalist võimekust kasvatada. Muu varustuse ja relvastuse hulgas hakati otsima armeele sobivat püstolkuuli-pildujat, mis leiti Soome Tikkakoski vabriku too-dangu hulgast. 1937. aastal võeti Rootsi sõjaväes kasutusele esimesed püstolkuulipildujad tähis-tusega M/37, mille eeskujuks oli Suomi KP/-31. Need olid usaldusväärsed relvad, mis kasutasid 9 mm Lugeri (Parabellum) padrunit.

Paraku see rootslastele siiski hästi ei sobinud, sest nende püstolid kasutasid Browningu 9 mm moona. Kuigi uus padrunitüüp oli igati parem, ei tulnud selle kasutuselevõtt esialgu kõne allagi, sest see oleks olnud liiga kallis ja põhjustanuks palju segadust, mistõttu otsustati püstolkuulipildujad enda tarbeks modifi tseerida. Et soomlastele kahe tootmisliini pidamine kuigi mokkamööda polnud, müüsid nad relva litsentsi rootslastele, kes hakka-sid seda endale sobival kujul Husquvarna tehases tootma.

1939. aastaks oli Rootsi sõjaväele tarnitud ligi-kaudu 900 püstolkuulipildujat M/37, mida oli ilmselgelt liiga vähe. Puudujäägi likvideerimiseks pöörduti sakslaste poole, kes olid nõus müüma neile 1800 Th eodor Bergmani konstrueeritud püs-tolkuulipildujat MP35, mida oli võimalik saada nii lühikese kui pika rauaga. Lisaks hõlmas tehing veel

WORLD.GUNS.RU

Suomi KP/-31

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Püstolkuulipilduja MP35

Et soomlas-

tele kahe

tootmisliini

pidamine kuigi

mokkamööda

polnud, müüsid

nad relva litsentsi

rootslastele.

32

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 7/2013

tehnilisi lahendusi, eriti leht-metalli stantsimise tehnikat (vt lisainfo 3).

1944. aastal asuti testima kaht kodumaist relva. Üks oli Carl Gustav Stads Gevärsfaktoris loodud püstolkuulipilduja Kpist (lühend rootsikeelsest

kulsprutepistol, eesti k ‘püstolkuulipilduja’) M/45, teine Husquvarna Vapenfabrik AB-s tehtud FM/44 HVA.

Kuigi relvad olid omadustelt ja disainilt üsna sar-nased, sai lepingu endale Carl Gustav. Husquvarna toodangu võtsid hiljem kasutusele taanlased, kes vajasid samuti oma relvajõududele korralikku püstolkuulipildujat. Teenistusse võeti M/45 aastal 1945.

M/45

Olemuselt on M/45 tõhus püstolkuulipilduja, mille tööpõhimõte on väga lihtne. Relv on lahtise lukuga, millel on fi kseeritud lööknõel. Kaitserii-vistatud relval on luku riivistus-vinnastuspide relva lukukojas olevas haakväljalõikes. Kui relv on laetud ja kaitseriivistamata, hoitakse lukku tagumises asendis päästiku lukustushamba abil. Lukk on selles asendis kõige ülemise salves oleva padruni taga. Päästikule vajutamisel vabaneb lukk lukustushambast ja liigub vedru jõul edasi. Samal ajal siseneb padrun padrunipessa. Liikumise lõpp-faasis lööb lööknõel vastu tongi ja toimub lask.

Samal ajal, kui püssirohu-gaasid suruvad kuuli rauast välja, suruvad need ka lukku tagasi. Luku jätkuval taga-siliikumisel, mida pidurdab vedru, visatakse kest relvast välja. Protseduur kordub nii kaua, kuni päästik on alla vajutatud.

Kuigi relv töötab ainult täisautomaatrežiimis ja sellel puudub võimalus tuld ümber seada, on temast siiski võimalik üksiklaske välja meelitada. Selleks on vaja päästik pärast igat lasku kiiresti vabastada.

Suhteliselt napp tulekiirus ja väike tagasilöök muudavad M/45 lihtsasti käsitletavaks ning üsna täpseks kuni 200 m distantsil. Väiksed mõõtmed ning kokkupandav kaba teevad sellest ideaalse relva kitsastes oludes kasutamiseks.

Esimestel seeriatootmisesse läinud püstolkuuli-pildujatel oli eemaldatav salvetugi, mis võimaldas kasutada M/37-39 puhul nii 36- kui ka 50-lasu-lisi salvesid ja trumleid. Paraku polnud see kõige parem lahendus, mistõttu arendasid rootslased

sellele moona hankimise sõjaaja tingi-mustes võrdlemisi raskeks.

Raskused sõjatingimustes sobiva püs-tolkuulipilduja hankimisel, edasiare-nenud lahingutaktika ja kahanevad ressursid viisid rootslased mõttele luua oma relv, mis oleks odav, töökindel ja usaldusväärne.

M/45 loomine

Sõja keskel hakkasid rootslased välja arendama omaenda püstolkuulipildu-

jat. Selleks uuriti põhjalikult sakslaste MP40-ne, brittide Steni ning venelaste PPŠ-41 ja PPS-43

Lis

ain

fo 1 M/45B TEHNILISED ANDMED

Kaliiber 9 mm

Padrun 9x19 mm

Kuuli algkiirus 425 m/s

Tehniline laskekiirus 600 lasku/min

Sihikuline laskekaugus 200 m

Efektiivne tuli 200 m

Kaal tühjalt 3,35 kg

Vintraua pikkus 212 mm

Relva pikkus 550/808 mm

ALEX KÜHNALEX KÜHN

Püstolkuulipilduja Thompson 1928A1

Raskused sõ-

jatingimus-

tes sobiva

püstolkuulipilduja

hankimisel, edasi-

arenenud lahingu-

taktika ja kahane-

vad ressursid viisid

rootslased mõttele

luua oma relv.

M/45

FM/44 HVA

GUNS.COM

GOTAVAPEN.SE

Olemuselt

on M/45

tõhus

püstolkuuli-

pilduja, mille

tööpõhimõte on

väga lihtne.

33

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 7/2013

relva tarbeks välja täiesti uue salve (vt lisainfo 2). See kukkus nii hästi välja, et isegi tšehhid ja prantslased laenasid selle disaini.

Modifi katsioonid

Esimesed püstolkuulipilduja mudelid kandsid tähistust M/45 ja M/45S. Relv oli musta värvi ning sel oli eemaldatav salvetugi, mis võimaldas kasutada M/37-39 salvesid. Aja jooksul muutus see lahendus ülearuseks ja salvetugi kinnitati per-manentselt püstolkuulipilduja külge.

Seeriatootmisse ja laiemalt kasutusse võeti kergelt modifi tseeritud mudel M/45B (vt lisainfo 1), millel oli juba vabrikus fi kseeritud salvetugi. Samuti tehti tugevamaks luku tagumist osa ja vähendati relvaraua kaitsmes ole-vate aukude mõõtmeid, et vältida selle kõverdumist. Algsed ver-sioonid olid sarnaselt eelkäijaga musta värvi, hilisemad, mis on ka Eesti kaitsejõududes levinud, juba hallikasrohelist tooni.

Mudel M/45C ainsaks täiustuseks on relvaraua kaitsmele lisatud täägi kinnituskohad. Seda tüüpi relva kasutati enamasti tseremoniaalsetel eesmär-kidel, millest ka tähistus C (ceremonial – inglise k ‘tseremoniaalne’), kuid mingil määral ka reaal-ses lahingutegevuses. 1960. aastatel lahvatanud

Lis

ain

fo 2 M/45 SALV

Rootsi relvakonstruktorid disainisid 1945. aastal oma püstolkuulipilduja M/45 tarbeks täiesti uut tüüpi 36-lasulise salve, mille tehnilisi lahendusi on kasutanud ka teiste riikide sõjavarustuse toot-jad.

Algselt kasutusel olnud salves paiknesid padru-nid kahes paralleelses reas, mistõttu võisid need väga külmade ilmadega kinni külmuda. See viga parandati laskemoona diagonaalse asetusega, mis muutis salve kergemini laetavaks. Ka tehti salve tagumisele küljele mõned augud, mille järgi on võimalik arvestada allesolevate padrunite hulka.

Kongo kriisis sai antud modifi katsioon Rootsi ja Iiri rahuvalvajate käes esimesed tuleristsed, mis-tõttu markeeritakse relva mõningatel juhtudel tähekombinatsioonidega UN/ONU.

Politsei- ja julgeolekujõudude tarbeks töötati välja püstolkuulipilduja versioon, millega oli või-malik lasta ka üksiklaskudega. Teisendit hakati tähistama M/45D, kuid levinud on ka markeeringud BE (E tähendab enkelskott – rootsi k ‘üksiklask’) ja BET (T tähendab tårgas – rootsi k ‘pisargaas’). Viimane oli mõeldud ainult pisargaasi tulistamiseks.

Et M/45 disain oli end igati õigustanud, ilmutasid mitmed teised riigid selle tootmise vastu huvi. Litsentsi omandasid Egiptus ja Indoneesia, USA seevastu läks raskema vastupanu teed ja arendas välja oma versiooni, mis oli originaaliga peaaegu identne.

Versioon M/45 oli tuntud selle poolest, et suutis tulistada praktiliselt kohe pärast veest väljumist. See avaldas muljet Vietnami niisketes tingimus-

tes sõdivatele ameeriklastele, kes vajasid selliste omadustega relva. Esialgu kasutati püstolkuulipildujat M/45B, kuid sellele pani punkti 1966. aastal rootslaste poolt USA-le Vietnami sõja tõttu kehtestatud embargo.

Püstolkuulipilduja M/45 läbilõige

IMFDB.COM

M/45B

PER HOLMBÄCK/HOLMBACK.SE

M/45C

V

PER HOLMBÄCK/HOLMBACK.SE

M/45C

Versioon M/45

oli tuntud

selle poolest,

et suutis tulistada

praktiliselt kohe pä-

rast veest väljumist.

Seeriatoot-

misse ja

laiemalt

kasutusse võeti

kergelt modifi t-

seeritud mudel

M/45B.

34

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 7/2013

S

kutsuma Port Said ja Akaba. Esimene oli rootslaste relva täpne koopia, teine natuke lühema raua ja teleskoopõlatoega modifi katsioon. Lisaks on lei-dunud püstolkuulipilduja M/45B kasutust Iirimaa, Alžeeria, Paraguay, Läti ja Eesti kaitsejõududes ning osalenud Liibanoni ja Kongo kodusõdades.

Järellugu

P ü s t o l k u u l i p i l d u j a M/45B kaotas Rootsi sõjaväes oma tähtsuse 1990ndate keskel, kui jõudis lõpule selle asendamine suurema läbistamisjõu, tulekii-ruse ja laskekaugusega automaatidega AK-4 ja AK-5. Relvad suunati suuremalt jaolt Rootsi Kodukaitsesse, kus nad olid teenistuses rohkem kui kümnendi. 2. aprillil 2007 kuulutati püstolkuulipilduja M/45B ametli-kult iganenuks ja arvati Rootsi kaitsejõudude rel-vastuse koosseisust välja. Kohalik politsei seevastu kasutab relva modifi katsiooni D jätkuvalt.

Iiri ja Rootsi rahuvalvajad kasutasid Kongo kriisi ajal laial-daselt püstolkuulipildujat M/45

MILITARYHERITAGE.IE

MILITARYFACTORY.COM

Smith & Wesson M76

Akaba

Id

ERITAGE.IE

Akaba

WORLD.GUNS.RU

Relv on oma

täpsuse tõt-

tu populaar-

ne la ske sportlaste

hulgas ja seda

kasutatakse mit-

metel võistlustel

nii Baltikumis kui

ka Rootsis.

Nõudmine relvade järele aga säilis, mistõttu sai ameeriklaste Smith & Wesson tellimuse konstruee-rida samasugune püstolkuulipilduja. Tulemuseks oli mudel M76, mis võeti teenistusse juba 1967. aastal. Egiptuses valmistatud versioone hakati

35

Sõ

jara

ud

Kaitse Kodu! 7/2013

Lis

ain

fo 3

M/45 KAASAEGSED

MP40 — Heinrich Volmeri disainitud 9 mm padru-nit kasutav püstolkuulipilduja, mida kasutasid eel-kõige langevarjurid, tankimeeskonnad ja üksuste ülemad. Kokku toodeti relva Teise maailmasõja ajal umbes miljon ühikut.

STEN — Inglise disainerite major Reginald V. Shepherdi ja Harold Tupini ning tootja Enfi eldi koostöös loodud 9 mm padrunit kasutav püstol-kuulipilduja, mida britid kasutasid ulatuslikult nii Teises maailmasõjas kui ka Korea sõjas, lugema-tutest pisematest konfl iktidest üle terve maailma rääkimata. Kokku toodeti üle nelja miljoni relva.

PPŠ-41 — Nõukogude relvadisaineri Georgi Špagi-ni loodud 7,62 mm padrunit kasutav püstolkuuli-pilduja, mis jõudis tootmisesse 1941. aastal. Kok-ku toodeti Teise maailmasõja ajal üle kuue miljoni relva, litsentsi alusel hiljem veel rohkem.

PPS-43 — Nõukogude relvadisaineri Aleksei Suda-jevi loodud 7,62 mm padrunit kasutav püstolkuu-lipilduja, mida toodeti aastatel 1943—1968. On olnud teenistusrelvaks paljude riikide relvajõudu-des.

AFG-DEFENCE.EU

PPS-43

AFG-DEFENCE.EU

PPS-43

Sten

MP40

WIKIPEDIA.ORG,

PPŠ-41

Rootslased kasutasid oma püs-tolkuulipilduja loomisel mitmete teiste analoogsete relvade tehnilisi lahendusi

DEACTIVATED-GUNS.CO.UK

PPSH.COM

AK-5AK-5

CYBERPHOTO.COM

Ka on püstolkuulipilduja endistviisi teenis-tuses Eesti ja Läti kaitsejõududes, mis said need relvad sõjalise abina Rootsi kuningrii-gilt. Ametlikult on M/45B endale hankinud ka Paraguay ja Alžeeria sõjavägi. Relv on oma täpsuse tõttu populaarne laskesport-laste hulgas ja seda kasutatakse mitmetel võistlustel nii Baltikumis kui ka Rootsis.

AK-4

Allikad

Carl Gustav M/45. Wikipedia: The Free Encycklopedia. URL (kasutatud augustis 2013) http://en.wikipedia.org/wiki/Carl_Gustav_M/45.

Janson, O. The Submachine Guns of Sweden. Göta vapenhistoriska sällskap: Artiklar om blank- och skjutvapen. URL (kasutatud augustis

2013) http://www.gotavapen.se/gota/artiklar/kpist/swede_45.htm.

Carl Gustaf Kpist M/45 submachine gun (Sweden). World Guns: Modern Firearms: Submachine Guns. URL (kasutatud augustis 2013) http://

world.guns.ru/smg/swed/carl-gustaf-m45-e.html.

36

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

Eesti mees Punaarmees II ilmasõjas ja pärast seda (II)

JAAN LEPAEesti Maaülikooli emeriitprofessor

Pihkva

Jõudsimegi lõpuks Pihkvasse. Ešelon peatus ja meie teine ülemus valis kümmekond meest, kes pidid kogu bandele mingist laost leiba tooma.

Meie juht ja õpetaja vist pisut Pihkvat tundis või oli talle tee kuidagi selgeks tehtud, sest umbes poole-tunnise jalutuskäigu järele jõudsimegi lattu, kus kulges kõik ootamatult lihtsalt. Nähtavasti olid ülemusel paberid korras ja varsti laoti meie seljakotid kroonu leiba täis.

Kõik tundus minevat plaani järgi, kuni issand äkki taevased kraanid lahti keeras ja korraliku sügis-vihma meile kaela kallas. See meid esialgu eriti ei häirinud, kiirendasime ainult sammu ja lootsime

Jätkuvad eelmises numbris (Kaitse Kodu! 6/2013, lk 28—32) alguse saanud Eesti Maaülikooli emeriit-professori Jaan Lepa mälestused teenistusest Nõu-kogude armees Teises maailmasõjas ja pärast seda.

varsti vagunisse katuse alla saada. Jaamas me aga oma rongi enam ei näinud. Meile see erilist muret ei valmistanud, sest meie eest pidi mõtlema „tova-riš leitenant“. Aga seda venda polnud jumal küll mõtlemisvõimega õnnistanud.

Pärast mõningat iseendaga arupidamist jõudis ta otsusele, et ešelon sõitis ilma meieta välja ja õige Vene soldat astub sellele lihtsalt jala järele. Kuigi meie rong sõitis üsna aeglaselt, ei uskunud me eriti, et sellele jala järele jõuame. Mõned, kes vene keelega hakkama said, püüdsid seda ka ülemusele rääkida, aga tema käratas „Moltšat!“ ja sellega oli küsimus lahendatud.

Hakkasimegi siis seltsimees leitnandi eeskujul mööda liipreid astuma. Aeg-ajalt küsis ta pööran-gutädide käest, kas nendest on möödunud ešelon, millel olid peal autod ja ühesilmaline vanemleit-nant, kuid tädidel oli muidugi olnud parematki teha kui meie ühesilmset vahtida ning targemaks ei saanud nendest jutuajamistest keegi.

Siis aga tundus, et me ei pööranud mitte Lenin-gradi-Oudovo poole, vaid marssisime Moskva suunas. Vihma sadas endiselt ja varsti olid nii meie riided kui ka leivaga täidetud seljakotid läbimärjad ning muutusid järjest raskemaks. Hakkasime ilm-selt linnast välja jõudma, sest mingit valgustust enam polnud, orienteeruda tuli pooleldi käsikaudu raudteerööbaste ja liiprite järgi. Olime kaotanud igasuguse ajalise ja ruumilise orienteerumisvõime ja tuigerdasime ülemuse järel edasi, püüdes talle selgeks teha selle ettevõtmise mõttetust. Meie väidete kummutamiseks oli seltsimees leitnandil

Ešelon peatus

ja meie teine

ülemus valis

kümmekond meest,

kes pidid kogu bande-

le mingist laost leiba

tooma.

jijsv

Kas tead midagi, mida meie ei tea?

Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta

aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee

Jaanuar 1945 — liitlaste pealetung Reini jõe suunal jätkub, Ühendriikide armee ületab Siegfriedi liini (foto 1).

1. jaanuar 1945 — Luftwaff e alustab operatsiooni Bodenplatte eesmärgiga halvata liitlaste õhuvägi Madalmaades.

5. jaanuar 1945 — Austraalia tunnistab Poola Rahvusliku Vabastamise Komiteed Poola valitsusena.

12. jaanuar 1945 — Punaar-mee alustab Idarindel peale-tungi Vistula-Oderi suunas.

13. jaanuar 1945 — Punaar-mee alustab Idarindel peale-tungi Ida-Preisimaa suunas.

16. jaanuar 1945 — Adolf Hitler kolib Berliinis Führerbunker’isse.

17. jaanuar 1945 — Punaar-mee okupeerib Varssavi ja Punaarmee patrull peab Ungaris kinni Rootsi diplomaadi Roul Wallenbergi (foto 2), kes aitas tuhande-tel juutidel sakslaste poolt okupeeritud aladelt põgeneda.

Ajajoon

1

2

WIK

IPE

DIA

.OR

G

HA

GS

TR

OM

ER

& Q

VIB

ER

G F

ON

DK

OM

MIS

SIO

N A

B/W

IKIP

ED

IA.O

RG

37

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

ainult üks argument – revolver –, millega ta vehkis siis, kui meie protestid häälekamaks muutusid.

Lõpuks vettis ka ülemuse puust pea pisut peh-memaks. Ta jäi seisma ning võttis vastu ainuõige otsuse: tagasi pöörata. Läksime tagasi Pihkvasse ja otsisime varju jaama varemetes. Olime pikast tee-konnast väsinud ja läbimärjad, kuid puhata polnud kuskil, sest hoonetest olid püsti ainult seinad. Sei-sime siis lihtsalt nende vilus ja lõdisesime.

Õnneks olid mõned hakkajad meie hulgast omaalgatuslikus korras ümbruskonnas luurel käinud ja avastanud jaamast mõnesaja meetri kaugusel täiesti tühjad individuaal-elamud, millel rippusid sildid venekeelse kirjaga „Mineeri-tud“. Et me külmetada enam ei tahtnud, hakkasime tasapisi sõprade juhendamisel majade suunas liikuma. Läbikülmunud seltsimees leitnant järgnes meile tasapisi, ise väriseva käega püstolika-buuri näppides, kuid relva ta välja ei võtnud.

Korraga avastas keegi, et lähima eramu välisuks pole lukustatud. Liigutasime seda tasapisi, ise iga moment hirmsat pauku oodates. Aga seda ei tulnud ja otsustasime majja vihmavarju minna.

Järsku sai liikumisvõime tagasi ka meie ülemuse püstolikabuuri näppiv käsi, kuhu ilmus revolver. Sellega vehkides räuskas ta vene keeles: „Tagasi, tagasi, kohe lõhkeb!“ Selle aja peale olid esimesed meie hulgast juba väikesesse tuppa sisenenud ja surmväsinult puhtale põrandale vajunud. Varsti olin nende hulgas ka mina. Kaua ülemus karjus, ma ei tea, aga kui ma hommikul ärkasin, magas ta toa suletud välisukse ees.

Käisime ettevaatlikult üle leitnandi astudes väljas oma loomulikke vajadusi rahuldamas ja asusime

vettinud leivaga oma nälga kustutama. Minu selja-kotis leidus ka veel tükk kodusinki, mis ligunenud suutäied üsna talutavaks muutis. Ilmselt oli midagi leivakõrvast säilinud ka teistel saatusekaaslastel ja varsti oli meie enesetunne talutav.

Korrastasime mingil määral oma „magamistoa“, sulgesime „mineeritud hotelli“ välisukse ja olime mõttes väga tänulikud selle tundmatutele omani-kele. Ka meie riided olid magades pisut kuivanud ja olime valmis edasisteks kangelastegudeks. Ülemus püüdis meid rivisse kamandada ja me võtsime uuesti suuna Pihkva jaama varemetele, kus meile ootamatult õnn naeratas.

Jaama müüride vahel jäime silma ohvitserimund-ris mehele, kes uuris, mida eestlased seal passivad. Selgus, et varsti pärast meie lahkumist olid paigale jäänud kaaslased teistesse vagunitesse paigutatud ja jaama territooriumi teise nurka sõidutatud. Meid märganud major pidi juhuslikult meiega koos Leningradi poole sõitma ja teadis, kus need vagunid asuvad.

Varsti olimegi saatusekaas-laste juures ja leidsime , et „hää, et niigi läits“. Kolisime sõprade juurde vagunitesse ja asusime leivakotte tüh-jendama. Ei olnud meie mure süüdlasi otsida. Peagi tossutasime edasi põhja poole.

Järgmine pikem peatus oli Gatšinas, kus meie vagunid haagiti Narva poole sõitva veduri taha. Mõned jõudsid teha visiidi kolhoosi kar-tulipõllule ja varsti täiendas meie ühekülgset menüüd pajatäis keedetud kartuleid. Ei mäleta, et oleksin kunagi nii häid kartuleid saanud. Mis sellest, et neid tuli süüa käega ema poolt kaasa antud võipaberi tükilt. Loll olin, et polnud tai-

Läbikülmunud

seltsimees

leitnant järg-

nes meile tasapisi,

ise väriseva käega

püstolikabuuri näp-

pides, kuid relva ta

välja ei võtnud.

20. jaanuar 1945 — Franklin D. Roosevelt (foto 3) nimetatakse nel-jandat korda Ameerika Ühendriikide presidendi ametisse.

23. jaanuar 1945 — Ungari nõustub sõlmima liitlastega vaherahu.

24. jaanuar 1945 — AP (foto 4) sõjakorrespon-dent Joseph Morton hukatakse sakslaste poolt Mauthauseni koonduslaagris. Ta on ainus liitlaste ajakirja-nik, kellele saab osaks selline saatus.

26. jaanuar 1945 — Holtzwihri lahing Ida-Prantsusmaal.

28. jaanuar 1945 — uuesti avatud Birma tee kaudu hakkab liitlaste abi jõudma Hiinasse.

Varsti pärast

meie lah-

kumist olid

paigale jäänud

kaaslased teistes-

se vagunitesse pai-

gutatud ja jaama

territooriumi teise

nurka sõidutatud.

3

4

EL

IAS

GO

LD

EN

SK

Y/W

IKIP

ED

IA.O

RG

WIK

IPE

DIA

.OR

G

38

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

banud lusikat kaasa võtta, oli ainult taskunuga, millega sai leiba ja sinki lõigata.

Narvas

Narvas sõidutati meie vagunid mingile haruteele, meil kästi väljuda ja anti katelok, lusikas ja tükk leiba. Välikatlast tõsteti igaühele suur kulbitäis hallikat vedelikku, mis pidi olema supp. Tehtud oli see mingist kontsentraadist ja maitses nagu seebi-vesi. Aga tühi kõht summutas igasuguse kriitika ja saime ka esialgu näljatundest lahti.

Seejärel viidi neid raudtee äärde tagasi, kus seisis paari vaguniga saunarong. Peab ütlema, et sauna-majandus oli Vene kroonus üsna hästi korraldatud. Enne sauna pügati meie pead käsijuukselõikusma-sinaga paljaks, kusjuures pügajateks olid meist vanemad soldatid. Kuigi nii masinate kvaliteet kui ka pügajate kvalifi katsioon jätsid soovida (osa juukseid lihtsalt katkuti välja), tuli sellega leppida, sest kaevata polnud kellelegi.

Järgnevalt kästi meid paljaks võtta, riided, kaasa arvatud pesu ja jalanõud, mingi kaabli- või nöö-rijupiga kokku siduda ning lisatud vineerlipikule keemilise pliiatsiga oma nimi kirjutada. Igaühele pisteti pihku seebikild ja kaltsutükk ning saadeti vagunisse, mille laes olid dušisõelad, kust voolas piisaval hulgal parajalt sooja vett.

Kui olime end pesnud ja loputatud, anti meile kui-vatamiseks rätikud. Siis saime puhta pesu, tuliuue kroonumundri ja sineli. Sellega olime ka füüsiliselt Vene soldatiteks saanud. Ainult jalanõudega oli probleeme – batinkade ja „kahemeetriste sääriku-

tega” (sääresidemed) ei osanud me esialgu midagi peale hakata. Mõnede vanemate seltsimeeste abiga lahendasime küll sellegi mure, kuid lõpliku jalgade kängitsemise „tehnoloogia” omandasime alles mõne päeva jooksul.

Oma rõivapakki üle kontrollides avastasin, et sellest olid kadunud minu isa kroomnahksed sää-rikud. Uurisin, mis nendest saanud on, kuid minu pärimiste peale vastati irvitustega ja nii need kadu-nuks jäidki.

Tutvumine kroonueluga

Eluruumiks saime Kreenholmi tehaste laoruumi, kus kahekorruselistel naridel oli paarsada õlekot-tide ja tekkidega magamiskohta. Esimene täiesti sõjaväeline protseduur sõjaväekarjääris oli õhtune loendus, milleks meid naride ette rivisse kaman-dati ja meie nimed ette loeti. Oma nimele pidi igaüks vastama „mina“, aga ka vastus „jaa“ kõlbas, sest see tähendab vene keeles sama.

Üleüldse kujunes vene keel Eesti rahvuskorpuses teiseks (mõnikord ka esimeseks) suhtlemiskeeleks, sest korpuses oli palju „jeestlasi“. Neil oli küll eesti nimi, aga venekeelne haridus, mistõttu suhtlesid nad parema meelega vene keeles. Enamik nendest olid ohvitserid või seersandid. Üks selliseid oli tagavarapolgu õppepataljoni ülem major Ploomi-puu, kes küll mõistis eesti keelt, kuid kõneleda eelistas vene keeles. Õnneks ei häirinud teda, kui vestluspartner rääkis eesti keeles.

Järgmisel hommikul ehmatas meid magusast unest lirisev vile, mille juurde käis vali käsklus:

30. jaanuar 1945 — Nõukogude allveelaev S-13 uputab Gdanski lahes reisiauriku Wilhelm Gustloff (foto 5), mille pardal oli üle 10 000 sõjapõgeniku. See on Teise maail-masõja suurim inimkaotustega laevahukk.

121 Ameerika sõdurit ja 800 Filipiinide partisani soorita-vad reidi jaapanlaste vangilaagrisse Cabanatuani linnas, vabastades selle käigus 813 Ameerika sõjavangi (foto 6).

5

6

Adolf Hitler peab oma viimase avaliku kõne.

31. jaanuar 1945 — Ameerika sõdur Eddie Slovik hukatakse deserteerumise pärast, ta on esimene Ühendriikide sõdur pärast Ameerika kodusõda, kelle puhul selline kohtuotsus täide viiakse.

U.S

. AR

MY

HA

NS

SÖ

NN

KE

/BU

ND

ES

AR

CH

IV A

RM

YAjajoon

39

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

„Äratus!” Meile tehti selgeks, et täielikuks riie-tumiseks ja rivistumiseks on aega viis minutit. Esimesel korral me nii kiiresti hakkama ei saanud, sest suuri probleeme valmistas endiselt jalgade pakkimine „kahemeetristesse säärikutesse“, aga umbes veerand tunniga tulime toime.

Järgnesid hommikune loen-dus ja väljas võimlemine. Et meil polnud sineleid, tuli end külma tõttu intensiiv-selt liigutada. Saime üsna ruttu selgeks, mida tähen-dab intensiivvõimlemine. Seejärel mindi rivikorras sööklasse, kus meid kosti-tati tangupudru, keedetud tursa ja teega. Toidu kogus oli alguses piisav, aga kui mahv muutus kõvemaks, oleksime tahtnud rohkem.

Pärast sööki püüti meile mõne tunni jooksul õpe-tada rivis liikumise (marssimise) põhitõdesid. Esi-algu näis see küll üsna lootusetu ülesandena, kuid pikkamööda jäi meile midagi külge ja meie „bande“ hakkas omandama Punaarmee rühma väljanäge-mist. Et olime alles karantiinis, olid riviõppused pigem tutvustava iseloomuga ja tihti rakendati meid igasugustele abitöödele, näiteks lasketiiru ehitamise juures.

Ehitustandril

Ehitustanner asus kasarmust paari kilomeetri kaugusel. See vastas umbes pooletunnisele jalgsi-matkale, mida püüti suurema või väiksema eduga kasutada ka meile marssimise õpetamiseks

Muidugi polnud ehitustöö meie eriala, aga sae ja kirvega oskas iga maapoiss mingil määral ringi käia. Ainult selle vahega, et kui isa poolt teritatud saag ja kirves olid korralikud tööriistad, siis Vene kroonus võis neid nimetada õppevahenditeks, mis sageli ainult välimuselt tegelikke tööriistu meenu-tasid.

Vaatamata viletsatele tööriistadele kehtestas meile ülemuseks määratud äsja sõjakoolist tulnud nooremleitnant isegi mingid töönormid, mida oli võimatu täita. Seepeale teatas ülemus, et enne me õhtule ei saa, kui ettenähtud töö on lõpetatud.

Meie umbes neljakümnemeheline rühm oli jagatud seitsmeks-kaheksaks grupiks, mille ülesandeks oli laudade saagimine ja nendest märklaudade kok-kunaelutamine. Kuna meie mõnesajaruutmeetrise tööfrondi ainsaks valgustuseks oli pisike lauajup-pidest lõke, muutus kogu edasine rassimine pigem farsiks. Ülemus sibas gruppide vahel ringi ja püüdis küll veenmise, küll ähvardustega meie tööviljakust suurendada, kuid see oli asjatu vaev.

Asi oli aga muutunud põhimõtteliseks. Saime aru, et üksi on ta meie vastu võimetu. Ja kuigi ta aeg-ajalt püüdis oma autoriteedi tõstmiseks revolvrit näidata, oli see pigem tema jõuetuse ja lolluse demonstreerimine kui tõsiseltvõetav ähvardus. Lõpuks oli enamik meist võsa alla laiali vajunud ja ülemus oli sunnitud tooni muutma. Ta hakkas meid õhtusöögita jätmise võimalusega mõjutama, mis toimis hästi, sest olime tõsiselt näljased.

Varsti olimegi nelja viirgu üles rivistatud ja alus-tasime marssimist kasarmu suunas, kuid ülemus polnud meile streiki andestanud. Umbes poolel teel kasarmusse käratas ta korraga: „Vasak pool, sammu marss!”

Seda poleks ta pidanud tegema. Olime juba mõist-nud, et ka tema on sunnitud meiega arvestama ja ei saa teha, mida iganes tahab. Põrutasime otsejoones tee ääres olnud võssa ega reageerinud tema käsklustele. Tükk aega meeletult karjunud ja sõimanud, jäi ta korraga vait, mõtles natuke ja hakkas korraga paluma, et me teele tagasi tulek-sime. Nüüd oli meie kord jonnida. Arutasime võsas omavahel sosinal, mida teha, aga lõpuks veenis tühi kõht meid siiski välja tulema ja kasarmu poole liikuma. Sellest hoolimata jäime õhtusöögist ilma.

Järgmisel päeval märklaudade kokkuklopsimine jätkus, ainult ülemuseks oli nüüd mingi vanem-seersant, kõigi tunnuste järgi (ordenilindid, haava-tutähised) elu ja lahinguid näinud mees, kes andis käsklusi ja korraldusi vaikse häälega, kuid sellise tooniga, et meil ei tulnud pähegi neid ignoreerida. Ta oli üks meie hulgast, kuid kaheldamatult auto-riteet. Temale võis südamest öelda „seltsimees vanem“. Mingeid töönorme polnud, kuid töö edenes paremini kui eelmisel päeval.

Seal saime tuttavaks ka taga-varapolgu komandöri alampol-kovnik Vinkeliga ja seda hoopis omapärastel asjaoludel. Saagi-sime parasjagu märklaudade jaoks lauajuppe, kui korraga keegi täiest kõrist lõugama pistis: „Mehed, te olete surnd!“ Karjujaks osutus alampolkov-niku aukraadis ülemus, keda

häiris miski meie juures. Ta jäi meist kümmekonna meetri kaugusele seisma ja kamandas: „Viige kohe metsa. Ja hästi kaugele!“

Meie, noored soldatihakatised, ei saanud muidugi kohe aru, mille me pidime metsa viima. Õnneks oli lähedal ka ülemus, kes pärast alampolkovnikule raporteerimist selgitas, et metsa tuleb viia meie saagimisalus, milleks osutus tankimiini kest. Toi-metasime selle siis lähema puu taha ja jätsimegi sinna. Meie ülemus lõi käega ja selgitas, et vanal on jänes püksis.

(Järgneb.)

Üleüldse kuju-

nes vene keel

Eesti rahvus-

korpuses teiseks

(mõnikord ka esime-

seks) suhtlemiskee-

leks, sest korpuses

oli palju „jeestlasi“.

Põrutasime

otsejoones

tee ääres

olnud võssa ega

reageerinud tema

käsklustele.

40

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

Taasiseseisvumisaeg Kaitseliidu mätta otsast

EDUARD NIKKARIKaitseliidu taasasutaja Tallinnas ja rühmapealik augustis 1991

Küll aga pandi proovile vastloodud struktuuri toimimismehhanismid ja värskete kait-seliitlaste kaitsetahe. Riigipöördekatsest

Moskvas ja sellele järgnenud sündmustest Eestis ja Tallinnas on avaldatud hulgaliselt materjale aja-kirjanduses ning näidatud ajalookaadreid televi-sioonis. Kahjuks on taga-plaanile jäänud see, et taasloodud Kaitseliidust oli nende sündmustega seotud üle 400 liikme ja enamikule malevatest, mis selleks ajaks olid taastatud, olid püstita-tud nende sündmuste raames konkreetsed ülesanded. Alates Võru-maast ja Põlvamaast, kus kaitseliitlased hakkasid jälgima Pihkva dessantdiviisi soomukite liikumist Tallinna suunas, kuni Saaremaa ja Pärnumaa kaitseliitlasteni, kes jälgisid, et keegi ei rikuks ega lõhuks meremärke, mis reguleerisid laevaliiklust. Suurem kaitseliitlaste jõud oli muidugi koondatud Tallinna, kus leidsid tol ajal aset kõige tähtsamad sündmused ja mis oli ka kohaliku venemeelse seltskonna ning mööda maad liikuva Pihkva des-santdiviisi kolonni sihtmärk. Nii Kaitseliidu all-

Augustiputš on Kaitseliidu lähiajaloos oluline verstapost, sest 1991. aasta augustis sai taastatud Kaitseliit oma esimesed tuleristsed, õnneks ilma tuleta.

üksuste tegemiste kui ka toonaste riigipöörajate ja Vene väeosade tegevuse kohta anti malevatest informatsioon edasi Tallinna Kaitseliidu staapi, mida juhtis Kaitseliidu ülem Manivald Kasepõld.

Olin rühmapealikuna koos toonaste Kaitseliidu Tallinna maleva kamraadidega nendes sündmus-tes osaline. Eesti lähiajaloos on olnud kaks sünd-must, kus riik on vajanud Kaitseliidu abi. Nendeks on 1991. aasta Moskva augustiputšist tingitud sündmused Eestis ja 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas. Mõlemal juhul tõestas Kaitseliit, et on valmis organiseeritud sõjalise jõuna osalema sise-riiklike ülesannete täitmisel.

Mälestusi ajalooraamatust

Kokkuleppel Kaitseliidu Tallinna maleva juhatu-sega toome tänasele Kaitse Kodu! lugejale väljavõt-teid Tallinna maleva kaitseliitlaste meenutustest nendest sündmustest, mis on kirja pandud Kaitse-liidu Tallinna ajalooraamatus „Kaitseliit Tallinnas 1917–2010. Juubeliraamat sõnas ja pildis“:

„31. mail 1991 liideti seni KL Harju Maleva koos-seisu kuulunud Tallinna I malevkond, mis oma eksisteerimisaja jooksul ühendas ca 60 liiget, ja II malevkond, mis ühendas ca 350 liiget, KL Tallinna Malevaks.1 Riigikaitse ülesehitusprotsessi sega-duse ja mõnede KL keskjuhatuse liikmete seisu-kohtade tõttu ühines osa I malevkonna liikmetest Rahvusliku Kaitsealgatuskeskusega, osa KL Tal-linna Malevaga ja osa liikmeid tegutses mõlemas ühenduses. Väga paljud aastail 1990–1991 alus-tanuist jätkasid oma edasist karjääri kaitseväes,

Olin rühma-

pealikuna

koos too-

naste Kaitseliidu

Tallinna maleva

kamraadidega nen-

des sündmustes

osaline.

ÜLO

JOS

ING

Kaitseliitlased 23. augustil 1991. Vasa-kult: Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku abi Hillar Tint, Nõmme kaitseliitla-ne Teet Kivisson, Kaitse-liidu Harju maleva pealik Kalev Ots, Kaitseliidu Viru maleva pealik Ants Silm ja Kaitseliidu Tallin-na maleva kaitseliitlane Margus Rebane, Kait-seliidu ülem Manivald Kasepõld ja Kaitseliidu Tallinna maleva staabi-ülem Leo Kunnas

41

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

Lomonossovi (Gonsiori) tänaval 20. augustil 1991. Rivi ees seisavad (paremalt) Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku abi Hillar Tint ja pealik Tõnu Järv, rivis esime-ses reas (paremalt) Ago Algma, Harri Truuste, Eduard Nikkari, Gunnar Veber, Margus Rebane ja Kaitseliidu Tallinna maleva staabiülem Leo Kunnas, teises reas Lauri Pääslane, Hans Jakobsoo ja Mati Nyman

PE

ET

ER

LA

NG

OV

ITS

Kaitseliidus või piirivalveteenistuses: kolonelleit-nandid Leo Kunnas, Raivo Tamm ja Gert Treu; majorid Sten Allik, Margus Ets, Tõnu Järv, Märt-Haljand Kitsing, Ivar Kühn, Eduard Nikkari, Hind-rek Piiber, Mart Puusepp, Risto Pärtel, Margus Rebane, Raul Rikk, Peeter Tani ja Hillar Tint; kap-tenid Rein Luhaorg, Kristjan Pärt ja Kaupo Rosin; nooremleitnandid Janno Remmelgas, Erki Vaikre jt. nooremohvitserid ning allohvitserid. Nõmme malevkonnast on välja kasvanud kolonelleitnant Teet Kivisson, majorid Endrik Mõistlik ja Mati Sül-luste ning kaptenid Kert Kaevats, Kaido Saarniit, Meelis Sarapuu, Tarmo Tameri ja Margus Võsu. Enamik neil aastail alustanuist on ka tänaseni KL Tallinna Maleva liikmed.

Kahe ja poole kuu pärast ootas taasloodud KL Tal-linna Maleva liikmeid vastutusrikas katsumus, kui 19. augustil 1991 algas Nõukogude Liidus vana-meelsete riigipöördekatse. Eesti teedele ilmusid Pihkva dessantdiviisi sõjaväekolonnid, suunaks Tallinn, ning punalaevastik blokeeris pealinna sadama merelt. Esimesed, kes mobiliseerusid ning tele- ja raadiomaja juurde saabusid, olid Tallinna ja Nõmme kaitseliitlased. Tondi rühma pealik Mart Puusepp meenutas: „Olin Soomes võistlustel. Helsingi sadam oli rahvast täis, aga laeva Tallinna poole ei läinud. Liikusid kuulujutud – üks hullem kui teine. Õhtul saime inimtühja tiiburiga Tallinna, reisijateks ainult meie viieliikmeline võistkond. Rahvamass, kes hommikul laeva ootas, jäi Soome. Sadamast läksin koju ja sealt telemaja juurde.““

19. augusti õhtu

„19. augusti õhtul jagati kaitstavad objektid Kaitse-liidu ja Kodukaitse vahel. KL Tallinna Maleva üles-andeks sai valvata telemaja, Nõmme malevkond valvas raadiomaja, kusjuures Kaitseliit ümbritses hooneid väljast, aga Kodukaitse asus siseruumi-des. Esmalt kaardistati ümbruskond: tänavavõr-gustik, hoovid, liikumisteed, ligipääsuvõimalused

jne. ning seejärel ümbritseti tele- ja raadiomaja piirkond valvepostidega. Öösel blokeerisid Rapla kaitseliitlased suurte veoautodega tänavaotsad. Juhtstaap paigutus Raua tänaval asuvasse toonase Tallinna 21. Keskkooli hoonesse. Info liikus staabi ja valvepostide vahel kiiresti. I malevkonna kaitse-liitlased julgestasid ka Eesti Komitee bürooruume Narva maantee alguses.

Meenutas KL Tallinna Maleva pealiku abi Hillar Tint: „Kuigi, et tollane Kaitseliit oli äärmiselt

segase struktuuriga organisat-sioon, oli telemaja juures tegut-semine suhteliselt sihipärane. Olid vastutusalad, vaatlejad, valvepostid, staap, staabikaitse jne. Aga peale hea tahtmise ja suure patriotismi meil muud ei olnud. Reaalse rünnaku korral oleks asi lõppenud halvemini, kui arvata oskasime.“ Tele- ja raadiomaja ümbritses kaitsvalt rahvamass ja kõik ootasid sünd-muste arengut. KL Tallinna

Maleva pealik Tõnu Järv meenutas: „Kõige rohkem kartsime mõttetuid ohvreid. Seepärast oli peamine eesmärk hoida inimesi tagasi, mitte lasta tekkida paanikal või tegutseda provokaatoritel. Ainuke-seks reaalseks võimaluseks oligi takistada soomu-kite sissesõitu raskete veoautodega tänavaotstel.“2

Reaalselt olid kaitseliitlased sõjaliselt täiesti ette valmistamata ja nagu tunnistab Mustamäe rühma pealik Eduard Nikkari: „Kui endale oli olukorra kogu tõsidus koos võimalike tagajärgedega selge, siis kodustele sellest ei räägitud...“

Eelnevast kogemusest (Bakuu, Vilniuse, Riia sünd-mused) teati, et rünnaku puhul sõidavad soomukid hoolimatult ja jõuga inimestest üle. Seepärast olid kaitseliitlastel esmaabipaunad ette valmistatud ja kaasas. Avalikult keegi relvi ei kandnud, kuid väiksem osa kaitseliitlastest oli varustatud enda

Õhtul jagati

kaitstavad

objektid

Kaitseliidu ja

Kodukaitse vahel.

KL Tallinna Maleva

ülesandeks sai

valvata telemaja.

42

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

hangitud käsirelvadega. Enamikul oli enda tehtud kummi- või puunui ja tegevuse käigus valmistati ka süütepudeleid ehk nn. Molotovi kokteile, mille hun-nikud pandi ettenägelikult valmis katustele, nurga-tagustesse või põõsastesse. Kaitseliitlased varusid ka hulga terasvardaid, et neid vajaduse korral soo-mukite roomikutesse torgata ja sel viisil üritada nende liikumist takistada. KL Tallinna Maleva staabiülem Leo Kunnas meenutas: „Sellise juhtide pädevuse, selliste vahendite ja relvade ning selliste inimestega, nagu meil oli, tegime me parimat mis võimalik. Enamikul meist puudusid illusioonid või-dukast lahingust reaalse relvakonfl ikti korral.““

I malevkonna tegevusplaan

„I malevkond oli välja töötanud ja õppuste käigus ka varem harjutanud tegevusplaani, kuidas käituda Eesti totaalse hõivamise tingimustes. I malevkonna pealik Imre Annus meenutas: „Võtta nii pikaks ajaks kui võimalik enda kontrolli alla Mustamäe suur suusahüppetorn. Koostöös Eesti Komiteega toimetada mainitud paika kas Soome või mõne muu vaba maa vaatleja või reporter, kes saaks suusahüppetorni kõrgust kasutades sise-neda Soome NMT võrku ning raporteerida seal olukorrast nii kaua, kui võimalik. Malevkonna liikmete ülesanne oli luua torni ümber vähemalt kaks kaitsetsooni ning takistada olemasolevate vahenditega vaenlase katkematut edasiliikumist. Õnnestunud sideseansi minimaalseks pikkuseks arvestasime veerand tundi, see oli ka optimaalne aeg, mille jooksul toonane raadioluure meie tege-vuse oleks avastanud ning vastutegevusse asunud. Pärast sideseansi lõppu tuli paaril erarõivastuses malevkondlasel lahkuda sündmuskohalt koos reporteriga, ülejäänute ülesanne oli tagada ning vältida inimkaotusi.

Pärast ülesande täitmist pidi plaani kohaselt keh-testuma „eetrivaikus“ telefonides, aktiivsemad liikmed pidid varjuma kohtadesse, kus nende leidmine oleks olnud raskendatud. Infot üksuse

Kaitseliitlased 23. augus-til 1991: (vasakult) Tal-linna maleva pealik Tõnu Järv ja pealiku abi Hillar Tint, Nõmme kaitseliitla-ne Teet Kivisson, Harju maleva pealik Kalev Ots, Ago Algma, Viru maleva pealik Ants Silm ja Margus RebaneÜ

LO JO

SIN

G

edasise tegevuse kohta tuli hankida varem kok-kulepitud kohtadest, näiteks selvehallide kuulu-tustahvlitelt, kuhu vajaduse korral pidid ilmuma võõrale silmale mittemidagiütlevad kuulutused. Näiteks olnuks seal kirjas, et leitud või kadunud on kokkulepitud värvusega ja tõugu koduloom, ning olematusse telefoninumbrisse kodeeritud kogu-nemise kuupäev. Kokkulepitud koht, kuhu pidime pärast „suurt pauku“ kogunema, asus Harjumaal Jüri kihelkonnas ühe malevkondlase suvekodus. Varasemate õppuste käigus olime harjutanud ka seda, kuidas sinna varjatult tulla ja sealt kõrvalisi teid kasutades lahkuda.

Tänu eestlaste meelekindlusele möödusid ärevad augustipäevad Tallinnas ilma relvastatud konfl ikti ja ohvriteta. 20. augusti õhtul kell 23.03 võeti

Toompeal vastu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Pihkva dessantdiviisi soomukid möödusid lahkumisel tele- ja raadiomaja ümbritsevatest barrikaadidest 21. augusti õhtupoolikul, kui teade demo-kraatlike jõudude võidust Moskvas oli teatavaks saanud ja korraldus relvajõudude taga-sitõmbumisest Tallinna jõud-nud. Kaitseliitlased, sealhulgas Tallinna maleva liikmed, kes

olid tõtanud esimestena riikliku enesemääramise, demokraatia ja sõnavabaduse kaitsele, lõpetasid oma missiooni uhke rivistusega Vabaduse platsil. Tallinna kaitseliitlased oli end ühtsena proovile pannud ja esimest korda oma potentsiaalset sõja-list algjõudu tunnetanud.“3

Viited

1 Kaitseliidu ülema 31. mai 1991 päevakäsk nr 9.

2 Iris Assad. Augustiputši päevil telemaja kaitsel. Kaitse

Kodu! nr 5, 2006, lk 15.

3 Merike Jürjo (toim). Kaitseliit Tallinnas 1917—2010:

Juubeliraamat sõnas ja pildis. Tallinn: Kuma 2010, lk

23—24.

Tänu eestlaste

meelekindlu-

sele möödu-

sid ärevad augus-

tipäevad Tallinnas

ilma relvastatud

konfl ikti ja ohvri-

teta.

43

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

Teine Buuri sõda võideti koonduslaagrites

MART HELME

Kuigi esimese, aastatel 1880–1881 peetud Inglise-Buuri sõja võitsid teatud reservat-sioonidega 17. sajandi hollandi väljarän-

dajate järeltulijatest buurid, ei lahendanud see tegelikult Lõuna-Aafrikas 19. sajandi lõpuks välja kujunenud majanduslikke, poliitilisi ega etnilisi pingeid. Napoleoni sõdade järgselt alanud brittide koloniaalne surve Lõuna-Aafrika Atlandi ookeani äärsetele randadele sundis tuhandeid buure sealt lahkuma ja sisemaale ümber asuma. Seal põrkasid nad aga kokku vaenulike suguharudega (bušma-nid, bantud, hotentotid), kelle relvastus ja riiklik organiseeritus jäid küll buuride omadele alla, kuid kes arvuliselt ja agressiivsuse poolest buure ületa-sid.

Aardepalaviku mõju

1866. aastal Transvaalis Kimberleys avastatud teemandileiukohad ja 1886. aastal Oranjes Witwa-tersrandis leitud kuld tõid kaasa aardepalaviku, mille laines saabus Lõuna-Aafrikasse sadu tuhan-deid õnneotsijaid. Enamasti oli tegemist inglastega, kuid arves-tatav hulk uusasukaid, kes kohalikus kõne-pruugis said nimeks uitlander, pärines ka mandri-Euroopast, eel-kõige Saksamaalt.

Uitlander’ite massiline migratsioon ähvardas buure nende koduva-bariikides vähemusse jäämisega ja sõja eelõhtuks 1899. aastal oligi sisserändajaid juba enam kui 200 000. Seda oli vaid veidi vähem kui buure, keda loendati kokku 270 000.

Nii nagu buurid olid geograafi liselt ja etniliselt kahe vaenuliku jõu – inglaste ja kohalike hõimude – pihtide vahel, sattusid nad nüüd kahvlisse ka majanduslikult. Hiiglaslikud kulla- ja teemandiva-rud muutsid kohalikud vabariigid potentsiaalselt küll maailma rikkaimateks riikideks, kuid kahet-susväärselt puudus agraarset eluviisi viljelevatel buuridel nii demograafi line kui ka tehnoloogiline

Suurbritannia koloniaalsõda buuri vabariikide Transvaali ja Oranje vastu aastatel 1899—1902 viis Lõuna-Aafrika Liidu loomiseni.

võimekus neid rikkusi efektiivselt kasutusele võtta. Et seda teha, oldi vastumeelselt sunnitud leppima nii sisserändajate kui ka Briti kapitali ja kaevandamistehnoloogiaga, mis pidurdamatult maale voolasid.

Suurbritannia valitsus soosis igati inglaste välja-rännet Lõuna-Aafrikasse. Esiteks vabaneti sel moel saareriigis üleliigsetest (ja sageli kriminaalsete kalduvustega) inimestest, teiseks andis ümberasu-jate suur hulk Londonile võimaluse sekkuda buuri vabariikide siseasjadesse, et neid sel moel järk-jär-gult Briti impeeriumi inkorporeerida.

1890. aastate algul hakkasidki uitlander’id ja neid oma imperiaalsete ambitsioonide kattevarjuna kasutav Briti konservatiivide valitsus nõudma buuridelt uitlander’itele kohalikega võrdseid õigusi. Eelkõige keskenduti uusasukatele valimisõiguse ja võimuorganites kindla esindatuse tagamisele. Buurid, kes mõistsid suurepäraselt, et see tähen-dab neile sõnaõiguse kaotamist nende endi poolt asutatud ja juhitud riikides, keeldusid.

Esimese Buuri sõja negatiivsed kogemused ei andnud konservatiivide kabinetile Suurbritannias esialgu siiski erilist mänguruumi buuridevastase sõjahüsteeria õhutamiseks. Seepärast otsustati kasutada kaudsemaid teid. Mõnede kabinetiliik-mete, Lõuna-Aafrika kaevandustest huvitatud äri-ringkondade ja kohalike avantüristide koostööna sündis idee õhutada uitlander’ite hulgas mässu-meeleolusid ja korraldada siis sütikuna plahvatuse esilekutsumiseks vabatahtlike sissetung Trans-vaali.

Avastatud

teemandileiu-

kohad ja kuld

tõid kaasa aardepa-

laviku, mille laines

saabus Lõuna-Aaf-

rikasse sadu tuhan-

deid õnneotsijaid.

WIK

IPE

DIA

Oma töödes te-gelikke sõjakole-dusi kujutanud Richard Caton Woodwille jun maalis ka Buuri sõda

44

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

Buuride esialgne edu

Idee eestvedajaks sai Leander Starr Jameson, kelle järgi tuntakse kogu afääri Jamesoni retke nime all. 1895. aastal ette võetud sissetung ebaõnnestus täiesti nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt. Buurid tegid maale tunginud avantüristid ilma pikema jututa kahjutuks ja Johannesburgis, mis oli uitlander’ite peamine keskus, jäid sisserändajad sündmuste passiivseteks pealtvaatajateks.

Nähes, et poliitiline surve ei anna tulemusi, asusid britid buuri vabariikide piiridele vägesid koondama. Militaarne jõudemonstratsioon pidi sundima buure läbirääkimistel järeleandlikkusele. 1899. aasta septembris peetud läbirääkimised ei andnud aga Londoni ähvardavast hoiakust hooli-

mata mingeid tulemusi. Koguni vastu-pidi, mõistes, et sõda Inglismaaga on vältimatu ja kaalukategoorias selgelt nõrgematel buuridel on võiduvõima-lusi vaid juhul, kui nad haaravad init-siatiivi, esitasid buurid 9. oktoobril 1899 inglastele ultimaatumi, milles nõudsid vägede äraviimist oma piiri-delt. London lükkas ultimaatumi tagasi ja 11. oktoobril ründasid buurid britte.

Sõja algus oligi buuridele edukas. Taas olid britid oma vastaseid alahinnanud ja seetõttu õnnestus buuridel lüüa inglasi nii välilahingutes kui ka piirata sisse inglaste kindlustatud punktid ja linnad. Tõsi, tuleb möönda, et selle edu taga oli suuresti nii ootamatuse efekt kui ka asjaolu, et algul oli buuridel 23 000 Inglise sõduri vastu ka arvuline ülekaal.

Buuridele edukat ajajärku 1900. aasta veebruarini loetakse sõja esimeseks etapiks. Edasine sõjatege-vus kulges paraku juba inglaste otsustava ülekaalu tähe all. Impeerium ei saanud juba maine seisuko-hast lubada endale veel üht kaotust käputäie buu-ride vastu ning seetõttu asus London koondama

Lõuna-Afrikasse üha uusi ja uusi jõude, seades neid juhtima ka andekad ja otsusekindlad väejuhid.

Lõuna-Aafrika Liidu sünd

Kõigepealt vabastasid britid piiramisrõngast oma linnad ja sõjalised tugipunktid, seejärel andsid buuridele valusaid lööke ka välilahingutes. Märt-sis 1900 otsustas buuride sõjanõukogu, nähes, et jõud välilahingute pidamiseks on muutunud liiga ebavõrdseteks, minna üle partisanisõjale.

Esialgu näis see buuridele taas edu tagavat. Briti vooride ründamine, garnisonide äralõikamine järelveost, kindlustele saadetavate täiendusük-suste hävitamine ja muu seesugune halvas suuresti brittide võime maad oma kontrolli alla saada. Ing-lased, kes mõistsid, et üldrahvaliku toetuse juures võivad buurid sel moel Briti okupatsiooni vastu võidelda aastaid, kuni avalik arvamus ka mujal maailmas sunnib Londonit järjekordsele kaotust tähendavale kompromissile minema, vastasid vahepeal Lõuna-Aafrika vägede ülemjuhatajaks saanud lord Kitcheneri juhtimisel sellele põletatud maa taktikaga.

Kui Inglise vägede üldarv oli kasvanud juba enam kui 400 000 meheni, ületas see buuride väehulka enam kui neljakordselt. Kogu sõja vältel said buurid koos välismaiste vabatahtlikega püssi alla vaid 88 000 meest ja nii suutsid britid tagada, et massiaktsioonid kõigi buuride – naised, lapsed ja vanurid kaasa arvatud – koondamiseks koon-duslaagritesse osutusid viljakateks. Ühtlasi kaeti kogu sõjategevuse piirkond massiivsete blokhaus’idega, mis toimisid varustusteede tur-vajate ja äkkrünnakute alla sattunud väikeste üksuste pelgupaikadena. Kodupaikade toetusest ilma jäänud buurid olid sunnitud alistuma ja 31. mail 1902 kirjutati alla vastavale lepingule.

Sõda hävitas kogu buuride senise agraarse elukor-ralduse. Nende farmid olid purustatud, inimesed laiali paisatud, deporteeritud ja tapetud. Kokku kaotasid buurid sõja käigus 4000 meest lange-nute ja pisut üle viie tuhande haavadesse ning haigustesse surnutena. Ent nendele kaotustele lisandus veel 27 927 tsiviilisikut, kes surid Briti koonduslaagrites, ja 24 000 inimest, kes küü-ditati välismaale. Briti impeeriumile läks tema põletatud maa ja häbiväärsete koonduslaagritega saavutatud võit maksma pisut enam kui 21 000 inimelu.

Ometi polnud buuride võitlus asjatu. Läbirääki-mistel suutsid nad kaotusele vaatamata tagada emakeelse haridus- ja kohtusüsteemi jätkumise. Britid mõistsid aga õige pea, et ilma buurideta on neil kohalike hõimudega toimetulemine sisuliselt võimatu. Nii sündiski sõja mõnevõrra hilisema tulemusena praeguse Lõuna-Aafrika Vabariigi eel-käija Lõuna-Afrika Liit.

NATIONAL ARMY MUSEUM

Briti impeeriu-

mile läks tema

põletatud

maa ja häbiväärsete

koonduslaagritega

saavutatud võit

maksma pisut enam

kui 21 000 inimelu.

Briti impeeriumi koonduslaager

45

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

Vladimir Kukk sündis 1. mail 1911. Oma vanemaid ta ei tundnud, ei teadnud nende nimesid ega elukutseid. Poisi tõi lapsena

Riiast Pärnu keegi sugulane, kes kasvatas temast tubli mehe.

Tee laskespordi tippu

Laskmise vastu hakkas Vladimir Kukk huvi tundma juba poisikesena ja esimesed paugud tegi ta omatehtud püssitaolise riistaga koduaias Pärnus. Hiljem sõjakoolis, mille ta lõpetas 1931. aastal nooremleitnandina, õpetati ka muude relva-dega ümberkäimist ja seal avastas ta esmakordselt, et laskmine sobib talle ning ta on selles ka üsna edukas.

Pärast sõjaväeteenistust pöördus Vladimir Kukk tagasi Pärnusse, kus ta töötas umbes aasta lina-vabrikus kunstnikuna. 1934. aastal pakuti talle Kaitseliidus kirjutaja kohta. Ta võttis töö vastu, sest see andis hea võimaluse meelisalaga tegelda. Ei läinud kaua, kui ta oli paljude aumärkide ja auhindade omanik.

Esimeseks suuremaks tuleprooviks laskmises oli Kukel Eesti-Soome ohvitseride maavõistlus 1938. aastal Pärnus, kus ta tuli sõjapüssist kiirlaskmises teiseks, kuigi põhjanaabrite võistkonnas oli neli maailmameistrit.

Vladimir Kuke saavutused laskerajal ei jäänud tähelepanuta ja ühel päeval sai ta kutse ilmuda Pärnu ohvitseride kasiinosse kohtumisele kellegi Tallinnast tulnud koloneliga. Tuli välja, et ta on arvatud 1939. aasta Luzerni maailmameistrivõist-luste tarbeks komplekteeritava rahvusmeeskonna kanditaatide nimekirja. Talle saadeti Tallinnast kast 1000 padruniga ja tehti ülesandeks Pärnus vähemalt kord nädalas lasta sõjapüssist kolmest asendist 3x20 lasku. Lisaks pidi ta nelja kuu jook-sul igal laupäeval ja pühapäeval ilmuma Tondil asuva sõjakooli laskerajale, kus korraldati rahvus-meeskonna ühistreeninguid.

1939. aasta juulis jõudis Kukk Eesti kaheksaliik-melise sõjapüssimeeskonna koosseisus Luzerni. Viiemehelisse võistlusesindusse pääsemiseks pidi iga mees kohapeal ettenähtud kava veel mitu korda läbi laskma. Selleks sobisid imehästi kohalikud võistlused. Eestlased melditi osaleja-teks Schützenfest’il, kus Vladimir Kukel õnnestus koguda keskmiselt 510 silma. Õhtul enne maail-

Vladimir Kukk — Pärnus kasvanud laskekuulsus

mameistrivõistluste sõjapüssimatši teatatigi talle, et ta on arvatud meeskonda. See meeskond sai Šveitsi ja Soome järel pronksmedali.

Läbi sõjavintsutuste

1939. aastal abiellus Vladimir Kukk Helmi Kiudor-fi ga. Kui Kaitseliit 27. juulil 1940 likvideeriti, jäi mõned kuud varem vanemleitnandiks ülendatud Vladimir Kukk tööta. Samal ajal rekvireerisid uue võimu esindajad tema korteri. Lisandusid kuul-dused küüditamisnimekirja sattumisest, mistõttu tuli Kukel ulualust otsida tuttavate juurest. Pärast viit kuud lindpriielu anti Vladimir Kukele luba töö-tada Pärnu linavabrikus raamatupidajana.

Vladimir Kuke spordisaavutusedAasta Võistlus Ala Koht

1938 Eesti meistrivõist-lused

3x40 lasku vaba-püssist

meeskondlik hõbe

1939 Šveitsi meistrimeda-lilaskmine

3x20 lasku sõja-püssist

meeskondlik kuld

1939 maailmameistri-võistlused Luzernis

3x20 lasku sõja-püssist

meeskondlik pronks

1947 Stockholmi meistri-medalilaskmine

2 meeskondlikku hõbedat ja 2 pronksi

1947 Šveitsi meistrivõist-lused

20 lasku püsti väikepüssist

individuaalne kuld

Esimeseks

suuremaks

tuleproo-

viks laskmises

oli Kukel Eesti-

Soome ohvitse-

ride maavõistlus

1938. aastal

Pärnus.

ER

AK

OG

U

46

Aja

lug

u

Kaitse Kodu! 7/2013

Eestis 1944. aasta veebruaris läbi viidud üldmobi-lisatsiooni käigus määrati Kukk 6. Eesti piirikaitse-rügemendi komandöriks ja saadeti Narva rindele, kus ta sai lahingus raskelt haavata ning evakueeriti Austriasse. Välismaal haiglas olles saatis ta koju lugematul hulgal kirju, millest üks jõudis õnneks kohale ja abikaasa Helmi alustas koos lastega kohe ka põgenemist. 1945. aastal sai pere pärast mit-meid vintsutusi viimaks Austrias kokku.

Eesti laskesportlaste maailmakuulsus aitas Kukel koos naise ja lastega pääseda Šveitsi, kus ta jätkas läbielatud raskustele vaatamata tegutsemist oma meelisalal.

Rootsis 1947. aastal asutatud Eesti Spordisõprade Ühing pani sõjast eluga pääsenud ja üle maailma laiali pillutatud eestlastest Stockholmi maailma-meistrivõistlusteks kokku väikese meeskonna, mille koosseisu kuulus ka Vladimir Kukk. Paraku lubati eestlastel osaleda ainult mõnel üksikul alal väljaspool põhiprogrammi.

Rootsist tagasi jõudnud, andis Kukk end kohe üles Šveitsi meistrivõistlustele. Kuigi jõukatsumine oli mõeldud ainult selle riigi kodanikele, lubati tal siiski osaleda. Pärast tulemuste kontrollimist selgus, et Vladimir Kukk oli väikesekaliibrilise püssi laskmises püstiasendis tulnud Šveitsi meistriks.

1962. aastal tuli ta 15 000 osavõtjaga Eidgenös-sische Schützenfest’il Bernis väikesekaliibrilisest püssist kolmest asendist laskmises II kohale. Lisaks saavutas Vladimir Kukk aastate jooksul mit-metel kohaliku tähtsusega võistlusel kõrgeid kohti ja häid tulemusi.

Vladimir Kukk suri 11. jaanuaril 1990 Luzerni äärelinnas Kriensis, mille kalmistule on ta ka maetud.

Refereeritud Jaak Valdre raamatust „Eesti laskesport Argentiina karika valguses“ (Põltsamaa, 2006, lk 626–634).

LaskeuudisedEsimesed Vladimir Kuke nimelised laskevõistlusedTootsi lasketiirus 25. augustil peetud esimestel Pärnumaa maleva Vladimir Kuke nimelistel laske-võistlustel võisteldi kahes laskeharjutuses: kümme lasku lamades ja kümme lasku püsti automaadist AK-4 distantsilt 300 meetrit. Tulemuste liitmisel saavutasid meeskondliku esikoha Pärnu malevkonna kaitseliitlased Soontagana malevkonna ja maleva staa-bi võistkonna ees. Individuaalselt sai kõige parema tulemu-se kirja Pärnu malevkonna kaitseliitlane Toomas Juksaar.

Kaitseliidu Pärnumaa malev otsustas korraldada ülemale-valise laskevõistluse, et mälestada kunagist laskesportlast, maailmameistrivõistluste medalimeest ja kaitseliitlast Vladimir Kukke ning populariseerida ala kaitseliitlase hulgas. Pärnumaa maleva pealik mjr Mehis Born lubas, et võistlusest saab traditsioon, millest tulevikus on oodatud osa võtma ka külalised väljastpoolt maakonda.

Eesti naiskond Euroopa laskemeistrivõistlustel kolmas Eesti naiskond koosseisus kpr Anžela Voronova kait-seväe spordirühmast ning kaitseliitlane Ljudmila Kort-šagina ja naiskodukaitsja Jelena Potaševa sai Euroopa meistrivõistlustel laskmises 300 m püssist pronksme-dali. Eesti naiskond osales Horvaatias esmakordselt võistkonnaga püssiharjutuses 60 lasku lamades 300 meetrilt ja saavutas tulemuseks 1765 silma, mis andis-ki kolmanda koha. Esikoha saavutas Saksamaa 1767 silmaga, teiseks jäi Šveits 1766 silmaga.

Individuaalselt saavutas Ljudmila Kortšagina 594 silmaga neljanda koha, kaotades esikoha vaid ühe silma ja pronksi sisekümnete arvuga. Anžela Voronova kogus 590 silma ja sai kuuenda koha. Lisaks võitis kpr Voronova Euroopa meistrivõistlustel 586 punktiga 300 meetri standardharjutuse 3x20, mis jääb vaid kahe silmaga alla kehtivale maailmarekordile.

Peeter Oleskile Euroopa meistrikuldEuroopa meistrivõistlustel laskmises Horvaatias Osijekis võitis Kaitseliidu Tallinna maleva liige Peeter Olesk kuldmedali noormees-te standardpüstoli harjutuses 20+20+20 lasku uue Eesti rekordiga 569 silma ja Mihkel Kasemets jäi 553 silmaga viiendaks. Võistkond-likult tulid noormehed 1648 silmaga hõbemedalile. Võistkonda kuulus ka Lääne maleva kaitseliitlane Allar Mürk.

Peeter Oleskil on nüüd tiitlivõistlustelt täiskomplekt medaleid, sest olümpia kiirlaskmise meistrivõistlustel saavutas ta juunioride arvestuses kolmanda koha.

KA

RR

I KA

AS

KA

RR

I KA

AS

AU

DE

NT

ES

.EE

47Kaitse Kodu! 7/2013

„Suvilaager“ kui rõõmus puhkus ja asjalik koosviibimineHELEN ALLASNaiskodukaitse Harju ringkond

Sel aastal olid üle-eestilised Naiskodukaitse suvepäevad Harju naiste korral-dada. Seekord kavandati suvepäevad puhkusena. Et tahtsime meeles pidada ka sõjaeelseid naiskodukaitsjaid, sai üritus nimeks tollastele inimestele suupäraselt „Suvilaager“. Iga ringkond pidi ette valmistama eeskava teemal „Naised 85 aastat tagasi“. Päevakava sai samuti kirja pandud vanaaegse sõnastusega: „sanitaarosakonna tegevus“, „kultuuriosakonna tegevus“ jne.

Esimesel õhtul väisasid laagrit professionaalsed rahvatantsijad ning kõik said õppida vanu ja teada-tuntud tantse. Kõik hommikud algasid loomulikult massvõimlemisega ja eks igaüks defi neeri ise, mitu inimest peab olema kell 7 platsil, et seda võiks nimetada massiks. Plaani mahtus paar tundi mentorprogrammi teemadel arutlemiseks. Samal ajal eraldasime võsukesed nende vanematest, et viimased saaksid mõlemat kõrva kuulamiseks kasuta-da ning vabalt vestelda ja mõtteid vahetada. Lapsed valmistasid samal ajal plakatid suvepäevadest, mis hiljem näituseks üles pandi.

Kuigi eesmärk polnud spordilaagrit korraldada, ei puudunud ka „kehakultuuri osakonna“ tegevus, kuid eesmärk oli kõik sportlikud mängud väikese vimkaga läbi viia. Nii saigi oma osavust proovida „liblika püüdmises“ ja „täpsuslaskmises“, relvaks veepudel. Loomulikult olid väga oodatud etteasted laval ja lava ees laupäeva õhtul. Iga ringkond lähenes teemale erinevalt. Võib julgelt väita, et loovusest meie organisatsioonis puudust ei tule. Külalisesinejaks olime kutsunud Järva tuletõrjujad, kes olid ette valmistanud lustaka võistluse. Selle mängu jooksul said mõned väga märjaks.

Laagrilistele üllatusena külastas meid saate „Lauluga maale“ meeskond. Sedasi said meist telestaarid ning kaamerasilm jälgis hoolega meie mänge ja tegemisi ning meie märjakssaamist. Objektiivse hinnangu saavad teised paremini anda, kuid minu meelest laager õnnestus. Kõik seatud eesmärgid said täidetud: üritus sobis kogu perele, oldi koos, suheldi teiste ringkondade-ga, puhati ja mängiti.

AV

E L

AR

ION

OV

A

Neli põnevat päeva pealinnasKodutütarde pealinnalaager korraldati tänavu 6.—9. augustini. Laagris osales ligi sada iga maakonna tublimat neidu, kes said nelja päeva jooksul tutvuda Tallinna vaatamisväärsustega, näha riigiasu-tuste tööd ja näidata ennast oma kaunis vormiriietuses.

Teisipäeval käidi loomaaias, kolmapäeval ootasid kodutütreid presidendi kantselei, KUMU, Kadrioru loss ja telemaja. Neljapäeva hommikupoolikul avastasid noored botaanikaaeda ja teletorni. Metsakalmistul süüdati küünlad presidentide Konstantin Pätsi ja Lennart Meri kalmudel. Pärastlõunal ootas tüdrukuid peaminister Andrus Ansip ja pärast seda kohtuti kaitseminister Urmas Reinsalu-ga, kes kutsus kodutütreid üles arutlema nende arvu suurendamise võimalikkuse üle. Reinsalu rääkis kodutütardele heaks kodanikuks olemisest, kaitseministeeriumi ja kaitseväe tegevusest ning tut-vustas Eesti kaitseväelaste tegevust välismissioonidel. Kodutütar-de peavanema Angelika Narise sõnul järgivad kodutütred kindlasti ministri üleskutset ja saadavad talle omapoolseid ettepanekuid kodutütarde arvu ja rolli suurendamiseks Eestis. Reedel käisid kodutütred politsei- ja piirivalveametis.

KA

ISA

-MA

I HÜ

TT

Väino Riismandel sai kätte Noorte Kotkaste kõrge autasuAmeerika Ühendriikides Marylandis elav endine Noorte Kotkaste liige ja juht Väino John Riismandel pälvis Noorte Kotkaste Tallinna maleva teenete-risti. Oma läkituses teeneteristiga autasustamise puhul mainis Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik n-ltn Henri Ley, et seda tegema ajendas tut-vumine Väino Riismandli kirjutisega „Noorkotkad ja sidetuvid“, millest ühe eksemplari on autor kinki-nud Eesti Rahva Muuseumile. Selles kirjeldab autor oma tegevust Noorte Kotkaste organisatsioonis aastatel 1931—1940, eriti tegevust Kaitseliidu peastaabi juures asunud ja noorkotkaste hoolde antud sidetuvide baasi korraldamisel ja sidetuvide väljaõpetamisel.

Väino Riismandel tegeles sidetuvidega aastaid kui Side rühma pealik (kotkas) ja omandas kotkajuhi astme. N-ltn Ley teatel olid Riismandli mälestused ja tegevus Noorte Kotkaste Tallinna malevas aval-danud juhatusele suurt mõju ja viinud teeneteristi andmise otsusele. Lisaks teeneteristile andis Kaitseliidu Tallinna maleva pealik mjr Lauri Abel Väino Riismandlile maleva juubeliteose „Kaitseliit Tallinnas 1917—2010“ koos vastava pühendusega.

Teeneterist saadeti Eesti suursaatkonda Washing-tonis, kus selle edasiandmist Väino Riismandile toimetas suursaadik Marina Kaljuranna korraldusel kaitseväe nõunik Kristjan Prikk.

Alates 2011. aastast on Noorte Kotkaste Tallinna malev autasustanud Eesti vabariigi aastapäeval maleva teeneteristiga nii oma tublisid liikmeid kui ka inimesi, kes on toetanud maleva tegevust.

48

Na

isko

du

kait

se

AVE PROOSNaiskodukaitse fotovõistluse „Eestimaa elab“ projektijuht

Läänemaale Uuemõisa kogunesid 24. augustil Naiskodukaitse fotovõistlusega „Eestimaa elab“ seotud inimesed, et välja kuulutada

võidufotod, autasustada parimaid ja panna võist-lusele pidulikult punkt. Viiendat aastat korralda-tud fotovõistluse korraldajaks oli Naiskodukaitse Lääne ringkond. Konkursile laekus 359 erilist ja omanäolist fotot, mille hulgast valiti erinevates kategooriates välja 12 parimat tööd.

Žürii vastutusrikast koormat kandsid kaitseväe teavituskeskuse ülem kapten Hannes Võrno, Nais-kodukaitse esinaine Airi Tooming, Kodutütarde peavanem Angelika Naris, Naiskodukaitse Lääne ringkonna esinaine Mare Laide, Lääne maavanem Innar Mäesalu, Hiiu maavanem Riho Rahuoja, loo-dusfotograaf Remo Savisaar ning fotograafi d Arvo Tarmula, Triin Lukas ja Urmas Liit.

Esimese koha auhinna – täispika sukeldumiskur-suse, mille pani välja sukeldumisklubi Sinine Kon-teiner –, võitis Päivi Palts Viimsist.

Lõppes Naiskodukaitse

fotovõistlus „Eestimaa elab“

I koht. „Elutar-kusi omanda-

mas“, autor Päivi Palts

III koht. „Tantsumemm“, autor Eha Jakobson

II koht. „Ega lõbu kohast küsi“, autor Eveli Nõgu

Parim linnaelu kajastav foto. „Ajalugu elab“, autor Martiina Viil

49Kaitse Kodu! 7/2013

Kodutütarde eripreemia ja rahva lemmik. „Aga ükskord ka mina saan kaasa tulla”, autor Kairit Lille

Kodutütarde eripreemia. „Eestimaa elab kodutütarde südametes“, autor Karin Kont

Parim maaelu kajastav foto. „Eestimaa elab, kuni siin elavad oma maad ning perekon-da väärtustavad inimesed“, autor Liina Laurikainen

Kaitseliidu Lääne maleva eripreemia. “Näe, kui ilus on Eesti loodus“, autor Liina Toome

Naiskodukaitse eripreemia. „Mööda kaunist kodusaart“, autor Heli Armus

Hiiu Lehe eripreemia. „Kassari seob südameid“, autor Annika Käära-mees

Naiskodukaitse eripreemia. „Kui naiskodukaitsjad käed külge löövad, hakkab asi liikuma”, autor Pirko Peterson

50

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 7/2013

Medaleid veteranide maailmamängudeltDIANA MIHKELSOO Naiskodukaitse Harju ringkond

Naiskodukaitse Kose jaoskonda 2001. aastast kuuluv Heidi Siimumäe esines edukalt 2.—11. augustini Itaalias Torinos veteranide maailma-mängudel. Maailmamängudel osalenud 15 Eesti sportlast võitsid kokku 26 medalit, neist kuus tõid koju Kose valla sportlased. Heidi võitis N40 klassis kuldmedalid raskusheites, vasaraheites ja heidete mitmevõistluses ning hõbemedali kuulitõukes. Kose gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpe-taja Alevtina Abel, kelle nimele kuulub Eesti N60 klassi rekord odaviskes, võitis hõbemedali odaviskes ja kuldmedali heidete mitmevõistluses.

Edu taga on järjepidev harjutamine. Heidi Siimumäe igapäevased kahe-kolmetunnised treeningud on võimalikud tänu paindlikule töögraafi kule. Heidi kiidab treenimisvõimalusi Kosel ja spordikooli vastutulelikkust: „Kunagi pole sellist probleemi, et ei saa trenni teha — alati on võimalik kasutada staadioni.“ Vasaraheidet hakkas Siimumäe treener Ando Algre juhendamisel harjutama alles kolm aastat tagasi. Heidi tunnistab tagasi-hoidlikult: „Iga aastaga tuleb üks pööre juurde.“

Pidevalt paranevad ka tulemused: kui 2010. aasta Euroopa meistrivõist-lustel jäi tulemuseks 34 meetrit ja 8. koht, siis aastal 2013 tõi isikliku rekordi lähedane 40,45-meetrine heide kuldmedali. Klassis N40 võistlev Siimumäe peab oma põhialaks raskusheidet. Oma võistlusklassis raskus-heidete maailma edetabeli tipus olev (2011. aastal maailma esimene, 2012. aastal teine) Siimumäe on võistelnud vaid Euroopa meistrivõistlus-tel, maailmameistrivõitlustest on tulnud rahapuudusel loobuda.

Heidi on edukalt esindanud Naiskodukaitse Harju ringkonda ka jõustruk-tuuride suvemängudel.

Alevtina Abel (vasakul) ja Heidi Siimumäe said medaleid veteranide maailmamängu-del

NK

K H

AR

JU R

ING

KO

ND

Valga naiste tegus perepäev OtepäälMARI MÕTTUSNaiskodukaitse Valga ringkond

Otepää kultuurikeskuse pargis korraldati 20. augustil Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegevust tutvustav perepäev. Kohal olid ka päästeamet ja politsei.

Rita Pärnik ja Kersti Tamm tutvustasid organisatsiooni tervikuna, jagasid lastele õhupalle, emadele tutvustavat materjali ning suunasid isad ja pojad relvadega tutvust tegema.

Nadežda Alliksaar näitas sõduri täisvarus-tust ja rääkis, milliste ülesannetega puu-tuvad naised kokku metsas olles. Tatjana Laadi rääkis esmaabioskuse vajalikkusest ja tutvustas vajalikke võtteid erinevates olukordades abi osutamisel. Kasutusel olid ka haavamulaažid, et muuta õpe tõepära-semaks.

Kõige suurem koormus oli väliköögi kokkadel Jana Nurmetul, Ene Kogeril, Riina Kukkel ja Heivi Truul, kes valmistasid külastajate valvsate pilkude all keskpäe-vaks maitsva hernesupi. Tutvustati kogu toiduvalmistamisprotsessi välitingimustes. 200 külastajat said maitsvast sõdurisupist kõhu täis.

Vihmase perepäeva lõpetas Kait Tamra kontsert.

Et punane kukk laulma ei pääseksPIRET TAIMNaiskodukaitse Sakala ringkond

Naiskodukaitse Sakala ringkonna katusel pole kukk veel laulnud ja et ka tulevikus seda ei juhtuks, planeerisime augustikuu lõppu igapäevatur-valisuse koolituse. Osa võtma olid oodatud kõik huvilised. Kuigi reklaami tehti minimaalselt, osales üritusel üle 150 inimese. Nii rohket osavõttu ei osanud keegi ette näha.

Osalejad said valida seitsme loengu ja õpitoa vahel. Valikut oli igale maitsele. Politseinik oli tulnud rääkima internetis valitsevatest ohtudest ja varguste ennetusest. Päästeameti esindaja kõneles tulekahjude tek-kepõhjustest, ennetamisest ja käitumisest tulekahjude korral. Praktilise katsena sai iga soovija õppida kasutama tulekustutusvahendeid. Näidati elupäästvat esmaabi ja anti soovitusi, milline ravimivaru peaks olema koduapteegis. Tutvuda sai nii Kaitseliidu kui ka päästeameti tehnikaga, avatud oli relvanäitus. Oli võimalus tulistada värvikuulidega märklauda ja õppida enesekaitsevõtteid.

Ka lastele oli mõeldud. Nemad võisid terve päeva veeta batuudil hüpel-des, vahepalana sai lasta endale näomaalinguid teha. Lastega koos hullas batuudil ka politsei maskott Lõvi Leo. Kuna oli kaunis pühapäev, siis ei puudunud laualt hõrgud pannkoogid moosiga — neid küpsetasid naiskodu-kaitsjad poole tuhande ringis.

51

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 7/2013

Vapepa, kiltasisarat ja päästekoolitusEVE TUISK Naiskodukaitse Pihtla jaoskonna esinaine

Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna Pihtla jaoskonna naiskodukaitsjad osalesid 2.—4. augustini Soomes Tuusulas Järvenpää linnas vabatahtliku päästeteenistuse põhikursusel (Vapaaehtoinen pelastuspalvelu ehk Vapepa). Meie võõrustajateks olid vabatahtlikud riigikaitsenaised kiltasisarat, kes eelmisel aastal väisasid Saaremaad. Kursuse viisid läbi Vapepa koolitajad Erkki Huovinen häirekeskusest ja Antti Salonen politseist. Mõlemad mehed on vabatahtlikuna töötanud umbes 30 aastat. Kursuse eesmärgiks oli saada ülevaade, mis on Vapepa, kuidas selle süsteem toimib ja mida seal tehakse. Saime ka praktiseerida inimese otsimist ahelas ehk ketis.

Meie Vapepa-õppus viidi läbi Niemennokka (eesti k ‘neemenokk’) nime kandvas suvi-las ja õhutõrjemuuseumis. Külastasime Järvenpää sõjaveteranide maja, mille lähedal asuva mälestusmärgi juures süütasime küünlad nii Soome kui ka Eesti veteranidele ning meie koostöö algataja Rita Loeli mälestuseks. Lisaks kursusele külastasime Tuusulas asuvat lotade muuseumi.

Meeleolukateks osutusid vestlused kultuurist. Põnev oli kuulata soomlaste arva-must Sofi Oksanenist, Aleksis Kivist ja Eino Leinost ning eesti ja soome rahvatantsu erinevustest. Soomlased on väga uhked oma kunstnike ja kirjanike üle. Vahva oli ka võrrelda metsaandide kogumise muljeid ja nautida soome traditsioonilisi roogasid.

Kolmepäevane naiskodukaitsjate ja kiltasisara’te ühiskoolitus andis kinnitust, et meie naisorganisatsioonidel on palju sarnasusi, ent on ka erinevusi. Sama kehtib pääste-teenistuste kohta. Õppisime palju ja saime mõtteid edaspidiseks. Tahame igal juhul koostööd jätkata.

Lõuna piirkonna juhtide õppepäevMERLIT ALDOŠIN Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna instruktor

Võrumaal Vihtlas korraldati 27. juulil Naiskodukaitse Lõuna ringkondade ehk endise Lõuna piirkonna juhtide õppepäev. Pika ja toimeka päeva jooksul saadi valmis 2014. aasta ühisürituste esialgsed projektid.

Päev algas hommikul külla sõitnud Tartu, Valga ja Sakala ring-konna juhtide metsa vahelt otsimisega. Õppepäev oli kavandatud Haanja metsade vahele Vihtlasse, see pole aga koht, kuhu navi-gatsiooniseade kohanime järgi juhatada oskaks. Õnneks lõppes kõik hästi ja pisikese hilinemisega võisime oma päeva alustada.

Nagu Naiskodukaitse üritustele kohane, algas päev lõbusalt ja loominguliselt. Järgnes hulgaliselt grupitöid ning vahepaladeks virgutus- ja meeskonnatööülesandeid. Kõige muu seas saadi valmis Lõuna ringkondade 2014. aasta ürituste esialgsete projektidega. Samuti jaotati ürituste korraldamine ringkondade vahel. Arutati revisjoniteemadel ja 2014. aasta aastakä-sust rääkis Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming.

„Õppepäeva võib pidada kordaläinuks,“ ütles Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna esinaine Kaisa Peedosaar. „Peaeesmärk — saada paberile 2014. aasta Lõuna ringkondade ühisüritused — sai täidetud.“ Naiskodukaitse Lõuna ringkonnad on Tartu, Sakala, Põlva, Võrumaa ja Valga ringkond. Järgmisel aastal korraldatakse Lõuna piirkonna juhtide õppepäev Sakalas.

KA

ISA

PE

ED

OS

AA

R

James Bond, hoia alt!MARIS SOONSEIN Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad kogunesid 12. augustil Põhja jaoskonna kutsel laskmishooaja avaüritusele, mille eesmärk oli meelitada tiiru nii neid, kes pole veel relvadega kokku puutunud, kui ka suvepuhkuselt naasvaid laskespordi-sõpru. Ühtlasi korraldati meelelahutuslik minivõistlus Jane Bond.

Naiskodukaitsjad saavad küll kogu aasta käia Männiku tiirus laskeinstruktor Karini juures harjutamas, kuid nii suurt ja rõõmsameelset hulka naisi kui seekord polnud tiir tükk aega näinud. Kohale oli tulnud 17 sära- ja teravsilmset naisko-dukaitsjat Tallinna ringkonna erinevatest jaoskondadest.

Pärast Karini tehtud sissejuhatust asusid esimesed viis laskjat tulejoonele. Õhupüssist istudes tehtud viis lasku tabasid kõigil ülitäpselt. Teisel ringil tuli lasta püsti, mis oli keerulisem, kuid meie naiste täpsust see suurt ei vähendanud. Kui James Bond seda teaks, hakkaks ta ilmselt mitu korda päevas harjutama ja vaevalt ka öösiti unerahu saaks.

Pärast õhupüsside magama saatmist tu-listasime edasi muljete ja koogiga puh-kenurgas. Loodetavasti võitis Männiku tiir mõnegi südame. Kuigi kõik olid väga tublid, olid mõned osavamad kui teised. Esikuuikul olid väga väikesed punktiva-hed, kuid pjedestaalile mahtusid seekord Sirle Baldesport-Märss Põhja jaoskon-nast, Jaanika Palm Lääne jaoskonnast ja Helen Heinmaa Põhja jaoskonnast.

52

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 7/2013

LEMBE LAHTMAANaiskodukaitse Sakala ringkond

LIIS KULDNaiskodukaitse Tartu ringkond

Otepää kirikust saatis jalgratturid avapäeval heade sõnade ja õnnistusega teele kogu-duse vaimulik Marko Tiirmaa. Saime teada,

et esimese eesti soost õpetajana töötas seal suur emakeelse rahvahariduse edendaja Jakob Hurt ja eriti eestimeelne oli tema sakslannast abikaasa.

Ajaloost ja tänapäevast

Esimesel päeval, st reedel sõitsime Vana-Otepäält Uibumäe ja Mõrtsuka kaudu Räbile. Vahepeal uju-sime Nõuni järves, nägime peaaegu sinist lehma ja külastasime Märti, kelle koduõues imetlesime puuskulptuure. Natukene saime vihma ja proovi-sime Tartu rattamaratoni rada. Ööbisime telkides Palu-Veski puhkemaja alal.

Laupäev algas Hellenurme vesiveski külastusega. Elva jõe paisjärve ääres võttis meid lahkesti vastu veskiemand Mae Juske. Tema ja mölder Harri

Mari Raamoti rattaretkel nähti ValgamaadValgamaal 9.—11. augustini läbi viidud neljandal Mari Raamoti rattaretkel osales 13 jalgrattasõpra Sakala, Tartu ja Valga ringkonnast.

Teder tutvustasid, kuidas rohkem kui 133-aastases veskis nisuterast jahu ja mannat saadakse, seejä-rel mekkisime vastvalminud leivakojas perenaise tehtud leiba.

Veskiga tutvus tehtud, sõitsime Palupera mõisa, siis Puka alevikku. Pukast jäi eelkõige meelde tänav, kus olid tehtud mitmed mängufi lmi „Sügis“ võtted, ja mui-dugi kuninglik keha-kinnitus kultuurimaja aias.

Meid aga ootas Kui-gatsi koduloohuviline

proua koos oma pealinlasest tütrega, kes andsid hariva ülevaate külamajast, mõisast ja sealse Kaitse-liidu üksuse ajaloost. Saime teada, et Kuigatsis tegut-ses enne Teist maailmasõda arvukas Naiskodukaitse jaoskond. Kui varem oli Kuigatsi Puka valla keskus, siis praegu elab külas umbes 70 inimest. Just samal päeval lõpetas oma tegevuse kohalik külapood ja me tajusime Eesti maaelu kurvemat külge.

Ikka tippu — igas mõttes

Kulgesime ratastel Keeni raudteejaama mälestuskivi juurde. Keeni jaamast algas 1949. aasta märtsis Val-gamaalt küüditatute teekond Siberisse. Korrastasime mälestusmärgi ümbruse ja istutasime selle ette lilled.

Meid aga ootas

Kuigatsi

koduloohuvi-

line proua koos oma

pealinlasest tütrega,

kes andsid hariva

ülevaate külamajast,

mõisast ja sealse

Kaitseliidu üksuse

ajaloost.

Tegemist pole lõunamaa, vaid Lõuna-Eesti maisipõlluga

133-aastases veskis said retkelised vaadata, kuidas vanasti jahu jahvatati, ning proovida kohalikust toodangust küpseta-tud leiba

53Kaitse Kodu! 7/2013

Keeni jaamast algas 1949. aasta märtsis Valgamaalt küüditatute teekond Siberisse

Retkelised said ööbida nii telkides kui ka katuse all

Sangastes kaesime eemalt lossi, kus just algas kellegi pulmapidu. Vihma hakkas sadama alles siis, kui jõud-sime ööbimiskohta Kivimaa puhke-majas.

Pärast sauna ja taastavat ööund tervitas meid sajune pühapäeva-hommik. Istusime vihmakeepides ja jopedes sadu trotsides taas sadulasse ja võtsime suuna San-gaste kirikule. Vapramad retkeli-sed ronisid kirikutorni.

Järgnes jupp maanteesõitu ja juba imetlesime me Restu mõisahoo-net. Seejärel alustasime tõusmist Harimäele, mille kõrgus mere-pinnast on 212 m. Vaevarikas taevasse ülesronimine sai retkelis-tele tasutud Harimäe torni tipust avaneva imelise vaatega ning pika ja kosutava laskumisega Kääri-kule. Edasi läks tee Sihva kaudu Pühajärvele. Mõõtsime Pühajärve Sõjatamme ümbermõõdu ja varsti tervitaski meid taas Otepää.

Jalgrattaretk algas ja lõppes kor-raldajate juures Kalda kojas, kus tegutseb Naiskodukaitse Valga ringkonna Otepää jaoskond. Kolme päevaga läbisime ratastel rohkem kui 120 km.

Mari Raamoti rattaretke

marsruut

KA

AR

T: R

EG

IO

4 X

EV

A N

ES

SLE

R

54

Na

isko

du

kait

se

Kaitse Kodu! 7/2013

Naiskodukaitse aastapäeval jagati LiiliaristeNaiskodukaitse tähistas 31. augustil Rakvere linnuses pidu-liku aktuse ja vastuvõtuga organisatsiooni 86. aastapäeva. Naiskodukaitse aastapäeval antakse muu hulgas kolmele organisatsiooni liikmele pidulikult üle Liiliaristi III klassi teenetemedal. Liiliaristi põhiklasse antakse välja tegevliik-metele eeskujuliku teenistuse eest organisatsioonis.

Liiliaristi III klassi kavaler Kairit Henno on pikaajaline ja pühendunud Tartu ringkonna naiskodukaitsja, kel-le kompromissitu aatelisus ning sügav austus Eesti ja Naiskodukaitse ajaloo vastu on innustanud paljusid. Ka teine Liiliaristi III klassi teenetemedal läks Tartu ringkonda: Kristiina Abeli ülim täpsus ja põhjalikkus ning tema sisukad seisukohad on hindamatuks väärtuseks Naiskodukaitse organisatsiooni ja dokumentatsiooni arengule. Liiliaristi III klaasi teenetemedali sai ka 22 aastat Naiskodukaitsesse kuulunud Aime Amor Jõgeva ringkonnast. Aime tegevus revisjonikomisjonides ja tema pikaajaline kogemus on aidanud paljudel noortel juhtidel oma uue rolliga paremini kohaneda.

Rapla jaoskond sai kümneaastaseksNELE PERNITS Naiskodukaitse Rapla ringkond

Rapla ringkonna naised tulid 2003. aasta augustis kokku, et panna alus Rapla jaoskonnale. Et täpne kuupäev pole kellelgi enam meeles, otsusta-sid Naiskodukaitse Rapla jaoskonna liikmed tähistada kümnendat juubelit 19. augustil.

Sünnipäevalised kogunesid Märjamaale jaoskonna esinaise Nele Pernitsa koju. Kõik olid kaasa toonud midagi söödavat ja sünnipäevalaud oli enam kui lookas. Et vanemad liikmed olid kaasa võtnud fotoalbumeid, tekkisid koheselt albumite juurde n-ö ajaloonurgakesed, kus üksteisele meenutati ja uuematele liikmetele selgitati, mida üks või teine foto kujutab. Täiesti olemas oli ka foto ajaloolisest päevast, kui otsustati luua Rapla jaoskond. Sünnipäevapeol said jaoskonna tänukirjaga meeles peetud kauaaegsed tublid liikmed. Jaoskonna tänu positiivse suhtumise ja alatise abi eest kuulus ka ringkonna instruktorile ja Rapla maleva pealikule. Jaoskond kinkis oma esinaisele ploomipuu, mille vilju saab loodetavasti maitsta juba jaoskonna 15. sünnipäeval.

Sünnipäeva peeti sõprade juuresKAJA HEINSAAR ja KRISTEL KAASIKU Naiskodukaitse Rapla ringkond

Rapla naiskodukaitsjad ja nende pered sõitsid 2. augustil pärast tööd Võrumaale Rapla ringkonna aastapäeva tähistama. Sõit Vastseliina läks ladusalt. Seal võttis meid vastu Vastseliina jaoskonna esinaine Anu Jõgeva. Et jõudsime kohale alles videvikus, ajasime sel õhtul niisama juttu ja panime paika järgmise päeva plaanid.

Laupäeva hommikul ärkasime juba kell kaheksa, sest kella kümneks oli oodata küla-lisi Võrumaa ringkonnast. Külaliste poolt pakutust kõht head ja paremat täis söödud ja jutud räägitud, asusime teele Luhamaa poole. Osalesime Seto kuninga valimistel. Enne valimistele minemist pestakse ennast puhtaks ja tehakse korda. Nii tegime ka meie — käisime Kirikumäe järves ujumas. Vesi tundus pisut jahe, aga ujuda kannatas.

Pärast Seto kuninga valimisi Luhamaal läksime Vastseliina linnusesse kuulama C-Jami kontserti „Tšellod öös“. Öine kontsert küünlasäras ja tõrvikutega ehitud linnuses oli võrratu elamus pika päeva lõpetuseks.

Pühapäeva hommikul oli kurb asju pakkida ja kodu poole teele asuda, sest ilm oli ilus ja koht kaunis. Tuju tegi paremaks see, et külastasime enne kojusõitu Kuperjanovi jalaväepataljoni. Meid võttis seal vastu kaplan Anna-Liisa Vaher, kes tegi huvitava ekskursiooni. Lõunaks sai maitstud sõduri-sööki. Edasine tee kulges Suurele Muna-mäele ja sealt Hinni kanjoni juurde. Viimase külastuskoha lähedal oli tore pererahvas, kelle juures saime pidada piknikut ja käia ujumas.

ME

EL

IS P

ER

NIT

S

55

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

Kümme sammu, et kodutütardele järele jõudaKuidas leida endas vastupidavust ja võitlustahet, mitte alla anda? Pärnumaa kodutütreid tundma õppides sain jälile kümnele põhilisele edu saladusele, mis on aidanud neil leida tee eneseületamisteni.

JANA OTSnaiskodukaitsja

Esimest korda kohtusin nende tüdrukutega ühel Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna sügismatkal. Mäletan oma ärevust ja hirmu,

teades, et matkale tuleb kuus kodutütart ja neil pole aega meiega eelnevalt kohtuda. Mõtlesin, kuidas me läheme tundmatute lastega metsa. Kas nad saavad hakkama? Kuidas neil on kotid paki-tud? Ja palju muud. Kuid kõik mu hirmud olid hetkega haihtunud, kui nägin staabist väljumas perfektselt pakitud seljakottidega laigulistes vor-mides tüdrukuid. Nad olid kui kogenud matkajad. Tundsin häbi ja piinlikkust, mis oli tingitud minu teadmatusest tulenevatest eelarvamustest. Mida ma üldse teadsin kodutütardest?

Järgmine kohtumine oli Naiskodukaitse koormus-matkal, kus tüdrukute tehtavad üllatused jätkusid. Vaatamata sellele, et nende stardiaeg oli umbes

tund hiljem kui meie võistkonnal, möödusid nad meist peaaegu kõigi kontrollpunktide vahel. Ka siis, kui ise võitlesin sisimas juba katkestamissooviga, ei paistnud tüdrukutest tüdimust ega liigset väsi-must. Nende liikumistaktika oli professionaalne, meeskonnatöö hea. Ja alati nad küsisid, kas vajame abi. Kodutütarde arvestuses tulid nad esikohale.

Tahtsin neist tüdrukutest rohkem teada ja nii kohtu-sime Ranne, Rebeka, Ita, Iirise, Mari-Anni ja nende juhi Kristiga ühel juunipäe-val Pärnu-Jaagupis ning istusime muruplatsile, et veidi juttu ajada. Täna olid tüdrukud tundmatu-seni muutunud – ütlemata naiselikud, pelgasid isegi murule istuda oma kenades suveriietes ja häbenesid fotograafi .

Kristi Kivisaar, tüdrukute noortejuht, rääkis, et viimastel aastatel on tüdrukud kõikidel võistlustel võitnud poodiumikoha. Mis peab olema juhtunud, et noored tüdrukud klubitamise ja pidutsemiste asemel oma vaba aega sellisel moel metsas veeda-

Kõik mu hirmud

olid hetkega

haihtunud, kui

nägin staabist väl-

jumas perfektselt

pakitud seljakottidega

laigulistes vormides

tüdrukuid.

KA

RR

I KA

AS

56

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

RANNE KULDMAA

17-aastane (sündinud 8. augustil 1996).

Tallinna Tehnikagümnaasiumi 11. klass.

Kodutütar aastast 2009.

Ranne hobidest: Laulmine, muusika, sport, metsas käimine ja kodutütarde üri-tustel osalemine.

Kukub ja komistab. Omapäraste lähenemisviiside ja ideedega väsimatu tii-mikaaslane. Värviline meelelahutaja, lepitaja maailma rahu tooja. Kui tekib vaikus, on teada, et Ranne on nägupidi samblasse kukkunud, põõsasse kinni jäänud või kraavi suplema läinud.

PIRGIT TAMM(puudub pildilt)

18-aastane.

Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi 12. klass.

Teab alati, mida teha. Usal-dusväärne kui MacGyver, kes leiab lahenduse igale probleemile. Oskab oma kogemusi jagada, õppida ja õpetada. Kui kardab, siis väriseb, aga teeb ära, kui ei jõua, siis möirgab nagu lõvi, aga alla ei anna.

vad? Ja mis on nende edu saladus, et igalt poolt võitudega tagasi tullakse?

Vestlusest kooruvad välja edu saladused, mis peavad olema täidetud, et tüdrukud tahaksid metsas käia ja saavutaksid seal edu.

1. samm: valikute küsimus

Kas siis nende tüdrukute klassikaaslased ja tut-tavad ei pidutsegi? „Enamik ikka pidutseb,“ on tüdrukute ühine vastus. „Ja enamik tuttavaid ei mõista, miks me metsas käime. Meie lugusid kuulates öeldakse, et issake, mina küll ei suudaks,“ räägib Ita. „Tegelikult suudaksid nad küll, kui ainult tahaksid, julgeksid proovida ja mõistaksid, kui lahe see metsas käimine on.“

2. samm: sõltuvus oma meeskonnast,

rühmast, metsast

Kristi Kivisaar reedab väikese saladuse: „Kui tüd-rukud organisatsiooni astuvad, tuleb neis sõltuvus tekitada. Algul vajavad mõned ikka veidi tagant-utsitamist, mõnikord peab helistama ja meelde tuletama, et on lubatud meie üritusel osaleda. Vanaema juubel ei tohiks meenuda viimasel minu-til. Nad hakkavad mõistma, et on osa perest, kus iga liige on tähtis ja tunnustatud. See on paljudele harjumatu ja uus kogemus. Noortes kasvab kohu-setunne ja märkamatult sõltuvus oma meeskon-nast, rühmast ja loomulikult metsast, kus tuuakse esile nende tugevamad küljed ja kus nad saavad olla nemad ise.“ Ita meenutab: „Veel paar aastat tagasi oli mõnigi metsaminek eneseületamine.“

KA

RR

I KA

AS

57

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

IIRIS PROSA

17-aastane (sündinud 5. augustil 1996).

Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi 11. klass.

Kodutütar aastast 2009.

Iiris hobidest: Ma ei oskagi öelda, kas see on just hobi, aga peamiselt käingi igasugustel Kodutütarde üritustel ja metsas. Mulle on see rohkem kui hobi.

Vaimselt tugev kui Hiina müür. Liigub väledalt, motiveerib kaaslasi ja jutt jookseb nagu Sky Plusi „Hommikuprog-rammis“. Kui seinast üle ei saa, siis läheb läbi, rüüpab veidi kodenspiima peale, naeratab ja liigub edasi. Igas mõttes võitleja.

REBEKA VAHKAL

17-aastane (sündinud 13. märtsil 1996).

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 11. klass.

Kodutütar aastast 2009.

Rebeka hobidest: Laulmine, jooksmine (tegelikult üldse igasugune sport), metsas käimine.

Aukartustäratavalt tugev ja vastupidav. Teele juh-tuvad raskused viskab üle õla ja rühib väsimatult edasi. Seab kaaslaste heaolu esikohale. Motivat-siooni kuninganna, räägib siiralt ja südamest.

MARI-ANN VUNK

18-aastane (sündinud 19. novembril 1994).

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 12. klass.

Mari-Ann hobidest: Jõusaal, tantsimine, foto-graafi a.

Kui metsa vahelt paistab kolmeliikmeline mees-kond, siis üks tüdrukutest ei ole katkestanud, ta lihtsalt liigub nii vaikselt ja nähtamatult, et isegi blondid kiharad ei reeda teda. Räägib väga vähe, ja kui, siis ainult tarka juttu.

ITA KUUSIK

Pärnu Hansagümnaasiumi 10. klass.

Kodutütar aastast 2009.

Vaga vesi sügav põhi. Hulljulge ja visa adrenalii-nisõltlane, kes motiveerib oma julgusega ka teisi. Luurel taltsutab tavaliselt karusid. Laval kõige sil-mapaistvam kloun, metsas mudane ja roomav mä-rulifi lmi staar. Ilmselgelt sündinud snaiper.

IIRIS PROSA

3. samm: oskus nautida metsaelu

„Me õpime metsas iga kord midagi uut, olgu see laagris, rännakul või võistlustel. Kunagi pole ühtemoodi. Isegi siis, kui käime korduvalt sama-del võistlustel. Iga võistlus on omamoodi. See on lihtsalt nii huvitav ja lahe, see enese proovilepanek ja meeskonnatöö. Need on oskused ja kogemused, mida ei unusta kunagi,“ võtab Rebeka kokku tüd-rukute mõtted.

4. samm: tugev tahtejõud ja sisemine tahe

teha kõike maksimumile

Mari-Ann jätkas Norras sõjalis-sportlikul võistlu-sel võistlemist kuni lõpuni ka väljaväänatud jalaga. „Jalg tegi küll valu, aga tiimikaaslased ei lase mul kunagi alla anda. Ka siis mitte, kui ise tahaksin, ei saaks ma seda teha, sest siis veaksin oma mees-konda alt,“ selgitab Mari-Ann.

Katkestamine näib kõigi meelest olevat lausa või-matu. Iiris selgitab tüdrukute seisukohta: „Alla

58

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

anda lihtsalt ei saa, pole võimalik. Kes mind sealt metsast siis ära toob? Eks ikka ole vahel jaks nii otsas, et tahaks katkestada, aga ma ei oska öelda, mis see on, mis lihtsalt ei lase. Ennast ega teisi ei saa alt vedada.“

Tüdrukud ei lähe kunagi lihtsama vastupanu teed, näiteks kui Kuperjanovi rajal oli valida, kas minna öösel magama või täita lisaülesanne, olid need tüdrukud ühed vähestest, kes valisid magamise asemel lisaülesande. Esmaabiõppel käivad nad iga kord, kui selleks võimalus avaneb, kuigi minnes on tüdimus, et jälle sama värk, me ju teame seda kõike. Kuid et võistlustel on sageli üheks ülesan-deks esmaabi, ei jäta tüdrukud juhust kasutamata.

Väsimusele ja tüdimu-sele on vahel abiks ka vastutegevus. Nais-kodukaitse koormus-matkal, kui teise päeva õhtul hakkas juba hämarduma, tund-sid tüdrukud suurt väsimust. Arvates, et enam vastutegevus ei kimbuta, kõndisid nad mööda teed. Ja ikka hüppas vastane ootamatult põõsast välja. Põgenemine lõi adrenaliini nii lakke, et väsimus oli kui käega pühi-tud.

5. samm: hea meeskonnatöö ja üheselt

aktsepteeritav juht

Rebeka: „Mulle meeldib see, et kui ma ise hakkan põdema, et midagi on halvasti läinud, on teised pigem sellise suhtumisega, et järgmine kord teeme lihtsalt paremini, ega lase tujul langeda. Nad on väga mõistvad ja toetavad. Selleks, et eduka tii-mina võistelda, ei pea olema just parimad sõbrad. Kuid omavaheline läbisaamine peab olema hea. See võtab rajal olles pinged maha ja saab keskenduda ainult võistlusele. Metsas klapime me omavahel ülihästi.“

Mari-Ann selgitab hea meeskonnatöö saladusi: „Ainus edasiviiv jõud tiimis ongi see, et püüeldakse ühtse eesmärgi poole ja antakse endast kõik, et seda saavutada.“ Ranne lisab: „Me sikutame üks-teist käest ja kas või tõukame tagant ja meil endil on samal ajal rõõmus nägu.“

Üllatusena on tiimi juht Iiris, kes endast intervjuul üsna tagasihoidliku mulje jätab. Põhjus on Iirise kõige mahukamas kogemustepagasis. Kristi selgi-tab: „Ta on n-ö eelmisest meeskonnast välja kas-vanud. Eelmise meeskonna liikmed said täiskasva-nuks, Iiris jäi ja sai uue meeskonna.“ Rebeka toob näite: „Iiris on käinud kolmel Ernakesel, Ita kahel ja meie Rannega ühel. Nii et Iirisel on rohkem kogemusi.“

Kristi kiidab siinkohal kogu Pärnu-Jaagupi rühma Ursa Major, kuhu kuuluvad 7–19-aastased noor-kotkad ja kodutütred. Ühtekuuluvus on nii hea, et rühm on justkui üks pere ja kasvatab ise noori liik-meid peale. Pean tunnistama, et seda „pereelu“ oli selgesti märgata ka kodutütarde ja noorkotkaste maakonnalaagris, kus ma esmalt arvasin, et suure-matel lastel ongi väikesed õed-vennad kaasas.

6. samm: kodutütreks olemisest on saanud

elustiil

Ranne räägib oma tulevikuplaanidest: „Olen mõel-nud ajateenistusele kaitseväes, aga kindel veel ei ole. Päris kindel olen selles, et oskusi, mida olen omandanud kodutütrena, unarusse ei jäta. Kas elukutseline sõjaväelane või vabatahtlik kaitse-liitlane ehk naiskodukaitsja saab meist kindlasti.“ Kristi tuletab siinkohal meelde veel üht valikuvõi-malust: tegutseda noortejuhina.

Kuidas ka ei pinni, konkreetseid unistusi elukutse osas ei reeda keegi, aga kõik on kindlad, et ühel või teisel moel jätkatakse kõike, mida on kodutütrena alustatud.

7. samm: kohusetunne igal alal

Õppimine on kõigil tüdrukutel tähtsal kohal ja õppe-edukus korras. Kuigi pole veel kindlaid elukutse-valikuid tehtud, on kindel tahe edasisteks õpingu-teks olemas. Nii üllatav kui see ka pole, jagub kõigil tüdrukutel peale kodutütardeks olemise aega ka muudeks hobideks. Ka siin paistab silma kohuse-tunne. Iiris ja Mari-Ann tegelevad tantsimisega, vahel langevad esinemised kokku metsaüritustega. Siis on kole raske valikuid teha, eriti raske loobuda metsast. Mari-Ann: „Kui ikka tantsurühmaga esi-nemine on, ei saa neid alt vedada, samamoodi kui meeskonda metsas.“ Hea planeerimise korral jõuab kõike. Mitmed tüdrukud laulavad kooris, Ranne, Ita ja Rebeka jõuavad lisaks ka spordiga tegelda. Tagasihoidlikult selgitab Ita: „Noortekas mängin jalgpalli, aga selles ma eriti tugev ole.“

Et eduka tiimina

võistelda, ei

pea olema just

parimad sõbrad. Kuid

omavaheline läbi-

saamine peab olema

hea.

KA

RR

I KA

AS

Ranne kinni-tab, et rõõmus

nägu ja küü-narnukitunne ei lase ilmaski võistlust poo-

leli jätta

59

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

8. samm: oskus kogeda ja õppida igast

võistlusest

Tüdrukutel on raske kõige põnevamat võistlust välja tuua, sest omamoodi erilised on kõik. Rebeka tõstab esimesena esile võistluse Norras, sest see on kõige värskem kogemus. „Seal oli kõik eriline: võistlusel oli igaühel käes AK-4, aga Eestis me relvi ju käsitseda ei tohi. Seetõttu olid teised eelistatud olukorras, nii relva lahti-kokkupanemisel, täpsus-laskmistel kui ka maastikul kauguse määramisel relva abil. Meie pole seda harjutada saanud.“

Vaatamata sellele olid tüdru-kute tulemused head. Rebeka sai üldarvestuses 9. ja Ita 19. koha. Mõlemad pälvisid märgi. Esimesel päeval oli indivi-duaalvõistlus, kus tuli 16 km mägedes joosta ja täita erine-vaid ülesandeid. Kui võistlus justkui läbi sai ja oli loota puh-kust, tõeline koormus alles algas. Vihmasajus tuli läbida suur takistusrada ja Kristi sõnul oli vaatepilt nagu Ameerika fi lmis. Sai laskuda kõrgelt kaljult ja tuli läbida koobas. Kogu Norra maastik on ju hoopis isesugune. Kõik neli päeva olid füüsiliselt ja vaimselt väga rasked, kuid katkestamise mõtet ei tulnud kellelegi. Valutama hakkasid ebatüüpilised kohad. Kristi kirjeldab: „Norras oli võistlemas 120 osalejat, kellest enamik härjapullisarnased 21-aas-tased noormehed. Tüdrukuid oli kokku umbes 15. Seetõttu võib sõna otseses mõttes öelda, et Rebeka ja Ita seljatasid sada meest.“

Naiskodukaitse koormusmatka aga tegi raskeks see, et magamiseks polnud aega ette nähtud. Kõik sõltus endast: kui jõudsid järgmisesse kont-rollpunkti varem, jäi veidi aega puhkuseks. Koor-musmatkal oli ka üks orienteerumisraja ülesanne, kus polnud kohustust minna punkte otsima, kuid nende eest sai boonuspunkte. Loomulikult tegid tüdrukud selle läbi. Ernakesel oli jälle tempo kiire,

kogu aeg mahv taga, samas ülesanded huvitava-mad. Igal võistlusel on midagi erilist, põnevat, isesugust.

9. samm: vanemate toetus

Kõikide tüdrukute vanemad on väga toetavad, elavad kaasa ja kuulavad tõelise huviga tüdrukute üleelamisi metsas. Ka Kristi kiidab vanemaid toe-tuse ja koostöö eest. Samas Ranne muigab: „Ema kuulab alati siira huviga, aga ma arvan, et päris täpselt ta ikka aru ei saa, mida me läbi elame ja teeme. Ja nii vist parem ongi. Enamasti ta muret-seb mu jalgade pärast, et pean ma sinna metsa jälle jalgu lõhkuma minema.“

10. samm: noortejuhtide roll

Kui plaanin juba intervjuud lõpetama hakata, toob Rebeka välja tüdrukute arvates veel ühe üliolulise asja: „Kui ei oleks selliseid noortejuhte nagu Kristi ja Ivo, poleks ka meid. Kristi ja Ivo on meisse palju positiivsust süstinud, motiveerinud ja õpetanud, ilma nendeta poleks me midagi saavutanud. Alati, kui võistlustel on viimane piir käes ja kuuleme Kristit hüüdmas midagi ergutavat, tuleb kusagilt see jõud ja tahe jätkata kuni lõpuni.“

Tüdrukuid kuulates, neid võistlustel ja matkadel jälgides olen mõistnud, et ükski võit ei ole tulnud kergelt. Eelnevat kokku võttes tõden, et edu saa-vutamiseks ongi vaja kõiki komponente: sügavat pühendumist, kõrgeid eesmärke, eneseületamisi, meeskondlikku koostöövõimet, vanemate toetust, keeruliste valikute tegemist ja pädevat noortejuhti. Kristi selgitab veel: „Püüame noortesse süstida arusaama, et elus ei tule midagi kergesti. Kui tahad midagi saavutada ükskõik mis alal, peadki kõvasti pingutama, pühenduma ja vaeva nägema. Usun, et nendest tüdrukutest sirguvad tõeliselt tugevad Eesti naised.“

Me õpime iga

kord metsas

midagi uut,

olgu see laagris,

rännakul või võist-

lustel.

KA

RR

I KA

AS

Esimestel kordadel tundus metsami-neks võõrastav ja tüütu, nüüd küsivad neiud noortejuhilt juba ise, millal metsa saab

60

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

KRISTI KIVISAAR Pärnu kodutütarde vabatahtlik juhendaja

Eelmisel aastal üleriigilise Ernakese võitnud Pärnumaa kodutütred said võimaluse osa-leda koos Alutaguse noorkotkastega sõja-

lis-sportlikul võistlusel Norras. Võistlustel osales 120 kuni 21-aastast noort, neist kümnendik olid neiud. Neli päeva väldanud jõukatsumised kin-nisel sõjaväeterritooriumil olid erinevad meie traditsioonilistest aladest. Kõikidel aladel kasu-tati tulirelva, mis oli meie noortele võõras. Alad olid füüsiliselt väga rasked ning distantsid pikad ja kurnavad: takistusrajad, jooksud, kanuusõit, köisrajad, relva kokkupanek, laskeharjutused, oskusvõistlus jne.

Võistluspäevade raskeimal etapil, milleks oli 16 km takistusjooks mägedes (rõhk sõnal „jooks“) koos keerukate ülesannete täitmisega, õnnestus kahel meie tüdrukul võita aumärk. Rebeka Vahkal oli tüdrukutest napilt teine ja üldkokkuvõttes üheksas

ning Ita Kuusik tüdrukutest viies, üldkokkuvõttes üheksateistkümnes.

Aumärk antakse neile vähestele, kes rajal kõik nõud-mised täidavad ja kiirelt jooksevad ning ilmselgelt oli Rebekal ja Ital uhke tunne seljatada sada musklis noormeest. Nüüd on tüdrukud kogemuse võrra rik-kamad ja saanud ka väheke aimu Põhjamaade võist-lustest. Õnneks läks neil ka sel aastal Ernakesel väga hästi, nii et järgmisel jaanipäeval on taas võimalus minna Norra mägesid vallutama.

Pärnu tüdrukud võistlesid Norras

61

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

Raske võistlus õpetas automaati tundma REBEKA VAHKALvõistkonna liige

Hommik algas meile 20. juunil varakult, sest pidime jõudma Tallinna lennujaama Oslo lennukile. Tuju oli kõigil hea, kuid sees suur ärevus, sest me ei teadnud, mis meid järgmised neli päeva ees ootab. Lennujaamas kohtusime Alutaguse maleva noorkotkastega, kes samuti Eestit esindama tulid ja kellega pidime ühise meeskonnana võistlema.

Relvaga rajal

Oslos ootas meid ees kaks tundi bussisõitu võistluspaika Heistamoeni. Seal asub suur sõjaväeosa. Meid jõuti vae-valt tubadesse paigutada, kui pidime vormirõivad selga panema ja igaühele anti võistluse lõpuni kasutada auto-maat AK-4. Mõistagi õpetati kõigepealt relva käsitsemist, kokkupanemist ja lahtivõtmist. Saime ka lasketiirus kätt harjutada. Instruktorid olid abivalmis ja andsid nõu, kui-das täpsemaid lasketulemusi saada.

Esimene päev kulus võistluste avamisele ja sellele järg-nenud grillipeole. Õhtul korraldati juhendajatele briifi ng, kus räägiti, milline võistlus meid järgmisel päeval ees oo-tab. Kui kuulsime, et rada on 16 km pikk ja see tuleb lä-bida individuaalselt, lõime kõik tükiks ajaks verest välja. See tundus väga jube — võõras riik, võõras mets ja võõrad inimesed.

Järgmisel päeval saime stardinumbrid ja ootasime tükk aega oma stardijärjekorda — võistlejaid oli siiski oma 120. Jooksjad lasti rajale minutiliste vahedega ja rada oli kollaste lintidega märgistatud. Selle 16 km jooksul tuli meil täita ka viis ülesannet. Kui ei sooritanud ülesannet õigesti, lisati trahviminuteid. Jooksu ajal pidi relva kogu aeg kaasas kandma. Rada aga polnudki nii hull, kui oli-me kartnud. Sattusime tee peal kokku abivalmis norra-

katega, kes meid kõikides küsimustes aitasid. Nendele polnud oluline üksteisele ärategemine, vaid raja edukalt läbimine.

Takistusrada nagu Ameerika fi lmis

Ees ootasid oskusvõistlused. Arvasime ennatlikult, et need on lihtsad. Esimene ülesanne oli aga takistusrada, mis nägi välja nagu Ameerika fi lmide sõdurirajad. Esi-mesest ehmatusest üle saanud ja rajale läinud, saime aru, et üksteist aidates ja koostööd tehes polegi seda võimatu läbida. Järgnesid paralleelköite ületamine, AK-4 kokkupanek ja lahtivõtmine, kusjuures seda pidi tegema paaris ja üks paariline võis kasutada ainult paremat ja teine vasakut kätt. Järgnes minu meelest võistluse kõi-ge lahedam, ent mõnes mõttes hirmutavaim osa. Nimelt tuli meil mööda kaljuseina alla laskuda ja seejärel koobas läbida. Selle tegi ekstreemsemaks asjaolu, et terve õhtu oli ladinal sadanud ja kõikjal oli väga libe. Nüüd tulid gra-naadivise ja Kimi mäng. Lõpetasime võistluse alles pool üksteist õhtul, olles läbimärjad, külmunud ja kurnatud, kuid õnnelikud.

Kolmandal päeval olid laskevõistlused ja üheksa teate-võistlust. Neljandal päeval oli viimane jooks, taas kord metsas. Rada oli 2 km pikk. Joosti paaris. Esimesel ringil joosti lasketiiruni, siis läks esimene võistleja laskma. Ta pidi laskma 200 m kaugusel olevat sihtmärki ja igaüks sai sooritada viis lasku. Nii palju, kui võistleja mööda lasi, pidi ta koos paarilisega karistuseks 30 m pikkuseid ka-ristusringe jooksma, pärast seda mindi tagasi algusesse jooksma ja uuele tiirule. Teisel tiirul lasi teine paariline ja taas tuli möödalaskude eest karistusringe läbida ja pärast seda fi nišisse joosta, et vahetus meeskonna järg-misele paarile anda. Igas meeskonnas oli neli paari ehk kaheksa võistlejat.

Eesti tuli 12 võistkonna hulgas üheksandale kohale. Oli-me tulemusega rahul, sest kavas oli palju meile võõraid alasid. Sellele vaatamata oleme kõik Norrast sügavas vai-mustuses, sest korraldus oli väga hea ja norrakad väga sõbralikud.

62

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

Tallinna noorkotkad raudteelaagrisNoorte Kotkaste Tallinna maleva ja MTÜ Eesti Muuseumraudtee koostöös korraldati Pärnumaal Lavassaares 16.—18. augustini raudteeteemaline laager. Osalejatel oli võimalus tutvuda Eesti kitsarööpmelise raudtee ajalooga ja proovida ise mitmesuguseid raudteel tehtavaid töid.

OLIVER KUKS Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealiku abi, laagrivanem, Eesti

Muuseumraudtee vabatahtlik

Sellist raudteeteemalist noortelaagrit pole Eestis teadaolevalt varem korraldatud. „Küll on siinmail üritatud Nõukogude ajal kahel korral ebaõnnes-tunult panna tööle kitsarööpalist lasteraudteed,“ sõnas laagriülem Ander Asberg.

Esimene tõeline raudteelaager

Tõsi, Nõukogude ajal korraldati väiksemaid raud-teed tutvustavaid laagreid. Noorte kaasamine raudteeasjandusse on olulise tähtsusega raud-teekultuuri ja -traditsioonide säilitamiseks ning arendamiseks.

Laagris õppisid noorkotkad peamiselt raudteeter-mineid ja -märguandeid, raudteeveeremi kokku- ja lahtihaakimist, rongimatka valmistamist ehk jaamas liikuvale rongile pöörangute seadmist ning tehti praktilist tutvust vedurijuhi ja vedurijuhi abi ametiga. Tutvuti auruveduri tööpõhimõttega, misjärel köeti see koos noortega üles, seati sõidu-valmis ning tehti väike lõbusõit muuseumi kaheki-lomeetrisel raudteelõigul.

Ka käidi ekskursioonil turbarabas, kus tutvustati turbatootmist, turbatooteid ja raudtee eeliseid turba transpordil rabast tööstusesse. Lisaks toimus praktika sõiduplaanijärgsetel muuseumrongi sõi-tudel ja tehti depootööga seotud majandustöid.

Koostöövõimalused muuseumraudteega

Pilootprojekti eesmärgiks oli koostöövõimaluste selgitamine ning noortele raudteealaste tegevuste jõukohasuse ja tingimuste sobivuse väljaselgi-tamine. Selgus, et 12–16-aastastele noortele on suurem osa ülesandeid kitsarööpmelisel raudteel jõukohased, muuseumi vabatahtlikele oli see samas esmakordne õpetamiskogemus.

„Tingimused muuseumraudteel osutusid täiesti piisavaks noortele huviõppetegevuse läbiviimi-seks. Eriti oluline on toimiva kitsarööpmelise raudteevõrgu, taristu ja veeremi olemasolu Lavas-saares, mille najal on võimalik tõhusalt ja ohutult õpetada olulist ja põnevat,“ lisas Asberg.

Noortele meeldis laager väga ja tegevused tun-dusid põnevad. Asbergi sõnul oli laagri mastaap

5 X

OL

IVE

R K

UK

S

Veduriga ESU-2 Lavasaarest tagasi

Veduri TU4 haakimine

reisivaguni Pafag ette

63

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

Vedur Kc4 alustab liikumist

Puude kogumine ja laadimine auruveduri tendrile

tagasihoidlik, kuid saadud kogemused märkimisväär-sed. Laagri põhjal on võimalik teha järeldusi ja saadud kogemused annavad hea lähtealuse muuseumiga edasise koostöö arutamiseks ja arendamiseks, millest võib tule-vikus tõusta kasu nii noortele raudteehuvilistele, vaba-tahtlike entusiastide najal püsivale muuseumile endale kui meie ühiskonnale laiemalt. Koostööd MTÜ Eesti Muuseumraudteega on kindlasti kavas jätkata.

Nurmsi lennuväljal käis põnev eluNurmsi lennuväljal 20. ja 21. augustil korraldatud lennu-huvilaagris osalesid Kaitseliidu lennuhuvilised noored ja noortejuhid. Laagris osalenud noored said algteadmised lennuväljal tehtavatest töödest, nägid Kaitseliidu ja kait-seväe kasutuses olevat lennu- ja lennuväljatehnikat ning leidsid vastused neid huvitanud lennundusvaldkonna kü-simustele. Laagris tutvustati neile lennukeid, helikopterit, purilennukit, langevarjusid ja paraplaane. Samuti näidati, kuidas toimub lennujuhtimine ja millised on lennuvälja päästevõimalused. Neid viidi lendama lennukitega AN-2 ja Wilga 35A.

Lisaks eeltoodule pakuti noortele vaatamiseks langevarju-rite demonstratsioonhüppeid ning purilennuki ja helikopteri lende. Et huvilisi oli palju, oli laager jagatud kahele päevale: laupäeval osalesid lisaks Järva maleva noortele ka Jõgeva maleva omad. Pühapäeval tutvusid lennundusega Viru ja Sakala noored.

LY M

EN

OV

/SL

K

64

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

Ida rühma jalgpallurid võitsid meistrivõistlused

HENRI LEY Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik

Lilleküla gümnaasiumi staadionil peeti 30. augustil Noorte Kotkaste Tallinna maleva meistrivõistlused jalgpallis. Meistri-võistluste peakorraldaja Argo Kivi sõnul läks võistlus igati korda. „Rõõm oli näha, et malevas on palju jalgpallihuvilisi, mis-tõttu oli igati lõbus, seltskondlik ja sportlik päev. Kindlasti korraldame meistrivõistlused ka järgmisel aastal ja siis loodame veelgi arvukamat osavõttu,“ lisas Kivi.

Võistlustules olid kuue rühma võistkonnad (Scoutsrühm, Nõmme, Insener-side, Ida, Lilleküla ja Reaalkooli). Rühmad, kus jalgpallihuvilisi on vähem ja mis seetõttu oma võistkonda välja panna ei suutnud, said ka võistlustel kaasa lüüa, mängides osalevate rühmade võistkondades.

Võistluse peakohtunik Urmas Ott ütles, et mängiti puhast ja sõbralikku jalgpalli ning tema kuigi tihti mängu sekkuma ei pidanud. Ta lisas, et tema hinnangul oli kõige andekam mängija Steven Salmistu, kes mängis Lilleküla rühma võistkonnas. „Võistkondadest toon veel esile Nõmme rühma, kus ainukesena mängisid koos poistega kaks kodutütart. Au ja kiitus neile,“ lisas Ott.

Noorte Kotkaste meistrivõistlused jalgpallis võitis Ida rühma võistkond koosseisus Arbo Mordasov, Kaupo Kormik, Martin Kokk, Marc Mälter, Sten Raadel ja Kasper Tafenau (Kalevi rühmast), teiseks tulid Nõmme ja kolmandaks Lilleküla rühma noored. Esikolmikut autasustatakse diplomitega ning võitjaid karika ja medalitega, mis antakse üle novembris Kaitseliidu aastapäeva pidulikul koondusel.

HE

NR

I LE

Y

HA

RJU

MA

LEV

KEAT ehk „Kaitse end ja aita teist“RIINA UUK Harju maleva noorteinstruktor

Sellest pealkirjast lähtub pikaajaline programm kuuendate klasside õpilaste-le, mis tänavu korraldati Harju noortele suve alguses Muraste Piirivalvekoolis. Kogu üritustesarja võti on selles, et noor oskaks elus hakkama saada. Eelkõige õpib ta käitumist võimaliku ohu korral, näiteks pommi leidmisel metsast, abi kutsumisel õnnetuse (tulekahju, avarii vms) korral. Noor saab eluks vajalikke teadmisi ja oskusi nii politsei, pääste-, maantee-ameti, elektrilevi jm valdkondade tööst ja tegemistest. Kaitseliit osaleb samuti KEAT-programmis, kuid eelkõige lõpplaag-ri korraldamisel — Kaitseliidu korraldada on seal üks-kaks tegevuspunkti.

Eelmisel aastal oli Kaitseliidu punkt populaarsuselt teine. Tegime kohalolekuga organisatsioonile ka reklaami. On tähtis, et oleme olemas, et noored meist teavad ja et me suudame ka noortele midagi anda.

Ilm oli tänavu ühel tegevuspäeval vihmane, kuid tegevus sujus ja noored olid igati optimistlikud. Rõõm on tõdeda, et meil on au olla selle programmi osa. Kohtumisteni uuel KEATi-aastal!

65

No

ore

d

Kaitse Kodu! 7/2013

Tallinna noorte töised päevadPÄIVI-PÄÄSU KREUTZWALD

Tallinna noorkotkaste ja kodutütarde töö- ja puhkelaa-ger korraldati 5.—9. augustini noorteinstruktor n-ltn Argo Kivi eestvedamisel. Laagris osales 12 noort: kaheksa noorkotkast ja neli kodutütart.

Noored olid jagatud gruppidesse ja täitsid ülesandeid kahel objektil: Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus ning maleva õppe- ja tagalakeskuses Plangu tänavas. Põhiliselt tehti mõlemal objektil noortele jõukohaseid hooldustöid. Männikul värviti aedu, tehti korda vanad lõkkeasemed, täideti liivakotte, puhastati tiiru ja selle ümbrust prügist. Plangu tänavas korras-tati peamiselt varustuse ladusid, kuid aega jätkus ka ümbruse riisumiseks ja koristamiseks. Et tegemist oli töölaagriga, said noored töötasu ja Kaitseliidu Tallinna maleva pealik mjr Lauri Abel kinkis mõlema objekti parimale noorele meene.

Malevapealiku sõnul võiks sellise laagri korraldamine saada traditsiooniks, sest hakkajate noorte abiga tehti ära tänuväärne töö. Boonusena tubli töö eest tutvus-tati Plangu objektil tööd teinud noortele Kaitseliidus kasutatavat relvastust. Männikul töötanud noored said aga vestelda Admiral Pitka luureretkest osavõtjatega ja neil oli võimalus näha pealtvaatajana selle võistluse laskeülesannet.

Laager lõppes sportliku koosviibimisega Nõmme seik-luspargis.

Järvamaal pole suveööd magamiseksKÄRT OJALANoorte Kotkaste Järva maleva teavituspealik

Türi vallas Metsajõe puhkemaja territooriumil korraldati 9.—11. augustini Kaitseliidu noortejuhtide viies üleriigiline laager. Laagris osalesid noortejuhid 13 malevast ning Noorte Kotkaste ja Kodutütarde esindused Kaitseliidu peastaabist, samuti Kodutütarde Järva ringkonna auliige, Järva maavanem Tiina Oraste ja Noorte Kotkaste Järva maleva toetajaliige, Riigikogu liige Kaia Iva. Laager oli õppelaager, mille eesmärgiks oli noortejuhtide kogemus-te vahetamine, praktiliste oskuste omandamine, uute sõprade leidmine ja malevate koostöö arendamine. Uusi ja õpetlikke mänge kogu laagri vältel valmistasid ette Veigo ja Virgo Kaaret OÜst Z Club.

Viienda laagri puhuks valmis Järva maleval koostöös Kaitseliidu peastaabiga ka laagri lipp, mille kujundas ja valmistas kavandi alusel KÜ Kujunduse toimekas pere. Lipp heisati reedel laagri avamisel ja langetati pühapäe-val laagri lõpetamisel, mil see anti edasi järgmist laagrit korraldavale Tartu malevale.

Järva malev korraldas üleriigilist laagrit juba teist korda. Esimene, noorkotkaste ja kodutütarde suurlaager korralda-ti 2007. aastal Simisalus, seda austas oma külaskäiguga ka Eesti vabariigi president. Järva malev korraldas ka Noorte Kotkaste ja Kodutütarde vilistlaste kokkutuleku Toosikannul 2011. aastal.

Nõmme noored NõmmeveskilRiigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Nõmmeveski alal Viru raba lähistel korraldati 19.—21. juulini Nõmme malevkonna noorterühma (noored kotkad ja kodutütred) metsalaager. Teemaks oli luurepunkti mehitamine, patrullimine, sõduri ja jao taktika, liikumisviisid, katelokkidega toidu valmistamine, Viru raba matk, maskeerimine ja laagrirutiinid.

PÄIV

I-PÄ

ÄS

U K

RE

UT

ZW

AL

D

NO

OR

ED

KO

TK

AD

JÄR

VA

MA

LEV

NÕ

MM

E M

ALE

VK

ON

D

66

Mat

kal

Kaitse Kodu! 7/2013

HANNES AUS, veebel

Varjualuse ehitamisel on väga oluline koha valik. Vale laagripaiga puhul leiate peagi, et mõistlikum on ehitada paremasse kohta

uus varjualune kui taluda vanas pidevaid eba-meeldivusi. Õige koha otsimisel ärge jätke valiku tegemist päeva viimase valguse ajaks, sest te võite olla pikast päevast väsinud ja näljane ega suuda seetõttu olukorda objektiivselt hinnata. Te võite juba alguses valesid otsuseid langetada ja teha vigu, mida hiljem peab parandama. Pidage meeles, et varjualune peab pakkuma teile kaitset mitmesu-guste ilmastikuolude – tuule, vihma, päikese, lume – eest.

Kõige lihtsam on otsida suur kuusk, mille oksad ulatuvad vastu maad. Tavaliselt on seal juba niigi hea ja kuiv. Kui sellist kuuske ei ole, tuleb valmis-tada toele nõjatuv varjualune. Selleks sobib üks-kõik milline puu, mis ei ole kuivanud (võib mur-duda) ega asu teistest liiga eraldi (pikselöögi oht). Ärge kunagi langetage onni tarbeks puid, mis on suuremad kui teie varjualune, sest sellega raiskate aega ja energiat. Pikematest teivastest valmistage varjualuse karkass, millele toetub kogu ülejäänud ehitis.

Varjualune tagab mugavama äraolemiseSattudes ilma vastava varustuseta pikemaks ajaks loodusesse, peate kindlasti leidma mingi varjualuse, sest lageda taeva alla jääda pole kuigi tervislik. Kui te peavarju leida ei suuda, tuleb see oma kätega ise ehitada.

Kui olete varjualuse raamistiku valmis saanud, katke see okstega, liikudes alt üles. Katuse tege-misel püüdke materjal paigutada nii, et iga järgnev tükk kataks osaliselt eelmist.

Kindlasti tuleks varjualusele rajada põrand, sest külmal maapinnal magamine pole hea. Pange alla jämedamad ja peale peenemad oksad. Eriti hästi sobivad selleks kuuse- või männioksad. Laotage neile kuivanud rohtu, sammalt või lehti. Aja ja võimaluse olemasolul tasub kaaluda pilliroost või pajuvitstest magamismati punumist.

Kui esialgne onn on valmis, jätkake selle täiusta-mist, sest see tagab teile mugavama äraolemise. Pange aju enese kasuks tööle.

NORRA ARMEE

NORRA ARMEE

67

Järg

mis

es

nu

mb

ris

Kaitse Kodu! 7/2013

ALUTAGUSE PEALIK NAUDIB TÖÖD VABATAHTLIKEGA

KODUKORD VÕTAB KUJU JA SELGITAB SEISU

NOORED OSKAVAD!

JÄRVA BTR TEEB HÄÄLT